Tere, siin toimetaja maris Johannes. Tänane keelekõrv on tõlkija kiituseks. Kultuurkapital märkis möödunud laupäeval kirjanduse aastaauhinnaga tõlkija Hendrik Lindepuutööd, kes vahendab tekste poola keelest. Tõlkija teeb keele, sest elame tõlkijat ajastul. Aga elame ka inglise keele õitseajal. Selles kontekstis on suur asi poola keelega pildile pääseda. Hendrik Lindepuutöödest tõsteti esile Tadeutrosevitši valitud luuletuste tõlkimist 2009. aastal, kuid juu arvestas kirjanduse sihtkapital kogu Hendrik Lindepuu pikaajalist tõlketegevust. Tan eestindanud Poola kuulsate Nabelistide Sislav miiloši ja mis laava siin Porska luulet, samuti Vitkeevitši kombroovitšim, Rooseki proževitši ja šeferi näitemänge. Meie räägime täna tõlkimisest ja Rosevitši luulest. Need jutud ja lugemised on salvestatud poola suursaatkonnas kus Poola kultuuriatašee Savomira poroska Petersonile on kena komme luuleõhtuid korraldada. Razevitši tekste loevad meie saates Lembit Peterson, Andri Luup ja Helvin Kaljula. Teatrumist kommenteerib Märt Väljataga, aga alustame juttu Hendrik Lindepuu endaga. Poola kirjanduse juurde, mina tulin läbi teatri ja Poola filmi, kõik need nimed Krotovski ja on see Vaida. Tänu sellele tekkis huvi Poola kirjanduse vastu esialgu küll poola näitekirjanduse vastu ja sellega ma ka alustasin ka see on selline loomulik käik, et jõuda siis sealt edasi ütleme, proosa ja esseistika ja luule juurde. Minule ka ei meeldi kogu Poola kirjandused. Ma suhtun näiteks romantismiaega leigelt, aga mind võlub just see poola kirjandus, mis on nagu sellise kerge kiiksuga, ütleme Vitkeevitšiia kombroovitši näidendid, Jerzy Pilhi romaanid. Ja noh, loomulikult nüüd suured luuletajad Zbigno Herbert Laosson, Porska Tade Šuškevitš. Et neil on mingi selline irooniline kiiks küljes, et mis mulle kui eestlasele läheb hästi peale. See on muste. Minu luule. Ei seleta midagi? Ei selgita midagi? Ei salga, midagi maha ei hõlma, kõike, ei täida lootusi. Ei loo uusi mängureegleid ega võta mängust osa, talle on määratud oma kindel koht. Kui ei ole esoteeriline, kui ei ole originaal, Anne, kui ei üllata, siis nähtavasti nõnda peabki. Kuulekas oma paratamatusele. Oma võimalustele. Oma piirangutele kaotab ta iseendalegi. Ei võta ära teise kohta. Ja tema kohta ei saa võtta keegi teine avatud kõigile ilmast saladuseta. Tal on mitu ülesannet, millega ta kunagi hakkama ei saa. See oli Lembit Peterson, kes Razevitši teksti luges, jätkab Märt Väljataga. Eesti keelde tegelikult ei ole tõenäoliselt ühtegi tähtsat, 20. sajandi luuletajat nii palju tõlkide jõutud, et nüüd Hendrik Lindepuu äsja ilmunud valitud luuletused on õigupoolest juba kolmas roševitši luuleraamat. Lisaks Näidendi raamatutele varasemast ajast 82.-st aastast on ilmunud Mats Traadi tõlkes valikkogu roheline roos, siis Hendrik paar aastat tagasi avaldas Šuškevitš hilisluulevaliku alati fragment. Juhuslikke tõlkeid on ilmunud isegi Paul-Eerik Rummo alt ja nii et metroševiczan praeguse seisuga võib öelda küll juba peaaegu saamas ka eesti luuletajaks, kuigi sellist laadi, mida ta viljeleb, sellele väga palju vasteid eesti luules ei ole, nii et loodetavasti mõjub ta kuidagi viljastavalt või tõu paranduslikult eesti luulele. On palju palju tähtteoseid, palju olulisi autoreid, keda ei ole eesti keeles, aga see on noh, lihtsalt meie, Eesti kui väikese riigi ja rahva nagu paratamatus, et me ei jõua kõike. Aga noh, samas võima nagu Mu hoobelda ja öelda, et samas on meil rohkem kui, kui on näiteks soomlastel oli vene võimu ajal oli lihtsam tõlkida sotsialismimaa kirjandust. Aga noh, samas olid ka muidugi paljud autorid nagu keelu all. Ja noh, teine asi on ikkagi see et me jagame koodi või noh, me saame aru, millest seal räägitakse. Nüüd me saame muidugi aruga muudest koodidest, aga see on ikkagi tuttav, see võõra võimu all elamine ja kõik sellised kahestumised ja, ja muud asjad, see põlvkond kelle luulekogusid me nüüd oleme käes hoidmas, et tegelikult see on selline Jaan Krossi põlvkond, kas neil on ka mingisugune sugulus, sarnasus? Ain Kaalep, Jaan Kross, see aastal 20 sündinud kindlasti no vaata, see on see põlvkond, kelle jaoks kõigepealt tuligi kõige suurem saavutus sõda üle elada. Ei Nad elasid sõja üle väga noorena ja see jättis neile kindlasti väga sügava jälje. Et see kindlasti on nende loomingut mõjutanud, selles mõttes küll Nüüd võiks jätkata luuletuste kuulamiseks. Olen 24 aastane. Jäin ellu. Tapatalgud, kuhu mind aeti. Need on tühjad ja samatähenduslikud sõnad. Inimene ja loom. Armastus ja vihkamine, sõber ja vaenlane, valgus ja pimedus. Inimesi tapetakse nagu loomi, nägin furgooni täiet tõurastatud inimesi, keda ei oota lunastus. Mõisted on kõigest fraasid, voorus ja pahe. Tõde ja vale. Ilu ja inetust. Mehisuse argus, voorus ja pahe kaaluvad sama palju. Nägin inimest, kes oli ühtaegu vooruslik, paheline. Otsin õpetajat ja mentorit. Las annab mulle tagasi kuulmise. Ja kõnevõime. Las kordab asjade nimesid ja mõisteid. Las eraldab valguse pimedusest. Olen 24 aastane. Pääsesin tervena. Tapatalgud, kuhu mind aeti. Kogumikust viis poeemi 1950. Kui kõigi kohale veetud naiste pead olid paljaks aetud siis neli töömeest pärnaokstest luudega pühkisid juuksed kokku. Puhta klaasi all lebavad liikumatult gaasikambris lämbunud juuksed nende küljes juuksenõelad ja luust kammid. Neile ei paista, päike, ei sosinaid, tuul ei puuduta pihud ega vihm ega huuled. Suurtes kastides hunnikus lämbunud kuivad juuksed ja tuhmunud pats. Lehviga hiire saba, millest sikutasid koolise ulakat poisid. Auschwitzi muuseum 1948. Selliseks keskseks sündmuseks, millest lähtub roševitši luule, on teise maailmasõja kogemus, et ta on sündinud 1921. aastal ja kogutada tema loomingut saaks võtta kokku, kui moodsalt öeldes posttraumaatilise stressi väljendusena või sellest ülesaamise katsena. Teise maailmasõja rajal oli poola üldse noorele mehele väga ohtlik koht elamiseks ja väga vähestel õnnestuski see üle elada enam siis nad on tundnud ühtaegu sellist pealtnäha nagu irratsionaalsed süütunnet langenute ees, et nende kandan ainult need tegemata teod. Rosevičil Ta on ka selleks konkreetsem põhjus, et 1944. aastal tapsid gestaapo lasetama vanema venna, kes oli paljutõotav luuletaja ja juba enne sõda Poolas debüteerinud ja vanematelt luuletajatelt kiidusõnu pälvinud. Mingil määral on roševitši luule olnud siis ka katse mitte luuletada ainult enda eest, vaid vaid kõikide nende eest, kellel ei õnnestunud seal teine maailmasõda üle elada. Aga kuidas pärast sellist? Shop ehkki luuletada, see on ka hoopis omaette probleem, sest vähemalt Poolast ajuti seda noh, mitte sellise üksiku mööduva poliitilise sõjalise kuriteona, vaid vaid nähti nendes tapatalgutest kogu uusaegse lääne kultuurikriisi ja koos sellega ka muidugi luulekriisi. Et lihtsalt ei tundunud võimalik enam samamoodi optimistlikult gaasia rohkelt hea kõlaliste kujunditega musikaalselt edasi luuletada, nagu paljud Poola luuletajad enne teist maailmasõda seda teinud olid. Taderschevitši luulet ongi selle tõttu sama õige nimetada ka antiluuleks. Katse puhastada luulekeelest välja kõik ülearune, kõik sellised kultuurist läbi imbunud konventsionaalselt žestid ja proovida kuidagi luules lasteaeda, seda, kuidas hakata elu uuesti taastama, kui pärast mingit totaalset hävingut, et kuidas tuleb kõik ükshaaval kokku panna, nagu nendest luuletusteski kuulda oli, et taotluseks on sõnad uuesti meelde tuletada ja alustada kõige element taarsematest asjadest. Kõige elementaarsemat, eks asjadeks on inimese füsioloogilised saladused ja roševitši on jah, palju luuletusi kehast, näljast inimese ihulistest vajadustest, et need on nagu need asjad, millest millesse taastamistöö peab alguse saama. Kultuur võib tulla siis hiljem. Keset elu. Pärast maailma lõppu pärast surma leidsin end keset elu. Tuli hakata end looma, ehitama elu, inimesi, loomi, maastikke. See on laud, ütlesin seal laud. Laual on leib. Luga. Nuga on leiva lõikamiseks. Leib toidab inimesi. Inimest tuleb armastada. Õppisin ööd ja päevad, mida tuleb armastada. Inimeste vastasin. See on aken, ütlesin, see on aken. Akna taga on aed. Aias näen õunapuud. Õunapuu õitseb, õied langevad, viljad vormuvad, küpsevad. Mu isa nopib õuna. See inimene, kes nopib õuna, on minu isa. Istusin maja lävel. See vanamemm, kes talutab köie otsas kitse, on vajalikum ja väärtuslikum kui seitse maailmaimet. Kes mõtleb ja tunneb, et see memm pole vajalik, on massimõrvar. See on inimene. See on puu. See on leib. Inimesed söövad, et elada. Kordasin endamisi. Inimelu on tähtis. Inimelu on kaalukas. Eluväärtus kaalub üles kõigi asjade väärtuse, mille inimene on loonud. Inimene on aare, kordasin kangekaelselt. See on vesi, ütlesin. Silitasin peoga lainet ja rääkisin jõega. Vesi, ütlesin, armas vesi, seal on mina. Inimene rääkis veega, rääkis kuuga lillede ja vihmaga, rääkis maaga lindudega taevaga, taevas vaikis. Maa vaikis. Kui inimene kuulis häält, mis kostis maalt, veest ja taevast siis oli teise inimese hääl. Ma olin juuni algul Krakowis Poola kirjanduse tõlkijate teisel kongressil ja mul oli suur au olla samas hotellis, kus ladus Rushevičija istuda, kõik need kolm hommikusööki seal tema lauas ja need hommikusöögid venisid pooleteisttunni pikkuseks ja kuigi päevad olid täis loenguid, aga ma arvan, et nendest kolmest hommikusöögist ma sain rohkem energiat ja need olid viljakamad, kui kõik need muud loengud kokku, et millest me rääkisime või millest Kadriorus Rushewitzi rääkis. Mina olin ikka põhiliselt kuulaja rollis. Muidugi rääkisime kirjandusest ja kirjutamisest pikalt ja mõnuga rääkis sellest, kuidas hiinlased tema luulekogu välja andsid, need algul pidi tulema luulekogu kakskeelsena ja ikka korraliku honorari na ja siis siis selgus ikka, et tegelikult honorari nagu ei saagi maksta ja, ja siis selgus ka, kakskeelsed ka ei tule, siis pidid tulema vähemalt allkirjad originaalis, ei tuld neid ja pidid 10 autorieksemplari saatma, saatsid lõpuks kuus ja, ja olid vahepeal ära kaotanud tema järelsõna ja siis ta pidi uue kirjutama. Seda ta rääkis nagu vastandades sellele minu väljaantavale kogule ja selle jutu vahele käisid ka igasugused teemad, me rääkisime, nagu Märt on mind nimetanud kusagil Poola vaimutorumeheks, me rääkisime ka neid torumeeste jutte, siis ta avaldas imestust, et näed nüüd seal šviitrid ja tsentreid osta kilohinnaga poes teades, et ma olen ühte jalga pidi üsnagi spordiga seotud, tuletas meelde, et kuidas te ise ka sporti tegi ja hüppas kaugust üle kuue meetri. Kuidas teda, Jaanus Gussotsinski olümpiavõit innustas 1932. aastal sporti tegema, siis oli mul hea öelda kohe, et aga pandadeus, kas te teate, kes oli Jaanus, kus sotsinski esimene ja ainus treener, kes viis selle mehe olümpiavõiduni ja ka maailmarekordini see oli eestlane Aleksander Kolmpere ja samas seal ikka mitu naist rahvast hoolitses, tema eest seiskuda, tõusis ülesse oma tuppa minna, siis üks nendest, saatke pandadeus liftini. Ma muidugi kuulekas tõusin ja läksin, siis läksime fuajeest. Kas ta mõtleb, et ma ei oska liftiga sõita? Kogumikust muiged 1955. Luuletaja juuksekarv, luuletaja on kindlasti keegi, kuulake tema häält, olgu see hääl kas või juuspeenike nagu üksainus juuksekarv Juulia peast. Kui see katkeb, siis meie igav maakera langeb pimedusse või jääb ehk ekslema pilvedesse? Ei mina seda tea. Kuulake, vahel ripub midagi ühe juuksekarva otsas. Täna on juukse karvaks luuletaja hääl. Kuulake. Kas keegi kuuleb. Vaat kui inimese on üles upitanud teised, siis nende lahkudes jääb upitatust järele nukk. Teda ülistatakse targaks ja iga tema sõna muutub aforismiks. Tema olevikule kleebitakse külge minevikku, suur ja värviline saba nagu paabulinnul. Nagu paavianid, tagumik. Edušeeritakse pilte. Foto Montaažiga saab imet teha, kärbitakse kõrvu, kohendatakse habet ja vuntse ning õlgu laiemaks. Keskmisest inimesest teevad suure ja nii upitatud kantakse võõrastel tulijatel. Ta hakkab uskuma oma olemasolu ja asub tegutsema. Ja Roseviczale üksnes sellise luule praktiseerija, vaid ta eriti viiekümnendatel kuuekümnendatel, kui tal tekkis selline laiem auditoorium Euroopas, Saksamaal, eriti siis ta kirjutas mitmed esseed ja andis intervjuusid, kus ta üsna selgesõnaliselt tutvustas oma luuletajapõhimõtteid ja mõned tsitaadid tema sellistest programmilistest sõnavõttudest ette. Ilutootmine, et tekitada esteetilist elamust, näib mulle kahjutu, kuid naeruväärne ja lapsik tegevus. Ma ei saa aru, kuidas saab luule ellu jääda, kui seda loonud inimesed on surnud. Üks minu luule eeldusi ajendeid on olnud vastikus luule vastu. Ma tõstsin mässu selle vastu, et luule on maailmalõpu üleelanud, justkui midagi polekski juhtunud. Ma pidin rehabiliteerima banaalsuse mujal, on ta öelnud. Ma suhtun omaenda luuletustesse terava umbusuga. Need on vormitud sõna- jäänustest päästetud sõnadest ebahuvitavatest, sõnadest sõnadest, mis on korjatud üles suurelt prügimäele, suurelt surnuaialt või veel. Mida peenem, viimistletud üllatavam luuletuse välimus, seda kahtlasem on selle sisemus Se lüüriline sündmus, millel sageli ei õnnestu poeedi fabritseeritud ornamentidest läbi tungida. Karel tõpet kujundite loomise kunst muutub teatavas staadiumis mõttetuks kuigi see eeldab suurt kultuuri, usinust, original reaalsust ja muid kvaliteete, mida meie kriitikud kõrgelt hindavad. Seetõttu ma arvan, et metafoori, kui autor ja tema publiku parima ja kiirema vahendaja olemas on väga problemaatiline. Luuletaja kasutab kujundeid õigupoolest ja selleks, et illustreerida oma luuletusi, kujundan kaud-d, mille tõttu tunde valla sündmused peavad ootama otsest avaldumist, et ilmuda äkitselt oma ühemõttelisest täielikkuses. Seetõttu kujund metafoor ei kiirendavaid, lükkab edasi lugeja kokkupuuteluuleteose tõelise tähendusega. Teie hirm on suur metafüüsiline minu oma väike ametnik, toimikuga. Kartoteegi ka ankeediga, millal sündisin, millest elan. Mida pole teinud, millesse ei usu. Mida ma siin teen? Millal lõpetan teesklemise. Kuhu lähen pärast Poola? Kogumik kõnelus printsiga 1960. Võib mäletan, et vanasti kirjutasid luuletajad poeesiat. Võib kirjutada luuletusi veel palju-palju aastaid. Aga võib teha ka teisi asju. Tagasipöördumine. Minu teoste hulgas on selliseid, millega ma ei suuda leppida. Mööduvad aastad, ma ei suuda nendega leppida ega nendest lahti öelda. Nad on niru taga omad. Mina olen loonud, nad elavad minust kaugel, ükskõiksed, surnud. Aga tuleb hetk, kui nad kõik jooksevad minu juurde tagasi, nii õnnestunud kui äpardunud sandid ja ilusad välja naerdud ja hüljatud, kõik juukse, võtku. Kuuväljapääs olen. Kangekaelne ja järeleandlik oma kange kaelsuses nagu vaha ainult nii võima jätta maailmale jälje. Korrektuur surm ei paranda ühtki värsirida. Ta pole korrektor, ta pole heasoovlik, toimetajatädi. Halb metafoor on surematu. Kehv luuletaja, kes suri ära, on kehv, surnud luuletaja. Tüütus tüütab ka pärast surma. Rumal veel haua tagantki, Vatrad rumalusi. No selge on, et, et võib olla roševitši programmilised mõtteavaldused on radikaalsemad kui tema enda tegelik looming, sest tegelikult ju leidub sealt nii hästi hea kõla kui ka kujundeid selliseid klassikalisi metafoor, aga nad ei ole tõesti seal ilustuseks kasutatud, vaid rangelt funktsionaalsed, et kui ta kirjutab, et minu hirm on väike ametnik toimikuga kartoteegi k keediga, siis klassikaline metafoor aka seda mõjusam. Tegelikult kaunina tajutakse kirjanduses ikka seda või üldse kunstis seda, kui kõik elemendid on funktsionaalsed, kui nad täidavad mingit luuletuse või teose sisest eesmärki. See luuletus võib olla väga koledates asjadest, rääkida kannatustest ja õudusest ja ilmaolekutundest, aga kui sõnad on täpselt õigel kohal, siis paratamatult ikkagi loob sellise iluelamuse. Nii et tahes-tahtmata või omaenda taotlustega võib-olla mõnevõrra vastuolus olles Androševitši antiluule ikkagi väga mõjuv ja kaunis luule. Poola luulest räägime kõlaguse ka poola keeles, loeb Poola saatkonna nõunik jäätseks Ladevski. Vorste napib, tasub mere vaimseid lennuke. Sügis, merevaigust, linnuke kirkalt oksalt oksale. Sügis rubiinis linnuke säravalt oksalt oksale kannab perepiisku Jessenini Tase krõbina wanskinaga maske, noshikrobleonkrovi sügistaevasinine linnuke sureb oksalt oksale. Langeb vihmapiisku. Jesin tase, klaasulav, uni ära. Keeleluule pädeutrosevitši luulekogumikku tõlkimise eest eesti keelde sai kultuurkapitali aastaauhinna Hendrik Lindepuu. Mina ütlen kõigepealt suur aitäh oma toimetajatel, et minu raamatuid on aidanud toimetada Märt Väljataga muidugi need luuleraamatuid Loomingu raamatukogust, Anu Saluäär ja Terje Kuusik ja noh, samas ka Udo Uibo ja millised on sinu suhted pangurtnaga, ütleme, tulematud Me ei ole kunagi kokku puutunud, ma olen küll saanud Kurtna preemia 94. aastal, see oli siis 500 krooni ja see anti kätte Viljandis minu kodulinnas ja mul olid tuttavad mehed olid seal seda üritust turvamas siis kui nad kuulsid, et palju nagu preemiat sain, siis nad ütlesid, et nad teevad mulle nagu peo välja. Sest nemad said selle õhtu pealt rohkem. Sa iseloomustasid väga ilusasti seda poola keelest tõlkimise rada, poola kirjanduse tõlkija ei saa kunagi vanaks. Ta sureb kul ükskord ära. Aga ta jääb igavesti poisiks, eks. Nii nagu Indiana Jones jääb igavesti poisikeseks. Sest poola kirjanduse tõlkijal on nii nagu Indiana Churchill kogu aeg veel nii palju avastamata aardeid ja, ja nii palju pööraseid seiklusi ootamas. Kolmas nägu 1968. Eluloost sünniaasta, sünnikoht Radomsko 1920, eks? Jah. Sellele poja koolivihikust rebitud lehele mahub mu elulugu. Ruumi jäi ülegi, jäid mõned valged laigud. Ainult kaks lauset tõmbasin maha ja ühe kirjutasin juurde. Mõne aja pärast lisan paar sõna. Küsib minu elu kõige tähtsamaid sündmusi daatumeid, küsi seda teistelt. Minu elulugu on lõppenud juba mitu korda, kord paremini, kord halvemini. Täna liikusime Poola eesti keeleteljel teejuhiks keelejuhiks Hendrik Lindepuu vastne Kultuurkapitali kirjandusauhinna laureaat. Lugesime Tadeuzalasevitši luulet, tema eestinduses esitajad olid Lembit Peterson, Andri Luup ja Helvin Kaljula Teatrumist kommenteeris Märt Väljataga. Saade on salvestatud Poola suursaatkonna luuleõhtul 2009. aasta novembris. Aga nüüd teeb luulekõrv ruumi keele kõrvale. Ehk jätkame Tartu Ülikooli emeriitprofessori Huno Rätsepa etümoloogia õpetusega. Laenatud sõnad ja omad sõnad. Teine niisugune laenatud kehaosa nimetus kui hamba kõrval on kael. Kael on meil jälle balti laen, varasemal kujul ta oli natukene kõvem, olid kakla, noh, kui me vaatame Lõuna-Eestisse, siis seal on praegu kaal või Kaul. Aga näiteks karjala keeles on ta praegugi veel kla ja vepsa keeles on ka küll nii, et on esialgukohaline sõna olnud ja nagu tuleb välja ka leedu keeles on kaklas, on kael kukal, läti keeles on kaklelts, on kael, nii et see on meil balti laen. Ja nüüd tekib jälle küsimus, aga mis siis enne kaela oli, kui me kaela laenasime, tuleb välja seegi sõna vana kaela nimetus on meil keeles säilinud, aga natukene teises tähenduses, nimelt reel on kael, aga seda nimetatakse Reeseba. Reekael on reeseppa ja vaat see on vana. Sebe on vana kaela nimetus, mis ulatub tõepoolest juba nii kaugele nagu handi ja mansi keelde ja see on siis meil jälle kõrvale tõrjutud laensõna poolt, aga siiski on see sõna suutnud ennast säilitada küllaltki kitsal alal, ainult siis selle ree kaela tähendusest, kuigi näiteks mõnes keeles tähendab ta ka särgi kaelust. Nii et ikkagi selle kaelaganda kuidagi seotud ja vann vana kaela nimetus. Kolmas niisugune laenatud sõna, mida ka nagu ei peaks, arvame, et on oma sõna on nii lihtne sõna nagu karv, karv karva, mis jällegi on balti keeltest laenatud esialgu kujul Kaurra, Sealse Uuuja ärv vahetasid jälle koha, oli väikene metatees ja kui me vaatame nüüd neid balti keeli, siis noh, leedu keeles on Kauras on ihukarv. Kui nüüd meie teeme vahet karva juukse vahel, kui küsida, kus siis sena juus pärit on, siis tuleb välja, et seegi on nii oma põhiosalt laenatud sõna nimelt tan germaani laen, tema tüvi on germaani laen ja germaani keeltes oli niisugune sõna nagu jõu ja mis tähendas põhiliselt kas välimust või värvi või jumet. Sealt laenati sõna, mis jõudis meie keelte esialgu kujul hipi ja see tundub pööraselt võõras olevat. Aga kui me vaatame soome keelt soome keeles, on Hibi ja tähendab ihu nahka, vadja keelgi tunneb seda sõna. On selgunud, et see sõna meie vanas kirjakeeles siiski olemas seitsmeteistkümnenda sajandi tekstides esineb täiesti ilusasti sõnaimu ja himu, tähendab ihujõusõnaga sel hirmul midagi. Tegemist ei ole Haaja v, need on täiesti kaks ise asja. Vallad, kooli katekismuse jäänustes on veel niisugune ühend, minu ihu asemel on minu Hivu hiljemgi seda sõna tuntakse kuni Mülleri jutluste nii välja. Müller räägib veel neitsi Hibu ja himulik elu. Ja see himu läks kaduma siis alles seitsmeteistkümnendal sajandil. See oli see sama sõnamisse Soome Hibi ajas isegi germaani laen. Aga sellest samast sõnast on tuletatud meil sõnajuus. Nimelt juus oli varem kujul Hibus, see tähendab esiosalisi sibue himu ja siis oli ussina juurde pandud nii, nii et kummihimu sõnale uss liite juurde paneme, salv, saame himus ja see h sealt eest kodus jäi järele juus juukse no aga meilgi, vanemas kirjakeeles ja murretes öeldakse ka ju jõus ja juuksed. Seal on see haavel olemas ja soome keeles on Hiiuus karjale, keele sibus vepsa keeles isegi Hibus. Nii et seesama Hivusena andis meile tuletisenaga juuksed. Nii, aga kõik need, nagu te näete, on laenurikka laenu tüvise sama germaani laenud meil selle aluseks. Kuna karv oli balti keeltest laenatud, siis nüüd küsima, mis, mis see vana karvamärki juust, märkiv sõna siis on. Nüüd tuleb välja niisugune asi, et see vana karva märkiv sõnal säilinud pisut värvi nimetusena nimelt sõna punane, see esiosa puna tähendas esialgu lihtsalt ihukarva. Aga et karv teatavasti oli, mis andis loomadele näiteks värvi, sest kui karvane rebane oli selline Ruske, eks ole, ja karu ka. Ja nii siis Punamise esialgu korva, Pärkis hakkas märkima kõige olulisemat loomade värvi nimel punast, noh, Rusket pruuni, pruun hoopis hiline alamsaksa laen ei kuulu üldse siia. Niisiis sai karva märkivast sõnast värvi, märkiv sõna ja hiljem siis juba punast märkil sõna. Eks meie karv tähe märgib ka värvi, ta on punast karva näiteks, nii et eks need värv ja karv kuuluvad ikka ühtekokku. Ah jaa, juus jäi veel pooleli nimelt, kas siis juust märki, sõna seda ei olnudki varem. Nüüd on selgunud, et uurali algkeeles oli üks sõna, Õppti eebeedi, mis tähendas juust, tõsi, eesti keeles selle sõna järglas praegu ei ole, aga soome keel tunneb seda sõna küll ja see on seal kujul Habsi Habsi ja Habsed, meil rahvalauludes kuskil on midagi vilksatanud ka Habsed. Samas sõna tunneb ka liivi keel lõngaotste tähenduses. Apskid. Jaa, juussõnana on see sõna tuntud Habs sõna tuntud ka kaugemates lapi keeles ja kuni samojeedi keelte nii välja, nii et meil on see vana juust, märkiv sõna Habsi lihtsalt kaduma läinud, sest asemele tuli germaani päritoluga juus juukse, kus ka SS oli liide ja nii siis näete, jällegi võidi midagi, mis inimesega seotud on laenata Loholon olla laensõnu teisigi mainige siin lihtsalt, et ka sõnareis reie on meil näiteks balti laen magu, on meil germaani laen või siis neeru noppis hiline alamsaksa laen, nii et kehaosade nimetusi võid laenata küll, aga see vanemkiht ja kõige olulisemaks peetud sõna tegi on ikkagi eesti keelestki suutnud säilida. Siin nende vanade sõnade revisjonis torkas silma, algselt olid need sõnad kahesilbilised ja siis Ühe silbiliseks said, millest on tingitud, need sõnad püsisid kahesilbiliste na küllaltki kaua alles varases läänemeresoome keeles läks üks osa sõna- siseseid konsonante kaduma ja just niisugused konsonandid nagu j v ja n mitte, aga mitte pärisen, vaid sabagen sellel Aarne nasaal õmm, mis meil, noh, sõnas vang või, või pang on olemas, n vaat need kadusid või vokaliseerusid ja nii siis tekkis meil varases Läänemeresoome algkeeles, alguses võib-olla isegi diftong, mõnel juhtumil mõnel juhul kohe pikk vokaal ja nii sündis meil kõik pika vokaaliga sõnad, kõik need maa ja puu ja, ja suu ja kõik need on olnud kahesilbilised, seal on ollut mingi konsonant vahel, tavaliselt on see hiljem siis olnud mingisugune H või E-kujuline või Vellaarne nasaal, need on kadunud ja siis tekkis aga muidu soome-ugri algkeeles ja kaugemates soome-ugri keeltes on tihti see konsonant veel säilinud siis selline suulise keele mõju või lihtsalt laiskusest ei viitsinud nii pikka sõna välja öelda. Spekuleerige asi on selles, et kui keele häälikuline külg muutub siis ei muutuda sugugi nii umbes vaid väga paljudel juhtudel on see muutus kaunis seaduspärane, see tähendab teatud tingimustel üks häälik lihtsalt muutub, teiseks, ta on muutunud, on võrdlemisi lähedane olnud või mingi muu põhjus on seal või on ka võõras mõju olnud, seal aga on tekkinud häälikumuutus. No neid on nimetatud päris häälikuseadusteks ja niisugune asi, et nüüd seal Velaarnenosaal vokaalide vahel kadus või J Ta võis vokaalide vahel kaduda või v võis vokaalide vahel kaduda. Vaat need alluvad kõik teatud tingimustel toiminud häälikuseadustele. Nii et see osa soome-ugri teadustest on küllalt niisugune noh, kuidas ma ütleksin, loogiline ja hakkab lähenema juba täppisteadustele, sest seal need reeglid on küllaltki kindlad. Muidugi reeglitest on alati erandid olnud ja aga need puudutavad ainult üksiksõnu, aga mitte terveid sõnaderühmi. Need, sellest on see tingitud. Need olid Huno Rätsepa etümoloogia minutid Kuulmiseni nädala pärast, ütleb toimetaja maris Johannes.