Eesti muusika ja teatriakadeemia tähistab täna oma üheksakümnendat aastapäevakooli sünnipäevaks loetakse tegelikult 20 kaheksandat septembrit 1919 Estonia kontserdisaalis Tallinna Kõrgema muusikakooli avaaktus. Meie muusikakõrgkooli on aastate jooksul veel mitmeti nimetatud Tallinna kontserdil toorium, Tallinna riiklik konservatism, toorium, Eesti Muusikaakadeemia, oma hariduse saanud enamik Eesti muusikust. Tänane Eesti muusika ja teatriakadeemia on muusikale ja teatrile spetsialiseerunud avalik-õiguslik ülikool kus võib bakalaureuse-magistri- ja doktoriõppe tasemel pida kõiki tähtsamaid muusika- ja teatrikunstiga seotud erialasid. Korraliste klavessiini, džäss ja pärimusmuusikani. Lauljate instrumentalistina kõrval koolitatakse heliloojaid, muusikateadlasi, muusikaõpet, tajaid, helirežissööre, kultuurikorraldajaid. Praegu õpib Eesti muusika- ja teatriakadeemias 706 üliõpilast ja õpetab 147 õppejõudu. Tänases saates räägime uutest suundadest ja erialadest Eesti muusika ja teatriakadeemias. Mul on rõõm tervitada stuudios Eesti muusika ja teatriakadeemia rektorit Lassmanni. Teie olete see rektor, kelle valitsuse ajal täitus kõigi eelmiste direktorite ja rektorite ja õppejõudude ja tudengite unistus uus maja. Kuidas olete uues majas sisse elanud, kohanenud? Kas nüüd on ruumi probleem Muusikaakadeemia jaoks igavesti lahenenud? Kõigepealt täpsustuseks, et ikka esimeste hektarite direktorite unistus täitus kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel möllab siis mõelda kaugemale, aga esimesed unistused täitusid. Siis oli sõda ja seda maja mõneks ajaks ei olnud, hetkel on selles majas otsa nimeline muusikakool. Aga tõepoolest sellest hetkest, kui konservatoorium läks praegusele Kaarli puiesteele pärast sõda on unistatud sellest uuest majast. Ja ma olen täiesti juhuse asi, et mina sel ajal rektoroni, kui see uus maja valmis sai, sest et ka kõik eelnevad rektorid on sellesse palju tööd ja energiat panustanud. Uus maja on tõepoolest andma meie arengule väga tugeva lisakiirenduse, ma ütleks, isegi. Eesti muusika ja teatriakadeemia on võimeline oma praegustes tingimustes õpetama inimesi tervest maailmast. Meie tingimused ei ole sugugi mitte mingil määral kehvemad, pigem on isegi paremad kui võib-olla suuremas osas maailma muusikakõrgkoolides. Võib-olla ka sellest tingituna on meie välisüliõpilaste arv pidevalt kasvanud, mis on ka väga oluline kaasnähtus uue maja puhul. Aga kas meie maja valmis on? Hetkel küll ei saa seda väita, kui ega palju puudu ka ei ole, et me valmis oleksime. Ainult Sursa asjust oleks olemas, kusjuures sinna saali juurde peaks tulema veel nii ühte kui teist veel juurde. Selles ehitatavasse kompleks sellisel juhul võib väita ettenähtavas tulevikus või, või noh niipalju aastakümneid, kui me oskame ette vaadata, ei näe küll põhjust, miks peaks muusikaakadeemiale rohkem midagi nagu kuskil ruumi tekkima. Loomulikult ühiselamu ja ühiselamu küsimusega veel tegeleme ka ühiselamu teatavasti jäänud siiamaani kivimäele. Tegelikult on võimalused. Me toome ta siiski lähiaastatel ka ära. Kesklinna. Aga kuidas on praegu Eesti muusika- ja teatriakadeemia seis sisulises mõttes ma mõtlen siin põhierialasid ja millised on olnud uuendused viimaste aastate jooksul? Kui viimaseid aastaid võtta pisut laiemalt kui viimased viis aastat pikemalt, siis muidugi võrreldes omaaegse konservatooriumi, ka on kõige olulisem muutus, see õpe on laienenud doktori tasemele. Mitte ainult muusikateaduse doktorid, võid ka nõndanimetatud loomingulised doktoritesse, tähendab siis interpreedid, heliloojad, teatrikunstnikud, loodan ka lähimas tulevikus. Ja loodan ka muusikapedagoogid saavad õppida doktoriõppes ja ma ütleks, et meie doktoriõpe veel kõige rahvusvahelisem happe ütleme, välisüliõpilaste osakaal doktoriõppes on kõige suurem. See on üks olulisi muudatusi. Aga see algas siiski juba eelmise sajandi lõpuaastatel edasi laiendanud erialasid, mida me õpetame. Ta täiesti loomulik tendents on lihtsalt ajaga kaasas käimine. Ja ma ei välista, et selliseid uusi erilased ei, meil ka tulevikus ei teki. Peame ju oja ja ühiskonna vajadust arenguga nagu kaasas käima. Kõigepealt džässmuusikaosakond, mis on väga ilusasti tööle hakanud. Ja mul on väga hea meel, et, et nii mõnigi meie klippe meie osakonnast on õppimas mujal suurimates jazzmuusikakeskustes ja ma loodan, et ka Eestist saab mitte ainult festivalide keskus, vaid ka džässialase õppekeskus tulevikus. Teine väga oluline ja ennast hästi juba tõestanud eriala on kultuurikorraldus. See oli muidugi paras julgustükk ise õpetades kahel kunsti alal, tegelikult ju ainult õpetajal piirdub sisuliselt muusika ja teatriga ning ka muusikapedagoogika. Et me tõime veel ühe suuna sisse, aga see on siiski vältimatu ja vajalik. Meil õnnestus alustuseks saadaga üks Unesco grant. Selle alusel oleme välja arendanud koostöös eelkõige inglise ja soome vastava spetsialistidega küllaltki rahvusvaheliselt tasemel õppekava magistriõppekava kus osaliselt õppetöö toimub inglise keeles ja loodame, et me sellel eriala suudame vastu võtta mõne aja pärast, et välisüliõpilasi huvi on selle vastu ka Euroopas just nimelt selle õppekava tõttu. Ja sellisel juhul muidugi täis imesid. Jälle tore on. Selle osakonna lõpetanud töötavad juba praegu ju väga olulistel kohtadel Eesti kultuurielus. Ja kolmas on viimane siiamaani kõige viimane. Uus eriala, mis ei ole veel välja arenenud osakonnaks, on pärimusmuusika eriala. Nendest uutest suundadest teeme tänases saates edaspidi veel pikemalt juttu, aga kuidas on nende põhierialade seiskas Eesti muusika ja teatriakadeemia katab Eesti vajadused. Võtame Eesti vajadused ja juhul kui siin ongi tõesti mingeid puudujääke, siis tuleb igal juhul olla tõelises tõsisest koostöös tööandjatega, et leida ühiseid lahendusi paratamatult tekkivatele, kitsaskohtadele, miks need niisugused probleemid tekivad nagu mõni aasta tagasi fagoti erialaga hetkel Kornu erialaga? Siin on põhjused väga selge või tagamaa on ikka väga väike, väga väike, kui ühiskond ja meil on vähe inimesi. Ja tegelikult see fakt, et Eesti on välja arendanud ju enam-vähem kõik teadusvaldkonnad, kultuurivaldkonnad ja see kõik toimub rahvuskeeles, on isegi omaette ime. Ma arvan, et see on meie kõigi ühine mure, et need aeg-ajalt tekivad tühjad kohad teatud väikestel erialadel, et need saaks nagu kiiresti likvideeritud. Ma arvan tihtilugu isegi oleks mõne tugeva välisõppejõu sissetoomine kõige lihtsam lahendus. See peaks toimuma koostöös mõne nii-öelda meie üliõpilase tulevase tööandjaga. Näiteks ma kujutan ette, et mõni orkester võiks võtta endale ühe korralikum mängija, kes võiks olla ka väga õppejõud ja meie endale õppejõuks. Aga siiski peame mõtlema ka selle peale, et me peaksime omaenda rahva hulgast leidma üles kõik anded. Ja see on tegelikult võib-olla tänase päeva kõige olulisem probleem. Muusikaharidus on tegelikult üks tervik, muidugi see on loomulik, et meil on alamastme muusikakoolid ehk munitsipaalmuskovi, mida nimetati ka laste muusikakoolideks, meil on keskastme koolide ja meil on muusikaakadeemia tervik on loomulik aga sisuliselt on see muidugi kõik üks tervik. Ja nüüd on vaja tõesti leida selline ühine lahendus kõigi astmete vahel koolide vahel mille puhul ei läheks kaotsi ükski anne, kes soovib ennast arendada. Muidugi ma arvan, et meil läheb ka väga palju andeid selle tõttu et nad ei saanud kunagi teada, andekad on selle tõttu. Ja siin on praegu väga rõõmustavad tendentsid ühiseksamid juba praegu möödunud kevadel toimunud mitmel pool Eestis ühiseid eksamid. Munitsipaalkoolide lõpueksamid on ühildatud keskastme must sisseastumiseksamitega omakorda meile mitmeid eksameid ühildatud kuskil keskkooli, Otsa ja Elleri kooliga. Nende lõpueksam on ka meie sisseastumiseks, ole järelikult see liikumine oleks võimalikult sujuv, et kellelgi ei tekiks mingisugustel bürokraatlikel või millistel põhjustel soov tegelema hakata hoopis mingi muu asjaga, kasvõi ikkagi kõik meie anded leida, üles hoida, pidevas vaateväljas. Aitäh rektor Peep Lassmann. Loodan teiega koos, et kõik anded meie väikeses Eestis puhkevad hea õpetusega õitsele ja kasvavad tõelisteks muusikuteks. Nüüd on stuudios Eesti muusika ja teatriakadeemia õppe- ja teadusprorektor Margus Pärtlas. Milline on teadustöö seis praegu Eesti muusika- ja teatriakadeemias? Lühidalt öeldes on teaduste seis hea, põnev ja mitmekülgne. Alustuseks oleks ehk kuulajale huvitav märkida, et ülikooliseaduse järgi defineeritakse ülikooli just teadustegevuse kaudu. Et muusikateatriakadeemia ju assotsieerub inimestele eelkõige ehk Toome isikute interpreetide heliloojate näitlejatega. Kuid ülikooliks saame me end nimetada tänu sellele, et meil on evalveeritud vabadus ja meil on olemas doktoriõpe. Kui meil neid asju ei oleks, siis me ei saaks pidada ülikooliks. Seetõttu ehk kõlab natuke paradoksaalselt. Saarlased on meie majas isegi kõige tähtsamad inimesed sellest vaatenurgast vähemalt. Aga jah, meil on ju traditsiooniliselt kõige tugevam teadusrühm, muusikateadlased loomulikult ajalooliselt kõige pikaajalisem. Aga ka see suund on viimase aastakümne jooksul oluliselt mitmekesistunud. Ajalooliselt muidugi muusikalugu muusika ajalugu, eesti muusikapärandi uurimine on ju olnud Tallinna konservatooriumis. Nüüd siis muusikateatriakadeemias kogu aeg olulisel kohal. Ka Eesti rahvamuusika uurimisel on olnud tähtis koht ja need suunad on jätkunud. Kuid juurde on tulnud muusikapsühholoog, Voogia ja sihukse kognitiivse muusikateaduse suund ja samuti muusikat. Teooria muusikaanalüüs on ehk loogiliselt arenenud ja kaasajastunud viimase 10 15 aasta jooksul. Kui jätkata muusikateaduse teemadel veel natuke, siis on huvitav ehk märkida, et meil on viimase kümnendi jooksul kaitstud neli muusikateaduslikku doktoritööd. Üldse muusikateaduse doktoriõppekava avati 1996. aastal ja siis sellest ajast saadik. Need neli tööd ja kõik nad esindavad muusikateaduse eri valdkondi. Esimene kaitsele, Kristel Pappel, kes kaitses tööd muusikaajaloovallast, ooper Tallinnas 19. sajandil. Siis tuli muusika analüütiline töö Kerry kottalt Dmitri Šostakovitši tonaal struktuurist ja selle juba nimetatud uued suunad. Allan Vurma ingliskeelne artikliväitekiri voiss kvality anud pütšin Singing, kus ta mõõdab laulja häälespetsiifilisi parameetreid ja teeb sellest oma järeldusi, nii et see on teatud määral sihuke täppisteadusele lähedasem suund muusikateadusest. Ja kõige viimane kaitstud Jaanika orase viie 20. sajandi naise regilaulu maailm, mis esindab etnomusikolooge, et neli tööd ja kõik eri muusikateaduse valdkondadest muusikateadusega traditsioonilises ja tõsi, teaduslikus mõttes tegelevad siiski muusikateadlased ja muusikateaduse osakond. Kuid ega see teadus- ja loometegevus nad on, erinevad tegevused, aga mitte vastandlikud tegevused. Seetõttu me püüame kirjutamiskogemust ja uurimistöö kogemust anda mingile määral ka interprojektidele ja heliloojatele, magistritasemel. Rääkimata doktoriõppetasemest, kus on meil tõesti alates 2000.-st aastast võimalik kaitsta doktorikraad, interpreedid ja heliloojal, samuti teatrivaldkonna inimestel ja seal siis nelja loometöö või loomingulise projekti kõrval tuleb esitleda ka oma Kirja millised on need tänapäevateemad, mis, mis muusikat teadlasi huvitavad eelkõige? No need teemad on mitmekesised, ütleme Eesti muusikaloo uurimisel on toimunud ehk teatud paradigma muutus helilooja persoon toonidelt konkreetsetelt heli teostelt, mida ju ka endiselt uuritakse, on ehk rõhuasetus nihkunud rohkem muusikalistele institutsioonidele ja muusiku elukorraldusele, mis paar-kolmkümmend aastat tagasi veel oli üldse tähelepanu fookusest väljas. Nii et uuringut nagu nimetada statud Kristel pappeli tööooper Tallinnas 19. sajandil on tehtud ka muid uurimusi just muusikaelu ja muusikaliste institutsioonide vallast, et see on selles traditsioonilises muusika ajaloo valdkonnas nagu üks uuem vaatenurk probleemidele. Muusikateooria vallas tõstaksin esile professor Mart Humal, võladotsent Kerri Kotta tegevust. Ja ka siin on toimunud oluline analüüsimeetodite mitmekesistumine ja muutus. Eestisse on jõudnud ingliskeelses muusikat teaduslikus maailmas. Tuttav Schenkeri analüüs või kontrapunktiline analüüsimeetod, kus siis analüüsitavad teost mitte ainult kirjeldatakse sõnaliste vahenditega, vaid ka kujutatakse lineaarse graafilise analüüsi abil. Samuti nimetaksin hulga teoreetilist analüüsimeetodit ja muid kaasaegseid lähenemisviisi nii tonaalsele muusikale kui ka 20. sajandi postanaalsele muusikale. Ja just Mart Humal on selles mõttes tasunud nende meetodite maaletoojaks, kui nii võib öelda. Kui tihedad kontaktid on meie muusikateadlastel maailma teiste muusikateadlastega Need kontaktid on väga tihedad ja samas on säilinud ka kontakt meie balti regioonis balti muusikateadlaste konverentsid, mis on toimunud aastakümneid ja algasid Nõukogude seal, nad on saanud mõnevõrra teisenenud näo, seal ei osale mitte ainult Eesti, Läti ja Leedu kolleegid, vaid ka teistele läänemeremaade muusikateadlased. Kuid kahtlemata on konverentside ja muude töiste kontaktide näol olemas siuksed, erialased kontaktid kaugemate regioonide kolleegidega ja siin on muusika poolastel oma muusikaloo, konverentside traditsioon tekkinud ja muusika teoreetikutel muusika, analüütiliste konverentside traditsioon, konverentsid toimuvad paari-kolme aasta järel. Ja koondavad siis selle eriala spetsialiste paljudest maadest. Kas peale muusikateadused tegeldakse Eesti muusika ja teatriakadeemias ka mõne muu teadusalavaldkonnaga? Jah, meil on olemas teatril uurimisrühm, mida on juhtinud emeriitprofessor Lea Tormis. Pikemat aega. Selle tööpõhieesmärk on anda välja suurem monogramm Mafia eesti teatriloost. Teatri uurimisrühm oli vahepeal mõningasest mõõnaseisus, aga nüüd on ta uuesti aktiviseerunud ja me loodame, et see nimetatud monograafia järgmisel aastal hiljemalt ilmub. Teiseks on meil uut hoogu saanud muusikapedagoog, loogika ja laiemalt kasvatusteaduslik uurimistöö. Eelkõige tänu professor Airi Liimets tulekuga meie majja. Nimetaksin ja tema hiljutist välja annet muusikalise con tegelikkuse ühendused identiteedi ja diferentsiga. See on soliidne kolmesajaleheküljeline kogumik kus on siis nii üldkasvatusteadusliku lähenemist kui ka konkreetseid empiirilisi uuringuid muusikapedagoogikast. Ka teine meie muusikakasvatusega muusikapedagoogikaga tegelev struktuuriüksus interpretatsiooni pedagoogika instituut on korraldanud konverentse ja välja andnud nende põhjal kogumit interpretatsioonipedagoogikast ja ehk kõige uuem erialateadvuse eriala. Samas on kultuurikorraldus, mis nii õppekava on suhteliselt uus, kui ka siis uuringud, aga need on juba jõudnud esimeste märkimisväärsete tulemusteni. Seda eriala ja ka neid uuringuid juhib professor Kee saab hirm Kraut Saksamaalt. Ja esimene välja antud kogumik kannab pealkirja kuidas korraldada kultuuri. Nii et võib öelda, et meie humanitaarne muusikat majanduslik tegevus on viimase aastakümne jooksul laienenud sotsiaalteaduste valda ja ka muusikast veidi kaugemale. Aitäh Margus Pärtlas ja soovin eesti muusikateadlastele palju edu nende teadustöös. Muusikud on selline seltskond, kellel on alati olnud rahvusvaheline suhtlemine. Kuid just viimasel aastakümnel on eesti muusikat ja teatriakadeemia rahvusvaheline suhtlemine oluliselt avanenud. Stuudios on välissuhete prorektor Marje Lohuaru. Millised suunad ja millised projektid on olnud olulisemad välissuhtluse alal? A kohe võin öelda tõesti, et muusika juba iseenesest on olemuslikult niivõrd piire ületav ja rahvusvaheline valdkond ja see, mis on tehtud nüüd võib-olla viimase 15 aasta jooksul võib alates aastast 1993 on olnud eelkõige just institutsioonidevahelise koostöövõrgustiku ülesehitamine. Muidugi tõesti meeldiv on tõdeda ajaloost juba Tallinna konservatooriumi esimestel aastatel juba õppejõud ja samuti juhtkond mõistis välissuhtluse tähendust ja võeti ette juba tollel ajal õppereise Bay juhtivatesse konservatooriumi tasse et tõesti siis uurida ja võrrelda ka õppekavu, nii et ütleme, seal rahvusvahelise õigusemõistmine on olnud ju kogu aeg ja samuti kui minnes tagasi nüüd sinna nõu koguda ja ega siis meil oli tõesti võimalus õppida ju maailma juhtivatest konservatooriumitist Moskva Peterburi konservatooriumis, nii et sealne haridus, eelkõige just villa eristus niukse väga tugeva ja kõrge akadeemilise nõudlikkuse poolest, jaga professionaalse nõudlikkuse poolest. Aga muidugi nüüd, mis on toimunud siis viimase 15 aasta jooksul, ma nimetaksin nii, on tõesti see areng olnud plahvatuslik. Nii et Muusikaakadeemia, tänaseks muusika ja teatriakadeemia on märgatav Euroopa kõikvõimalikes instantsides alates Euroopa komisjonist, kus me osaleme ka ekspertide näol ja samuti Euroopa juhtivates organisatsioonides kunstide ja muusikateatriorganisatsioonides, kes otseselt nõustavad paga kunstile ja ja teatri ja muusikahariduse poliitikaid, siis samuti me oleme aktiivsed ülikoolidevahelises suhtluses, meil on praeguseks üle 80 kahepoolse lepingu, mis tõesti võimaldab meie õppejõududele pilastele õppimist välismaal, mis on eelkõige väga oluline just muusiku isiksuse arendamisel. Just isiklikul arengus on väga oluline viibida aasta vähemalt välismaal. Ja samuti me osaleme projektides juba aastast 93 ütleks, et europrojektid, millest praegu on ka Eesti meedias väga palju juttu Nende bürokraatiast administreerimiseks pigem negatiivse poole peal siis ma pean küll tõdema, et muusikaakadeemial ei ole sellega probleeme. Alates 93.-st aastast. Me osaleme väga aktiivselt, oleme olnud projektide juhid ja see on nagu normaalne meie arengustrateegia üks osa, nii et eelkõige siis koostöö, välissuhtlus, suhtlus erinevatel tasanditel ja paraku ka Euroopa Liit toetab sellist koostööd, mis tähendabki otseseid rahalisi väljundeid. Kui palju neid tudengeid on olnud, kes on käinud mujal õppimas ja kes on mujalt võib-olla siia tulnud? No seal on toimunud arenka plahvatuslik noh, tänaseks me oleme mingisuguse optimaalse piiri juba saavutanud, Me saadame iga aasta välja keskmiselt 40 üliõpilast ja me püüame saavutada balanssi, et neile tuleks sama palju üliõpilasi vastu. Ja õppejõudude osas just viimastel aastatel on meie õppejõuvahetuse määr väga palju kasvanud, nii et praeguseks me lihtsalt tahame seda veidi rohkem tasakaalustada. Et kui me alustasime välissuhtlusega, siis pigem tahtsid siia väga paljud tulla ja me olime sellise nagu natukene külalise vastuvõtja positsioonis. Praeguseks on täielikult muutunud meie õppejõud reisivad mööda Euroopat vaat ja ka mööda muud maailma on ju väike osa ainult ja neid kutsutakse, nii et noh, paraku muusikas muusikaõppes pilliõppes ikkagi see õppejõu ja pillase vaheline üks ühele õpe toimib ju igal pool ütleks nii, et kui meil on head üliõpilased, siis meil on head õpetajad ja kui meil on head õppejõud, siis meil on ka head üliõpilased. Nii et see asi seb selles valdkonnas ikkagi väga-väga kuus. Täna juubeli kontserdilgi mängib rahvusvaheline muusikaakadeemiate sümfooniaorkester. Nii et ka laiemas plaanis on sellist koostööd olnud aastate lõikes juba. Ja Euroopa Liit muidugi praegu väga palju panustab just koostööle Euroopa Liidu ja niinimetatud kolmandate maade vahel. Hiina, Ameerika Ühendriigid, Austraalia, isegi Aafrika on siin. Aga samaaegselt toetatakse ikkagi väga just naabrite regionaalset koostööd ja siin ütleksin, et läänemeremaade koostöö on ikkagi väga perspektiivikas. Toimuvad ka niisugused väga head arengut selles suunas ka parlamentaarsel tasemel. Aga ütleksin, et meil on olemas väga tore võrgustik, see on balti mere maade muusikaakadeemiate assotsiatsioon, ta nimi on Abam. Me oleme praegu sele sabammis, meie rektor on president, seal, meil on juhtiv roll seal ja me tõesti oleme väga palju arendanud just regionaalset koostööd. Meeldiv tõdeda, et meil on tänaseks Tallinnas, meie juubeli puhul on selle Abammy sümfooniaorkester, sinna kuulub 16 riiki, kaasa arvatud ka Peterburi, mille üle meil on eriliselt hea meel. Ja igast õppeasutusest on tulnud siis meile kaks, kolm, üks üliõpilane, nii et nad osalevad meie juubelil ja on meie väga tähtsad külalised. Nendega koos on ka nende rektorid, nii et samaaegselt toimub meil ka siis läänemeremaade rektorite konverents, kus siis arutatakse tõesti väga palju probleeme ja väga palju ka nihukesi uusi arenguid. Nii et samuti meie väga kuulus projekt, krossin poodes, mis sai ka rahvaliidu eduloo tiitli, põhineb ka ikkagi sellel Abammil, nii et naabrite vaheline koostöö on ikkagi väga hea eeldus ka suuremaks koostööks maailmas. Koostööd on teil ka ooperi vallas? Ja seda kindlasti, kui tuua välja need edukamaid Euroopa projekte, siis tõesti meie oma Eestisse suunatud praegu struktuurfondidega vahenditega. Me tegime ooperit ja see oli tõesti nii väga selge ja loogilise arenguga. Tähendab sotsiaalfond, toetab õppekava arendust ja tekitasime projekti nüüdismuusikateatri õppekava nagu arendamine, kuna meie ooperistuudio õppekava raames aasta otsa said üliõpilased väga huvitavaid kursusi, me kutsusime siia Euroopa juhtivaid õppejõude ja paraku on Euroopa projektides nii, et ikka tuleb midagi testida, ikka peab olema mingi tagasiside, ikka tuleb midagi hinnata, mis iseenesest on väga oluline ja selleks hindamiseks ja testimiseks. Tellisime kaks ooperit ja tellisime kaks ooperit, meie oma doktorantidel Monikamatiivsenilt jage hirvelt ja need on pooletunnised, lühiooperit Monika oma veel multimeediaooper. Ja siis meie üliõpilased lihtsalt neid omandatud oskusi nagu rakendasid päris ja tõesti ta ei olnud päris selle projekti osa, aga tal oli tõesti väga tugev selline kultuuriline väljund, niiet ta rikastas juba juba Eesti kultuurimaastikku tugevasti. Samuti Eesti sai juurde kaks niinimetatud algu päranditel kaks ooperit ja praeguseks projekti edu on nüüd laienenud ka juba Euroopa tasandile. Me konkureerisime Euroopas väga ulatuslikus projektis, mis on Euroopa kunstiakadeemiate koostöö Euroopa kultuuripealinnadega ja selle raames siis on projekt, on pilootprojekt, järgmine projekt toimub Istanbulis, siis ka Tallinnas ja konkureerisime selle ooperiga sinna, meid valiti 250 seas. Ta on 30-l võimalus Sis osaleda Vilniuse kultuuripealinna programmis. Nii et oleme siis seal juba nagu Euroopa kaudu sees. Tahaks öelda niipalju, et välissuhtlus on nagu praegu, igaühe jaoks meie akadeemias. Ei saa öelda tõesti, et ta on välja valitud tugevamatele üliõpilased teleedukamatele, õppejõududele ka me ei saa kunagi välistada administratsiooni. Me saame välja saata, pillasin, need üliõpilased tõesti saavad ka kogemuse välismaal pides ka nimetaksin keskmine üliõpilane, võib-olla ta saab selge kogemus, et jah, võib-olla ma ei soovigi seda eriala päris enam nii jätkata, mul on oma spetsialiseerumine ees, et me tahame pakkuda neile võimalusi. Ja tõesti, ütleme edukat toimetulekut sellel juba ütleks globaliseeruvas tööturul. Et see on vastuoluline. Samaaegselt on jagatud kompetentsi ja jagatud teadmise osatähtsus ka äärmiselt oluline just eriti meie õppetöö kvaliteedis. Ja siin need ühisõppekavad ka eelpool nimetatud läänemeremaade koostöö vahel on ikkagi väga-väga oluliselt. Me tahame, et meie üliõpilane õpiks juba rahvusvahelises õppekeskkonnas. Et me saadame neid välja ja need, kes siia jäävad, jäävad ikka sellisesse omaette lokaalsesse, natuke suletud ringi, et need, kes lähevad välja ja need, kes jäävad ka sisse siia, meile õppima, saavad õppida rahvusvahelises õppekeskkonnas, mis tähendab välisüliõpilasi, välisõppejõude ja ka välisprojekte. Aitäh, Marje lahuri. Nüüdseks juba viis aastat on Eesti muusika ja teatriakadeemias võimalik saada kõrgharidust ka džässmuusika alal. Stuudios on osakonna õppejõud Tanel Ruubel. Palun rääkige oma osakonna tööst pisut lähemalt, millised on teie põhilised suunad ja kuidas teil see õpetaja toimub? Džässmuusikaosakond on tõesti suhteliselt uus, see avati aastal 2004, nii et me alles oleme arengu esimeses faasis oleme saanud nii-öelda ilusti oma õppetöö käima ja oleme saanud ka juba mõned lõpetajad endale, aga kui nüüd rääkida sellest elust, mis meie osakonnas toimub, siis peaksin ütlema, et see on väga huvitav. See on suunatud nagu noorele aktiivsele loomingulisele inimesele, kes soovib olla väga hea instrumentalist vokalist ja tal on selleks piisavalt aega, et seda olla, et seda taset paremaks saada. Ja samal ajal on võimalus ennast nagu koolitada, täiendada koolis olemasolevate ainete baasil või siis ütleme erinevate põksoppide abil ütleme neid erinevaid kursuseid workshop korraldades suhteliselt palju. Nii et ma arvan, nende elu seal majas on päris põnev. Kuidas on kell erialaliselt jaotatud põhiseadus peaks olema selline nagu kuus põhierialamäel ja siis sinna veel juurde neli lisa oma rege sisulisemalt, et meil olemas klaveri eriala kitarri ja kontrabassi või passitariiderand, trummid. Saksofon, aga need eri eriradasid nagu trompet, flööt, viiul, ütleme neid tudengeid, kes sooviksid neid instrumente õppida, mängida neid on vähe ja siis ütleme ausalt ei ole nagu korralist pseudoviiulipedagoogina meel, et siis tuleb ka sisse osta või, või asendada mõne muu instrumendiõppejõuga. Teie erialal ilmselt on ka rahvusvahelist koostööd teiste akadeemiate ja teiste institutsioonidega. Jah, peaks ütlema, et see on väga aktiivne. Selliseid sõpruskoolid või partnerkoolid on meile Sibeliuse Akadeemia Soomes ja siis õdebury muusikakool. Nende koolide vahel toimuvad õpilasvahetused regulaarselt iga-aastased siis ka õppejõudude vahetused. Et ma arvan, et see on väga oluline nii õppejõududele kui õpilastele koolile kui muusika arengule üldse. Selline vahetussüsteem. Ja, pluss siis veel, nagu ma enne mainisin, et on väga palju workshop külalisõppejõudusid käib suhteliselt palju, mis vajaksid rääkimist. Et iga aastaga tuleb meile õppejõudusid juurde, natukene alustasime tõesti vist 40 viieosakond, aga nüüd lõpp arvu ei oska küll öelda, aga ma tean, et Werol klaveriõppejõud Helsingist ja meil muusikaajalugu hane luht, kes muideks elab ise Berliinis, aga ta teeb seda tööd nagu siin tegemas täna nagu väga õnnelikud selle üle. Oluline see, et see osakond üldse loodi, et talle anti nagu elujõudu ja eluõigust. Et nii mina kui Jaak Sooäär, teised õppejõud oleme omandanud džässmuusikakõrghariduse, mitte Eestis, vaid välismaal. Sel ajal, kui me õppisime, ei olnud seda võimalik siin saada. Et ma võin tuua sellise emotsionaalse seiga. Õppida džässi või ülemine džässiosakondade, küsisin siis tolleaegsete nii-öelda juhtijate käest, et millal siis osakonda vaadatakse või tuleb vastu oli siis ma pakun mingisugune 90. Küll ta tuleb, kellel tuleb, aga sisemas ma aimasin, et see ilmselt ei tule. Ajalugu läkski niimoodi, et selle osakonna pidime meie ise looma ja ta peaks ootama jäänud võib-olla seda, seda oodanud. Kasse eeskujuks olid need õppeasutused, kus te nagu ise õppisite. Jah, me oleme õppinud kõik erinevates õppeasutustes, mina nagu linna jotaburis Rootsis Jaak Sooäär on Taanis olnud, siis Raul Sööt oli nii Taanis kui Ameerika Ühendriikides. Ja siis Teet Raik on veel Soomes õppinud, nii et need on väga erinevad kogemused ja minu arust on see suurepärane et me saame, need vormid on mingisuguse oma ideaali, sellest muusikakõrghariduse mudelist või võimalusest. Et igal pool on omad head ja vead, see on selge, eks ju, ei ole olemas ideaalset õppeasutustel olemas ideaalsete õppejõude, õpilasi aga just nimelt oma erinevate elukogemustega. Ilmselt kujundame sellise toreda ja meeldiva koha meie üliõpilastele. Et meil on siin võimalus saada hea haridus- ja et nad saavad ka järjest tulevikus edasi areneda, ükstapuha kus Euroopa otseseks. Et ma arvan, et see platsdarm võis see laste suhteliselt tugev ja hea loodud hästi osakonnas on kujunenud välja ka oma ansamblid. Ansamblid on meil juba, ütleme niimoodi plaani sisse kirjutatud ansambel peab olema lihtsalt tunniplaanis sees. Aga loomulikult õpilased omavahel moodustavad erinevatel aegadel erinevaid ansambleid ja ühendusi. Ja see on väga vahva ja muideks ei toimu ainult mitte õpilaste vahel, vaid ka õppejõududega koostöös, eks ju. Täitsa võimalik, et mängivad õppejõud õpilased üheskoos, et see on väga vahva, joosta. Nagu alguses mainisite, on see osakond noorosakond ja alles kujunemas. Millised on teie unistused ja eesmärgid, milline võiks olla? Noh, tulevikus ma arvan, eks ta hakkabki sinna heale ideaalsele olemusele sarnaneva liginema. Alati võiks olla ju vahendid rohkem, see tähendab seda alati võiks olla rohkem raha, et korraldada erinevaid meistrikursuseid, workshop, anda noortele rohkem võimalust, võib-olla välismaal ringi käia või teha rohkem vahetusi. See kõik eeldab ressurssi, eksju vaatamata kõigele on tänasel päeval kõik see juba reaalne võimalik. Aitäh üks uuemaid erialasid Eesti muusika ja teatriakadeemias on pärimusmuusika eriala ja seda õpetatakse praegu džässmuusika osakonnas. Stuudios on pärimusmuusika eriala koordinaator Tseelia Roosem. Pärimusmuusikat on parem õpetatud juba aastaid Viljandi kultuurikolledžis. Mille poolest erineb see õpetus nüüd siin Eesti teatri- ja muusikaakadeemias? Kui hakati mõtlema selle üle, et ka Eesti muusikaakadeemias peaks pärimusmuusika õppe toimima siis me hakkasime ka kohe kaaluma selle üle. Kindlasti need asjad ei tohiks kopeerida 11, nii Viljandis kui Tallinnas. Ja selle tõttu õppekava loomise käigus me siis keskendusimegi enam nagu kolmele suunale siis helilooming, uurimine ja interpreteerimine. Sest Viljandi kultuuriakadeemias on keskendutud enam interpretatsiooni pedagoogika, ole need, need on sellised noh, kus me siis saame ka koostööd teha. Ja samas nüüd sellel aastal avati ka magistriõppe Eesti muusikaakadeemias, mis on siis täpselt nende samade suundadega, saab siis jätkata lihtsalt. Kes on olnud selle osakonna, võib-olla sellised sisulised liidrid ja juhendajad? Millest see asi üldse algas, oli see, et Veljo Tormis alustas regilaulutubadega Eesti muusikaakadeemias, sealt hakkas siis vajadus nagu teadvustama täpsemalt. Ja ka mina leian, et üks Muusikaakadeemia peaks omama ka selliseid allika õpetusi, ehk siis oma oma pärimusmuusika vallas. Ja Veljo Tormis oli selles mõttes just ka selline äge tagant lükka ja et leida inimesi, kes seda õppekava siis hakkaksid looma pidas läbirääkimisi juhtkonnaga, et sealtpoolt ka siis tuli see nõusolek ja, ja vajaduse aktsepteerimine nii, et sealt peale siis kutsuti mind ja siis ka mina kutsusin appi Tuulikki partosidki, kes on lõpetanud Stockholmi Kuningliku Muusikaakadeemia pärimusmuusika eriala. Nii et tema põhimõtteliselt on olnud nii-öelda põhikoordinaator, et sellel aastal on ta pisut eemal ja siis mina asendan teda. Nii et siis me hakkasime seda õppekava looma ja, ja kuna minul on see Viljandi kogemus päris tugev, et siis ma nagu teadsin, et need asjad ei tohiks hakata, pigem rikastaksid, erinevad õppekaal kogu seda pärimusmuusikaõpet siin Eestis. Et sest et nüüd on ju ka see, et ka muusikakoolides on ju pärimusmuusika õppekava toimimas, nii et ei ole enam nagu seda olukorda, et ainult kõrgtasemel saab seda õppida. Vajadus selle järele on ilmselt väga suur, arvestades seda, kui suur on rahva huvi nende pärimusmuusikafestivalide vastu, et oleks selles vallas haritud muusikuid. Jah, eks ma olen ikka mõelnud seda, et kui sa tahad olla aktsepteeritud, siis sa pead kuidagi sellesse süsteemi sisse saama. Ja eks ma olen nüüd Võrus Võru muusikakoolis algatanud seda pärimusmuusikaõpet põhihariduse tasemel ja neid küsimusi seal vastanud, et miks seda pärimusmuusikat ikka peab õpet tema, aga paraku tänapäeval on see olukord juba muutunud, ma näen ise Võrumaal seda, et on tõesti lõõtsa mängijaid, on kandlemängijaid, vanu ja noori. Aga ma ei näe nendel õpilasi olevat. Et ikkagi on pigem kool, see, mis aitab seda õpet edasi anda, seda keskendumist ja professionaalsust leida ja tagada. Kes praegu õpetavad seda eriala? Eesti muusika ja teatriakadeemias põhimõtteliselt me kasutame ka samu õppejõude, kes Viljandis on õpetamas, kes on meil ühised, on näiteks Robert Jürjendal, Kätlin Jaago, torupillierialal või rahvapärased puhkpillid siis ka mina ise ja siis üsna palju me kasutame ka Muusikaakadeemia teiste osakondade õppejõude nii heliloomingu alal kui ka siis muusikateadusest on Janika Oras ja Žanna Pärtlas, siis kompositsioonist teeme koostööd Margo Kõlar ja Tõnu Kõrvitsaga. Ja lisaks on mul hea meel, et ka siin neid Tallinnas tegutsevaid pärimusmuusikuid saks rohkem rakendada nagu Tarmo Kivisilla ja tuule kann ja kes nagu siin olemas. Nii et selles mõttes on täiesti juba oma kaader, aga on ka siis sellist ühiskaadrit tulevikus tegelikult selle magistriõppekava osas me tahaksimegi enam teha koostööd Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiaga sest õppejõudehetkel just jah, väga palju pole, aga siis neid ühiseid kuidagi targemalt ja ökonoomsemalt ära kasutada. Muidugi, meil käib ka välis jõude, Tuulikki pardossikil on päris palju kontakte ja on selline organisatsioon nagu noortraad, mis ühendab siis kõiki põhjamaa ajal rahvamuusikat, õpetavaid koole, kuhu siis need Muusikaakadeemia on ka liitunud ja sealtkaudu on päris häid õppejõude ja selliseid inspireerivaid ka meie tudengite jaoks ka juba siin Tallinnas käinud ja kui palju on praegu tudengeid pärimusmuusikat õppimas, tudengeid bakalaureuseõppekavas on 11, et iga aasta meil on vastavad suurenenud. Aga ma olen ka aru saanud, et need tudengid, kes astuvad Tallinnasse pärimusmuusika erialale, et nad võib-olla tõepoolest ei satu Viljandisse tema ja ma usun, et need, kes lähevad Viljandisse, ei satu kuidagi siia Tallinnasse. Et ma olen näinud ka neid Viljandis lõpetanud, kes on tõelised maasoolad ja võib-olla ei satuks ja noh, nii-öelda Eesti mõistes eks ju suuri linnakeskkonda ja ei soovi siin elada ja töötada, nii et selles mõttes ma leian end, kas kooli on mõlemad väga vajalikud ja need inimesed, kes siit ja sealt võib-olla tööle satuvad, tõesti laiendavad kogu seda valdkonna tegemisi. Ja magistriõpe, kas siis astus sellel aastal kaks üliõpilast, need kokku on 13? Kui palju peaks olema üliõpilasi, et pärimusmuusikaosakond luua? Hea küsimus. Ma ei ole veel seda täpsustanud, kuid ma pean ise tunnistama, et ma astusin ise ka sellel aastal õppima Eesti muusika- ja teatriakadeemias mastasin nimel doktorantuuri ja oli huvitav küsimus, et mis erialale ma siis astun. Ja kuni viimse hetkeni ma teadsin, et mind paigutati laulu erialale, siis me tükk aega valmistusin selleks, et kuidas ma siis selle ära nüüd põhjendan. Et ma mind huvitab regilaul väga ja viimasel hetkel ma siis lugesin seal vestluse ukse taga, et mind oli paigutatud pärimusmuusika erialale. Nii et, et selles mõttes, kas tuleb ka seal siis seda teed rajada sellel tasemel. Ja paratamatult on siin need erinevad valdkonnad ja erialad lihtsalt põimunud. Raske ongi teha päris vahet. Siin muidugi põimumine võis piiride hägustumine või noh, seda võib käsitleda ka niimoodi, et see on lihtsalt erinevate nii sihukeste ekspertiiside nagu kasutamine, eks ole, ja kogu maailmas siidikompositsioonis, eks ole, ütleme, meil on väga-väga huvitav eriala, veel on meil kultuurikorraldus, eks ole, sest ükskõik, kui head me siin oleme, kõik, kui seda vahendajat ei ole, kes meid välja pakuks, siis on neil väga raskusi kuskil nagu läbi lüüa. Nii et see on ka akadeemia siseselt nihukese, väikse omaette maailma nihukese kompaktse maailma tekitamiseks ikkagi väga oluline. Ja mida mina tahan lisada tegelikult ise olles ka õppinud selles koolis ja ma tunnen, et see on minu kodukool ja, ja kui me hakkasime seda pärimusmuusika õppekava siin looma, siis tegelikult oli hästi hea meel seda hakata Ta tekitama, sest me saime toetada nii paljule, mis on seal juba olemas, noh just nimelt kompositsiooni pool ja teaduse pool ja need interpretatsiooni traditsioonid ja nii edasi, et selles mõttes oli hästi lihtne seda teha, me ei teinud midagi täiesti uut ja erinevat, vaid siiski sulandusime. Ma usun Erialade areng ongi ju mingil maal selline nagu loomulik areng ja tihtipeale noh, kultuurikorralduse eriala avamisel oli ikka väga tugev ühiskondlik nõudlus juba selle asja vahel, see on siiamaani väga tugev. Me oleme tilk merre. Ma ütleksin niimoodi, saada professionaalselt kultuurikorralduse kultuuripoliitikaalaseid teadmisi, nii et see on väga, väga oluline ja needsamad ettevõtlusealased teadmised, kui me praegu räägimegi loomemajanduslikest keskkondadest, mis võivad jääda ka suhteliselt võõraks ikkagi kultuuri kõraldaja vaatevinklist, kes tõesti on kuskil maal, eks ole, kes väga hästi seda asja teeb, eks ole, tegelikult väga hästi viib elu edasi. Aga ta nagu ei suhestu selle loomemajandusega kaugeks, eks ole. Et ütleme, see kultuurikorraldaja peakski olema siin vahepeal, kes tooks selle maailmadele ligemale, et ta tõesti tunneks ennast samaväärselt, nagu ta tegelikult on. Loomulikult paraku nende asjadega tõesti kaasnevad ka rahalised vahendid kõik. Nii et see on niisugune huvitav maailma ette. Stuudios on Eesti muusika ja teatriakadeemia, ah kultuurikorralduse magistriõppe koordinaator, kaari kiitsak Brick. Kultuurikorraldus on Eesti muusika ja teatriakadeemias suhteliselt uus eriala ja see on tänapäevaelust ja nõudmisest endast välja kasvanud. Rääkige sellest erialast natukene ja kes seal õpivad ja mida seal õpetatakse? Tere kõigepealt kultuurikorralduse, magistriõpe on muusika ja teatriakadeemias võib-olla üks vähem nagu tuntud või vähem orbiidil olnud eriala, aga ta enam nii väga uus ei olegi, et ta on juba 2002.-st aastast aktiivne olnud, meil on juba üle 30 inimese selle magistriprogrammi lõpetanud. Ja see on selline programm, mis kestab kaks aastat ja annab siis lõpuks Omaid taarteaduste magistrikraadi. Ja selle eesmärk on siis harida professionaalseid kultuurikorraldajaid, kultuurivaldkonna nii-öelda seadusandjaid või elluviijaid ja kogu selle maastikukujundajaid alates siis nii kultuuriasutuste administraatoritele lõpetades iseseisvad Kultuurik ettevõtjatega, kes oleks siis tööandjateks endale ja muusikutele või teatriinimestele või teistele kunstiinimestele. Ja see programm on suurelt osalt rahvusvaheline, ehk et siis praeguse seisuga umbes 45 protsenti meie õppejõududest on välismaalt, on erinevad spetsialistid, teadlased, professorid, kes on erinevatel elualadel välismaal tunnustatud ja teine osa õppejõududest on eestlased, Eesti kohalikud eksperdid või siis näiteks Tartu Ülikoolis selliste üldiste majandus ja finantsainet. Tunnustatud professorid, see on magistriõppeprogramm, see tähendab, et seda eriala tulevad õppima inimesed, kes on omandanud juba nii-öelda kõrghariduse mingisugusel alal ja selle vastu siis nagu huvi tunnevad. Just täpselt, et meie programmi üldjuhul me ootame inimesi, kes on mõnel kunsti alal kultuurialal juba taashariduse omandanud või on neil tõsiseltvõetav kogemus siis kas kultuurikorralduse või mõnel kunstide valdkonna erialal ehk et enamasti on inimesed sellise taustaga, kes on õppinud kas kunstiakadeemias või muusikaakadeemias tall või töötanud pikaajaliselt kuskil kas rahvamajades ürituste korraldajatena produtsentidena, et tegelikult on igal inimesel mingisugune kokkupuude juba olemas ja kui seda kokkupuudet on vähe olnud, siis selle inimese huvi selle vastu on väga suur, et sellest kultuurikorralduse maastikus ennast nagu leida ja oma kohta kindlustada. See on eriala, mille järele ilmselt nõudlus järjest ja järjest kasvab. Tänapäeva maailmas te ütlesite, et seal rahvusvaheline programm, järelikult teie tudengid saavad hariduse, millega on võimalik. Kus tahes kultuuri korraldada mitte ainult Eestis, just kohe päris programmi alguse aastatest saadik on selle suureks eesmärgiks olnud, et Eesti kultuurikorraldaja oleks võimeline meie kultuuri välja viima, opereerima nii kohalikul tasandil, professionaalselt kui ka hakkama saama rahvusvahelises keskkonnas, sest tänapäeval mitte ükski muusik, ei näitleja ega kunstnik ei suuda iseseisvalt üksinda oma ideid siis ellu viia. Seal on need ideed nii, lennukad, tahetakse teha rahvusvahelisi projekte, osaleda rahvusvahelisel turul areenil, selleks on vaja teadmisi, kuidas see rahvusvaheline areen toimib, millised on sealsed eripärad. Sellepärast on algusest peale olnud sai mõte, et inimesed, kes meil õppivad, peavad olema kursis sellega, mis välismaailmas toimub ja kuidas on Euroopa kultuuripoliitika, kuidas on nii USA, samas kui Euroopa kontekstis kogu kultuuri turundus käimas, nii et see on meie jaoks olnud väga oluline ja me jätkame sellega veelgi rohkem järgnevatel aastatel. Meie programmis on väga tugevalt esindatud nii majandusarvestus kui juriidilised ained ja lepinguõiguse intellektuaalomanditeemad. Et selles osas üritame anda endast parimat inimesed meilt, läheks nende teadmistega ja me usume, et kui inimesel on huvi selle asja vastu, siis seda on võimalik õppida. Kas need 30 lõpetanud töötavad Eestis praeguse seisuga on küll jah, ja enamus töötab ikkagi jätkuvalt edasi kultuurivaldkonnas, nii et laias laastus ma julgen öelda, et üks, 97 96 protsenti jätkab ikkagi oma valitud erialal seda teed tehes siis nii-öelda ülespoole karjääriredel arenguid. Kas teie erialal on ka välistudengeid õppimas? Praegu veel ei ole. Esimest korda sellel õppeaastal on meil üks Erasmus vahetustudeng Saksamaalt Aimarist et siiamaani on olnud see vahet tudengite asi natukene keeruline just seetõttu, et osad meie ained on eesti keeles koostöös Tartu Ülikooliga ja Estonian business kuuliga. Et siis sellisel juhul need välistudengid jääksid nende ainete osas nagu hättasin. Aga nüüd on meil suurejooneline plaan on alates järgmisest vastuvõtust pakkuda kõiki aineid inglise keeles, ehk et siis saaksid hakata tulema meile ka välistudengid täiskohaga piima siin tervelt kaks aastat. Üritame siis programmi teha nii, et see oleks võimalik läbida täies mahus inglise keeles. Me üritame oma programmist olemegi seda tegelikult teinud olla tavalised kogu kultuurivaldkonna kujundamises, nii-öelda näiteks kultuuripoliitiliste terminite eestistamises ja nii edasi, et me oleme üritanud erialast terminoloogiat loogiat eesti keelde juurutada, sest et see valdkond on Eestis päris uus ja tihtipeale meil ei ole sobivaid vasteid sõnadele nagu fandreisinud või, või midagi sarnast. Need on nii sujuvalt tulnud välismaalt Meile eesti keelde üle ja me me väga loodame, et meie nii-öelda panus on neetud eestikeelne erialane terminoloogia siis areneks. Me oleme välja andnud kultuuripoliitika artiklite tõlke kuumiku, kus me siis üritasime neid termineid eestindada, väga loovalt läheneda neile. Ja me üritame ka meie inglisekeelseid magistritöid, kõik meie magistritööd on inglise keeles jõudumööda panna eesti keelde ehk et see siis ka nii-öelda inglise keeles valdajatele oleks kättesaadav ja et ka meie emakeeles kogu see erialasõnavara ja harjuksid seda kasutama. Kuulsite saadet Eesti muusika ja teatriakadeemia tänasest päevast rääkisid Eesti muusika ja teatriakadeemia rektor Peep Lassmann. Õppija teadvustab prorektor Margus Pärtlas, välissuhete prorektor Marje Lohuaru, kultuurikorralduse magistriprogrammi koordinaator Kaari kiitsak Brick pärimusmuusika eriala koordinaadid, tort, seeria roose ja jättis muusikaosakonna õppejõud Tanel Ruben. Õnnitleme kogu akadeemia pere, kõiki muusikuid ja muusikasõpru, Eesti muusika ja teatriakadeemia 90. aastapäeva puhul. Tähtpäeva saate koostas Kersti Inno, tehniliselt teostas Katrin maadik. Saatekujunduses kõlasid fragmendid Arvo Pärdi teostest.