Tere, Lepo Sumera. Me oleme klassikaraadio stuudios ja õieti oli selleks põhjuseks või ajendiks sind siia kutsuda see teadmine, mis sai ka võimendatud igasuguse meedia kaudu. Et Lissaboni EXPO 98 muusikalise tausta ja muusikalise eesti eksponeerimise eest vastutasid, sina olid seal ka ise kohal ja kangesti tahaks raadiokuulajale neid klassikaraadiokuulajale natuke lähemale tuua, seda missis. Üks niisugune näitus helikülje poolest üldse vajab. Mida sai seal tehtud, kuidas see kõik õnnestus? Ja missugune osa selles kõiges oli sinule sinu loomingul? Tere päevast kõigile raadiokuulajatele, see küsimus on nüüd väga lai küll, ühelt poolt palud saed ma iseloomustaks, mis asi on see EXPO ja teiselt poolt tahaksid teada, mis on ühe helilooja kohustus, kes, kes näitusele ühele paviljoni muusikat teeb ja kolmandaks, sa tahtsid nagu teada üleüldse näituse muusika ja mis on muusika vahekord? Tähendab kõigepealt peab ütlema, et see EXPO on üks niisugune tsiviliseeritud maailma vigur küll. Et nüüd kõik riigid, kes endast natukene lugu peavad kutsutakse ühte maailma punkti omale paviljoni kaudu nagu enda olemasolu teadvustama ja kogu maailmale reklaami ma, et kui ja tööstuse tehnikakultuurisaavutuste ja ma ei tea kõik, mille omanik see konkreetne riik on. Nii et need ütlemist kriitilised arvustused EXPO kohta, mida ma olen lugenud hiljem järgi meie ajakirjandusest, et EXPO on üks, üks niisugune suur kummitus või et ta tuletab meelde neid rahvamajandussaavutuste näituse, mis kunagi ju ka Moskvas korraldati suure aplombiga reklaamiga. Ja see on, see on tõsi, tegelikult. Teiseks on aga ka see, et EXPO on üks huvitav võimalus ühes linnas mööda maailma ringi rännata, see tähendab seda, et näiteks olla pooleks tunniks Peruu ütleme näiteks paviljonis, kus sa oled nagu andide mäestikus ja kuuleb Peruu muusikat ja ja vaatad videosid Peruus maastikega inimestega võid vestelda seal kohapeal nende lastega, kes on siis selle, selle paviljoni noh, toimkonnas ütleme nii. Nii et saada nagu, ütleme aimdust sellest Peruust, eks ole, astuda üle tee Liibanoni saatkonda ja olla ühe hetkega Liibanonis ja siis tulla välja minna Eestisse. Need, mis me maailmarändamise võimalus seal seisab alles nüüd tõesti maikuust kuni kuni oktoobri alguseni on. Nii et selles mõttes tegelikult on see nähtus iseenesest põnev. Aga muidugi me kujutame ette või ma usun, et igal raadiokuulajad on võimalus ette kujutada, et kui kõikidele riikidele antakse üksnes pisikene territoorium, kus nad peaksid nagu ennast ennast eksponeerima siis tegelikult see läheb üsna ühesugune välja, tähendab, tahetakse näidata Ta kõige suuremaid maju juhetaks näidata kõige kiiremaid autosid, tähendaks näidata kõige suuremaid sildumaida niisugusi asju, mis, mis peaksid nagu inimest huvitama, jälle, siis läheb nagu siseneda, siis läheb nagu välja, et kõigil on ühesugused teed ja kõigil on ühesugused majad ja kõigil on ühesugused sillad. Ja midagi erilist ei ole, selles mõttes lõikab see loorbereid ja, ja jääb see paviljon ja riik meelde, kes on natuke teistsugused kui see, kui see kõige suurema, kõige ilusama, kõige vahvama, kõige keerulisema näidata tahtmine. No näiteks Rootsi ekspositsioon oli minu arust päris päris huvitav, seal neli muna, mille sisse mahtus umbes neli kuni kuus inimest ja järjekordade pikne munadesse sisenemisel ja igale peal kirjutatud, et see on rootsi kevad, veetsin Rootsis huvil Rootsi sügisotsi talv. Ja noh, kui kevadel sulisesid reede oli kaunis jahe ilm selles munakese sees. Kui Lissabonis oli, ütleme, 38 40 kraadi sooja, siis munas oli aga sinna Rootsi kevadilm ja, ja udu ja jaanis jooksis nagu paralleelselt videos Rootsi vaadetega. Siis talvel oli seal miinus 20 kraadi, kui seal väljas läheb, pluss 40-st minust kahtekümmend kandis on 60 kraadi, on see vahe? Selle muna peal oli kirjutatud, et Henry on ju õunu, riske need sisenemine nagu enda, ütleme vastutusel. Ja, ja tõesti, aga miinus 20 kraadi oli nii et ütleme, niisugune ekspositsioon jääb meelde, teisalt jälle, kuidas ekspositsioonile, Rootsit, Rootsit eksponeerib seal, teine asi, aga põhimõtteliselt eks ta niisugune rahvaste riikide paabel ole see EXPO ja mu umbes midagi taolist ette kujutasin. Kui Ignar Fjuk see oli nii armas ja pöördus minu poole selle palvega või ettepanekuga kaasa lüüa selles Eesti eksponeerimisest ja selle näitusele vastav muusika kirjutada, siis ma tegelikult midagi taolist kujuta ette ma maal lootsin ühele asjaolule, nimelt sellele, et kui inimesed jooksevad ühest paljusid teisi, nii nagu ma siin rääkisin, pruud Peruust Liibanon ja sealt Eestisse, et siis nad võiksid leida kuskil niisuguse pisikese rahuoaasi selle Eesti paviljoni näol kus natukene jalgu puhata, kus oleks niisugune vaikne muusika, mis mõjuks nagu rahustavalt ja samas kargelt põhjamaiselt ja asotseeruks, noh ütleme oma intonatsioon teilt, ma ei taha nüüd öelda, et assotsieerub eesti muusikaga või noh, eesti rahval lugi, kes tühistada kogu maailmas, teab aga põhimõtteliselt, et ta oleks nagu, ütleme mitte meie maale väga võõras ja selle muusika, ma kirjutasin siis spetsiaalselt Expole seda Eestis on väga raske mängida siinsamas saalis, seal küsisid, et muusika kaasa mängime selle raadios maha. Teda on teda muidugi võimalik mängida ja ta kestab tundide viisi otses mõttes, kui ta hakkas käima juuni alguses, siis ta käib permanentselt tähendab 12 tundi päevas, mis on 12 ja 14 tundi lahti päevas. Ta hakkab hommikul käima ja õhtul õhtul pannakse ta seisma. See muusika ei kordu, ükski hetk selles muusikas ei kordu, seepärast teda jookseb korraga 10 lindi pealt 10 10 arvuti kõvaketta pealt ja ja nende muusikate kokkusaamine on juhuslik. See on tingitud sellest, kuidas inimesed käivad selles Eesti paviljonis, kuidas on selle kaardi peale astuvad, millest on ka meie ajakirjandus jutunud ja sellega nad lülitavad erinevad arvutid tööle, mis tähendab seda, et, et ükski hetk kordu teisega. Põnev ülesanne heliloojale, sest midagi on ta sarnast, ütleme ütleme näiteks kaaluni kirjutamisega, eks ole, kus oleks nagu lõputu arv hääli ja samal ajal kõikjal nagu kokkukõlava. Noh, kui see muusika kokku kõlamise eeldusel kirjutatud, siis, siis ütleme niimoodi, et ükski leiti tohiks teistliku välistada või, või segada, eks ole. Nii et selles mõttes oleks see teoreetiliselt või on seda muusikat mängida, aga praktiliselt on kaunis raske teha. Aga heal kuulajal, kes, kes ütleme, tahaks kuulda sarnast muusikat, mida ma Expole kirjutasin, ma soovitan minna soolalattu ja Tallinna just nimelt Tallinna Rotermanni soolalaos arhitektuurimuuseumis teisel korrusel. Terve ekspositsiooni lahti olles midagi analoogilist ning analoogiline heli, mis on, mis on Expol ja selle heli eesmärk või selle muusika eesmärk, mis seal Rotermanni soolalaos kõlab, on, on väga lähedane Expole näituse külastajal, punkt üks, anda talle vihjamisi tunda sellest, et aja kulg ei ole nii, torm läheb ja nii kiire, kui ta tänaval käies on. Et sul on aega küll, et näitusega tutvuda, et sa saad vabalt käia ühest eks positsioonilt teiseks positsiooni ühe maali või graafilise lehe või ühe ütleme arhitektuurilise väljapaneku juurest teiseni. Et sa ei pruugi väga karta Ta oma kingakontsade klõpsumist, mis, mis on kivipõrandal ja sugereerida seda, seda, mis on, mis on näitusel vajalik seal siis rahu ja ja aja aeglasemat kulgu ja süvenemise võimalust. Ekspositsiooni, nii et olge head, astuge läbi Rotermanni soolalaost ja te kuulete midagi analoogilist, mis Lissaboni mate kuuleb Lissabonis. Aga nüüd sinu küsimuse teine pool, kui olin pikalt, vastasin sellele esimesele poole, siis teine pool käsitles ju seda, et kuidas on helilooja suhe nüüd niisuguse tarbemuusikaga või, või talvemuusika nüüd siis annab siis siis siin võiks vastata niimoodi, et, et tegelikult on ju võimalik tõesti muusikat liigitada selliselt, et on olemas kontsertmuusika, mis kõlab siis kontserdisaalides mis kõlab noh, selles mõttes traditsioonilisel kontserdil, kus siis publik istub ja vaatab ja kuulab seda, mis lava pealt et antakse ja on olemas muusikat, mis on siis millegi teenistuses, tähendab, mis seal nagu iseeneses. Tellimus muusika, mingi sündmus. Ja kolmas asi, mida seal on näiteks nagu see, mis, mis Eesti vabariigi 80. aastapäevapäevaks, nagu telliti minut muusikat, mille, mille jaoks ma kirjutasin Läti Henriku kroonika. Aga ma mõtlen just, et niisugune teenindav muusika nagu ütleme filmimuusika või nagu teatri-muusika- või nagu see EXPO muusika, millest me räägime, eks ole. Muusika, mis siis ei ole nagu ise ise nii oluline kui, kui, kui just nimelt ta täiendab seda kunstiteost, milleks on siis kas film või teatrietendus. Kui ma mäletan õigesti, siis sa oled kirjutanud loogilist täpselt suunitletud muusikat, laulupidude tule süütamiseks ja tantsupeo avamiseks ja, ja nii edasi. Jah, sul on õigus olümpiamängudeks ja tähendab siis ma võiks niimoodi öelda, et, et et siin helilooja peaks nagu ennast ette kujutama just nagu selle kollektiivse kunsti kunstiteose nagu ühe tegijana ja, ja, ja arvestama ka sellega, et see muusika selles mõttes nagu päris muusika fataalseid saate jooksul olen võtnud nüüd enamusest muusikast, mis me täna kuuleme, ongi selles mõttes nagu teenindav muusika või selles mõttes muusika, mida kohta öeldakse vahel niimoodi, et kas muusika kavi tähelegi. Et siis öeldakse, et see on nagu hea muusikat, kui teatrimuusikat ei kuule või filmimuusikat ei kuule, siis ta nagu hea muusika, no osalt on see õigusosakond muidugi anekdootlik, sest tegelikult ja kui me ka tähele ei pane sisse muusikaga emotsiooniga ta töötab meie kallal ja nojah, nii et enamuselt täna kõlavast muusikast, aga võib-olla hakkakski peale siin on, siin on mul mitu muusikalõiku, mis on kirjutatud. Rein Raamat. Me viimasel koostööle, kus Rein Raamat tegeles nagu pisikeste rõõmsate loomadega, kes proovisid lennata ja mängisid lendureid ja kõik, mis juhtus, siis oli, satud nagu lend lennumasinatega. Siin on siin on üksikuid teemasid ja siin on, siin on ka nagu terviklikumaid muusikalid. Nagu kuule, arusaadav, on sellest muusikast kuulda, kuidas nende lenduritega filmi nimi on ohtlikud, lennud juhtub kas koomilist või või traagilist ja eks ole filmi-teatri- ja muu niisuguse muusika teenindusmuusika nagu eesmärk, et rõhutada, kas siis toimunud koomilisi või traagilisi nähtusi, mis siis teatris või filmis parasjagu juhtuvad nagu järgmisest lõigust kuulda, mis on seal meloodia samast filmist? On ka siin nagu kuuldes. Teenindavaid eesmärke ma olen tihtipeale mõelnud, et võiks endale kartoteegi teha ilusamates meloodiates armooniatest, mis on filmimuusikasse läinud ja neid on tegelikult päris mitmeid päris palju ja nii nad võiksid nagu rännata, kontsert muusikasse. Noh nii on ju näiteks minu sümfoonetessegi nii mõnigi filmilõik sisse läinud või klaveri kontserdisse mõni teatri muusika ehk. Muidugi filmi- ja teatrimuusika on helilooja jaoks huvitav ala, sellepärast et et selles muusikas saab katsetada niisugusi niisugusi, kooslusi, niisugusi, muusikalisi momente, mida nõnda öelda kontsert muusikas ei julgeks iialgi teha. Ja samal ajal on ju enam-vähem garanteeritud, et see muusika kantakse ette, see on ellujääja jaoks, on väga oluline jutte muusikalis ette kantakse kui filmimuusika kirjutades ja kindel on see film, vähemalt üks kord näidatakse. Samas saad ka kasutada erinevaid instrumentide kooslusi ja ma ei ole kunagi nõnda öelda kontsert muusikas saksofoni kasutanud, kuigi see on üks üksnes jube vahva tämbriga pill ja mulle mulle väga saksofon meeldib. Ja näiteks eilegi. Me mängisime soolalaos nüüd rahvusvahelise graafikatriennaali avamisel koos Villu Veskiga. Et näiteks ütleme selles nõnda öelda kontsert muusikas mäele saksofoni peaaegu kunagi meenutatud saksofonikvartett on mul nüüd olemas, aga, aga selle alged on ikkagi filmimuusikas ja ja minu arust mulle väga muljet avaldanud koostöös Lembit Saarsaluga. Sõber ja, ja kaaslane ning kellega on koolkonna hästi vahva koos musitseerida. Meil on siin ühe kasseti peal üks muusika. Tegime Lembit Saarsaluga koos Arvo iho filmile vaatleja ja meil on siin üks teine ka, kus mängib Villu Veski ühte lugu, mis ma kirjutasin möödunud aastal Raul Meele näituse avamiseks, kirjutasin talle ühe ühe jupi muusikat, teda on koos oma kolleegiga arranžeerinud sele looks, mille nimi on maa, kus ei kasva puid. Ju see siis assotsieerub tal sele, kas Islandiga või Fääri saartega need maad, kus, kus ta on käinud ja kus ka mina olen käinud, aga, aga kus tõesti puid ei kasva. Aga võib-olla et see muusika assotsieerub nende maadega ja esimene lõik, mille kassett Mu kaasas on, see on pärit Arvo iho filmist vaatleja ja seal me mängime koos Saarsaluga kelle tooniani haruldane, kui hakata kuulma. Ja mina mängin süüte. Just nimelt tennise karged põhjamaa, kus filmi tegevus toimub. Ja mulle saksofoni tämber väga meeldib ja selles on ühelt poolt avatud hinge või õigemini avatud selle hinge salasopid, tundub mulle ses saksofoni, kõlas saksofoni tämber on kuidagi nagu valuliselt eluline ja, või eluliselt valuline. Ja, ja ta ta on umbes midagi väga lähedast inim inimhäälele. Ja see on see, mis, mis, mis tõmbab mind selle pilli poole. Ja sellest loost, mis meil praegu kuulsime, mida mängis Lembit Saarsalu, sellest on sündinud ka üks teos Tallinna saksofonikvartetile kus mängib Villu Veski ja ma kirjutasin neile con Anima, see on siis hingest, tuleb hingest. Aga siin meil on võimalus praegu kuulata Villu Veski ja Tiit aluste interpretatsioonis ühte minu lugu, mida kirjutasin Raul Meele näituse avamiseks möödunud aastal selle skandaalse näite saamiseks kus me mängisime koos Villuga ja ta on sellest sääst meloodias, Taraseerunud. Võtsin ühe loo, mille nimi on maa, kus ei kasva puid. Nagu öeldud, siis mis assotsieerub kasv staari saarte Islandiga? Ja niisugune lugu akordioni ja saksofoni Lemile teket ei oleks tõesti muidu olnudki, kui, kui poleks olnud Raul Meele näitust ja Raul Meeli ennast, kes oleks kutsunud, poleks kutsunud meid seda näitust avama. Ja eilegi. Me mängisime Villuga koos triennaali avamisel. Ja põhjus, miks, miks ma saan üldse niisugustest osa võtta, niisugustest üritustest on see, et sünton, see pill, süntesaator on see pill, millel, millel ma mängitud saal. Ja kui sa oled siin ennem küsisid, et missugune on minu suhe süntesaatorid sämplerite ja arvutitega, siis kas ma võiksin seda umbes niimoodi kirjeldada, et et ma olen. Ma olen väga häbelik inimene ja, ja kui ma komponeerin kodus kuma komponeeriksin klaveri taga sisse klaveri põristamine oleks kõikidele teistele kuulda ja ja ütleme, mingisugused minu salajased sosinad muusikas oleks võimendatud klaverikeelte kaudu. Et, et mõni häbelik olen, siis, siis on palju minu jaoks normaalsem. See, et mul ma töötan, klapid peas, sündinud, aga ja samal ajal on võimalik töö resultaati kohe piltlikult öeldes lindistada arvuti mällu ja taastada äsja loodud, samuti on võimalik arvutisse sisestada. Trükkida noolinevad ilusalt graafiliselt täiuslikud välja ja samal ajal saab ka neid noote kontrollida kõlaliselt, see tähendab siis saab panna arvutit, mängija, neid noote, mis tal on siis pandud, et kuulda, kas kõik niimoodi on õiged, kas laadi esid on ikka paigas ja kas me peame, olid, on ikka seal, kus peavad olema. Ja, ja samas Peab ütlema, et süntiid on siiski niisugused. Ma ei taha nüüd kedagi kedagi solvata, süntesaatorid sugugi mitte, aga nad on ikka konserv pillid, tähendab, neil puudub nisus, akustilise pilli. Ükskõik kui hea süntesaator oleks, tal puudub selle akustilise pilli personaalsus ja see hing. Vaat niisugust niisugust süntesaatori heli, seda tuleb töödelda läbi kajade ja läbi Kuala isurite ja, ja muude niisuguste masinate, mis seda pilli häält elustavad, aga minu arust. Ta kunagi siiski nõua ikka sellele akustilise pildile lähe lähedane kõlarikkuse poolest. Üks asi on süntesaatorikõlaline sfääri ja üldse noh, nende tellimus või tarbemuusikakõlaline sfäär, mis kannab sinu nägu ja, ja võib-olla nende pillide nägu ja süntesaatori nägu. Aga teine asi ma ikkagi urgitseksin selle kallal, et kogu arvutustehnika pakub ju ka teisipidi loominguliselt väga palju võimalusi ja näiteks kogu see EXPO lahendus mu meelest, see on ju ju omamoodi geniaalne lahendus. No see on ju võimalik ainult arvutustehnika abil ja, ja tänu sellele, et küllap see asi ikka inspireerib ka niimoodi mõtlema. No see on selge, et need arvutite tekkimisega siia maailma üldse maailmapilt muutub, see on täitsa selge, sest ma kujutan ette niimoodi, et arvuti muudab inimest umbes sama palju nagu omal ajal. Kivikirve leiutamine inimese poolt muutis inimese inimese elu kardinaalselt. Selge, et, et arvutustehnika abil on võimalik mitte ainult mitte ainult helisid tekitavaid helisid analüüsida kõiki ümbritsevaid helisid, analüüsida nende spektrit, nende ülemhelid ja, ja nii edasi koosult ja, ja ka seda muidugi, miks üks heli teisest erineb, noh seda põhjendada või seda piltlikult näidata, eks ole. Meil on võimalik ja mingit heli salvestada arvuti mällu ja teda pikemaks venitada võll või lühemaks kompresseerida samal ajal tema kõrgust muutmata, eks ole, asi, mis oli tegelikult magnetofoniajastul suhteliselt, veel võimatu. Meil on, meil on, meil on võimalik tekitada väga kiireid kiirenemisi aeglustumise, meil on võimalik helisid helides teatud spektrid välja lõigatud Ta ja, ja nii edasi, nii edasi, meil on võimalik täiesti täiesti uusi helisid tekitada, mis sa enne arvutite leiutamist ja nende kaasamist helide maailma ei olnud sootuks mitte võimalik või ei olnud vähemalt nii lihtne nagu praegu. Samas olen ma kaugel sellest, et, et ülistada või tähendab öelda nüüd, et maailm ennem arvuteid oli null, eks ole, ja maailma algas alles arvutiajastuga, see kahtlemata nii ei ole. Ja ma suhtuks arvutisse pigem kui niisuguse sõpra või, või loome kaaslasesse mitte kui sellesse tegelasse, kes hakkab meie elu juhtima ja tüürima, ikka inimene peab olema seal arvuti taha. Mitte arvuti pea dikteerib inimesele, mis ta tegema peab. Või siis testitöölised, et on ikkagi üks lihtsalt üks masin ja muud mitte midagi, eks ole, nii inimsõbralikuks kui me teda ka teha püüame ja ilmselt sinna suunasse seal arvutitega töötlemine läheb aga põhimõtteliselt, et ta ikkagi praegu veel. Et ta ei ole ikka bioloogiline organismis, inimene on. Aga muidugi inimlikku mõtlemist, see arvuti nüüd avardab väga tuntavalt seejuures ka inimese emotsionaalset mõtlemist. Just paar päeva tagasi rääkisime teiste arvuti sõpradega, noh seda fataalset kogemustega lugu arvutist ikka midagi kaduma läheb või midagi ära kustutatud, ta on ikka tõesti kadunud ja ta on ikka tõesti ära kustutatud, et näed sulle mingit võimalustki, kui ta ei ole väljaprinditud või ole disketi peale salvestatud või kuskil mingil muul kandjal olemas, siis on ta lihtsalt läinud, noh, täiesti läinud. Noh, nisugune fataalne kadumine ei olnud ennem võimalik, et eks mingi teos kaob. No, ja et see on muidugi, see on muidugi üks neid asju, mis emotsionaalselt nagu inimeste arvuti või ütleme niimoodi arvuti tekkimisega, mis nagu inimliku aru saama põhjustas, aga aga no neid ütleme näiteks internet, no kujuta endale pilti, näiteks. Üks päeval neli tagasi, ma tänu internetile sain teada, et mul on elus ja terve venna poolt ma sain ühe hetke käsku oluks. Tänu tänu internetile, selgus, et, et on olemas mul niisugune tegelane nagu, nagu poolvenna kes elab Ameerikas ja poleks ta internetis maalaste teadmisest noh, tükk maad hiljem teada hiljem teada saanud ja nüüd ma sain teada, et 25 aastat tagasi on sündinud. Ja see on nüüd üks asi, aga muidugi tänu internetile võimalikku igasugust infi nii levitada kui ka kui ka kätte saada. Ja ja jällegi, ma ei, ma ei ülistaks selles mõttes internetti, et, et internet on kõik alfa ja oomega, ma ütleksin jälle niimoodi, et internet on jälle üks võimalus lihtsalt infi kätte saada ja informeeritumaks ise saada. Ja ennast teavitada teistele. Muidugi, tegelikult ma saan aru nendest surfiatest, kes elavadki internetis tegelikult omistada neid noori inimesi ja kus sa võid ju tegelikult ennast ära unustage sinna interneti kätte. See on selge miljoneid aadressil ja linke, mis, mis internetis on võimalik neid muidugi keegi läbi käia. Aga nendest tegelastest ma saan ka aru. Aga tähendab, mina tulen jälle ikka visalt selle juurde tagasi. Seesama Lissabon ja see, kuidas sa oma kammerooperi seal panid lavale, wind lohmatan lavale tinglikult. Nojah, siin on, ehitasid siin, on siiski siin on siiski eelkõige suur teene Peeter Jalaka seal, kes, kes selle videol tegi orkestrist ja mäletatavasti Lissaboni ei olnud võimalik lihtsalt tehniliste ning rahaliste rahalistel põhjustel tervet orkestrit viia, kuigi see orkester oli ainult üheksa inimest, aga mõtteliselt oleks olnud väga, väga kulukas ja ütleme praktiliselt võimatu. Seetõttu Me tegime siin video ennem sellest orkestrist ja videole toetseerite siis orkester seina peale. Pärast rõõmuga kuulsin, paljud vaatajatest ei tajunud get orkestrite kohal, vaid nad mõtlesid, et mingitel lavastuslikel põhjendustel orkester lava taga ja noh, et et me neid näeksime, siis on, nad on nad videokaamera kaudu seina peale provotseeritud, et noh, tegelikult ega dirigent oli, et seda tajuda, olgugi et tegelikult dirigent dirigeeris televiisorist, eks ole, piltlikult öeldes seina pealt laval toimuvast noh, sellist tööd ikka elus. Või kolm Salistiooniga lava pealt ja nii, et see oli nagu kaks virtuaalset, ütleme siis seda juba moest ära minema. CA kasutades kaks virtuaalset maailma, üks nendest oli siis Caspar David Friedrichi maalide maailm, kus tegevus toimub, kus tegelased välja tulevad ja sisse tagasi lähevad. Ja teine oli siis orkestri virtuaalne maailm. Milledel lisasid ekstra situatsiooni pärast. Ja nüüd ma hea meelega kuulsin et need olid meistriklassi, seda Lissaboni versiooni Peeter Jalakas vist tahab ka Tallinnas näidata, nii et oleks, oleks tore, kui kui see siin Tallinnas Von Krahli teatris ka lavale jõuab, sest see on noh, sellisel kujul on tal on tal jälle ukseks mõõde nägu juures, kuigi justkui nagu see akustilise pilli mõõde on sealt puudu. Mul on kahju, et Olivia meistriklass ooperina. Eile ma lehest lugesin, ei leidnud Eesti žürii poolt. Nüüd balti preemiale edasisaatmist, aga seepärast, et see minu, minu minu arvates, kuigi see on minu ooperini nende enda asjadest nagu Tief rääkida selles mõttes seda minust ooper kui selline oleks väärinud siiski mingisugust esiletõstmist jäi ta kõrvale ju ka riiklike preemiate määramisel, riiklikust preemiast ja nüüd teedega palki pidamast kõrval noaga juhuslikud teose saatus. Lõpu kuivõrd on sul sinu oma teosed meeles, ma kujutan ette, et et praegu, kui me siin valisime Olivia meistriklassi, oskad sa öelda, et ootavate otta see osa või, või see number hakkab kohe ise lõppema, ära hajuta, hajuta. Praegu Olivia on nüüd tihedalt suhteliselt tihedalt olnud päevakorral ja mängitud. Sedasi muidugi mäletad, aga kuivõrd sa mäletad aastast tagant oma teoseid? Ja minu teada on üks väga produktiivne helilooja, see kes oma teoseid ära ei tundnud ja teised pidid talle ütlema, et see on sinu kirjutatud. Aga seda, kes see, kes see helilooja on, ma ei taha praegu siin eetris välja öelda, sellepärast et ma hakkan sellest hoias tegema televisioonis Te saatesarja kus on igasuguseid muusikalisi küsimusi ja muuhulgas võib-olla satub ka see küsimuse vaatajate ette, seetõttu ma ei taha nagu selle helilooja nime praegu sind eetrisse lasta, aga minu puhul ei ole tegu heliloojaga, kes on kirjutanud nii kohutavalt palju muusikat, et ta ei mäletaks esimesi või teisi või kolmandaid lugusid. Tegelikult on niimoodi, et mõne loo kuulamisel, kui ta On kontserdisaalis ja kui ta on vana lugu, siis mõtlen, et vahest niimoodi, et ah, näed jah, õige vaata seda, et ma olin juba või noh, selle asja peale ma tulin just siis või ütleme, see puudutab orkestratsiooni mingisuguseid merre või, või puudutab mingisuguste käiku, mida ma olen ka hiljem kasutada. Tänud. Et ahaa, et juba siis ma kirjutasin niimoodi õige, õige, õige, aga see ei tähenda mitte seda, et muusika ei ole meeles. Kui mõnda lugu ei ole tükk aega aastaid kuulnud, vaat näiteks invemooriame ka mul oli niimoodi, kui, kui ta, need Malmes lindid Ta mängiti Malmö sümfooniaorkestri ja Paavo Järvi poolt, siis siis siis tuli mul meelde see situatsioon, see oli aastakümneid aga 25 aastat tavalist kirjutisi. Siis siis tuli mul meelde see, kuidas ma pärast immuunime lõpetajast pärast partituuri lõpetamist mõtlesin, et ai, ma peaksin sinna siiski mõne paranduse tegema, midagi. Ma isegi ei mäleta, mis balandasima tahtsin teha. Aga nüüd üle kuulates mõtlesin, et jumal tänatud, ma neid parandusi ei teinud, et need oleks selle selle sellele loole ütleme noh, võib-olla natuke Lif juurde andnud, aga Juznest lihvimissimisel lool vajale, kui ei ole või noh, ühesõnaga näitab lihtsalt seda, et ei, ei ole mõtet hiljem oma oma varasematele lugude juurde tulla parandamise mõtetega paljudele ja ta on seda teinud muidugi hiljem. Eks selles selles hetkes Ja sellest hetkest ja las ta jääb sinna, eks ole, ja, ja lõpuks ütleme neid nõnda öelda vigu, mida illujad oma teosel teab olevat, arvab olevat, need ei pruugi eksamite vead olla, need on umbes nii nagu isiku paigaldad jah, tema, tema, selle loo isikupärasuse võib-olla ja annavad mingisuguse nurgas teosele juurde mis just nimelt teeb selle loo individuaalsemaks, mitte mitte. Teda aga ütle, palun, vaat need lood, mis on aasta või aastakümnete eest kirjutatud ja mida nüüd mängitakse taas ja taas, ütleme ka näiteks teine sümfoonia või midagi. Ja erinevate dirigentide poolt, kas nad saavad sinu meelest ka kuidagi just praeguse kümnendi näo või, või, või saavad nad dirigendi näo, või siis see on niisugune huvitav. Ja tähendab teist sümfooniat on mängitud võib-olla kõige rohkem kõige erinevate erineva mate, orkestrite poolt erinevate dirigentide poolt. Ma ei tea nüüd, kas see on sellest, et tookord, kui Peeter Lilje seda dirigeeris ja mina ise olin helirežissöör ja selle salvestasime plaadi peale, et kas võib-olla see tööprotsess oli minu jaoks kõige intensiivsem selles mõttes, et ma olin nii helirežissöör kui ka Monteerisin seda sümfooniat, ise lõikasin. Et ta plaadi peale läheks, kuigi plaadi peal on, on hoopis teine nimi helirežissöörina tühje tühjasid, aga et võib-olla tänu sellele on too ettekanne mulle nagu tundub kõige mitte just ainuvõimalik, vaid kõige lähedasem sellele, mis on see teos olla tahtis. Aga samas võiksime öelda, et näiteks ütleme, Sydney sümfooniaorkestri ettekanne John Hopkinsi dirigeerimisel ta oli natukene teise kandi pealt, tempod olid natuke teistsugused ja ma ei hakanud ta üldse nagu ütleme, tagasi tooma sellesse interpretatsiooni, nagu ta, nagu ta Peeter Lilje poolt oli tehtud vaipa lasingi tal rahulikult olla teistest. Ja muide, see oli üks haruldane ettekanne selles mõttes. Esiteks ta oli sinise selles suunas. Me olime majas, kus on, mis on ju lõunapoolkera kõige suurem kontserdisaal ja siis on üks asi, aga teine asi oli see, ta lindistati seal ja ta on ka korduvalt esitatud. Et see ettekanne oli huvitav selle poolest, et ennem esimest proovi, kui ma olin just sidesse jõudnud ühel kontserdil käisin ja olin hirmus asi, on see ajavahe ja kõik see, ma olen peaaegu et magasin selle kontserdi, aga ma tahtsin kuulata sümfooniaorkestri kontserdid, nad, mis, mis orkester see niisugune ongi siis homme aga minu lugu harjutama. Ja kuidagi jõudis kuuldus sellest, et, et Eestimaa mees nõutud Sydneysse orkestri mängijateni ja, ja tänaval tuli mulle jooks mulle järgi üks üks trompetikast käes, selgus, et rombrite kontsertmeistrite trastolter, sumer. Ma tean, et vaat kui tore te ütlesite, tead, mul on üks küsimus homseks ajutiselt Martin on kirjutatud sinna partituuri sisse, et kaks mängijat trompeti mänginud, aga kas võib niimoodi, et me mängime kolmekesi sisse, tuleb nagu vägevam Juhkemist saamine, hoiab kvartett, kanded, teil on seal küllalt küllalt kõva koht, et ma juba proovinud harjutada, et, et me kolmekesi sillus nagu palju uhkem. Ma olin natukene shokeeritud selles mõttes, et tavaliselt kui Ma ei taha nüüd midagi mängitavat, üsna täitsa loomulik, et tavaliselt on niimoodi, et võib, Me mängime kahekesi kolme asemel, eks. Või võib, et ei tule. Homme. Tavaliselt on. Siin on nagu küsimus, et vastupidi, et võib, et ma Me mängime kolmekesi ja loomulikult, et see, see kolme trompeti viga loto kõlab Juhkemalt, ta kõlab palju palju pidulikumalt ja samal ajal säravamalt, eks ole, see esimese osa kulminatsioon küll see on selge, aga, aga nende, ütleme nende 10 takti pärast helilooja, antud juhul mina siis ei, ei tahtnud kutsuda kolmandat mängijate nimetamegi kümmet akti, muusikat peaks seda siis peaks, mobiilikott on vaba. Niiet nii et selles mõttes tore interpetatsiooniline elamusse teiselt kontinendilt ja teiselt lõunapoolkeralt teiselt poolkeralt on küll selle sümfooniana seotud. Me tuleme nüüd praegu ikka selle tänase teema juurde, sest nii võib öelda, et, et me täna mängime filmimuusikat ja ja näituste või kuidas öelda selle selle EXPO kohta, millest me nii pikalt juttu oleme teinud ja valime seal nende kassettide hulgas neid, midagi hingele ja ilusat. Kui sa nüüd lõpulugu küsid, siis siis kuulaks ise hea meelega Shakespeare'i soneti number 104, mis oli esiettekandel tänu sellele, et Eesti vähiliit korraldas ühe heategevusliku kontserdi, sest nad pöördusid minu poole, et ma kirjutaks selleks kontserdiks ühe esiettekandes. Ei, loo teksti otsides on ju delikaatne leem ikkagi vähiliidu poolt korraldatav kontsert ja sõna, mis jääb mõjuma. Ja ma mõtlesin, et see õige mõte, mis peaks jääma ja kestma ja kostma oleks armastus ja teksti otsimisel. Lõpuks jõudsin Shakespeari nettideni, mis oli tõesti niisuguse vana targa meesterahva poolt kirjutatud tekstid armastusest, milles on vähem kirge, kuid rohkem tarkust ja ja, ja kokkuvõtet. Ja et eks tuleks aru saada saadav selleks ma kirjutasin Pirjo Levandi-le originaalteksti, aga kutsusin lugejas on Mikk Mikiver, kes loeks seda teksti Origini tähendab originaalselt teksti tõlkes ja ETV ütleme kohalolijatele publikul oleks tekst arusaadav. Nii et sellest esitusest võtavad osa Pirjo Levandi, Mikk Mikiver, ERSO, Rülmar, Tõnu juhatusel ja poistekoor, keda siis valmistasite menoraa. Aitäh, et tulid stuudiosse aitäh ilusa muusika eest. Mu sõber ei, vanane su ilu. Nii nagu esmalt nägin, siin silmad, sa püsid ikka. Kolme talve vilu on peletanud kolme suveilmad. Kolm kevadet närbunud sügis. Kolm korda puud on varisenud paljaks ja kolm aprilli põlenud kuumas juulis. Ent sinu värskus jäänudki, anna nalja.