Kuid sageli me kurdame, et aeg kiiresti ja väga märkamatult kaob ja ma tean ainult ühte inimest, kes oskab. Ka jälgida seda vaadelda ja mõtestada. Päris hiljuti vaatas Ernikusten mu käes märtsikellukesi. Ta vaatas neid nagu aednik ja ühtlasi nagu luuletaja. Ta ütles, et oli neid aasta läbi oodanud nende ilmumist. Ja et sellesse aastasse mahtus tohutult palju tööd, muret, rõõmuhaigusi ja hädasid. Ja siis tulevad jälle märtsikellukesed, mida oled oodanud ja sa oled nende üle väga õnnelik. Aeg tõesti rutaja on, aga kui see osa temast, mille sisse vabariigi rahvakirjaniku Erni krusteni 75 teel olemise aastat ära mahtunud kogu oma kirjanikkude hulgaga 1920. aasta trüki ristusetest Tänaseni, mitmete romaanide, novellikogude, luuleminetuuride raamatutega, millele igal aastal lisatakse ikka süvenenumaid elu mõtestamise siis peame küll ütlema, et aeg annab aega inimesele, kes sellega midagi peale hakata mõistab. Kirjanduslooline ülevaade Erni krusteni loomingust ei ole raadiosaatele kohane. Püüdkem seepärast teda pigem portreteerida. Niisiis teised temast vahele autoportree liisitlemissiooni ja loomingu, Bilde kui autori mõtete peegelpilte Promet Ralf Parve. ERMi, kust te neid kuulata on sama kosutav kui teda lugeda. Meie vestlused on olnud minu jaoks igatahes lausa pühapäevad. Ja osasaamine tema elu tahkusest läbi nägilikkusest olen aegade jooksul üles märkinud meie vestlustest välja öeldud mõtteid. Ja need on üllatavalt selged ja läbi tunnetatult sügavad. Nii nüüd esitada enamikele kirjanikele küsimus millest nad kirjutavad, siis jutustavad nad meelsasti oma tööst, räägivad sellest pikalt, laialt teemast, arendusest ja nii edasi. Aga nii kusten ütleb lihtsalt ja väga lühidalt. Mina kirjutan sellest, mis mind liigutab, seda, mida näen oma südame kaudu südame tunnemestima loomingut lugedes. Ta kirjutab lihtsatest asjadest, ta ütleb kõik, nii saab ka ilma minuta läbi. Omal ajal on saanud teha pikki ühiseid jalutuskäike Käsmu pidi koos Erni Krusteniga ja saanud kogeda tema tähelepanelikkust metsas pisima puukesed lille või kõrrekese suhtes. Ja on olnud võimalus kuulda teda valjuhäälselt raievutsemas või otse niiskel silmil kõnelemas, kuidas omal ajal Rakvere tammikus lõhuti linnupesi. Et nii, Kristjan on muidugi suur töömees. Kusjuures küsimusele, kas sa teed tublisti tööd on prusten alati enam-vähem ühteviisi vastanud. Kas nüüd just tublisti, aga midagi ikka teen? Muidugi, kui silmad lubavad, lisata aitäh. Aga silmad on ikka selleks Valttaks olnud, mis eriti talvetia pimedatel aastaaegadel on takistanud tal tööd teha nii palju, kui ta sooviks. Ja ometi on see imetlusväärne, kuidas vanameister on aastatega üha uusi teoseid valmis saanud. Olgu siis võrratu romaan, nagu piisake merelt lõbus vana võrukael tõsine tuhk või okupatsioon või novellid või laste palad. Ja kuidagi täiesti püsivalt on Erni Krusteniga tema loomingust kõneldes fikseerinud mällu kinnitus, et jah kuid kevad tuleb, siis laabub töö alati kuidagi paremini. Ja tõesti, tema miniatuur, mis on kogu raamatule pealkirja andnud kevadet otsimas on küll väga karakteerne. Erni Krusteniga. Erni Krusteniga on seotud minule ääretult tähtis ja huvitav vilju, näiteks päikesevärvi õisi on sündinud tema kaktusel. Ja mul on kahju, et raadiokuulaja ei saa osa sellest, kuidas Hernikusten alati rõõmsalt näitab oma väikest kaktust, nikut, kes on alati täis kevadeti just niisugusel ajal pisikesi oranži õisi. Ta teab täpselt, kui palju neid on olnud ja neid tuleb kogu aeg juurde. Ja igav päev, iga hommiku ta vaatleb, detaks on jälle silmad lahti, õiesilmad lahti läinud. Need tema loodusevaatlused ääretult huvitavad niisama huvitavad kui tema inimeste mõistmine. Ja tema maailmanägemine ja selle hindamine. Ma lisaksin veel meie juttudele ethnic ustel on väga nakatav. Nakatavane aegu ka ja armastab. Nalja. Ta on sel puhul ka ütelnud ühe niisuguse kena lause. Võtkem inimeselt pisaratega ja võtke inimeselt ära naer ja mis ta siis nõnda saab, sest ainult loom ei nutta ega naera. Seepärast loodan ka ma kogu südamest, et mama loomingu kaudu nad tühja tuult ei räägi. Ants Laikmaa, Enn krusteni vana sõber on kunagi öelnud heade inimeste pärast tahaksin elada igavesti. Loomulikult kehtib sega heade kirjanikkude kohta. Astugem siis kirjanikule veel üks samm lähemale. Autoportree. Vanasti olid paremad ajad. Maailm oli siis noorem ja helgem. Mäletan neid aegu hästi, kuidas ma siis vahel jõge pidi üles, lendasin tihtipeale kuni Allikateni välja. Need lende võeti ette üksinda siis, kui taheti olla karjast ja karjumisest vabad. Mädalikud kärestikud koosnevad loogeldi kahel pool metsad, heinamaad või põllud vastuvoolu ja samal ajal nii kergelt, eks mõjunud see ülendavalt. Ja milline sukeldumiseks. Jõgi oli nagu üksainus suur söögilaud ja mitte kedagi, kes tahtnuks saaki ära haarata. Nüüd ei ole enam ammugi jõge pidi üles lennanud. Jõgi oli tühi, jõgi olid ise näljas, mõnikord isegi haiseb. Inimene, looduse kroon paneb end ikka rohkem ja ikka rohkem maksma. Gordon merede käes ookeanid ootavad oma saatust. Oh mind, vaest ulgulindu. Huvitav, kuidas mõtted võivad kokku käia? Just enne seda, kui teile külla tulin, lappasin rõõmu näljast veel kord ja pilk jäi nendel samadel ridadel peatuma. Ja ega teiegi neid nüüd juhuslikult meie jutuajamise motoks valinud. Mitte päris juhuslikult ja need on kõige kontsentreeritumalt read. Need on read ja mõtted nendest linnulugudes, mis on minu saalile vastavalt kompressorist läbi käinud. Minu, see on küll jah, kaunis kurb ideaal, aga, aga niisugune ta on, ma tahaksin, mõtled ja tuntud ja sõnad kõik kokku oleksid surutud nagu kompressorist läbi käituda. Kontsentreeritud mõttesügavus, mõttetarkus. Need on nähtused, mis tulevad koos aastatega. Ja seetõttu võib teie 70 viiendat juubelit küll rõõmuga pidada, kui näed aina rohkem Crystaliseerumas aastate jooksul kogetut. Pahane, kui töömeest saadetakse pensionile, siis räägitakse sõnale ilusaid kõnesid vanaduspäevadest. Tere õhtust. Puhkusest minule minule sellist pidulikku ärasaatmist juubelisaatmist ei olnud jaa. Teid ei saagi saata, sest ei lase ennast niiviisi usata. Mul tuleb meelde, et 70. aastal, kui pidasime teie eelmist juubelit siis te kinnitasite kõigile, et lähema 10 aasta plaanis on teil kirjutada hästi humoorikaid, lõbusaid elurõõmsaid asju. Selles sul oli pisut kelkimist ja aga ta on siiski siiski sedamoodi nagu vanasti. Nõnda ka nüüd olen ma ikkagi tunnete ja heade ja halbade vaimude ringmängust kaasa haaratud. Ja see on igavene ringmäng, millel ei näi lõppu tulevadki. Mõnikord see küll taandub, siis aga tekib uus pealetung, näiteks palju aastaid tagasi oli mul üks teema väga raske teema. Kus oli ühe lapse saatus? Sõja tagajärjel orvuks jäänud lapse saatus oli pealkirigi juba valmis. Nimelt meie ajaorg. Kuid mul ei olnud kohe aega selle asja juurde asuda. Ma lükkasin seda edasi, see ununes. Kooli tulid Küprose sündmused või selle saare sõja õnnetuid hakati loendama. Siis ilmus ka minu meie aja orb nähtavale ja ta võis rääkida kogukondadele ühele neist. Nõnda. Minu isa ei olnud teile vastuvõetav. Teisele vastas leerile. Minu kasuisa ei olnud teile vastuvõetav ja kolmandale leerile minut teine kasuisa ei olnud teile vastuvõetav. See on raske teema muidugi, ja selle juurde tuleb kahtlemata Ta tagasi tulla. Pealegi on nüüd mul ma jaoks alapealkiri läitud nimelt pahupidised kangelasteod. See on elu, tema probleemide, paljud tahulisuses ja elu oma päikesepaistelist ja oma hämarate päevadega täna meie juubelijutuajamiseks paistab nii toredasti päike teie aknast sisse, aga kuna ma ei ole teie külaliseks esimest korda, siis võibki öelda, et kui sünnipäevalaps on kevadine, siis ka teda päike alati hellitab. Ja kuigi rääkisime elu tõsistest probleemidest, siis seesama Rõõmu, näljane, mis praegu meie käes siin oli. Eks see pealkiri peegeldab siiski ka inimesele midagi ürgomast, sedasama kevadist, aga samal ajal tahet siiski oma mõtted lõpuni mõelda, nii et meel rõõmsaks saaks. Päike paistab peale nagu eelmistel kordadel, ärge siis pange ikka väga palju imeks, kui kui mina täna teie lahkudes ütlen. Järgmise 10 aasta pärast kohtumine või järgmise viie aasta pärast. Palun öelge, mitmes hääleproov see on, mida te täna võtad? Vähemalt meie oleme neid teinud kolm korda. Ja ma mäletan, et esimese hääleproovi juures aukus minuga mu koer kaasa. Ma tahaks seda hea meelega veel kord kuulda. Nüüd muidugi ei tohi lasta koeral kaasa haukuda, ma olen siiski eakam. Soliidsem ja tiitlid on ka rohkem. Aga seda koera hääl, sõda haugahtlust 15 aasta eest, mis kostis. Ma tõepoolest tahaks, et oleks nagu väikseks juubelikingituseks. Kui kingiks, siis kingiks? Mina hakkasin kõigepealt luuletama ja hakkasin juba enne, kui mul mingit ametit veel oli. Millal just seda täpselt ma ei mäleta, ent 13 aastasena ma pidin juba mõned värsid kirjutanud olema, sest muidu poleks Juhan Liivi surm mind nõnda vapustanud. Hiljem ma hakkasin kirjutama jutustusi minu esimene jutuke Tartus, kui ma ei eksi, sädemetes jutukesi, ma kirjutasin mitu aastat Kirjanike liitu, siis veri olnud Noorte Autorite koondist sammugi mitte. Kõnelemata konsultantidest. Õigust öelda ei oska ma seda just eriti kahetseda. 1927. aastal ilmus esikkogu, kuid ega minust veel kirjaniku ei saanud. Aastad kakskolm hiljem esimene romaan on, kuid ega seegi minust veel kirjanikku ei teinud. Siis hulka aastaid vaikimis sisele novellid, novellikogu, romaan ja ikkagi kirjutab neid, kas aednik, äriteenija, metsatööline või niisama hulgus töötu tööline, siis ma tõlkisid. Ja alles 1000 953. aastal sai minust vabakutseline kirjanik. Selle jutu taustaks, kas kuulsid, tegi, kuid ikkagi ta haukus. Ja siiski toob helilindil seisma pandud aeg ühe mõtte kaasa. Ajahetkeväärtuse tunnetamine ja väärtuste muutumine tõdede Crystaliseerumine hetkede reas. Pekside raamatu esitrükk võeti kolme aastakümne eest vastu rohkem kui tagasihoidlikult. Nüüd nägin kirjanikul laual romaani venekeelset uus väljaannet romangaseta sarjas tiraaž poolteist miljonit eksemplari. Kas pole see mõtlemapanev ja rõõmustav on juubeliportree lisada kirjandusteadlase Debekkel Jaani mõtteid. Krusteni loomingut mõjutanud nii vene kui eesti kirjandusklassika kirjanikule on ühtviisi lähedane nii Tammsaare karm realism kui turgeenivi poeesia täius. Tema kütti kirjades sügavlüürika. Muuseas on Järni krustan isekütti kirjad eesti keelde tõlkinud kaks krusteni varasemate vene keelde tõlgitud teost kevadet otsimas ja nagu piisake meres mõlemad Leon toomi suurepärasel tõlke vahendusel on kirjaniku vene lugejale tutvustanud kui imetlusväärset kunstnikku, kellele loodus avab end kogu oma täiuses. Ise, elukutselt aednik, kes oma tööd hästi tunneb, on krusten lausa armunud maasse, metsa lõhnadesse ja toonidesse kivide ja samblike värvivarjundites. Ning see tunne on teda saatnud päevast päeva kogu tema elu. See hämmastavalt täpne loodusetaju ning tunnetamine ei vii Krustenite enam eemale sotsiaalsetest probleemidest vaid lausa vastupidi sunnib tunnetama neid veelgi teravamalt. Loodus on krustenile, mitte lihtsalt moodne meelelahutusvõimalus hingata pärast linnainimese rasket ja väsitavat päeva sõõmu värsket õhku. Loodus on inimkonna igavesti elav igaveses taasloomises ja taas uuenemises olev häll mis avab end sellele, kellel on töökad käed, terane pilk ja erk kuulmistaju. Inimene krusteni loomingus on selle loodusega aga alati tihedasti seotud. Kirjaniku lemmikkangelane on mitte ütleja ning jälgija vaid tööinimene, kellel on kannatust ja püsivust, kes ei lase raskuste ja ebaõnnestumiste puhul käsi rüppe, vaid võitleb ikka ja jälle looduselt kätte. Maad, kuhu ta külvab ning kust saaki kogub võitleb visadusega, milles on tarka arukust ning mehisust. Kumama laekatele avan oma kavatsust teile räägin siis imelikul kombel on nende kavatsetava ja poolel olevate teoste tegelasteks kõik peaaegu kõik lapsed. Kas siis suuremad-väiksemad, nagu selles sünges loos, nii on ka helgemates lugudes lapsed, ma ise kasvasin ju lasterikkas perekonnas ja ma kirjutan praegu kas poeemi või novelli või muinasjutu, see pole isegi endale praegu päris selge. Juuksed ühest lasterikkast perekonnast kuus venda oleks sele teose pealkiri. See ei ole juhus. Mul on seitse lapselast, ma kohtu nendega iga päev, vähemalt selles majas. Ma imestan, kui puhas on väikese inimese huumoritunne. Puhas ja rikkumata. Ma mõtlen siin pooleteistaastaselt kaheaastaseid. Risto kele kama iga päev. Juttu ajan. Ma ütlen temale, kuule, Risto, mis on vanaisal põues? Risto ei vasta, kahe ta käib natuke ringi, vaatab mulle ja naeratab natuke ja ütleb siis karvad. Ja meie vestlus jätkub. Küsin hetke pärast, aga Risto ütlemis sinul põues on Risto jällegi ei vasta kohe jällegist kavalat naeratust. Ja ta ütleb süda, te olete tõesti kadedaks tegevalt õnnelik vanaisa. Te võite olla rõõmus, et olete alustanud aednikuna ja jäänud aednikuks olete teinud seda sõna otseses mõttes. Olete teinud aedniku tööd oma kirjanikuametit, pidades inimest lugejatarides ja nüüd võite teha aedniku tööd oma lapselaps, kasvatades. Peale selle on ikkagi veel mul kavatsus suuri töid kirjutada. Võidakse ju küsida. Kas kas aeg annab selleks mahti ja kas tervist jätkub. Ma usun, et kõike peaks jätkuma, peaks aega jätkuma, peaks veel tervist jätkuma. Olgem optimistid. Aga üks asi teeb mulle muret, nagu ma juba seekord rääkisin sellest tunnete ja mõtete kompressoris ajamisest, see on siiski suureks takistuseks praeguse, kas see on nüüd enesekriitika nii suur või millestki muust tingitud. Aga aga soov on öelda seitsme reaka kümner eaka ühe leheküljega kolmeleheks. Ja see on traagiline, niisugune ideaal õieti kompress. Nimetasite kirjutate lastest, te kirjutate tänapäevast, ei pöördu tagasi minevikku, nagu ka küllaltki tavaline on, et elatakse uuesti läbi oma lapsepõlve. No see oma lapsepõlv, eks ta piiralt tupike siin ja seal ka nende tänapäeva teostas. Aga meenutada ja kui mõelda mälu 75 aastat, on ikkagi kolmveerand sajandit. Mälu on kohutav asi. Tõepoolest, ma ei tarvitse ju mäletada seda, mis juhtus eile ja üleeile, aga ma mäletan väga hästi, mis viis aastat tagasi oli 10 aastat ja nõnda edasi, kuni lapsepõlveni välja kuni kolmanda eluaasta. Isegi hääled ja helid, kõik on meeles. Mälu on nuhtluseks, sel juhul mälu ei anna rahu. Veel on ka suureks abimeheks muidugi. Teoste loobus juures. Ongi teie tagant tõukajaks jällegi teid sõnast võttes. Viis aastat tagasi ütlesite, et nüüd on aeg hakata memuaare kirjutama. See on ka muidugi oluline, mis on seotud kultuurilooga ja seetõttu ka meile teistele tähtis. See töö on pooleli, olen varjutus lugusid avaldanud. Ja nüüd ongi minu memuaarid, iselaadsed üksikud teravdatud sündmused nende varal valgusest täita kogu tollele ajale oma lapsepõlvele perekonnale. Nii ma mõtlengi neid jätkata. Nad ei ole lõpetatud Eesti jaoks üsna kena kogumik saama üldpealkirja all varjutus, lood. Veel paar joont pildile. Neid võib kuulda vaid väga lähedaselt inimeselt. Tütar Kirjandusteadlane, Reet, krustan. Ma võin oma kujutluses täie selgusega näha ühe metsaäärse taluõue kuumal suvepäeval umbes 35 aastat tagasi ja isa kõndimas kaevu kasvuhoone ja lavade vahet kastekannud käes. Aga kuidas ma ka tahaksin sellel pildil näha oma isa noore mehena, ei suuda ma seda ometi. Isa on seal ikka umbes samasugune kui praegu. Mälu suudab palju, kuid ta ei säilita meile kahjuks inimese ajas muutuvat portreed. Ometi, kui palju on muus osas nii ülekohtuselt täiuslikke pilte lapsepõlvest võin silme ette manada elupuu heki, mis siis oli väike ja mida nüüd enam polegi. Järjest kasvavad salapärase lõhnaga režeedad ja kaevu lähedal lilltubakat, mille lõhna sai tunda ainult õhtuti. Isa oli minu jaoks kõigepealt nende imedil jooja aednik, kes koos tomatite, salatilillede ja isegi arbuusid ja melonid ning viinamarjadega kasvatas ka oma lapsi. Kui palju jutte, mänge, nalju, tundeid ja meeleolusid mahtus kasvuhoone omapärasesse, maailma taimekastide ja laevade vahele. See oli ja on minu lapsepõlve suurim rikkus, asendamatu ja aegumatu varandus, mille eest olen isale väga tänulik. Kusagil kaugematel tagamaadel on teisigi pilte, on teistsugune õhtune ja talvine isa kes istus rohelise kupliga laualambi juures ja kirjutas ega tundma Ongi alati veskil käimise mängu mängima. Ühel sellisel õhtul sain raamatu, roheliste kaantega suurte inimeste raamatu, millel süda ja uss ning Pealkiri org, Mägedi armastus. Olin siis viieaastane ega taibanud isa teisest elukutsest suuremat, aga mäletan hästi imelikku sõnadega Ühendus ja erilist, hoopis erilist meeleolu meie kodus. Nüüd loen mõnikord oma lastele pühendatud raamatutest nende vanaisa lastejutte. Mitu korda olen lõpuks öelnud, see lugu juhtus siis ja siis see aga on jutt teie tädist Kerstist, kui ta alles väike, oli see meie vanaemast või vanaisast ja nendest kohtadest, kus me väikestena elasime. Lapsed vaatavad mulle pool uskumatult ja suuril silmil otsa, nagu ei saaksid tõsi olla. Ja ometi on see nii, mitte ainult lasteraamatutega, isa looming kõneleb minuga ja minule teisiti kui eemalseisjale. Meil on mälestusi sellest, kuidas üks või teine teos alguse sai. Kuidas eluline materjal kirjanduseks on vormitud, on pilte kirjutamiseks pärast kõnelusi eel ja järellugusid. Ja eks ole seal lõppude lõpuks ka kõige muu kõrval omal kombel jäädvustatud kogu meie perekonna lugu kõigi rõõmude ja muredega ja kõigi nendega, keda enam ei ole avameelsus ja usalduslikust imeline suur sõprus on sidunud mind isaga lapsepõlvest kuni tänaseni. Niisugust korda isaga sooviksin kõigile lastele kõigile inimestele. Kui ööd on lühikesed soojad juunikuus siis kuulatama peab, mis sünnib mesipuus. Mis kuuma suminat kõrv püüab taru seest. Õhk lõhnab vahast vaigust mürgist meest. Kui olin mesinik, siis juba varakult ärkasin. Rõõm uneröövis mult. Veel polnud päiksekiiri sätendelemas, kui juba viibisime oma mesilas. Seal nägin ma, kuis algas hoolas lend ja õnnelikuna ning heana tundsin end. Nüüd enam ammu, mul ei ole tarusid, mis toona mett ja rõõmuvarusid. Ent endiselt virgunud vara, kultrõõm nagu vanasti riibunemult. Su tuppa, lapselaps oma sammud sõjana jo koidikul su juures seisma pean. Seal taas, ma olen hea ja õnnelik. Just nagu puhte ajal ärganud mesinik. Kui inimesed on saanud nii eakaks kui teie siis sageli ollakse kadedad, et mees on heas teovõimes iga uue teosega toob meile midagi uut ja üllatavat ja siis tahetakse uudishimulikult ikka küsida ka, et kuidas see mees on elanud, et ta nii kaua vormis on püsinud. Nüüd ma olen ju jah, 75 60 aastaselt on inimene, vana mees, vana, 70 aastaselt tunduma rauk. Ja üle 70 inimest nimetatakse pikaealiseks. Mina ei ole enam vana, mina ei ole enam rauk, mina olen pikaealine. Teie side loodusega on küllap ka selleks tervistavaks ja tasakaalustaks kaalupommiks elus olnud. Mulle tundub ka jah, kui seda teised ka arvavad, siis peaks nagu tõde. Ja. Ja te vajate loodust Isama kui kirjutamist, sest alles ütlesite mulle, enne, kui mikrofon veel avatud ei olnud, et nagu tunnete juba, nii nagu kevadel linnud rändel lähevad. Et juba tahaks maale linnast ära. Minu esimene töö, kui ma lähen maalasest randa, lähen ja kuulan, kuidas Aulit laulavad samal päeval juba teine töö on rätise külvamine. Ja aedniku pojana ja aednikuna Konerni krusteni suhe loodusega minu arvates eriti intiimne. Aga see pole niisugune ilule ja välispidine suhe, vaid vahet, tuia, orgaaniline, kuidagi lihtne ja loomulik. Mäletan, kuidas kord enam kui enam jah, kui 15 aastat tagasi kuskil veebruar Harri algul Erni krusten, ajadus kodus head sinki, ise, aga kõnelased. Kartsin vahepeal, et see üldse üles ei tule, hoidsin teda pimeduses, soojendasin, lasin seista elektrilambi all ja näe, üles tuli. Muidugi miniatuurne, aga lõhnab toredasti, lõhnab ja krusten lisas. Mul oli niisugune tunne, nagu oleksin inimese elu päästnud pimedusest uuesti valguse kätte toonud.