Sõnaline kultuurisaade iga neljapäeva hilisõhtul. Praegu algavas saates sarjast sõnaline Alo Põldmäe arhivaarsed avastused teatri- ja muusikamuuseumist. Taas arhivaarselt avastuste saate pühendame Eesti ühe kõige väljapaistvama viiulimeistri Felix villaku mälestusele. Feliks Villak sündis 1921. aastal Harjumaal Harku vallas kodasema külas ja suri 1997 Tallinnas. Kliendi tänase saate tegemiseks sain asjaolust, et paar kuud tagasi täienes teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonna arhiiv omapärase materjaliga selle väljapaistva viiulimeistri kohta. Kõik selle andis muuseumile üle Feliks villaku leskproua maimu villak, kellele ütlen siinkohal veel veel kord. Suure tänu. Kompleksne materjalide kogu võimaldab teatri- ja muusikamuuseumile lähiajal realiseerida ühe ammuse unistuse ja nimelt eksponeerida muuseumi püsiekspositsioonis viiulimeistri töötuba. Felix villaku materjalide saabumisega on selleks vajalik sisustus olemas. See on meistri enda valmistatud pink, spetsiifilised tööriistad, liinid ja lakid, pintslid ja pitskruvid, enda valmistatud miniatuurset, höövlid mäed, viiulid, mõõteriistad, blanketid, erialased raamatud ja ajakirjad ja mida kõike veel. Nüüd saab võimalikuks muuseumis eksponeerida mitmesugustes töö staadiumites pooleliolevaid, viiuleid, nende pooleliolevaid, jaga valmis detaile saada ülevaade viiuli valmimise erinevatest etappidest. Kuigi Feliks Villak saanud endale kunagi lubada korralikku töötuba, mille ta oli oma hiilgava töö ja andega kümnekordselt ära ja teeninud ameti, oli tal töökoja varustus täiesti olemas. Milliseid tööriistu polnud poodidesse aga ega võimalik kusagilt tellida? Neid valmistas meister ise. Teatavasti peab hea viiulimeister olema hea muusik ja ka pillimees, samas puutöömeister, esmaklassiline keemik, Einer akustik ja nii edasi ja nii edasi. Neid kõiki omadusi oli Felix villakul heldelt ja ometi jäi ta ise õppijaks, kes võis enda kohta julgelt öelda, et maailmatasemel keeld pillide valmistamine oli tema hobi. Hobi leidis aga hindamist mitmel pool pool ja kõrgel professionaalsel tasandil. Kümmekond aukirja kõnelevad autasustamisest keelpillide konkurssidel. Suurem osa oma auhindadest sai villak üle Liidulistelt keelpillimeistrite võistlustelt Moskvas milliseid korraldati rahvusvaheliselt Tšaikovski nimelise interpreetide konkursi ajal alates 62.-st taastast. Villak tõi sealt alati kas auhindu või diplomeid. Nii sai ta 62. aastal kaks kolmandat preemiat viiulites Vesta ja Luna eest. 70. aastal oli konkursil väljast terve keelpillikvartett kaks viiulit, altviiul ja tšello. Tšello nimega Largo sai teise preemia ja üks viiulitest sai diplomi. Nendele auhindadele saavutas villak haaval kõrge kvalifikatsiooniga viiulimeistrimaine ka välismaa. Kahju vaid, et ei võimaldatud tal oma pill esitada konkurssidele Lääne-Euroopas kapitalismi maades. Ainsaks osalemiseks väliskonkursil jäi osavõtt Venjovski nimelisest viiulimeistrite konkursist poosmanis 1981, kus ta sai viiuli eest nimega antaatio aukirja. Kahjuks langes see osalemine ajale, mil villakul oli suuri raskusi leida ruumi, kus pille valmistada ja konkursi pille viimistleda. Kokku on Feliks Villak valmistanud ligi 70 viiulit mitmeid teolasid, mõned tšellod ja aga näed, ei ole ta kambad. Paljud Eesti ja välismaa muusikud mängivad tema pillidel. Näiteks on tema pill Artur värikul, Rudolf millil, Raimond sepal. Tema pillidel on mänginud või mängivad praegu Endel Lippus, Mare Teearu, Sulev Orgse, Harald aasa, Paul Purga Jaak Tark, Rein Mälksoo, Priit Bernhardt, Leonid Shards, Rain Kelmsaar, Henry-David Varema, Andrus Järvi. Kuulame praegu ühte katkendit Wilhelm Friedemann Bachi sonaadist kahele viiulile ja passocantiinajale. B-duur esimest osa Largo. Selle esitavad lemma arendi Mati Kärmas, Felix villaku riiulitel. Toomas Velmet tšello ja Arbo Valdma mängib klaverit. Nii kõlas siis katkend Wilhelm Friedemann Bachi sonaadist kahele viiulile ja passokontiinole kus lemma erendi ja Mati Kärmas mängisid Felix villaku riiulitel. Kui pillidel mängib muusikuid Eestis, Soomes, Lätis, Venemaal, sealhulgas Moskvas, Kaliningradis, Leedus, Ukrainas. Eesti jaoks teadmata kadunud viiuldaja lemma arendi eelistas stuudio võtetel sageli just villaku pilli. Nüüd tuleksid korra kokku need pillimehed-naised, kes mängivad Felixi villaku keelpillidel. Saaksime kokku ühe korraliku keelpilliorkestri. Minu käes on üks heliplaat seitsmekümnendaist aastaist millel salvestatud Evald Vainu keelpillikvartett. Helmut Rosenvaldi keelpillikvartett number neli. Plaadil seisab viiuldaja lemma rendi hoogsa käega kirjutatud pühendus. Kallile kolleegile Eesti kõigi aegade parimale viiulimeistrile Felixile väike mälestus sinus isadelt, kes sel plaadil muide musitseerivad sinu valmistatud pillidel kvarteti nimel lemma rendi need kuulamegi, sellest kvartetist katkendit esimesest osast. Labajalg. Evald Vainu kvartett on kirjutatud 1970.-le aastal. Ja siin mängivad variandi Mati Kärmas, Ants toomingas ja Ivo Juul. 70.-te aastate algul seoses ansambli Hortus Musicus tegevuse aktiviseerumisega hakati villakult tellima vanade keelpillide koopiaid. See oli meistrile täiesti uus kogemus. Üks ei ole ta kamba on juba aastaid olnud teatri- ja muusikamuuseumi püsiekspositsioonis. Üks pooleliolev ta kamba aga tuli kosiimase materjaliga meie muuseumisse 1977. aasta ühest kontserdi arvustusest Sirte vasaras professor Hugo Lepnurmest sulest. Tsiteerin. Käesoleva kontserdi õnnestumisele aitas kaasa mitu asjaolu. Esiteks suurele hea kvaliteediga originaalsete pillide saamine eriti rõõmustas, et keelpillide kogu uue komplekti oli valmistanud meie nimekas meister Feliks Villak. Pillid rahasid täiesti nauditavalt, nende valmistamisel polnud meistrile ka muid eeskujusid kui pildid ja välismaiste instrumentide heliülesvõtted. Tsitaadi lõpp. Erakordne on olnud selleks villaku Meie kindlus ja tahe luua järjest täiuslikumat. Pille. Eespool oli juba juttu, et normaalseid töötingimusi tal polnud võimalik saada alles elu lõpu poole võimaldus särtseni tänava korteri ühes toakeses kujundada, midagi töötada taolist. Sinna mahtusid hädapäraselt tööpinke vajalikud tööriistad. Leiva teenimiseks tuli töötada küll Tallinna konservatooriumi pillitöökojas, küll Eesti raadio segakooris lauljanna. Muide, lauljaametit pidas raadio kooris villak oma 40 aastat. Aega pillide tegemiseks jäi vähe. See aeg oli kas varahommik hilisõhtune aeg ja just selle aja sisse mahtus ka arvukate viivuli ehitusega seotud raamatute läbitöötamine. Teatri- ja muusikamuuseumis on terve hulk üllakule kuulanud raamatuid viiulitest ja viiuliehitusest mille te lehekülgedelt võime lugeda märkusi alla kriipsutusi küll viiulikonstruktsiooni, küll Gide keemilise koosseisu, küll akustika küsimuste kohta. Villaku elu viilu meistrina oli üks pikk ja pidev enesetäiendamise tee. Ta tunnetas hästi oma vana ja väärika professiooni ära kordsust ja püüd täiuslikkuse poole oli omapoolne austusavaldus vanadele Itaaliale, käsitöömeistritele, viiulitegijatele, kelle viiulite klassikaline tüüp on jäänud muutumatuks, eeskujuks ja etaloniks. Tänaseni. Tippmuusikud mängivad endiselt kuni tänaseni just käsitsi tehtud pillidel. See oli kaks sajandit tagasi, see on ka praegu niiviisi. Stradi kari, amaati Guarneeri matšiini, Rutšeeri, Kaljana, Store ja paljude teiste itaallaste viiulid on kõlaomadustelt seniajani ületamatud. Siit ka viiuldajat, püüa iga hinna eest kätte saada mõni kremona meistripill. Kui aga neil inimestel, kes loevad end näiteks ehtsas tradi, paari või amaati omanikuks oleks tõesti originaalpill käes, siis selguks, et vanameistrite kätest tulid pillid kiiremini, kuid tänapäeva konveiermeetodil töötades tänu tänu muidugi jutumärkides tänu tundmatutele käsitöölistele, kopeerijatele, jaga vabrikutele, kes panevad oma toodetesse originaaletiketi faktsiinileid on sajandite jooksul välja ilmunud lõpmatult suur arv isehakanud kuulsate pillide teisikuid. Niiviisi liigub maailmas ringi miljoneid, Walestradivaarisid, valemaatisid, kale Rutšeerisid, valematšinisid ja nii edasi ja nii edasi. Vaid väike näide minu igapäevatööst teatri- ja muusikamuuseumist. Ainuüksi aastal 1997 pakuti meile ligi 20 Stradivaarit ja kümmekond teiste suurmeistrite viiuleid. Veenda inimesi, et tegemist Donstradivaaribuiamaati viiulite koopiatega. Sageli lihtsalt mast iraažis vabriku pillidega. See töö on väga raske. Inimesed usuvad, mida nad uskuda tahavad. Nonii, katke Karl August Hermanni välja antud laulu ja mängulehe 1897. lasta oktoobrikuu numbrist. Artikkel kannab pealkirja vanad viiulid. On vanu viiulid olemas, mille keresse liimitud tähekeste pääl kõige kuulsamate Itaalia viiulimeistrite nimed uhkeldavad NAGU Ammati matšiini Koerneri Stradi varikoda, nii nii ja nii edasi. Niisugust viiulit omanikud arvavad neid riistu, kes teab kui kalliks varanduseks mida nad kõige suurema hoolega hoiavad. Kuna need riistad aga tõepoolest üksnes väärtuseta võltsitud sedelikestega ehitud viiulid on. Peale selle on mehi olemas, kes kõige suurema õhinaga ja kallis laest kuulsaid viiulit kokku osta püüavad ennast aga sarnaste võltsitud pääl kirjade läbi tüssata lasevad, kuna neil sarnaste riistade omandamisel tarvilikke asjatundmine puudub. Üks kõige tähtsamatest viiuli võltsijatest oli Pariisi linnas kes küll viiuliehitamise võiduses tähtis meister oli, aga oma sügavaid teadusi vanade viiulite järel tegemiseks kurjasti tarvitas. Kuna ta oma tööd kõige kuulsamate vanade meistrite nimedega ehtis ja ostjatele kalli hinna eest kätte vääris selle läbi kogu seda endale küll päratu suure varanduse aga äratas kahtlust kõige paremate, eht viiulite vastu. Sünnitas isegi põhjalikumatele asjatundjatele palju muret ja meelepaha. Tsitaadi lõpp. Vanade meistrite kallite viiulite ja nende sama kallilt maha äritseda püüdvate valede pillide ümber on tekitatud nii suurt kõmu terves maailmas. Et see on viinud tähelepanu alt ära kaasaegsete viilu meistrite tööd tekitatud küllaltki levinud nii-öelda üldmulje tänapäeva viiulid niikuinii ei ületa vanade meistrite töid ja sellepärast sageli just ajakirjanduse aur kulub kõikvõimalike skandaalide juhtumikest analüüsimisele mis on seotud nii-öelda valeti mikrit tega riiulite maailmas. Nüüd ma tsiteerin natukene veel Karl August Hermanit. Viiulite arvustamine nende sisse liimitud sedelite järele on nimelt sellepärast raske. Et võltsimine sagedasti kõige kavalamal viisil on korda saadetud. Vanadest raamatutest ja dokumentidest lõikavad petised kolletunud joonelise paberi väikesed välja ja kirjutavad hiina mustaga ehk tussega millele enne pisut raua roostet hulka on segatud nii, et kiri kollakat karva omandab kuulsamate viiuliseppade nimed nende pääle siis nügitakse veel niisugust Paberinäru, kuni ta vananäoliseks ära võidub ja mõne kuulsa viiuliäri ehtsuse tunnistus ongi siis valmis. Ka muusikariistade tegijat, kes vanade viiulite kallal parandusi toimetada võtavad vahest niisugusest võltsimise ärist osa. Tasemele ehivad siis ehta algtunnistustega oma järeletehtud kaupa. Sarnast võltsitud tunnis kirjade läbi tõuseb mõni odav mänguriist, vahest mitmed tuhanded ka võrra. Niisugust ostjate lugupidamises te sügavamad asjatundjad ei ole. Mõnigi grant Chino tšellodest purjetab Ammati lipu all ja mõnigi per kontsi Jaaguada niini Piiulitest seisab eht Stradi varinime all kõrges hinnas. Tsitaadi lõpp. Kõik see õpetlik, Karl August Hermanni jutt on tegelikult aktuaalne ka tänapäeval. Kuid Eesti võib siiski uhke olla, et alles elas meie keskel tagasihoidlik inimene, keda sageli märgatudki. See oli Feliks Villak. Tema pillid raudkapis ega tolmu vitriinides. Need kõla peaaegu iga päev raadios. Need kõlavad peaaegu iga päev kontserdil või muusikakooli klassides. Felix villakut ei kõigutanud ega löönud kunagi rööpast välja sensatsioonid kuulsate pillide ümber. Temal oli tähtis see et saaks aeg-ajalt vaikuses omaette istuda ja töötada ja liikuda niiviisi täiuslikkuse poole. Lõpetuseks kuulame samalt heliplaadilt, millest oli juttu ennegi. Helmut Rosenvaldi kvartetis number neli kolmandat ja neljandat osa. Need on siis allegro Vivatše ning Molto moderaator. Ja siin kõlavad samuti Felix villaku pillid. Teose esitavad le mõrendi Mati Kärmas, Ants toomingas ja Ivo Juul. Sõnaline kultuurisaade iga neljapäeva hilisõhtul.