Lastekirjandusega seotud organisatsioonide ja organisatsiooniliste võtmiste liigede olete. Ma kuulun kirjastuse Eesti raamat lastekirjanduse toimetuse nõukokku ja siis ma kuulun veel üleliidulise kirjastuskomitee juures asuv lastekirjanduse komisjoni. Kes praegu meie vabariigis tegeleb Lastekirjanduse valimisega nii originaalväljaannete seisukohalt kui ka tõlked seisukohalt? Sellega tegeleb põhiliselt kirjastuse Eesti raamat lastekirjanduse toimetus, kes mõningal juhul kasutab ka toimetuse juurde moodustatud toimetusnõukogu. Abi võtab muidugi kuulda tõlkijate soovitusi. Siinkohal tahaks eriti Vladimir Beekmanni nime nimetada. Kes Astrid Lindgreni raamatud on ise valinud, ise leidnud, ise tõlkinud. Samuti Annie Schmidti Viplala lood. Mida maailma lapsed võiksid praegu lugeda, kui kui nii lastekirjaniku seisukohalt vaadata, missugune on see maailma laste lugemisvara? Nii palju, kui mul on kätte sattunud katalooge ütleme näiteks Soomest siis on jäänud niisugune mulje, et maailma laste praegune lugemisvara sarnaneb kaunikesti sellega, mida meie lapsed kodanlikul ajal lugesid näiteks kuldraamatusarjast. Selle kõrval torkab silma Astrid Lindgreni nime võrdlemisi sage esinemine kataloogides. Üks Poola raadi esindaja tänase klubi külalise Eno Raua esimene lasteraamat nii või naa on tõlgitud ka poola keelde. Ja praegu te saite teada, mis pealkirja, allsööri Hinberkishilippek litsentsist pisut. Need on Poola poiste nimed lihtsalt, mida loevad Poola lapsed. Kalik fantaasia mida me nendest taolistest raamatutest leiame, on lapsele äärmiselt vajalik. Ja ma arvan, et sedalaadi julgeti rikkalikku fantaasiat võiks ka meie algupärases lastekirjanduses rohkem esineda. Ma arvan, et, Lapsas fantaasiat mäe valmistame teda eluks, et ma julgeksin isegi arvata, et kõik need suure tähtsusega vastused, mida tehakse praegu näiteks bioloogia või füüsika või nõnda edasi alal et taoliste avastuste mõistmisekski läheb inimesel tarvis tugevat Fantat Aasiat ja et Niisuguse liiga realistlikku elupildiga nendele juurde minna on tavalisel inimesel raske ja ma mõtlen sellepärast, et fantaasiat ei lähe tarvis mitte ainult ütleme, loomingulistel inimestel, nagu seal kunstnikel, kirjanikel või nii edasi, vaid et ta, et teda läheb tarvis ja hakkab üha enam tarvis minema ka igasugustel inimestel, kes töötavad ükskõik missugusel elualal minu arvates lapsed on just see auditoorium, kes absurdi väga hästi mõistavad. Ja kui sellega seletubki näiteks võib-olla Korneid Žukovski, toredate absurdsete lugude suur populaarsus laste hulgas, lapsed mõistavad absurdi isegi teinekord paremini, kui täiskasvanud. Laps võtab absurdi kuidagi väga lihtsalt vahetult ja loomulikult vastu, naudib seal seda nalja, asjade pahupidi pööramist ja ei otsi selle taga alati mingit sügavat peidetud mõtet. Mida tuleks nõuda aste raamatult? Peanõuded, et ta oleks huvitav, oleks arusaadav, oleks lugejale arusaadav, et oleks huvitav, et ta läks. Lihtne ja selge, see läheb primi divismi. Vot ongi niimoodi. Et kah teinekord, võib-olla mõnede meie lastekirjanduse hindajate juures võib tähele panna seda, et teinekord valmistab raskusi teha vahet nihtsuse ja primitiivsuse vahel. Siinkohal tuleb praegu mulle meeldivaks Omaaegse kirjastuse juhtiva töötaja arvamus, kui ta luges käsikirjast Ellen Niidu rongisõitu. Ta arvas, et niisugust lugu on niivõrd lihtne kirjutada, et tema võiks taolisi rongisõidutaolisi raamatuid üks tüki kolm päevas valmis kirjutada. Aga ma arvan, et niisugune arvamus võis just tekkida sellest et see inimene ei saanud aru, et lihtsus ei tähenda alati Prinitiivsust väidet. Väga lihtne asi võib sealjuures olla küllalt kunstiline. Ja et küllaltki tavalisi ja igapäevaseid sõnu lastele arusaadavaid sõnu on võimalik niimoodi ritta panna, et näed, oma lihtsusest hoolimata annavad välja kokku kunstilise kvali teedi. Just Ellen Niit olekski siin küllaltki küllaltki iseloomulikuks autoriks. Kui me meenutame näiteks tema viimast lasteraamatut või üht viimastest lasteraamatutest. Karud saavad aru? No kasvõi seal niisugused värsid. Ma loodan, et nad on mul õigesti meeles. Luuletus pidupäev koosneb ainult neljast reast, meie käime tipp tipp tippigaühel käes on lipp. Eemalt paistab torni tipp, kus on just seesama lipp. Minu meelest on see luuletus oma suurest lihtsusest hoolimata primitiivsuses üsna kaugel. Ja teeb õige või annab kuidagi. Kui ta kõige lihtsalt ja sealjuures väga selgelt rõhutab seda pisikese lapse kokkukuuluvust kodumaaga. Kas see selline nagu Te ütlesite, ühe üsna kõrgel postil oleva inimese arvamus Lastekirjanduse lihtsusest mille aluseks on tegelikult siis mille mõistmine tiivsusena ei ole üheks põhjuseks, miks aegajalt nagu isegi diskuteeritakse teemal, et kas lastekirjanduse ongi päris kirjandus ja mis on tema koht võrreldes päriskirjandusega või ütleme siis ilu või kunstilise kirjandusega? Päris kirjandus. Ma ei tea, siin ei saagi nagu mingist vahekorrast rääkida, sellepärast et minu arvates on lastekirjanduse ülesanded täpselt samasugused nagu üldse suure kirjanduse ja kunstiülesanded, ainult selle vahega, et adressaat on natuke noorem. Ja. Kui siin mingid spetsiifilised erinevused arvesse tulevad, siis peamiselt just vormi valdkonnas. Lihtsalt selles mõttes, et me peame küsimusi lihtsamalt ja arusaadavamalt käsitlema. Kas Heturite kirjutamine oli lihtsalt intellektuaalne vaheldus lasteraamatute kirjutamisele, võjalise mingist muust asjast ajendatud? Küllap ta vist formuleerisite päris õieti ja niisugune intellektuaalne vaheldus. Kas seda on ette näha veel seda tüüpi vaheldust vaheldumist? Mitte niipea. Praegu on lasteraamatuid käsil. Missugune oli teie lapsepõlve kõige suurem elamus kirjandusvallas? Peaksin vist siinkohal doktor tuulitlit mainima. Raamat, mis ilmus kuldraamatusarjas, millest omal ajal oli meil võimalik lugeda näljaosa. Need olid siis doktor tuulitel doktor Doolittle postkontor, doktor tulittli reisid reisud, nagu tookord kirjutati ja doktor tuulitlit sil, kus nagu kuulda on, on see raamat natuke tihendatud kujul ka praegu kirjastuse perspektiivplaanis. Kas teie arvates oleks, ütleme selles kas või looduse kuldraamatu või siis 20 30 40 aastat tagasi välja antud noorsoo kirjavaras midagi niisugust, mis vääriks uuesti väljaandmist praegu. Need sarjad ei seisa mul praegu nii väga terviklikult silma ees, kindlasti midagi oleks. Aga siinjuures ma siiski mainiksin ka seda. Vähemalt olen ma ise kogenud niisugust asja, et mõned raamatud, mis lapsepõlves jätsid väga ereda mulje ei paku nagu enam seda elamust, kui need praegu uuesti lugeda. Ja tunduvad hoopis nõrgematena eriti see, mis puutub, ütleme, algupärasesse lastekirjandusse. Kui lugeda omaaegset kirjandust ja praegust, jääb niisugune mulje küll, et meie lastekirjanduse tase on siiski märgatavalt. Kas meie praeguses lastekirjanduses algupärases lastekirjanduses on mõningaid meile iseloomulikke tendentsi täheldada? Võib-olla et on, aga ma ei oskaks neid järsku siin praegu iseloomustada, selle üle peaks rohkem mõtlema sellele küsimusele. Intelligentselt vastata. Aga kui minna konkreetseks, miks te kirjutasite sipsikut? See on niisugune küsimus, mida tavaliselt esitavad lapsed ka mitmesugustel kohtumistel. Nemad küll formuleerivad küsimuse pisut keerulisemalt, nad küsivad nii, kuidas te tulite mõttele kirjutada raamat? Sipsik? Kaunis raske on mul alati olnud sellele küsimusele vastata, ma olen vastanud umbes niimoodi. Et ma panin tähele, et lastele meeldivad niisugused natuke iseäralikud kujud ütleme näiteks Buratino. Ja samuti meeldisid sedalaadi iseäralikud kujud mulle hästi ka lapsepõlves, siis ei olnud küll Tolstoi Buratino veel kättesaadav, aga oli kättesaadav selle eelkäija kolladi. Pino Gio. Ja hakkasin ma mõtlema, et võib-olla. Pakuks lastele rõõmu niisugune sedalaadi pisut iseäralik kuju, kes oleks päris meie oma eesti algupära. Ja nii ma siis mõtlesingi selle sipsiku välja. Kes praegu uurib laste kirjanduslikku maitset? Ma ei tea, et vähemalt meie vabariigis keegi sellega süstemaatiliselt tegeleks. Aga sellega oleks vaja tegeleda. Kahtlemata selle lasta kirjandusliku maitsega kunstimaitsega peaks minu meelest rangelt teaduslikul alusel kahtlemata tegelema ja seda tehaksegi mõnel pool. Aga ma ei kujuta küll ette, missugune instants sellega meie vabariigis õieti tegelema peakski. Kas lastekirjanik kirjutamise juures omab silma ees siis ühte niisugust kindlat lugejat, rühma lapsi, ja kirjutab siis vastavalt sellele, kui võrra on tema informatsioon sellest lugejate rühmast nüüd olemas? Mina isiklikult ei kujuta mingisugust lugejat ette, kui ma kirjutan, kirjutamine kahtlemata ta mingisugune lõbu on õnnelikul kombel samal ajal ka töö. Aga kirjutamise ajal ma tõesti konkreetselt lugeja peale nagu ei, ei mõtle, vaid mõtlen tegelaste peale kellast, ma kirjutan. Aga kas te ei prooviga lugejate peale oma teoseid, ma mõtlen seda, et näiteks inimestel, kes kirjutab täiskasvanutele, ka täiskasvanud, ei taha kuulata ja täiskasvanute kirjanik ei saa ette lugeda, aga lapsed on tänulikud, kuulajad. Kui niisugusest proovimisest rääkida siis olen ma teinud seda, et kui mingi teos on pooleli ja ma olen saanud kutsa kuskile lastega kohtuma minna, siis olen ma mõnikord mõne katkendi sellest käsilolevast teosest ette lugenud. Ja muide, nii mõnigi kord näiteks imestanud, et lastele teeb nalja hoopis mõni niisugune episood, kus siis ei ole erilist huumorit taotletudki ja teinekord jäävad nad tõsiseks mõne niisuguse koha peal, mis endale nagu lõbus tundub. Kuulavad ära, olen viisakate laste juurde sattunud köhi tavaliselt. Kes lastekirjanduse populariseerimise seisukohalt on niisugused kohtumised efektiivsed? Ka mis kohtumisse puutub, siis mina ja mulle tundub, et ka paljud teised lastekirjanikud on niisugusel seisukohal et kohtuma maksab sõita võib-olla maale mõnda maakooli, kus üldse üritusi toimub vähem. Aga näiteks Tallinna linnas või teistes suuremates linnades ma arvan, et need kohtumised ei ole eriti vajalikud. Siin on lastele ka teistsuguseid meelelahutusi. Küll ja küll. Tallinna lastel on võimalik näiteks osa võtta kirjanduslikest kolmapäevadest, mis on noortele määratud ja ongi teinekord natukene naljakas näha, mõtlesin, kutsutakse mitmetesse koolidesse, räägitakse, kui vajalik on ja missugust huvisa lastes äratab. Aga kui Kirjanike Majas toimub neile lastele määratud kirjanduslik kolmapäev, siis mõnikord on seal olnud pooltühi. Ma arvan, et seal juba iseloomustab natukene nende kohtumiste iseloom. Kuidas dieeti rahuldada lendavate taldrikute? Te mõtlete noorsooteatri lavastust muidugi. Minule meeldis lavastus päris hästi, eriti meeldisid Enn kraam. Tõnu Mikiver, mitmed teised näitlejad. Mikiveri lavastus oli hästi Kuninglik ja tinglikus. Mulle just meeldiski. Kas te tahate jätkata koostööd teatriga? Kas lastekirjandusel võiks olla ka mõningaid puhtpraktilisi eesmärke, näiteks ühe või teise teatava niisuguse defekti kõrvaldamine kõnes või peale pedagoogiliste eesmärkides või kunstiliste? Kui ma koostasin eelkooliealistele lastele määratud antoloogiat kirju-mirju siis ma püüdsin sinna sisse panna mõningaid palasid. Mille juures ma pidasin silmas, et nad võivad olla abimaterjaliks, näiteks logopeedile seal oli sees palasid, kus ühe või teise niisuguse hääliku esinemissagedusele oli pööratud tähelepanu, mille juures kõige rohkem kõnedefekt esineb. Nagu. Mul on endal sõrgade efektne, nagu ta märkate KT-s ja nii edasi. Ja ma arvan, et logopeedidele oleks võib-olla tarbis isegi niisugust raamatut lausa käsi raamatukski kus oleks seda eesmärki silmas peetud. Praegu ei ole olemas ühtegi niisugust, vähemalt ma ei tea, mina ka mitte. Kui siin jutt oli antoloogiatest milles te näete nende antoloogiat lastele määratud antoloogiate mõtet. Nende mõte on kõigepealt muidugi selles et lasteraamatuid illustreeritud pildiraamatuid jõuab meil ilmuda ikkagi suhteliselt vähe. Antoloogiatesse on aga võimalik koondada suuremat hulka kirjanduslikku materjali. Need antoloogiad ei ole illustreeritud. Nad on välja antud mitte offset paberil, vaid tavalisel paberil. Nad on mõeldud mitte niivõrd lastele endile lugemiseks kui ettelugemiseks ja võib-olla mõnel juhul isegi ümberjutustamiseks. Jaa, antoloogiat esimene mõte ongi see, et suuremat hulka lastele vajalikku ja kohast kirjandust raamatu kujul. Meil eesti keeles nüüd ilmunud suurem antoloogia mõte on veel pakkuda pedagoogidele lasteaednikele niisugust võrdlemisi konkreetset abi. Mõlema antoloogiani laste sõna- kui kirju-mirju koostamise juures on ehkki hoolega silmas peetud temaatikat, sest lasteaednikud oma igapäevases töös ja lähtudes oma lasteaiaprogrammist peavad käsitlema väga mitmesuguseid teemasid. Ja nii ongi nende antoloogiate puhul temaatilise mitmekesisuse nõue olnud nagu kogu aeg silma ees. Võib-olla et tänu sellele on isegi keskpärast materjali sinna rohkem sisse võetud, kui see soovitav oleks olnud. Aga vähemalt on need antoloogiad nüüd niisugused, kus pedagoog leiab lasteaednik leiab kirjanduslikku materjali ikkagi enam-vähem garanteeritud tasemel ja talle ei tarvitse endale hakata Ta laste tarvis luuletama või jutu kirjutama, kui ta jõuab ühe või teise teema juurde. Kas te kavatsete jätkata nende koostamist? Jah, on kavatsus lähema kolme aasta jooksul üks uus kirju-mirju kokku panna. Kas selline koostamistöö pakub peale niisuguse töö tegemisest saadava rõõmuga mingit naudingut iseenesest? Minule see töö meeldib, ta kõigepealt sunnib kursis olema mingil määral sellega, mis meil eelkooliealiste laste jaoks ilmub. Ja ta on niisugune rahulik nokitsemise töö. Kuskilt leiad mõne toreda väikese pisikese pala või luuletuse siis on sellel lihtsal leidmise rõõmul vältakse rõõm juures, et sul on võimalik ta nii meeldivalt paika panna. Kui vana te olite, kui te hakkasite kirjutama lastele? Ma kirjutasin oma esimese lasteraamatu nii või naa. 51. aastal sündinud olen 28. aastal, siin peaks nüüd natukene avanema. Igal juhul lapseeast väljas, eks. Aga missugusele, missuguses vanuses lastele teie arvates on kõige raskem kirjutada? Ma kardan, et kõige raskem ja mulle tundub endale ja minul endal on kõige raskem kirjutada eelkooliealistele lastele ja just sellepärast meil enne oli juba siin pisut juttu, et siin tuleb kirjutada väga lihtsalt ja kirjutada nii, et sellistsus primitiivsuseks ei osutuks. Mis te arvate meie lasteajakirjandusest siis tähekeses pioneerist? Tähekeses pioneerist, ma arvan, väga hästi, nad on minu arvates kenasti ja toredasti toimetatud, kahju on muidugi sellest. Alates 41.-st aastast ei ole meil eraldi ajakirja eelkooliealistele lastele. Nõukogude naise lastenurk seda lünka muidugi täita ei suuda ja võib-olla, et kahjustab see mõnevõrra isegi tähekest kuivõrd täheke, mis on määratud otseselt ikkagi oktoobrilaste ealistele, lastele peab selle lünga kõrvaldamiseks aeg-ajalt ka väiksematele lastele määratud materjale avaldama. Ja selle tõttu võib-olla on oktoobrilaste jaoks natuke teinekord pisut liiga naiivne. See ei ole muidugi sugugi toimetuse süü, vaid tingitud lihtsalt sellest olukorrast, et eelkooliealiste lasteaja ajakiri puudub. Pioneeriga on minu arvates kõik korras, aga mis puutub sädemest, son ta minu meelest liiga igav liiga kuiv ja võiks olla hoopiski huvitavam. Kas ei võiks meil olla säärasel lasteraamatul, et lööd kaaned lahti ja enne lossikeses äppist? Niisuguste raamatute väljaandmist, nii palju kui ma tean, ei võimalda meil lihtsalt trükibaasi. Praegune olukord. Siit tuleneb ka küsimus, kuidas te olete rahul oma raamatute illustratsioonidega? Üldiselt ma olen oma raamatute illustratsioonidega päris kenasti rahul, tavaliselt kunstnikuga oleme nad ikka enne läbi vaadanud ühiselt läbi arutanud ja mul endal pretensioone erilisi ei ole. Sest et lasteraamatute puhul levivad ju illustratsioonid koos raamatuga hiljuti Moskvas metroos nägin ühe väikse poisiga sipsikut ja mõtlesin, kuidas ta seda ikka loeb ja siis selgus, et see venekeelne väljaanne ainult täpselt samasugune nagu meil. Kas seda on praktiseeritud ka teistes liiduvabariikides? Te mõtlete, kas üksikute on välja antud? Sipsikut ei ole kuigi palju tõlgitud, sipsik on senini minu teada ilmunud ainult leedu keeles. Aga siiski on taga õige peatselt ilmumas ukraina keeles. Selle väljaande jaoks muide, tegi Edgar Valter täiesti uued illustratsioonid. See peaks nüüd õige varsti seal ilmuma. Vene keeles oli ta karutus, mis ta leedu keeles on Leedu keeles on ta üks keeruline leedu sõna, mis tähendab tibupoega. Mida te lubate lastele veel kirjutab? Ma olen juba lubanud kirjutada järje päris kriminaalselle loole ja loole lendavate taldrikute, aga uus raamat nendesamade tegelastega ja selle raamatuga ühtlasi nende tegelaste toimetused ja seiklused, lõppeksidki. Raamatu pealkiri on telefon, vot selline lugu. Ja mõned väikesed momendid sellest praegu teoksil olevast teosest on sees ka lendavate taldrikute teatri lavastuses. Kas te peate lasteraamatute õigemateks kriitikuteks lapsi või päris professionaalseid kirjanduskriitikuid? Sellele küsimusele ei saa minu arvates ka vastata ei või ja ka, et raamat lapsele meeldiks. See on kahtlemata oluline. Aga lapsele võib siiski meeldida ka niisugune raamat, mille kunstilised väärtused ei ole kuigi suured. Ja mis tema esteetilise kasvatuse seisukohalt, kui seda sõna kasvatus nüüd poolkogemata kasutada mis tema esteetilise kasvatuse seisukohalt eriti palju midagi pakku. Kui suurt rolli võiksid mängida lastekirjanduse populariseerimisele lasteni viimisel, muud vahendit peale raamatu trükkimise, raadio, televisioon, esinemised, ettelugemised, teatrilavastused. Siinkohal meenub see omaaegne kiiktooli saade televisioonis mis minu arvates õnnestus kenasti, tutvustas lastekirjanikke nägupidi. Laiale auditooriumile. Oli minu meelest üldse küllaltki maitsekalt ja meeldivalt läbi viidud. Ainuke häda oli kiiktooli saadete puhul võib-olla see, et minu arvates nagu seda sarja ei osatud õigel ajal ära lõpetada ja nii ei jäänud temast võib-olla kõigiti terviklikku muljet. Kas teile ei tundu, et pedagoogilise tendentsi meie lastekirjanduses on liiga silmatorkavalt esile? Ma pean ütlema, et kuigi kriitika seda liigsati taktikat meie lastekirjandusele aeg-ajalt ette heidab, siis mulle isiklikult siiski see nii ei tundu. Ma arvan, et eelkooliealistele lastele võime me päris julgelt üsna rahulikult ka natuke taktikat lubada. Aga mis puutub juba vanematele lastele määratud raamatutesse, siis minu meelest näiteks rannapil ei. Välil ei esine seda taktikat kuskil niisugusel määral, et ta Missugune on lastekirjaniku raamatukogu, tähendab, ma mõtlen, kui palju teil on kodus lasteraamatuid proportsionaalselt? Mul on õnnelikul kombel kodus üsna suur hulk kodanlikul ajal ilmunud lasteraamat olid enam-vähem ikka lasteraamatut, mis ilmuvad, on mul kodus olemas. Kui palju tuleks lastekirjanduse seisukohalt arvesse niisuguste tuntud täiskasvanute raamatut tahab ümbertöötlemise ja isegi näiteks e-posti ümberjutustamised ja nii edasi, millega te olete ka nagu tegev olnud? Minu arvates oleks Praegu viimane aeg anda lastele kätte ümberjutustused Homerose epostest. Ma mäletan kasvõi ise, minul olid lapsepõlves need omaaegsed Anna Haava tõlked ühtedeks lemmikraamatuteks. Ja siin oli enne küsimus kangelaste mängimisest, raamatu tegelaste mängimisest. Ma mäletan, et sai Need achilleusi ja aiasaid ja Odüsseus ja tiomeedeseid poistega mängitud ja väga tugevasti üle elatud. Ja kahju, et praegu meil niisugust korralikku ümberjutustust ei ole.