Aga seal puhkes läbi. Jah, puhkus on alanud, kollektiivne puhkus hakkas meil ning peale nii et ma olengi rohkem juba maamees. Ma peaksin vist üsna päevitunud ka olema, nagu sa näed. Kes on seal selleks puhkuseks tehtud mingi kirjanduslik plaan või ütleme niimoodi kavatsed sellest natukene aega kulutada, kirjutamisele? No seda nüüd küll, aga niisugust plaani ei ole tehtud, kõik asjaga riikivad plaani järgi puhkuse veetmise stsenaariumit ma koostanud küll ei ole. Aga kui siit linnast nüüd ära saab ja niimoodi kujunud vähemalt mulle. Kui ma midagi teinud olen, harilikult küll suvel, siis on pidu. Kas nii on enam-vähem kirjutatud kõik kolm romaani, ka suveajal? Ei romaanid ei ole, aga enne muiski ammu siis kui ma luuletasin, siis minu luuletused on küll kõik kirjutatud, mitte kõik, aga üks? Ma ei liialda, kui ma ütlen, üks 95 protsenti on kirjutatud kõik augustikuus mul vanasti alati augustikuus puhkusekuu. Aga proosat küll küll ei no see on jah, see võtab natuke rohkem aega. Seda puhkusega ei saa aga enamasti ikka alustatud külma all midagi või, või siis lõpetatud. Kas ennemuiste tähendab seda, et sa nüüd enam üldse luuletamist ei kavatse? Ettevõtta? Ei, ta seda nüüd ei peaks jälle tähendama, eks ma ikka kavatsen, aga ma usun, et ikka võib-olla ühe luuletuse koguma küll ikka veel teeme kaks, aga viimasel ajal ei ole tõesti luulet tulenenud nagu võõramaks, aga no mul on palju olnud niisugust asja, mis on mingil määral riimiseadmisel seatud olnud. Mandin need uratooriumitegantaatide niukseid asjadega, olen üsna tugevasti seotud olnud vigaste tõlkimistega teatriasjade tõlkimistega, nii et, et rohkem see on nagu võtnud selle värsikirjutamise himu natukene ära isegi vahest mõnikord need ülesanded ei olegi nii väga huvitavad. Kaks luuletas kokku, tulevad selle augustikuu jooksul sees. Ei, ma mõtlen lähema 10 aasta jooksul võib-olla ehk. Kas see Keeles ja Kirjanduses Olev Jõgi arvustuses esitatud väide luulest proosasse mineku sujuvuse kohta on sul endaga nii tundunud? Tundunud usutav või loogiline? Mat enda kohta ei oska ju täpselt midagi öelda, mina jäin igatahes vaeviaga küll nagu uskuma. Tehke oma kriitikuid jäänud ostma oma, kui minu käest niimoodi küsitakse raadiosaates, siis avastan küll alati, alati olen jäänud ühel ka edaspidi. Roosa tükid, mida ka selles viimases arvustuses ei tahetud romaaniks nimetama, vaid kompositsiooniga on need kirjutatud üsna kiiresti. No eks nad ongi kompositsioonid ja muidugi kiiresti sellele ma ei oska niimoodi otse vastata, enam üldiselt kirjutatud kiiresti, aga, aga pika ajavahemiku jooksul. Selles mõttes, et näiteks kui kuskil ma olen mõnda asja nagu dateeritud näiteks pooleteist või kahe aastaga, siis see tähendab seda, et et see ajavahemik, see on küll õige täpselt poolteist või kaks aastat, see asi võttis aega. Kusjuures, aga muidugi see on niiviisi, et seal vahepeal on palju, kuid kus seda ei ole olnud, tähendab niisuguse proosa kirjutamise juures on mul kujunenud umbes niuksed, kuuajalised, pursked või poolteist kuud, siis teen hoolega ja siis siis jälle tükk aega, siis jälle nii jupiti, selles mõttes. See on nagu omamoodi, siis, eks ole puhkus mõnest muust tööst ja mõni muu töö on jälle proosa kirjutamise vahel vahelduseks. Nojah, eks neid asju muidugi segamini peab tegema, sest ma isegi ei kujuta ette, ma alati olen imetlenud neid inimesi, kes on niimoodi suutnud näiteks ühe aasta jooksul kirjutada üks, kas juba kaks jutustust, rääkimata kahest romaanist, mida on ka suudetud ja vanal ajal suudeti isegi näiteks tüma suts iga kuu romaani kirjutada. Selles mõttes, et mul ei ole olnud kunagi nii palju kirjutada, et ma oleksin saanudki ennast sundida nihukesele tööprotsessile tõuseb kell kaheksa üles, võimled, sööd, hakkad tööle, siis jalutad, töötad edasi. Mul ei ole kunagi nii palju midagi kirjutada olnud. Sellepärast mul ongi nii, et kui ma leian, et midagi kirjutada on mõni nädal või kuu aega, siis järgmisel kuul mul ei ole küll midagi midagi. Vähemalt sama asja küll mitte teha, mõnda teist tööd võib jälle alustada või midagi lõpetada, aga aga selles mõttes need lühikesed asjad mul võtnudki väga palju aega jätma Nende kallal isegi natuke vaevelnud luuletaminnaks vanasti kuidagi lihtsam luuletamine üldse meeldimine töö selles mõttes, et see on niisugune ühe või kahe õhtu asi, kus saad luuletuse valmisega. Prohvet tuleb tihti niisugune tunnet, et putka hävitad jälle selle ära, mis sa oled teinud ja proosa on paha ja raske, paha ja raske töö sellest, et asi suve nii palju rääkida. Kui palju teid on olnud, abistajaid käisin seda selles mõttes, et viimases Loomingus näiteks teie uue lookse romaaniks nimetada, nii et tema on täpselt sama pikk kui teised kõik on 83 masinakirja lehekülge romaani siis romaani, ütleme lühimesila, selle lõpus on täna avardas ühele arstile on veel Manogivinole ja et ma tahtsin küsida nende abistajate osatähtsuse kohta abistajate osatähtsus. Mõnel lool ei ole ju nagu olnud abistajat näiteks esimest lugu, monumenti seal ma ei avaldanud tänu kellelegi ja seal mitte, aga no näiteks kui see neljas, neljas jutt sellest nüüd jah, juulikuu Loomingus peaks ilmuma, seal on tegemist ikkagi vähihaigla ja ja niisuguse nii spetsiifiliste küsimustega, et no ma võin lihtsalt Walesi võin öelda, et opereeritavale anti mingit niisugust asja, mis selgub, et näiteks lahu ravim ravimnohu vastu või selles mõttes niisugust konsultatsiooni küll. Ja peale selle muidugi maania kivil on seal natuke suuremat teenet selles mõttes ka. Noh, ühised tuttavad olid ja ma rääkisin, et mul oleks midagi niisugust plaanis kirjutada, tema siis oli nii lahke inimene, et võttis mind ette, viis mind onkoloogia dispanserisse. Siis ma vaatasin pealt operatsiooni, ahid operatsioone, paar tükki seal ja. Ta seletas mulle seda asja. Tähendab siis ma ei mõelnudki otseselt veel täpselt, mida või, või kuidas kirjutada, aga ma rääkisin, tahaks niisugusest asjast kirjutada. Ja siis tema oli nii lahket viis mind sinna näitas mulle kusjuures haiguse lugudega ja ma vestlesin natuke haigetega ja tegi mulle selle maailma. Ühesõnaga tuttavamaks ja selle tõttu see kavatsus, niisugune pool udune kavatsus, nagu ikka ütled kirurgil, ta küsib, et miks sa selt alati kirjutama ütlesite, tõepoolest tahaksin kirjutada küll siis see mõjus mingil määral onkoloogia, disbanzer külastamine igal juhul mõjub. Ja siis selles mõttes on temal jah, küll temal on abistajana suured teened, aga teiste teiste asjade juures ma olen rohkem tänu võlgu ka abistajatele, aga need on olnud teises mõttes, abistan näiteks Loomingu raamatukogus lembe hiidel lihtsalt abistas mind puhtkirjanduslikult temani hea inimesena, ütleks, kus on kust mur logiseb või on asjaga väga kursis, tõlgib maailmakirjandust ja parandab ja temal on muidugi väga tänu võlgu, kuigi ma ei tea, kas ma olen kõikide oma juhatus ei suutnud, tähendab nii hästi arvesse, võtab hästi realiseerida. Kas sul on olnud mingisugune niisugune läbiv teema või ühesõnaga mingi probleem, mis on huvitanud pikema aja jooksul ja võib-olla et see ei ole siis nüüd realiseeritud veel nendes pikematest proosatükkides, aga mida sa kavatsed realiseerida või mis huvitab sind lihtsalt probleemina? Niisugust päris läbivat läbivat nende juures ei oska nüüd öelda, kas seal on midagi läbivat või ei ole. Raske öelda, siin on küll, on mõni inimene öelnud, et nad võivad mingisugused tinglikus mõttes mingisugust triloogiat mõjuda, kuigi ajastud lähevad täpselt vastupidi sellega menetlemisest taha ja aga ma ei, ma ei oska sellele päris täpselt vastata, võib-olla, et see ka nii ikka ei ole. Aga võib-olla see minavorm, see, et üldse kirjutamine vist põhiliselt kirjutaks ikka, ma ei ütleks, et mitte iseenesest, vaid mitte ise ennast kirjeldate loomulikult, aga aga kui mina vormi kasutasin, mingil määral hakkab mingisuguse ühenduse, nende kolme asjale võib, võib luua, sest et üks autor ei saa mina-vormi kasutu, kui tegelen, on noh, ma ütleks, kas täiesti kauge või kui ta on kuidagi väga võõra mõtteviisiga, siis ei saa mina vormi kasuta siis. Aga kuna nendes on kõikides minavorm. Ja kuna neid on kõiki saadud selles vormis kirjutas, järelikult midagi ühist peab olema. Mul üks kirjandusteadlane isegi rääkis nii, et, et jah, et nagu peaaegu et kuigi mitte üks ja sama inimene, ta isegi ütles nelja jutu mainis, et kuigi mitte üks ja sama inimene, aga umbes üks ja sama nähtus, üks niisugune natukene Sven vooremonisime, kerglane poiss tuleb kuskil, tahab natukene karjääri teha, eks, et Moskva asjad siis tulevad mingisugused pettumused, kus on pillimehe jooni seal sees. See kolmas lugu jääb natuke võib-olla ehk ehk sellest nagu kõrvale. Aga neljandasse olevat siis niisugune. Andis mulle lootust, et nüüd see mees on sul surnud kah, et nüüd või surnud, aga ühesõnaga, et sellega sõlmist nüüd lõpetatud, et nii, et jah, selle tüübiga või vähemalt tema elamused ja need, need värvid või mismoodi tema maailma näeb, et nendes olevat midagi, midagi ühist, aga seda ma tõesti ei oska öelda, kas see on õige või vale. Nii et selle ma jätan teiste otsustada või, või küsi otsustada. On see minavorm tulnud ebateadlikult, ühesõnaga on see teadlikult valitud. No ta ikka on teadlikud ka valitud olnud, see on see alamropp, Kree teooriat imelik kirjutada, et siis ta mõtles nii, tähendab tema keegi kolmas või neljas isik mõtles seda, et peab kirjutama ainult seestpoolt või väljastpoolt tähendab, inimese suhtes nii et keegi kolmas isik, mis ta mõtles seda mitega nagu Ta kortsutab kulmu, et seda sa võid kirjeldada. Et, et muidu on kirjanik, võtab omal mingisuguseid jumala või, või kõige kõigenägija ülesanded, mis igal juhul oma olemuselt on noh, ei ole normaalsed, et see ei ole üldse õige lähenemisviis, see on muidugi niisugune teoreetiline jutt, rohkemgi teoreetiline põhjendusega. Aga see jäi mul ka kuidagi meelde, adestan raske kirjutatud, kolmanda minule tundub seid lause pisut veider, et, et siis ta mõtles seal ukse peal oma oma varasele lapsepõlvele, näiteks, mis. Palju parem kirjutada, palju paremini kirjutada. Ma ise mõtlesin, teoritiseeritakse negatiivsest kangelasest, räägitakse, siis ikka tuuakse teie monumenti näitena. Kas ka see viimane vist võiks ühe näitena Sist uuest? Minule tundub küll surev vähihaige, kes ei olegi vähihaige, rohkem negatiivsena negatiivsena tunduv trailer. Huvitav minule näiteks ei tundu aga. Minule ta ei tundu, tore, oleks kuulda neid põhjendusi, miks ta tundub teile niisugune negatiivne siis olema. Tähendab, minu arvates tema ei ole negatiivne, vaid tema. No jah, ei, no muidugi tega ta endale ka kindlasti teada tahab kultuur surra, ühesõnaga ei taha seda seda mängu kaasa teha, tahab ennast teha kalgiks talle tundub, et, et elu juhuslikkus on niivõrd määravad kõige selle juures, et tahab tahtlikud loobuda kõikidest sentimentidest tahab olla niisugune, niisama juhuslik nagu loodustema ümber tahab olla kalk, kultuurselt surra, elegantselt surra või tähendab mitte rumalasti surra. Sest no ma ei oska öelda, mina antagu mulle andeks, ei ole ka kunagi surnud, aga õige hästi ju on niiviisi, et et Surjed muutuvad vahel talumatuks, niisugust teemat ei ole isegi ilus käskinud, aga tõepoolest näiteks on olnud tuttavate hulgas inimesi, kes räägivad, muutunud akad nõudlikuks väga Pirisevaks nõuavad, et talve ajal nad tahavad melonid saada ja noh, mingil määral lapsikuks, aga tema ilmselt nägi ennetavat niisugust võimalust ja tahtis seda vältida ja hakkas niisugust demonstratsioon suremist iseenda jaoks etendama. See ei ole ju paha soov. See ei tohiks seda veel veel niukseks pahaks inimeseks teha. Aga kuidas te kujutaksite edasi, kui te kirjutaksite oma kangelasest veel kas ta muutuks jälle sepaatsemaks teades nüüd, et tal ei ole vähk? Ma arvan, et oleks tükk aega väga nõutu, sest temal peaks olema niisugune. Mina kujutan, niisugune mulje võiks tal olla. Ta on kuidagi nagu oma surma jah, ta oma surma maha mänginud või surma ära reostatud, mis meil üldse üle jääb. Ja tegelikult tagasi suugumine peaks olema ka niisugune. Palun, seda ma siit edasi ei ole mõelnud, selles mõttes ma ei, ma ei tea öelda, aga aga mul on just niisugune tunne, et selle surma paratamatu ja selle suremise protsessi noh, niisugune see on üks niisugune sigadus ikka meie kõigi kallal, mida me peame läbi lehma täiesti teenimatult. Kuigi igavene elu ei oleks juba midagi nautimist väärt. Arvatavasti ka see on suur ülekohus meie meie kallal ja tema tunneb seda. Ja siis ta mängib niisugust mängu ning samal ajal ta saab aru, et ta ei saa seda mängu muidu kaasa mängida, kui ta peab lihtsalt oma niukseid mõningaid. On noh, ma ei ütleks mitte positiivseid, vaid oma niukseid, õrnemaid, tundeid ja niukseid tunde väljend lihtsalt jõuliselt alla suruma. Sellepärast mina ei tahaks jaht, kuidas ta siis ikka oli negatiivne, nii see jutu algus, kui me hakkasime sellest rääkima, siis, siis ma isegi ütleksin ka Sven Voore. Kui ei oleks seda kurja juhustunutavast, ei oleks olnudki nii negatiivne kuju selles asjas, sest mulle tundub, et kui oleks tekkinud niisugust probleemi, et kas nüüd mina või tema selle, selle poisi, kui seda ei oleks olnud, mina arvan, et kui jah, niisugust küsimust ei oleks tulnud, siis oleks olnud edasi niisugune tore poiss, ma isegi arvan, et oleks aidanud võib-olla seda teist soli ain saama ja lihtsalt see läks nii utreeritud teravas olukorda, kus tema töö, mida ta oli tõesti hoolega teinud, teine selle eemal lõks, tähendab muidugi ma ei taha ta mingil määral õigustada, aga ma arvan, et niisuguseid sedasorti inimesi on meie hulgas väga palju ja võib-olla väga paljud ei ole päris niisuguseid olnud ainult tänu sellele, et nendel ei ole tulnud niisugust valikumomenti või nii tähtsat otsustamismomenti, kui temal oleks tähendanud asjad kõik mugavamalt. Ei, ei arva, et ta kellelegi oleks seganud seal paha tegema, et kohati tal pidi ju ikka niukseid meeldivaid jooniga olema ja läheks hiljem arvustuse kontseptsiooniga kokku ka. On sedagi juhtunud. Kui nüüd Kriitikutest oli juttu, siis on üks niisugune kriitik, kelle artiklil tähendab minule. Ma ütlen, ainult meeldivad, annan vaid ka täiesti nagu kasu toonud ja nagu isegi julgustanud. See on Maie Kalda, Maie Kalda kunagi nooruses oli üks üks analüüs ja see tõesti oli selles mõttes mulle hästi suureks rõõmuks ja julgustuseks, sest näiteks juba monumendid nendega tõsteti need sotsiaalsed küsimused juba niivõrd teravalt päevakorda, et kirjanduslik külg ja ju enam-vähem märkamata ning samal ajal niisugused asjad, mis, mis minule tundusid kujundid olema mingisugust, ütleme, sisulist kaalu ei omandanud näiteks kuskil mingi rõske mingi koda, kust tuleb näiteks kapsa lõhn, ma mõtlesin, et see on mööda loetud, nii et, et need värvid, ühesõnaga mis ma olen püüdnud sinna värvidega, ma ikka kõige rohkem harilikult näen vaeva nende pisidetailidega, et need on täiesti märkamata jäänud. Aga siis, kui ma mainin, kalded lugesin, ma vaatasin, et isegi niisugused asjad, mis minule nagu mida keegi nagu ei märganud ja mis olid küllalt tähtsusetu kohal, mingid niuksed, ebaolulised pisidetailid, need kohe kõik enamasti ära märkas ja ja ta leidis, need kuuluvad igal juhul sellesse kangasse sisse, oli niisugune, selles mõttes meeldiv lugeda, et sa said aru, et et sind on kuuldud või ütleme, pärale jõudnud, see oli hästi meeldiv. Kuigi võib-olla ka niimoodi, et et heale kriitikule jõudis pärale, aga näiteks tavalisele keskmisele lugejale läks nõela Ja see on seal nii puht temperamendi küsimus, et ei saa ju, Kirjanduses on see vähem terav, aga kuidagi näiteks muusikas on ju päris nii, et et nagu kõigile peaksid meeldima kõik Viini klassikud, kõik romantikud ühegi kohta nagu ei tohiks midagi halvemat öelda. Nii et selles mõttes võib-olla ju nii, et iga kunstnik või kirjanik helilooja on ju omamoodi üks inimene paljude hulgast ning temale ütleme, niisugused vaimselt lähedamas inimesed tunnevad, kes on temaga sarnased, need, need saavad sellest aru, ei ole tarkuse mõõt näiteks nii et et kui ütleme, mõni detail ühest minu või kellegi teise autori jutust on mööda loetud või keegi ei ole tähele pannud, siis ei ole mitte meie kumbagi viga, vaid see on lihtsalt niisugune temperament, ida või asjade sobimatus, nagu nagu kõik inimesed omavahel ei sobi ja ei saa üksteisest aru. Ja ja see on, see on ikka paratamatult nii, siin ei ole. Ei ole tarkusest ega rumalusest ega ettevalmistusest nii palju ei loe, sest et et kui juba need asjad peaksid hakkama määrama, siis muutus kunst seda ei oleks enam kunsti ammutaks mingi täppisteadusele lähedaseks asjaks. Selles mõttes, et tahate ilmselt öelda, et oleks mõistlik väita, nagu oleksid olemas hea lugeja lugeja, no see on küll täiesti ainult nii palju seda terminit olen nõus ütlema, et näiteks teises klassis on enamikus halvemad lugejad neljandas klassis, aga rohkem rohkem küll mitte. Ainult noh, muidugi on terve hulk inimesi, kellel see asi üldse huvi pakkudes lihtsalt ei loe, noh ma ei oska nüüd kummalisse kategooriasse lihtsalt paigutada. Kas sul ei ole olnud vahelisust kiusatust, et kirjutada mingi nii pikka Reskneri romaan või midagi niisugust? Teravmeelset? Ja sõitlusliku on küll, niisugune mõte on küll olemas ka jah. Aga see tuleb alles ülejärgmine jutt, kui, kui jõud on, sest üks on pooleli juba. Üks niisugune pittu rähn on, on küll plaanis niisugune värviline, pooleldi valmis mõeldud, aga võib-olla tuleva suvel sel ajal, ehk siis ma võib-olla seda kirjutan, kui kõik läheb plaanikohaselt pooleli, on üks niisugune pool eksperimentaalne, ma ei tea eksperiment tulemust ka alati hea sõna sest iga asi on eksperiment üldse vist peaaegu saab midagi muud üldse olla. Ja samal ajal nojah, see on üks niisugune jutt, et tahad nendest asjadest rääkida, mis pooleli on, siis ei tea, kas nad valmiski saavad. See on kirjutatud otsast lõpuni, tingivas kõneviisis ja ja seal kõike niimoodi oleks vormis, nii et päris kindlasti ei saa öelda, kas tegelased on olemas või ei olegi neid. Mõni autor on sind tugevasti mõjutanud. Eks see ole ikka vist ju alati paratamatu, sest muidu ei teki vist üldse kirjutamist arvutiga kirjanduse vastu huvi, kui mingi asi kirjandusel tõesti tugevasti ei mõjuta. Ja muidugi alguses ja isegi praegu on, kõige suurem raskus on ju ikkagi see, et et niukseid tugevalt mõjutav pead nendest mingil määral üle saada või neid vähemalt, nagu sa ütlesid, varjata produktis välja ei paista. Selles mõttes mul lemmikautorid on küllalt, aga ma arvan, need võib-olla, keda ma mainin üht, ehk ei ole nii väga välja paista. Esimene niisugune kirjanduslik armiminali, Thomas Manni Võlu mägisel üks 14. aastal. Ma olin ju lugenud igasuguseid raamatuid üsna varasest noorusest kuskil viiendat, kuuendast eluaastast peale, aga see, see ehmatas mind küll äras, ma tegin omale isegi miinimumi, et ei lubanud endale üle 10 lehekülje päevas üldse lugeda kuskil 14, eluaastast ma ei raatsinud ära lõpeb ja imelikul kombel see oleks niivõrd kestev sümpaatiat, et nüüd just hiljuti lugesin seda, ma ei tea, kas kaheksandat korda uuesti üle see Thomas Manni Võlumägi, see on erakordselt meeldib mulle. Ja siis kangesti teine niisugune nautoris ikka. Võib-olla veel rohkem hakkab meeldima kogu aeg, kes nii vähemalt püsiv armastus, anatul, France, eriti kuningate hanejala praeköök lemmik, mida Loomingu raamatukogule ka müüa, just eriti ka miljon viimastel aastatel nagu kõige tugevamini mõjunud. Nii et ma olen hakanud isegi sõnastikuga mõningaid asju lugemistõlkima antud, aga või tähendab tõlkimata, seni need natuke rasked ja siis veel kõige viimasel ajal ka müüsis Shangukto näidendit, sain hiljuti nendega tutakseksin ühte endale endale tõlkima, vaat tema on just niisugune, kui su eelmine küsimus oli, kas midagi pittu Reskset ja tema ei ole küll seikluslikega nisugune, vaimulikud biturestne, tema mulle ka on nagu avastus, sest teda ei ole üldse tõlgitud vist Eesti keelde venekeelseid vanemaid. Ah, õigus jah mängida, isegi üks raadiokuuldemäng on olnud ka, kas mitte leskede kool ei ole olnud või, või midagi on üks kuuldemäng olnud ja siis kõige värskem? Tähendab mitte sugugi suhteliselt vanem kirjanik on, on, keda ma uuesti nüüd olen leidnud ja kah kuidagi sõnastikuga vaevaliselt lugenud, see materjalimehed esseed on, nad tundusid meie kaaslasele kuidagi esimesel pilgul tervise Mäterlingi niisugune udusus looritatud näidendites esseede nisugune nukrus paistab kuidagi esimesel hetkel väga kohatu olema, nagu tundub esimesel pilgul, nagu nagu oleksid mõnda niisugust vana ajalehte või kuulaksid väga vanamuusika muusika tähendab mitte vana, vaid ajast-arust ära läinud muusikat, aga üsna natuke kuuldes ta muutub niisuguseks, et et näiteks seda võib nii enne kui pärast nalja artikleid hästi lugeda ja kuigi on täiesti erimaneerid ja teistsugused vaated, aga, aga senise filosoofiline ja see kaal on, on materjali küll niisugune täiesti aegumatu, ta on romantiline ja lüüriline, niuksed asjad, mida me kõik natukese ajast veel kartsime, mis muidugi need kiiresti võivad jälle suurmoeks muutuda, aga, aga sellest hoolimata. Ta paistab, et seal oleksid üleajalisi väärtusi hästi palju. Üks viimane see oli, mis ma lugesin kuste kyljes auto hingeelu näiteks. No ja siis muidugi mesilaste thermiitide lood ja mõtisklused lillede nimedest ja nad tunduvad algul nii kohati nagu pisiasjadest kitsastest asjadest kirutud olema ka siis mesilaste maailm ja Meie maailma nende paralleelide niuksed, haakumised, hambumised tekivad nii huvitavat seal. Ja siis päris tore oli veel üks viimane siis see, mis ma just eile õhtul käisin, see oli, mida meeter lingilt keegi oleks võinud oodata seal ülemlaul boksile. Kes sulle endale tahtmist kirjutada, esseed? See peaks nagu sobima. Ei võib-olla tahtmist on olnud, aga ei ole veel. Ei ole veel. Otseselt jah, nagu esseesid ei ole tahtnud kirjutamisest kuidagi, vahest on niimoodi hakatis esseed kirjutama hakates üldse nagu kirjanduse mõtteid otsima, siis võib kergesti praktilisest kirjutamisest kaugeneb. Nii ohtlik tee, sama põhjus, mis me kirjanduskriitikaga ei ole peaaegu üldse mitte kunagi mitte põrmugi tegelenud, kui te kellelegi, kes on äsja ära õppinud eesti keele soovitaksite midagi lugeda missi adeks, kas proosa, luule või siis näiteks ütleme, erdi või Panso publitsistikat? No see oleneb ikka inimesest, ma peaks seda inimestena nägema, siis ma oskaksin näkku vaadates midagi valida, mida talle soovitada. Äsja eesti keelt ära õppinud inimesel, luulet ma küll vist ei soovitaks lugeda, Service läheks raskeks. Ma mõtlen. Sest näiteks ütleme, vene proosat me loeme ju kõike, mina loen vene prossataga näiteks vene luulest ma ikkagi seda, et kunagi ei ole saanud, mida saab sealt venelane ja kes keele kõiki peensusi tunneb, kui see küsimus esitada teist paadi. Et mis meil praegu on kõige püsivama väärtusega meie kirjanduspildis kirjanduspildis kõige püsivama väärtusega vist võib-olla on siiski just see, mida ma ei soovitaks, tähendab, luule Mulle paistab ikka praegusel hetkel veel publitsistika, on Kambid teinud küll viimasel ajal edusamme muutunud täiesti arvestatavaks, aga publitsistikat võib-olla soovitaks siis kahe aasta pärast mul paistab, et et need head artiklid, mis on siin ilmunud, need on pannud inimesi kaasa mõtlema, ma arvan, see niisugune filosoofilised publitsistika või, või sotsioloogilise publitsistikalaadse. Seda hakatakse nüüd üha rohkem tegema ja tema kvaliteet tõuseb kindlasti kiiresti. Ka luule on kuidagi üsna püsivaks muutunud, viimastel aastatel need väärtused kui paljude kasutajate elus varem esinenud stseene. Mõtlesin näiteks, kui ma seda viimast lugu lugesin, kus oli poiss kes koodi aktusel esitas Puškini vangi alise vange ja kas see on tõestisündinud lugu? Ei, aga see on nii imelik, komisjon, täiesti puhas väljamõeldis, ainult niipalju on seal küll, et, et see on seal ümberringi, selle tegevuse ümber on küll minu oma kooli aula, rõdu, kus saab alla vaadata ja too pilt, mida seal mainitakse, need olid kõik niiviisi olemas, küll aga isegi ära teada, siis mõtlesin, et kas ei olnud teise kuskil, kes luges. Ei, üldiselt ei olnud või kuigi võib-olla selle poisi mõned mõttekäigud olid võib-olla mõningaid niukseid asju ise mõtlesin sel ajal. Nii suuri plaane või niiviisi selles mõttes päris otseselt ei ole küll jah, selle koha peal küll midagi. Sest kirjutamise ajal otsima mälus elus kohatud inimesi, nende jooni ja olukordi või on suurem rõõm ja, ja tuleb sul hõlpsamini nende konstrueerimine. No üldiselt küll meid rohkem konstrueerinud, selles mõttes, aga, aga konstrueerida ei saa ju ka vist ikkagi päris puhta fantaasiaga ma mõtlen proosat eriti mitte niukse. Nagu see näitemängutrikk oli, niisukese saab küll välja mõelda, jah, selle informatsiooni niisuguse saab küll, see on puhas konstrueerimise lust, niisugune ehita ise või Josoftšikk, ainukesed mängud nagu meie on, vahest on isegi niisuguseid asju juhtunud, et et ma mõtlen, et ma olen midagi välja mõeldud või mõnda kohta olen kirjeldanud, teadmata, mis koht see on, aga vahest läheb isegi mitu kuud mööduma, satun partsti sinna kohta, ütlen taevas hoidku see täiesti tuttav koht, nii et alateadlikult vist palju midagi päris välja ei ole õnnestunud mõelda ainult mitmete inimeste jooni saab kokku pandud kogu aeg paratamatult, sest muud ehitusmaterjal ei ole kui väga lõbus tegevus. Konstrueerimine on ikka lõbus tegevus ja ta oli niisugune mõistatuste lahendamise moodi või ristsõnamõistatuse lahendamise lõbud on sealjuures ka, vahest on niiviisi, et sa oled nagu mõne tegelase pooleldi välja mõelnud, ta juba liigub, aga siis sa vaatad, et näiteks mitu daami sa teated ainult näiteks no tema pead ja nendes tema ühte kätt ja tema suud hakkad mõtlema, et misuke ta nüüd on, siis mõnes teises stseenis on vaja, et ta näiteks seal kellelegi jala peale astuks veetud andsid, siis hakkad mõtlema, et missugune niisugune nägu, mismoodi ta siis nüüd veel võiks olla, tähendab, mõtled tema füüsis ja siis välja eriti lõbus? Milliseid keegi ta peaks kandma ja ministri Dicelli ja see on, see on muidugi lust üldse kirjutamine ikkagi ongi üks lõbus töö, seda on raske töö nüüd igal juhul, aga lõbusam ta, lõbusam ta kangesti, sest muidu ma arvan, sellega keegi vist ei tegeleks siis kas seda komponeerimine, komponeerimine on töömahukam ja raskem, raskem protseduur selleks, et näiteks üks minut anda, nagu öeldakse, informatsiooni selleks selleks on vaja, kirjutan näiteks pool lehekülge, umbes ütleme, lehekülg lugemisega arvestades, tähendab umbes üks masinakirja lehekülg on vaja täita informatsiooniga vastuvõtja saaks sellega umbes minuti kuni kaks tegeleda. Ja, ja selle lehekirjutamine on, kui on asi asi teada või selge, siis ta on ju ka niisugune tunni aja töö või oled mitu korda seda ümber teed, just, aga muusika on see nendest kõige töömahukam asi seal, et näiteks pann üheks minutiks sümfooniaorkestrit mängima kõikide kolmandate flööti debattiidsel puhtalt seda kirjatööd juba töömahukas ja niivõrd raskes ja kirjutan näiteks kaks minutit muusikat, see on niisugune asi, mida oma konservatooriumist mälestuste järgi pidin peaaegu kaks nädalat seda tegema. Juba partituuri jõudnud puhtfüüsiliselt ümberkirjutamist seal nii palju ja peale selle raske nüüd öelda see niisugune nõksuga küsimus, et miks ma siis seda ei tee või ei tea, ei saa nii mitut asja korraga teha, sest et isegi kirjutanud. Ma olen ju küllalt vähe. Aga luudetes kogude suhtest ja siiski andsite lubadusi, aga kuidas komponeerimise suhtes? Komponeerimise suhtes ma annan tihti lubadusi, siis kui ma näen oma kompositsiooni õppi Karsnek label vastu tulemas, siis ma ikka ütlen, et jah, et ma praegu teeniste klaverisonaati ja ei matkale vahest kavatsenud ka. Hetkel on mul ikka tõepoolest, mõned asjad on pooleli ja ma ikka mõtlesin sellel suvelgi pooliku klaverisonaadi ära lõpetada, aga aga ma ei tea, ma ei julge seda küll kellelegi kinnitada, et see tõesti tehtud saab. Andreil Baye oma luuletusi peas või on kõik? Ei, mul ei ole peaaegu ühtegi peas, ateiste on asi kaunis napilt, tähendab noh, ikkagi on üksikuid luured seal peas küll oma luuletusi tõepoolest ei ole, sest luuletus saab ju kirjutatud ka üsna ruttu. Tähendab, ma ei taha öelda, et just hooletult, aga ikkagi luuletus on ikkagi ühe või kahe õhtutöö, kusjuures üks nädala või kahe pärast veel natukene parandatakse jääda. Aga kui sealt läheb kolm aastat juba mööda, siis ta ikka ununeb või ma ei tea, kas mul ei ole nii hea mälu siis või et näiteks aktsiat hakata elama mingit volikogude teeksite? Praegu Alder? Tõsiselt? Ikka küll, jah. Valikkogu, kui ma peaksin tegema, siis ma esiteks viskaksin suurema osa omatehtud asju sinna volikogusse ei võtaks. Aga niisuguseid luuletusi, mida ma üldse ümber tahaks teha, on küll võrdlemisi vähe. Kuni mille kallal ei oskakski ise väga pahatahtlikult enam ümber käia, maha tõmmata poolt või neid on hästi vähe, maalisin tunnet. Üks luuletus, mida ma peaaegu uuesti muudaks, oli see kaksikkogu Paul-Eerik seal üks õhtu suures linnas. Vaat seda ma suurt ei tahaks muuta ja no on ikka on ikka veel üks 10 luuletust leiaks üles, millest peaaegu midagi muudaks, teise 10 teeks parasjagu ümber ja kolmandat kümmet tuleks hakata otsest peal tegema juba. See on ju ikka rohkem kui 30, väga ei ole väga palju, ma olen elus luuletanud umbes umbes üks 85 luuletust, ma arvan, ükski klubi ei ole saanud ilma küsimuseta noortest autoritest siis sellise oska teile, noorte autorite luulega olen ma üsna hästi nüüd viimasel ajal kursis juba kas või selle tõttu, et kaks viimast aastat ma olen olnud selle kassetikolleegiumis, kus nende luuletuste väljavalimine ja nii et sinna on ju neid palju rohkem saadetud, kui neid ilmub, eks ole, ja, ja seal on ka niukseid autoreid, kelles veel midagi ilmunud ei ole ja võib-olla isegi mõned niuksed küljest veel võib-olla äkki ilmugi kunagi midagi, nii et mul mingisugune üldpilt on olemas küll. Ja mulle tundub, et vähemalt, mis puutub luulesse, siis, siis on kindlasti praegu suhteliselt hea, hea aasta see tänavune aasta. Viimastel aastatel ütleme, peaks paar viimast kasseti, oli väga raske kasseti kokku panna, oli ja oli nii ilmne luule. Ma ei tahaks öelda. Just kehvemaks läks, aga uusi eredaid inimesi peaaegu ei, ikkagi ei tulnud või olid üksikud, kes siis eelmine kord kassetist välja jäänud ja selle aja jooksul siis natuke paranenud ja töötanud, aga niisugust suurt tõusu ei olnud, aga nüüd päris viimasel ajal on näiteks tulevane kassett, mis me nüüd hakkame? Hakkame saama kokku pandud? Seal on näiteks, läks järgmine, kas näiteks päris huvitav tulema, roosas, võib-olla see pilt just nii palju huvi pakub novellivõistlused ka viimastel aastatel? Ei ole nii eriti suurt lõikust toonud. Aga siiski tundub jah, et nüüd mingisugune niisugune, kui vahepeal võis olla nii tinglikult öeldes mingisugune niisugune kahe laine vahe kuigi see ei olnud mitte mingisugune äralangemist nende aastate jõhvis, nüüd nüüd on küll igalt poolt oodata tulevast ületuleva aasta peaks nii luulet kui proosat tulema päris päris hea lõikus. Kui tulla tagasi jama toominga juurde, siis miks te kirjutasite väikese reekviemi? Põhjuseid on väga mitmesuguseid põhjuseid olemas, miks mehena tegin, tõeliselt alguses ei mõelnudki ta kirjutatud lühiromaanina, mul oli, oli plaanis teha filmi stsenaarium või midagi taolist, kuna oli just paraku ka romaanivõistlus ja filmi kirjanduslik stsenaarium näeb ka üsna lühiromaani moodi, võib välja näha siis siis ma saatsin ta sinna ka, aga ta mul niimoodi nagu omale nii plaani võetud. Tähendab, selles mõttes ei olnud mul ikkagi oli see vähi jutt pidi tulema pärast pärast pillimeest või noh, jäi küll vahe sisse, aga aga see oli niisugune kõrvat murdin seda filmi jaoks tegema nüüd mis seda jällegi ka vara rääkida ka vist nüüd hakatakse filmi siiski tegema ka, mis, mis filmi tegema tuleval aastal. Aga miks ma seda kirjutasin, siis see on nüüd niisugune formaalne vastuseid ma andsin, aga teine asi oli, oli see, et ma tahtsin korraks natukene nagu nagu linnamüüride vahelt kaugenenud, tahtsin natukene teist tüüpi kangelasi valida, aga ma vaatan, et mul päris esimest korda ei läinud Eesti romaane üldse. Maalt on tekkinud paremad asjad, mingid mahateemasid ja ma mõtlesin, et, et kuskil põldude vahel hakanud kangast laiali tõmbama ja aga ei saanud sellega päris hästi hakkama, hakkame selle kolmanda jutuga või selle väikse reeglingi ma ise päris rahul ei saa olla. Kuigi mõned kohad, auto peab enda asju natuke kiitma ka mõne kohaga olen küll rahul, näiteks mõni tornist tornis paar kohta on millega ma umbes ikkagi rahul, rahulolev, mõned kohad isegi päris hästi meeldivad, aga aga tervikut nii head välja ei tulnud. Sest et esiteks see ajastu ma ka hästi ei mäleta, seda aega ise enam kui umbes ligikaudu mäletan sõja-aastaid ka, aga tolleaegsete noorte poiste mõtlemisviis ja see on ikkagi natukene umbes pandud, ta ei ole läbitunnetatud ja läbi tunnetamata võib väga hästi kirjutatakse, siis peab kirjutama 200 aastat tagasi, ühesõnaga kus keegi ei tea, aga aga need olemasolevad tegelased võivad praegu siiski öelda. Seda mäletavad, et seal on midagi. Midagi ei ole ilmselt päris täpne. Neljas neljas lugu on endale muidugi praegu väga armas, sest ta on alles hiljuti lõpetatud, see on peaaegu alati reeglina see, mis just valmis saab, on ikka kõige armsam. Seda ma ei tea öelda, kumb nendest, aga vähemalt kolmest tiimist on küll pillimees kõige kõige kõige armsam, mina küll põhjused on küll niisugused põhjused, et seal ei ole mitte ainevald või faabula, see selles mõttes mitte. Aga seal see niisugune värvigamma. Mulle tundus, et Need on niisugused, natuke määrdunud, pruunid toonid, niuksed. Kuidagi tagasivaates tundub niisugune natuke natuke liinitsevad, natuke kleepuvad, natuke mustad ja mulle tundub, et need, need toonid lihtsalt balleti või selles mõttes tulid noh, umbes nii välja, nagu ma neid kavatsesin mulle see, see värvide ja lõhnade komplekt tundub nii protsentuaalselt nii kõige suurema õnnestumise protsendiga või ma ei mingi ainult lihtsalt teostamise pärast, mitte mitte ainevalikuga, sellepärast ma ei saaks küll öelda, et see ei ole primaarne sugugi. Mis värvi on siis monument? Jah, no pillimehe värvitoonid, ma ütlesin küll nii, kuidas nad mulle tunduvad, muide, ma veel niipalju lisan sinna juurde, et, et üks, üks, teine inimene, üks kirjanduskriitikasse kriitikutesse panin juttu, ma tema nime ei mainige, ütles, et temal on pillimehega, tekib niisugune tunne, nagu see oleks üks niisugune natuke õliseks läinud valge marli ümber ühe niukse haava, mis on katkine nisugune, natukene karmistunud, noh nagu mõni vana haav kaevale paravat, umbes niisuguse niisugused toonid. Need tulid nagu hästi välja, aga kui, kui nüüd monumendi kohta siis monument seal, ma ei ütlekski värvitoone minu meelest seal on rohkem graafikaga tegemist, seal võib olla joone, elegantsi, värvi, seal suurt May. Minu meelest ei ole väga värviline monument teesti, saiti Družba Naradovi kirjanduspreemia, eks ole küll, mis keeltesse tehas vegan ilmunud. Monument on nüüd õige, mitmes keeles monument on vene keeles, siis on liidus, ta ei ole mujal ilmunud. Kui läti keeles on siis on ta ilmunud veel ungari keeles, siis tähendab prantsuse keeles. Ja bulgaaria keeles ta peaks ka vist ilmuma, igatahes nad tõlke tegid, pildiga palusid, aga ma ei tea veel saatnud, saatnud ei ole, soome keelde on ta ka tõlgitud, aga ta ei ole veel ilmunud ja siis siis veel järelpärimisega või ühesõnaga, raamatuid on saadetud ja ma ei tea, kas tõlgitakse või mitte, on üksnes slovaki kirjastus ja üks Saksa DV nende kohta mulle täpsemaid andmeid, nii et praegu on igatahes Eesti, Vene, Läti, Ungari, prantsuse ja võib-olla antud hetkel ka Bulgaaria. Kas te olete saanud lugejate kirju meie vabariigist ja ka väljas portselan? Lugejate kirju ütlen natuke, olen saanud küll ja mul ei olnud nüüd kaasas ja samal ajal ma ei tahaks nendest palju rääkida, sest mulle meeldib lugejateni saada. Kui ma hakkan neid nimetama, vaid kiitma või näiteks pahaks panema mõnele lugejale midagi, siis, siis järsku ta kuuleb ja järgmine kord ei saada, aga ikka ikkagi on olnud küll, jah.