Tänase kirjandusliku klubi saatega kutsume teid kaasa Saaremaale Kingissepa linna, kus kohalike kirjandushuvilistega kohtus hiljuti Debora Vaarandi. Saarlaste poolt tervitas kirjanikku tema kodusaarel, rajooni ajalehetöötaja enda naaber. Ma mäletan, mõned aastad tagasi ühes vestluses Debora Vaarandi ütles, et tema on Saaremaal olnud kõik suved välja arvatud sõjasuve ja veel suvi. Aga siis tänavune suvi jäi ka selliseks, kus Debora Vaarandi Saaremaal ei käinud. Praegu, aga täna novembrikuul on Debora Vaarandi taas saarlaste keskel oma gümnaaside päevade linnas, vanas Kuressaares, kus poekesi enda sõnadega öeldes on need kodused ilmad ja paljun kodust möödunud sügisel. See oli ka umbes samal ajal tungisin ma Debora Vaarandi loomingulise kööki ja mul ei olegi hirmus palju küsimusi. Aga ma ei julgenud nende küsimuste sajuga korraga tema jutule minna ja nüüd ma kasutan siis täna õhtul teed edasi küsida. See esimene küsimus puudutakse meie kodulinna saarlaste pealinna, nimelt aastakümneid gaasi tekkis keeleteadlasele Johannes Aavikul vanas Kuressaares rahus ja vaikuses ja roheluses keele uuendamise idee. Johannes Aavik omamoodi helistab. Seda vaikust ja rohelust ja siin eesti-soome. Kirjanik Aino Kallas nimetab põrestalt lahkuvate laevade linnaks. Need, kes paljudele aastate külastavad meie linna, ütlevad tema tänase palge kohta samuti armsaid sõnu. Huvitav, millega erutab väike sadamalinn teid, Debora Vaarandi, see väike sadamalinn, ma ei tea, kuid ka nimetada, minu jaoks oli ta nooruses Kuressaare. Kuid ka Kingissepp ei ole mulle võõraks jäänud. Erutav muidugi sellega, et ta on minu nooruse linn. Noorus toob alati endaga kaasa ju kordumatuid, mälestusi ja muljeid. Ja selle tõttu muidugi on mul tõesti kodune tunne olla jällegi Saaremaapinnal ja saarlaste hulgas. Tõepoolest suvi läks nii, et ma ei saanud tulla kodusaarele ja selle tõttu mani varmas olingi kutset vastu võtma, et siia tulla. Kui Johannese ravikul tekkis keeleuuendusi idee, siis ma Ta ei saa öelda, et minul sel ajal oleks säärast mõtetki tulnud, et meie saare keel võiks veel millegi poolest puudulik olla. Mina nagu ei tulnud tookord selle peale, et ka teisi keeli üldse olemas on, paremaid. Alles hiljem ülikoolis õppides sain õieti aru, et, et mul olid keeles mõningad puudused. Ja siis Ariste, kes oli tol ajal noor õppejõud, õpetas mulle õ-tähe rääkimise selgeks. Ma olin nii pahaaimamatult tookord ikkagi oma vana nõndanimetatud äpard ööga nagu täitsa täbar tööga läbi jäänud. No ja kas või eile. Ma Virtsu jõudsin ja seal kassaluugist kuulsin saare naise häält, siis see oli ikka väga armas kuulata, sest see kõrge ja laulev, oma lõppudes tõusev tootja meenutab väga palju merelindude häälitsusi mulle. On kajakaid, kes seal on ka teiste lindude häält. Meeste hääled muidugi on teistsugused ja lindudega neid võrrelda ei saa. Saare naise hääl küll on merelindude sarnane. Kas neid õnnetuseks või õnneks, ma ei tea. See vana armas linn ei ole oma üldilmelt siiski mitte väga muutunud. Muidugi on siinse tore restoran ja kaubamaja ja muud moodsad hooned ja kõrghoone, nüüd mida ma nägin esmakordselt. Aga linna üldplaan ja olemus tundub mulle ikkagi samasina ikka sama park ja, ja raekoda, vana ja vana turuplats seal ees. Need kitsad kõverad tänavad. Ja see merelinn, kus ma elasin oma väikeste majadega, kõik on ikka üsna sarnane. Võib-olla just selle tõttu, et ma ei ole ka pikka aega ära olnud, ei ole ma neid suuri muutusi nii väga tajunud, kui tuleme teie loomingu juurde. Ja ma tean kindlasti, et siin ei ole vist yhtegi inimest tihtigi saarlast, kes poleks lugenud Debora Vaarandi luuletusi. Sa oled nagu mõtlen ühelt poolt, et millest täna neid siin lugeda, aga siiski loe neile seid häid asju. Tahan ikka ja jälle kuulata. Endla tee kohal on varuks üks väga selline humoorikas luuletus, see on pulmapilt pleekinud. Ümber paber, roodid vaatavad kaks ehmunud. Pruut on tardunud pühalikku poosi. Ei tea, mis tahetakse tast. Nagu vastukarva, läks see asi kõik sigange armastusse, hõõg. Pisut, neiu, käed sind kallistasid. Läki kaelas, oli lõõg. Naise õlal, hiiglakämmal asub kuhugi oska panna, teist. Pulmaööl ei saanud pruut parasu. Kas või nüüd veel kahju hakkab neist. Peigmeest vaja on rängalt pigistanud pruuti, kitsad kingad, jäägab, ööfotograaf on kallal higistanud. Nüüd on kärbsed teinud oma töö. Narva küll veel keegi pilti vaatab. Maja mudilastele pakatab. Vanem poiss käib jalas meresaapad, koorem esimesi hambaid saab. Aga puhas kambris pühapäeval kui see võimas pere istub koos nemadki sel pildil ära näevad. Et on üpris hüva lõpp ses loos. Kunstnik Viive Tolli Mis kannab samuti pealkirja pulmapilt ja kui ma lugesin Debora Vaarandi pulmapilti siis mõtlesin, et see on teatud sarnasus, on võib-olla midagi ühist, mis on inspireerinud. Viive Tolli esivanemad on muhust ja ka sugulased, paljud seal praegu elavad veel. Viive Tolli on teinud illustratsioonid minu ühele luuletuskogule suurepärased illustratsioonid. Säärane vastastikune mõistmine meil kahtlemata on. Ta on ise seda ka nimetanud, et see luuletus on talle meelde tulnud, kui ta ühte oma vanavanemate pilti vaatas. Pulmapildiga Ma ei tea, võib-olla on isegi kahjuks sääraseid pilte näinud. Vanaaegseid pilte oma vanavanematest võib olla? Mina ei oskaks küll öelda, et see oleks otsekohe mingisuguse konkreetse paari kohta kirjutatud see luuletus küll aga olen ma lapsena ja neiuna olnute saare pulmades seda õhkkonda üle elanud. Ja muidugi eriti just nendelt vanadelt fotodelt vaatavad tõesti minu arvates vastu ehmunud inimlapsed. Juba see fotograafi ees seismine nii rangetes riietesse, kõik on nii neid natukene ängistanud, nii palju on selle luuletuse tekkeloost mulle öelda. Kuna me oleme praegu Saaremaal, siis muidugi me iso mere teemast kõrvale Inno, kuidas te sellesse suhtute, seda me oleme lugenud juba teie luuletustest väga palju. Aga missugune on olnud teie kõige pikem või kõige huvitavam merereis? Kõige pikem, ma ei tea ütelda, kas kas ta kõige pikemal ja kõige huvitavam kindlasti. Ma esimene merereis, ma, ma mõtlen, sean, kes teavad veel daaliku kohta, seal enam sadamat ei ole, aga vanasti olidaalikul sadanud. Ja laev käis avalikult Tallinnas ja ja arvatavasti selle selle laevaga läksin ma esmakordselt merele. Mul on meelde jäänud väga roheline vesilained. See imestus, et, et ei tüüta ja et nii huvitav on kogu aeg neid laineid vaadata, kuigi Malin õike väike laps sel ajal siiski see pakkus mulle suurt lõbu ja pääleti olin ma ikka ja alati uhke, et mina merehaigeks ei jää. Kuna kuna minu vanaisa oli, oli ka meremeestel, oli ka mingi ühemastiline purjekas, millega ta avamerel siis käis ja vedasist ja teist ja ja nii natukene siis meremehe perekonnast ja tegi mulle head meelt, et ma merehaigeks ei jää. Mäletan ka Kuivastu sadam, mat, väikesi laevu, mis seda vahet käisid Tallinna vahet ja muidugi on sealt ja suur armastus Tallinna vastu, siis Tallinn tuli mulle silmade ette mere poolt ja ta on kui mere poolt läheneda Tallinnale seda vist väga vähesed on üle elanud tõeliselt merelt tulles Tallinnasse sõita. See on unustamatu pilt. Kui Tallinna hakkab kerkima varahommikul päikesekiirtes, siis minul on see küll eluks. Tahaks meelde jäänud, mindi muinasjutupildina peaaegu. Aga kaugemalt. Kaugemaid müre süüte kahjuks ei ole, mul, ma ei ole ümber Euroopa turismilaevaga sõitnud. Ma olen ikkagi ainult siin Te vahel ja sedagi väga ammu juba. Pärnu võib-olla oli siis pikem Kuressaarest Pärnu ja siis olin ma juba natuke vanem ka, aga muidu ei ole ma küll. Maailma meredel ei ole seilanud. Aga kui reisidest rääkida, te tulite hiljuti Lätimaalt, võib olla, räägite sellest? Jah, no Lätimaa muidugi on peaagu Meie maa see nii-ütelda, seda, et ma reisisin Lätimaal, oleks väga naljakas ütelda, õngi mingeid reisis, õieti kujutab ja Lätimaal ma olen kasakkedesti olnud Riias üsna üsna tihti viibinud. Seekord oli mul loominguline matk, seda ma käisin seal koos noore luuletaja Kaplinski ka kutse peale. Lätlastel on nimelt väga energiline kirjanduse propaganda büroo. No ja nad otsivad väga tubli ja korraldavad aga palju igasuguseid esinemisi ja kutsusid sinna meid. Me esinesime sovhoosis Valmiera rajoonis. See rajoon muidugi on väga Lõuna-Eesti moodi, nii et seal midagi läti maaliku pääle keele ei osanud, küll isegi näha. Aga nii heal järjel sovhoostu hobuste kasvatamine on seal. Neil suur sissetulek, näidati filmi pärast värvilist filmi. Kohalik toode. Ja mis seal ehk oli, mulle tundus, et lätlastel oli seal väga selle filmi järele otsustades väga hästi nende perekondlikute sündmuste tähistamine, nii juba laiema üldsuse poolt. Nii pulmad kui last teha, see on niisugune, ma ei tea, kuidas seda nimetatakse, mitte ristimine mingi pühitsemine. See näis kõik neil ka ilusasti olevat korraldatud. Samuti isal, Lätis tuli esineda ja nii et see nii oli niukene, tavaline tööreis, õieti ta ei ole? Ei kuulumatkade hulka küll käisin ma suvega Karjalas ja see oli mul nii enda jaoks oma hinge jaak selles mõttes, et Karjala on mulle alati väga meeldinud ja ma sain sõita õige kaugele põhja jaanipäeva paiku, see oli ja muidugi ööd veel palju valgemad, kui meil palju pikem päev ja juhtusid ka imeilusad ilmad täiesti puutumatu loodus, nii et see andis suuri elamusi ise matk karjalasse. Täna on saalis meie kuulajate seas painduv keskkooli õpilasi keskkooli kirjandushing koos oma õpetaja Männaga. Võib-olla on teil midagi Debora Vaarandi küsida? Koolis tegutsev kirjandusring püüab jätkata meie 50 aastase kooli. Kirjandustraditsioone Debora Vaarandi meie kooli vilistlasena on kindlasti meenutada kirjandusalast tegevust meie koolis oma õpinguaastatel. Kirjandusalasest tegevusest neil aastatel muidugi, keda ei saa, sest need arglikud harrastused ei kanna seda nime. Õieti paneb mind imestama, et Saaremaalt on niipalju siiski kirjanikke tulnud. Võib-olla et et kirjandusse, misjaoks on nii palju aimamatuid komponente, et seal ei saa kuidagi viia neid tegureid, mis inimest kirjanduse poole suunavad? Ma arvan, et kirjanduse harrastamine algas mul ehk sellega, et ma lihtsalt lugeda armastasin, oli tung kirjasõna poole juba enne, kui ma läksin selle eest kuigi palju teadlikuks saanud, mis on kirjandus või, või mis on kirjanik Kirjanike, minu ümber ei olnud, ma olin juba täiskasvanud inimene, kui ma kirjanikke nägin, elusas peas. Keskkooli päevil muidugi meil oli oma oma väike tegevus, oli, oli kooli almanahh. Õpetajad suunasid meid päris kenasti, õpetaja õpetas mitmesugusi tarkusi, mis selleks vaja on luuletamiseks näiteks ja muidugi peale selle pühavaimustuse ikkagi ka üsna palju teadmisi niisama. Ainult oma tundeid kirja panna. Ikkagi on vähe ja kirjandeid me tegime. Aga ma pean ütlema, et võib-olla oli sel ajal Kuressaares ka inimesi, kes täiskasvanud inimesi ma mõtlen, kes tegelesid kirjandusega, võib-olla ise kirjutasid midagi. Me olime üsna eraldi. Ja selles suhtes muidugi suuremate linnade õpilased vähemasti seal olid ehk paremates tingimustes, kuna nad said osavõtt Ta nii palju intensiivsem Ast kirjanduselust siis kohtumistest ka kirjanikega. Ja ehk oli mujal võib-olla see tegevus isegi intensiivsem. Ja üldiselt kindlasti on väga tähtis noortele, et nendel oleks seda kirjanduslikku õhkkonda, seda huvi kirjanduse vastu. Ma mõtlen, et tänapäeval see probleem ei ole nii raske selle tõttu, et kõik vahendid on juba kätte saanud, rattad on ju raadio ja televisioon ja ja üldse sõidetakse palju rohkem ringi, kohatakse rohkem inimestega, selles suutis, ei ole nii palju provintslikust. Tingimustes muidugi oli, oli seda palju rohkem, elasime siiski siin Tanel üsna nii unaruses ja vaikselt omaette, sest kui siin ka elu vohas sissi oli suveti, suvel olin mina ka maal ja tegin oma oma tüseda, taluteed ja kirjandusest ei olnud siis isegi aegadeta lugedagi. Aga kahtlemata on noortel ikkagi väga hea, kui nad katsetavad, kui nad saavad üksteisele oma töid näidata ja 11 innustada. See on kindlasti väga-väga ja andide väljakujunemiseks. Neli aastat. Tagasi ühe Saaremaareisi ajal. Debora Vaarandi leidis aega mõne Meie kirjandushuvilise õpilase harrastuste jälgimiseks tööde lugemiseks. Meie olime talle selle eest väga tänulikud ja meie oma koolikirjandus sõpradega usume. Loodame, et meie poetess ehk hiljemgi mõne kodukülastuse ajal leiaks aega kontakti pidamiseks kooliga ja ja meie tugevamate kirjutajatega. Seda ma teen hea meelega, mul on noortega alati olnud meeldiv. Nii eesti keelt leida, nende tõid lugeda. Ma olen ka vähe elukutseid pidanud, aga üks elukutse on mul olnud kabica. Aga ma olen töötanud konsultandina kirjanikkude liidu juures luuleanakonsultandina, et see on üks väheseid asju, mida ma oskan. Varje nägin. Kirjandusringi liikmetest. Loeksime Eesti mullad. Kahk Jess, punased paatias, punased seisavad klaasi all, mullad. Lõikud inimkudedena, õrnad, puutumatud, paljastatud siin. Peaks, kui kõnelema tasahääli. Hingamisi ainult sõnuma. Eesti mullad. Kui kõhn, must kamara kord sigiv sellinil lahkes punastel õhkõhuke vaid vahu kirm lainetel. Mulgimaal kriipsuke muhe mustel, otsem pisut vooremaadel Granna rähkadel hoopis õhuke. Ja kõigest on puudu küll märjast, küll kuivast lubjast ja paarist valest armastusest rääkimata. Kuulame sõnaseadja lontis kõrvu Eesti muldade mure, juttu. Kaenlas hiigeltõrvikut, kui kullased, kuningas, hauad pihus, roosad Määri kerad, mullased, habemed rippu. Ja kõrgete akende taga tõstab igilauldu Igitketu leivakarvanormi silmad piirini. Oi, sind suurt võlurit. Kõik töötad sa ümber. Väärammu muidugi, ja silmavee, soola, pikse sajatused ja piitsa plaksud. Isadeluud ja tallerite tuha. Ja kõik higi, selle heleda. Ja kõik, tere selle vägeva. Kõigest teed sa midagi. Aga Raul, kujuta küli, ütle, kas temast kõlbas midagi teha. Endine partisan valge kittel hell laup valemeid täis ja mured rippus. Võib-olla on sobiv moment Debora Vaarandi käest, kuidas talle tuleb peale see nõndanimetatud Sulev Anu, kuidas see ennast ilmutab ja mida ta siis tegema paneb, mõjuta, tuju, rikuvad tujutõstvalt väsitavat või kuidas, kuna Mu elukutse, siis mul on raske mingisugusest erilisest Sulev alust rääkida. Võib-olla kui hakatakse alles kirjutama luuletusi, siis on see küsimus nii rohkem tavakorras, küsimusi inspiratsioonist. Aga kui oled juba alapeal aastaid olnud, siis ei maksa inspiratsioonile palju lootagi, sellepärast et ega ta ikka ei tule nii samma kui teda ei tuleta. Kui sa istu laua äärde ja ei, ei hakka lihtsalt mõtlema selle peale, kuidas midagi kirja panna. Seda, mis on vahepeal võib olla kogunenud. Kuidas välja tuleks. Ja Peab ütlema, et vähemasti luuletuste kirjutamisel on niiviisi, et mitte kunagi ükski luuletusi sünni ühtemoodi nii nagu nad on ennemalt tulnud, vaid alati on nad erinevad. Selle tõttu, et mingisuguse skeemi järel välja töötatud, juba harjunud skeemi järele kirjutada ei taha. See oleks muidugi võimalik, aga seda seda ei taha. Tahad alati midagi uut välja tuua. Aga uus ei ole muidugi mitte see, et teda kuidagi okei mingisuguses ainult uues vormis väljendada, vaid ta peab ka ka olema mingi uus tunnetus. Uus elutunnetus, mis nõuab uut väljendust. Kõike seda on muidugi raske üldse seletada. Ka kena oleks, kui oleks tõesti olemas vaim, mis tuleb peale ja kirjutab ära luuletaja eest. Luuletusi, aga, aga seda vaimu siiski ei ole. See võib tunduda. On olemas õige noorena, sellepärast et siis on emotsioonid on nii tugevad, et nad tunduvad nagu mingi väljaspoolt jõuna. Inimene tunnetab neid nagu mingit mis ei ole temas eneses. Aga tegelikult muidugi väljastpoolt midagi ei tule, see on ikkagi iseendas. Töö on nagu ikka, vähemasti loovtöö on ikka väga pinguta, vaimule taan raske. Ja nagu igav iga tehtud töö, nii valmistab ka valmis kirjutatud teos muidugi rahuldustunnet. Ükskõik kui see rahuldustunne ei ole ka niisugune, et, et ma olen midagi vaat need kirjutanud siis on ta vähemasti säärane, et et ma olen siiski teinud, mis ma suutsin sel momendil Klubi õhtust osavõtjate hulgas oli ka tuntud Saaremaa kirjamees Albert uustulnd kellel oli Debora varandilt nii mõndagi küsida. Kui lubatakse, siis ma Debora Vaarandi käest küll küsisin midagi ja nimelt seda, millest see tingitud on, et viimasel ajal ta on? Ma ütleksin varasemast ajast rohkem tähelepanu, omistamatan proosale. Tegelikult oleks ammu aeg pro seal üle minnes ja pärast minu eas seda tavaliselt tehakse. Et inimene muutub juba väga tõsiseks ja asjalikuks ja kaineks ja, ja tal on niipalju ütelda, et seda saab ainult proosas ära üteldagi. Ja õigust öelda oleks mul hea meel, kui ma suudaksin ka proosat kirjutada. Paraku siiski ma kirjutan teda väga ja nagu ei ole mul seda sulejooksu sugugi väli kääset proosat kirjutada. Võib-olla ei ole mul nii palju kannatust või mis on võib-olla proosa, nõuab väga lõplikke hinnanguid elu suhtes, mida mul ehk käepärast ei ole. Kas ma sain valesti aru või ma umbes mõistsin, nii et te ütlete, et need proosamehed on oma olemuselt ka proosamehed vä? Ei, mitte selles mõttes, nagu me roosat, nii nagu rahvas seda ütleme. Proosaline ei, ma seda muidugi ei mõtle. Ma mõtlen siin kirjandus Ma ei tea, ma pidin kohe koju minema luuletustega. Ma oleksin väga rõõmus Kuus kui minu luuletustele keegi näidendid Viromaanik külge kirju Kas seltsimees Vaarandi, meiegi saarlased, võime vaadata teilt? Ma arvan, pikemat proosateost, mis võib-olla oleks oma laadilt nagu teie luule pehme Pärn ja samal ajal ta haaraks terved randu, neid kivisid neid kadakaid, mida te talule selliste. Ma arvan, et kui ma seda teile praegu ütlen, siis ma väljendan võib-olla kõikide nende saarlaste soove kes ootavad igatsusega teie iga uut luuletuskogu, teie iga uut kirjutas teie sulest. Kuidas, kas te olete mõtelnud selle peale, et anda midagi pikemalt proosat, sellist malbelt ja mahedat, nii suuri? Lubadusi ma eluilmaski ei anna. No mõtelda nii palju muidugi, aga ma olen üldse väga vilets, vilets, nii ennust ja enda suhtes ma isegi luuletusi luba veel, rääkimata sellest, et tihvt nisukest proosateost, millel veel nii palju häid voorusi oli, nagu te nimetasite, mis oli õrn ja malbe ja kõik ammendav ja ja mis ta oli, mina seda küll ei julge lubada. Ma mõtlesin seda just sellepärast et vaata, Saaremaamehed, kes on kirjutanud proosateose, eks ta tundu pisut karge ja pisut selline ränkraske mõne koha pealt. Ja nüüd oleks võib-olla tarvis hoopis midagi vastast hoopis midagi muud. Mis oleks võib-olla tõesti teie luulega pisutki sarnane. Jah, kas nüüd see saarlaste proosa nii vaga karge iga kord ongi, mul tundub, et saarlastel on üks veel kuldsem joon, et on palju huumorit mis on ka väga väärtuslik asi. Nuia huumor huumoriks, aga siiski võib-olla näiteks on hetki sarnane, kus on seal selles karmil rannal ja nii rasketes tingimustes võib-olla ma ütleksin nii looduslikult mitte eriti eriti nii, nii, nii pehmetes tingimus, kas ta võib-olla igaveseks just eriti selle, selle malbuse ja selle majandusega? No kahtlemata inimene vajab ikka asugusi tundetoon ja muidugi nii nalja kui ka nii, et mida, mida lugeja tahab, seda võib aimata, et seda on väga palju. Väga paljusid asju tahaks tuge ja muidugi tahaks huvitavaid jutte, põnevaid jutte tahaks muidugi ka lugeja, see on kindel. Nii lüürikat kui ka kangelaslikkust. Eks peab lihtsalt kirjamehi rohkem olema, sellepärast et harva üks suudab kõiki neid nõudeid rahuldada. Kas teile ei tundu, et Saaremaal võrreldes teistega on siiski kirjamehi rohkem ja ma ütlen ka üldse luuletajaid ja neid on rohkem võrreldes teiste, mõtlesin rahvaarvu poolest. Mis te arvate, seltsimees vaarandasin, kuulevad väga paljud noored. Kas teil arvamust selle kohta, millest see tingitud on? Et sellises võib-olla sellises looduslikes tingimustes, mis töötu, nii võib-olla eriti ülistada midagi saakski? Võta, ma ütlen nii. Oma kohtade, ilu poolest ja nii edasi. Neid on ju võib olla maailmas palju ilusamaid, palju normannid annaksid inspiratsiooni kirjutamas kui meie särama. Aga siin nagu näete, on nii palju neid noori kirjandushuvilisi. Võib-olla on teil oma seisukohad selle kohta, arvate, mida just ja miks just Saaremaa on andnud neid suhteliselt rohkem kirjanikke ja kirjamehi kui mõni mandripaik? Jah, mul on küll üks oma arvamine, aga ma ei tea, see on kaunis kahtlane see niisugune kahtlane arvamine, et põhjuseks võib olla, kuidas ta nyyd ütelda, seda ma ei ütleks, et see on niisugune boheemlaslik hingelaad, mis on põhjemlik, on palju öeldud, aga teatud mitte niisugune väga tardunud, range rangetes elu rööbastesse liikuv elule, vaat mis ehk ei anna nii palju seda rahutut, seda julgust kuidagi hoopis mingisugust muud asja alustada, kui, kui isad, elujärg? No ma mõtlen siin seda, et saarlased eestiks juba merega, kokkupuude, kaluriamet, meremeeste amet, see on olnud vähemasti vanasti suurel määral seotud riskiga õnnemänguga, koguni õnnega saatusega mis võib käänduda ühel tavaline Läti hoopis teisiti. Inimesed võisid kaduda hoopis maailma meredele. Mehed passid võrdlemisi juhuslikust teenistusest, neil võis saada, nad võisid suure saagi saada, võisid ka üldse mitte midagi saada. Ja võib-olla see niisugune ebakindlus või rahutu elu, see on ehk saarlased teinud mõnes mõttes eelarve arvamuste vabamaks. Ma mõtlen siin just selle boheemlane all seda, seda ebakindlat jalgealust. Muidugi see mõttekäik on kaunis, nii. Võib olla segane ja võib-olla sellel saab vastu vaielda. Aga midagi niisugust peab olema. Ja sellest on tingitud ka saarlaste Se huumor. Kas ma selles mõttes Vaarandi sain õieti aru, te ütlesite nii, et et selline ebakindlus ja nii edasi, kas seda nüüd, kui loogika peale edasi minna siis võib rakendada nii, et mida suurem huumorimees, seda ebakindlam? No suur tänu teile siis ma kardan, et viimaks rakendate minuga seda tuntud vanasõna, et üks nalja. Suur tänu veelkord ja ootame teid uusi, selliseid malbelt prahvimised, Napoli teie luuletused. Kellelgi kongress, missugused on teie kõige suuremad kirjanduslikud elamused viimasel ajal? Eesti kirjandusest ma ei hakka muidugi mingit ülevaadet tegema ja võib-olla märkin ainult siis mõned, mis on mul just värskelt loetud. Ma pean ütlema, et meil just proosas on huvitavaid asju olnud viimasel ajal suureks saavutuseks ma pean Jaan Krossi viimase aegset proosaloomingut tema nelja monoloogi, mis ilmus Loomingu raamatukogus ja eriti tema romaani kolme katku vahel. Kross on võib-olla sellega annud meie proosakirjandusse ühe täiesti uue värvi meil minu arvates. Pauline romaan puudus, mis oleks nii väga tihedalt läbi kirjutatud väga suure erutitsiooniga, siis üllatas mind ka Mats Traadi uus romaanis. Loomingu numbrites ilmus viimati täiesti uudselt Mats Traadi jaoks kes on küll ka varem kirjutanud maa elulist roosat. Aga see uus on tants aurukatla ümber on ootamatult isegi humoorikas, väga nii rahuliku filosoofilise pilguga viimasel ajal meil on üsna palju häid luuletuskogusid ilmunud Ellen Niidu linnuga oli jaa, jaa. Jaan Krossil ka. Viit jääb toredaid asju muidugi ka need premeeritud asjad, need on juba natuke kaugemast. Beekmanni ja Parve luuletuskogud. Nii et. Kui tahab nii optimistliku külge võtta, meie kirjandusest positiivset välja tuua, siis seda muidugi on üsna palju. Muidugi hakkame jällegi nõudlikult vaatama, siis leiame nii palju puudujääke, neistki võiks hulk aega rääkida. Aga kuidas te suhtute kriitikasse just viimastel aastatel? Kriitika on niisugune, nagu on kirjandus, Guyani väga uudseid asju, huvitavaid asju. Ja siis on ka kriitikal tööpõld laiem. Kak kriitika on huvitavam siis, kui midagi erakordset ei ilmu. Siis on meil tavaliselt ka kriitika. Jää jääb nii igavaks ja halliks, muidugi kriitikalt nõutakse, tema käid sees ja näiteks tõrvikut. Aga paraku see siiski nii ei ole. Kriitika sünnib kirjanduse järel. Ja hoiti siis kirjanduslik liikumine minu arvates toimub peamiselt teoste kaudu teoste kaudu saab rääkida teooriast ilma teosteta teooriast rääkida või kirjandusteooriast tagasi on kaunis viljatu tegevus. Kindlasti kõik lugenud Debora Vaarandi raamatut välja õuest ja väravast. Tõepoolest, kuigi naerandi iga suvel Saaremaal käis, tal jätkub selleks aega on ta siin-seal rännanud. Võib-olla räägiksid tegi meile neid oma reisidest ja nendest rännuteedest, kus kõige eredamad muljed ja mälestused on jäänud. Noorena, ma unistasin väga rändamisest, ma pean ütlema, et see oli minu üks suurimaid igatsusi, nii tennist ma mõtlesin veel selle boheemlikkusi peale, jutumärkides, millest ma rääkisin, mis nagu sünnitab kirjanikke Saaremaal. Ja võib-olla ongi see igatsus, kaugete randade järel. On ka igatsus luule ja kirjanduse järel rännata ja ma unistasin. Ta on väga igavate päevadel kartulipõllul või, või heinakaarel rändasid mõtted ringi, kuidas saaks maailma näha, millest ma olin nii palju lugenud kirjanduse kaudu ja kahtlemata rändamise praegu peakski olema ikkagi noorena noorena, kus vastuvõtumeeled on lahti väga kus ei laeva sind nii palju, sinu füüsiline jäämus, mis vanemast peast teeb reisimise teinekord tülikaks, kahjuks minema päris noores eas rännata ei saanud, minu aeg läks teisiti. Ja hiljem Ma muidugi olen katsunud üsna palju neid võimalusi kasutada, mis siis on avanenud. Muidugi ei ole need rännud olnud niisugused, nagu ma unistasin sest turistina kuskil võõral Maal viibides on see osasaamine selle maa olemusest on väike, seal sa jääd ikkagi pealtvaatajaks, kõrval seisaks. Ja sääraseid väga tugevaid elamusi nagu ei saa. Ma olen küll mõnel pool Euroopa riikides saanud olla, mitte turistina. Niisugused reisid on ka rohkem andnud. Näiteks Belgias Brüsselis viibides oli võimalus elada nagu tavaline inimene selles mõttes, et ise otsida omale toidupoolist, ise katsuda leida õiget trammi, millega sõita kuhugi. Ja see kõik kuidagi lähendab tähendab sellele maale ja, ja muudab sind nagu osaliseks. Seevastu Itaalia, mis on nii rikas maa, nii võrratu maa avanes mulle muidugi väga piiratult just selle piiratud turismiprogrammi tõttu. Ja kahtlemata, ja kui siin reisikirjadest Juttali raamatust, siis muidugi sealt on ka võib-olla seda näha, et turisti pilguga nähtud kirjeldused on muidugi nii tavalisemad märksa ma ise selles raamatus võib olla. Hindan kõige rohkem ikkagi seda, mis ma olen Rämmast kirjutanud väga vähe, hea küll, aga mulle tundub, et seda palju kirjeldatud maad olen ma seal siiski uudsemalt näinud, kui võib-olla mõnda väga huvitavat Euroopa maad üldiselt. Mulle on niivõrd oluline loodus, et ma eelistaksin küll sääraseid maid, kus mind just, aga loodus suudaks haarata, kus loodus palju pakuks. Ja imelikul kombel ei ole ma just nendest maadest kirjutanud. Ma olen viibinud ka Norras, Norras, küll rohkem linnas. Oslos, aga siiski. Ja üks tugevamaid reisielamusi on mul olnud Kirgiisias, Ast, Kirgiisias dema ääretult eksootilise ja võimsa looduse tõttu. Need elamused seal mägede vahel väikese lennukiga sõites, need olid nii täiesti eriskummalised. Võiks öelda, ma ei ole isegi nagu lugenudki päraseid kirjeldusi tänasest sõidust ja see tundus nii täiesti uudsena ja ootamatuna mulle jättis väga-väga suure mulje ja edaspidigi mul on nagu ikka tung kuskile tahaks näha, päris kaugelt põhja tahaks näha veel sügavat Siberit Siberis Kaug-Idas. Ma ei ole viibinud. Need üksildased ja nii-öelda puutumatu loodusega vahed minna, kus võluksid rohkem kui ehk tavalised keskmised tsiviliseeritud. Ma usun, et kõik saalis olijad minuga päri üldse Saaremaa Nigalis maa, temast võiks lõpmatult rääkida. Ja temast võist lõpmatult luuletusi kirjutada, luuletusi lugeda, Sigulata, võib-olla Ellen 200, siis loeti meile luuletuse. See on sügisest, aga mõned motiivid, mõned sõnad tuletavad ikka saaremad meelde niita, nukram Aason kurvem. Maru läbi metsa käis. Aga lõbusad on nurmed. Ääretasa Napru täis. Puna laskub pihlapuule kulda, Kaselatva poeb aktiga mari sügisluulet otse odrapõllult loeb maitsee vilja õunu. Looja aita on suur ja lai. Rapsin tasku Ernega, Rauno, pistan põske murakaid, korjan puugalt õunalisse sööja, mõtlen teakus küll neile juba imbunud sisse laka lõhn ja nääriküll. Päevad läbi Hannes longi vaikse vihmasahinat pähkletivilgatki kongi, nopin seeliku, seal. Sügisel on suured nälja ja niisukasonsu haaraks sülle viljaväljad, palumetad, laanepuud.