Minu arvates see on igale žanrile oma iseärasused, eripärasused ja ega neid kerge ei ole ühtegi teha. Mina isiklikult pean dramaturgiat kõige raskemaks žanriks üldse. Nii hästi lavalist kui kuradi dramaturgiat. Sest romaan on niisugune asi, et seal võib näiteks kaks või kolm lehekülge kirjutada ka päris nihukest tühja juttu, egas romaani eriti ei kahjusta. Aga dramaturgias ei saa kahte lauset küll arust olla, ega korralik lavastaja võtab nad jalamaid maha. Nii et minu meelest on teda väga raske kirjutada. Muidugi raadio, dramaturgi Alan veel oma spetsiifika peale selle, mis, mis tavalise dramaturgia juures vast nii tunda ei anna. Eriti noorte hulgas on tõesti vahel niisugune arvamus, et nendega enne ikka kirjanik ei ole, oled romaani valmis kirjutanud, aga minu meelest ei tarvitse see sugugi nii olla, sest me teame ju maailmakirjandusest küllalt palju mehi, kes just just lühivormidega ja dramaturg jaganud kuulsaks, saanud need sugugi mitte Tarzani alla. Mina isiklikult ennast solvatuna ei tunne sugugi olevat. Eeldades muidugi, et kuuldemäng on enam-vähem korda läinud, kui halvasti välja kukkunud, siis muidugi nii nagu algne romanikeks täpselt just üks ja sama stimuleeris kirjutama esimest romaani. Kõige esimesena vanima kirjutasin 16 aastasel Humaniora praegu loen siis muidugi kerge muigega, ühest küljest, aga teisest küljest imeks pannes, kuidas kuueteistaastane poiss siiski mõelda võib, võib-olla ma praegu isegi ei oska nii täpselt mõelda. Ja võib-olla tuleb see sellest kah, et kuueteistkümneaastaselt tavaliselt on, meil on maailma asjad palju selgemad kui siis, kui me natuke vanemaks saame. Siinkohal tuleks võib-olla meenutada seda Magdoy lugu, kui ta 15 aastaselt kurtis, et tal on nii rumalad vanemad, teisel kellelgi on maailmas nii rumalaid ei ole, kui ta kahekümneseks sai, seda panin imeks, kui palju need vanemad juure olid õppinud selle viie aastaga. Ilmselt on ta meiega Canime tega stimuleeris mind lihtsalt, asi sai alguse keskkoolis siis, kui ma olin 11 aastane, kõnevõistlusest, kuhu ma täiesti juhuslikult nii-öelda teise mehe kaudu sattusin. Ja teine mees muidugi. Ja tema pani õigel ajal jooksu, aga kuna mina rumalast peast istusin teise ritta, kus õpetajad olid, siis ma lihtsalt ei saanud jooksu panna, mul tuli see kõne maha pidada. Kuna ma vaevalt üle kateedri välja ulatasin, siis ma võisin kaunis naljakas välja seal näha. Koristasin oma loo maha ja arvatavasti sellepärast, et õpetajad, kes olid žüriis, vaatasid, et imelik, et nii väike poiss üldse julgeb rääkida. Santi mulle auhind pärast seda kuidagi nagu tundus, et nüüd peabki kirjutama, et ei saagi nagu enam teisiti oled nagu kohustatud veel. Mis oli see esimene? See see kandis pealkirja purre ja see oli üks hiigla sügav psühholoogiline romaan, niisugune, et kui praegu lugeda, siis tõesti ihukarvad tõusevad püsti muidugi minu arust kolm korda vanemate inimeste elust ja ja ilmselt oli seal ikka niivõrd tugev Literatuursuse mõju küljes, et tagantjärgi lugedes võtab natuke muigama, aga siiski näiteks selle kohta võib öelda niipalju, et ühe katkendi, sellest õigemini idee, ma töötasin hiljem. Ümber Lawellikstatud 956. aastal ilmus Loomingus pealkirja all doktor Kollom. Ja see mind panebki praegu ennast hämmastama, et kuueteistkümneaastane poiss niisuguste probleemidega üldse tegeles, aga ilmselt oli mingi literaat Ursuse mõju kindlasti kuskilt loetud midagi ja siis katsutud seda nagu järgi teha. Aga see oli teleka nii armas, et seda ära ei visanud, kuda teil siiamaani alles esimesi asju ära visata, neid hoitakse mingi sentimentaalse lõbuga järgi, Khaled hiljem lehitseda, lastelegi näidata. Aga kas nüüd esimeste romaanide puhul näiteks seesama trammi ja trollibussitrusti miljöö ja kas see pakkus ise nii palju peale sundis kirjutama? No küllap vist, sest minu meelest ei saa ikkagi ühestki keskkonnast üldse muidu kirjutada, kui seda keskkonda läbinisti tundes, minu meelest selles keskkonnas elades ja isegi töötades. Sest vastasel juhul võib juhtuda see, mis ongi juhtunud paljudes romaanides. Kirjanik, tundes küll keskkonda nii-öelda noh, mehaaniliselt loob küll väga ilusa intervjueerima tegelastele, aga paneb nendele suhu ja südamesse oma probleemid ja siis tekib mingi vastuolu vaatadki imestusega, et raamat ilmub ja kirjutatakse seal näiteks noh, ükskõik millise ala inimestest, aga nad liiguvad, ta ütlevad, ei paku huvi. Ei paku sellepärast huvi, et kirjanik ei tunne lihtsalt neid probleeme ja on tõesti kasutanud oma probleeme. Raamatus olen ikka siiamaani püüdnud igas keskkonnas ikka natuke kaasa lüüa nagu mahtumas kirjutama hakanud. Kas te lugesite enne läbi ka näiteks Mälgu romaani või enne, kui te läksite põlevkivi? Ei, ma lugesin ta pärast. Ma olin kunagi teda muidugi lugenud, aga ma ei tahtnud just meelega välja midagi värskendada, enne kui ma olen oma isiklikud kogemused kirja panna. Kaevanduse töö oli mulle vanasti nagu ka natuke tuttav, ma olen kolm ja pool aastat kaevanduses töötanud enne, aga siis ma läksin mõneks kuuks nii lihtsalt värskendama neid muljeid. Ja muidugi, ega ausalt öelda, teisel päeval oli mul tunne, et ma viskan selle kühvli, kust pagan ja panen jooksu, sellepärast et letid käega füüsilist tööd teinud, siis on päris raske. Aga kahetseda seda muidugi ei tule. Mitte ühelgi juhul, sest justkui sa pead ikkagi omal nahal tundma neid probleeme. Sa tahad, siis tulevad nad enam-vähem tõetruud ja elulähedased välja ja see on minu isiklik veendumus. Muidugi see oleneb ka minu meelest jällegi sellest palju räägitud ande laest nii-öelda sest on inimesi, kellel on niivõrd terav ja täpne elutunnetus suuri talente, kes väga lühikese aja jooksul nii-öelda võtavad eeskeskkonnast kõik, mis sealt võtta on tarvis. Teised, kellele see korda ei lähe, siis need peavad lihtsalt rohkem vaeva nägema rohkem kauem, tutvuma selle keskkonnaga ja inimestega muidugi, sest ega me kirjutame ikkagi inimestest. Kas te kavatsete end veel mingisse miljöösse või keskkonda sisse elada? No päris kindlasti, kuidas te tundsite ennast, kui te läksite kaevanduse kollektiivi, teid võeti ikka seal kui kirjaniku ehtsat ei, absoluutselt mitte, sellepärast et peale kaevanduse üle ma ei teadnud keegi, kes ma olen. Ma nimelt ei kasvatanud habet nagu Mälk ei lasknud ennast enne pildistada ja päevalehte panna, ma läksin ikka täitsa inkovi sinna. Ja peale kaevanduse üle ma ei teadnud keegi ja selle tõttu ma sattusin sinna kollektiivi täiesti nagu teine kollektiivi liige ja me saime suurepäraselt läbi. Muidugi kui ma ära tulen, ma hakkasin siis küll jaoskonna ülem saades teada lõppude lõpuks asjast pidiment pea peksma, aga seal palju ei puudunud. Et mõni alatult olen teda alt vedanud, aga ma tegelikult ju midagi halba ei teinud. Ta lihtsalt nii oli võimalik seda. Sest kui sa lähed turistina mingisse keskkondadest, sulle näidatakse ka nagu turistile ka seda, miks on tarvis näidata, aga selleks, et millestki kirjutada, peab natuke rohkem nägema. Ja minul oli seal päris päris tore selles kollektiivis küll olla. Nii et kui te kirjutanud olid, siis enam keegi ei tahtnud peksa. Ehk siis mitte, siis läks asi korda. Kuigi trammi trammiromaanide puhul oli asi vastupidi, siis oli küll nii mõnedki mehed käisid rusikas taskus, mugandunud pärast tänaval arvates end ära tundvat, kuigi ma otseselt kedagi prototüübiks nii. No vist peaaegu mitte kunagi ei võta kirjanik omal puhtalt prototüüpi elust, nii nagu inimene on paratamatult ikka omaloominguline fantaasia, peab midagi sinna juurde andma, sest vastasel juhul ei ole selleks vaja kirjaniku, vaid lihtsalt keele, oskajat, inimest, kes selle ära kirjeldab, nii-öelda esimeste romaanide puhul vihjati sellele, et miljöö või ütleme siis, nagu te ütlesite, interjöör on võib-olla liiga täpne ja võib-olla lugejat häiriv, aga kui te siis läksite kaevandusse, siis ta asetas ennast just sellesse seisu. Et õpite sedasama, mida teile ette heideti, veel põhjalikumalt tundma ja aga, aga nüüd üks niisugune kummaline vastuolu näiteks sellesama kaevandusromaani puhul mul oli mõningate inimestega vaidlusi just selle koha pealt, et temas olevat nagu liiga palju tehnikat, tehnitsisme ja üldse niisugust jah, nii võib-olla tehnilist miljööd kui sellist. Siis ma võtsin uuesti kätte salaja, lugesin läbi söekaevurid ja vaatasin, kogu tolleaegne tehnika, mis kaevanduses olemas oli, on seal sees ja mina ei ole tõesti selles süüdi, tehnika on vahepeal edasi läinud ja lihtsalt ei saa inimestest mööda minna, sellepärast et probleemid idanevad ikka ühes teatud pinnases ja kuule seda pinnast ei näita, siis ei saa sa konflitega probleeme ka näidata. Paratamatult tehnika osatähtsus ei olegi nii nii väike ega nii pinnapealne. Kirjelduses kui ta võib-olla tõesti esimesel pilgul tundub. Täpselt kontrollisin Salaga kõik viimseni sees. Meil on nii palju vähem. Tühjustadesolale võeti täite solaad mitu korda. Kas on teil olnud teisigi niisuguseid autoreid, keda te olete nagu kontrolliks või eeskujuks või ükskõik mis kaalutlustel teadlikult lugenud? Jah, mõnikord ikka ette on tulnud, aga noh, antud juhul olisi puhtal kujul seal niisuguse kitsa probleemi kontrolliks. Aga ikkagi ikkagi on tulnud ette küll praegu ei oska täpselt öelda, sest mis puhul, aga aga Eikol ega ütleme ees kujuneid olla kirjelduses ei saa sesse sünnitavee begoonia muud mitte midagi. Aga eeskuju selles mõttes, et kirjutada sama hästi, kui tema on kirjutanud, niisuguseid on muidugi igal kirjanikul peabki olema. Ja nii nagu William korras, kui ma ei eksi, taolises saates ütles ükskord, et tõesti võtad raamatu kätte ja loen, seda tuleb täidis, pagan, hai õppinud lukksepaks või treial ütles, eks ole. Et helemees kirjutab nii hästi ja niikuinii nii hästi kunagi kirjuta. Et lihtsalt nagu masendab mõnikord ära mõni hea raamat. Aga noh, eks see on rohkem naljatoonis öeldud, sest selle masenduse kõrval on ikka peamine on ikka minu meelest see tiivustab osa, sa ikka näed, et on võimalik nii hästi kirjutada, siis püüad ikka asjaga nagu paremini teha. Missugused viimasel ajal nähtud raamatut on teil niimoodi mõjunud? Aga kindlasti Koldingi vabalangemine. Siis laagot püsti, ma olen lugenud viimasel ajal päris suure huviga. Ütleme, need kaks viimase aja raamatu autoritest just aga üldse kui nii võtta, kas teil on olemas mõni kirjanik, kelle suhtes ilma eelarvamusteta teate, et see mulle meeldib ainult kirjaniku nime järgi raamatule vaatamata? Peaaegu et siiski jah, vot ma nimetaksin uuesti sel puhul laager kuskile türremmati, näiteks tüdrelvati ma võtan kätte absoluutselt kindla veendumusega, et ta mulle midagi pakub. Vot selle lugemisega on muide üks iseendast üks väga kurb lugu, sest mina tegin ükskord pisikest statistikat, vaatasin, palju mina oma elus veel jõuan lugeda ja see tuleb niivõrd minimaalne hulk raamatuid tuleb kohutava valikuga lugeda ja mina ei tea, kust seda aega üldse võtta, sest näiteks üle kahe tunni päevas see on maksimaalne arv tunde, mis mina võin päevas pühendada ilukirjanduse lugemisel. Tohutu palju tuleb lugeda, teatmeteosed. Pead ju ikkagi nii-öelda kaasaja tasemel katsuda, püsima püsida igas suhtes. Ja lihtsalt ei ole aega lugeda, ei ole aega lugeda ja sellepärast ta niivõrd kohutava valikuga seda tegema, et et paljud asjad, mis peaksid olema ammu juba läbi loetud, näiteks rikka veel lugemata ja, ja mõnikord jäävadki lugemata. Kas te kirjutate iga päev ja kui palju lugeda loeti, ütleme kaks tundi. No üldiselt ma olen püüdnud seda tehasesse vanade roomlaste tarkused, ei ühtegi päeva ilma Reata, seal on siiski hoomamatu sees teatud niisugune noh, kuidas seda nüüd nimetada, heas mõttes, inerts on väga kasulik, kui pidada üks paargi paar-kolm nädalat vahet, et mitte midagi ei kirjuta, siis on võrdlemisi raske alustada kuidagi nagu jäljeni võtab aega, enne kui suudan sellesse teksti sisse minna, ma olen püüdnud ikka iga päev midagi teha. Kui palju siis või vähe, aga olen ikka püüdnud teha. Saab küll, kui nad on täiesti erineva, Erineva, ütleme sisuga ja erinevate probleemidega siis külla kunis mingil määralgi on midagi niisugust kokkulangevat on siin muidugi ei saa. Üldiselt ma ei armasta mitmesse kallal korraga tööd teha, aga et see on ikka nii enne üks valmis ja siis ja siis teine Paul Rummo ütles viimasel Kirjanike kongressil selle kohta minu meelest väga ilusasti, et et ükski naine ei saa ju enne teist korda viljastuda, kui ta on ühe lapse ilmale toonud. Kirjanikuga paistab olevat sama lugu, et enne kui ikkagi on teos ilmunud, egas enne ikka teise kallale heisanud meile palju miljoneid. Ühest koormast vabanema selleks, et teist kandma hakata. Missugune see koorem nüüd on, mis vabanemist ootab? Praegu olnuks puht kaasaegne romaan mul käsil. Millal ta lõpetab, ma veel ei tea, aga ma usun, et selle aastanumbri sees siiski laskmata karu tõesti tahan rääkida seal. Aga siis. Ta võib olla käsitab nii-öelda isiksuse probleeme kaasaja ühiskonnas, sest minu meelest esitluse probleem on tõesti probleem number üks kaasaja ühiskonnas. Isiksuse ja ühiskonna suhted. Jaa. Üht äärt pidi kuuluvad sinna ka tõmmata ka noorsooprobleemid, mida ma selles ka püüan. Püüan pisut hõlmata, õigemini nende probleemide juurides probleemidest endiselt, me oleme nagu kaunis palju rääkinud, aga aga põhjustest, juurtest minu meelest natuke vähe veel. Ja need juured on kahtlemata sügavamal, kui, kui me nüüd tavaliselt endale sellest aru Annale need juured on. Kõigepealt annab muidugi meis teenust oma põlvkonna inimesi. Kõigepealt annab muidugi meis. Sest. Kasvatuses me aga vähe siiski arvestama tervet rida niisuguseid tegureid mida me peaksime ilmtingimata arvestama täisväärtuslikku noort inimest üles kasvatada. Nad hiljuti oli televisioonisaadavust geneetikud, vestlesid disgeneetilisi. Asjaolusid ei kasvata, siis ju peaaegu ei arvesta, sellepärast et me neist peaaegu mitte midagi ei tea, selle juures olevad küllaltki olulised. Kui me ikkagi võrdlemisi varases nooruses suudaksime tutvuda vajalikul määral selle lapse genotüübi ta, siis oleks meil tunduvalt lihtsam teda kasvatada ja nagu suudaksime teda suunata. Kindlasti õigemini, kui kui me seda praegu teeme. Ja terve rida niisuguseid meie põlvkonna poolt kaasaskantavat pagasit, mida me mõnikord väga kergekäeliselt oma lastele edasi anname, ilma et me mõtleks, millised tagajärjed seal võiksid olla. Ja mina isiklikult ei usu seda, mis vahel räägitakse, et meie noorsugu nagu ei tunne huvi millegi vastu, nii ei tunneb küll, kui Talle pakkuda tõesti neid probleeme, mis teda huvitavad. Aga kui me seda teeme niisuguses ajalehelikuks koos ole koosoleku korras, siis on täiesti selge, et ei tunne huvi, sest vaevalt täiskasvanudki niisuguse niisuguse asja vastu huvi tunnevad. Mida te peate enese kujunemisel kõige olulisemaks? Kahtlemata inimesi, kellega ma olen nii kergetel rasketel aegadel koos olnud. Ja selles suhtes mul on siiski ma pean ütlema, vedanud sest mul on tõesti alati olnud ikkagi sõpru, keda ma olen võinud tõelisteks sõpradeks nimetada, minust vanemaid targemaid ja nende osa minu kujunemises on kahtlemata olnud väga suur. Ja samuti ka muidugi kirjeldused, eks noh, raamat on ju kasvatajaks on selg vaikib, sõber, missuguseid raamatuid need võiksid olla? Seda on nüüd raske, raske ütelda. Aga ma mõtlen, üks üks üks raamat, mis mulle kuidagi meelde jäänud kuskilt kooliajast või nii umbes kolme neljateistkümneaastaselt, mis meil paga tõsiselt mõtlema pani. Sherifi vaatleti, teekonna lõpp, tollal külm sõda veel ei olnud, eelmine sõda oli muidugi kuule, mina temast midagi ei teadnud, polnudki siis veel. Aga probleemid ja nende probleemide esitusviis selles raamatus kuidagi väga Minni haaras. Ja ma olen tähele pannud, et ma võib-olla päris tahtmatult, tal on isegi püüdnud mõnikord jäljendada seda esituslaadi, kuigi ma jah ei ole seda omale eesmärgiks seadnud siis hiljem kahtlemata peame rääkima Tammsaarest, mitte sellepärast, et ta nüüd Tammsaar on, vaid sellepärast, et Aun, Tammsaare, sinna ei ole midagi parata ja ta on ikkagi suur mees ja näiteks Tammsaare näidendid minul alati jätnud või kasvõi väga sügava mulje. Ja nendest olen ma võib-olla. Kui võib-olla mõne teise mehe oma kirjaniku teostest üldiselt on niisuguseid raamatuid palju muidugi. Ja mõningaid neist nii nagu ütleme, teose loomiseks vajalik materjalgi ladestub, korjub kuidagi märkamatult, sest vaevalt nüüd saab kirjanik, millal me enam vist nii naiivsed ei ole, et me arvame, et nüüd kirjanik läheb välja, kogub materjali teadlikult ja väga täika ladestub suuremas osas kuidagi elu enda sees märkamatult ja nii paljude raamatutega kannad avaldavad sulle mulje suunavad sind ilmasse, seda nagu tähele panekski raamatut ennast võib-olla enam ei mäletagi, aga, aga mõju, mis ta sulle avaldas, see mõju kestab. Ja niisugused raamatud on muidugi väga-väga head raamatut. Missugused on teie suhtelised luulesuhted? Luulega on väga head selles mõttes, et ma väga armastan luulet, kuigi ma ise ei luuleta väga lihtsal põhjusel, nimelt sel põhjusel, et meie luuletasapind on siiski praegu niivõrd kõrge, et kes peaks olema samal tasapinnal, et oma luuletusi avaldada. Kuna minu omad kahtlemata sinna ei küüni, siis ma seda neid ka muidugi ei avalda, aga enda enda lõbuks luuletan küll. Minu meelest on äärmiselt vajalik üldsed, kirjanik tegeleks kõigi võimalike žanritega sest üks kuidagi aitab teist paremini teostada. Muidugi, see ei tähenda, et kõike peab, tab avaldavalisest, lihkenberg on öelnud, et ainuke vahe ja halva kirjaniku vahel ongi see, et halb, avaldab pikkuste, kirjutab, aga hääldab, mõistes omale siiski omad head. Ja tuleb siis juhist püüda ikka selle viimase variandi poole. Aga muidu mulle väga meeldib, kui teil suhted luulega on head, kuidas nad on siis rikagaja kriitikutega. Kirjaniku ja kriitiku suhted on, on teada, nagu nad ikka on oma nendega kuskil tänaval või seltskonnas kokku saanud, siis me saame suurepäraselt läbi, aga kui me oma nii-öelda töö liinis kokku puutume, paratamatult on ikkagi pisike, niisugune tigedus üksteise vastega südamesse peabki ilmselt niimoodi olema, see peabki nii olema, sellepärast ma ei kujuta ette, et nüüd kirjanik võiks kriitikut armastada või kriitik. Küttik, kirjaniku küll võib-olla, aga kirjanikest, kes meist seda kriitikat nii väga siis nüüd armastab. Eriti veel, kui neil õigus on, seda halvem on sulle ülekohtuselt midagi ütlevad siis kuidagi nagu asjast üle, aga kui sa tunnetad, et neil õigus ka Hans teeb südame täis ja imelikul viisil mitte enda peale kestnud kriitiku peale, ta oskas selle välja sulle nii-öelda nina alla hõõruda. Tal on kõikidest mingit kasu olnud. Noh, kindlasti on päris kindlasti päris kindlasti, sest ikkagi Oskad hoidurvat õpetada inimest, kuidas kirjutada, seda vist ei ole võimalik, aga õpetaja, kuidas ei või kirjutada, seda võib küll. Ja kriitika ülesanne minu meelest suures osas ongi just selles, et selgeks teha, kuidas sa ei tohi seda tööd teha ja seda nad teevad küll. Ja meil on kasu küll olnud, miks mitte. Kas siit võib järeldada, et suhtute üsna skeptiliselt näiteks sellesse, kui kriitik annab nõu, ütleme, annab teile nõuet, jätke see miljöö seal niimoodi 90 protsenti kõrvale ja süvenega sügav psühholoogis? Ausalt öelda ikka pisikese skepsisega, sellepärast et looming on intuitiivne tegevus. Ja kui sa siin intuitiivselt ei tunneta oma materjali ega siis see nõuanne meile mitte midagi absoluutselt ei aita. Peale selle tihti kriitikaga räägib, et autor ei olla realiseerinud oma kavatsusi ja nii iga kord tekib tahtmine küsida, kust sina, minu kavatsesin täpselt teada, mida sul võib õigus olla, et ma ei ole tõesti neid realiseerinud, aga võib-olla nad olid siiski hoopis teistsugused kui need, mida sina välja tood, eks see mõistatamine ja jah, see võib-olla on ka üks neid asju, mis mõnikord ärritab üles kriitikute vastu. Kas on ka niisuguseid olukordi, et on hoopis rohkem kasu inimesest, kes ei olegi kutseline kriitik? Kahtlemata on, sest minu meelest kunst kuulub nende väheste alade hulka kus tõepoolest võib oma arvamust ja head arvamust avaldada see inimene, kes ise kunstiga ei tegelenud. Kui me näiteks tisleritöö auto juhtimise kohta sõna tamme mõttes. Me peame tundma seda tööd, muidu me ei saa mingisugust seisukohta avaldada. Miski puhul saab küll, sest see on see vanaisa ei tarvitse gala olla selleks, et otsustada muna üle ja ei tarvitse olla tool selleks, et disla, selleks, et too oli üle otsustada. Ja, ja väga paljudel juhtudel on just tõepoolest niisuguse, nagu me oleme harjunud teda nimetama lihtlugeja selle lihtlugeja, kuigi ma ei armasta lihtne, peaks olema tema seisukoht, teinekord on väärtuslikum. Ma olen paar korda pannud tähele niisuguseid asju et kaks või kolm kriitikud ei ole minu kavatsustest õieti aru saanud, samal ajal terve hulk lugejaid on aru saanud mis mul alati on palju suuremat rõõmu valmistanud kui see, kui lugeja aru ei saa ja kõik aru saab siis kriitikutele ma ju ikka põhiliselt kirjutavaid kirjutame ikka lugeda. Kuidas jõuavad teieni lugeja arvamusel? Mõni kirjutab väga palju, kuuleb neid kohtumistel lugejatega. Põhiliselt sellel teel. No ja muidugi siis lihtsalt onju. Hästi suur hulk tuttavaid inimesi, nende hulgas mõningaid mõningaid päris ausaid inimesi, kes ei häbene sulle ütlemast seda täpselt, mis ta mõtleb su asja kohta. Ja niisugused on väga toredad inimesed. Ja ükski kirjanik vist ei ole ka nii rumal, et ta aru ei saaks, sellest teost kiidetakse sellepärast, et ma lihtsalt tuttav inimene või niimoodi. Ja ausat kiitust kuulda muidugi väga meeldiv. Ausalt laitust küll ebameeldiv, ent õpetlik ei ole midagi teha. Kas kirjanduse üldpildis on praegu teie arvates midagi olulist puudu? Just niisugust, mitme mitmetahulisust kipub kuidagi kaunis ükskülgseks jääma. Eriti proosa osas on seda nagu märgata ja märgata, nagu tõesti kirjanikke, nihukest, kaugenemist, oma ainest, kabinetiseerumisse, kuidas seda võiks öelda? Rohkem võiks olla küll. Just mitmetahulisust probleemide rikkust. Probleemide vaesusest paistab meie teostust peaaegu igalt poolt praegu välja. Olles lugenud serblaste vähest Vaino Vahing artikleid siis nagu oleks tahtmine kirjanikuga kohtudes küsida, kuidas teie peas toimub loominguprotsess ja millal need mõtted, mis on nüüd nagu jõudnud selleni, et nad peavad sõnadeks saama. Seda on kaunis võimatu, kaunis võimatu öelda sest praktiliselt maa invaühinguga paljudes asjades muidugi nõus. Kirjaniku töö on selles mõttes pisut omapärane küll nüüd, et sa elad praktiliselt kujutletud maailmas väga suure osa oma elust enda poolt loodud kujutletud maailmas. Kuidas see protsess täpselt sünnib? Ta on väga raske öelda ja kindlasti erinevate teoste kirjutamisel ka erinevalt kulgeb see protsess on niisuguseid teoseid, kus kus sa elad nii-öelda mingi oma tegelase elu kohe päris kindlalt kaasa, täitsa reaalselt konkreetselt isegi su meeleolu ja su enda käitumine muutub mingil määral selle tegelase moodi sel ajal, kui sa seda kirjutad, teisikusse nii tugevalt tunda ei anna. Aga igal juhul mingi niisugune noh, kasvõi psühhopatoloogiline moment selle asja juures kahtlemata on ikkagi olemas, minu meelest. Kirjeldada seda on kaunis võimatu. Temaga võib tegeleda, aga kas nendele asjadele suurt vastust anda saab, seal on kaunis kaunis raske öelda. Teinekord ju kolm või neli täiesti seostamatut detaili koos võetuna äkki annavad selle tõuke, mille tagajärjel sünnib mingi idee hakkab, hakkab vananema mingisugune kirjanduslik teos kui need omaette vaadata ükshaaval, siis need ei ole mingisugust seost ossa kui ja ei oskagi nagu arvata, et need võiksid mingil määral inimest inspireerida. Kust need seosed tulevad? Kaunis tundmatu maailm ja missugust kirjandusliku kuju, mis teil on nüüd teie romaanides novellides õnnestunud paberile kinnistada, te ise peate kõik õnnestunud maks? No võib-olla mingil määral kuri Villem Alaven 40-st küünlast mingis osas mitte kõiges, aga mingis osas ja võib-olla kaugeltki mitte meeldivast küljest, aga lihtsalt ta on. Võib-olla üks niisugune tüüp, keda ma olen kelle taolise õigemini öelda ma olen küllaltki palju näinud. Ja kes minus on alati tekitanud niisugust vajadust nendest asjadest rääkida niisugustest inimestest, sest nad on omamoodi ohtlikud nähtused. Kas seal konkreetne inimene, kes teile üldse tõuked oma kujuks andis terve rida inimesi, ma ütleksin, terve rida inimesi, sest miljöö omanimilio mul läbinisti tuttav ja nende aastate jooksul ma nägin palju palju sellesarnaseid inimesi ja nägin, kuivõrd nad kujutavad endast siiski märkamatult aga siiski küllaltki suurt ohtu. Ja siis isikliku vastutuse küsimus, teatud määrani oleme me kõik ju ikkagi selle eest vastutavad, mis meie ümber toimub, seda vastutust unustada nagu ei tohi, kuigi me pahatihti kipume seda tegema kas vabandades ennast näiteks nii nagu mina seda ei tee, siis teeb mõni teine ikkagi. Aga kui kõik ütleksid, et mina ei Tiina, siis jääks tegemata, eks ole, täiesti selge. Ja selle vastu vastutuse küsimus ajendas mind õieti seda raamatut kirjutamatki ja minu meelest tuleb sellest isegi veel kirjutada. Kas siit võib välja lugeda seda, et teil on kindel kavatsus 40 küünalt jätkata veel pareemia küünlaga? Ei, ei ole, ei mingisugust aga umbes umbes vaid päris nendest samadest probleemidest kavatsen ma kirjutada küll, aga mitte jätkata. Sest minu meelest ta on niisugusel kujul, nagu ta praegu on, ta ikkagi lõpetatud asi. Ja tema juurde tagasi pöörduda ei ole, ei ole mingisugust mõtet. Kui palju autobiograafilist anda? Et mitte siis niimodi üldises miljöös ja ütleme tegevuskohtadesse nii vaid ka ütleme inimestest, kellest olete kirjutanud kaunis palju siiski poole võrra kindlasti kui mitte rohkem. Kuidas te suhtute niisugustesse moodsasse kirjandus vooludesse? Kuidas öelda? Huviga ma ütleksin, kusjuures see ei tähenda, et ma alati nõustuksin sellega. Aga ma tean ka seda jällegi lihtenbergi ütlust, et kui raamat ja pea kokku põrkuvad ja üks neist õõnsalt kõmisev sisi tarvitses hallati raamat olla, nii et et see, et mina isiklikult võib-olla paljudest asjadest aru ei saa või endal mulle tunduvad võõrastav, aga see ei tähenda veel, et nad oleksid halvad või või et neil ei oleks õigus. Pealekauba toob ju iga, eriti, mis puutub noortesse, iga uus generatsioon toob alati seljaga midagi uut kaasa, mis on äärmiselt vajalik. Millest eelmine generatsioon kõige parema tahtmise juures täiesti arusaadav minu meelest kunagi ei saagi. Sest muidugi me oleme kõik noored olnud, nagu me ütleme ja nii edasi, aga, aga ikkagi on igas igas põlvkonnas midagi täiesti oma midagi niisugust, mida, mida hälbe eelmine põlvkond ei mõista. Ja sellepärast on väga raske väga raske noorte noorte ja moodsate meeste kohta kindlalt sõna võtta. Ma võin ainult ütelda subjektiivselt, kas ta minule isiklikult meeldib või mitte, see on kõik, aga, aga mingit objektiivset hinnangut täiesti võimatu anda, selle annab aeg. Eks mõlemad poolused on vajalikud, mul tuleb meelde, kui Harry Õiglane vestles Kirjanike Liidus kunagi teemal teadus kui ideede draama, siis ta ütles, et ütleme, minu arust väga targa ja ilusa lause ütles, et tänu noortele tulipeadele liigub maailm edasi ja taluvanadel konservatiividel seisab ta püsti. Et mõlemad on täiesti vajalikud vajalikud komponendid. Kas te ei ole tundnud vahel niisugust kiusatust ühineda nende tulipeadega, miks ei ja kuidas veel ei, ma mõtlen, et kas näiteks ütleme, hakitud kompositsioon või ütleme, sisemonoloog rakendamine või nii on kindel kunstiline kavatsus olnud või, või olete hiljem seda vaadanud ka? Proovisin ja olgu temaga nii, nagu ta jäi. Eks terve rida niisuguseid mõtteid, mille kohta hiljem vaatad, nii et sai katsetatud, aga rannas ta nüüd olla pealegi. Suguseid meetodeid muidugi meile juure tuleb kuidagi tagasi ja mis, mis muutuvad omaseks sihilikult, päris teadlikult. Mingit niisugust vormelist võtet mehe isiklikult nagu kasutanud ei ole, ta on kuidagi nagu ise ise siiski kasvanud välja. Lihtsalt tunned, et vot just nii nagu nagu peaks seda asja tegema hiljem muidugi selgub, et ei oleks pidanud. Vähemalt tol momendil teed, arvad, et, et just nimelt nii ei tee mitte teisiti. Olete vahel kokku põrganud ainega, mis ei alistu teile, olen kõrvale pannud, olen küll, seisavad ja midagi teha ei ole, kiusatus on suur, võtad kätte, tahad hakata tegema, aga tunned, et ei, ei noh, hakkab vastu, lihtsalt ei ole midagi parata. Nähtavasti ei ole veel küpsenud. Sest see kirjutlemise eelne nisugune aura, kui teda võiks nii nimetada, see on tegelikult minu meelest kõige tähtsam periood üldse teose loomisest, mis edasi tuleb, on ikkagi väga suures osas tehniline töö. Aga just tema niisugune küpsemine enne paberile panekut on kõige olulisem ja selle jooksul sa kuidagi tunnetult nagu ära jah, et kas sa nüüd saad sellest ainest jagu või on ta sust lihtsalt niimoodi ülejäänud mitte midagi teha ei ole, tuleb, tuleb kõrvale panna ja oodata, nii nagu krusteni novelli lõpetas 30 aastat hiljem. Sest lihtsalt ei leidnud, ma 30 aastat hiljem leidis. Kuidas te hindate meie kirjanduselu üldse? Praegu võiks elavam olla, minu meelest just eriti publitsistika osas on, viimasel ajal on muidugi elavnemist märgata, tõesti ei saa nuriseda, aga võiks olla. Just rohkem probleemitsemist. Nii hästi ilukirjanduses kui kui publitsistikat nendest viimastel aegadel olnud niisugustest pool poleemilistest sõnavõtust ajakirjanduses on mingit kasu olnud kirjandusena. Kuidas öelda? Kindlasti on, kindlasti on kas need otse jällegi siin tekib jälle küsimus, millise liiklusmärgiga on tegemist kas suunavaga või keelava kaheks, üks on siis nii-öelda keelumärke on selles poleemikaks küll päris palju olnud kasulikke keelumärke, ma mõtlen, niisuguseid, mis selgeks teevad, kuidas ei või aga otse suunavaid märke siiski võiks ju ka olla natuke rohkem leidma. Kas nendes? Jah, just nimelt pool poliitilistes sõnavõttudes, et kuigi palju avastavad küll ei ole kahjuks. Ma olin. Umbes 10 päeva tagasi Moskvas ühe niisuguse nõupidamisel, mida nimetati töölisklassist ja tööteemadel kirjutavate kirjanike nõupidamine. Ja seal kerkis see probleem väga teravalt üles. Inimesed, kes seal osa võtsid, tundsid niisugust tööliskeskkonda küllalt hästi. Ja just see niisugune aususe ühelt poolt ja teiselt poolt isiksuse ja kollektiivi vahekord, see oli üks olulisemaid probleeme, millest seal kogu aeg räägiti. Minu meelest tulebki sellest rääkida, tulebki teda üsna põhjalikult uurida, kuigi me vahepeal kaotasime seal täiesti käest ära, mis asi see töölisklassi sõithania, kes töölinalisest sest me mõistame, elab tihti väga kitsalt tõesti selle inimese all lihtsalt, kes tuleb, kannab seal kombinesooni ja kelle käed on rakkus ja ta võeti plekke täis samal ajal, unustades, et meil siinsamas Eesti NSV-s on hulk tehaseid, kus ei saagi muidu olla tõeline, kui sul peab olema, kas kesk kui kõrgem eriharidus. Ja need töölised kahtlemata on juba hoopis midagi muud kui see, mida me oleme vanadest aegadest harjunud tööli seal mõistva. Ja minu meelest kirjanikud on selle asjaolu ülejäänud natuke vähe järele mõelnud. Tasuks mõelda, palju näiteks on. Just nimelt viimasel ajal hakanud ilmuma ka niisuguseid raamatuid eriti just tööliskeskkonnakohtadeni, kus on selgelt märgatavad niisugused spekulatiivsed elemendid, ühesõnaga kus sa näed, et autor on mingi teravuse või mingi niisugusel jah, nihukese okkalise asja toppinud oma teosesse just spetsiaalselt spekulatiivse eesmärgil, et lihtsalt lugejad natukenene ärritada või õlitada ja minu meelest see on muidugi absoluutselt ebaõige. Aga eks igale äärmusele järgneb teine hetk. Aga tulles selle töö teema juurde tagasi nüüd? Meil on üldiselt niisugune ka nagu käibe tõdevani. Formuleering töö teemat on hästi kujutud, töö, teemat on vähe või tööteemat on palju või töö teema ise. Kuidas te sellesse lähenemine asjale iseendast on algusest peale vale? Ei ole olemas mingisugust töö, teemat ega midagi niisugust, vaid on inimesed, nende suhted, Nende konfliktid, nende psüühika, ükskõik missuguses keskkonnas, seega ei sünniks, ja lõppude lõpuks inimesed oleme me ju kõik ükskõik kellest. Kui me kirjutame inimestest, siis me kirjutame paratamatult, kasutab niinimetatud töö teemat, sest. Nissani hakata liigitama tõesti töö teemaks ja teaduse teemaks ja ega me kosmoselaevadest ikkagi kirjuta ka tulevikus, vaid ikkagi inimestest, kes nendes lendavat ja kõik muu on ikkagi ainult just interjöör ja muud, mitte midagi. Teemadeks. Vanainimesel on niisugune vastupandamatut tungi kas lahtritesse ajada ja ja kindlatesse kohtadesse paigutada igaühel oma hätiketike külge, et kõik oleks selge ja arusaadav. Tavaliselt elu ei ole nii nii lihtne ega selge. Teda ei ole lihtsalt võimalik lahterdada. Kas te vahel olete tundnud kirjandusest niisugust tüdimust, et olete kahetsenud, teeks midagi muud? Olen küll. Päris kindlasti kohe. Seal. Huvitavalt tuleb niisugune tunne peaaegu alati siis, kui miski asi on valmis saanud. Paned talle punkti ja siis üks hetk oled sa õnnelik, et need on ta sul siis kaelast ära nagu öeldakse, siis võtad samas kätte lehitsi, natuke märkad, et sa ei ole absoluutselt seda saavutanud, mida sa tahtsid. Ikka on kuskilt puudu, ikka viltu, midagi läheb, tuju niivõrd sendiksetest, jätaks, lööks käega ja läheks minema, teeks midagi muud hoopis teisiti, ükskõik mida, mingit. Kui on võimalus, siis tuleb teha füüsilist tööd, lihtsalt sportida või midagi niisugust minna välja loodusesse, katsed ära unustada. Ja siis nagu akumuleerunud uuesti. Hiljem muidugi võtad kätte ja ehitasid teda uuesti, siis märkad, et see asi nagu ei olegi nii halb, et nüüd nii õnnetu ei maksa ka olla, kuidagi tuleb tagasi, aga see on lihtsalt üks niisugune tühjuse moment. Ilmselt inimene tõesti sel momendil ikkagi tühjaks kirjutanud ja siis äkki see vaakum alla pärast nii valusasti tunda, et justkui ei oskakski või ei tahakski enam midagi teha. Enne kui jälle see laen uuesti koguneb?