Kunagi te olete öelnud, et kui te saaksite, siis te tahaksite oskaksite saksofoni mängida. Ja, ja ma ei ole sellest mõttest siiamaani nagu loobumite tähendab loobunud, aga aga see on mind nii painanud nagu kogu aeg, sellepärast et kui ma üldse alustasin oma näitlejateed. Mina alustasin isetegevusest ja see oli tol ajal tööndus, kooperatsioonide isetegevus, keda juhendas kadunud n toona. Ja seal mängis samal ajal Ülo Raudmäe džässorkester Me tihti käisime koos ringreisidel ja, ja tema kunagi ütles mulle niimoodi, et kas sa ei tahaks ka mõnda pilli mängida, mõtlesin, ei, väga tahaks, kui, siis just saksofoni. Miks, sellepärast et ta on kuidagi selles mõttes nagu mitte tasakaalus, ütleme minu niisugusenu natuuriga ja minu temperamendiga võib-olla ja ta on märksa niisugune kapriis sem ja, ja temas on terve rida niisugusi Arsenale, ütleme nagu naise karakterist tervenisti on, aga no ei ole õnnestunud, loodame, et juubeliks ehk õpin ära. Nii et teil ei ole selle vastu midagi, kui me jutuajamiste vahele paneks, siis toredaid saksofonipalasid. Kui palju erinevaid ämbreid, värve, varjundeid, võib-olla ühel pillil näiteks saksofon, ilgi, kõik oleneb ju mängijast. Kui palju erinevaid tundevarjundeid, temperamenti, meeleolu, võib-olla ühes näitlejas. Kõik oleneb lavastusest, näitlejevist ja muidugi eelkõige näitama. Leia ste endast. Näitleja on kui hea instrument, mille kõla on alati puhas helisev sobib ansambliga ja ta peab suutma saali oma noodile häälestada. Ita Everi mängus on alati mingi oma muusika, oma meloodia, mis kaasa haarab. Selles on tunda kindlat harmooniat, vormitunnetust. On ka vallatuid, kõrvalehüppeid nagu reeglite rikkumisi. Ent see tuleneb kõik antud rollist. Me võime mängida tükki 100 korda, 150 korda või kolm, 40 korda. Ja kusagil kindlasti, näitlejatel tekib niisugune lõtvus moment ja ülesanne hakkab nagu ununema ühes teatud konkreetses stseenis. Siis on meeldiv, kui ise suudad improviseerida ja kui partner tuleb sulle järele või partner katab, ütleme selle improvisatsiooni ja sina suudad järele minna. See on suurepärane oskus, eriti ma pean ütlema, sädeleb sellegans Eskola. Mul on temaga olnud juhust mängida nagu aastaid tagasi muidugi siis, kui tema töötas seal Draamateatris. Tema on võrratu improvisatsiooni meist selles mõttes ja ta kohe nakatunud partnerit ja see tuleb väga kenast välja, seal tekivad niisugused väikesed nüansid, mis võivad olla, ütleme, seal silmavaates või kehamisenseenis järsku või mis on niisugune vaatajale isegi mitte arusaadav momendil agaaga, näitlejat ja partnerite võib nakatuda võrratu tunne, siis väga meeldiv tunne. Aga ma usun, et seda on väga paljud minu kolleegid tundnud ja see on ääretult meeldiv tunne. Ma olen jälginud teid, kui te esinete meele jahutas väikeste stseenide järgi. Teil on haruldane anne tabada tuuma, seda nüanssi igas erinevas kujus, see on küllaltki lühike aeg. Tuleb see nii kiirelt ja koheselt või peate enne tükk aega läbi arutama. Vahel on vaja veega väikesest niiskusest, nükest ütleme näiteks, kui ma saan selle meelejahutaja materjali kätte, siis ma loen ta läbi. Ja ma isegi esimene moment võib-olla ei oskagi neid kujusid nagu eraldada ühe teisest näiteks ükskord oli niisugune juhus, mul oli monoloog seda teha ja see oli esmakordne juhus, kus ma lugesin meelejahutusmonoloogi, ma tükk aega ei tahtnud seda teha ja leidsin mitu põhjust, et ma ei oska ja ma ei suuda ja ja siis ma hakkasin sõitma kodunt meelejahutaja sinna avalikule lindistusele ja korraga kuulsin bussis kahte naist vestlemas. Järsku mu kõrv tabas niisukese ime, lase intonatsiooni ühel nendest naistest, kuidas ta oma mõtteid ja soove teisele rääkis. Järsku ma leidsin, et vaat see ongi sellele naisele väga karakteerne tähendab sellele naisele, kellest ma lugesin monoloogi. Vaat niisugused üksikud lükked võivad olla, mis järsku on väga abistavad minule isiklikult mina olen ka üks niisugune huvitav nähtus, et, et mul võib jah, momendil niimoodi koha peal võib järsku tärgata üks niisugune huvitav mõte või niisugune idee, mis mind järsku sunnib tegema seda nii või teisiti üldse. Minule heidetakse ette, et ma olen natukene groteskne ja viskan üle, nagu näitlejad ütlevad. Karikatuur isegi võib-olla. Aga ma ei tunne sellest sugugi ise häbi selle pärast, et mulle meeldib natukene olla just niisugustes saadetes, ütleme nagu see meelejahutaja on natukene niisugune karrigeerid. Et kuidas nüüd saab selles kujus sisse jääda, kas mingi alateadvus kontrollib või, või läheb tal siiski nende kogemuste põhjal, mis seal sarm? Küllap siin on ikka mõlemad alateadvus ja kogemused ka. Aga ma mõtlen, et, et need kujud, keda sa teed, nad mõtlevad ju erinevalt, need inimesed, keda sa teed, nad on erinevad, tähendab kõik inimesed mõtlevad erinevalt ja kuna inimene mõtleb, siis tema Rütt on ühtemoodi ja võib-olla ka teistmoodi, ütleme. Mul on hirmsasti vastunäidustatud kiirkõne, näiteks minule isiklikult. Ma hullupööra vihkan inimesi, kes hiirelt räägivad elust ja tema mõtte niimoodi välja. Nii et, et need erinevused nende kujude vahel võib-olla tulevad ka sellest, et kõnerütm muutub vastavalt mõttele ühe või teise kuju puhul. Näitleja on siis kergesti mõjutatav. Ma ei ütleks seda kõikide puhul, ei, ei mina võib-olla jah, natukene isegi liiga palju mõjutatav ja see ei ole mitte kasuks. Näitleja peab olema väga-väga enesekindel, väga täpselt teadma, mida ta ennekõike muidugi ise tahab. Näiteks kui meie saame kahekesi kokku, Linda Rummo kesis, mina imetlen teda ja tema imetleb mind selles mõttes. Mina imetlen, kuidas tema suudab pidevalt viia läbi oma liini, ütleme lavastaja juures, kui ta teeb mõnda rolli. Ja tema jälle imetleb, kuidas mina suudan teha alati seda, mida, mida lavastaja ütleb, et ei, nii, ja Linda ütleb mulle, et mulle tundub, et jaa, palun, sul on niisugune nagu ja ma võin teha ka nii. Nii et siin on väga raske öelda, kus nüüdsete niisugune retsept on, ühed teevad ühtemoodi, teised teistmoodi, minule isiklikult meeldib lavastajaga koos. Sellepärast et ma võin kodus muidugi kodusiga, näitleja mõtleb ja töötab oma rolli kallal, kes kuidas on individuaalne. Aga kui sa tuled, proovi aia, lavastaja tuleb omapoolsete mõtetega, siis sünnib ikkagi see koostöö ühiselt proovisaalis. Kumb enesel enam istub, kas tunde või, või mõistuse natuur? Nad istuvad mõlemad muidugi. Aga kui on järjepanu, ütleme ainult mõistust see ka ei ole hea, kusagil tahad siis grotesk, vahepeal aga istuvad nad mulle mõlemad, aga. Aga olete vahel märganud ka seda, et mõni kuju on nagu teid mõjutatud sellest kujust tulenevad iseloomujooned või käitumised. Seda vast otseselt mitte, aga kui näiteks oht üldse võib-olla olemas ja võib küll, võib-olla niisugust asja olen mina enese juures täheldanud, et kui ma teen ühte osa, vaat ma pean ikka jälle tulema selle oma niisuguse südamelähedase rolli juurde, seni soldab pühajärvest. Aga niisugune drastiline roll ja ja kusagilt natukene groteskne võib olla, väliselt tundub aga seesmiselt, ta on niisugune väga sügav ja, ja valus roll. Ja kui mina tegin. Ja siis ma võib-olla isegi nii ei täheldanud seda ka nüüd, kui ma praegu kusagil saan mõne tuttavaga kokku ja manni hakkan emotsionaalselt midagi talle rääkima või, või oma niisugusi muljeid avaldamas. Istajaski ütleb, et kuule, kuule, kuule, kuule, sul midagi tuttavlikku Jesitud alkanis olnud. Nii et niisugune kokkukasvamine rolliga võib tegelikult tulla küll välja täitsa järsku eraelus, kusagil väljendad ennast nii nagu sa oled kusagil rollis olnud, eks ta muidugi aja jooksul kaob ja aga ma mõtlen, et see ikka ja on kõikidele omale, et see võib, võib jääda külge küll. Te olete mänginud ka osa, kus ei olnud ühtegi nael Tungatsema, mõtle. Ja seda oli väga raske mängida ja ma ei kujutanudki ette üldse, kuidas seda mängida saab. Sellepärast, et proove tehti üle kahe kuu ja mina istusin lihtsalt nurgas ja vaatasin, mis teised teevad ja püüdsin siis kuidagimoodi hakata ennast sobitama nende kõne vahele oma niisuguse füüsisega ja, ja muidugi siin oli lavastaja väga suureks abiks selles mõttes, et lavastaja tõi välja mind ju, ütleme valgusega, Tani aktsenteeris näiteks, kus minul olid mingisugused seal niisuguseid emotsionaalselt kohad või, või kus ma tahtsin oma mõtet väljendada, siis aktsepteeriti seda valgusega näiteks. Nii et selles mõttes muidugi lavastaja abistas palju. Eespool juba rääkisite te kuulasite juhuslikult bussis kahe naise kõneti tabastele huvitav intonatsiooni, et teil on niisugune ja mustlane kõrv ka, jääb meelde see tämber ja häälega lainimistele. Ja, ja, ja ma üldiselt pean viit ja ma olen siiani Tseeveeste, mind ei ole kasutatud kusagil niisuguses rollis, kus ma natukene laulda saaksin nurgas just muusikalis, aga kusagil ma väga tahaksin ja niisugust rolli, kus ma saaksin natukene laulda, oli ilus hääl. Mul on niisugune ränne ja kole, aga, aga viisima pean. Millega nüüd näitleja valmib? No ma mõtlen, et kindlat retsepti kindlasti ei ole, aga eks siin on kindlasti eluga tellimused noanne kindlasti teatud määral ka muidugi töö ja töö on üks väga salapärane asi, igale näitlejale on ta niivõrd individuaalne, sinna kööki pääseda on väga raske. Seda kuidagi näitlejad ei tahagi nagu avaldada. Või isegi võib-olla ei oska avaldada ja nad ei pea seda üldse vajalik. Mulle väga meeldib, kui publik käib tutvumas niimodi näitlejate tööga, kusagil ütleme väljaspool etendust. Aga mind isiklikult väga häirib see, kui teatrikuu puhul eriti Tuuakse kollektiivid, ütleme nii tädi garderoobi vahetult enne etendust ja näidatakse, näete, siin on nüüd näitleja, kes krimineerib, kes paneb parukad pähe, nüüd ta paneb kostüümi selga, nüüd kehastub selleks kujukese, läheb lavale. Ja ma ei usu, et ühelegi näitlejale meeldiks. Selles mõttes on muidugi nüüd märksa parem, et niisugune teatri köögipoolne osa on, on siiski jäetud distantsi poole, see on minule isiklikult väga meeldiv. Olid veel tihe teatrikuu sel aastal üldiselt ja esiteks hästi palju etendusi, teiseks kohtumisi. Nad olid, meeldivad need kohtumised kõik. Me käisime kolleegidega Klementi õmblustootmiskoondises. Siis käisime tööstuskaubast klubis. Siis ma olen paaris koolis käinud. Kohtumised on meeldivad, aga muidugi seal tekib ka üks niisugune asi, et esitatakse küsimusi milledele, võib-olla ise ei antagi aru ja ja küsitakse lihtsalt selleks, et küsida. Võib-olla vahest kutsutakse ka näiteid lihtsalt selleks, et neid natukene lähemalt näha, ilma grimmita, nii nagu nad tegelikult on? Teater laias laastus lava ja saal ning seda eraldav eesriie. Ühel poolandjad, teisel poolsaajad. Aga ometi ei ole teater kaalukaupa, et eile nii mitu kilo elamuste teile nii palju, kuigi teinekord lausa füüsiliselt tunnetad, et teatris vaikusel on kaalu. See on siis, kui lava on saali oma võimusesse saanud. Teatrimaagiaetendus ei lõpe mitte ainult eesriide sulgumisega väidet, midagi jääb sind painama homseks ülehomseks aastateks aga teinekord ootad, millal eesriie langeks. Sest kui teatriime sünniks iga päev, siis ta polekski enam ime. Aga ootame teda ometi ja iga kord nii laval kui ka saalis. Ma tahaksin öelda paar niisugust sooja sõnateatrikuu puhul, mis mulle on nii nagu selle kuu raames jätnud kõige niisuguse sügavama mulje. Esiteks muidugi meie oma teatris välja tulnud uuslavastus mida tegi Voldemar Panso, Mari-Liis küla Shakespeare'i, Richard, kolmas, ja ennekõike muidugi tänu Mikk Mikiveri Richardi osatäitmisele. Ma pean ütlema, et see oli mulle omatmoodi niisuguseks suureks elamuseks, ma ei ole kaua aega midagi nii filigraanselt nii läbimõeldud, nii nii sügavat õigustatud põhjendatud rollitööd näinud, kui on Mikiveri Richard kolmas ta mind omamoodi nagu lummas, lausa nii, et ma, kui ma järgmine päev tulin proovi ma teen praegu uue tükiga, proovisid Baskini juures siis ma ei saanud ennast kuidagi sobitada sinna tüki, mida mina pean tegema hakkama ja kuidagi mintan, nagu osaliselt isegi asja häiris, siis ta oli mul niivõrd silmade ees ja ja ma sain temast niivõrd suure elamuse. Ja teine niisugune meeldiv elamus teatrikuu raames olin mul kui ma nägin tagant teatri etendust, puuhobused. Ma pean oma häbiks ütlema, et ma ei ole seda teatrit üldse varem näinud. Ei ole võimalust olnud Moskvasse sõita, teda vaatama. Ja siin olen ma ka näinud ainult ühe tüki Abramovi puuhobused. Ja mis mulle ennekõike meeldis, tükk on väga tinglik, umbes niisugune, nagu meie inimene, inimene või, või tants aurukatla ümber. Tähendab, mis mõttes tinglik lava niisugune dekoratsioon on tinglik, ütleme, kui seal äkki on ramp ees, mis, mis mängib nii äkki, et kui lauda, kui voodit, põrandariided on pandud maha, mis märgistavad, ütleme seal teed või silda siis tekkis niisugune soe ja mõnus tunne, lihtsalt, nii nagu assotseerusse tunne oma teatrietendustega inimeses ja aurukatla, siis ma mäletan, kuidas Miki otsisime neid, nii et küllap ilmselt nendel oli ka suuri raskusi sellega. Ja väga mulle meeldis seed, et seal on suurepärane režissööri ja näitlejatöö niisugune ühtsus. Mulle tundub just see, et see režissööritöö nagu ei vägista üldse näitlejate loomingut. Ja kõik see abi, partituur, ütleme, mis etenduse käigus on valgus, heliefektid. Need nii nii täpselt teenivad nagu lavastuse ideed ja mõtet. Lavastused romantismitükk on kaheosaline, mängivad kaks väga kuulsat näitlejat Allen Simiiduva ja Slavina teises osas. Väga meeldis mulle näitlejanna Slavina. Meeldis tema osa, käsitlus, kuidas ta selle oli just mõtteliselt vorminud väga huvitavalt huvitava häälematerjaliga näitlejanna suurepärase kehatehnikaga. Ja üldse mulle tundub, et meie teatri näitlejatel oleks aeg hakata mõtlema ka selle peale, et rohkem tööd teha, võib-olla kehatehnikaga, sest seal on lausa niisugused, mis on stseenid näitlejannal, kus ta puhtamat füüsisega nagu peab dialoogi publikuga. Ja veel on huvitav selle tüki puhul see, et näitlejatel on terve rida monolooge. Aga kui sa istud saalis, kuuled, siis tekib niisugune tunne, et see ei olegi nagu monoloog, nagu dialoog publikuga. Nii et see oli mulle ka niisugune väga meeldiv õhtu. Tuleb välja, et näitlejad ise ei anna, vaid saatke ise. Ja kahtlemata ja seda peaks märksa rohkem muidugi olema, aga paraku meil on niisugune tööd. Ei saa alati minna.