Oleme siin kohtumas meie ühise õpetaja nüüd juba üle 20 aasta lahkunud Aleksandra Semm sarve 90. sünnipäeva tähistamise pärast, sünnipäev ise on ju lõpuks inimesel igal aastal siis kui ta elab ja siis, kui teda ka enam ei ole. Aga ühe õpetaja õpilased vananevad ju. Tehke tuleb ükskord Aecus mäletavaid enam ei ole või on need, kes on juba liiga noored ja kuulevad ainult seda legendi, mida meiesugused siis püüavad levitada. Oleme siin kahekesi, Erna Saar, eesti õige nimekas pianist, palju kontserte teerinud muusikaga, mis üsna lähedane ka Aleksandra Semm sarvele. Sedapuhku on ta lindistanud palad, mis siin täna kuuldavale tulevad. Just nimelt selle tähtpäeva auks ja tähistamiseks. Ja need palad on valitud repertuaarist nõnda, et need oleksid õpetaja, Meelis palasid olnud või et aga ise neid omal ajal oleks mänginud. Ja nime hakkame kuulama. Ja võib-olla seostub ühe tegusa, väga aktiivselt elava, sisemiselt ja väliselt aktiivselt elava inimesega. Üks Schubert listi laul, listan tema ümber, vorminud klaverisoolopalaks mille pealkiri on varjupaik või see koht, kus ma olen see koht, mis sobib mulle. Ja siin kõlab tormivete müha kaljude karmust, kõike seda, mida inimene oma eluteel paratamatult tabab, jaga, ületab. Sina Erna said tuttavaks ja läksid Semm sarve juurde üle 10 aasta varem, kui mina, sinu, minul sinna, õnn oli tulla. Kuidas sa sattusid tema juurde ja? Ja miks ta sulle pakkus? Olin üheksa-aastane, kui õpetaja Aleksandra Semm-Sarv mind ette valmistas vastuvõtmiseks Tartu kõrgemasse muusikakooli. Ta ise veel õppis tol ajal, olles 25 aastane. Ta tuli Moskvast, kus oli vendade Rubin stseenide muusikatehnikumist saanud hea ettevalmistuse ja olulised tõed klaverimänguks. On ju üldiselt teada vene kõrgetasemeline pianism ja kõlakultuur. Nojah, seda laulvuse ja kõla hakati kohe minult nõudma. Halva kõlaga mängitud akorde ja noote nimetas ta postideksia naelt, eks. Et mind lähemale viia. Muusikale palade mõistmine tõi ta huvitavaid näiteid loodusest ja elust. Sidub, sidudes paljut inimkõnega. Mängisin ma ikka pari muinasjutu ja mäletan tema suurt järjekindlat tööd. Laulvuse kõlab paindlikkuse osas saavutada loomuliku ja meeleolukast mängu. Tihti mina väsisin, kõik sellest. Aga tema kannatlikkus mitte. Oli üks huvitav juhus. Ta ütles mulle, millal sa ükskord selle nüüd ilusasti ära teed. Ja minul ilma mõtlemata tuli vastus siis, kui varesed valgeks lähevad. Eksam jõudis kätte ja vastu võttis seda Olav Roots, meie kuulus pianist ja dirigent, kes tol ajal õpetas Tartus. Pärast soovis ta õpetajale õnne ja ütles väljendusviis pluss. Mul oli hea meel, nii et lõpuks õpetaja töö sai hästi hinnatud. See on üks tore asi mõelda, et ta alustas sinust õieti küllap tal olid mingid eratunnid ka seal veel. Aga et sina olid siis väike tüdruk ja kauaaegade õpetas keskkooli osas noori inimesi ja päris juba võimekaid mängijaid ja 20 ees veidi üle 20 manuseid. Ja vanemast põlvest ta läks ju tagasi jälle laste muusikakooli, õpetas jälle. Ja ta tegi mõlemat kuidagi võrdse huvi ja võrdse tähelepanuga. Kas ta sinuga tegeles ka kuidagi, muidu olid sa peretuttav või kuidas sa üldse sattusid tema juurde? No ta hakkas siis mind viima endaga kaasa kontsertidele selgitades ettekandele tulevaid teoseid ja nende autorid. Käisime koos kinos muusikute filme vaatamas, mistõttu juba varajases nooruses õppisin armastama Schuberti šopäenialisti muusikat. Ja huvitaval kombel need heliloojad on jäänud mulle siiani väga südamelähedaseks. Kunagisi jutustasid, kuidas läksite koos listi filmi vaatama. Ja ja see on mul ka väga selgelt meeles lististuse akna algus, kardinad liikusid tuules ja mängis oma kuulsat armuunelmaid. Lihtsalt ise on selle teose pealkirja alla kirjutanud või valinud ühe välja võtta pikemast luuletusest, mis algab tähendusrikaste sõnadega. Hoo armasta armasta niikaua kui sa armastada suudad. Need sõnad on kõige haaramas tähenduses seotud. Aleksandra Semm sarvega minu arvates meie arvates, kuidas kulgevad sinu kontaktid edasi, tutvus oli aastal 1934 aga. Kooselu on pikk. Nüüd hiljem elasime ühes korteris ja siis mul oli ka võimalik paljude mängu kuulata. Ta ei mänginud ühtegi nooti tühjalt, kõik oli seoses emotsionaalne ja kõlaliselt varjundirikas. Seejuures autori tekstile alluv. Kas ta harjutas palju? Kui tal oli vaba aeg, siis ta armastas ikka klaveri juures olla. Ei haakunud minagi sellesse jätkuvasse elukäiku. Just siis, kui sina oled Tallinnasse läinud ja juba konservatooriumi lõpetanud saanud Bruno Luki assistendiks olen mina Valgas, kuhu saatus viis? Pärast seda, kui kodu Tartus põles sõja ajal lõpetanud keskkooli ja tulnud Tartusse tagasi. Ma olin juba mõni aasta enne määratud tema õpilaseks, aga no ma läksin teise linna elama. Nüüd ma siis tulin ja mul ei olnud kuskile tulla ja ma ei väsi olemast tänulik selle eest. Ta võttis minu. Enese juurde elama, see oli niisugune tore ühiskorter, kus elasid saared. Ernat nägi harva, ta oli ilus ja väärikas, mustapäine ja tõsine ja mina teda natuke kartsin. Lõpuks ikkagi juba valmis pianist ja siis oli seal veel üks noormees ühes kambris ja siis oli detsember kaks tuba ja jagasime teist tuba siis tema pojaga, kes oli minu kaaslane, jah, panime kappi niimoodi keset tuba kulgema kes oli erakordne korter, seal oli kolm tiibklaverit nelja toa peale ja kolm klaverimängijat, kes ikkagi hajutasid vähem või rohkem. Õnneks me ei elanud isendi all, tookord ka mitte. Ja nii see elu kulges, meil, ma olin yhtaegu õpilane, minust sai peagi ka sõber. Ja see oli uskumatult minu jaoks mitte üksi avardav. Ta oli peaaegu et ehmatav, ma olin tulnud tõsisest ja range kasvatuse alt ja mõnigi selles meie natuke põhimlikkus kooseksisteerimises tegi mu emalegi muret. Ma ikka mäletan seda, kuidas ma läksin hommikuti tema tuppa, ah, koputama ta magas ja see, kuidas vaevalt ärkvele tulles veel silmad kinni, ta käsi kobas Pelomori pakki sealt voodi kõrvalt ja ta jätkas väga selgelt juttu, mida ta ilmselt oli öösi siis oma peas. Tänud ja niisukeseks ta jäiga vanas põlves, kui ma teda nägin, ka vähe. Ma kohtasin teda kuskil tänaval mööda tõtates ja kohe oli teil mingisugune asi, mitte minuga seotud, vaid, vaid mingeid üldisi probleeme puudutav, tuttav jutt pooleli ja nii sinna haakusse vastu tuleb endine õpilane. Ja nii me käisime koos tema õpetamine minu jaoks oli maani ehmatav. Alguses võiks öelda, rabav. Ma läksin esimestesse tundidesse, muidugi võib arvata, hoolega ette valmistatud ja oma meelest mängisin päris hästi, mul sõrmed ludistasid ilusti küll, aga ega seal suurt mõtet, aga ei olnud. Jaa. Kui ma viisin talle Beethoveni, teevad sonaadiks nimetatud sonaadi esimese osa siis kaks tundi, ta tegeles esimese leheküljega ja minu jaoks see vist on kõige suurem portsjon muusikat, mis minul on selgeks tehtud elu jooksul korraga. See on suurepärane tunne, kui sa juba nii palju ikka mängid, et sa saad mõndagi teostada sellest, mida õpetaja tahab ja siis ta näitab sulle sinna teid, sinna teid ja saidi, mitte millestki midagi, sa muidugi jäi Jagoogikas teist Richis nodinavikus teadikat, Forton kõvemini, pean vaiksemalt. Aga seda kõike on. Seda kõike on üsna vähe. Ja nii see koosolek kooselu kulges meil. See oli väga viljakas aeg, vaimselt terve rida õpilasi, kes olid suhteliselt küpsematest kui mina nagu Ago Russak, kelgule, kes küll varsti läks Tallinnasse. Peeter Lokk, seal lõpetav Linda oja, Tamberg. See on Udo kolk sellist ja huvita, kuidas nemad valgustavad seda, mismoodi õpetaja, kas oli tegemist. Udo Kolk meenutab seda, kuidas ta kord saalis harjutas ühte osa Bachi soolo süüdist tšellole ja olin väga hädas. Ja pidin palju tuimalt edasi saada tehniliselt ja ta läheb mööda saalis mööda minnes ütleb seal koperdata neid noote. Ja ta sisendas mulle rütmiaktiivse tunnetamise vajadust. Et rütm jookseks läbi kui elekter mängust olles tantsige tants läbi, enne kui ta seda mängib. Ja see tuli minussegise tunne ja see aitas mind kord. Me vaidlesime ühe teise kaasõpilasega, kas vaimulikku muusikat on vaja või ei, tuletagem meelde, et see oli ikkagi 50.-te aastate pöördel just parasjagu. Ja mina ütlesin, et seal suur eriline muusika. Aga õpetaja kuulas ka juhuslikult meie juttu ja ei olnud kummagi poolt, vaid ütles, oluline ei ole. Kes peale jääb. Oluline on rääkida võimalikult lõpuni. Ta tundis seal ikkagi nüüd Kolgi, Juta tundis suurt huvi õpilaste noh, nõnda öelda eraelu vastu, kuidas kellelgi on söögiga või rõivastusega või ükskõik milliste koduste muredega. Aeg oli vaene. Ja, ja ta toetas neid, kes olid kuidagiviisi hingeliselt hätta jäänud. Ta oli suur elu mõistmise ja inimeste mõistmise poolest. Seda võime me kõik kinnitada, kes me tema juures oleme õppinud kuulda, paistab, et meid on üle 50 ja enamusest on saanud klaveriõpetajad paar komponisti, Jaan Rääts ja Jaan koha. Ja mõned muusikateadlased hiljem. Jaan Rääts meenutab ühel mälestuspäeval 1980. Ma tulin tema juurde õppima 12 aastaselt, meil tekkis kohe väga hea kontakt. Ta oli selline õpetaja, kes ka laps õpilast pidas kolleegiks, võttis nii-öelda enda kõrvale. Ja tema tunnidki ei olnud tavalised akadeemilises mõttes. Kui algus oligi enam-vähem teada, siis lõpp sõltus sellest, kui palju oli teha. Temaga oli ülimalt tore juttu ajada. Muusika on meie eriala ja selle üle me mõtleme niikuinii palju, aga temaga oli vahva rääkida ka kõigest muust. Ta avardas oma õpilaste elutunnetust. Ja omaette peatükk on muidugi tema poliitiline kujunemine ja tema maailmavaade. Jätkates nüüd ise oli õpetaja sarv niisugune erakordne inimene, ta jõudis bolševike partei alles 60. aastal, tal oli see üsna vastumeelne, ta ei tahtnud olla organiseeritud. Aga noh, elu ja koht nõudsid seda. Ta oli üks vist võib-olla ainuke puhta südameline tõeline kommunist, keda ma tean võib-olla selle tõttu ta kaitses ka neid õpetajaid, keda ta hindas ja keda ülekohtuselt noh, jälitati või taheti maha võtta, olgu see Voldemar kliimanud või, või Jüri linnus või eriti Artur, Robert Howl inglane, kes tuli siia meie juurde ja kelle juures Meist mitmel on olnud õnn õppida muusikaajalugu. Tal oli arvatavasti raskusi selle asja pärast, meie ju ei tea, tollel ajal ei räägitud neid asju ka meie oma väga usaldusliku vahekorras. Neid poliitilisi probleeme ütlenud arvatasti, olin ettevaatlik ka mina lihtsalt nii ema juba nõudis. Aga kui ta suunas oma õpilasi mõningaid kommunistlikuks nooreks astuma, siis mina, tahtmata küll seda tehakse, küsisin tema käest, et minu mind ei kutsu kunagi sinna. Ta vaatas mulle otsa, naeratas, ütles, ma tunnen teid. Mis ta sellega mõtles, ma ei tea tänini, aga igatahes ei läinud mina ja temaga ei kutsunud. Ta on väga huvitav inimene. Aga sellest natuke hiljem, me tahaksime kuulata nüüd ühte sonaati ühte sonaadi, osa, mida ta väga armastas. Beethoveni Jeremy norsonaati. Ta mängis seda ja õpetas seda meelsasti. Ja see, missugune on selle muusika tuum, see on väga lähedal tema isiklikule tuumale. Ja kõige selle tormi ja protesti sees need üksikud kummalised improvisatsioonilised, saarekesed, kus lakkamatult ründav pulss katkeb ja just nagu üksiksoolopill, nagu mitte enam klaver jääb äkki väga üksikuna mõtisklema. Selles üksinduse valus on, palju teda ennast. Ma võtsin kaasa siia saatesse, et oleksime inspireeritud tema paar fotot. Siin on üks väga ilus pilt temast noores põlves. Ma ei tea, kas sina mäletad teda sellisena. Ja täpselt fantastiline, et suured sügavad silmad eriline. Jah, ta ei olnud ilus naine selles mõttes ilus, noh, mida me nii Loemeni, moeajakirja veergudelt ilu mõiste on ka palju muutunud, aga tal olid need silmad. Ja kui ma vaatan teda siin varasemaga hilisemas põlves, kust mina teda tean, need silmad on peale kõige muu väga kurvad. Sügav kurbus tema sees. Aga võib-olla ei saagi inimesi nii hästi ja nii sügavalt mõista, olemata ise ka üksildane ja kurb ometi elades tegelikult hommikust õhtuni hilises Tõnni muusikakooli seinte vahel. See sonaat, millest juttu oli, on Beethoveni sonaat siis. Ja me kuulame sellest osa Erna Saare esituses, nagu kogu see muusika, mis meil siin täna kõlab. Kes oli tegelikult Aleksandra Semm-Sarv? Ta on segarahvusest nii-öelda, tema isa on eestlane, maa, venelane ja ise ta on sündinud Venemaal. Tema isa oli keelemehe professor Johann Voldemar Veski noorem vend, kes oli omal ajal õppinud mõisavalitsejaks ja kes läks siis tööle Venemaale, kus ta abiellus medi medõe emaga. Ema oli talle siis tähendab ja kõnekodus oli vene keel, nii et kui nad Eestisse tulid, siis ei olnud mitte esialgu kerge. Keeleküsimusest ei vallanud eesti keelt kuigivõrd. Elu kulges Moskvas. Isast sai põllumajanduse inspekteeria nõuandja ja siis tulid ka koolid, Photopovi eragümnaasium ja pärast oktoobrit juba üldkool eratunnid klaverit ja sisse vendade rongis teenide muusikatehnikum, millest siin täna juba juttu oli. Nii et Eestisse tulles oli tegemist juba hea klaverimängijaga, kellel olid ka mingid kindlad arusaamised muusikast ja sellest, mida klaverit tuleb ja saab nõuda. Miks nad tulid suhteliselt hilja Eestisse 1925 ja mitte 20. aastal või selle ümber, kui enamus ka muusikuid tuli selle kohta ma ei oska midagi öelda. Aga kindlasti oli Aleksandril esialgu seitsme, 18 aastaselt siin meil üsna raske. Küllap oli siin võõras, küllap oli külm. Ja elu ei olnud ka mitte kerge, sellepärast et isa suri aasta pärast kodumaaletulekut. Ja probleeme arvatavasti oli nii majandusliku läbitulekuga kui ka kui ka inimestega. Ta õpib Tartus vene gümnaasium, mis oli omal ajal, mäletan minagi väga soliidne kool ja läheb ka ülikooli õppima ajalugu ja filosoofiat, paratlikkuse katkeb pooleteise aasta pärast, kuna rahaga on raske. Ja ta õpib ja pühendubki siis tolleaegsele Tartu konservatooriumi-ile. Ja õpib õige kuulsa omal ajal väga tunnustatud ja lugupeetud pedagoogi prossa juures, kus ju ka sina õppisid. See kõik sündis nüüd tasapisi ja aeganõudvalt. Ja ta on meenutanud nii prosset tänuga, aga eriti Heino Elleri harmoonia tunde, mis teda võlusid ja rikastasid. Ta lõpetab Tartu siis juba kõrgema muusikakooli nime all 1935. Nii et selle peale on läinud oma kümmekond aastat. Ja hiljem veel 39 40 saab siis ühe aastaga koolid ei olnud mitte väga kaugel oma taseme poolest teineteisest Tallinna konservatooriumi Theodor Lemba juures. Koheda õpetaja koht kohta ei saanud Tartu kooli. Küllaga tegeles ta eratundidega järeleaitamise ja vaat sedasorti ettevalmistamisega, nagu taga sinuga ERNA tegi. Alles 1940 kutsutakse siis Tartu muusikakooli üldklaveriõpetajaks, kõigepealt see tartu vaimuaeg, seda meenutavad paljud kõik need probleemid saame selle üle, mis on, või selle ümber. Omal ajal oli see Semm Sõrve jaoks eriti Veljesto. Mis seda vaimu kandis tema meelsustama vaimsus. Seal ta käis ka siis, kui ta ise enam ülikoolis ei olnud, seal ta esines väga tihti. Ma olin temaga ka seal paaril korral kaasas ja on meeles, kui ta mängis Schopeni hällile. Jah, see oli tal nähtavasti ka üks meelis Panasest kaua aega hiljem, kui ta seda mulle näitas siis oli näha, et tema suhe muusikasse ei ole mitte nii üldine, vaid et see on midagi, mis teda otseselt puudutab. Ta oli võlutud selle hällilaulu. Ütleksime praegu impressionismi lähedasest, kõlas, tähendab sellest kõlamaailmast, mida nüüd juba šotaan, loob ainult ühel bassil, tähendab erinevad funktsioonid on kõik niimoodi pehmelt ühte sulanevad. See laps võib rahus uinudes rahutu süda võib rahule jääda. Ja sellisena me läheksime korraks meenutaksime seda korraks natukene. Aleksandra Semm-Sarv oli kaks korda abielus. Esimene kord abiellus ta flöödimängijaga, kelle, kes oli ka tema kaasõpilasi omal ajal Rudolf Semm-iga. See abielu kestis 29.-st aastast 36. nimil abikaasa suri ja teine siis 1940. Siis kui mina üht Tartusse tulin, siis see abielu nähtavasti oli võrdlemisi juba laiali valgunud soli Paul Sarv nimekast teadusemeeste ja muusikute ja sarvede perekonnast. Ta oli nii põllumajandusteadlane, aga südame poolest ja ka hilisema töö poolest kontrabassimängija kes oli väga vaimustatud muusikast. Kui mina tulin sinna nende juurde elama, siis meil oli veel temaga juttu. Üllatas ka mind. Olin häbitu ja kuna nemad olid ära minemas, siis mina ütlesin talle sõbralikult, et teate, Paulikute niikuinii ära lähete, siis nüüd oleks tore, kui te läheksite, saaksin siia elama, sest sarv ütleb, et ei saa tulla enne teinud ei saanud ju koos kõik elada, eks ole. Lõbusad lood. Ja nii see ongi, jah, hilisemad aastad viisid teda küll tagasi kuskile sovhoosi tööle, rihma pole ta ammu kohanud. See elul, mida sarv elas, see oli meeletu elu oma pühendumise poolest. Sellepärast et mitte üksi klaveritunnid ja see suur hulk õpilasi, kelle kõikidega ta kaasa elas, need ei olnud ju mitte ainult klaveriõpilased, kes olid kõige lähemad, need olid kõik selle muusikakooli õpilased, kelle direktoriks ta sai 1950 ja oli siin siis 19 aastat sellel tööl, 69. aastani. Ta käis kõik kontserdid, ta juhatas loomulikult koosolekut, ta tundis õpetajate tööd, ta tegeles ühiselamuga, mis siis teatavasti on ikka niisugune natuke ohtlik koht, kus peab tähele panema, kuidas keegi elab ja hakkama saab. Ta käis loomulikult kõigil kontserditel ja meie käisime ka, see oli väga paarikas kontserdielu. Tookord Tartus käis sinna Tallinnast sümfooniaorkester ja Me kuulsime juhatamas. Eriti Roman Matsomit. Me kuulasime seda, kui ta sellel Laidre laulis neil Savessoniga ja ja suurtest muidugi Richter, kes käis tookord sageli tartus nii soolopianistina, no täiesti vaimustav ana ja koos ka mu abikaasa Niina Dorljakiga, kes tegelikult oli esimene inimene selle põlvkonna õpilaste jaoks, kus mina olin. Kas me kuulsime ehtsat peent kammerlaulu? Me olime kuulnud rohkem ikkagi ooperilaulu ja Ja pianiste, seal meil olid mõned väga lähedased pianistid nimelt Maria Grünberg temaga üheealine, suurepärane Pythoni mängija, teda me kõik väga armastasime, austasime ja Aleksander Tocheles, kelle puhul mul on üks niisugune põnev mälestus veidi minu õpetaja vahendusel, et ta tuli harjutama sarvekodusse, sarv palus, et kas ta tohib istuda seal toanurgas, kuulata, kuidas siis pianist harjutab ja enne kontserdipäeval ja ta oli mänginud ilma peatusteta ja ilma tegelikult midagi nii nähtavalt taatlemata aeglases tempos, väga ilmekalt, väga täpselt kogu oma kava läbi. Seda ma ikkagi püüdnud levitada ning noorte inimeste hulgas, sest pinge, millega seda teha, tohutu suur, ta mitte ei mänginud lihtsalt lihtsalt läbi või ükskõik sealt. Kõik need inimesed, kes olid rohkem kui tavaliselt musikaalsed, köitsid Aleksandra sarv omal ajal. Noh, meie Eesti muusika suur traagika, võimsa pingega mees Eduard Oja või ka minuaegne puhkpilliõpetaja trompetit õpetaja August Metsa, keda ta ütles, et kuulakuid, tema õpetab ka klaverimängu rohkem kui tavaline klaveriõpetaja, seda ta oma väga peene musikaalsus ega ka tõepoolest ta tõepoolest tegi. Ta oli ise väga õpihimuline, küll ta käis täiendamas ennast Moskvas. Igum Novienne osa noi House juures Leningradis kuulas muusikat teoorialoenguid, ta muide õpetas ka minu põlvkonnale muusika ajalugu ja ja kuna tal oli vene keel oli oma keel, siis tal lugemisega probleeme ei olnud. Aga ta hakkas järjest rohkem kiinduma ka eesti kirjandusse. Väga lähedane oli talle Juhan Liiv. Ja nii oli ta, no üks noh, võib-olla see keskne hing selles koolis, mis tookord oli nagu üks perekond, palju istuti koos saalis ümmarguse laua ja valge kahhelkivist ahju juures. Ja aeti jutte ja väga kombeks oli ka üksteise mängu kuulata. Sarv sekkus igasse mängu siin minagi nimetasin juba alguses, mida ta kuulis, sellised märkused mööda minnes võisid mõnikord uskumatut valgust heita õpilase natuke hägusesse. Mõtte Segadiku. Tema kohta on öelnud professor Bruno lukk, kellega nad olid ka nihukesest nõuandja ja kuulaja vahekorras. Kõige rohkem hämmastas sarve õppimishimu tung edasi areneda, ta tahtis kõike teada, otsis iga võimalust, et oma silmaringi laiendada. See oli uudishimu heas mõttes. Inimesena oli ta väga lahtine, emotsionaalselt osavõtlik, abivalmis, avara hinga hingega, tal oli oma isikupärane mõtlemisviis ning ta oskas kõike oma tarkusi pedagoogilises töös rakendada. Kusjuures mitte alati professor Lucia Semm sarve Vahtede langenud ühte. Üks oli muidugi suurejooneline pianist-kontsertpianist ja väga palju reisinud ja kuulnud ja võrrelda saab professor teine Tartus oli tunduvalt kitsamate tingimuste peal, aga äärmiselt avara südamega ja tema vahekord muusika kui ühe tunde protsessiga oli arvatavasti intiimse ja sugestiivse ka meile. Õpilastena võin kamina kinnitada. Schubert list Schuberti laulud sõrmsarve. Juures ta armastas väga neid lauljaid ja üldse Schuberti. Ta leidis, et ainult seal on väga palju kurbust, lootusetust, traagikat. Ma võib-olla mängiksin Supertlisti laulu mere ääres. Siis mere ääres on üks kummaline laul, ta on ju seotud nagu ühe inspiratsiooniallikana ühe pildiga pildiga armastavast, võib-olla lahkuvast, igatahes mitte rahulikult edasi minemast. Baarist kus mees põlvitab, mees suudleb õhtust merd vaatama, aga pisarates naise pisaraid tema käelt. Meri kõneleb oma juttu. Nii et need ühtaegu on niukene õhtuse mere laugus sügavuse kõma koguse palumis kahe inimese vahel. Väreleb. Ta oli tõesti suurepärane pedagoog, meist kõigil on omad muljed, omad mälestused temast, kes me oleme tema juures õppinud. Nende mälestuste mõjukus on selles, et nad ei väsi ajas, kuigi viimastigi õpilaste puhul juba 23 aastat on mööda läinud, aga meie siin õppisime ju hoopis ammu. Aga me võiksime rääkida palju sellest, kuidas ja mida harjutada. Ja sellest, kuidas ta oskas muusikat elama ja liikuma panna. Ja kuidas ta tabas naelapea pihta, kui ta meile nõu andis. Sest ta meile ette mängis, ma meenutan hästi Mushowski näitusepilti vaba ja ka kui Aleksandra sarv hiilis üleni kõveras ümber klaveri ja mängis minule nõia tigedust ja õudus, nii et mul praegugi külm värin üle selja jookseb, kui ma tema peale mõtlen. Ja ma mäletan teda kuulamas aulas kontserdil tihti rõdul, pea käte peal rõdu äärel, niimoodi keskendunult. Ja kui ma praegu mõtlen, siis ta jagas oma kogemusi, ta kirjutas mitmesuguseid partikleid, ta pidas kõnesid, ta andis välja oma metoodilisi tõekspidamisi kinnistatise noorematele õpetajatele jagades. Aga ikkagi midagi on seal sõna pärast, ma olen mõelnud, et Ta ei olnud mitte mingi silmapaistev pianist, kuigi eriline ta pabistas väga ta harjutas muidugi järjest vähem, ta ei saanudki vormis olla. Ta ei olnudki niukene, säravalt haritud ja fakte pilduv eruditsioonikas vaimuinimene, see oli mingi eriline püha vaimsus, mis tema sees oli. Ja mis meid saatma jäävad, need on need tema väga sundivad silmad väga sundima silmad ja tema käsi. No tore niuke kobe kämmal ja väga hästi klahve haaravad sõrmed ja see, kuidas ta oskas panna klaverile, rahulikult ja aeglaselt, ta ütles mulle, pane nagu läbi paksu v minu käsilas klaverile lips, lips, kerge noore inimese käsi. Ja nüüd ma olen seda natuke saanud juba. Ja see, kuidas ta oma veidi kähisema häälega suure ulatusega häälega, mis sosinast ulatus meeleheitlikke karjeteni saali proovides, kui ta möirgas vaike mäletan, Ago Russak mängis, ta karjus. Too 10, aga niimoodi seda me kõik saime kuulda. Ta ei teinud kunagi kellelegi haiget, et me tegime ehk mõnikord temale haiget küll. Nii see on. Tal ei olnud isiklikus elus antud kuigivõrd õnne. Aga tal oli antud armastust minu üks liigutama vaid mälestus oli esimene tema juurde minek, kui tal oli telefonikõne pooleli, ma olin ikkagi juba keskkooli lõpetanud, ma uskusin, et ta nüüd kohe lõpetab, hakkab minuga rääkima. Ta rääkis üle 40 minuti ja selle aja jooksul, kui mina järjest häbelikumaks minnes istusin, toanurgas ei julgenud ju ära minna, polnudki kuskile minna. Ma sain aru, kui tähtis kõnesid all on, ma sain aru, et seal keegi, keda ta armastab, see see pinge, see võimetus seda noh, tunde nihukest nabanööri katkestada. See on mõnigi kord ka oma elust meelde tulnud võiga, kirjandusest, kinost. Väga suure haardega inimene. Viimasel külaskäigul Tartu imetlesin tema voodi, vastasseinal asuvat Rahmaninovi portreed kellest ta rääkis kui erilisest suurest inimesest, heliloojast ja pianist-ist. Nüüd on palju aastaid möödunud ja mida vanemaks ma olen saanud, seda rohkem mõtlen tema muusikalähedusele ja suure tänutundega oma õpetajale, kelle kaudu muusika klaver on jäänud minu elu lahutamatuks osaks ja.