Austatud saare rahvas, tere õhtust, austatud mandriinimesed. Tänase õhtuga alustame kodukandi lugude sügishooajaga. Sügis on saarlastele mitmeti rõõmsailmeline ja omapärane. Sügisel tuleb kala sügisel tormi. Sügisel lendavad ära kõik rändlinnud, ka need, kes terve suve jooksul on Saaremaad rünnanud mandrilt. Ja sügis on 26 aastat olnud saarerahvale ka rõõmsa imeliseks, sest siis sai Saaremaa vabaks. Üleeile 26 aastat tagasi vabastas nõukogude armee Kuressaare esis saarlased, palju õnne. Algus on tehtud. Laskem siis kohvil hea maitsta ja loodan, et täna õhtul saame headeks sõpradeks. Kes me ei karda jutu Westmistega lauluveeretamist. Igas Kuressaarele praegusele Kingissepale 26 aastat kestnud rahuliku tööaeg. Aga et tolleaegsed kunagised sõjamehed on oma ameti üle andnud noorematele siis on sõjaväest praegu teie keskel puhkusel kümnepäevasel sõduri puhkusel. Ivo linnapea, teda ma praegu siia paluksin? Missuguste masinatega nüüdne sõjamees harjutab? Ma ei tea, ma eriti püssi ja kuulipildujaga kokku puutunud, elan rohkem instrumentidega, suur trump mina soolaga eksamiga vä? Need sõjaväes ka üpris rahulik amet. Eriti muretsemiseks ei ole põhjust. Orkester sõjaväes mängib missugustel päevadel või mis puhul eriti ütleme, võtame riigipead väljagani tavaliselt kuidas seda puhkab. Põhilised mängud on sõprusõhtute, siuksed, aktused, mõned ja siis muidugi igahommikused proovid. Ja ongi kõik. Teete siis, kui õhtu on käes ja kõik päevased tegemised töödes. Sõdurpoisid tantsivad, tantsivad meie väheses kellade tantsijaga, lõbustama ennast kuulama raadiot ja mängime Pille kaua teenida on teil veel aasta ja poolteist selle tõttu maas olla? Plaanid on tehtud, mis siis saab? Siis, sest lähen ülikooli. Meresele ütlevad hüvasti. Seal küll, et ka laulmises on jäme ots nooremate päralt ja, ja moodsate laulude päralt ja üsna haruharva. Me saame kuulata valu meloodiaid, siis teeme algust uuema asjaga, niisiis, paraadil on nimi on tal tõusva päikese maja. Palun. Kõige paremini teavad, kas pojad või tütred on head või halvad nende vanemad. Ja kuna isad on andnud ameti üle oma poegadele seisma, palun Teiti Matteus linna koduloomuuseumi direktor ja juba 25 aastat. Mis tunne siis oli, kui te poja sõjaväkke saate ja nüüd pida koju? Muidugi sõjaväe Tõnisson igale noorele vaja. Mäletan seda, et poisil oli vaja teenida saate distsipliini, eluks, tarkust, juure, uljust. See elus võib igasuguseid raskusi tulla ja sõja väeelu õpetab raskusi võitma. Aga see tas sõjaväkke teenima läks seal ju hoopis midagi muud kui see, kui mina omal ajal 41. aastal läksin juba ta. Kui ta nüüd muidugi koju tuli. Rõõm oli väga suur. Teie sõjatee lõppes, kus Saaremaale kodukohtade jõudnud. No teil on Saaremaa ajalugu siis algusest kuni siiamaani selge. Mul on tulnud väga palju rääkida ekskursioonidele ja üksikkülastajatele, tihti lossi ajaloost, saarlaste ajaloost ja nii edasi. Kuid mulle tundub, et mida mina ise olen rohkem hakanud lossist rääkima. Seda Moss muutub mulle mõistatuslikumaks. See suur tundmatu näitlejad näitab pidevalt oma vägevust. Ja mulle tundub, kui ma veel töötasin 25 aastat edasi kas siis oleks los üha rohkem saladuslikum, millest tahaks rohkem ja rohkem õppida tundma teda. Ja ometi. Meie ei jõua teda ikkagi täielikult tundma õppida. Kasvõi näiteks niimoodi. Loss on müütide ja legendidega ümbritsetud. Ja meil on tänapäeval raske ütelda, kust algab müüt, kust algab legend ja kus lõpeb, tegeles reaalsusega. Et üheks suuremaks huvitavamaks ja põnevamaks lossi ajaloo juures on ikka seesama küsimus. Et nimelt mida varjavad endas need kahe ja poole meetri paksused, lossimüürid? On teada, et kuskile lossi nurga alla müüriladumise ajal lossi ehitamise alguses on pandud üks huvitav legend, mis räägib, mis aeglasse on hakatud ehitama, kuid kus kohal. Lossi seinad varjavad ennast väga palju sellist. Ja üheks huvitavamaks saladuseks on siiski see, et lossis olla peidetud kuskile üks suur piiskopi vara laeks. Nimelt on olnud keskajal üks väga kitsi väga rikas piiskop ja enne surma on ta lasknud peita ära kuhugile lossi seina sisse oma kalli varalaeka, kullakalliskivide ja väärismetalli ja ehetega. Ja nüüd paljud järeltulevad põlved on seda varalaegast otsinud kõikjalt ja otsinud ja otsime meiegi. Ja lossi seinte peale siis me tihti leiame seal saladuslike märk ja kas need on meistrimeestemärgid, mis nad on lossiehituse ajal sinna pandud või nad on märgid, mis juhivad meid just nendele saladuslikele avastuste juure, saladuslike. Praegu, kui see uudis kõikidele teatavaks saab, mine tea, võib-olla homme hommikuks polegi enam mõnda müüri enam alles. Mis te siis teete? Mina mõtlen sedaviisi, et see laegas annab veel oodata, aga muidugi, kui leidub nii palju nupukust, siis väga võimalik, et ta sellele Annelikule annab ennast teada. Aga kus kohas ta on, muidugi seda on raske öelda, aga kasvõi niimoodi näiteks palju sajandeid oleme käinud ümber lossi ja keegi meist ei teadnud, et möödunud aastal avastati juhuslikult lossi lõunapoolses tiivas suurkaev mis nähtavasti Põhjasõja ajast oli juba kinni aetud ja siis seal puutumata maapinnast. Inimesed käisid üle, jäi teatud arvatagi, et all peitub hoopis puhas selge kaevuvesi kaevus. Nii et näete, saladusi tuleb ka tänapäeval välja. Ma ütlesin ikkagi, kordan veel. Saladused tulevad välja, kuid väga aegamööda ja annab oodata, millal üks saladus tiseerinud tuleb. Aitäh, ma ei tea, kas teeme nüüd üleskutse, et kõik saladuste jahile aitame teie ette ja ma olen sellega nõus, aitäh. Margot öelge palun, millal Saaremaal Kingissepas hakati jälle teatrit tegema, mina mäletan, neljakümnendates aastates. Seda mind ei olnud, see, millal jälle Saaremaale tulite, 55. aastal, siis hakkasin kohe lavastama, siis ei olnud veel rahvateatreid, siis ta oli ainult kultuurimaja. Ja kultuurimajas oli näitering. Seal tegime seda näitemängu, mida saarlane rohkem armastab. Kas tõsiseid või naljadega. Kuulge, peaks vist ütlema, et mõlemaid nii nagu ühel meeldib rohkem tõsisem tükk, nii on jälle keegi teine, kes tahab kindlasti naerda, üks ütleb, et, et elu on küllalt tõsine, mis ma seda veel teatris lähen vaatama, teine ütleb, et tahaks teatrist välja tulla ja mõelda, mida ma nägin. Miks ma siin käisin nende nendega kõigiga tuleb arvestada. Oledki saarlane. Ärris puhas saarlane, sündinud-kasvanud, kus teie kodu, paikkon Kingissepa linnas, kunagises Kuressaares. Mis teile meenub praegu tüdrukupõlvest kooliajast siis, kui te ringi jooksete siin oma isa on, tuleb ikka meelde, ta oli vana Kingissepp, elanik tegi ka tugevaste teatrit, käisid maal ringi. Kui mina teda ükskord nägin, siis ma olin pisikene tüdruk, siis oli nendel mingisugune niisugune tükikene, kus oli kõrvute pandud suur ja lühike mees ja minu isa oli väikemees ja ma tean, et mina kohe hüüdsin, et kui pisik on minu isa Nendest vanadest tegelastest tean ma ka niipalju öelda, et siis olin mina juba õpetaja, kui tuli meile üks mees ja lõppude lõpuks hakkas küsima, et olete ikka saarlane, mõtlen, et olen, kes te siis olete, tuli välja, et ta minu isaga on mänginud näidendeid ja ütleb, et minge nüüd koju ja öelge, et inimene, maksa oma võlg ära, inimene maksama põlgera, ärge muud midagi rääkige, läksin tuppa, isa vaatas minu peale, mõtlesin inimene, maksa oma võlg ära. Inimene maksala võlgena, ta ütleb. Oh, see on ju see vana ei mäleta nimena. Nii tervitasid Valaste näitlejad. Aga nüüd tänapäeva Saaremaa rahvateatris päris tavaliselt, tere õhtust, hakkame pihta. Läks juba sellepärast maksab olla lahastajaid, et olla selles suurepärases kambas, kes nii väga üksmeelne on ja kes nisuse Häädeütlemiste poolest üks trumpab teistele. Missugust elukutsed on teil esindatud olija teatris? Oi, väga palju. Artelli juhatajad ja keevitajad parteitöötajad igal alal. Võib-olla olekski paslik küsida, missuguseid autoreid olete kõige rohkem mänginud? Meil on igavad mehed. Ustundi, näidendid, võib-olla kõige rohkem Aadu Hindi näidendeid, need on meie kohalikud ja siis juba muidugi tõlkeid. Siin on rahvateater arvudes siis seitse hooaega, nagu võiksid lugeda 20 lavastust, 328 etendust ja 66397 pealtvaatajat. Missugune on kõige kaugem punkt, kus te käinud olete, kus kõige kaugemal mitte öelda ja Narva-Jõesuu siit vaadata kaardi järgi ja teiselt poolt vist tuleb Värska ja Vastseliina. Et Eestimaa risti-põiki läbi käidud, põiki läbi käidud. Aitäh teile, ainult ma loeksin siitsamast kõikidele välja pandud külalisena matust, teksti. Tundsime teie etendustel soolaseid tuuli, nägime lahuseid laineid lahkudes emisesime mehiseid merelaule kütsite soojaks meie südamed ja panite oma etendustega meid mõtlema inimesele kes on need sõnad kirjutanud. Kuid paremini ei saagi vist öelda ühe teatritöö kohta. Ja jälle palun naisansamblit siia. Miljon tähti. ERR-is au on rahvateatri näitleja laulja ja autojuht. Palun, palun öelge, missugune nendest ametitest on teile kõige südamelähedasem. Kõik on südamelähedased. Mille peale kõige rohkem kulub auto juhtimise peal? Kuidas te iseloomustaksite oma ametit, närv, amet sellepärast, et võtab inimesed kõik vaba aja ära. Meie bussijuhtimise värk on sedasi, et hommikul väga vara ja õhtul jälle väga hilja. Siis nüüd õhtul tuled väga hilja sõidust ära, siis proovi kiirel käel poole ööni läheb vahest proov, eriti siis, kui mõni lavastus hakkab välja tuled. Tuled sealt proovilt ära, siis kiiresti uuesti jälle omnibussi peale. Ja eks ta siis hakkab. Põhitööna hakkab segama tõik. Kas te sageli käite oma kodukohas, kus te sündinud olete? Jah, üsna sageli meenub lapsepõlv. Ja siis mul on Juhan Smuuli jäi sellest raamatust üx katkenud mis räägib tema lapsepõlvest. Sarnases on teie lapsepõlvega suur või ei olegi? Mõningad detailid siiski nii, palun, kuulame kõik minu lapsepõlvekodus, kus kivine põrand oli alati lapsi täis ei pekstud meid mitte kunagi. Sõnast aitas isoli papa ema oli mamma. Aga mingisuguseid kullakesi, kallikesi, instikesi, emmekesi, suudlemisi ja muud taolist. Butafooriat me ei tundnud. Me kartsime ja austasime oma isa. Ja vahetevahel, kui koerus tegime liiga suureks, läks tarvitses tal vaid öelda. Parem kadakapüksi. Ja kord oli majas. Mäletan ükskord ta tegigi seda oma poole pojaga seisis ahju ääres väike torkav kadakas püksis, neelas nuuksed ja kartes end liigutada. See oli humaanne, karistusviis valu ei tee, sunnib paigal seisma. Üldiselt andis isa meile väga palju vabadust. Ta pidas loomulikuks, et lapsed naist kisendavad ja karjuvad 11 ära lõhud ja palju riideid kulutavad. Mäletan olin viieaastane, kui isa ühel veebruari hommikul Leisi laadale läks. Kordoni mind lubatud kaasa viia, seisis mul meeles ja hakkasin nüüd oma jonni ajama. Kui selgus, et mind kaasa ei viida, pistsin röökima. Käisin isa kannul ja karjusin just nii palju, kui mul häält oli. Isaga lohutused, korjuhi hoopis Donovi tundule, Loodold, röök masina, siis hakkad sellega vanematele rõõmu valmistama. Terve päev läbi, seisin aknal, vaatasin, kuidas väljas tuiskas ja ootasin, millal isa rühmasimega tuleb. Kujutasin seda endale kogu aeg ette, et tal on kindlasti maske ja rattaid ja ja mõni toru, kust hääl välja tuleb. Isa tuli tagasi alles õhtu eel. Seni kui emade reisi kasukalt lund maha lõi. Jooksin isa ümber ja vaatasin, kus on rööpmasin. Seisis isal kaelas umbes jala pikkune plekist toru. Isa võttis pikkamööda kasukas seljast ja alles siis sain oma röök masina kätte. See oli tol ajal nii tavaline plekist kompvekikarp mille põhjas kärises umbes pool kilo klaaskompvekke. Kuid see õnnetunne, mida ma tol õhtul tundsin, on mulle tänaseni meel. Missugune sild ja, ja missugune kar. Mis sellest deta röögisest senini olen kisa teinud ikka oma isikliku häälega. Nagu te näete, on meil siin ees juba valmis seatud kandled. Ja nüüd palun siia need meistrid, kes nendel pillidel mängida oskavad. Palun, perekond, sepad. Kust on teie nimi tulnud? Minu Ta oli sepp ja sellepärast terve perekond epaksele järgi jäi, olime õppinud sepaid, sündinud Sepp. Meil oli kaheksa last, oli kodus, kõik elavad ja on laial. Üks on Lihulas, üks on Pärnus, neid saab vaatamas käidud ja Saaremaal on ka neid või kokku tuleb õnneka tuba kaunis täis, kohe kust kandlemängu õppisite. Isa oli mul juba kandlemängumees ja tema tegi, mina olin, kaheksaaastane alles tegi mulle kaanele ja sellest saadik on seda õpitud ja lastele ja õpitud kõik jätsiinid, Manime terve pere, kõik igaühte, kui kodu tuleb natuke mängitud. Aga abikaasad? Mina hakkasin siis, kui need mehed koos elama hakkasime, 25 aastat tagasi. Kes teil see-eestvedaja on ja teistele kõik asjad selgeks teeb. Spireesn ikale. Jutuga on ta küll kõigi pillidega. Kui sageli töö väljaspool kodu mängite? Mis enamasti polegi palju kodus olnud. Külapillimehed hästi, mis teil tänaseks on varutud? Vanas rahvaviisis esitame kolmel kandlel vist ja. Teie kandlemäng kõlab nii kõvasti, et ei anna kõige moodsama orkestri legi alla, kes juba moodsat tehnikat kasutab ja valjuhääldit. Need külapidudel kostab ikka muusika kaugele jah, küla Nonii seal mingisuguste taimedega polemetega, kui tugevalt mängida, seal väiksed ruumid ikkagi täidab oma otstarvet. Ei ole veel rääkinud teie elukutsetest. Mis ametit te peate? Mul on väga tähtis amet, olen Orissaare internaatkoolis, seal operaatoriks on väga peenike töökoht. Katlamajas ta muidugi on, aga nimi on hea. Abikaasa koduteed endale seanes, ma vaatan, et maske mõni ära ära ei viidaks. Orissaare ja kolleegide peaaegu siis on hästi, sellepärast juba kaudu on ju paljud paljud asjad siis Saaremaa pealt mandrile jõudnud, sinna nendesse ja tütar. Ei, minul on vähem tähtsam amet, aga mehed võtavad mütsi maha küll. Leesmann, juuksur. Ja võib-olla nüüd lõõtsa juurde, sest ega kõik kaheksa lendudel kodus lõõtsa mänginud ei mänginud ja siiski kolm poissi, kes haiglas on mehed ka nendest. Kas töötajad on oma ehitatud sabildisemaid, teiega kandleid, ma olen küllalt ehitanud mitukümmend. Kas needsamad kantud on ka oma kätetöö? Siin on üks, on oma kätetöö, kaks tükki on Tallinnas klaver vabrikus tehtud ja kauplusest ostetud, aga nüüd tegin ringi nii et meie sõrmedele kohane ja Porroson panin rohkem keele, pealegi võimsamalt läheb topeltkeeled. Aga tütrel on vist ei, omatehtud kodune kanneli. Tal on väga hea Eli majja panin uue vastu välja vahetanud, ikka saab seda vanad vane, millel parem 40 seisab ikka siis säilitatud ja au sees peetud. Palume siis nüüd vahepalaks Liutsalu nisukest pilli mängida tagasi, praeguse ei ole niisugust, millele annab, siis oli see pill moodest siis ei olnud. Ei olnud akorde joones ja siis oli iga külamees, kellesse oli niisukese pilli muretsenud, see oli aumees tüdrukutega riiuli järge ja ikka oli asi mees kohe. Aga no nüüd ta on ikka nii muuseumi asi juba. Kui sageli teie kandis külapidusid peetakse, te ütlesite, laupäeval olete lennus? Neid pull, masinaid juhtub häbematult palju. Noorrahvas tahab kokku minna ja kes siis seal peabki, mängib meiega, käime seal tralli tegemas kogu perega koos ja muidu tuleb tüli, kui üks käib, mees käib ühe korra naljakaid, teisega käime, koosseis ei ole midagi ütlemast kellelegi. Kas me tohime abiks? Võru tulid? Jälle vist abikaasa tütre. Jajah, lõpetuseks, te mängite pulmapolka. Saaremaal on palju väärtusi üheks väärtuseks, nagu te teate, on Saaremaa muda tavaline meremuda. Saaremaa meremuda all on oma ajalugu, tal on oma minevik, olevik ja kindlasti suur tulevik. Seepärast palun juturingi mereranna kolhoosi, mudaravila, arsti, seltsimees koplit, kuidas teie Saaremaa mudaga nii lähedalt seotud olete, miks te valisite endale niisuguse ameti? See oli mõnes mõttes juba ka juhuslik. Parajasti sel aastal, kui ma ülikooli lõpetasin, jõuti mererannakolhoosis nii kaugele. Üks niisugune saun ehitati, mida hiljem laiendati ja siis seal hakkas mudaravi toimuma. Maaülikooli lõpetamise ajal nendest salajastest kavatsustest teadsin ja siis tartust. Sain ühe niisuguse soovituskirja Pärnu sanatooriumi veel just riigieksamite lõpu järel. Ja seal siis niisugune esimene totrus, selle mudaravila sai tehtud hiljem nii lugemise ja varemate kogemuste kuulamise järel siis siin proovitud. Ja nüüd on kuues hooaeg. Tundub, et üsna hästi siiski läinud. Kuidas te hindate Saaremaa muda? Mis Heatud, kui palju tühjad? Oi, väga palju head, nähtavasti sellest tuleb hästi palju rääkida, sest võib-olla kõikide jah, ega need ei tea, kellelgil tõbe kallal ei ole äge. Selle kuulsus on niivõrd suur, et ajalugu on juba üle 140 aasta. Kui mudaravi siin tegema hakati, praegu ainult veel nagu kahetseda, ette Tani vähesel määral teha saab. Ravim muda on meil väga laialdaselt kõige suuremad leiukohad üldse. Eestis on meie suurlahe leiukoht. Nii et palju rohkem inimesi õnnestuks nende varude pärast siin arstida. Kuidas te kujutate Saaremaa, muuda tulevikuta? Mina kujutan ette, et seal haigla kõrval saab ükskord valmis suur mudaravila, seal vesi, mudaravila, mis võib anda päevas 400 protseduuri ja samal ajal kui saab valmis mudaravila, on sealsamas ka pansionaat, kus on soojad ilusad toad ja ette terve aastaringselt saaksime ravida inimesi. Neul kui arstil on veel üks niisugune unistus, et kui neid haigeid sinna vastu võtma, siis võtaks neid haigeid nii, nagu neid saadab reumakabinetid või, või lihtsalt arstid vastavalt vajadustele saaksid nad siis ravi ja päris õigel ajal ja varakult sanatooriumi ja korduvalt mitme aasta jooksul, mida siiani pole suurtest sanatooriumis des võimalik teha. Aitäh teile ja soovime kõik teie unistused täide läheksid ja teie muda teie tervist ära ei rikuks, ikka parandaks aitäh. Me oleme üsna sageli kuulnud, et inimesed muudavad oma elukutset. Mis põhjusel? Seda ma praegu taringi teie kaasmaalase, muidugi Saaremaa kaasmaalase käest Endla teiega valt õpetaja olen ma ju ka praegu, kuigi pioneeride majasid lastele õpetan nukuteatrit näiteks siis nüüd ma sain päris lavastajalt käe lasteteatri oma kätte pioneeride majas, temal ei jõudnud nii palju. Ja seda ma olen kogu eluaeg teinud nagunii põhitöö kõrvalt, aga nüüd on, nüüd on praegu minu põhitöö ja ma siis ta mulle suurepäraselt kus on tiigi kodukask õigemini kodukadakas kodukadakas ja mul on isegi üks niisugune seitsvata siia üks pealkiri tuli mulle meelde, kodukadakas ananassi ka võrreldud. See on onni rannas. See praegu ei oma siin mingit tähtsust, aga tol ajal, kui ma tõesti olin põngerjas, seal uni rannas kasvasin, siis oli see eriline rand, mida Saaremaal ühtegi teist ei ei olnud. Sellepärast et see oli niisugune rand, kuhu tulid kõik maailmalaevad, suured laevad kokku tulid vedama suurte vaprikantide poolt nende riskide poolt toodetud puitugi, plankusid paike. Ja mis nime nad kõik andsid, viisid laia maailma neid ja kui palju neid laevu mõnikord oli seal sadamas mõnikord mitukümmend, kohe meremehed tulid maale. Ma kahju, et ma sel ajal nii põngerjas oli väga mitmesuguseid mehi. Sadavad muutuliks, nüüd tulevad väga mitmesugused mehed teistes sadamates maale aga seda, seda küll, jah, teised Kuivastu sadam on meie põhiline sadam, sealt me käime igaüks võib-olla isegi kuus, mitu korda sellest sadamast läbi. Võib-olla sellest ajast on pärit ka tahtmine nii sõna kui ka kirja teel omamaalasi gaasida. Ja ega mina ei saagi kirjutada, kui minul seda täis ei ole. Mina saan kirdele ainult siis, kui ma vihastan. Täna olete vihastanud? Ei, täna ei ole. Muidu oleks lotod mõnda toredat kirjatüki, jah, aga see on tõesti nii, siis tuleb kohe välja või isegi ei ole tarvis ümber teha. Aga kui on mõnikord nii, et ta hakkab tegema teed ja teed ja lõpuks teetil valmis, aga ta ei ole see. Aga kui vihastad kohe välja. Ja õige on see ka, et estraadinäidendeid väikseid niukesi, neid on ju väga hea kuulata ja muidugi mitte ISISe kriitika osaline olla. Ja neid ju kõik tahavad kõik kultuuri mõeldavad lavastada ja otsitakse lugu. Neid vaat selles see asi ongi, et nüüd nii tohutult otsitakse ja, ja minule ma saan, mul on terve kirjavahetus inimestelt, kes aina küsivad, ei jõua. Vaat oligi põhjus. Ma läksin, näed, et nüüd selle töö juures, mul on rohkem aega tõesti teha, ma loodan, ainult ühe kuu olen olnud veel, aga aga hästi mõnusa nike istuda kirjutusmasina ja teha muidugi palju on ju küll mõtteid, mis liiguvad ringi, ainult et iga kord juuste kinni võtta. Aga ikka seda just neid estraadis Senikese, need on ju pihtapanemise jaoks mõeldud ainult vihaga. Millal te viimati vihastas? Kui ida pähe mina astun, siis on täiesti kindel, et ei ole midagi ka tänaseks õhtuks kaaslast? Jah, ei tea, vaatame, mis sobib, võib-olla kõik ka vist lihastamisegi sel ajal isegi ette lugeda, sest mõni võib solvuda. Teisi neid ei olegi peale vihastada. Aga siis? Vaatan tuulik seal. Saarlased poolikud täis saarlased, kui nad juba saarlased ongi, nad ei ole siis, siis nendest ei maksa saabastest rääkida. Siin on mundrimeestest Killiks. Siis oli ikka ikka oli kelle peale vihastuda. Lüli palusi, neli haritud suure maa neidu. Kõik ühtviisi kaunid ja kenad. Nutsid ja nuuksusid üksteise võidu ning nuuskasid nördinult nina. Õpingud. Need on nüüd ometi möödas. Kuid mis sellest kõigest on kasu. Nüüd mine Saaremaa sääskede söödaks, kas selleks meil õppida tasus? Saaremaalt viimane Kolga, mis keeldi rahvas seal räägib? Kas sääraste kaugete metslaste hulgas normaalselt võib elada keegi? Miks me küll mehele mandril ei läinud, sest võtjaks saab ikkagi mõne siis poleks sinna meid määrata, võidud, nüüd võta kohver ja mine. Rohkem kui nädala sealmail luksu tüdrukud, ega me salga. Niipea kui leiame sobiva nõksu, laseme Saaremaalt jalga. Kuid saarlaste töökus ja saarlaste naljad, need kõik on saaremaised ja mandrimaa neidudest. Kõigist neist neljast said põliste saarlaste naised. Et kriitikat mandrimeeste aadressil pisut leevendada, siis palun siia aitava autobaasi meesansamblit. Selle laulu pealkirjaks on humoreski. Kulla. Olla võivad. Anda. Ja kui ma vaatan seda varianti ei. Osale angerjas. Oota aga. Ära. Aune. Jaava. Ega ma. Ei tunne. No. Ja. Ja. Ta on Oma. Me teame, et Albert uustulnd on teie autospetsialist organisaator paljude näidendite kuuldemängude kirjatükkide autor ja ringhäälingus üsna sagedane külaline. Ma palun. Kuidas elu kusse aitab kirjutada merest meremeestest, Randlastest kividest kadakatest? Kutse siin eriti midagi aita, ma ütleksin vastupidi. Elukutse aitab võib-olla selles mõttes, et tavaliselt on ju nii, et advent arvat niiviisi ma olen temaga rääkinud, et talvel saab kirjutada suvest suvel taludest ja kui sa kalurid kaugele, et sa saad seda paremini kirjutatakse, siis kus otse seal sees oled teisem, aga elukutse aitas teha küll ühe laulu. Nimelt autojuhtide polka. Uno Loop laulab vahetevahel seda, milles lugu. Meera, olen autokolonnis selle autokolonni juhatajaks ja nüüd meie poisid tegid sellise delegatsiooni, tulid minu juurde, ütles, tead, aitab sellest kaluritel kõigis lauludes meistriteks sõna, ma palusin omasid, põhiliselt andke mulle pool tundi aega ja ma tahan teile laulu teha. Samal ajal pani viiemehel antamatuna taha, valab tassi ja siis tekkiski see autojuhtide polka õunu. Lobo esitus võeti kuulata, umbes nii palju aitas mind elukutse muusikas, keda see. Kas kodukoht on, siit kaugel? Ei ole, eks, 15 kilomeetrit. Sageli käite kodus. Lotte lugu on selline, et kui mõni lugu meremeestest või mõni lugu muusikast hakkab põikama, siis ma ilmtingimata pean seal käima korra kasvõi korra taiatamis istuva kivi otsas hõlmad lahti tegema, võtma seda meretuult ja siis võib jälle alustada. Aga muide, ma unustasin, juhtub praegu, et nende lauludega on niisugune lugu, et üldse teenivate vahel kirjutab mulle, palun saatke mulle noodid, oleks hea, kui ma tahtsin raadio vaheldust kasutada ja öelda, et ma selle kaheksa aasta jooksul, mis ma olen püüdnud muusikaga tegeleda, olen muidugi väga palju edasi jõudnud Harri Kuuse käest, ma olen õppinud ära selle, et noodiredel on viis pulka ja õpetaja jalata. Maja on mul selgeks õpetanud, nüüd selle noodivõtme ja ma ei saa ühelegi saata. Vot ma ei passi võtmes, on vist lihtsam, on see. Ja kahjuks ma ei saa mitte kellelegi nalja saata ühtegi noote, sellepärast ärge solvuge, aga ma leian sageli oma laualt kirjad. Kusi teil erilist tüli ei tee, siis saatke meile välja selle selle laulu noodid, see oli tõesti mulle erilist tüli, saage minust aru. Aga kui te autoga sõidate mööda Saaremaad ja vahest auto jätate seisma ja Mul vahest tuleb äkki niisugune mõte, kas mingisugune kirjatükk või mingisugune muusika hakkab tuksuma ja siis ma jätan siis ma muidugi autojuhtimist. Ma ei tea, kas sa võid nii avalikult kõik inspektsioonist võtavad load ära, aga aga siis ma ei näe enam teedel, mis toimub ja tavaliselt siis mul auto sõidab tee ääres ja ma kirjutan siis või, või, või ümisen mingit muusikatükki ja nii kui keegi näeb halli masinatele hiiumärgiga parem olekas sõidaks, jätaks seisu või tuleks koputaks mulle mees mingi tee pealt ära? Taskuplokis olema väga palju üksikuid ülestähendusi ja te olete kuulnud kasvõi näiteks täna õhtul siin või teisi vestleja suust. Nii et hiljem ära kasutate. Täpselt täpselt ma kasutan, ma ei ütleks, et ma seda, et ma ühe teise ütlusi ära kasutanud vaid need on sellised asjad, mis haakuvad kusagil siin üleval ja kutsuvad esile ja inspiratsiooni kasvõi näiteks kasvõi näiteks, võtame täna õhtul seda, mängis lõõtspilli siin üks tore tore mees mängilejatele. Vaadake, ma märkan siinsamas laua peal omal pisike siia bloki. Muidugi. Ta keeras pea pisut viltu, tõstis klaasi otsa üles, nagu raputaks ta passiotsale tuult juurde. Ja südamelähedaseks muidugi jääb ikkagi kalur, meri, meremees Ni näidendites tulevikku kuuldemängudes, ma loodan. Romaanides ilmtingimata ma ei kujutagi teistmoodi, et ma ei kujuta ette seda, et ma peaksin jätma Saaremaa või oma rannad. Ei, seda ei saa. Ja lõpuks, kuidas teile meeldib, kui õrn naisehääl teie mehiseid laule ette kannab? Meeldib küll, aga ma ei julge ütelda, sest ma kardan, mu naine, kuule radi juures. Aitäh. Eks te tea küllalt hästi et ega selle elektriga Saaremaal mõni aeg tagasi kuigi head lood polnud ja seetõttu ma tahaks teie inimese käest pärida, kes praegu Saaremaa elektriasjanduse dispetšer on. Raili Ingrid, paiste palun siia. Kas teie olete noor inimene, kas te mäletate üldse millal Saaremaal elektrit ei olnud? Nii seda ma küll ei mäleta. Teie aeg on alati olnud Saaremaa hästi, valge, elektrit palju, mitte igal pool. Tol ajal, kui algkoolis käisin, siis olin maal elasin ja siis neil elektrit ei olnud siidri hiljem sinna. Aga kuidas see nüüd siis seda suurt tulevärki juhite? Seda ei saa nii paari sõnaga eeldagi lõpumäng mängel kõik milles seisneb, juhatan valgust saarerahvale, Saaremaale ja Muhumaale. Ja muidugi kui tulevad kusagil riket, siis on see ka minu kohustuseks, et need kiiremini parandatud saaksid. Kas või oma elektrijaam ikka aeg-ajalt ka töötab või, või pole nüüd enam seda tarvis. Ja tihtipeale liini remontide ajal ja muidugi avariidel. Sest meil on ainult üks liin ja yle väina tuleb ka ainult kaks kaablikest. Kui need üles ütlevad, siis muidugi meie jaan peab aitama, aga ta ei suuda enam, ta on vanaks jäänud. Masinad on väga-väga vanad. Tore on kuulata nende kahe kaabli kohta kaks kaablikest, aga muidu nad on hästi soliidsed, jämedad jah, oma silmaga ei ole vist neid näinudki. Teie laulate siin kultuurimajas ja küllap vist ka kodus. Ja ikka kui aega saad, kas teil peres kõik laulavad? Isa emad küll jah, ega kuidas sellele vaatate, et praegu just järgmise lauluna laulate niisuguse meheliku loo mai tea, Saare naised on vist natukene mehelikud kõik, ehk Ma ütleksin, võib-olla nad peavad rohkem mehe eest väljas olek ja seda ta muidugi. Liit, palun siis madruselaul Albert, uus tuldi näidendist kaugused kutsuvad. Seekord on pärimine meie rahvakirjanik Aadu hindile. Palun teid. Teie käestumist lugematuid kordi päritud Kustika sai alguse tuuline rand. Kas algul, enne kui esimesed read paberile ilmusid, oligi see rand nii tuuline? See rand on tõepoolest tuuline olnud nii nii otseses kui sümboolses mõttes. Kui me tänagi käisime raadio autoga, käisime Lümandas, siis oli ka tuuline, nii tuuline, et autojuht ütles, et tahab tuul auto tee pealt ära puhuda. Tulin rantuurisest rannast. Ja inimesed selle rannakaldalt ja selle mere pealt. Ja muidugi aeg on ju palju saaremat muutnud, kas või selle tõttu, et Saaremaa tõuseb ka praegu meie jalge all küll õige, pisut pisut. Aga 100 aastaga tõuseb Saaremaapind 30 sentimeetrit. Tähendab, 300 aastaga juba meeter seal otsejoones. Aga mis see tähendab horisontaalselt, see tähendab väga suuri muudatusi juba maapinnas meri pisut, kogu aeg taganeb, lahed muutuvad kitsamaks. Saared muutuvad pool Saardeks, nii et kõik muutub. See tilliline Saaremaa, mida ma tundsin oma lapsepõlves, see hakkab kaduma. Minu koduküla kolmest tuulikust on alles jäänud ainult üks tuulik, mis praegu veel töötab. Tänagi nägin seda hästi tuules vehkivate tiibadega ilaste tuulid. Samuti on kadunud Saaremaalt tülilised võrke majakesed, aga kogu aeg on tekkinud ka midagi uut. Usun, et terve saar, tunneteid, nägu ja võib-olla ka terekättpidi. Mulle tundub, et on mehi, keda rahvas veel rohkem tunneb, näiteks Albert uustundi. Ikka kipub ka kadedus inimese hinges maad võtma ja minul on Albert uus, tuldi suhtes isule. Soe kadedus kaks korda Tuksatanud meeles. Me käisime Saaremaa kirjandusringiga, me sõitsime suure Tõllu jälgi igatahes Lümanda ja Kihelkonna kandis. Ja kui tagasi tulime, siis rahvas muudkui hakkas laulma Albert uustundi laule. Teinekord käisime jälle pähkleid tagasi tulles jälle Albert uustulnd laulud. Nii et Albert uustulnd on tõepoolest inimeste seas hästi populaarne helilooja. Ma ei taha mitte ütelda, et oleksin jäänute pilli Albert, sest lohika vana alle rääkis, et Pilli Jürid on alati niiviisi rahva lemmikud olnud. Kirjamehed harvem. No mina olen katsunud ka akordioni vahetevahel mängida, aga ta muidugi nii hästi välja ei tule, kui, kui Albertel kuigi magnootja Ekrokiat tunnenaga. Aga aga siin on ju veel palju teisi inimesi, keda nähes lihtsalt süda rõõmustab, noh öeldakse, töötaja ütleb, et atakki tuli eestikeelne tõlge, tõlge meelde. Näide rätan virundsindiviibe, tähendab kadeduse eest. Peidame end armastusse. Ja vaat minul on tekkinud nüüd sellest kadeduse tundest ka suur armastus paljude inimeste vastu näiteks kas või selle sepa pere vastu, kes täna oma oma lugusid mängis. See mees oli nii nii särtsu täis, neid tore. Nii Lehtne ja loomulik, et kui minagi saaksin nii loomulik olla. On ju Saaremaal ütlemata tublisid inimesi teisigi, kasvõi Juhan peegel oma oma lugudega. Aira Kaal oma oma lugudega maradi koguva Juhanist ja Deborast ja Tegovast ja ja, ja kümnetest kirja inimestest Saaremaalt on tulnud väga palju tuntud teadusemehi, nii et inimesed otsekohe pulbitsevate niisugusest energiast ja otsimistest. 19. oli vist 19. toimus Saaremaal. Tore ütlemata tore näitus. Kui palju oli seal nupumehi, igasugusi, ratsionalisaatorit, mehi, kes ehitasid ümbermasinaid näiteks Saare kaluri, nii et Saaremaa poolest tõuseb. Ja, ja ta tõuseb selle seda kuidagi nagu kogu üleliidulises ulatuses, sest alles paar aastat tagasi saiu kihelkonna kolhoos Üleliidulise rändpunalipu, seesama äärmiselt vaese pinnasega kihelkonna kolhoos. Vanasti käisid Saaremaa inimesed tööl mulkis aga nüüd nad harivad nii hästi oma põldu. Et ma kuulsin, et Parema saab sel aastal rohkem, tähendab, hektari pealt parema saadi kui Viljandimaa. Aga võrrelda Saaremaa muldi ja Viljandi muldi, kui suur vahe? Tähendab siin on tõepoolest inimeste tarkus ja inimeste töökus on siin ääretult mõõduandvad. Eelkõige olete teie muretsenud kala pärast lihtsalt sellepärast, et ma oma esimese raha elus teenisin kalaga kolm poissi, lasime õnged sisse seal Mälgu kodukoha lähedal ja, ja järgmisel hommikul üsna tugeva tuulega võtsime õnged välja pärast sõda, ma olin lühikest aega eesti kalurite liidu esimeheks. Mu isa on olnud kalur, vana isanud kalur. No ja, ja kus sa teistmoodi saad, kui kui pead selle asja eest seisma? Kalameeste teed on ju läinud õige kaugele ookeanidele. Minu kalameheteed on aga jäänud siiasamasse kanti. Suur-suur aitäh tänase jutu eest, aga asi, et, et Saaremaa tõuseb. Kõnnin taas koduteed. Küll. Näen ma. Ta. On ka käega Anne nime. Nagu ema. Hetk tagasi rahvakirjanik Aadu Hint ütles, et Saaremaa tõuseb sellesama mõttega. Tahaksin ma paluda siia rajooni täitevkomitee aseesimees Evald alti. Saarlane ei ole karisid vist kunagi kartnud ei merel ega elus. Kuidas teie saarlaste iseloomustaksite saarlast ise lavastan? Tööka, visa, püüdliku hoolsa ja rõõmsa inimesena. Aitäh. Aare maa areneda vaid suve läbi ettekandetald. Ega neid? Andmeid. Ma olen juba Abivalmilt alanud brigaadi. Kaalumata ikka, aga seal elab. Väga palju metsa tööle. Meie tänased kodukandi lood siit, Saaremaalt Teie keskelt on lõppenud. Tänan kõiki, kes seda kodust saareni soojust aitasid praegu siit tuulte ja merede sülest kanda üle kogu Eestimaa kõikidesse kodudesse. Head tuju, nägemiseni.