Tere tahaksin teid kutsuda Hispaaniasse. Hispaanias ei ole me vist veel peaaegu kordagi käinud. Hispaania ja loomulikult kuulub ta antiikajal roomale. Pärast seda neljandast sajandist pääseb seal võimule ristiusk. Ja edasi. Alates kaheksandast sajandist algab araablaste sissetung. 11 10.-st sajandist alates hakatakse araablasi välja tõrjuma, aga araablaste vastane sõda käib 15. sajandini. Viimane kants, mis langeb, on 15. sajandi lõpus Granada emiraat. Miks ma seda räägin, sellepärast et kui Hispaaniasse minna, siis Hispaanias põimub see vana araabia. Loomulikult on Hispaanias olemas ka mõned omaaegsed mälestusmärgid, näiteks kovi akvedukt. Aga araablaste periood jätab jälje ka tulevasele juba 15. 16. sajandi kiriku ehitusele. 15. sajandi lõpus. Kui vallutatakse emiraadid, pealinn Granada. Sellest võiks hakata siis rääkima, kui uuest Hispaania riigist. Varajane riik, ta ei olegi varajane, 15. sajand paistab silma tugeva katoliikliku kirikuga rajal. Katoliiklik kirik on ka selleks perioodiks niisugune, võib-olla natuke vägivaldne juba. 1480 kehtestatakse inkvisitsioon. Ja meenutan teile 1492 avastab ju Kolumbus Ameerika. Hispaanias saab Karl viienda, see on seesama nüüd juba küll Kuueteistkümnenda sajandi alguse kõige võimsamaid Hispaania valitsejaid saab Karl viienda valitsemisajal suurepärane imas riik. Ja just nimelt sellel 16. seitsmeteistkümnendal sajandil ma täna tahaksingi pikemalt võib-olla peatuda, sest ühelt poolt kuni sinnamaani ei saame rääkida Hispaania iseseisvast kunstist, ma mõtlen, maalikunstiarhitektuur on võib-olla hoopis eraldi. Onu Karl viiendale ja sellele Hispaania majanduse tõusule võib ka rääkida hispaania õitsvast kunstist alates 16. sajandi lõpust. Ja ühe niisuguse liiter Jaan ma veel tegema. Kui ma olen rääkinud 15.-st 16.-st sajandist renessansist reformatsioonist Madalmaadest, siis seitsmeteistkümnendal sajandil tärkab ju Itaalias barokk. See on uus kunstisuund hästi maaliline hästi volüümikas, kus võib-olla ka skulptuuri arhitektuur püütakse viia nagu teatud niisuguse maalisuse printsiibi peale. Ja nimelt ka selles barokitingimustes tuleb meil too Hispaaniast. Ja see pikk sissejuhatus lõpeb nüüd sellega, et esimene kunstnik, kes hispaania maalikunsti loob, on tegelikult välismaalane. Nagu ütleb tema NIMI El Greco on ta pärit Kreekast ja täpsemalt kreedo saarelt. Aga seesama Ellg Rico, kelle kohta ei ole täpselt teada, kas tema on sündinud 1540. või 41. aastal. On õppinud itaallaste juures. Jaan õppinud, väidetakse Tiitsen juures väidetakse ka seda, et on omanud tihedaid sidemeid intoretoga. Üks Veneetsia maalikunsti viimaseid meistreid, ka manerist oma loominguga manerismi poole kalduv. Pärast Veneetsiat reisidki El Greco läbi Itaalia jõuab Hispaaniasse. Miks jääb ta elama toleedasse? Seda ei tea, aga looming algab just nimelt hispaanias toleedasse elama asumisega seoses. Mainisin Elgreecot kui teatud mõttes mone risti kunstiajalugu, paigutabki teda mõne ristlike kunstnike hulka. Mõnerisme, mis on alguse saanud peale renessansi ja põhiliselt viljelevad mõnerismi itaallased, see tähendab seda, et maalikunstis püütakse natuke võib-olla proportsioone venitada. Värvid muutuvad mitte reaalseteks või sellisteks tasakaalustatud teks, nagu nad olid renessansi ajal, vaid veidi säravamateks. Vahetevahel kasutatakse ka niisuguseid hõbedasi hallikas-siniseid toone. See kõik on omaniga Elgreecole. Aga kui vaadata teda Eraldiseisva meistrina 16. sajandi lõpus, seitsmeteistkümnenda sajandi alguses, sest ta elab kuni 1614 10. aastani siis tuleb öelda, et ta on väga omanäoline, väga ka andekas meister. Tänu oma maalitehnikale. Tal on sujuv pehme akvarell ilised tundega maalitehnika. Sel ajal 16. sajandi lõpus, seitsmeteistkümnenda alguses viljeldakse suur maalimaali mõõtmed on kindlalt üle inimese elusuuruse. Ja kui seista sellise tere El Greco maali ees, siis kõik see, mis seal peal toimub, saab vaatajale kuidagi selgeks ja mõistetavaks. Vaataja suudab nendesse tegelastesse tõsiselt suhtuda. Nad ei ole mingid pisikesed venitatud proportsioonidega kujud, vaid nad on tõelised kangelased sellel suurel maalil. Esimene maal, mida ma tutvustaksin, on pea Martiiniuse Martiilu. On 448 korda 331 sentimeetrit. Üle nelja meetri ja üle kolme meetri on need mõõtmed. See on ainuke maal, mis on valminud Elgreecol. Jah, võib-olla mitte ainuke, mis on valminud tellimuse peale, aga ainuke, mis on valminud Felipe teise tellimusel, Felipe, teine on teatavasti Karl viienda järglane valitseja troonil ja temast räägitakse mitmeid, küllaltki ebameeldivaid legende. Nüüd mõõdud annavad meile teada, et just nii suur on neljeeskoriaalis seenis, kuhu Felipe teine tahab paigutada püha Martiiniusemalt tüüriumi, maali. Ja pilt ise räägib sellest, kuidas roomlased lähevad sõtta ja kuidas kohe pildikeskses plaanis ees. Leegioni ülem julgustab oma leegionäre kutsudes neid siis ilmselt koos surema ja nende meeste ilmed on tõeliselt kangelaslikud. Nad on niisugused olulised ja nad on loomulikult antiiksetes kostüümides, neil on lühike kaitseriietus. Teine plaan natukene tagapool räägib meile nüüd sellest pühast Martiiniusest. Nimelt tema on kristlane ja nagu näha, on tal leegionäride hulgas ka teatud arv pooldajaid ja nemad ei ole nõus paganlike jumalate eest võitlema. Nii et nad keelduvad võitlusest, mis on keeldumise tulemus. Lihtsalt see, et neil võetakse maha pead. Ja seesama püha Martiinius toetab siis oma kaaslasi kelle päid järjest maha võetakse ja võtab need pead ka oma hoole alla. Üks kuni ka tema enda pea langeb. Eraldi on maalitud taevas taevas, mis esimesel pilgul ei ole väga helge, mis ei ole väga kaunites helesinistes toonides vaid pigem on võib-olla isegi natuke niisugune hallisegune. Aga selles taevas on valmis, inglid on valmis inglid, kes hoiavad kuupärgi ja tegelikult on nad küllaltki rõõmsameelsed rõõmsameelsed, sest nad ootavad neid kangelasi, kes keeldusid, kelle pead võetakse maha. See pilt ei meeldinud Felipe teisele. Ja selleks oli võib-olla esimene põhjus see, et kõik need antiiksed kangelased, kes sellel pildil on kujutatud, on paljasjalgsed paljasjalgsed selles mõttes, et nende rüüd, nende ja varustus on niivõrd lühike ja Felipe teine kui igati kristlik valitseja. Arvased õukonna vabade daamide jaoks on nii sensuaalset jalad liig mis liig. Ainuke tellimus, mille Elgreeco Felipe teiselt sai jäi vastu võtmata. Ma ei tea, kuidas El Greco sellesse suhtus, aga maal ise on kaunis. Järgmine, millest võiks rääkida, on Kristuse lahti rõivastumine. Nimelt on meil juttu olnud ristialusest situatsioonist. Kui vaadata hetk enne Kristuse ristilöömist siis neil Kreekal on selle kohta Maal, kus Kristus tuleb ja ta on veel omamantlis Elgreeco noolinud Kristusele selga punase mantli punase rüü. Ja nüüd rõivastatakse Kristust lahti tema selja taga. Ta ise on äärmiselt rahulik ja tema suhtleb sel hetkel vähemalt del Greeco maali, vaadates veel ainult jumala endaga või vähemalt taevaste olenditega. Tema selja taga on sõdurite raudriide ja piikide meri. See on vastupidiselt Grüne valdi tühjale ristialusele täis maalitud inimesi, kes võtavad sündmusest osa ja El Greco puhul. On kummaline see, et tema valgus maalilt tuleb mitmest erinevast kohast ja ta suhtub valgusesse küllaltki. Ütleme siis kunstipäraselt, sest Kristus on valgustatud, aga kõik see, mis toimub Kristuse selja taga, kõik need tegelased, kes seal õiendavad on tugevalt varjus peale Kristust algaks nagu pimeduse maailm. Kristuse ees on veel kaks valguslaiku, esimene neist on pildi paremal pool ja see näitab meile meest, kes ristipuud alles viimistleb või kokku lööb. Täpselt ei olegi aru saada, mida ta teeb. Ja vasakul pool on kolm naist. Need kolm Maarjat, kes Kristuse ristilöömise juures viibisid järgmine maale, millest ma tahan teile rääkida, on krahvorgaasi matus. Ja jälle on tegemist hiigelteosega 480 korda 360 sentimeetrit. Aga enne kui ma sellest maalist üksikasjalikult hakkan rääkima, tuletama meelde, et läbi sajandite inimesed tahtnud kuidagipidi ennast jäädvustada. Ja selleks on päris mitmeid erinevaid motiive ja viise. Nimelt on võimalus peale surma oma vara anda kirikule ja paluda või nõuda või teha leping, et sinu auks sinu nimel põleb kirikus küünal. Aga mis saab siis, kui raha lõpeb otsa või mis saab siis, kui sugulased kuidagi püüavad sellist tehingut takistada? Raha saab nii või teisiti otsa, küünal kirikus enam ei põle või teatud altari ees. Ja inimene on unustatud. Läbi sajandite on üks kindlamaid viise ennast ajalukku jäädvustamiseks olnud pildi peale koha ostmine. Seitsmeteistkümnendal sajandil ei ole ju veel olemas ei videot ega Fotograafiat. Ainuke võimalus on maalikunstnik. Jaa, graforgaasi matus ongi ilmselt üks sellistest maalidest, kuhu ta Leedo, rikkad ja suursugused rüütlid on ostnud endale koha. Mõnelt krahv ise on surnud juba tükk aega tagasi aga võetakse siis tema ärasaatmine päevakorda ja ide lamata Püha Stefanuse ja pühaaugus tiinuse käte vahel. Tema selja taga on nüüd kogu see seltskond, need on pühad veidi patused endale igal juhul raha eest pildile koha ostnud rüütlit. Kui seda tagumist seltskonda vaadata, tundub, et peale viimset võidmist ja pihtimist ei avata enam suud siis inimene järgmisena sureb. Ja see seltskond seal surnud graforgaasi selja taga ongi niisugune ülimal määral vaikiv saatjaskond. Tekib küsimus, et kas nad enam ongi elus? Nad ongi juba surnud kass, kadunuke, krohv annud surmanud. Surmameister El Greco. Ta suutis maalida tõepoolest need mehed suursugusena, vaiki vana, aga ilma ühegi elulootuseta. Son kummaline efekt. Samal ajal on taevas taevas misse pildi alumisele osale, kus toimub matus, kus isegi pühakute, Stefanuse ja augus tiinuse rüüd on küllastunud surmas sümbolitest, erinevatest Koiudest sääreluudest ja nii edasi. Taevas toimub tõsine aktiivne liikumine. Nimelt juba alasti palvetab, põlvitab seesama ammu surnud graforkaas, Neitsi Maarja ees jäi mul paista valges rüüs Kristust. Seda pilti vaadates tekib minul alati küsimus, et kas need juba pildil surnud. Aga veel elavate tsoonis viibivad rüütlid jõuavad ka kunagi sinna taevasse. Neitsi Maarjat põlvitama. Olen rääkinud El Greco tellimusmaalidest aga peale selle on ta maalinud väga palju, võiks öelda erinevaid pühakuid ja religioosne teema on tema loomingus ilmselt läbiv ja ka kõige tähtsam tema pühakute pildid. Tavaliselt esitab ta oma pühakuid kahekaupa ja nad on tõesti nüüd nii nagu manerismis hästi pikaks venitatud ja nende pead ulatuvat pilvedesse El Greco pühakud üle elusuuruse rõivastatud erinevatesse munga ja kannataja mantlitesse. Aga kummaline on see, et oma maalimistehnikaga oma niisuguse pehme mõjuva akvarellilise pintslitõmbega jätavad teokute rüüd mulje, nagu need oleksid sametist Püha Franciscus kannatanud ruuni sametist, ürpi, mis vööga kinni tõmmatud. Kõikidel pühakute piltidel, nii peale selle El Greco armastab inimeste käsi ja armastab ka oma pühakute käsi. Paljudel juhtudel võivad tema tellide näod olla suletud vaataja jaoks. Ta ei too isiksuse omapära, isiksuse kõiki tahke esile. Aga tema käed räägivad kõigest sellest, mis näo juures jääb tähelepanuta või jääb nagu varjatuks. Ja pühakute puhul on loomulik see, et nende saledad haprad kuidagi, isegi nagu võib-olla veidi närviliselt mõjuvad käed on tõstetud peopesadega taeva poole. See viitab ka teatud suhtlemisele taevaga. Needsamad käed suhtlevad taevaga. Ja siis on veel üks naine, kes El Greco loomingus kordub Taalilt Maalile läbi tema elu. See naine on tumedapäine ja kui Ell Greeco maalib teda inglina näiteks Kristuse ülestõusmise pildil siis on see ingel seljaga ja selle inglirüü alt paistavad jalad. Need jalad ei ole inglijalad. Ingel ei käi hommikust õhtuni, ingel elab ju taevas, need on jalad, mis käivad, mis toimetavad ringi ja vaatamata sellele, et tegemist on inglijalgadega maalibel kreekoneid, jalgu väga sensuaalset puhul on üks kummaline lugu veel, kui juba inglitest juttu tuli. Pühakute piltidel lendavad ikka inglid ringi ja Need taevased stseenid on inglitest lausa üle külvatud. Ja alati, kui ma vaata neil Greeco ingleid, siis mulle tundub, et nad on tõelised, sest nad suudavad lennata. Vaata kui palju on kunstiajaloos maalitud ingleid, kes tegelikult seisavad oma positsioonil või oma noh, kasvõi hüppelaual, võtame piltlikult. Aga nad ei tõuse kunagi õhku, sest nende tiivad ei kanna neid. El Greco inglid sellise puuduse all ei kannata, nende tiivad kannavad neid. Greeco töid on võimalik nautida toleedas kodulinnas, tema kodulinnas on võimalik nautida Prados. Aga väga palju tema töid mööda maailma erinevates galeriides ei ole. Ja võib-olla, et tasuks meenutada, et kohe peale hel Greecot jätkub, Hispaania kuldajastu kunstis jätkub, laske, sega, laske, sega, kelle süžeed on hoopis teised, kes on õuekunstnik, kes esindab kuningakoda oma maalikunstiga ja teeb seda ka väga veenvalt ja võluvalt. Ja on ilmselt sama suurmeister. Ja mina valisin tänael Greeco sellepärast et ta on kindlasti vähem tuntud kui Velaskes.