Tere kuidas portreteerida portretisti võib olla võib-olla nii, et ta on elanud seitsmeteistkümnendal sajandil. Et ta on elanud haarlemis, mis on Hollandi väikelinn. Et ta oli lõbus kunstnik, kellel oli eluajal kaks naist ja 12 last. Et omas suurepärast töökoda ja ta oli otsitud meister. Ja võib-olla et portree juurde kuulub niisugunegi lugu. Et Ma peod liiga suureks kärarikkaks läksid, siis kutsusid naabrid talle politseinikud kraesse. Ma ei oskagi öelda, kuidas iseloomustada täpselt Frans halssi aga temast tuleks täna kindlasti juttu teha. Ja Françalsiga koos oleme sattunud seitsmeteistkümnenda sajandi Hollandisse ja 1609 on see aastaarv, kui sõlmitakse vaherahu, mille käigus Põhja-Madalmaad saavutavad sõltumatuse. Ühendatud vabariigi nimeks saab kõige võimsama provintsi järgi Holland. Holland on eriline paik tolle hetke Euroopas sellepärast et ta valitseb merd, kõik see, mis merelt saadakse, tuleb rikkusena Hollandisse, ta on väike riik ja ta on tol hetkel ju kapitalistlik riik. Sel ajal oi, Euroopat valitsevad veel õukonnad ja kuningakojad on Hollandit valitsemas kodanlased, kaupmehed, meresõitjad, käsitöölised 1610 kuni 1670 Öeldakse, et on Hollandi majanduse suur tõus. Ja peaaegu et vist esimest korda. Ta läbi paljude sajandite langeb suur tõus majanduses ja suur tõus kunstis kokku. Tavaliselt käib majandus alati samm, mees ja kunst tuleb siis järel. Hollandi seitsmeteistkümnes sajand on eriline sajand ja sellel sajandil töötab Harlemis väikelinnas Amsterdami lähedal kunstnik nimega Franz Alts. Ma pole näinud mitte ühtegi tema tööd, mis ei oleks portree. Niisiis taan portretist. Peale selle ta nagu paljud kunstnikud vajunud pärast oma elu unustuse hõlma ja on uuesti taasavastatud leitud tema tööd alles 19. sajandil. Aga selline leidmine toob endaga alati kaasa teadmise puudumise. Ja nii näiteks ei ole täpselt teada, kust ta on tulnud ja millises suguvõsast pärit on. Ei ole ka täpselt teada, kas ta astus tõesti kunstiareenile küpse meistrina nii nagu nüüd on tuvastatud või on ta oma töödest palju käekirja muutunud, et tema noor põlved töid ei ole võimalik ära tunda. Seda kõike me ei tea. Aga seda, et ta lõbus ja humoorikas hollandlane oli, seda on tema maalidestki näha. Nimelt kui on tegemist meeste riigiga, siis ühelt poolt ei ole ju enam kirikutellimused peamised ei ole ka rikkast õukonda, kes tellimusi maksab vaid on needsamad kaupmehed, rikkad linnakodanikud, kesse portreid tellivad. Ja esimese Kindla suuna halsi reedes moodustavad grupiportreed. See on siis teatud näiteks eluala esindajad, kes võtavad ennast kokku ja otsustavad lasta teha endast ühe iise portree, nii tuleb ka odavam. Grupiportreed Adriaani laskurite roodu, grupiportree, Püha Georgi, laskurite roodu, grupiportree ja nii edasi. Teeb seda loetelu jätkata ja noh, näiteks Püha Georgi laskurite Loodon Halds vähemalt kahel korral maalinud. Kuidas kujutada seitsmeteistkümnenda sajandi iseteadvat inimest grupiportreed, Haldsee paiguta inimesi konkreetsetesse ridadesse, aga loomulikult on grupiportree juures teatud reglement, tähtsamad kodanikud tuleb paigutada keskele või tähtsamad ütleme siis laskurite roodu liikmed. Ja kindlasti Mul on ka välja toodud clip ja Halds paigutabki neid siis tavaliselt istuma kas peolaua taha või lihtsalt paigutab ruumis kuidagi vabalt vestlusesse maalid. Tema laskurite ruudumehed on elujõulised elurõõmsad. Nonii. Maalid on näha, on natuke lihtsam ja teine seal kõrval on just äärmiselt laia joonega, nii kuidas kellelegi antud on. Ja nad on loomulikult moerõivastuses ja hals oskab seda säravat kuube edasi anda läikivat atlassi maalida, sest see on ju Madalmaade traditsioon. Kummaline on halsi puhul ainult see, et kui vaadata tema hispaaniapäraseid kraesid, mis olid ju tärgeldus, kunsti, meistriteosed, inimese pea oli nagu taldrikule asetatud siis Taimaali seda pingsalt joont jälgides, vaid ta annab vaatajale visiooni sellest kraest. Samal ajal niisuguse ronimis mõjub kuidagi mõnusalt, see krae ei tundugi nii pitsitava ja hoovana. Eriti tuleb see välja võrdluses tolle aja teiste kunstnikega, sest kui muuseumis on kõrvuti Halds ja mõni tema kaasaegne meister, kes mõlemad on kujutanud tolleaegset inimest selles samas kostüümis või peaaegu et analoogsest kostüümis siis ühelon punktuaalselt maalitud detail. Aga halsila, niisugune vaba voolav pintslitõmme. Sellesse pintsli tõmbesse ei osatud ka tema kaasajal ilmselt suhtuda ja see tekitas teatud kõhklusi ja küsimusi, võib-olla ka tellijate hulgas. Aga tellijat veenis kindlasti teine moment, nimelt kui muuseumis vaadata Franz halsi näiteks Georgi laskurite roodu grupiportreed ja mõnda teist gruppi portreed, mis on maalitud samal ajal, aga teise autori poolt siis selle teise grupiportree juures tekib küsimus, et kas nad tõesti kõik olid sugulased. Miks nad kõik nii ühte nägu on ja miks nad nii süngetes toonides rõivaid kannavad ja miks need kraed neil nii ebainimlikult, et kuidagi ümber kaela on ja neid peaaegu et poovad. Seda, et Halds inimesi suutis individualist seerida oma maalis, see andis talle ilmselt ka eelise tellijate silmis, sõltumata sellest, et mõne grupiportree juures mõni nurk on jäänud väga hõredaks ta on pintsliga või pintslitõmbega peaaegu et katmata. Ja vaatajalgi võib tekkida küsimus, et miks, kas, kas ta ei jõudnud seda lõpetada või tegelikult mõjub see maali vägagi lõpetatud, see oligi see tema geniaalsus lõpetada maal õigel ajal. Aga peale selle maalib Halds ka neid inimesi, kes talle ilmselt lihtsalt lähedased on, keda ta tunneb, keda ta iga päev näeb kes on temale vastuvõetavad. Ja nii sünnib terve rida port, neid näiteks mustlastüdruk või Harlemi vana nõid Malle pappe portree. Malle pate portree. See on, et see on tõesti vana nõid või vanaeit, kellel on teatud kilk juba peas ja kes möirgab, kas mingit kõrtsi, laulu või mingit noh, vürtsikat anekdooti parasjagu rääkida, tema ühes käes on õllekann ja tema õlal istub öökull. Mõlemad pisiasjad sümboliseerivad või annavad sellele kujule teatud niisugust grotesksed huumorit juurde. Ja kui seda pilti vaadata, siis tekib tunne, et et kohe võib kuulda seda kõrtsimelu ja kogu seda natuke tumedat tausta, mis kindlasti seal kusagil on, aga mida kunstnik ei ole maalinud, sest tema on maalinud ainult Malle Papet õllekannu ja öökulliga. Oi, mustlastüdruk, kes muigab ja saadab silmanurgast niisuguse kelmika pilgu. Halds oskab edasi anda erinevaid naeruvarjundeid. See võib olla tõesti väike muheluse suunurgas aga see võib olla ka rämehäälne, naer ja kõik need vaheastmed, mis selle kahe vahele mahuvad. Samal ajal, kui tal on tellimus, siis loomulikult ei hakka Bellile oma teatud niisuguseid eluhoiakuid võib-olla peale suruma ja ta käitub modelliga igati korralikult. Ta maalib ta. Kuna on tegemist siis kindlasti pildi eest maksva modelliga, siis pöörab väga suurt tähelepanu tema rõivastusele, mis peab olema kaunis ja ka vaatajale niimoodi mõjuma. Ja siis jätab ta modelli natukene, võib-olla suletumaks tai, too kõiki neid jooni esile, mida ta oma kaaskondlase maalides teeb. Hals, kes on sündinud 1580. aastal ja kes sureb 1606. aastal. Harlemi koolkonnaks põhilisi esindajaid ainsad ja kõige kuulsamaid, kindlasti aga tema suhteliselt pikk elu. Mina olen nüüd rääkinud selle õnnelikumast osast valgustades neid tellimusi ja seda teatud lõbusust, mis teda nagu ümbritseb ja millest ka vaataja oma osa saab tema portreid nautides. Siis ometi halse jää selliseks, kuni elu lõpuni. Loomingus vähemalt on näha, et ta muutub. Kindlasti muutub ta kooseluga, sest teada on, et ta suudab toituma perekonda, oma lapsi, ta peab sedasama maalitöökoda. Ometi on teada ka see, et ta sureb täielikus vaesuses. Et ta suudab need rahad ka kõik läbi lüüa. Ja tema elu ütleme siis teise poole kusagil alates 1640.-st aastast valminud portreed räägivad meile teisest Alsist. Ei, ta ei ole kibestunud, aga ta on muutunud tasakaalukamaks ja ta annab edasi võib-olla ka natuke juba neid tendentse, mis Hollandis hakkavad liikuma. Majanduslik tõus ei ole lõputu. Nimelt ta maalib edasi, ta portreteerib edasi. Aga tema jaoks ei ole enam tähtis modellide rõivastus. Ja ta võtab kasutusele sellise ühtse suundumuse kõikide maalide puhul. Nimelt ta maalib modelli näo ja käed ja tavaliselt on käte ja näo ümber mingi valge pitskrae mansett ja see on kindlasti niisugune õhuline, valge, ta võib siis olla kas veidi volditud või tõesti pitsist. Aga modellil on reeglina seljas must riietus. Ja Halds on läinud ajalukku kui mustade kangaste meisterlik maali ja riietus on täpselt näha, aga ta musta värvi, et võib olla erinevast materjalist. Ta võib-olla kassiid mõne naisterahva seljas või samet mõne mehe seljas või hoopiski Kalev Inglismaalt otse. Ja ka foon muutub järjest tumedamaks. Foonile ei ole Halds kunagi suurt tähelepanu pööranud, aga nüüd muutub see niisuguseks pool läbipaistvaks, varjuks aga siiski tumedaks varjuks. Ja tema elu teise poole kuulsamaid portreid on kindlasti jälle grupiportree vanadekodu redendid. See portree jutustab meile just sellest mustade kangaste maaliast halsist, kus on näha pildil viis kodanikku naist, on näha, et nad on eluga rahul. Nad on kõik üle kesk- ja ja nad on auväärsed kodanikud. Nende ilmed on juba sellised, et nad ei kannata eriti nagu mingit vasturääkimist. Nad on austustväärivad kodanikunaised. Meil on kaunid valged kraed, mis toovad nende juba kahvatuks, muutuvate valgete toonid siiski veidi säravamalt esile. Ja siis on neil käed, kes näpib kinnast, kes lehvikut. Nad on käed, mis on ka tööd teinud, kui vaja. Need ei ole hoolitsetud, ainult paljakesel lebanud sõrmed. Ja on toon, kus võib aimata maastiku, aga seal tumedas varjus ja kõik kodanikunaised on nagu üks mees, riietatud musta. Vanadekodu Regentide või kodaniku naistemaal räägib kindlasti ka hollandi maitse muutumisest sest kui esimese niisuguse iseseisvusega saavutati tööline võib-olla eufooria ja seda väljendab ka Halds oma maalides, siis just nimelt sinna 1660.-te aastate kanti jääb juba teatud kainenemise protsessi ja kindlasti ka see, et inimesed hakkavad väärtustama võib-olla natuke teistmoodi ennast ümbritsevat maailma. Ja ühelt poolt on see kodanikunaiste pilt teatud mõttes külm ja kalk aga karakteri seisukohalt või iseloomustuse seisukohalt on ta võib-olla haaratud laiemas plaanis seal ei ole kujutatud üksikmodelli või ka neid viit täiesti eraldiseisvana, vaid ta on grupiportree selle sõna niisuguses laiemas mõttes, kus ühe persooni iseloom ei tule üksikult esile, vaid tuleb koosmõjus nende samal pildil kujutatud persoonidega. See on tegelikult väga huvitav süntees grupiportree sõna otseses mõttes, mida ei saa öelda nende lõbusate laskurite roodu meeste kohta, kus iga mees on ise portree. Aga olete halsi puhul, lõpetaks siiski niisuguse varasema teosega, lõpetaks Willem van hoituuseni portreega. See on kaupmees, kes on oma portree tellinud ja tema puhul on eriline see, et Halds kujutab teda ruumis ta vist peaaegu et ühtegi teist portreed ei ole interjööri viinud. Kaupmees istub oma töölaua taga ja kõigutab ennast toolil. Tool on küllaltki niisugune tugev neljajalgne, aga kaupmees balantseerib kahe tagumise jala peal. Vaatajal tekib tunnet. Veel natuke kõigutab, seda lendab selili, aga ta ilmselt hakkab just tagasi tulema sellest noh, tasakaalu saavutab tagumise tasakaalu ja hakkab tulema jälle ettepoole, et uuesti taha minna. Aga sellise noh, tool koos modelliga koos kaupmehega on viltu vaataja ees. Ja sellise võttega annab Halds maalile liikuvuse või niisuguse ka teatud mõttes humoorika lahenduse. Kaupmees ei ole liiga. Noh, ütleme siis asjalik või liiga oma sellises ametlikus interjööris kinni aga ta mõjub kuidagi vabalt. Üldmulje huvides on Halds ilmselt nõus kasutama ükskõik millist võtet, kui see tuleb üldmuljele kasuks. Aga samal ajal ei tooda esile ühtegi detaili, mis nagu sellesse konteksti sobi, tähendab tema portree juures olev detail täiendab portreed annab informatsiooni selle portree juurde. Mitte mingil juhul ei ole tal detailidetaili pärast. See on Halds väikelinnast haarlemist. Ütlesin juba, et seitsmeteistkümnenda sajandi hollandi kunst on kuldaja kunst. Sellest see kuldaega mahub. Vermeer van Delft olustiku maalija testist. Väike hollandlane, kes maalib ennast läbi olustiku piltide suureks, tõuseb võrdsena halsi ja Rembrandti kõrvale ja Karembront kuulub seitsmeteistkümnenda sajandi Hollandi kuldaega. Rembrandt, kes on, ma usun teile kõigile tuttav ja sellepärast Rembrandti jätaksingi iga vaataja enda avastada, sest tema seitsmeteistkümnenda sajandi kunstnikest on kindlasti kõige kõige fantastilisem.