Tere kena, tahaksin teid kutsuda jälle Hispaaniasse. Nõlime Hispaaniasse kusagil 16. sajandi lõpus, seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigas. Ja Hispaania on kummaline maa selles mõttes, et, et pärast seda seitsmeteistkümnenda sajandi tõusu tekib langus maalikunstis ja tükk aega ei juhtu mitte midagi. Aga Hispaanias toimubki läbi sajandite, nii et mõne aja pärast või mõne aja möödudes tõuseb uus täht säravam kui kõik eelmised. See uus täht tõuseb 18. sajandi keskpaigas. Sünniaastaks on 1746 ja elab ta 1000 802008. aastani päris keskmiselt pika elu ju. Selle tähe nimi on Francisco de Coya illusientes. Coya sünnib sara Kossas ja tõbib kohaliku meistri juures, kes tegelikult talle mitte mingisugust mõju ei avalda. Reisib Itaalias ja asub lõpuks Madriidi. Ise väidab ta enda kohta, et teda on õpetanud Velaskes, Rembrandt ja looduskaheksateistkümnenda sajandi keskpaik. Kui koja sünnib on Hispaanias loomulikult monarhia ja katoliiklik kirik. Naaberriigis Prantsusmaal on ka veel viimaste Lui 15. ja 16. valitsemisaeg. Kõik need elab koja üle ja tema looming kindlasti on sõltuvuses nii Hispaania enda ajaloost kui ka prantslastest. Oma loomingu alguses on koja ilmselt küllaltki lähedane rokokookoole. Ta kasutab niisugust mänglevat hele-tumeduse, valguse ja varjuerinevust ja suurt kontrastsust. Ta ei mahu päriselt rokokoo autorite alla sellisel määral nagu prantsuse rokokoomeistrid. Aga temas on selliseid jooni. Kuid asub Madriidi ja tema maalikunsti edenedes jõuab ta lõpuks selleni, kuhu ta ilmselt oma noorus ambitsioonikuses on ihanud. Temast saab õuekunstnik. Ja selleks ajaks on koja juba küps meister. Mina alustaksin täna tema galeriid. Just nimelt suurmaaliga suur maaliga Carlaste perekonnast. Ja sellega sammuga tutvustada teile kuninglikku perekonda Hispaanias tol hetkel. Kuja jagab perekonna kahte leeri. Peaaegu et pildi keskel valitseb kuninganna kuninganna Maria Louisa, kes on läinud ajalukku liiderliku, aga targa naisena. Ta ei ole kunagi mitte üheski kirjelduses olnud ilus ja seda näitab meelega Coya maal. Ta on paks, ta on vananev. Ta on niisuguse silmavaatega nagu valmistuks ta Salvama. Midagi maaliku on selles pea ja kaela koosmängus. Taani esimesel hetkel ebameeldiv. Kahel pool teda on, kaksin Fantat. Kuulujutt väidab, et need lapsed ei ole Carlose omad. Natukene keskkohast eemal ka piisavalt kaugel kuningannast seisab. Carlos seisab oma punetava näoga oma pruunis sametkostüümis, mis on täis riputatud kauneid linte ja aumärke. Ja kui neid kahte portreed võrrelda kuninganna ja kuninga oma, siis võib kindlalt väita, et kuninganna on sellel pildil valitsejaks. Sest Carlose nägu reedab püha lihtsameelsust ja kõike seda, mida üks kuninga nägu ei tohiks tegelikult endas kanda. Carlose selja taga on tema vend, keda peetakse lausa rumalaks. Ja veel mõned perekonnaliikmed. Pildi vasakult servast langeb vari, pikk must vari. Selles varjus paistab üks siluett, son, noor troonipärija, troonipärija, kes seisab nagu lind natuke uhkeldavas poosis ja tal on ees tõeline linnupugu. Ta on ka veidi kuidagi groteskne. Ja see pikk vari, mis on temast langev. Kas see sümboliseerib tuleviku Hispaaniat kui troonil on juba järgmine kuningas, kes suudab varju heita kogu Hispaaniale? See pilt ei ole Rocco ja see pilt võiks olla realism. Realism, mis tegelikult võtab kunstisuunana ilmet alles 19. sajandi teisel poolel. Aga tan, groteskne realism. Need näod sellel pildil on kõik ilustamata, nad on oma alasti tões alasti rumaluses õeluses ükskõik kuidas me teda vaatame, aga kõige kummalisem selle asja juures on see, et kuidas nägi perekond ennast siis ise? Legende pildi avamise päeva kohta on mitmeid. Ja arvata võib, et kui kuninglik perekond tuli teost vaatama, siis kestis vaikus, kaua. Arvata võib, et nad ei olnud endaga 100 protsenti rahul, kindlasti oleks tahtnud kuninganna olla pildil veidi ilusam, kui ta tegelikult on, aga võib-olla mõtlesite seal pildi ees, et olgu pealegi mainetu aga ma olen kõikide tulevaste kuningate ja kuningannad ema. Ja kõik mäletavad mind sellise võimuka piisavalt targa naisena, mis siis, et mul ei ole jumalikku võitlust. Mõtles kuningas leebelt, et ma näen siiski suursugune välja sellel pildil, mis siis, et mu nägu roosatab kuidagi imelikult. Aga ma olen ju päris uhke. Ja võib-olla pakkus neile kuningliku perekonna inimestele rahuldus seegi, et nad nägid, kui inetud on teised nende kõrval. Oli kuidas oli, koja säilitas oma tiitli, säilitas oma õuekunstniku koha ja sai maalias kiita. Tema porteteerimise oskus, mis väljendub sellel kuningate pildil. Õukonna pildil on loomulikult välja kujunenud ka eelneva perioodiga ja portreteeriana on ta läbi oma loomingu läbi oma elu olnud väga osav. Kindlasti eraldi lehekülg. Tema loomingus on hertsoginna Alva portreed ja neid on päris mitmes variandis. Ta maalinud hertsoginnat kauni hispaanlannana lihtsas riietuses tan maalinud hertsoginnat hertsog hinnana taan maalinud teda naisena. Kui ta maalib hertsoginnat lihtsas mustas hispaanialikus rõivastuses siis väliselt ei reeda mitte miski, et tegemist on kõrgest soost daamiga, on näha maalilt, et tegemist on väikese hapra võluva kindlameelse nutika, niisuguse targa koeraliku ninaga naisega. Ja ometi on viide kõrkusele. Ja see viide on päris mitmel maalil hertsoginna parema käe nimetissõrm, tema käed on alla lastud, aga see nimetissõrm osutab maapinnale. See ei ole konkreetne, sest see ei väljenda mitte midagi. Aga ta väljendab hertsoginna olemust, pisike sõrme. Ainult. Kui vaadata ajas edasi siis Prantsusmaal algab revolutsioon ja prantsuse revolutsioon tänu Napoleonile kaldub ju ka Hispaaniasse. Mida peaks nüüd tegema haritud kunstnik, haritud hispaanlane? Ühelt poolt on ta hispaanlane ja prantslaste sissetung on vaenlase sissetung ja teiselt poolt on ta hispaanlane. Ja talle ei meeldi selline kuninglik perekond riigi eesotsas, nagu Koiagi on maalinud. Ta nagu selles mõttes tahaks toetada prantslasi. Ja nii tekibki hispaanias küllaltki kummaline situatsioon, kus haritlased toetavad oma sisimas prantslasi, lihtrahvas tõuseb üles prantslaste vastu ja õukond on lahkunud. Madridist. On kahe päeva sündmused, mida Coya maalib, olles ise selles keerises sees selles arusaamatus möllus, aga tema maalid räägivad võib-olla ajaloost rohkem kui noh, niisugused Linklikud mälestused. Esimene maal kannab nime teine mai 1808. Niisuguse mürkrohelise taeva taustal toimub rüselemine valged suured massiivsed hobused, kelle seljas istuvad turbanites metsikute silmadega Me Lukid. Ja nende hobuste vahel võitlevad nugade ja kaigastega Madrileenud Madriidi elanikud. Laibad vedelevad iseenda veres. See on ilma igasuguse kompositsioonita ilma igasuguse kindla üles ehituseta maal tundub, et kunstnik on maalinud seda, millest tal on tekkinud tänavatel visioon, mida ta on näinud ja mille ta on siis nagu ühe hetke ajel lõuendile paisanud. Hobused mõjuvad segastena, needsamad mammelukid, hobuste seljas mõjuvad segastena ja rahvahulk mõjub segasena. Raev, tapmine ja verejanu on selle pildi valitsejad. See on Impressioon veresaunast. Seda võib pidada ka teatud mõttes romantismiperioodi kuuluvaks maaliks. Aga teiselt poolt on ta tõesti hetk visioon ühest päevast. Ja teine maal selle kõrval on nimetusega kolmas mai 1808. See on järgmise päeva hommik, kui on maalinud küngast. Ja see küngas on niisugune nagu kuu, pind kaootiline ja kuidagi imelik. Hallides kuubedes prantsuse mahalaskmiskomando on vaataja poole seljaga või kuidagi poolenisti külje pealt vaadeldav. Maapinnal nende ees mahalaskjate rivi ees on laibahunnik. Seda tööd on tehtud juba pikemat aega. Ja püssitorude ees seisab järgmine rivi ülestõusnuid. Lihtsaid Madriid lasi, kes eelmisel päeval veel võitlesid. Nüüd lastakse nad maha. Iga ohver reageerib erinevalt, kes on palves põlvitamas kes on juba vaimses mõttes surnud. Seda rivi ilmestab ja rõhutab valges särgis mees, kes on ajanud käed laiali. See on ühelt poolt hirm ja teiselt poolt uhkus mis selles näos on kokku maalitud. Järgmisel hetkel on nad surnud. Nad kõik on siis surnud. Aga see hetk ei ole veel saabunud. Ja nii näeb vaataja läbi sajandite neid nägusid, kes on seisnud mahalaskjate rivi ees ja oodanud seda hetke, mil kukkuda surnult. Eelmiste surnute peale. Jälle on Coya lahendanud maali väga niisuguses ebatraditsioonilises vormis ei ole perspektiivi, ei ole mingit plaanipärasus, juhuslik pilt. Kui eelmisel maalil oli selline kaos suurejooneline, siis siin valitseb lihtsalt juhuslik situatsioon. Surmal pole perspektiivi ega plaani. Teiselt poolt see valge särgiga mees võib-olla kristus. Ainult et Hispaania kristus tol hetkel, kui teda maha lastaks, hispaanlaste jaoks kristus sõja mõttetus sõjahullumeelsus. Need on need kaks maali kokkuvõtlikult. Ja jälle peab mainima, et nad ei kuulu otseselt romantismi valdkonda, sest romantism eeldas siiski teatud kompositsioonilisi võtteid. Nad ei kuulu klassitsistliku maalivaldkondadest, tegelikult nendes ei ole mitte midagi, mis väljendaks kindlaid ja selgeid ja kauneid kontuure. Nad ei ole ka päris Impressionistlikud, sest see peaks olema juba 19. sajandi lõppu kuuluv suund. Nad on Kuija maalid. Ma olen rääkinud maalidest, aga kindlasti ei suuda inimene kes võib-olla et kuuleb, näeb kelle meeled töötavad kõik võrdselt näha nii hästi kui nägi Coya. Ta kannatas kuulmishäire all. Algselt oli see ilmselt ajutine kurtus, kui ta ärritus või kui tal mingid probleemid olid. Hiljem muutubki ta kurdistunud meheks. Kurt mees maalib oma majaseinu. Kurdi mehe maja seinad räägivad koletistest nõidadest deemonitest ja see on juba järgmine täiesti eraldi peatükk koja maalikunstis. Tekib küsimus, kas ta nägi neid deemoneid, ta pidi neid nägema, ta pidi neid tundma, kui ta suutis neid sellisel moel kujutada. Lisaks sellele, et seintel on nõiad fantastilised elukad, on seal ka mõned päris tuntavad kujud, näiteks Saturn. Kas te mäletate Vana-Kreeka jumalat kroonast, kes peale oma isa needust otsustas, et ta neelab alla oma lapsed? Kas te mäletate, et vanakreeka Jumal kroonas rändas Rooma, Saturnina ja kurdi mehe majaseintel on pilt Saturnist kes õgib oma lapsi. Ta ei neela neil lihtsalt halla, vaid ta hammustab neid poole kaupa. Ta on suur ja tundub, et ka see tegevus muudab teda ebainimlikumaks aina ebainimlikumaks ja julmemaks. Inimese osaks siin olles on süüa. Nii kaua, kui inimene sööb on ta olemas seda pilti võib-olla Kuija tahtiski oma söögitoas silmal hoida. Et näha, kuidas ta õgib, enne kui teda õgima hakatakse. Ta suudab, nagu ma olen püüdnud siin väita, võrdse eduga kujutada inimesi reaalsust. Ta suudab kujutada fantaasiaid, neid fantaasiaid tema viimasel loomeperioodil oma majaseintel on ilmselt võib-olla kõige raskem lahti seletada, sest ühelt poolt on need deemonid jõulised tegelased, kes elavad seintel oma elu. Ja nad polegi võib-olla nii hirmuäratavad, kui nad esimesel pilgul oma tegevuste kaudu vaatajale tunduvad. Vahetevahel tekib tunne, et kujale võib-olla nad meeldisid, ta pidi olema ju nendega kogu aeg koos, ta hoidis neid oma silma ees. Miks ta ei saanud neid järelikult mitte tunda. Ta pidi neid omal moel armastama. Oma elu viimased aastad elab kuja Prantsusmaal, ta on pagenduses, sest uue kuningaga suhted heaks ei kujune. Ma olen püüdnud lahti mõtestada paari teost koja lõputust suuremahulisest loomingust. Ja olen kogu aeg püüdnud seletada mingit stiili või anda vihjeid. Ja nüüd ongi see küsimus, et kuhu kuulub siis koja oma loominguga? Ta alustab 18. sajandi lõpus ja lõpetab 19. sajandi alguses. Tegelikult sel ajal valitsevad Euroopat kaks kunstisuunda rokokoo Ko klassitsism ja tärkav romantism. Ja ta ei kuulu. Ei kuulu ühessegi neist. Kas peabki olema iga kunstnik lahterdatud kindla suuna või voolu alla? Koja puhul võiks seda ju teha, aga see lahterdamine oleks ikkagi mingil moel vägivaldne. Las ta siis olla see, kes ta on ja tundub, et tema kohta kõige levinum ja mingis mõttes ka kõige tabavam lause on see, et ta oli viimane vana aja meister ja esimene uue aja meister. Ja kindlasti on temast inspireerinud väga paljud 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi kunstnikud.