Kõik, millest siin juttu on, juhtus meie kreisikeskuses alevikus mida kunagi kauges minevikus vahest võiks linnaks pidada. Ent nüüd meil siin pole rohkem kui 2000 kehva asukat kannab ta millegipärast korrodisse nime vene keele seletamatu sõnademäng sest nõnda võiks ehk öelda mõne sootuks suurema linna või isegi pealinna kohta. Linna keskväljak on suur ja tolmune. Keset väljakut on aasta ringi porilomp, kust hiljaaegu tiriti välja endine mõisnik Dmitri Dmitrijevi Blow. Ta sattus sinna kogemata kombel ebakaines olekus. Väljakul on kolm märkimisväärset ehitist. Jäilits maabini, pood, ererohelise katusega telliskivimaja. Selle vastas kirikule kuuluv maja eesaiaga, kus papp Ivan käib õhtuti oma prouaga pingil istumas ja elust mõnu tundmas. Ning otse jõe kaldal seisab vaiadele toetuva tagaseinaga kahekorruseline puithoone, millest pudeneb krohvi. See on võõrastemaja Stavropoli. Iga linna saabuja näeb seda juba kaugelt. Õhtu eel istuvad harilikult võõrastemaja teisel korrusel numbritoas mille aknast paistab väljak endine mõisnik Niitrid, mittevist ja bow. Ja tema vastas diivanil, tema sõber ja Rikov samuti endine mõisnik ning võtavad viina. Kummalgi pole ammu enam raha ega mingit tegevust. Diablo võtab tulise käraka, ajab huuled torru ja hingab kanged viinaauru välja. Sööb tükikese ammu hangunud kiir klopsi, Naaldub tahapoole käsi üle toolileeni rippu ning tema liha nägu lotendava lõua kongus papagoi, nina ja hallide punnsilmadega, mille alusel on kotis omandav nõutu ilme. Ütle, palun, kooljake pärita ninahäälega. Oled sa lõppude lõpuks naise mees või mitte? Mõne aja pärast vastab ja söökovi pass naisemees Ahnii. Aga ütle, palun, kus su naine siis lõppude lõpuks on? Moskvas, missuguses teatris ta mängib. Mul läks jälle meelest ära. Korsi juures. Aga mis sa arvad, koolja, palun, anna mulle andeks. Kas ta petab sind? Arvatavasti? Diplow laks saab endale vastu põlvi ja keerutab pead. Neetud elu. Kuule hoolia, võtame üks naps. Võtame. Ühel niisugusel õhtul saabus ootamatult ökovi naiselt Olgalt krementšugi postitempliga kiri. Juba viis aastat pole me teineteisest midagi kuulnud ja ma ei saa sinult Nikolai ei raha ega kirju. Ma ei tea, kelle süü see on, aga me pole enam noored. Aeg on õppida teineteisele andestama. Kirjuta, kuidas sa elad. Kas sa ikka ise majapidamist juhid ja kuidas su viljapuud kasvavad. Nüüd on sul vist juba imeilus varjuline aed. Mulle meenub millegipärast alatihti mu kunagine tuba. Sealt avanes nii kena vaade. Praegu mängin Maakrimissugis. Selle sõna järel olid tindiplekk. Ja kogu kirja pruunikad, read olid allapoole kiivas. Kiri loeti valjusti ette ja söökov kattis näo käega ja istus liikumatult paigal. No mida sa kavatsed ette võtta, mu sõber lausus diplow oma kolmekordset lõuga karistades keeta. Anna andeks, kallis võluvad aeda mul enam ei ole. Ja kahjuks olema sunnitud almust paluma, õigus. Ma ei suuda talle tõtt kirjutada. Vastase Rikov kõlatu õudse häälega. Pigem olgu mad, tema meelest julm, armugade lurjus. Ainult mitte seda. Ei, ei. Ma pole sulle kunagi öelnud. Ma armastan ikka veel. Oh jumal, jumal. Ja sekkub vastase naisele napisõnaliselt et tal on majapidamise ja Sempstuva asjaajamisega hirmus palju tegemist. Ning saatis kirjale lisaks kremissuugisse rahakaardiga 500 rubla. Kõik, mis tal mõisa müügist veel alles oli. Sõbra nõuandel kirjutas taga maakonna aadliperemehele Naumovile pakkused mõisavalitsejaks. Aga Laumov ei vastanud talle. Siis jäi asi sootuks sõnakehvaks, lesis päevad numbritoas voodis ning mõtiskles. Ühel ööl, kui sõbrad juba magasid, toodis Stavropoli telegramm. Sõidan postirongiga, suudlen Olga. See oli nagu hoop pähe ja pani kohe riidesse ja jäi seisma, mustendav akna alla. Diplohvistus voodis ja luges ikka jälle Telegrami öösärk seljas, küünal käes. Heldeke. Sosistas ta valjusti. Homme kell kolm on ta siin. Mis me nüüd teeme? Tema sõbra pea vajus longu. Vasta ometi, õnnetu idioot, pistist ja blow kisama. Kuhu sa oma naise paned? Meie sealauta või? Ta sõidab sinu poole krimissugi eluväsimust välja puhkama. Häbitu valevorst. Rak Harjumaa peale myydia, sõnas sõikov ootamatult kindlal toonil. Mul on kõik otsustatud. Mine homme mu naisele vastu ja toode võõrastemajja kõige paremasse numbrituppa aladele süüa ja juua ja ära teda hetkekski üksi jätta. Las ta elab siin kaks-kolm päeva. Las ta puhkab pärast seda krementšugi, muretseb tema jaoks raha. Nyd ja võta, kust tahad. Ta pööras pilgu aknalt ja surus käed rusikasse. Vaksalis saadada lilledega. Ta on näitleja, kas kuuled? Aga sina? Ma lähen äramiidia, ma lähen praegu kohe ära. Ütle talle, et ma sõitsin ametiasjus maale teadmata suunas. Teise klassi vagunikupees istus vasekarva näoga mees, piht, kuub seljas, lühike turris habe ees ja valged hambad naerust. Irevil. Hilja pabin. Higist leevendades toetas ta kõverdatud nimetissõrme vastu ümarat põlve ja lagistas naerda. Vastasdiivanil lebas närbuma hakanud, kuid veel ilus naine, kõrgeks kuhilaks kammitud õlg blondide juustega virsikuvärvi siidmantlis, mille alt kõikjalt paistsid loendamatut pitsid. Oma pehmete ümarate sõrmedega, kus välkusid suure kiviga sõrmused, näppis ta Lornietiketi, ajas huuled tujukalt torru ja rääkis aina teelesaatmisel aina vastuvõtud. Kui mind krimishuugis vastu võeti, tahtsid noored ise hobuste asemel tõlda vedada. Aga üks kohalik raha, mees lõimu nende käest üle ja viis autoga minema. Ivan pabin, kuulas ja naeris. Ta meeldis talle. Kuigi oli väga kentsakas lööbinina põskedel ümarad roosilaigud nagu punased õunad. Silmadega tegi ta niisuguseid vigureid, et hoia alt ja kõik oli tal. Võltssõrmuseid oli tal palju, aga need polnud krossigi väärt puha kassikuld. Lornietoli ilma klaasideta ja pitsid, juskui, nukukleitidel. Rambivalgus, lilled, austajad, õhtueined on mind ära tüüdanud, olen väsinud, sõidan oma mehe juurde. Ütles ta genitlevalt, kortse, seelikut sirgu tõmmates kord mantlid õlale kohendades. Te, olete kõik nii imelikud? Näitlejanna näitlejana, aga ma olen samasugune inimene kui teie, uskuge mind. Ma jumaldan loodust, ah, paljajalu, kasteheinas joosta. See on mu unistus. Meil on mehega kummaline vahekord. Ta oli armukade nagu maur. Jumalik, ma pole ju pühak. Me pole teineteist viis aastat näinud. Öelge, kas te tunnete teda? Tunnete, mis temast vahepeal on saanud? Hilja, pabin, puhkes veel lustakalt naerma. Suid, kui vastik te olete. Kuidas tal läheb? Ei, ma küsin tõsiselt. Kuidas lükkad, nõnda läheb? Sõiku jah, oma mehekese juurde, mõtles Paabin heatujuliselt, siis vast saame nalja. Ja ta ütles pühkides kämblaservaga märgi silmi. Külastage oma meest ja sõitke minu poole. Mul on Troikasid ja šampanjat, kõike, mida süda soovib. Olge sügaval, raputas pead, vajus mõttesse ja ütles siis mõistatuslikult naeratades. Pea käib ringi, kui mõtlema hakkad. Visiidid, vastuvõtud, peod. Mu mehel on kogu maakond sugulasi täis. Ärge rääkige mulle seltskonnaelust, aga kui mul igav hakkab, eks ma siis tule teidki vaatama. Jaama eesaias kahistas Suurkask oma rippuvaid oksi ja Dmitri Dmitri vits. Diplovil, kes liikumatult perroonile seisis, paisutas tuul lühikest presentkuube nagu purje. Ta vahtis silmi Kissitades rukkipõldude vahel sujuvalt kääneva raudtee punakat linti ning seadis oma aadliku mütsi otse. Tema selja taga istus kõige palavamat päikese käes pingil unine jaamaülem, kellel oli nii suur kõht, et vormikuuenööbid enam kinni ei käinud. Diplow vahtis kuni viimaks aevastus. Issannana andeks, pomises ta ja aevastus veel kord. Pane või punn ette. Kuhu see rong ometi jääb. Küll ta tuleb, ütles jaamaülem ja haigutas magusasti kähinal. Kaugel silmapiiril, kus õhk kuumusest virvendas, ilmuski nähtavale suitsupilveke. Kostis pikk vile. Diplow pöördus ümber ja hüüdis puhvetipidajale. Pudeli šampanjat, ruttu. Juba läheneski üha suuremaks kasvades ja vilet andes. Vedur oma kõrgetel ratastel. Õhulaine tuli rinna ees, vilksatas mööda vaguni aknad, löödi kella. Olga ja sügavad tuli vagunitrepist alla ja tõmbas oma käe maabini käest ära. Laske lahti või ma saan teie peale kurjaks, sosistas ta ruttu, hüppas perroonile ning ahetas lohinal jalgadega asfalti. Kraapides tõttas tema poole diploff. Müts välja sirutatud, käes. Tema selja taga tegi jaamaülem mingeid ebamääraseid žeste. Lai naeratus näol. Puhveti poiss tuli joostes šampanjaklaasid kandikul külisemas. Milline ootamatus, ma olen nii liigutatud, ma ei teadnud, et mu tagasihoidlik kuulsus on siiani jõudnud ütles hooldaja sekkova, võttes kinnastatud käega šampanjaklaasi. Ära see veel kord hurraa, karistaja Blow täiest kõrist ja keerutas nokkmütsi pea kohal. Alles troskas istudes sai Olga sügava mahti pärida, kus ta mees on. Ja Keplow vastas podagrahaige klaasistunud punnsilmadega talle otsa vaadates. Nikolai sõitis just enne teie sõnumi päralejõudmist maale. Ma ei tea, kuhu. Stavropoli anti sügavale parim numbrituba alumisel korrusel. Aknad väljaku poole. Diplow kandis hoolt ka võõrustamise eest. Rüüs diivani ees laual kees teemasid, seisid taldrikud, roogadega ja pudeli šampanjat. Ja see kõva aga viskas looriga kübarad tualettlauale ning vaatas ilmse rahulolematusega katkist pesu, nõud ning paberroosi, mis oli vartpidi lambiklaasi pistetud. Siplow keerles näitleja ümber ja püüdis juhtida tema tähelepanu söömaajale. Mis jõledus see on? Küsis viimaks sükova akna juures seisatades. Blow hakkas oma tömbi väikesõrmega talle delikaatselt vaatamisväärsuse näitama. Seal on kohaliku rahatuusa Paabini pool. See on preestrimaja ja too kõrgeasjandus on pritsimajatorn. Ei, ma küsin, mis see on? Päriselt lükkava läbi hammaste, osutades peaga porilombis, kus tublisid sead, tiik. Linnavalitsus kavatseb selle äärde puud istutada ja talvel liuvälja avada. Ehk võtaksite istet ja eelistaksite, Olgasime onule. Olga söökova, istus diivanile, jõi tassi teed ja vajus jälle mõttesse. Ja blow sees, laskis söökidele veinil hea maitsta ning tema tuju tõusis. Tuletage meelde poeedi sõnu, hüüdis ta kätt vastu rinda surudes, kahtel peos. Kasuta hetke. Jätke need mõttemõlgutused, jooge veinijumala eest, elu pole laita asi. Ma tahan teada, kus mu mees on. Küsi seaduslikkuvat ujutult, paikele ta armastab, armastab teid. Jumala eest maale sõitis. Ma saatsin juba ratsavirgatsid talle järele, küll ta leitakse ja lendab linnutiivul siia. Ah, kallis proua, te olete nii-öelda päikesekiirsoos. Me ju elame sopas nagu põrsad. Ja ma tõstan klaasikunsti jaoks unistuste auks. Ma tahan teada, miks te mu siia jälki võõrastemajja tõite. Miks te mind otse meie mõisasse ei viinud? Teie maja põles maha jumala ausõna. Nikolai kavatseb uue ehitada. Ta ütleb, tema naine on näitlejanna ning vajab sammastega maja templit. Ütleb, et paneb magamistuppa lillevõre seinast seinaroniroose täis. Sedamoodi me mõnikord unistame kooljakesega ja ikka ainult teist meiega. Aunike hooldasimioonuna, ärge pidage paljuks. Jääge paariks-kolmeks päevaks siia meie juurde, siis saadame teid linnadega Moskvasse. Kuidas, miks kõigest kolmeks päevaks? Küsis asüklova ärevalt. Ma ei kavatse siit kuhugi sõita. Lahkusin lavalt ja tulin jäädavalt oma mehe juurde. Silmad pungis ja tema põsed vajusid korraga rippu. See on võimatu, ütles ta kähedalt. Ja kargas diivanilt üles ja karjus meeleheitliku häälega. Ma teadsin, et mu eest midagi varjata. Nikolai on mind eluaeg vastikult kohelnud. Kahe aasta jooksul saatis ta mulle 500 rubla. Näitlejanna näitlejanna. Aga kas te teate, mis on näitlejanna? Möödunud suvel mängisime Kosmodemjanskaja kummitust ja luugist alla kukkudes sain niisuguse obaduse vastu pead et ma seda Nikolai-le eluaega andeks ei anna. Või olete ehk proovinud külmas võõrastemajas sünnitada. Ja kas te teate, mis maksab paar pükse ohvitseri farsi jaoks? Nikolai peab mind ülal pidama, ma olen väsinud. Näete värisevate sõrmedega avasta käekoti ning viskas lauale paar hõberaha. See on kõik, mis mul on, lugege üle. Olgazimionuna vajus jälle diivanile, kattis näo kätega ja puhkes nutma surudes nuukseid olla nagu lapsed pimedas kolikambris. Dieplo pühkis otsmikul külma higi. Just pisaraid kartis ta kõige rohkem. Me mõtleme midagi välja, jumala eest, pomises ta kikivarvul ukse poole taganedes. Võõrastemajas läks diplow otse üle väljaku Paabini poole. Miks sa, Veli norus oled hõikestada, Vaabini pilkab hääl. Hüüdja seisis väravas, pihtkuue, hõlmad lahti, piibri nahast müts viltu, käed nööri vahel, millega tema siidsärk kõrgelt vöötatud oli. Kool ja naine on imeandekas näitlejanna, teatrid on tema järele lausa hullud ja mõtle ometi, missugune prohmakas ta panid teele asudes raha ja väärtesemed pagasi. Aga neid saadeti Harkumisse ja saabuvad alles kolme päeva pärast. Laena seniks 400 rubla, mis see sulle ära ei ole? Paabin pahvatas valjusti naerma. Vaata mul riuka maikuus ja tema mehe peitsid. Istub jõe ääres sillal. Me leppisime kokku, et varjame oma olukorda, palun anna raha. Paabinaga keeldus kategooriliselt raha andmast. Ta kavatses ilmselt võõrastemajja minna, kuid kuuldes, et näitlejanna nutab, ütles, et tuleb homme pärast hommikupalvust tõmbas mütsi silmadele ja kadus värava taha, KUS Paabini kuulsad koerad kette lõgistasid ja tigedusest kähedate häältega lörisesid. Videvikuaegu laskis Olgazimioluna akna eesriided alla, süütas küünlariietus lahti, istus voodile ja siludes korseti pigistusest väsinud külgi, jäi äke rammetuks ja laskis pea norgu. Ta oli krimis sügis oma mehelt 500 rubla saanud esimest korda 12 aasta jooksul tõsiselt oma elu üle järele mõelnud ja korraga kahjurõõmu ning ahastusega arusaamisele jõudnud, et ta on armetu ja labane näitleja 35 aastat vana ning tal pole enam millelegi loota. Samal päeval oli ta oma trupikaaslastele öelnud, et tema mees, rikas mõisnik, palub juba viis aastat, et ta koju tuleks ning abielunaise ja seltskonnadaami kohuseid täitma hakkaks. Näitlejad uskusid seda. Ta ise samuti. Olga Semjonov maksis Antrepre nöörile leppetrahvi. Müüs tualetid maha, osa raha võeti talt kohe laenuks ja see, mis üle jäi, kadus, teab, kuhu korraldas lahkumispeo. Nuttis pea teie teatriga lõplikult hüvasti jättes ning asus teele. Ja nüüd istub ta läppunud numbritoas kõval raudvoodil rohelise paatinaga kattunud küünlajalas vilgub küünal. Tapeedi taga krabistavat prussakad. Ta istub ihuüksi, meest pole. Kogu tänane päev on arusaamatu. Ärevaks tegev pahaendeline. Olgazzemjonuna vääratas külmast, puges teki alla, tõmbas jalad konksu. Loomupäraselt kergemeelsusest hoolimata ei suutnud ta ometi uinuda. Äkki kostsid akna taga kiired allasurutud hääled. Luba, lase lahti, ei luba, lase lahti või ma tapan su. Olgazimioonuna tõusis voodis istukile. Süda klopib meeleheitlikult, ta taipas, et üks hääl kuulub Paabinile, teine aga oli hirmust tuttav. Samas rapsas keegi luuki ja kaks ruselevat meest veeresid aknast eemale. Hetk hiljem kostis koridorist põrandal laudade kägin. Sammud lähenesid. Keegi vajutas mitu korda ettevaatlikud ukselingile. Olgazimionuna istus liikumatult ja kartis hirmsasti. Uks läks praokile. Nähtavale ilmus Nikolai Asekov. Ta oli üles tõstetud kraega Trat mantlis ja paljapäi suu mustendas. Silmavalged välkusid meeletult. Olgazimioluna haaras näo käte vahele ja tõmbus kössi. See olete teie, Nikolai, sosistas ta hambaid plagistades. Ja tahtis midagi öelda, kuid ainult niisutas keelega oma kuivanud huuli tuli ukse juurest lähemale. Tal olid soolõhnad juures nagu uppunul. Ning viimaks langetas pilgu, sulges oma talumatult põlevad silmad. Olja sõnasta vaevaga sõnu suust saades tulin vaid hetkeks jumalaga jätma. Kohe lähen ma ära. Jääkülmade sõrmedega võttis ta naise käe, tema nägu läks krimpsu ja hakkas tõmblema. Ta laskis naise käe lahti, pööras näo ära ning väljus. Alles siis, kui tema sammud olid vaibunud ja välisuks kinni löödud. Karjatas Olgazimiununa ja surus padja suule. Siis kargas ta voodist ja keeras ukse lukku. Blow käis sedaaegu kiiruga ülejõe linnajaos ühe muti pool, kes pantide vastu raha laenas ja ähvardas ta pandimaja tükis ära põletada kuid tuli tagasi ilma rahata leidmata ja söökowit võõrastemajast. Jaga sillalt. Hüüdis teda mõned korrad, kui need kõik oli nii rumalasti välja kukkunud, pidas paremaks lihtsalt magama minna. Must paplide tagant tõusis kuu tuhm oranž kera. Selle helk langes tumedale veepinnale. Olin lämmatavalt palav nagu pesuköögis. Sillalt läks diplow otseteed läbi takja puhmaste ning silmas kuuvalgel võõrastemaja kõrgel laud seina ääres. Maja tagaküljetugivaiade vahel, Nikolai sõikovit. Too istus, käsivars Kõnksus põlvedel ja nägu käsivartel. Diplow kummardus hoolitsevalt tema kohale. Oled sa söömata kuulja, mis sinuga on, Nikolai, vasta, mis su käes olnud. Panna siia. Blow kiskus sõbra krampunud külmast käest vanaaegse duelli püstoli. See oli üleni millegi kleepuva koos. Ja sekkov vajus külili ahmis õhku nagu koerad läbi une teevad. Ja tõmbas põlved lõua alla diplohvroomast emast eemale, tõusis püsti ning kisendas meeltesegaduses appi. Kuid vastuseks tema karjatele kostis pimedas magamas väikelinnas kuskilt vaid koera haugatuse ning jõe vastaskaldal hakkas unine öövaht rahustavalt lokku laulu taguma. Ja pabin istus oma võõrastetoas kõval diivanil ja jõid šampanjat. Tema kulmud olid kipras põsel, punetas kriim äsjase kakluse jälg. Sõrmedega vastu lauda trummeldades vahtis ta häguse pilguga oma isa portreed seinal. Küll on igav. Äkki klopiti meeleheitlikult väravale, penid rabelesid keti otsas julgusid, pabin nuttes akna alla, aga öö oli pime. Ta pani mütsi pähe ja läks avama. Hetk hiljem ta ütles Paabini ees võõrastetuppa Olga kova talisärgi väel, ruuduline tekk õlgadel ja tema sassis juukseid kattis eilne erepunane kübar mustade jaanalinnusulgedega. Olgazimioluna jäi hambaid plagistades seisma, pöördus Paabini poole, tõstis pea ja Ristnas teki all käed. Mees laskis enda maha, päästke mind, jumala eest kostis läbi hammaste lõgina, tema sosin. Mahukul. Mul pole kopikatki hinge taga, ma kardan. Tehke minuga, mida tahate. Pabin tõmbas laiapeoga üle näo, läks kindlal sammul diivanilaua juurde, võttis pudeli ja klaasi, viskas mõlemad lahtisest aknast välja ning tõmbas heegeldatud laudlina sirgu. Tuba on puhas, seadke end siin sisse ja elage niikaua, kui tahate. Me pole metsloomad, lausus ta tõsiselt, kulmud kortsus. Minu kodu on teie kodu. Kohe saadan teile tüdruku. Ta väljus toast ja hüüdis teisel pool seina matriora, aia, uni silmist ja mine võõrastetuppa, proua nutab ja pane tee masin üles. Säh, võtmed. Seejärel nägi Olgasime oluna, kuidas Paabil laternaga üle väljaku võõrastemaja poole läks. Olgazimioluna laskis pea norgu tema silmade ees ripendas jaanalinnusulg. Jälestustundega kiskus ta kübara peast ja viskas maha diivani alla. Tuppa astus kaastundlikult naeratades noor ümaranäoline naine.