Meie reisidest ja saadetest pidi tulema külaskäik Eestimaale. Nüüd tagantjärele maakaardile vaadates avastan huvitava asja. Tegelikult kujunes sellest ringsõidust kahe eestlase ekspeditsioon paikadesse mis on korraga ikkagi Eesti paigad, teiselt poolt pole seda ka hoopiski. Kõik need kohad jäävad Eesti vabariigi piiridesse, aga samal ajal väljapoole neist piiridest, mis määratlevad kultuurilise päris Eesti. Päris Eestist ei ole ühtegi saadet Narva, Narva-Jõesuu ja Narva jõe maaliline Kallas on teadagi paigad kus eesti keelt kuuleb harva. Hästi nende paikade eestilisus mitte eestilisus on selged. Kuid mis mõttes ei kuulu Eestisse Pilistvere ja must v Karula kaika, Hargla, Põlva lugu on lihtne. Kui teil juhtub olema käepärast mõni sajandi alguse kaart näete te selle pealt hõlpsasti, et kõik need eestipaigad jäävad lõuna poole ühte piiri, mida 1918.-st aastast enam ei tähistata ega tunnistata. Aga mis tuleb välja, siiski päriselt kadunud pole. See on piir, mis lahutab vana eestimaad vanast Liivimaast ja mis tänini eraldab nähtamatult Põhja- ja Lõuna-Eestit nähtamatult aga seda veenvamad tagatud ehk see, et Pärnu on oma sadama ja kuurortlusega nüüd pigem Põhja-Eesti kui ajaloolise Liivimaalinn. Aga Pärnuski oleme me oma saadetega vaistlikult mööda käinud. Nagu kõik Euroopa rahvusriigid, nii peidab ka pisike Eesti domineeriva keele ja kultuuri all kunagi olnud nüüdseks allutatud kadunud keeli ja kultuure. Ja Eestilt sai Eesti nii nime kui keele lõunaeesti murretele põhinev kirjakeel tõrjuti kõrvale ja tänaseks on hääbunud need murded isegi kuigi kõnekeel pole veel kaugeltki ühtlustunud. Liivimaa nimel on veel vaid nostalgiline dekoratiivne tähendus. Tõepoolest naljakas on see, et Eesti mikroskoopilised mõõtmete juures avalduvad säärased kultuurilised erinevused säärane veelahe mentaliteetides, mis on täitsa võrreldav Põhja- ja Lõuna-Itaaliat või Põhja- ja Lõuna-Prantsusmaad tänini vastandavate erinevustega. Põhja-Eesti on tööstuslik, linnastunud, avatud merele ja välismaailmale kalkuleeriv domineeriv. Lõuna-Eesti on Agraarne traditsioonidest kinni hoidev, lustakate rahvakommetega suletud, allutatud ja allakäinud. Ei ole suutnud seda allakäiku kinni hoida ka sisemaale ankurdatud ülikool. Selle asemel on ta ise ümbruse allakäiguga kaasa veerenud. See jutt kõlab kole üleolevalt, nagu oleksime me oma saadetega olnud tõesti mingid sobinistlikud antropoloogid, kes sõitnud metropolis tallutatud provintsi kombeid uurima. Kuid tuleb tähele panna, et üleolek, domineerimine on ajaloos kole, heitlikud. Möödub ja kuskil Kolgastest säilunud traditsioonid või eluhoiakud võivad saada oma üleolekusse tardunud metropolielupäästjaks. Võib-olla on teatud miinimummitmekesisust ühe rahvuse olemasolu eeltingimuseks. Rahvas pole siiski kihelkond tega, hõim. Võib-olla just erinevate kultuuride erinevad ellusuhtumised on pealtnäha ühtse rahvuse elujõu ja arenemisvõimelisuse allikaks. Selle vinkli alt vaadates pole Eesti olukord sugugi nii lootusetu. Maa on küll väike ja võiks arvata, et mis erinevusi siit ikka leida on. Kuid säärase eelarvamusega siia saabunud välismaalased on alati üllatunud sellest looduslikult Jantropoloogilisest kirjust maalapist, millena teest leiavad. Ma usun küll, et ainult tänu oma küllaldaselt sisemisele mitmekesisusele ongi nii väike maa nagu Eesti oma ettemaana olemas. See kirjusus omakorda tuleneb asendist. Piirialad on ikka rikkamad nii looduses kui kultuuris. Eesti ilmateade jaanuaris kuus kuuluks tihti nagu hoopis suuremale riigile. Võrumaal ja Narvas paugub 20 kraadine pakane kõrgete hangede kohal. Sellel, kui saarte läänerannikul puhuvad jäätumata merelained jõudu. Vahe ainult paarisaja kilomeetri kohta. Seevastu Narvast ja Võrust ida pool jätkuvad need hanged, pakane üksluiselt tuhandeid kilomeetreid ja seal laiuki üks suur maa. Nii tuleb välja, et Eesti on korraga väga väike ja päris suur väga väike selles mõttes, et autosõit läänesaartelt Eesti kagunurka ei võta päevagi. Piir on vastas ja tekib tõesti küsimus, kuidas saab üks riik olla nii kitsas. Kuid sellel kitsal maaribal on justkui miniatuur kujutisel koos pilt suurte maade kirjust, rikkusest Pole laiu jõgesid ega suurim mäeahelike. Selle eest on väikeste maastiku tüüpide kiiresti vahelduv kribu-krabu ja Ometiga sootuks erinevate keelte, kultuuride, maailmapiltide mosaiik. Õigeusklikud versus luterlased põhjaeestlased versus lõunaeestlased. Looliselt vaesed maanurgad vastamise ajalooliselt rikastega tallinlased vastamisi mitte tallinnastega vene venelased vastamisi eestivenelastega alevi kodanlased vastamisi metsanurgarahvaga kultuuriline Kolklus vastamisi maailma avastamist, ujuga eesti vastamisi Eestiga. Mulle tundub, et see erinevate eestite kohe juureliselt erinevate eestite olemasolus on asi, millest palju ei räägita. See on ka ajalooliselt mõistetav hoiak. Rahvusriikide loomise ajajärgul rõhutati ikka ühendavaid jooni, katsuti erisusi maha vaikida kas või jõuga. 30.-te aastate Lõuna-Eesti külakoolis sundis koolmeister lapsi eesti keelt rääkima. Samuti kui prantsuse koolmeister sundis väikesi Bretoone prantsuse keelt rääkima. Ja ega ühtse kirjakeele tähtsust kultuurilises ja majanduslikus arengus ei saa kuidagi alahinnata. Kuid aegsel ühinemisel juhtustamisel oli ka oma pahupool. Ta jättis endast selle ääremaad. Lõunaeestlased pandi küll rääkima ja kirjutama põhjaeesti keeles kuid see teinud neist veel põhja eestlasi, nagu inglise keel ei teinud iirlastest inglasi. Ma arvan koguni, et Kagu-Eesti pole maha jäänud polkastunud mitte ainult sellepärast, et seal pole sadamaid ja suurtööstust vaid ka sellepärast, et see maanurk on lõhutud ind identiteediga alandatud eneseteadvusega. Sellepärast arvan ka, et nende tere, maade ellujäämiseks pole määrav mitte domineerivast Põhja-Eestist lähtuv hooldus ja regionaalpoliitika vaid nende maanurkade eneste võime taasleida oma identiteet. Eesti sees küll, kuid ilma alaväärsuse. Kuidas saan näiteks mina läbi-lõhki põhjaeestlane öelda milles võiks peituda Võrumaaelujõu võti? Kui ma tunnen iseennast seal ikka pooleldi võõramaalasena. Kord nägin unes, et mult võeti pass ära ja mind saadeti Valgamaale asumisele. Haanja kaunid kuplid tekitavad minust seletamatut ahistusi. Paksu võsa vahel üles-alla looklev tee viiks nagu kuhugi ohtlikku haldjariiki. Ja eks sealt tulebki hallis ammusest küürus vanaeit kepiga punakat kruusa toksides ikatiitsasti Tiitsasti Üleoja truubi mäest üles kõrvale vaatama. Öösel hõljub küngaste vahel soodel järvedel udu aga mäel puhub ikka imelik võõras tuul. Suured puud talu õues kohisevad heitlikult. Millegipärast tuleb keset ööd tahtmine aknast välja ronida. Aga väljaski pole mingit selgust. Võõras maa. Kodust ja kergendustunne on ikka alles siis, kui sirgjooneline ja lihtne meretuul üle lauskmaade näkku puhub. Seda ma tunnen, siit algab minu Eesti. Aga ma tean, et see pole ainus. Ja paljudele eestlastele jääb see minu Eesti elu lõpuni võõraks. Ja Mõntu külaelust nüanssi, kila ja vuntsi, külaelust, nüansi, mänghi, külaelust ja aga see oli see kuraasi aeg. Ja siis, kui see kolhoos muuhulgas ma ei tahtnud minna, ei tahtnud, ema oli mulle juba 55 olide arvust välja. Nii et noh, teda enam ei oleks võetud. Ja lend oli mul selle Kalmeri ja nende isa ja see oli jalutu, kolm aastat oli ta jalutuspääle, sõja jäi ja siis ta sai pärast küll kõndima, aga no siis oli jalutu ja Ma pidin ikka minemast, günekoloog. Istusin siis seal, kus esimene koosolek oli, seal ma andsin suures majas, istusin kuskile truubi tagaja. Ja nutsin. Miks tahtnud minna? Ma ei tahtnud minna sinna ökolaasi, mõtlesin, et noh, mul oli naabrid. Nii, teises otsas elasid naabrid ka, neil oli suur vana maja ja nende majade aegu läks turu ja siis nad elasid seal ja siis kahekesi olid ja see ütles niiviisi, et ärme lähme, ärme ikka lähme ära. Sinaga, mine jää Lähme kolhoosi nomina, Kaaga. No kus sa minemata sait jätta, kui siis. Bäkki peret, klaas, ega neid ei saetud tena invaliik vend ja ema jällegi kohuslane enam ei ole ja siis ei midagi. Hirmul suur ühesõnaga Põlva siis ma kartsin nii hullusti. Mismoodi kartmine oli? Noh, need ei, tean tee ega midagi karta, aga mõtlesin, et et noh, et ma ei taha, ma ei taha ja nägin ära juba kurdneyl poistelgi Olidu minek ja kõik ja jah ja aga minu venda muidugi kätessa nõdu olles vast kinni pandud. Põgene teatavasti sinna viiduvaikestiitmis neid igast, et aga ega nuid mõtsamehi, kes seal olid, mitte kedagi nad kätte ei saanud, seal mitmeid haaranguid olid, aga kätte mitte kedagi, näed need küljes, neid ei saa. Nii, et kes küüditati, nõdan. Aga miks ei saadud kätte, kas sellepärast, et nad ei osanud neid leida, või et külas pealekaebajaid ei olnud? No ei olnud, no muidugi ei olnud, meil oli selline pärast kui minu vend, too, kes nüüd Labest põgenes ja too oli nagu õhta kodus ka käis ja jäidki sealt kuskilt meie külast läbi sinna noh, üks neli kilomeetrit vai oli kedagi ka sinna kaevatud, et üks vanem naisterahvas viidi ära ja läksid sealt läbi küla. Meie küla ja minu vend, siis tuli õhta ka säält rattaga nii ette sõitis sealt külast ja neile vasta sai, aga nood olid ära viia, olid siit oma, see miilits siit. Vaida naine elab veel siin kanepis ja, ja siis üits abiline all ja need olid siis viijatul toda naisterahvast muidugi ära siia, et nad sinu poole on kaevatud, metsamehed viidis jaganeti uurimisel. Jah, ja ja võeti siis tinaga seal tee peal kinni. Küla keskel ja kus sa käisid ja jah, ja et, et noh, et mis asja ja ega nad muidugi ess Tiied todana Tiits väetanud ära tuli sealt sõjaväest. Aga noh, talastina pärast tul lasti, näed neid vabasva niiviisi ta mitte midagi talle saleda. Sa tegid Näämistki relvannite midagi kaasas ja siis hoida seal kinni, siis teda uuriti ja jah, ja aga tal oli selline, noh, neil ikka oli väiksed relvad, kähku nad kõrval hoidsid omale metsamehed. Jah, ja siis oli neil vaja, hakkasid siis teda läbi otsima ja tal olid taskust hõrent ja sa aitad kätte ja saad siis tuligi selline hirmus hädas, siis viidi teda ära ja. Jah, ja no lasti kodu küll veel uurimisel, aga siis muidugi tuli kohus jah, ja mõisteti tal võrule Halidu kohus ja mõistetega ja kaheksa aastat riiulis. Kas ühesõnaga võib öelda kuidagi vuntsi, kyla hoidis ebaloomulikult palju kokku. Ja nemad hoidsid ja ninad ei olnud, ega neil oli. Seal oli sellised pered ka, et neil ei olnud omavahel seal midagi juba ennem, nii ka eesti haiguga. Nad olid kõik nagu üks Jerevani, mis et neil ei olnud, et nad kedagi ära andsid. Vaikus. Mujal pool oli selliseid hääli, kaebamiisi, äraandmisi ja kõiki aga neil ei olnud seda meeletu noorene unistusi. Ma ei tea isegi, millest ma unistasin. Ma unistasin midagi noh nagu kooliõpetajad saadaval, nii midagi lapsi õpetada, mulle lapsed väga meeldisid, väiksed Jubama, neile õmblesin Jaagumana karjas käisin ja siis maakarja juures juba õmblesin neile kleite ja kõik ja ja siis nagu lastega. Mõtlesin, nii et noh, et aga ma ei saanud mitte midagi õppida, kuidas ma sain. Sellepärast et need olime ikka vaesed inimesed ka, mamma üksinda oli neid oli kolm venda oli mul ja mina neljas neli last ja, ja papa oli metsavaht. Kuid ääres sureci. Nii, noh, vanasti olid sellised suured mõisad siin Jõksi isa ja teil olid oma mõisa metsa vaid kõikjal, papa oli siis metsavaht ja anti siis saatma. Nii ühe hobusekoht oli, hobune oli, jagaks lehma ja kõik, kui papas juures ja jah, ja noh. Ja siis, kui papasise ename, no papad siis enam ei sule siis vait ise kõikjale ja jäin neile ainult selline nagu ütelda, nii papsi, maa sinna ümber maja ainult oma ja ma pidi siis käsitööga ja me pidime siis selle suurema venna vanema vennaga juba teenima minema. Kas kuskile väiksena juba kaarja ja ja siis noh, kah kuskile midagi sellised peremehe, kes töölisi tarvitasid ja pidime teenina minema. Nii et siis õppida midagi suurt ei saanud, kooli õpetajatest ei saanud, ei saanud ja nad vahest ikka naersid küll pärast veel minut. Teenimas käisid turneed, rikkamatunud, kuidas seal teisse suhtuti? Neil oli seal, ma olin ühe seal uksina möisa oli kaugemal, seal Valgjärve seal oli väga tore. Niiviisi seal Manni karjan seal. Ja siis selle peremees peremehed olid nagu noh, sellised. Nagu eraldi see ei taga, siis tal oli paiga tütar ja siis oli kapsulast jagaks tüdrukut ja Karjala, 26 lehma oli suur kari, oli neid? Jah, ja siis väga hästi seal kõik ühes Padas keedeti keetsitu, perenaine ikka tegi vaid ise toda süüa ja ja, ja kõik ühes ja, ja ma ei saanud sellise kohta, kus midagi halvasti. Suheldi väga palju suuri kohti, kus oli seal väga-väga hästi. Ma küll ütelda seda seal kuskil liiga tehtivaiwaiviisi süga halvasti igale poole ikka kaasa ja tehti neid, keegi tõi siia ja, ja noh, anti neid priipäevi ja said kodus käia. Nii et ei olnud midagi halb, kus pärast on kahju ka olnud, et unistused täide ei läinud? No on ikka, on ikka vahest mõtled, et on Nick? Jah no ma tegin ka tahvlit, ta tegi siin veel nendele ka lahes tegin üleval, nad olid ära surnud, vanem, ta oli minust varem paga, ta oli ka väga vahva. Kes seal nüüd elab, kui see lehis ruumides seal oli üks üüriline, neid oli ka varem pole ja juba siin ja siis siis me käisime igal pool ja tegime seda nalja ja. Jah, ja nii väga tore, siis vahest siis koda tuli. Siis ütlesin mulle, noh, viljema, kas sa ikka lugesid selle luuletuse? Luuletuse ära, mis ma sulle ütlesin, ma kõik lugesin ja lugesin ja, ja nüüd siis, kui oli, ma ei tea, palju haigu tagasi ei ole, kui siin pidu oli, siis tulid ka, ega ma ei olnud, mul ei olnud selg haige oli ikka korras siis rahvatantsukäi siia? Jah, ja. Ja siis siis tulid ka ja siis ma lugesin siis neile seda siis villi ema. Siis ütles mulle, luges mulle ette ja ma pidin siis seda lugema. Siis valu, käisin neile kasin vil talle ärad, mäletate seda praegugi veel? Jaja ruttad, rändad, inimine hällist, kuni hauani. Otsid, ajad õnn taga, ei saa kätte iialgi. Komistad ja kukud maha, ruttad jälle edasi. Tõnn, Vofiibi vähe jälle ära läksid, Sa õnn on petlik, varjukuju teda ilmas polegi, aga ma siis ütlesin hõikad, keda juhtuba ikkagi. See oli see optimistlik hoiak. Siis sinna lõppu teda juht õpikkagi. Rabav on Valgamaalt Põlvamaale tulles see, et inimesed räägivad palju meelsamini ja palju rohkem. Nende pilk on kuidagi selgem, kõne vähem vaevatud ja elujõud aimatavalt tugevam. Pole eriti märkigi sellest Valgale tüüpilisest nähtusest, et et inimesed räägivad lindile kõigepealt oma jutustuse esimese versiooni, mis on nende arvates väga veenev ja väga usutav. Enamasti väga positiivne, et noh, küll me hakkama saame ja ega seal elul palju viga polegi ja küll need noored ikka ükskord tulevad maale tagasi ja teevad siin veel vägitegusid. Ja seejärel panen mikrofoni kinni, räägid mõnda aega niisama juttu ja peaaegu otsekohe järgneb sellele hoopis teine jutustus, vähemalt sama tõeline ja sama veenev. Et lootust ei ole, mingit mõtet ei ole, noored ei tule tagasi. Ja Valgamaainimesed paistavad elavad seda kahe põllu sellist elu täiesti taipamata, et nende kahe versiooni vahel võiks mõni lõhe olla. Põlvamaal tunnistatakse küll, et jah, raske on, probleeme on? Sellel pole sellist kahe päikselist vastandlikuna. Millist kooride siin kanepis siis juhatate? Piss on segakoor ja tegelen sellega, on segaansambel. Näiteks pensionäride ansamblid lähevad ka juurde siin, et on kanepis well eakate ansambel ja põlgastes juhatan ka. Ühesõnaga, kuuri õlu paistab siin olevat täiesti vägev. Jah. Kõhukultuurielu on, jah. Nii on, põlgaste koolis olen veel muusikaõpetaja. Saite siin kanepi koolis? Poistekooril klaverisaatjale. Teile lauljad tulevad, te ütlesite, et eakam, rahvas nooremaid vist on vähem selle järel, aga kus teie lauljad tulevad, millistest kast siit, kanepist või lähiümbruskonnast tulevad nad ise või peate te neid vitsaga taga ajama? Mööda ulualuseid? No ok, suurt tööd tegi koorivanema, alguses ta helistas kõik läbi, et rahvas kokku tuleks ja ja ikka ümbruskonna rahvas tuleb. Aga noh, kes on vanasti, oli põlgastes, oli segakoor ja siis kes olid harjunud laulmas käima, siis tulid siia ka nagu viis kilomeetrit kaugemal, mitte päris kaetiste käivad oma autodega. Ja siit on tõesti eakad ainult nooremat rahvast, meil on väga vähe just mehi, mikspärast, mis te arvata? Ei oska ütelda, aga ees vähe pidudel ka, et ega seal on vist kodust välja tulla, on selline asi, siin kanepist öeldud? On, on küll kahjuks jah. Mis nad siis istuvad kodus ja tõmbavad viina näkku sisse või? Millega nad tegelevad siis? Ei eks need tõmbavad aga aga lihtsalt inimene on nii mugav, et ei tule välja, tuled käia ja laulda koos või. Arvatakse, et kiki teha vist tööajast. Ei tea. Tundub see vahest üle jõu käiv vana selline kooli või koorielutõmbamine enda järel, kui on teada, et Kanepi on ju niisugune vanade kooritraditsioonidega koht. Nende üle jõu ei käi, bla repertuaari naer, mõnikord on tõesti rasket laulupittu, et noh ei ole ka, ei ole niimoodi ennast kursustel käidia harid küll ja ka ise oled rohkem ikka juurde õppinud, algul olid väga mitte saamatu justaga, nagu ei julgenud inimestega suhelda, just see kooris. Kust see julgus on tulnud ja võib-olla elu õpetab. Ja ise püüad ikka koori edasi viia. Et tuleks midagi, et mismoodi elu on õpetanud? Õpid noodist ja siis. Kuidas need lapsed on, te ütlesite, et õpetajate, siin koolis muusikat, kuidas lapsed õpivad, kust nad tulevad ja mida nad õpivad, on nad aktiivsed või passiivsed või põlgaste sulle, nii muusikaõpetaja huvijuht, et kaks asja kokku pandud. Üldiselt on nii, et tuleb vahepeal kõndida ka lapsi. Nad on rohkem külas, mis on need kodus, ei ole seda muusikalist haridust eriti palju, aga väiksed tahavad väga esineda, isegi need, kes viisi ei pea ja me töötasime kaasa, käisin memme-taadi peol esinemas? Ei, mudilased oli väga tore. Aga huvi. Meil jah on, aga neil ei ole ka pilli, tahaks väga klaverit õppida kodus, aga neil ei ole Pille ja võimalusi mida Sid nendega teha. Nii palju kool võimaldab ja ringide tööst saavad osavõtt, mudilas-lastekoorid ja sellised kodudes lauldakse teie muile järgi laulate kodustele pidudel, täna lähete vanema hõbe laulate, seal laulame ikka, kas ainult niimoodi perekondlikult või on teil koori inimesi seal rohkem. Meil on üks segaansambel kujunenud välja, seal on filmi eest, mina siis juhendan seda. No me käime üksteise sünnipäevadel ja pidudel tõesti, seal on tore koos laulda. Ja täna lähme ka ja laulate palju laulame ikka. Ja mis laule moodsaid, vanu tänu ansambli laule ja ka kuni kaasajani välja, et mida me oskame ja noh, vahepeal sõnadest tutvu, et tuled sinna midagi muud ka vahelega. Aga laulame. Minu arvates on väga tähtis, et kodudes lauldakse jäät, lapsed kuuleks, laulaks kaasa. Aga seda selle pärast muretsen, et et kodudes lauldakse vähe rohkem tuletuse, kunst, muusika vajutad nupu peale ja, ja ma isegi arvan, et armastust avaldatakse juba magnetofoni vahendusel. Ja kus või kes vanemad käivad kooris laulmisest seal kindlasti kodus lauldakse ka. Lapsed kuulevad, et vanemad laulavad, seal nad ikka palju juurde. Ei mingit pilligi, kui mängitaks. Maakoolis ka välja. Paistab küll jah, isegi see maakoolis käivad Põlvasse muusikakooli pilli mängimas ja kellel ikka kodust on selline soositused muusika vastu armastus, et nemad igati toetavad seda. On üks asi, mida minu arvates Eestimaal väga palju tehakse, igasugune ametlik vasakule. Ma olen selle ütlemine ja tõsise jutuajamine toetudes mitte iiklikkudele, läbielamistele ega isiklikkudele tegelikele tundmustele vaid kõikjal ümberringi vahavatele selgitus, töögišeedele, millel ei ole ei otsa ega algustega. Sugupuu. Ametnikud oskavad huvitavalt rääkida alles venekeelses Narvas. Põlvas aga pole igava ametliku jutu kättesaamiseks erilisi pingutusi teha vajagi. See tuleb iseenesest. Aga mis seal irvitada, inimestele on ikka väga raske öelda, kuidas nad ennast tegelikult tunnevad. Palju teil siin koolis õpilasi on ja kuidas nad õppetöös osalevad? Põlva muusikakoolis on, käesoleval aastal oli 120 õpilast ja enam-vähem selline arv on olnud viimased aastad, mil kogu aeg Ja osaleb Nad õppetöös. Ma usun, et nagu igas koolis, on enamus ikka väga korralikult. Ja muidugi on ka selliseid mõned üksikud, kes nii mõnikord hajuvad ära ja siis hakkavad jälle käima. Mismoodi nemad ära vajuvad või mispärast on seal mingisugune üldine nähtus? See on ainult kaks-kolm tükki, võib-olla kooli peale. Aga no see ole tähendab mingi määrav nähtus. Mismoodi teie arvates õpilased õpivad, kuidas nad õpivad ja millise innuga? No ma arvan, et hästi ja oleneb muidugi kodudest palju. Aga jah, just kus on niimoodi vanemate kontroll ja ja vanemad huvitatud rohkem ja, ja natuke ikka lapsi peab sundima, midagi teha ei ole. Ma olen ise ka lapsevanem muusikakoolis ja näen oma laste pealt tuleb natuke ikka kodus suunata seda õppimist. Kuidas nüüd maalapsed nii-öelda siin linnakate keskel hakkama saavad? No tänapäeval see vahe ei ole mingi minu arust üldse nii Silmaga või? Lapsed on igal pool toredad ja väga kenasti saanud. Aga oma pingele, kuidas nad vastu peavad, sellele, et just kell kaheksa ikka koju jõuda ja siis veel hakata koolitükke tegema see meeletult hilja, selleks, et hommikul kaheksaks jälle kooli minna. Nad saavad kenasti hakkama, sest reeglina tulevad ikka muusikakooli, need lapsed, kes ka teises koolis on väga head õpilased. Ja nad on väga tublid ja tore, on just see just nendest maalt käinud lastest on väga paljud läinud edasi õppima, on endale elukutseks selle saanud. Ja see tähendab ikka seda, et meil on ikka väga tõsine huvi. Kas need kannatused ka, mida nad läbi käivad või sai vaeva rügamine? Arvatavasti on neid kuidagi toetanud, et neil on suurem tung selle asja poole edasi või on see vanematest rohkem? Ma ei nimetaks seda pannatuseks. Eks nad vist ikka ise tahavad kõige rohkem käia. Ja muidugi, eks see annab neile elus juurtega. Vastupidavust rohkem võimet oma aega paremini arvestada ja kasutada ja eks see tuleb igati lapse arengule. Aga inimesed, mismoodi põlvamaalased teie arvates end tunnevad, kas muusikaliselt või mitte muusikaliselt, millega te kokku puutute või kuidas te seda asja näete? No kui me käime siin kontserditel ja, ja ikka rahvas on passiivne, võiks rohkem käia kontserdil, just ma mõtlen tõsise muusika kontserdil, aga need inimesed, kes tulevad, nendele väga meeldib ja ja ongi nagu nördinud, miks siis nii vähe rahvast on, järgmine kord loodame, et teeme reklaami, tuleb rohkem rahvast, täpselt sama lugu ikka, ma arvan, et see on neile vabariigi niimoodi, et just niisuguse kontimiskustel kontserditel käiakse vähe, see on muidugi natuke kurta. Ja kui filharmoonia kontserdid on meie majas, siis me ikka garanteerime, et oma koolilapsed tulevad kuulama. Aga kui on kultuurikeskuses neid filharmoonia väga head kontserdid, vahestn tühjale saalile ja see on väga kurb. Aga näete te oma töös kuidagi selgelt, et need õpilased muusika kaudu saavad kuidagi paremateks inimesteks või selles oma keerulisest eluetapist kuidagimoodi edasi. No ikkagi, see on ikka hingekasvatus ja see, mis me teeme siin muusikakoolis. Need on ilusama hingega lapsed, lihtsalt kuidas see välja paistab. Ma ma olen elav või tähendab, ma ei ole erapooletu, kui ma sellele eks ole, kuna mul oli vaja erapooletu olla. Üldse need inimesed nagu. On just et see emotsionaalne külg nendel on teine kui näiteks sihukestel lihtsatel koolipoistel, kes ei tunne, ei tahagi nagu huvi tunda või selle niisuguse külje vastu seal niisuguse muusika vastu. Et need lapsed nagu rohkem mõistavad ja ja muidugi see kontserdikorraldus peaks olema ikkagi nii, et meie peame ise minema laste juurde, mitte niimoodi teeme, korraldame kontserdi ja loodame, et meid tullakse kuulama. Me peame koolidesse ise minema, käisime näiteks Räpina gümnaasiumis esinemas seal kohe terve kuul ei saanudki tulla, kuulama valitud klassid ainult, kuna see aula oli väga väike. Ja need klassid, kes seal ei olnud mitte ainult keskkooli klassid, vaid seal olid väiksemad ja, ja meil oli see kontsert ka niimoodi, et tutvust D heliloojaid ja palasid ja kuulati väga tsiviil- ja sümbol. Sonia orkestripille tutvustati kabiilsel natuke näitasin, mängis, see oli lausa õppekontsert niisugune lastele. Ja muidugi kindlasti paljud lapsed esimest korda üldse nägid ja kuulsid selliseid asju ja huvi oli selle vastu tõesti väga suur. Ja ma usun, et niisugune kontsert kasvatab neid ka teisi lapsi üldkuulise, nii teekski, kui meil oleks ainult võimaluse rohkem käia, see ju kõik. Meil maksab bussisõit kõik see, et me lähme välja kuhugi esinema ja, aga oleks vaja just ise käia esinemas koolides, mitte niimoodi, et teeme kontserdi, et rahvas tuleb neid kuulama, ei tule.