Täna teeme meie arhitektuuriajaloo uurija, kunstiteadlase Villem raami saatel retke Pirita kloostrisse kuid lõpetagu seekord erandina esitada esimene küsimus. Raadiokuulajate tühise vähemuse nimel. Seltsimees raam, kas tänapäeval on mõtet raisata ühiskonna vara, teadlaste vaeva ja ka meie kuulajate tähelepanu mingitele vanadele müürikividele eriti kui need varemed kujutavad endast kunagist saksa, rootsi katoliikluse pesa, mis toodi mehe emale tule ja mõõgaga ning on rahvale alati võõraks jäänud, kas on mõtet? Selleks on kindlasti oma mõttejõuga sügavam mõte. Meie ei armasta ju oma kultuuripärandit ja selle hulgas ka ehitismälestisi, mitte nende inimeste pärast, kes neid kunagi ehitada rassid oma huvides vaid hindama neid sellepärast et me armastame neid mehi, kes tegelikult ehitasid ühe ehitusmälestise, kes seal tööd tegid vaeva nägid, kes selle kunstilise kompositsiooni lõid üksikud kunstilised raiddetailid välja raiusid. Sioon Me armastame nendes loovat inimvaimu ja neid loovad inimesi, kes viisid ajaloo edasi ka nendes süngetes tingimustes laguneb tõepoolest keskel. Nii et on mõtet. Meie raadioülikooli traditsioon nõuab enne ekskursioonile asumist veel mõnede Pirital paratamatult ette tulevate oskussõnade lühikest seletamist et värskendada pisut mälu ja hiljem mitte teie jutulõnga katkestada. Niisiis, mis on? Taal portaaliks nimetame kunstiliselt kaunistatud ukseava. Tavaliselt on see meie vanemas arhitektuuris kujundatud raidkivide abil. Ta tõlgendab kunstiliselt ukseava sisulist funktsiooni. Ta kutsub inimest sellesse ruumi. PetiKnis. PetiKi nišiks nimetame seina sisse ehitatud madalat Nissi, millel ei ole mingisugust sisulist ülesannet, vaid mis täidab tavaliselt dekoratiivseid eesmärke. Näiteks Pirita suurel viilul näete terve rea petektisse. Neil on kord akna kuju, korter ringi kuju ja koos nad moodustavad huvitava dekoratiivse pinnapiilar. Piilariks nimetame suurt tugevat sammast, mis kannab ehituse lage tavaliselt võlvlage. Ta erineb sambast oma tugevuse mahukuse poolest ja tal puuduvad sambale kui antiikarhitektuurielemendile omased baas ja kapiteel. Konsool konsool on seinast eenduv. Kunstiliselt kaunistavad tavaliselt kivi, millele toetuvad ülevalt poolt tulevad raskused, tavaliselt võlvikaar. Palju tänu ja nüüd, lugupeetud kuulajad terast kõrva ja pisut fantaasialendu. Kirjutati Anno Domini 1407 kui Lasnamäel ja maarjamäel hakkasid paukuma Kiviraidurite kangid ja pommid ning veovankrite kägina ja piitsa vihina saatel hakkasid kerkima Püha Birgitta kloostri seinad. 170 aastat seisis võimas klooster Marientalis Kosejõe suudmes valitsedes maid ja metsi, juhatades laevu Tallinna ning patuseid hingi taevaväravate poole. Midagi muud ei olnud Eesti talupojale enam jäänudki. Terve põlvkond polnud näinud muud kui verist Liivi sõda. Kirjutati Anno Domini 1577. Me astume 400 aastat hiljem legendaarse vürst Gaabrieli jälgedes, keda pole küll kunagi olnud, kuid kelleta pirita kaotaks palju oma romantikast. Ei ole ka roostes, kiivri ja punase ninaga väravavahti. Ei ole raskeid käeksuvaid uksi, kuid Bornhöhe kirjeldatud peavärav on alles. Ja vaade siit kloostri uhkele kõrgele lääne viilule on peaaegu endine. Kui maha arvata läbi aknaaukude paistev taevasina. Ja muidugi, mis täiesti muutunud on läänefassaadis son, kõrvalehituste puudumine. Teatavasti oli Pirita klooster omapäraseks kloostritüübiks kus elasid koos nii mungad kui nunnad. Põhja pool vasakul pool kirikut oli nunnade rajoon ehk nagu tol ajal nimetati lausuur lõuna pool paremat kätt, kirikut aga oli munkade asula ja nende mõlema vahel oli suur kolossaalne neljakandiline kiriku ehitus, millest praegu on säilinud läänefassaad oma suurepärase viiluga. Petiklissidega portaaliga aknaavadega jäljendas vaade, lakooniline, võimas, monumentaalne muidugi ees tuleb ära mõelda, need puud-põõsad kloostri vahetult nii-öelda merega seotud meri oli mõnevõrra lähemal praegusest kloostri mere vahelt kulges läbi maantee. Suurväljakus peeti rahvapidusid. Muistne kroonik pajatab, kuidas kord kogunenud siia kirmest pidama tervelt 300 torupillimeest. Kui nad siis kõik korraga torud hüüdma pannud, kõlanud selline vägev jorinat, kiriku koorgi jäänud tummaks ja püha talitus tulnud katkestada. Siis oli ka tookord kloostrikalmistu, mille traditsiooni jätkati möödunud sajandil ja mille tulemusena tekkis väga omapärane, ainulaadne kalmistu kompleks mitmekümne huvitava rahva enese poolt raiutud kiviristiga. Kas teekonnal Pirita kloostri minevikku alustaksime siitsamast ka teist ja täiesti tänapäevast teemat? Kultuurimälestiste kaitseteemat juba päris konkreetsel kujul. Ja küsiksime, kuidas need haprad kiviristid kõigile tumedatele jõududele vastu löövad, kes siin võib-olla mõnel pilka sel sügisel oma rammu proovivad ega nadi, proovige rammu ainult öösel. Päeva ajal tulevad täiesti vastuinimesed, siia lõhuvad unikaalse väärtusega kalmistu riste ja mõtlevad nad väga suure vägi teoselega ära teevad ja inspektsioonil on peaaegu võimatu jõuda järgi nende ristide parandamisega lõhkumisele. Näete, praegugi vedeleb seal ringi terve kümmekond ristimis alles suve lõpul ja sügise algul on maha lõhutud. Võib-olla tuleb see osalt ka sellest, et vägimeeste taimelava on ju siinsamas üle tee bussijaama juures ja kahjuks on tõesti siin lähedal liiga lähedal just niisugune rõõmus koht ja, ja muidugi siin on väga sugune nurgatagune koht joomiseks ja on kole kahju, et meil ei ole seda jõudu, mis lõpuks selle skulptuur pargiansambli kuidagi äraldaks taolistest segavatest võimalustest ja viiks läbi mingit kontrolli. Võib-olla on mõlemad kohad siiski omal kohal, nagu öeldakse, ainult et üks koht puudub, siin vahel võiks tõepoolest jalutada, kasvõi rahvamaleva patrull. Võiks küll. Õnneks on see nii võrdlemisi väikese osatähtsusega nähtus, sest on ju kõigile teada. Pirita on meie vabariigi üks kõige populaarsemaid ehitusmälestisi. Siin käib tohutult rahvast. Suvel me töötame siin juba kolmanda neljad, suve on isegi raske oma päevaseid tööülesannet täita, sest vaata, tulevad inimesed ja on huvi varemete vastu ja küsinud küsimise järgi ja tihti tuleb tunniks poolteiseks töö pooleli. Voobist põgenevad kuskil teise nurka, et oma tööd jätkata. Ja see on muidugi väga rõõmustav nähtus. Ja ega mitte ainult meie oma inimesed kui pale käib siin välismaalasi. Tänavu aasta näiteks on käinud sind prantslased, inglased, soomlased, rootslased ja rääkimata tohutust arvust meie nõukogude külalisi. Ja imelik on see, et nemad on nagu palju rohkem kiindunud, palju rohkem hämmeldunud sellest võrust, sellest monumentaalsust kalmiste omapärast, kui tihti meie oma inimesed, kelle hulgast paistab kõige rohkem, on neid, kes just et nagu ei taha silmas pidada korda siinega teatud austustunnet selle vana asja vastu. Võib-olla oleme selle üle-euroopaliku haridusega lihtsalt liiga harjunud ja nagu pagarilapsed saia ise nuiaga me peaksime teadlikud olema, millega tegemist, on natuke pidurdama ennast seal, kus tüdruk on tarvis, et kui saia ei söö, siis vähemalt põrandale visata ei ole ka sünnis. Muide just äsja enne, kui ma sain mikrofoni sellest kabuurist välja ilmselt kaks sisse sõitnud, küsisid toetada koe ja Johnson tüübli nähtus. Siin liigud ringi, alalõpmata, küsitakse, on kole kahju, et me ei ole nii kaugele jõudnud, paneksime välja, siia tuleks palun välja siia väikses stendi klaasi alla seletavad tekstiga mõned tüüpilised pillideks, paanikene juurde ja nii edasi. See vähemalt rahuldaks esialgse huvi, ma loodan tuleva aasta kevadel pirita värav ees või peafassaadi kõrval on hästi vormistatud esteetilised, hästi mõjuv stend seletustega. Varsti 400 aastat on nende varemete vahel käinud inimesed võtnud, millest jõud üle käib. Teinud kivi kuule kahureile ja tassinud kive ehitustele. Ning õieti alles praegu, kõige viimasel aastail on inimene, meie riik hakanud neid vanu kive kaitsma, uurima ja hoidma hoidma kui osa Tallinna üle Liidulisest ja laiemastki kultuuri haruldusest. Me siseneme peene Rait Kiviportaaliga peauksest kloostrikirikusse kus enamik teist on jalutamas käinud. Kiriku läänepoolne osa portaali poolne pool kuulus nii-öelda rahva kasutamiseks, kuni võib öelda ja kiriku idapoolne osa oli kloostri jaoks. Kuigi klooster ühendas nii nais- kui meesperet, kuulus võim kloostris siiski aptistile, see on siis ütleme naisjuhatajale. See oli Birgitta ordu omapära, solid Birgitta ordu omapära tegelikult, aga kirikuteenistust viisid läbi mungad. Nunnad said kirikus tulla ainult kinnisele rõdule, kus nad joon rahvale nähtavad ja kuulasid läbi suletud rõdu siis kirikuteenistust ja ongi huvitavad just selle koha peal, kus neid kirikurahva pool lõpeb ja algab, kloostri pool on just vasakul pool seinast, näete väikene kaarega ukse rõdu ja seal rõdul istus kloostri naisjuhataja kes võis jälgida siis nii rahva poolt kui kah kloostri poolt. Ja tema tema selle peaukse kõrval ongi kolm avavust, kust nunnad pääsesid oma suletud rõdule, kuna abtisse ukse natukene kõrge, mis ta nägi üle serva alla ka, mis seal toimus, detailne kontroll muidugi. Püüame nüüd sinise taeva asemel näha seda, kuidas tol ajal ruum välja nägi. Fantaasiat toidavad muidugi need kõrged ilusad kaarjad, aknad ja akende kõrval näete võlvitugesid ühel pool ja teine pool. Kogu see neljakandiline hiila kast, kuni võiks öelda, oli algselt liigendatud kahediilerite reaga. Diilerite kohalt kulgesid võlvid ja need konsoolid, võlvitoed kahel pool neid ilusaid aknaid võtsidki vastu pillaritelt tulevaid kaari võlvid olid kõik ühekõrgused, tekkis kolm suurt võlvitud löövi, mille tõttu taolist tüüpi nimetatakse koda kirikuks. Vastandina taolisele kirikutüübile, kus keskmise löödi või piljardit vahele jääva löödi võlvid, on märksa kõrgemad kui kõrvalnööridega. Niisiis on kodakirik selline, kirikus on ühe katuse all kõik need löövet ja sama kõrgused, sama kõrgused ühe katuse all vastandann basiilika, kus on rahutu joonega katus, erineva kõrgusega, keskmine lööv on tõesti niivõrd kõrgele, ta saab iseseisva katuse ja külm levidel jääb kahel pool niisugune puldi taoline ühe poolega katus. Nii. No nüüd on pilt käes. Ainult muidugi oleks väga hea, kui tulevane külastaja saaks siin, mitte ainult fantaasiale, toetudes sellise ettekujutuse minevikku arhitektuurist, Pirita kloostris. See on täiesti õige. Me oleme mõtelnud ka sellele küsimusele ja kavatseme kunagi tulevikus komaid järk-järgult tasapisi edasi sammudes jõuame tööga sinnamaani, et me võiksime kogusele hiila kirik põranda välja kaevata. Nagu näete, on siin keskeltläbi üle meetri, kohati poolteist meetrit. Varisemise kihtimis tekkis põlvide prahist kui eks see välja 15 muidugi Nende seinte ja kogu ruumi monumentaalsust tunneb, märksa kasvab tigude ette, kuivõrd palju võib muuta näiteks 60 sentimeetrit, rääkimata meeter 20-st sentimeetrist kõrguse vahest põranda osas kogu ruumi monumentaalsust. Ja kui nüüd see põrand oleks enam-vähem puhas, siis polekski muud vaja, kui selle täiteprahi all leiduvad bilarite alused konserveerida, nende pääle panna. Hekipõõsad, mida võiks pügada kasvu alumises osas piilari kujulisteks. Ja ainult kaks piilarid näiteks siin portaali ees täies kõrguses välja ehitada, viia pillarite kunagised vanad kaared, sõuda konsoolidega, kes on kõik. Kirikus tuleb, te näete kahte pyydarite rida pidarite jäljendeid siis ma usun, päris lihtne on kujutalla algse ruumi arhitektuurset mõju. Ja kui, siis eriti mõnel sumedal pimedal õhtul. Kujutlegem korraks, ruum saab ka tumeda lae nagu vanasti, kui kõrged võlvikaared kadusid ülalhämarusse. Ja kui veel kas või mõnedki elektrilambid valgustavad Alt neid tulevasi halle ja rohelisi sambaid ja seinu siis võib tõepoolest tunda, kuidas su ümber hakkavad elama kauget sajandit ja kauged esivanemad, kes ladusid üles need müürid ja panid elama kiivi. Ja nüüd oleme siis lossikiriku idasopis eest vaadates tagaotsas. Ja kes siin on kangiga kiviseina kallal jõudu proovinud, seltsimees raam. Ja see ei ole meie juba süüdi. Need on väliuurimust jäljed, kus me püüdsime selgeks teha kloostriehituse ajalugu natuke täpsemalt nende üksikute jälgede varal rekonstrueerus väga huvitav. Ehitusajalooline pilt. Nimelt hakati kloosid ehitama algul hoopis pidulikuma plaani järgi just selle Basilikaalse tüübi järgi, millest meil pole juttu, kus keskleo pidulikult kõrgele tõusnud nagu prantsuse esinduslikumas suurtes katedraali ides ja madalalt alistatud kesklevile. Ja siis näetegi esimese ehitusperioodi jälgi madalalt kulgevat külglevikaart, võlvi, kaart, jätkuga põhjaseinale. Kõik see kuulub Baselikaalse süsteemi juurde, kuid töö oli parajasti nii-öelda heasse hoogu sattunud, kui on tulnud mingisugune takistus, mingisugused jõud on vahele astunud ja see pidulik, esinduslik basiilika tüüp. On likvideeritud. Töid on jätkatud hoopis teises laadis, nagu ehitusajaloolased ütlevad mõnevõrra demokraatliku masse stiilis kõik nöörid on ühekõrgused. Ja sellise kirika lõpetati deegold mõtete, millest taoline plaanimuutus. Näib, et selle plaanimuutuse põhjuseks oli ema kloostrikorraldus. Emaklooster teatavasti asus Lõuna-Rootsis ja selle kloostri eeskirjade kohaselt Tiit kirikud olema ehitatud selles kloostri ordus koda kirikutele. Tallinna mehed tahtsid viia läbi nii-öelda moodsamat joont uuemat laadi ja see keelati need ära. Ja see ehitusmeister, kes hakkas ehitama esimest basiilika tüüpi, pidi ilmselt Pirita töölt lahkuma. Kuid tema mõte ei surnud välja ja me näeme, et kümmekond aastat hiljem alustatakse Oleviste kiriku monumentaalseid ümberehitamist ja Oleviste kirik ehitatakse ometigi pasilik kana ja peatselt järgnevad tema eeskujul ka teised taia, suured kirikud, toomkirik ja Niguliste kirik. Aga just siin, Pirita kirikusopis, te näete selle võitluse algust. Aeg on astuda Parempoolse madala võlv ukse kaudu kloostri peahoonest välja. Kuid vähemalt see, kes siin pole paar aastat käinud, on meeldivalt üllatunud. Pirita kultuuri mälestusmärk on tublisti kasvanud, vaatajat veerandi juurde saanud. Endiste võsastunud küngaste asemel, kus Pirita väikesed vürst Gaabriel idia Ivoshenkenbergid alles hiljuti veel puumõõkadega Liivi sõda pidasid laiub nüüd korrapärane madal hall müüristik mille harja katab noor sametine muru. Ja ilm on palju muutunud, sest alles alles mõni aasta tagasi olid siin kõrged mullahunnikut kinni kasvanud rohuga ehitud, otsin pääl, nüüd on nad kõik ära koristatud ja tänavu suvel lõpetasime osalised selle munkade poole idapoolse rajooni idapoolse tiiva väljaajamist. Selle töö põhjuseks oli nende üksikute müüri säilmete hoidmine, parem säilitamine. Ja muidugi tulemustelt küllalt huvitavad. Te näete, terve suur ruum on välja kasvanud maa seest seinal suured võlvi jäljed, ta oli kahe röövline keskel kaks sammast, samba vundamendid on siin näha. Üks hetk. Kui te alguses meenutasite meile vürst Gaabrieli aegset Pirita välisvaadet siis nüüd me olemegi just selles osas, mis meie praeguses välisvaates kaugemas vaates puudub, eks ole, mille müüristiku ainult madalam osa on välja kaevatud ja mis ruum see praegu on, kus me Viido munkade söögisaal nagu teda nimetati vanasti ladinakeelse nimetusega refektoorium saat suurest ja koridoris tuleb siis ilus raip portaal ja siin lõunapoolses seinas, näete, mis siis huvitavat kaheksakandilist osaliselt purustatud kaheksakandilist valamud valamud ehk keskaegse nimetuse järgi lavatooriumi, milles mungad loputasid oma käsi, enne kui nad läksid. Sööma siin laes rippus väikene kannukene veega. Augu all oli vees lüliti ja see juhtis vee läbi müüri kõrval olevasse ruumi, kus on näha veel v sülitioot. Ja selle all põrandas suur auk, kust vesi siis tilkus nõrgus alla keldri põrandale ja see muistne veevärk seal on veel siiamaani päris korralikult tan praegu jah, täiesti nii-öelda funktsioneerimisest kõlbulik ja siin kõrval, nagu näete, on seal luup kakke kõrvalruumist võiksime kõrvalruumi moodsa keelega nimetada, serveerimise ruumiks anti siis toit munkade kätte söögisaali täpselt nii nagu kõige moodsamates tänapäeva projektides. Seal analoogia on täielik, muidugi te ütlesite serveerimisruum, mitte köök, mitte köök, sest munkade poolel toitu ei valmistatud. Birgitta ordu sisekorra järgi valmistasid toidu nunnad nunnade poolel ja siis säält valmistatud toite anti läbi. Ühe ruumi piss oli ainukeseks ruumis kogu kloostris, kus mõlemad pooled võisid hädavajalikke asju ajada. Seal nõndanimetatud kõnetluste ruum ehk parlament, toorium, mille keskelt läks läbi suus sein ja seinas oli siis mailis kaks kolm ava. Täpselt on raske öelda, sest see osa meil seinast varisenud ja läbi nende aukude anti siis kas valmistoit munkade poole pääle säält toodide läbisele võlud koridori siia söögisaali otsas olevasse serveerimise ruumi ja siit antideis õigel ajal läbi luugi söögisaali. Lubage ma vaatan, no see on ju päris suur ava ja Syner, ta on natukene vähem kui meeter lai aknakujuline. No tolleaegne munk muidugi läbi ei mahtunud, aga on küll. Küsimus läks viltu, sest siin unne joonud nunnad siia ei pääsenud, ah seal seal vennad vastu kiriku taga, vennad võtsid vastu õdede käest võid selle asja serveerimisruumi, nunnade jõuti siin, siin oli ainult meeste lõhn, siin, muud ei olnud midagi. Muidugi selgus, et meie poolt välja käivad ruumid taga jätkuvad v suured ruumid, ilmselt oli seal suur koosolekute saal kapiitlisaal ja kogu munkade poole lõunapoolne müür kulges praeguse elamu tagant läbi. Praegune elamu siin näete enda ees seon täielikult kloostrihoovi territooriumil. Nii et praegu me veel hakkavad õieti üks väikene osa, võib-olla neljandik kogu sellest alast. Ja siin nad nüüd tuleb siis sellest munkade vastselt välja kaevatud. Ristikäigus tuleb, käik jätkab otsekohe, läheb kiriku taha juba enne sõda palaga avatud ruumidesse ja selle selle kompleksi keskel ongi meie poolt äsja meenutatud kõneluste ruum siin praegu oleme siin praegu oleme, näete, meie jalgade ees on, on väikene müüririba millest veel mõnedkümned senti kõrgemal olidki need arvud, kus siis toit läbi antikus, riied anti parandamiseks nunnade poolele ja nii edasi, kõnelemise ruum. Ühesõnaga praegu teeme siin päris õiget tööd. Selle jaoks mõeldud, seda küll. Nende nunnade pool laiub teine pool, väga suur territoorium, märksa suurem kui, kui munkade pool ja kõik see alles praegu on oma varemete ja alusmüüride jäänustega paksu mullakate all. Ja muidugi väljakaeveehituse uurijal eriti huvitav komplekt ja ta on puutumatu, siin võib leida väga palju asju just nii-öelda vanemast perioodist, kas leiate selle käigu ka üles, millest kirjandus räägib, et Piritalt pidima ilmatu pikk tunnel Metro tunnel Tallinna viima, kas te usute kasida? No kena oleks, kui oleks selline käikega vastu, ei oleks minagi vastu, ei oleks wet ära öelda, taolist käiku muidugi ei ole ja tore on, et see käik siiski eksisteerib kirjanduses ilusat lugeda. Aga muidugi, see oli tol ajal tehniliste võimaluste juures võimalik ja ta oli sisuliselt kah mõttetu, mingisugust tarvet taolises järgioon oleks aidanud ja tagauksest metsa poole. Ega seda muidugi huvitav praegu siin meie ees laiuva nunnade poole puhul kujutada ette, kuidas näeksid territoorium välja, kui ta oleks nüüd välja kaevatud ja müüri säilmed, mis peaks olema võimalikult kõrget, selles osas oleks konserveeritud. Siis oleks kogu pirita plekk sama suure kiriku keskel, täielik niisugune arheoloogilised välja kaevatud väikene väikene linn, asula, peaaegu Aadi Pompei võiks taine juures Tallinna Pompei taine Pompei ja turistidele ja asjahuvilistele jalutaja Nendele puhkehävitajatele oleks suurepäraseks niisuguseks pargiks. Mispärast ma ütlen, park sinodi valemitega tegemist, teisel pool näeme, et varemetele kangesti pargilik nägu juba praegu tahtsingi tähelepanu juhtida sellele, et meil on niisugune plaan siin kogu see hall Kivikompleks siduda rooduse rohelusega. Kõik need vägevad müürid kaetakse murumätaste ka. Ja murumätas kaitseb ühelt poolt müüri, säilitada paremini ja teine poolte seob deva loodusega ühes ühtseks varemete pargiks. See on nii palju, mina tean, Nõukogude liidus üks esimesi katseid taolist varemete parki realiseerida. Oleks vaja juurde mõelda siia nende müüride keskele. Mõni väikene kibuvitsapõõsas natukene, et pingid, kus inimeste istuvad Need on inimesed, kes ei ei reosta varemeid, haruldane vaade metsale, jõele ja väga romantiline. Kui tuletada meelde, et Göte omal ajal laskis vaimaris oma park varemed ehitada siis on lausa häbi jätta neid Tallinnas kasutamata, kui nad olemas on. Muide, ka meil Eestis tehti kunstlikke varemeid, sest inimesed on alati mingisugune kiindumus varemete romantika vastu. Sest varem, et ei ole ju ainult mitte varemeid vaadanud esoteersed minevikku traditsioonidega ja see on nii imelik, et mida rohkem inimene on kiindunud tänapäeva, seda tugevam alati veel huvi mineviku vastu, kuidas tookord inimesed võitlesid oma elu eest, kuidas nad ehitasid, kuidas nad lõid ja ei ole midagi imestada, kui parkidesse ehitati kunstlikud varemed. Ühele asjale tuleb siiski veel seltsimees rajal mõelda, kui te selle kauni varemetepargi valmis saate. Piletimüüjale vist selle mõtte üle on palju, pead murtud ja paistab küll nii, et tuleks ehitusmälestisi kuidagiviisi rakendada, nii et nad tooksid midagi sisse ja oma nii-öelda konserveerimise korrashoidmise kulud ise ära tasuksid. Ei oleks kuigi palju vaja igale igalt sisse tulijalt, igalt vaatajalt võtta mõne kopika, ainult kuid see teeks välja niisuguse summa, mis täielikult vabastaks riigi igasugustest lisakuludest. No seni veel piletimüüki ei ole, aga külalisi on nagu paistab, näete, kogu aeg jalutades ei ole siin kunagi puudust. Isegi lauljatest mitte, kui kõrv, teraseman. Kas ei saaks seni, kuni kõik hästi korraldatakse piletiraha asemel mõnele mehele labida pihku pista. Muide, siin on käinud abiks ikka mitmeid. Näiteks käib juba mitmendat aastat meil abiks kaevamas Eesti kaabli kodu-uurijate kollektiiv eesotsas seltsimees odresega ja tänavu aasta nüanssimine täiesti iseseisva ülesande, nimelt oli siin peafassaad ees kalmistul üks salapärane küngas, mille kohta keegi midagi lähemalt ei teadnud. Sellest künkast passis välja ainult üks ilusti tahutud kantkivi. Nonii andsime neile siis selle ülesande oli kohal iga õhtul 10-st inimesest koosnev brigaad ja nagu näete, siin meie ees on täiesti uus vundament, mida seni ei teadnud. See on omapärane kuuekandilise kabeli alusmüüristik mis on kogu meie vanemas ehituskunstis täiesti unikaalseks nähtuseks. Isegi kirjanduses ei olnud selle kohta mingeid andmeid, ei vähematki märkused, mingisuguseid kuuekandiline, väikene võrdlemisi näete väikimisena altari lava aru saan talle alles ja portaa siinsamas kõrval ja arvatavasti kasutati teda nii-öelda luukambrina. Eks sellele võib-olla ehk kõige paremini vihjavad needsamad kondid, luud, mis sealt välja on tulnud ja väga palju uit tuli välja, mõtlesime mustajat Mahase kõrvale ja praegu oleme saanud jälle ühe huvid tavaehitusvõrra rikkamaks, mida, mida varem ei osanud üldsegi ette kujutada. Nii et siin on niisuguste abiliste, isetegevuslaste ja entusiastide abi olnud väga mõjus ja põnev oli näha, et rahvas on täiesti huvitav. Kui see brigaad kaevas, kogunesid siia ümber tugevat inimest noori ja vanu ja pakkusid labidad saarest labida pihku ja tavaline kahte väikest poissi, kes kaevates leidsid terve hulga huvitavat rahasid isegi 14-st sajandist. Muidugi, vaimustus oli väga suur ja, ja töö käis õhtuti suure rahvahulgaga. Siit siis kaks järeldust, kõigepealt, et ühiskond võib kultuurimälestisi mitte ainult kaitsta, vaid käed külge lüüa, et nende arvu suurendada, kõigepealt maa seest välja tuua, mis seal veel on ja teiseks, et avastate niimoodi vist küll meie vabariigis esimestena ühe isetegevuse, toreda ja perspektiivika liigi. Kui inimeste ise löövad kaasa, õpivad tundma kogu seda vana kunsti siis ta kipsis tablettidega õieti armastama ja loomulikult teda armastab, austab ja hoiab siis ta kaitsta ka paremini. Ja muidugi võiks palju rohkem ära kasutada koole taolisteks ülesanneteks, mis juba varakult harjutaks õpilastesse nägema väärtusi seal, kus nad tihti ei oska praegu veel neid näha. Ja me võime vist päris kindlad olla, et väike koolipoiss, kes on maa seest juba midagi hinnalist välja kaevanud, oma töö ja vaevaga ei lähe teist ilusat asja maatasa tegema. See on täiesti loomulik alguses vana või uus, möödunud aasta käsit meil kah Tallinna õpilased kaemas siin sügisel mitmel õhtul ja nad suure huviga tegid tööd, pärisid, õppisid tundma terve väikese lõigu meie vanemast ajaloost ja see võib ainult hästi mõjuda kogu kogu nii-öelda noore inimese kultuurilisele kasvamisele. Võime kujutleda, kuidas siinne miljöö virgutab lapse elavat fantaasiat. Kõik need salapärased võlvid, pimedad käigud, keldrid. Nad on küll minu isa juurde muudad Jan oma isa peale. Asjata. Võtab riie seljas, mina ei lase ennast peksta. Vaata, meie ei. Miks te piinate, miks sa oled vihastanud püha naisterahvast põlvili ei, palee ei põelveeli. Kes oled sina, ori, et sina Pirita kloostri valitseva apteekriga sel kombel rääkida julgeb? Pole tähtis, vasta, kes sa oled? Sagovski. Nii püha paik olla, kus põrguline valitseb jumalal ei ole rõõmu sellest rikkusest, mis pettuse ja orjade higi läbi siia on kokku korjatud. Siia. See kuller jõudnud väravas kaugemale ja Ivost Sven Grünberg ei tule enam iialgi Magdaleena pannud säile. Teie leppige sellega, et teie valitsemisaeg on nüüd lõppenud. Matkadel Tull klooster, pale. Pirita klooster põles maha ja varises kokku Liivi sõja ajal aastal 1577 pärandades nime endisele Marientaalile ja Kose jõele. Kloostri viimane aktis Magdaleena fold, Zoege. On ajalooline isik kuid suurimaks ajadokumendiks on kloostri müürid ise. Nad avavad teadlaste ees järjest uusi lehekülgi sünnimaa minevikust õpetavad meid tundma keskaja elu ja ehituskunsti ning rahva kustumatut tungi täiuslikumale elule.