Kirjanduse. Stuudios on Peeter Olesk ja kursusekaaslane Mart Tummelas. See samane teema on kirjanikust, kelle kohta ma ausalt uudistades ei teadnud midagi enne seda, kui me rääkisime et meil tuleb selline kirjanik arutellu, mis on see fenomen, miks sina beeta tahad sellest rääkida? No siin on mitu põhjust, aga et mitte lugejat eksitada, see kirjanik on Elin kaid toona isanime järgi, aga abielus Sellesse kee täht, millest me rääkisime eelmine kord Elin toona on äärmiselt keerulise elulooga ja saatusega daam sest ta oli ikkagi sunnitud ka minema maapakku ehtes Rapla ei ole kunagi kasvanud üles kodumaal niimoodi, nagu me seda normaalseks peame. Tema pagulane aga mitte näiteks Rootsis vaid hoopiski Inglismaal ja inglise. Eestlased on midagi muud kui, kui Rootsi omad. Võimalused märksa suuremad. Inglastel ei ole seda kogukonda seal inglise eestlastena. Külakogukond, aga Rootsis näiteks olid ikkagi olemas lastele eestikeelsed koolid ja ajakirjad ja ajalehed. Inglased Ta on Inglismaa, eestlased on hajutatud. Mis tähendab tihtipeale ka tuule peal elamist. Osalt ka perekondlikel põhjustel on Elin ka ei elanud ka tuule peal. Teine põhjus on aga see, et ta on kirjutanud kaks raamatut mis on iseenesest biogra. Graafilised. Ühe pealkirjaks on Ella, see on tema vanaemast Ella Ennost. Ja teine kannab pealkirja Rõõm teeb taeva. Tagatuld ilmus aastal 2000 kirjastuselt Ilmamaa Jaan pühendatud emastel olla. Mõlemad vanavanemad on raamatukangelased, kui nii võiks öelda, ehkki kangelasja mitu suurel määral Elin toona kirjutab läpika iseeennast. Mõnikord on ta seal minategelane, mõnikord räägib endast kolmandas isikus. Ta kirjutab paratamatult palju oma emast, kes oli näitlejanna, kuigi alustas hoopiski stuudiumi arstina Flicki toona sündinud 1000 910984. Mingil määral on sees muidugi ka n toona omaaegne Pärnu teatri peanäitejuht, kes elas aastatel 1909 kuni 1973, töötas muide ka kuuldemängude lavastajana Eesti raadios. Nii et tasapind on jällegi mitu vanavanemad. Vanemad temaise. See peamine põhjus, miks Elin toona tuleb jutuks, on küsimus. See on juba päevakorrale tõstetud külge, mitte seoses temaga, kui kaugele tohib biograaf minna? Muide, see on huvitav paralleel, me rääkisime mõne nädala eest Ene Mihkelson-ist ja täpselt samas kontekstis, et kui palju kirjanik autobiograafilisele taustale toetudes võib ta avaldada fakte või avaldada seda, mis võib mõjutada neid inimesi, reaalseid inimesi, kes on koos temaga elanud, eks mäletad, meil oli jutuks tema romaani Matsi põhi üks tegelane olnud või mis ta nimi oli, eks ju, kes olevat omakasuemaga kokku elanud, eks meil võib tekkida kohe küsimus. Kas see reaalne inimene ja kuidas see muutus reaalse inimese mälestust. Vot minu meelest ka Elin toona puhul ma lugesin läbi tema kaleviküla viimsed ütleb, mul tekib kogu aeg küsimus, et et kas see autobiograafilised, millest, mis on selle taustaks, eks ju kuivõrd see mõjutab inimesi, kes reaalselt on elanud nende nendesse suhtumist, nende mainet. Siin tuleb vahet teha kõigepealt selles suhtes, kes kirjutab minu veendumuses. Lapselaps võib kihutada oma vanavanematest iga kell. Nii et sa leiad, et see, mis ta kirjutas järgmisest lennust aga Ernst Enno on äärmiselt põnev jah, et see, see on vastuvõetav meie jaoks nagu teatav ajalooline tõdele. Ei, mitte teatav ajalooline tõde, vaid üks tõde lähtuma naise poolt, kes pole oma vanaisa kunagi näinud. Lennu suri 34. No seene memuaar, vaid see on nagu vahendada. Et Friedebert Tuglas sisuliselt kukutas ennast Enno kui luuletaja juba alates debüüdist läbi võib-olla et seal Tuglase viga võib-olla, et maailmas lihtsalt erinevad, sest Tuglas oli ka sel ajal, kui ta ennast kirjutas, ise küllalt raskes olukorras, sest uut loomingut ei olnud, olid ainult arvustused, tõlkide, kõik muu ja, ja pahandamised Vilde aadressil, aga mõnikord võib varustaja olla ka väga julm. Vaja järjest täna ei ole eesti poeesia nii-öelda panteoni mingisugust erilist kohta võitnud. Ta on ikkagi meie jaoks mingisugune laste Kuule nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad on klassika. Ei ole niisugune, vaid see on tõesti klassika. Ma olen kasvanud. Kodu, aga keegi oli Ennot nagu sellesama, sa rääkisid Tuglastaga mingi Alver Underi kõrvale ja sea ju keegi ometi Ennot. Ei olegi vaja. Henno tegi oma tööpalgad, ma mõtlen Läänemaa koolinõunikuna. Kas me kujutame üldse ette, mis on koolinõuniku igapäevane käia koole katsumas? See tähendas Läänemaa olukorras tihtipeale sõitmist Hiiumaale. Enno kannatanud Merkeli merehaige, aga jäta sinna Venemaalt täiesti võimatu. Mida saab koolinõunik teha? Koolinõunik kuulab näiteks tunni ära ja ütleb õpetajale, kas see oli seatund või halb tund. Ja nii edasi, aga koolinõunik peab vaatama ka kooli olusid. Viljandimaa servas Sooma ääres on niisugune põhikoolina kukildu. Suure-Jaani kandis ja kildu põhikooli käe samal ajal revideerimas ei keegi muu kui tollane haridusminister Mait Klaassen, kes meelitati sinna täiesti teadlikult, et äkki siis saab koolimaja remont raha, mida ta ka tõepoolest sai, see kool. Aga egas Mait Klaassen ei läinud seal eesti keele tund. Tollal näidati need kohtumised, Majas lagunesid ja kõige rohkem lagunes kildu tollases koolis. Peldik sõna otseses mõttes pildi kuivkäimla. Maitsen seda mulle ka kirjeldanud, ütles väga viisakalt, et see asi on teil siin küll väga põrgulik ja nüüd on need asjad korda tehtud. See ei ole mitte koomiline külg koolinõuniku tegevusse. Argipäev, aga võtame veelgi kriitilisema näite. Oletame, et õpetaja ei sobi kooli. Lihtsalt tal on vaja palka teenida, aga ta ei sobi. Ja Ennol tuli lahendada küsimus, kuidas siis garanteerida, et see õpetaja, kelle koht koolis ei ole, ikkagi jääks tuule peale vaid vaid leitaks mingisugune lahendus? Ükskõik, kas võtad uue õpetaja, mis ei ole kunagi maal kerge või teed nii palju märkusi, et õpetaja parandaks ennast, räägiti sektoriga või siis muidugi sel ajal koolijuhataja, aga, aga et see ummik oleks lahendatud, kõik see Lenna argipäev pluss muidugi koolinõunik pidi andma vahetpidamata aru hariduselt pangaametnik, ta tahtis ühel hetkel koolinõuniku kohalt vabaneda ja pöördus panka palvega anda talle tööd pank majanduskriisi ajal vastastel kahjuks praegustes tingimustes meeldile tööd anda ei ole. Kui vabaneb tootja meil meeles, aga praegu kolm punkti ja nurksulud jätkate oma tööd seal, kus te olete aga käia olukorras, kus sa saad aru, et see töö ei ole väga vaimustav, võib olla küllalt suur needus. Niipea kui Enno tuli kooli järjekordselt katsumiselt haapsallu oma oma koju niipea sulges endajal võimalikult oma töötoa ukse, lugelise kirjutas seal. Sa oled endiselt hästi lugenud Elin toona Eastena eluloo raamatut Rõõm teeb taeva tagatuld. Et ma tahaksin minna tagasi helindonaudeeemmdeeennostva, räägime tulevikus ka Elin toona suurt tegu eesti kirjanduse jaoks on olnud see, et ta on meile rääkinud sellest lennust nii, nagu ta oli oma vanaisa kaudu. Aga kui me läheme ikkagi Elin toona juurde, siis tema looming ju oli meie jaoks ju midagi sellist, mida Eestis ei olnud enne 90.-te algust. Noh, me teadsime, et on paguluses elavad kirjanikud üks kui teine Ristikivi ja nii edasi aga see, mis mis ta tõi pärast 90 esimest aastat meile, see oli midagi ju sellist, mille kohta meil ei olnud üldse ettekujutust, et paguluses elav kirjanik et tal on probleeme eesti identiteediga, just, seesama Raivo Küla viimne tütar, mida ma lugesin piinlikult enne meie saadet näitab seda, et me oleme kogu aeg rääkinud, et meil on siin oma Eestis olnud raskusi oma identiteedi säilitamisega. Aga Läänes see veel suurem probleem olnud. Jumalale tänu, et Daniels ennast kirjutanud selle raamatu, mis toob meile tagasi eesti kirjanduse algusajad, aga, aga minu meelest on märksa tähtsam tema puhul see, mis ta on kirjutanud eksiilis olles nende eestlaste saatusest, kes ei saanud olla oma kodu ja, ja kultuuriga pidevas kontaktis, kes pidid seda alles hoidma. Tohutu surve tõttu, mis Ameerikast või kus tahes ameerikalikku skulptuurist tuli. Sul on õigus, aga see toob meid omakorda uuesti küsimuse juurde. Kaugele tohib biograaf minna? Elin toona lan, viited sees ka elu varjukülje all. Ma mõtlen, rajatud della. Ja mingil määral on ka tema saanud selle kasvatuse või selle moeosaliseks, mida nimetatakse feminismi-iks. Nende raamatute autor on naine. Väga selgelt laine ja absoluutselt naine seal väga õige tähelepanek. Võlla meie Beekmanni meelest ma läksin omal ajal täpselt samamoodi naine, autor ja nüüd ma näen Elin toona pool täpselt sedasama naiselikku lähenemist. Aga kes meil olid Eesti nõukogude kirjanduses mehed, naisi oli ka jah, aga, aga mehed või siis ühiskonnas endas olid parteisõdurid, parteiga, realistid, tehaste direktorid, paljud nendest muid inimestena äärmiselt tähelepanelikult, üldsegi mitte ahnitseda tüübid, nad mõtlesid kollektiivide sedasama mooduli lugu mitmes kolhoosis. Ja kõik see rajanes ikkagi sellel, et liigume kuskile edasi. Et mitte edasipüüdlikkus ei ole päris õige. Kuhu nüüd on Elin toonud püüelda edasi. Kui ta on olnud pikka aega pagulane, kes samal ajal ajateks pagulaspoliitikat, ei, nagu paljud seda tegid. Ei tee. Taan tahtnud olla looja. Sul peab olema siis nende kriitikute hulk selja taga ka, kes võimendavad sinu loomingut, son, üks teeks, sul peab olema taga kodune toetus. Sul peab olema taga keegi, kes sind usaldab. Ja sina ju Ella Enno pilt just nimelt mitte kui lugu ühest vanast daamist, vaid kui inimesest, kes mõistab soojust kellele see on tähtis. Aga, aga kui tal on. Mängis ainult näit ringides, kirjutas ka midagi. Kui tal on tütretütar, kes võib-olla alles otsib ennast siis seda soojust on vaja rohkem. Jätaksin sel puhul selle feminismi täiesti kõrvale. Nende raamatute autor on eneseotsija, ta kirjutab lahti ennast. Aga mitte nii, et mina. Tänu kellele ma olen olemas ja neid ei ole sugugi väga vähe, see ei olnud ainult perekondlik ring. Elin toona selles mõttes õnnelik nähtuseks, vanaisa oli Ernst Enno ja nii edasi. Toonade suguvõsa ei ole ju eesti kultuuris mingi olematu nähtus, vaid väga kaalukas nähtus. Et püüaksime tema näitel vaadata või hinnata, mitte vaadata, vaid hinnata seda, mis on pagulaskirjanduse roll olnud eesti kirjanduses. Me oleme rääkinud siin nendest Eesti Nõukogude kirjanikest, kes on siin ikkagi suutnud teoseid avaldada, hoolimata tsensuurist ja nii edasi. Aga see pagulaskirjanduse tuli meile alles hiljem. Milline on see nende mõju olnud tänasele eesti kirjandusele või üldse eesti kirjandusprotsessile? See on jällegi kaks ise asja, selle päästepagulasautorite raamatuid oli, vajab pagulaste nooremale põlvkonnale emakeele ja selle maa keele meeles pidamiseks ja lugemiseks need kõik, mis seal ilmusid, need on tegelikult ka kõik eesti keele õpikud ilma grammatiliste harjutustega ja kõige muu Ta aga elav keel, vaieldamatult. See on üks. Teiseks oli vaja kedagi, kes sunniks pagulasi mõtlema, hoolimata merede ja maade kaugusest üksteise peale. Üks asi on, ela kivi, Elin, toona on siin ka ela kirju kasutanud. Teine asi on see, et reisimine oli pagulastele suhteliselt kallis asi. Raamat levis ta vanu, näiteks Bernard Kangro-le märksa kergemini ja oli vaja tutvustada ajalugu nüüdisaega aga mitte nagu mälestusi ennemuistsetest aegadest vaid kui teated olevikus, sest terve rida probleeme on Elin toona väga olevikuliselt, näiteks mis sa teed siis, kui kui tekib kahtlus, et kas sinu abikaasa homoseksuaalmis sa siis teed eesti kirjanduses kuni 90.-te aastate alguseni niisuguseid inimesi nagu polekski, kõik on äärmiselt vaprat kolhoosi altarit ja kantselei tädid ja nii edasi. See on täitsa selge, et see, see ei ole päris üksikisiku episoodi, et see on üldisem asi. Nii et teataval määral seal on need raamatud ka alati avastuslikud. Hoopiski teine aspekt on see, et nad jõudsid siia Eestisse ja tõepoolest hilja siis, kui pagulaskirjanduse paarkümmend aastat pärast kirjutab isegi isegi pigem ja kuid nad jõudsid ju pagulaste endi keskele siiski küllalt kiiresti. Teatavas mõttes. Need laiali paisatud pagulased tundsid oma oleviku kaugelt paremini kui meie oma oleviku. Meie oma olevik oli kunstis, kirjanduses isegi teadis ikkagi tsensuurialune. Kõik need asjad on kirjutatud tsensuurivabalt väljatud, võib-olla enesetsensuur ja muidugi mõnel juhul tuli arvestada ka sellega, et kui sa tahad kodumaale raamatut saata, siis postid, tsensuur võtab selle ära. KGB raamatukogu oli sel ajal kindlasti paremini varustatud kui ühegi eesti kirjandusteadlase raamatukogu. Ja kui me räägime, helin toonastest, tema tegi nagu tuntuks Eestis õieti veel mitte Eestis, aga väliseestlaste hulgas ikkagi see tema romaan Lotugata, mis oli nagu rannamaaga võib-olla natuke Kadri ja muuga, eksin öelda tüdruku silme läbi maailma vaatamine. Aga see oli kõik ikkagi selgelt pagulase inimese vaatenurk asjadele, aga, aga veel kord, tulles tagasi selle tema kaleviküla viimse tütre juurde, mis seal tegelikult 88 kirjutatud Lundis kus on juba tuntav selline teatud kibestumine paguluse olemisest, et mind huvitab just see, see aspekt selles asjas. Me oleme kogu aeg rääkinud sellest, kuidas meesi kannatasime Nõukogude okupatsiooni all ja kuidas meie kultuuri hävitati ja nii edasi. Aga tegelikult Elin toona raamatud toovad meile selle kibestumise, mis on ka olnud väliseestlastel oma kultuuri säilitamiseks, et enne minu meelest on, see on nagu kõige olulisem, et me saaksime aru, et et ka pagulased seal kusagil Rootsis või Ameerikas. Neil ei olnud sugugi lihtne seda eesti kultuuri säilitada, kui nad siia tagasi tulid, see oli nende jaoks samavõrd pääsemine nagu meie pääsemine Nõukogude okupatsioonist. Muidugi ei saanud see kerge Allalajatelts poliitilistel põhjustel mida pagulased ei kontrollinud. See oli Nõukogude Venemaa tohutu surve. See oli surve teise maailmasõja tagajärgede pärast. See oli survega selles mõttes, et Eesti Vabariigist mindi pagulusse erisuguste saatustega. Ühtedel ei olnud muud võimalust. No ka seltskond oli, kes nii-öelda Eesti maja inimesed, eks, aga väga paljud need, kellel ei ole sellist taustaks, nad olid lihtsad inimesed, läksid võõrasse keskkonda ilma igasuguse kaasavarata. Ja aga ma olen tähele pannud, et küllalt paljudel inimestel, kes seal kas rootsistusid või isegi venestusid on tekkinud huvi selle vastu, mida nimetatakse juurte leidmiseks ja nad on küllalt tähelepanelikult ja põhjalikult uurimused ja kust nende alguse saanud. Siis oli see kõik ainult suulise traditsiooni asi ja mitte sellepärast, et kardeti kirjutada, vaid kirjutamine eeldaks niisugusel juhul ka korraliku arhiivi, mis olid siin luku ja riivi taga ja kust ei saanud mitte tuhkagi kätte. Samas on Elin toona olnud selles mõttes, kuidas ka julge autor et ta ei varja asju selle päästat konventsiooni eeldab, et seal ja ei oleks isiklik või et sa läksid kõik oma tunded iseendasse. Teatavas mõttes on Elin toona anti konventsionalist. Ja see on voorus, aga ta ei ole konversonalist selles mõttes, et ta ei muuda romaani poeetika. Ta muudab temaatikat, ta ei mõtle välja täiesti uut kirjaniku biograafia tüüpi või, või Ella Enno puhul uut tüüpi või? Ta ei mõtle välja isegi seda esimesena maailmas, et et ühes raamatus on kolm naiste põlvkonda kõik korraga sees. Sest see on olemas teatavas mõttes ka juba Tammsaarel. Ta uuendab seda, et kui me mõtleme konventsionaalselt, siis paratamatult ka vabakäiguvangidena ülekantud tähenduses. Kui me saame sellest sisemisest vangistusest vabaks, siis annab perspektiivitunde nii, et mina ei loeks Elin toona mitte kui pildikese ajal. Iga teinegi, kui ta biograafia piire tunneb. Ja kui ta tunneb näiteks delikaatsete isikuandmete rolli, ma teen saates ühe propagandatrükise suurepärane võimalus tutvustav saadetes. Lugupeetud Peeter Olesk. Aadress on õige, postiindeks on õige, kõik on õige. Esis jäägneb isikuandmete allikas on uue p i p Baltic ja Vilniuse linnast mingisugune tänav. Ja järelikult leedus kunagi käin oma isikuandmeid lekitanud. Tuhka, ma olen midagi niisugust teinud, see on nüüd see koht, kus tõesti kurja ei ole tehtud. Aga kus tegelikult biograaf, kuid ta on rumal, võib väga palju kurja teha, sest ta ei hoia seda, mis võib-olla polegi kindel endale, vaid vastupidi, laseb selle nagu turueit lahti. Keda siis veel veidi Elin toonast natukene riivamisi juba viitasid sellele, et kui me räägime eesti kirjanikest eksiilis pagulastest siis me tegelikult ju suuresti mõtleme naiste peale. Marie Under, eks naised, naise saatus, seesama Elin toona kaleviküla viimne tütar näitab seda, kuidas vot see on väga tähtis tähelepanu eesti naisel on probleeme oma identiteedi säilitamiseks. Et minu meelest see on ka üks väga oluline aspekt, millest me oleme nagu mööda läinud, et räägime pagulusest ja eesti kirjanduse kultuuri säilimisest seal. Aga tegelikult on ju naised olnud need, kes on seda eesti identiteeti seal säilitanud või püüdnud säilitada vähemast. See on ka täiesti loomulik kujuta ette, kui paljud pagulased, vaid tegelikult meremehed. Meremehed on identiteet ainult siis, kui ta naine Kodus ja iga sadam on tema jaoks kodu. Kui paljud olid sõjaväelased ja niisugused elavad seal, kus käsk ette näeb, aga mitte seal, kus endale kodurajad. Kui paljud olid professorid, kes vahetasid elukohti, kui palju oli leivateenistuse tõttu lihtsalt inimesi, kes ei saanud oma oma kodus üldse muud teha, kui magada heal juhul? Kogu muu aeg läks kuskile mujale. Ja muidugi, ega ega naised ei olnud siis kodused, naised olid omakorda tööl. Kalju Lepiku abikaasa oli suures raamatupoes esimene kassa lõpuks kõige tähtsam vahetuse kassidest. Elin toona oli ka väga lihtsate tööde peal ju seal suure osa oma selle pääseda. Töö annab mõnikord ühelise, ta annab sulle võimaluse jääda iseendaks, niipea kohale. Konkursi Ma ei mõtle Lääne mõistes konkursi konkursialune tähtis tegelane. Nii võidakse hakata küsima sinu meelsust. Kuidas sa mõtled, kas sa mõtled? Ja nagu Ühendriikide demokraatide pooldaja vabariiklane või mõttelised hoopiski nagu Eesti pagulasnäha. Kuidas sa suhtud Nõukogude Liitu, kuidas sa suudlus kommunismi gastros? Kõik need küsimused? Sul on esitanud, see on muide väga hea tähelepanek selles samas kaleviküla viimases tütre, seal käib see läbi, eks pagulane mõtleb kogu aeg mingil määral Ameerika Ühendriikide poliitikaga. Noh, mitte kooskõlas olevaid mõtteid, saad sa aru, kuigi Ameerika toetas Eestit. Aga samal ajal on Ameerika ühendriigid ei, ei hakanud ja nagu Eesti taasiseseisvumist toetama avalikult ongi see huvitav nii-öelda point kogu selles asjas, et me kogu aeg räägime sellest, et meil on olnud toetus. Aga see toetus ei ole kunagi olnud reaalses ajas enne kui tekkis selleks nii-öelda võimalus ja seda võis hakata eksponeerima. Ja Elin toona selles mõttes väga täpselt pannud seda, mida pagulased mõtlesid, nad mõtlesid kogu aeg tagasi Eestile, nad lootsid, et Eesti siis, aga nad ei näinud mingil hetkel seda toetust välismaailma poolt. See on nii ja naa, nad lootsid muidugi suuremat toetust, nad ei tahtnud manöövreid. Aga teisest küljest ega eestlane ei ole maailmas ainukene pagulane, pagulasi on olnud ka palju täiesti erinevatest maailma kohtadest. Siin vastuvõttev riik väga pagulasju üksteisele vastandada ei tohi. Mis sa teed näiteks ütleme saksa pagulastega, kes läksid teise maailmasõja lõpul Ladina-Ameerikasse või Lõuna-Ameerikasse. Nendel olid teine minevik kui nüüd näiteks eestlastel Ta sattus sinna suhteliselt vähe, toome näiteks hiljuti surnud Harri Männili. Või mida sa teed pagulastega näiteks Itaalias või, või kuskil mujal, need on nii erinevad rühmad. Et niipea, kui sa hakkad seal segregeerima seda seltskonda, sõidetakse kohalikule valitsusele sisse ja selle tõttu pagulane alati kahemõttelises olukorras ta vajab toetust. Aga ta ei tohi väga rõhutada, et mina olen pagulane, selle pääset sel ajal mõtlen kaheksakümnendaid seitsmekümnendaid 60 viiekümnendatel, laastanud isegi neljandat aastat lõpu oleks Nõukogude liit öelnud. See on meie alamneljakümnenda aasta okupatsiooniseisuga. Andke see rahulolematu pagulane siia, ta kasvab Siberis ümber Nõukogude rahvaks. Tahaks lõpuks küsida sinult peetorit, pagulaskirjandus. Milline on selle koht tänase eesti kirjandusprotsessi osana? See on kiusakas küsimus, sellepärast et nagu öeldud, pagulaskirjanduse kuldaeg Antali ajalise nihkega tulijaile, eks ju. Aga see kuldaeg iseenesest on läbi, selle päästetunkt pagulust ei ole. Need, kes seda vana aega mäletavad, on kaheksakümnesed. Elin toona ei ole nii vana, aga ikkagi on vana naine. Ja, ja samas on selge, et me ei tohi seda lugeda nagu uusiaalija laoni all vitriine jää, pühime tolmu pealt ära ja ongi meil kirjandus käes, see on täiesti vale. Ei ole Ristikivi. Ma ei ole. Kalju Lepik, museaal ei ole Bernard Kangro museaal. Lihtsalt võtmeid, niisuguste avamiseks peab olema rohkem kui see, et ühel pool oli okupatsioonialune kirjanduse teisel pool paguluskirjandus. See on ikkagi lõppkokkuvõttes üks eesti kirjandusse ei saa seda lahutada selle järgi, et seda loodi. Sealpool ilmatasin sooritaja symbol tsensuuriga. Ütleme niimoodi, et see on üks juur, aga. Erinevad harud ja erinevad õied. Elin toona oli tänase saate kirjanik. Kuhu läheme edasi? Järgmine täht on T-d nagu taevas. Aga veel kord tuletame meelde, et täna veel homme saate meile saata oma vastuseid küsimusele, kes oli see Mihhail kellest on kirjutanud Hando Runnel omal ajal ja millises publikatsioonist. Auhinnaks on meil siis Andrus Kivirähki lugude CD-plaat ühele õnnelikule inimesele aitäh kuulamast. Kirjanduse.