Minu šeff kahetseb ühte alati, et mul puudub auahnus, mulje heitlikust, organiseerimisvõimet, armastust võrdleb ta kolme hammasrattaga, mis külg küljes kinni, hästi töötavad. Ja kinnitab, et kui lisada neile veel neljas väike rattake nimelt Aua pluss säärane vahetpidamatu rõhutus siis võivat ma lausa imet teha. See võrdlus on muidugi vildak ega ole põrmugi piltlik. Kuid tšehhidega ongi kummaline see, et nad alati viri lähid, kujundeid, Nuka, vähid võrdlusi leiutavad. Ja ma ei panegi seda sherifile pahaks. Lõpuks ei tohi ju, kuidas nüüd ütelda, inimestelt liiga palju nõuda? Tema on šeff, kus ta siis veel kujundirikkalt mõtelda suutma. Mina teen oma töö, peaaegu tahaks nagu ütelda. Täidan isegi oma kohust. Klibaratid müümist kohuse täitmiseks võib nimetada. Ma ei seisa leti taga. Olen võimetu ostjaskonnaga vahetult kontakti looma. See on üks mu negatiivseid omadusi, mille suhtes šeff kangekaelselt silmad kinni pigistab. Minu küünilisus Teebus täiesti kõlbmatu isikurahvaga läbi käima ainult kavandanud kübarate valmistamist isegi joonistan, ehib, ütlen ainult uued kübarad tuleb välja lasta ning sedamaid lendavat kavandid mu lauale ja ma lihtsalt määr on, missugust kübarat missugusele vanuseastmele toob? Siiamaale olen ma alati õiget kavandit valinud. Šeff nimetab seda vaistuks täitja, et vurr, reklaam, nii meetod on Fjotalismi aegadest pärit. Et mu kübarat moodi läheksid. Selleks kasutan salongi selle muutunud kujul. Nimelt maa alustan ülalt. Jaeülakihiks on minu silmis intellektuaalid. Teatud liiki toimetajaile, filmi, raadio ja televisioonimeestele Macis nõiunudki oma kübarat pähe. Ühte maaga küll ei mõista. Intellektuaalid kurdavad ikka nende mõju olevat liiga väike Nende tähtsust ala hinnatavad, neid koguni laimutavad. Vaja mul ainult mõne kübara kohta kuuldus lendu lasta, et seda kannavad intellektuaalid. Ja juba ongi kübaraminek kindel. No mida need mehed veel tahavad? Kantakse kübaraid, mida nemad kannavad või mida nad öeldakse kandvat. Intellektu aalsus on lihtsalt suurmoeks saanud ja kas ei kehti siis igivana meie isadelt päritud vanasõna, kelle mütsi kannan selle poole hoial. Kui bulvaid õnnestub kahele kolmele neist tuntud meestest üks oma kübar pähe panna. No kuidas ma seda teen, see jäägu juba mu enda teada, siis on kübaraminek kindlustatud. Lõpuks tõstab säärane peakate mehisuse poeesiat. Muidugi hakkas südametunnistus mind vaevama. See on vältimatu, kui kõrgematesse väärtustesse usud. Ja mina usu, vältimatu, kuid juhtmõtete tootrusest aru saad ja selle arusaamise reklaamimaailma üle kannad. On sääraseid üldse olemas ei suuda, kujutel nägi, kui pööraseks inimesed puutuvad, kui säärane kübar tõepoolest läbi lööd, kui ta moodi läheb. Sõna tõsises mõttes, kistakse nad meil käest. Vastavates ärides ongi juba päris löömingud tulnud, kui tegemist oli mõne tootmisseeria viimaste mudelitega. Joht lause löömingud kübaraärides tõstsid veelgi kübarahullustust jääk, kes olid need, kes meil kübaraid käest kiskusid. Intellektuaalid, võiksin nimesidki nimetada üsna silmapaistvaid tegelasi, kellel ikka ja üha on suus sõna massiühiskond. Ent mõistagi olen ma kohustatud ärisaladusi hoidma. Igal juhul hakkas südametunnistus mind vaevama. Teen midagi, milles sa täiesti veendunud ei ole ja mis on selle tagajärg? Südametunnistus hakkab vaevama. Mis siis teha? Muidugi kõnelesin kõigepealt naisega taga järjetult, tal lihtsalt ei saanud aru, mis ma mõtlen. Kübarad, ütles ta. Kas siis inimesed ei pea kübaraid kandma ja kas sina neid sunnid just oma kübaraid kandma? Jah, ostsin mina, teatud määral ma sunnin neid man, Õiun neile kübarad pähe noole siis rõõmus, vastas naine, et ta nii hästi nõiduda oskad. Täiesti mõttetu on temaga sääraste probleemide üle kõnelda. Lõpuks on ta ju nänni ning ema aga mitte mõni analüütik. Kuhu läheb korralik katoliiklane oma südametunnistuse piinaga preestri juurde? Mina läksin ka. Täiesti lootusetu ettevõte. Ta kõneles jumalast, ütles, kas pole jumal vihma ning tuul lume päikese ja pakas loonud. Olete te kunagi Assisi Püha Franciscuse Päikeselaulu lugenud? Ei, siis lugege seda kohe, palun Mac, kingin teile selle eksemplari siin vihki, tuul, päike, lumi ja pakane ja mida teete teie valmistate kübaraid? Väga, väga kasulik tegevus. Kui püüdsin talle selgeks teha, et ega ma oma kübarat peesis, kaitseks vihma ja lume eest ja siis katkes, sest ta mind ning lausus. Tähendab, et neid ostetakse ehteid. Ta kõneles pool tundi ilust kohustusest ilu vastu. Ma läksin lohutamatult minema. Olen ma siis küünik, kui see külaskäik mind preestri kübara ideele viis. See on nüüd meie viimane moekarje. Isana, armas, ta on väga suurejooneline, ta pole õieti kunagi pahas tujus. Ainult et vahel näeb ta nii kurvameelne välja. Ma arvan, tal on lihtsalt kompleksid. Ta ei saa kübarate kinnisideest lahti. Vähe sellest, et ta käib paljapäi, tuule ja tormi, vihma ja raju ja pakasega ikka paljapäi. Ta on ka pühapäevase kirikus käimise maha jätnud. Ta ütleb, kui või näha, kuidas nad kõik kõik on muidugi liialdatud. Pärast missat mõne minu kübara pähe panevad. Sealjuures on ta kübarad nii Žigulid. Minu arust läheb see juba liiale, kuid oma kübarate pärast enam kirikus ei käi. Ta vaevalt veel liigub väljas aeg-ajalt, vaid mõnel eineks šefi juures või vastuvõtul kusagil hotellis, kus kübarate üle arutelusid või koosolekuid ja koosolekuid peetakse. Kübara koosolekud, see kõlab küll naljakana, aga nii see on. Isa teeb kas soliidset peakatteid riigimeestele suurtööstur eile ja nagu ta ütleb seesugustele tegelastele. Neid kübaraid müüakse väga kallilt ja ainult neile, kes oma tähtsust suudavad tõendada või kellel on kõrgemalt poolt soovitused. Ma tahan nii väga isa aidata. Kardan, et ta muutub meil raskemeelseks. Ervin on tõesti andekas, ta lihtsalt teab, mis müügil läheb, isegi lameda, laia äärelise kübara, mille mina maha Laidsin oskas ta läbi suruda. Nüüd tahab ta silindriga jõudu katsuda. Ta ütles mulle. Küll sa näed, silindrid lähevad nagu aga ta ei leidnud ühtki sobivat võrdlust ja ma saan aru, et võrdlus soojade saiade ega tal enam üle huulte ei taha tulla. Silindritega tõestlastav veel kord oma vaistu. Inimesed nõuavad. Ei, nad ju lausa karjuvad vormi traditsiooni juhtivate eeskujude ja väärikuse järele. Kindlasti õnnestub Erviniga noorte poolehoidu silindrile võita. Ta võib üsnagi küüniline olla. Äsja ta ütles mulle. Kahju, et turg kardinali kübara eile on nii piiratud. Siin oleks mul hea idee. Mis mulle aga tõsist muret valmistab, on see, et Ervin oma kohustused kiriku ja usu vastu lohakile jätab. Ta ütles mulle. Jäta mind rahule. Sel ajal, kui te kirikus olete, loen mina Püha Franciscuse Päikeselaulu. See on ainuke õige lektüür inimesele, kes kübaratega tegeleb. Ta loebki Päikeselaul. Ma kõnelesin meie preestriga. Ervini ülempreester oli hämmastavalt leebe. Ta ütles. Teie abikaasa elab praegu üle kriisi ja mulle näib, et see võib väga viljakaks kujuneda. Tema kõhklused. See pole tegelikult midagi muud kui teatud liiki kiusatus olemas kiusatus midagi teha. Kuninga kiusatus midagi tegemata jätta, et hea abikaasa armastusest ja laste südamlikust kiindumusest ümbritsetuna saata sellest kiusatusest võitu. Et taas sisepiinadeta oma suurepäraste kübarate tootmist jätkata. Teie, ütlete, et ta loeb Päikeselaulu. Oivaline. Dust kannatust, aga kannatus, mul just puudubki. Ma arvan, et peaks viivitamata midagi ette võtma. Ervin ei hoolitse enam üldse oma välimuse eest. Oma lohakusest lähete juba nii kaugele, nagu ta enesele küll lubada ei tohiks. Ta läheb hommikul büroosse ajamata habemega pesemata must särk seljas, kaelasid viltu ees. Šeff helistab mulle ühte lugu ja ütleb, et ma pean ometi midagi ette võtma. Nii ei või see kauem kesta. Olgugi Ervini ideerikus ammendamatu ja tema tegevus edaspidigi tulu toob. Ta olevat tööjõud, kellest firma iialgi ei võivat loobuda. Aga mis ikka liig see liig. Ka ekstravagantsust hel, näguse Ervini käitumine, mida isegi kaua on tallutud ka ekstravagantsustesse on oma piirid, kui inimene hakkab juba haisema ja ta ei leidvat selle jaoks teist sõna haisema. Ma pidin üsna drastilisi abinõusid tarvitusele võtma. Sel ajal, kui Ervin magas, võtsin mada pesu lihtsalt ära ja tal ei jäänud muud üle, kui järgmisel hommikul puhas pesu selga panna. Õnneks oli ka ilmastik, minu poolt oli kaunis külm. Kui Ervin musta pesu korvist asjatult oma pükse ja särki oli otsinud, pidi ta tahes-tahtmata puhta pesu selga panema. Vandus koledal kombel. Ja minu vägivallateo tagajärjeks on, et ta tollest päevast peale tükkess pesuga voodisse, poe isegi lipsu jätab kaela ja aluspüksid jalga. Ning hommikuti pühi ise kitseeemm jälgi habemetüükad. Hommikuti, kui isa tõuseb, olen mina juba läinud ja õhtul, kui ma koju tulen, on tema juba voodis. Sellepärast ma ei teadnudki tervest sellest loost midagi. Muidugi, ema valuline ilme, Õe kummalised vihjed. Aga haisu ma lihtsalt ei märganud. Pühapäeviti lähen alati väga vara kirikusse. Kella üheksa ja 12 vahel ma musitseerin sõpradega ja pühapäeviti tulen ka alati väga hilja koju, kuna õhtuti diskuteerime massiühiskonna üle. Tõepoolest, kui isa Sheffield telefoni biilse häire tuli, tegin kindlaks, et ma polnud isa enam kuus nädalat näinud. Ja paistab, et see kriis on küpsenud ning haripunkti suunas arenenud just nende kuue nädala jooksul. Tõsiasjad vastavalt tähelepanekutele. Isa haiseb tõepoolest. Selle jaoks pole teist sõna. Muidugi on sellele üksainus seletus hilinenud puberteet, trots, sõjaelamused on selle põlvkonna tasakaalust välja viinud. Isa neis küll kunagi ei kõnele, ent ma olen kindel, tegemist on elamus ja siig kompleksidega. Puudulik hingehügieen avaldub otse kramplikult soovis ka keha suhtes ebahügieeniline olla. Selle vastu leidub vahendeid psühhiaater, seep ning vesi. Ma kardan, et meil tuleb olla õige karm sest isa on end säärasesse olukorda jonninud, kus leebed vahendid enam ei aita. Võib-olla mängivad ka seksuaalset tegurid siin mingit osa. Viiekümnesed mehed. Ma lähen pühapäeval pärast missat kohe Huberti poole. Tema isal on üks parimaid psühhiaatria erakliinikuid. Kummaline on see, et isa on nagu tema šeff mulle telefoni teel teatas. Just praegu firmale asendamatu. Tal on suurepärased ideed eksimatu reklaamivaist ja mis näib küll veidi liialdatud. Igal juhul kõlab see väga dramaatiliselt. Tema kaotust ei suutvat firma üle elada. Lihtsalt ei elavat üle. Nii ütleb šeff. Kõnelus emaga läks tühja ainult pisarad ja segane sõna valing, täitsa võimatu asjalikku juttu ajada. Mu õde jälle on liiga Alp. Ta leiab, et isaneb šikk välja. Ilmselt on tal haistmismeel alaarenenud. Ma ohverdasin kaks matemaatika ja ühe ladina keele tunni. Läksin pühapäeval hilisemale missale, et isa pean juba ütlema, vaatluse alla võtta. See kõik on puhas romantika, mis seal imestada. Igal pool, kuhu ta läheb, kus ta seisab või lamab, kannab ta endaga kaasas Assisi Franciscuse Päikeselaulu. Ons ime, et tal tekib soov kirjuse moodi välja näha. Sealjuures ei näe taga põrmugi kerjuse moodi välja mida omal ajal võis nimetada ajamata habe, miks on nüüd juba ammu päris Abemeks muutunud, olgugi et see on metsistunud habe. Et ta ülikond on kõige kvaliteetsem, mast riidest ja ema alatasaharja ning puhastusvahenditega tema ümber tiirleb siis on ka isa riietus enam-vähem talutav. Seda võiks veel ise äralikuks puhimlaslikuks nimetada. Eks ta ju ole ka teatud määral kunstnik, igal juhul ei mõju see eemale tõukalt. Halvasti aga mõjub see hais. Et ta ikkagi ööseks kuue ja püksid ära võtab, siis võiks emade ülikonna salaja korralikult ära puhastada ja lisaks veel des udureerivate vahenditega immutada aluspesu lõhn tunda ei annaks. Sellele nii lihtsale mõttele pole ta veel tulnud. Võiks isegi proovida isale siis, kui ta magab, uus lips kaela siduda, sest vana narmendab juba igat kanti. Kahju küll, et naistele mõistuse rakendamine nii suuri raskusi teeb. Ma olen päri, kõik need abinõud on muidugi vaid ajutiselt tõhusad, nad ei too paranemist, ei too probleemi, lahendust toovad üksnes ajavõitu. Aga tähtsaim ongi praegu ajavõit. Mida ema veel valesti teeb? Ta laseb isal oma välimuse eriskummalisest tunda. Ahastav nägu, piisard? Halin see loomulikult teeb isa taolise romantika veelgi edevamaks. Mina tegin näo, nagu oleks ta täiesti normaalne. Ulatasin talle käi, suudlesin teda põse, nagu alati teen teda kohates. Tema reaktsioon, kui teda põsele suudlesin, oli igatahes kummaline. Ta lausus neid sõnu erutuseta justkui kainelt tõsiasja nentides. See tegi mulle teesklemise kergeks, nagu oleks kõik nii nagu olema peab. Ma istusin tema vastas. Kallasin endale kohvi, lõikasin saiakese pooleks ja tegin kindlaks, et kõigest hoolimata on ta isu endiselt hea. Tõsiasi, mis mind üllatab. Tavaliselt kaob hüpohondrik, kuid isu. Ta sõim. Tundsin end kohustatud olevat seda täpselt registreerima, sest hiljem kergendavad sedalaadi üksikasjad Hubert isal diagnoosi panna. Ta sõi kolm saiakest või meega kaks singiga võileiba. Jõi kolm tassi kohvi, suitsetas ja luges ajalehti. Kui ma temalt pärisin, mida ta ametijalaluud plaanitseb, vastas ta ükskõik sel häälel. Lasen parajasti tiaara kavandeid teha. Ants üks tema küünilisi nalju. Ta pole saanud kunagi usuasju kainelt võtta. Kui ma lahkudes teda jälle põsele tahtsin suudelda, pööras ta näo järsult kõrvale. Ma jõudsin siiski tähele panna, et Amad käte eest ikka veel hoolitseb ja neid peseb. Nähtavasti mingi pillaatuse kompleks. Ma arvasin kaua aega, et tegemist on tavalise kevad moodideelse kriisiga siis on ta alati väga närviline, sest ta toob ju õige julgeid modelle ostjaskonna ette. Ta tänavune kevadmodell oli riskantsem kõigist, mida ta seni oli välja lasknud. See on kitsenahast ja väga sarnane kardinali kübaraga. Ainult et vähem ümmargune ja veel lamedam. Kui ta mulle kavandid näitas, ütlesin ma, sellega näevad ju kõik välja justkui kloonid, ei sellel ole minekut. Ja kui uut kübarata šefi korteris mees mannekeenid peast demonstreeriti, olid kõik ääretult masendatud mannekeenid. Nad nägid tõepoolest välja kui kloonid. See tähendab kaunis naeruväärsed. Lõpuks, mis on kohane kloonile, ei sobi ometi noortele meestele 20. kuni 35. eluaasta vahel. Kuid šeff ütles. Tagasiteed ei ole, saame nüüd ainult edasi põgeneda. Ja Ervin ütles, just nii, härra kindral, rünnak on parim kaitse. Veelgi hullem oli motell, mille ta 35 kuni 50 aastastel oli visandanud. See oli kaunis terava põhjaga Welluurist ja nägi välja umbes nii, nagu keskaegsed juutide kübarad. Šefi abikaasa puhkes nutma, kui mannekeenid neid demonstreerisid. Ka Lois, ütles ta oma mehele. Säärast ei pane küll ükski inimene pähe. Me oleme laostatud. Igatahes oli see õhtu äärmiselt rusuv. Hiljem söögilauas polnud kellelgi isu peale Ervini. Mul õnnestus poja soovitatut lüket kasutada. Öösel puhastasin Ervini ülikonna ja immutasin seda des odoreerivate vahenditega. Hirmsat sõimu ning sajatusi sai mulle küll osaks, aga nii nägi ta üsna kombeline välja ja tal polnud lehka juures nagu öeldud. Tema oli ainuke, kes isuga sai. Kaks korda laskis endale suppi anda. Iga kord, kui teener praadi ringi pakkus, tõstis ta endale ette, kuni šefi abikaasa lõpuks teenrile viipas, eta vaagna ära viiks. Järelroa aegu käitus mu mees otsest sündsusetult, sõi jäätist, suitsetas samal ajal ja nõudis, et talle juba jäätise juurde kohvi toodaks. Tšehhi abikaasa sosistas mulle, kui suured summad neisse uutesse kübaratesse on investeeritud. Kitsed, ütles ta. Mis te arvate, kui kõrgele kitsenahkade hinnad tõusid, kui märgati, missugusel tohutul hulgal meil neid vaja läks? Teie mees, ütles ta viimaks käitub nagu geenius. Ent ma peaaegu kardan, et ta ei ole enam geenius. Ja kui järg juba konjaki juures olid, tõusis Ervin tõstis klaasišefi terviseks ning hüüdis edasi, härra kindral, rünnak on parim kaitse. Leidsin selle kaunislaksiku olevat. Ent juhtusime mõlemal modellil oli hämmastav edu. Kui ma esimesi tänavale inimeste peas nägin, pidin end vaos hoidma, et mitte naerma pahvatada. Nad nägid tõepoolest kentsakad välja. Kummaline küll, moega harjutaks. Nüüd ei tundugi nad enam naljakad, eriti need teravapõhjalised juudikübarate moodi. Viimasel silmapilgul, enne, kui nad päriselt müügile lasti, vajutati terav ots ülalt kleidi sisse. Vahepeal on ka Ervini silinder kauplustesse jõudnud. Edu on täielik. On läinud moodi silindrist tantsuõhtutele kihlus pidudele ja eksamile minna. Ervin viis ka selle läbi, et peetakse elegantseks mopeediga sõites silindrit kanda. Ainult autotööstureid tulid mõned kaebused, milles kinnitati, et just elegantsed madalad autod lähevad halvemini sellest ajast, kus noorukid silindreid kannavad. Laskis valmistada erisuguse autosõidusilindri, mis end lamedaks hajutada laseb. See polegi õieti midagi muud kui moderniseeritud Shapooklak. Seal sees on mehhanism, mis kübara püsti lööb, niipea, kui autost väljutakse. Kuidas mu südametunnistus lubaks, ütles Ervin. Kuidas mu südametunnistus lubaks autotööstusele kahjusid tekitada. Köök teooriad, mis püüavad Ervini allakäiku tavalisse kevad moodide demonstratsioonieelse närvilikkusega seletada on tema ise ammu ümber lükanud. Sellest ajast, kui ma ta ülikonna öösel salaja ära puhastasin ja tema minul läbi sõimas ja tervest majast ühtegi võidunud ülikonda ei leidnud, magab ta nüüd ülikonnas ja kingades. Minul ei jäänud siis muud üle kui meie ühisest magamistoast lahkuda pea endale kabineti ase kombineerida. Ka preester leiab mul selleks õiguse olevat. Lõpuks on igal asjal piirid ja mis liig, on liig. Kuidas meie elu edasi läheb, seda ma ei tea. Ühtki inimest ei saa sundida psühhiaatri juurde minema. Aga üks selle ala eriteadlane tuli servini juurte teeseldes, nagu oleks ta kunde ning pettis teda osavasti. Ta tegi rabava otsuse. Ervini mõistus olevat imestusväärselt lausa lõikavalt terav. Firma vajab teda tungivalt, vajab teda rohkem kui kunagi varem. Ja meile on ta ju lõpuks ikkagi ei saa ning abikaasa preester on muutunud kuidagi imelikuks kõrvale põiklevaks. Ta ütles, mulle on öeldud, kuni surm teid lahutab mete kuni halb hais. Aga ma ei tahtnud teda kauem kuulata. Ma olin nii erutatud ja rõõmus, kui preestri juurde läksin ja teatasin, et isa lubas mulle, et ta hakkab jälle kirikus käima. Tõepoolest, ma sain lõpuks isale selgeks teha, et tema teguviis pole õige. Ja mina ei või küll üldse öelda, et oleks kuidagi pahur või ebasõbralik tema vastu küll. Ta ütleb, et ema olevat teda reetnud. See on vahest küll liialdus, ent terake tõtt selles siiski peitub. Nii siis mina jooksin preestri juurde, et talle rõõmsat teadet viia. Ta ütles mulle, armas laps, ma ju teadsin, et ta kord tagasi pöördub. Oma põhiolemuselt on ta nii hea, nii ülihea. Ja ta nüüd on otsustanud oma veidrusest puhtuse osas nimelt loobuda. Siim katkestasin ma preestri jutu ning ütlesin, et selles osas ma ei suutnud isa meelt muuta. Preester lausus. Ega sa ometi taha öelda, tütar kavatseb kirikusse tulla niisugusena, nagu ta on? Eks ikka, vastasin mina niisugusena, nagu ta on. Preester ütles laps, ma anun sind armastada, seda küll teha lase. Kuidas imestasin mina. Ma peaksin isa keelama kirikusse minemast? Jah, vastas ta. Sa ei tohi teda säärases olukorrast tulla lasta. See on patt olla nii kasimata pat kaasinimeste vastu. Ma ütlesin, et seda lubadust ei saa ma talle anda. Ja preester teatas. Parem ärgu tulgu ldse, kui ta tuleb niisugusena, nagu ta on. Ta ütleb, te peate ometi tunnistama, et selle jaoks ei leidu meil rohkem kui üksainus kunde. Nõus, ütlesin mina, aga mõtelge, ega ometi, missugune kunde lõppude lõpuks oleme ju firma, mis toodab peakatteid ja tiaara olnud peaga, et teil on kostisheff ketserlikum kalduvused? Kuulge, seda lausus ta sosinal. Üks küsimus, teine omavahel, katoliiklaste vahel. Sedavõrd-kuivõrd see mulle veel lubatud on, vastasin. Preester tegi mulle mu tütre kaudu teatavaks, et ta ei taha mind nii, nagu ma olen kirikus näha. Selles maru sõnašev. Küllap on see teile endalegi selge, missugune, et hoonete missugune ma siis olen. Küsisin. Kulla sõber, kostis šeff. Te ju haissete. No ja siis Kossi on olnud teisigi, kes haisesid, aga kullas, sõber, vastašev, elame. Ma katkestasin teda ja ütlesin. Teil pole aimugi, millal me elame.