Tänan valjusti. Kes. Sina ei kuule kunagi midagi? Mõtleks, kui see asi vabrikuvile. Lihtsalt kell on pool kolm ja kohe on lõuna, mitte kohe. Igatahes kohe poole tunni pärast kutsub ema mu sööma, mitte poole tunni pärast, vaid 30 minuti pärast, rumal. Pool tundi on seesama, mis 30 minutit. Ei ole. Seesama 30 on rohkem. Kas sina ei tea pooli asjugi? 30 minutit. See ongi tervelt pool tundi isse juured, rumal, kuidas ta saab siis terve olla, kui ta pool on taid? Kasva veel, küll sa siis aru saad. Minu ema ütleb alati. Teil on tervelt pool tundi aega. Kuule, aga ütle, miks see su ema ei tahtnud seda meie Pontu punast kutsikat. Sest ema ütleb, et me ei võta enam kunagi endale koer, on see sinu emaga kena, sa ise oled kena. Mis sa arvad, kes kandis tuksi koju, kui ta trolli alla jäi? Saba ja käpad olles tõmblesid? Mismoodi õmblesid. Kas see pole siis kunagi näinud, kuidas koer sureb? Mismoodi tõmblesid? Ei hakka mina seda sulle seletama. Sai kuulnud, kuidas ta ulgus, kes sulgus. Tuksinu, sa kuula kõrvadega, mitte kõhunahaga tuksi muidugi. See ei ole. Joru sinu tuksi oli kõige harilikum karjakrants ei osanud isegi inimese moodi ulguda ikka paremini, kui sina. Ütle siis, kuidas ta ulgus, kas nii? Teda, eks katsu, ma võin veel valjemini ulguda. Vaata muidu ta vastu peab. Ja kui nelja tuleb Kas kardad midagi, ma ei karda. Pritsinud totraid, pomme pole tegelikult olemas. Kus sa siis minuga mängida ei taha, aga tõesti, nüüd pole ju päris pommid, aga kui ma päris pomme alla heidaksid, siis kardaksid? Ei, sest kus sa need päris pommigrotaksid? Isa tooks mulle, kui ma tahaksin, ei tea kust Vietnamist, aga miks ta siis ei too? Sest ma pole talle seda rääkinud. Oled sa näinud, mis kõnest? Sõda praegu Vietnamis käib koosse, televiisori, sõda? See on sama, mis kinos seal muud, kus sajab pomme taevast alla ikka. Teine, eks, teine kuule, need pommid on juba ära tüüdanud. Oota, ma lähen toon keeglid alla, sain eile uued. Töödanud tahad, ma võin sulle rääkida, kuidas Vietnamis kaks poissi surmamatsu said, kas kohe täitsa, muidugi. Isa rääkisid, nemad kükitasid kaevikus, kus kohas Vietnamis kaevikus kraavis, kraavis rassiga vahele, käisid kanile lollilt. Nojah, et ta kükitas kaevikus ja nägid teisest kaevikust, ronisid välja kaks poissi ja hakkasid niimoodi kepiga maad kaevama, kepiga puiklesin ära sega vahele mulle mu meelest ära, kuidas see oligi? Siis mõtled, et sõjas on sul aega ämbrite kühvlid tooma, min kaevasid kepiga sellist väikest mängu kaevikud lastele, noh ja mis siis oli seda, et tuli pomm ja poistest ei jäänud enam haisugi järel. Kes neid käskis siis välja ronida? Kas nad ei võinud ennast kenasti ära peita, Ta kenasti, mina läheksin kohe pommidest majja, varju küll ei oska. Aga maja peale niisugune kivimaja suurune pomm. Peatse, mis siis järele jääks? Märg plekk seinale. Jajaa märg plekk, jah. Sa kujuta ette, mina tulen ja ütlen hulka, lähme mängima. Ja mina ütlen, nüüd ootab treik mõisa ennastele kurja vaimu seina küljest. Olnud sõja ajal ta oli, ta oli päris sõjas, haa, siis oleks tal läbilastad nagu sõelapõhiteema on täitsa terve, mis sina ka tead, nii, väikesed lapsed nagu sina ei tea sellest veel midagi. Kas vaen siis saad targaks? Kui mina suureks kasvan, siis ei olegi enam sõdasid. Minu vanaisa rääkis ka nii, missugune vana minu vanaisa ikka rääkis? Et kui minu ema suureks kasvab, et siis enam sõdasid ei ole. Ema oli siis veel väiksem kui mina. Harro plära ei räägita. Arvad, et sinu isa oli kohe suur, kui ta kõhust välja tuli, kui veel päris sõda oli? Esiteks oled sa oinas, sest minu isa pole mingist kõhust välja tulnud. Tema sündis ilmale. Neid back ennelik granaati. Perre perre jääbki hilja, juba, teema ei jõuagi nagu kõik juba põru. Vana ega ka kõhu Vietnam, loll loll, elame Varssavis. Sa arvad, et Marss lülitit pommitada või mina olen? Saaks alles eile tahtsid sa sherif olla Nigalemmast, Laslaserry? Piirendi, vaalakani, vietnamlased, lävend, kõik ma ei lase. Lase maha, sa ei lase seda mängu, ma ei mängi. Sina oled argpüks. Vaat, kui ma sind maa laskma hakkan, siis alles tunned, mis valu on? Kärdanud jah, ei, mina ei karda. Siis kardab vanaisa, sinu vanaisa lasti siis maha. Ei lastud, sest tema varjas ennast. Ma tean, ema rääkis. Siis oli su vanaisa argpüks. Mis oma näost krimpsu jutud, Viilma akude või ei hakka? Mulle ei loe üldse, mis lollusi sa räägid, ärgu lugegu. Ava. No kuule, kuidas sa siis naljast ka enam aru ei saa, sa ütlesid seda, mida mõtlesid. Jah, sa võid oma vietnamlased üle nalja teha, kui sa tahad, aga mitte minu vanaisa üle ja ema ülenool koolku üldse tea, isa ütleb, et naljast pole veel keegi ära surnud, sest sinu isa sõda ainult eemalt näinud. Aga tõelises sõjas ta pole olnudki, justament on selles kõige tõelisem, sõjas ta kindlasti ei olnud. Aga minu ema oli äärma Arv ja vanaisa oli ka. Aga sa ise rääkisid, ta ennast peitis, ma ütlesin, et varjas, kas see pole üks ja sama ema räägib alati, et nad varjasid ennast. Käen varjanud vennad, ära naera minu vanaisa üle. Aga miks nad siis ennast varjasid? Vot sellepärast, et varjasid. Aga minu peidupaika leiaks mitte keegi eluilmas üles, otsigu või terve elu. Otsis üks kord nädal otsa prille taga, kisa ja kära oli maa ja ilm täägi. Ainult isa üksi mõistab nalja, ta saab aru, et kui inimesel on lõbus, meeldis talle kohe meeldib peita kas ennast või mõnda asja või. No leidke nad siis üles, kes. Noh, nemad. Krutiita sa oled, oleks nad üles leitud, siis poleks ju mind maailmas olemas, sa polekski sündinud või üldse mitte, muidugi poleks sündinud. Aga neid ei leitud. Kehvalto eksisid, oleks nad ikka tõesti otsinud, oleks nad kindlasti kätte saadud, ega nemad prille ei otsinud, ikkagi, otsisid kehvalt? Mina oleksin kindlasti leidnud. Ütle, mis sa tahad, aga mina luin, tuim kõik välja, sest mul oli juba niisugused silmad, et mina leian alati kõik üles. Tahad mida? Peida ennast ära ja sina ostsid üles, igatahes kas isegi siis, kui ma end nii hästi ära peidan nagu vanaisa, mis sa siis mõtled, aga kui nagu ema siis ka, ega ikka ei leia, mine juba, mina pean silmad ja loen 10-ni. Üks kaks kaal aeglaselt ja piilu piilu, sa ise näed. Ma kuulen niigidele trepi tööle. Liitlane. MP preek, sa loed liiga kiiresti? Ma ju ei jõua ennast nii ruttu ära peita nendele karudele, seda sa ei tohi teada, mitmendal korrusel nad end varjasid. Jah, olen ja ei mõista iial ära, kuhu ma enda peida. Kus võti on kullaga võtmist, sa räägid? Mis sul selle mõttes on, teadsee pööning, vuti küünikud. Milleks sulle pööningu võtit, sest me mängime Peetriga ise, selle jaoks on sulle võtit vaja mingi peetus A või B eitust siis muidugi. Ta ei leidnud sind üles, eks ju. Kes see saabastega, kui sõda oli? Järsku pähe tuli? Mängime peitust. Kus see võti siis on? Emu? Ma olen alati leidnud, et suled, mul kummaline TÖÖ truu võti on oma koha peal. Kas sa siis väga kartsid? Ikka päris üht ja sedasama, aga vanaisa? Aga kas vanaisa kartis ka? Väga vanaisa oli siis täiskasvanud ja teadis, mida teadis, et kui on sõda ja inimesed peavad end varjama siis inimene kardab. Aga kust sina teadsid? Sellepärast et mina ju ka varjasin ennast, aga sina ju ei olnud suur. Kõlapsed kartsid. Kus lapsed teadsid, et nad peavad kar Nad õppisid täiskasvanutelt, kas kartma? Vaata ulake. Kujuta endale näiteks ette. Et sulle tehakse midagi väga-väga hirmsat. Jet, su ema ei saa sulle mitte kuidagi appi tulla. Nagu et mul oleks angiin ja ma peaksin voodis olema ja sina ei saaks mu eest hoolitseda, sest nägu sulle läks ka angiin. Lapsuke, peaaegu nii, ainult veel, veel hullem. Meleta Tulake, kui see ükskord midagi väga õudset unes nägid kelle juurde sa siis pugesid ema juurde? Laps hakkab tõelist hirmu tundma alles siis, kui ta näeb, et enam mitte miski asi jäi, et isegi siis, kui ta ema juurde teki alla poeks ja näeb, et ema kardab samuti. Võib-olla veelgi rohkem, enne kas vanaisa käissis kepiga? Ikka. Vanaisa oli siis nagu sinu isa praegu vanaisa ujus, suusatas, aga tookord pööningul. Siis kartis ta väga. No sai otsa. Ja lõuna on ju mõne minuti pärast. Noh, Edgar rääkisid nagu karjakaos. Laadakrunte pööningule ära peita. Onu taskurätikut, neli taskutega kunagi mitte ühtegi taskurätiku ja tooma lollid naljad, Allabore, kust silm kipitab kinni, kuidas ma sind siis otsida näen? Kursaõega ei saa. Hädavarre ees oled hädavares, titaan võinud teise silma ka kinni, panne ikkagi, leia süles. Tallub hirmuta hääle järgi, kus sa oled juba tulengi sinu poole. Räppar räppar. Aga teaks, aga nüüd, mis ma kohe sinuga teen? Hulka. Ma tulen. Kuuled, kuidas ma tulen. Mis sul siis on, et ei saa? Üks sest sul saapad, kuidas ma siis peaksin olema? Kas paljajalu? Ei, aga sul on nisukesed, suured suured saapad. Missugused, suured suured, ma ise pole neid näinud, aga need on sellised rautatud ja palju naelu allinud naelad klõksuvad. Kuule, kuidas nad, Surk lõksuvad minul hulka selles mängus nüüd mängid, aga sa võid nii palju klõpsutada, kui sa tahad, võid käia nii palju, kui tahad, niikuinii ma sind ei karda. Mitte üks raas ei karda, hulka saad ju päris põrunud ja vanaisaga ei karda. Mis vanaisa, minu vanaisa kus tema siin minu juures ajad, ta seisab siin nurgas, aga üldse. No ütle, kus sooled seal, kus mu vanaisa ja ema. Seda ma tean, aga kus see on, ei ütle. Ei tohi siia tulla. Kuule, ma ei saa enam midagi aru. Miks tulla, sest ta ise ütlesid, mis sa minuga teha tahad? Ravaleta nüüd sa petad. Ise ütlesid, et sa oled sakslase erinev. Tahaksid sa, et ma oleksin. Aga sa oled siis ma lasen su maha. Ei lase. Sa ei saa mind kunagi maha lasta. Sest ma ei hakka nutma. Nii palju kui mina sind tean, sul juba praegu Moctellide koe pistad suurest hirmust tännima ei hakka, nagunii hakkad, ei hakka me veel lääne. Oot, las ma leian su üles. Peeter Eek, mis on, Cedric? Teeme nii, et sa hakka mind alles natukese aja pärast otsima. Miks Isama? Mis sa siis tahad, et ma teeksin, mine trepist alla. Kas me siis peitust enam ei mängi või oota siis tule kohe jälle üles ja ise trambi, hästi, kõvasti jalgadega. Ikka kohe. Hästi kõvasti, aga mul ei ole ju neid naeltega saake, sest pole midagi, Peetrik, ma katsun niimoodi kuulda, nagu sul oleks. Musike Põldse nutt peale. Treening. Mingit pjeedeekid peabki, tuleb rihm ära veel tule. Kui ma pean juba ülesleidmisest, varsti kutsutakse meid sööma, oi, aga sa pead veel laulma. Mida sa ka ei tea, see riikvid ei laula kunagi, aga see laulis. Kust ema teab? Nii et riik ei pea üldse midagi meeles. Ma ju rääkisin, et see mees käis siin iga päev trepist üles ja alla otsis mu ema ja vanaisa. Sellepärast laulis oletito. Ta laulis ainult üks kord just seda laulu. Ja teadsin, siis vanaisa tegi, seisis nurgas. Jah, siin selles nurgas täita, kus praegu sai kõigel siia tulla. No räägi siis vähemalt, mida su vanaisa seal tegi, midagi teenud. Kartis väämäe keep käest võtta, üks kord teatavaks, et vanaisa ei olnud keti. On sul meeles, kui sa ükskord rõdul peapulkade vahele pissida, enam kätte ei saanud ju su isa pidi siis raudpulgad laiali kangutama. Minu isa on tugev, aga minu vanaisa oli siis veel tugevam. Miks ta siis kartis? Kuidas võinud ometi nii loll olla? Vanaisa kartis, et ema nutma hakkab, sest vanaisat teadis, millal mu ema nutma, kui ta veel väike oli. Plikad nutavad ühte lugu, kuur räägi-räägi. Sa ei tea, missugune mu ema oli. Ütlesid, et nuttis, nuttis jah, aga ainult siis, kui vanaisa klaveri seda lugu mängis. Olid need siis klaver pööningul, loll, loll, loll, kuidas SAISis klaver pööningul olla. Klaver oli Milan korteris ja vanaisal polnud kusagil mängida, sest nad pidid Pengul varjama, kelle eest? Kui sa tahad teada, siis selliste eest nagu sina siis on kohe üles ja siis ta seal wifi ketallessaad, õpime laulma, soveeleda. Ja sina hakkad nutma nagu su ema ema ju ei nutnud, ise ütlesid, et nutiaga mitte siin pööningul. Sest siis ta juba teadis, mis juhtuks, kui saabastega mees kuuleks, et väike tüdruk pööningul nutta. No mis siis oleks juhtunud? Uh, Jeetriks tead ju väga hästi. D, aga ikka küsid seda 25 korda ühte ja sedasama. Pieter, sa pidid laulma. Pierre Pierre, sa ju tead, et sa oled minu köige parem? Aga kas ta tõesti laulis? Ega sa ei peta? Huvi küll viltuse, laula, naera pealegi, kui tahad. Tütreks laul ei olnud üldse naljakas, jah. Aga miks sa siis naerad, sest sina pead alati kõik vussi ajama. Proovime koos. Kuulge, aga ma võin ju lauldakse nii kangesti, tahad. Hulka kuulake ära nutta. Me ju leppisime kokku, et see nutta. Sinu emaga ainult. Pulka kuulamis ma sulle räägin. Jäta järele, sest tema võib ju kuulda. Siis ma pean tulema ja su ema ja vanaisa maha laskma.