Tere, vikerraadiokuulajatele stuudios taas Hardo Aasmäe ja ökonoomia tänaseks vestlusteemaks me valisime nii atraktiivse ja omapärase teema nagu kuld, selline neetud ja ahvatlev metall, mis on saatnud inimkonda pea läbi kogu inimajaloo ja kuld on ju veel selle poolest huvitav, et kui teisi metalle saab muuta Ta siis kuld ei muutu. Kõik on sama. Vana-roomlase hambakroon võib sobida kaasaegsele inimesele, nagu kuskilt lugesin, just äsja. Ardo, sul on sõna. No kõigepealt me peame vist raadiokuulajatele ütlema, et et me ei asu vaikima, sest eesti rahvas ikka ütleb, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Aga paraku, kui me täna räägime kullast, siis me peame tahes-tahtmata natukene rääkima ka hõbedast. Mõlemad on väärismetallid, mille omadused on suhteliselt sarnased, mis on nad muutnud üldkäivivaks vahetusväärtuseks juba läbi aegade. Sellepärast et mõlemad on teatavasti materjalid, mis ei allu hästi keskkonnamõjutustele, noh ka päris agressiivsele keskkonnas nad ei muuda oma olemust, ehk kõige lihtsamal moel, öeldes, et kullaoksiidi praktiliselt ei ole, kui raud, näiteks roostet taptis, rauast saab raudoksiid, aga kuld on suhteliselt vastupidav kõikidele keskkonnatingimustele. Ja kuld on hästi töödeldav. Kui kullast hakata traati tõmbama, siis olen lugenud ka sellist võrdlust, et ühest kilogrammist kullast, kolm kilomeetrit traati näiteks ja ja kuna kulla tihedus on suur sisse kilogramm, ei ole üldse suur ja see kilogramm ei ole üldse suur ja seetõttu kulda moondada ja kullaga petta nagu suhteliselt keeruline. Ja seetõttu on ta olnud aegade hämaruses üks esimesi metalle, mida üldse töötlema, nakatuda, tema töötlemine on mõnevõrra lihtsam, näiteks kui raua töötlemine ja arvatakse kullaga on inimkond olnud koos juba kusagil viimased 5000 aastat. Ja seetõttu kuld kui selline on meid nagu kogu aeg saatnud. Kui me näiteks pöördume oma muinasaega, siis teatavasti ütleme, vanad eestlased sellel ajal vahetusväärtusena kasutasid enamasti hõbedat. Ja kui küsitakse, et miks hõbedat, et hõbe on ju mitu korda odavam ja sama väärtusega hõbedat tassida on nagu keeruline, sest kulla eelis on ju see, et kuna ta on ikkagi defitsiitne ja teda on maailmas ka tänasel päeval toodetakse iga aasta üsna stabiilne kogus. See tähendab seda, et kullaturul saab toimuda ainult muudatusi, mis on seotud eelkõige majanduse enesega. Aga ei saa väga suuri muutusi olla seoses kullapakkumisega, sest ta on enam-vähem teada, kui palju seda kulda igal aastal toodetakse, see on mõnisada tonni ja ja seetõttu, kui arvestada veel seda, et kulla üks kasutusala on tehnoloogiline ehk teda kasutatakse elektroonikas, noh ma ei hakka rääkima juveelitööstusest, aga, aga kusagil veerand kogu iga aasta toodetavast kullast läheb puhtalt tööstuslikuks tarbeks ja seetõttu kuld on osutunud tunud kaasajal suhteliselt heaks indikaatoriks, mis siis iseloomust kas siis majanduse seisundit või rahvusvahelise kaubanduse olukorda või rahandusolukorda. Ja kui me vaatame tagasi aegade hämarusse, siis me võime ju küsida, et kui kullast sai teatud mõttes vahetusväärtus, siis millal tekkisid mündid, me ju teame, et on olnud mask münte ja hõbemünte olnud siis kuldmünt on alati olnud kõige kallim, sest teda mugav tassida ta kogu selle suur tan, defitsiit, järelikult ta hind on kõrge. Kullast on tulnud ju väga huvitav nisukene, traditsioon või niisugune ava, mis on säilinud meie ajani. See on see, et müntidele teatavasti tehakse kriimud sisse. Kui te olete vaadanud müntide servad on alati sellised, kus on kriimud sees ja see siis tuli juba aegade hämaruses, kui tekkis kahtlus, kuldmünti, millele kindel väärtus hakati servast vaikselt õhemaks triivima, väiksemaks riivima ja selleks, et oleks näha, kas kuldmünt on puutumatu või mitte, sellepärast tehti mündiserv kriimuliseks. Sellisel juhul ei saa sealt seda kulda lihtsalt maha riivida. Ja teadupärast juveliiri korjavad kullatolmu ära, eks ole, see on ju üks võimalik niisugune kõrvalprodukt juveelitööstuses, kui me räägime kullast aegade hämarusest, siis me võime kõigepealt küsida seda, et miks eestlased kasutasid muinaseestlased kasutatud hõbedat ja tõenäoline põhjus oli selles, et kui me vaatame praegu neid muinasleide siis oli tõenäoliselt seotud sellega, et eesti tinglikult öeldes muinasaja Eesti majandus oli väga väikese kaubalise mahuga ehk teisisõnu öeldes, et kuldrahale nii kallis, et noh, selle eest ei olnud nagu midagi osta, ehk tinglikult öeldes, et muinasajal oleks võinud minna Eestis turule, teil on 500 irooniline, aga hakata ostma 10 kroonist asja tähendab seda, et see raha oli liiga suur ja Hõbe oli ikkagi mitu korda odavam siis meie tolleaegse väikese niisukese turulise mahu juures see hõbe sobis lihtsalt paremini ja hõbe ja kuld on alati maailmas olnud omavahel oma hinna poolest seotud, kui kuld läheb üles, hõbe läheb täpselt samamoodi järele ja kui kuld läheb alla oma hinnalt, siis paratamatult tuleb ka hõbedaind järele. Ja kui me tänasel päeval näeme seda, et kulla hind on kusagil noh, üle 1000 dollari juba kullaunts, noh, mis on umbes 35 grammi siis paratamatult tuleb küsida enese käest, et kas kulla hind on maailmas kogu aeg tõusnud ja tegelikult see päris nii ei ole, sest üks suuremaid niukseid, kulla inflatsioon, oli siis, kui avastati Ameerika ja kullalaeva takest Ameerikast tulema. Ja siis kulla hind hakkas langema pööraselt. Ehk teisisõnu öeldes, et tollel ajal kurdeti, et näed, et kunagi sai ühe kulla Ducati eest, vot nii ja nii palju asju. Nüüd tuleb sama asja eest anda kolm kuld, tukatit. Probleem oli lihtsalt selles, et turule tuli kulda juurde, kuldraha vermiti täiendavalt ja see on tegelikult samasugune protsess nagu praegu üks või teine valitsus võtaks kätte ja asuks raha juurde. Täpselt samasugune olukord ei hoitud seda inflatsiooni kontrolli all ja ja seega kulla hind läks alla ja läks alla, tegelikult ikkagi päris pööraselt. Ja nüüd, kui me räägime hõbedast, siis hõbe on olnud jällegi keskajal, umbes samal ajal, kui Euroopas hüppaja ja ütleme, Portugal ja Hispaania olid suured, kulla tarnijad, mis toodi uuest maailmast siis samal ajal näiteks Hiina kogu rahasüsteem toetuse, vastupidi, hõbedale ja Hiina rahasüsteem kukkus kokku, kui pärast seda, kui oopiumisõdade järel avati sadamad ja raha läks oopiumi alla. Hõbe paiskus Hiina riigis, et välja ja võime kaubanduse alla ja sellega tõmmati reaalsektor, noh ütleme igasugune tootmine jäeti nagu rahalistest vahenditest ilma ja sisina rahasüsteem kukkus kokku ja miks sellest kullast nii palju räägitakse? Räägitakse enamjagu seetõttu, et ikkagi uusaja algul oli kuldtegelikult maailma raha. Ta oli universaalne maksevahend ja praegu siin arutatakse 1000 dollari ja euro kurss, sest tol ajal polnud mingit kurssi vaid lihtsalt oligas kilo kulda või gramm kulda, unts kulda ja, ja kõik teadsid, mida sai kullauntsi eest näiteks ütleme, araabia orjaturgudel või sai, ütleme, Kastiilia turul palju sa said sellest loomi osta või kangaid ja kõik see oli nagu selge. Ja loomulikult kuld liikus sinna, kus sai kaupa osta odavama hinnaga ja tollel ajal toimis ta maailmarahana. Nüüd, kui majandus hakkas kasvama, siis selgus, et kuld on, seda on liiga vähe, tekib ikkagi seesama olukord, et see tükike kulda, mida sa pead siis kogu aeg ühest taskust teise kandma, teda on liiga vähe ja siis selle kõrvale aegade hämarus tekkis juba hõberaha ja vaskraha ja siis hõberaha väärtust arvutati, kui palju ta ütleme, kuldrahana oleks ja ütleme, vaskraha arvutati hõbedase kulda, kuid selleks baasarvestuseks baas väärtuseks oli alati kuld. Ja nüüd, kui hakkas tulema paberraha paberraha esimesena tuli teadupärast Hiinas, seal oli ta toetus küll hõbedale, kuid põhimõtteliselt ei olnud raha mitte midagi muud kui väärtpaber, mille siis, kuidas ütleme, riik või isegi emiteerist. Keskajal võis olla ka linn, aga kui tuli paberraha paberraha, tähendas tegelikult seda, et see oli kullaekvivalent isegi nõukogude ajal, kes, kes mäletab 1961. aasta rahareformi, seal oli ka öeldud, et kui palju kulda sisaldas igas nõukogude rubla. See oli muidugi tavakodanikku jaoks oli, see on oma olemuselt muidugi naerukoht. Sellepärast et kui nõukogude rublaga minna nagu Nõukogude Liidu keskpanka öelda, et andke mulle selle vastu kulda, siis loomulikult teile mitte midagi ei antud. Ennast viidi kuhugi ja ühesõnaga seal muidugi uksest sissegi. Teoreetiliselt oli siis olukord selline, et see paberraha, mis on siis välja antud, ükskõik kes siis emiteerija on siis põhimõte, suhteliselt oli see teatav kulla ekvivalent ehk taliväärtpaber ehk kui kolmandat viis öelda, et selle asemel, et tassida kulda ühest kohast teise, tassiti paberit, mis on siis nagu öeldakse, kergem, mugavam ja kui jõudis asi juba sinnamaale, tekkis ülekanderaha tänasel päeval, eks ole, kui kullaalus on juba äärmiselt tinglik siis praegu meil ju vahest tundub, et raha ei olegi, et noh, et see, millega me poes ostame, need on natukene elektrone kusagil serveris mis siis vahetavad oma asukohta. Ja kui 19. sajand oli juba teatud mõttes paberraha sajand, siis tollel ajal maailma raha nii kõige üldisemas mõttes teadupärast inglise nael. Ja kui me natukene mõtleme sellele, siis nael ei ole mitte midagi muud kui tegelikult kaaluühik mis jällegi omakorda on traditsiooniline tulnud see nimetus nendest kaaludest, kas siis sellega kaaluti hõbedat või kulda, mida iganes, aga see oli üks nael. Ja praegu, kui te võtate ühe inglise naela näppu, siis loomulikult Ta naela kaalu ei ole, noh, mis on siis mõnisada grammi ja seetõttu ka teised rahaühikud ju, noh, ütleme sageli tähendavad ju ka teatud kaaluühikut, ütleme naelmark, eks ole, ja, ja ega see vene rubla, kes Ruubele Rubit, noh, see oli kindel kogus väärismetalli, mida siis sealt väärismetallid kangi otsast siis raiuti täpse käega täpse käega muidugi, ja see tähendab seda, et rahaühikud paratamatult oma nimetustest üsna sageli kannavad kunagist kaaluühikut, mis on tulnud sellest väärismetallidest ja üks osa on siis paratamatult olnud kuld. Nüüd kui me vaatame kahekümnendat sajandit, tänaseks päevaks on rahasüsteem muidugi väga palju muutunud. Aga kui me vaatame kahekümnendat sajandit, siis teadupärast on üks suur, kulla hinnatõusuaeg oli siis, kui oli maailma majanduse kriis, mis algas siis 1929. aastal. Sellele järgnes siis suur depressioon nii-öelda. Ja see oli aeg, millal sisuliselt maailmarahana hakkas inglise naela asendama siis Ameerika dollar. Esimesed ilmingud olid juba esimese ilmasõja järel kui Inglismaast, kui maailma pankurist ehk välja laenaja sai ise laenaja. Ja tollel ajal juba laenu võeti Ameerika ühendriikidelt. Kuid kui Ameerika majandus kiskus kogu muu maailma või niisugune tööstuslikult arenenud maailmas kiskus juba majanduskriisi siis kõige esimesena või kõige kindlamalt tulid sellest majanduskriisist välja ju kaks. Ehkki see on siis Ameerika Ühendriigid ja Saksamaa ja Saksamaa tuli ikkagi majanduskriisist välja siis, kui võimule tuli Adolf Hitler. Midagi pole teha. Ja Ameerika ühendriigid jällegi siis, kui Ameerika presidendiks Ruusvelt ja need riigid tulid majandust kriisist välja erinevate võtete ja vahenditega. Kuid ameeriklased või Ameerika dollarist, millest sai juba tollel ajal maailma raha. Tegelikult algas Ameerika tervenemine tänu sellele, et Ameerika dollarit devalveeriti devalveeriti kusagil 40 protsenti, mis maailma raha puhul tähendab tegelikult seda, et ameeriklased emiteerisid, hakkasid rahastama oma arengute riiklikult. Pangad võeti kontrolli alla ja enam-vähem samalaadseid täid kasutas ka Saksamaa. Kuid selle vahega, et kui Ameerika dollar oli ikkagi vabalt vahetatav, siis saksa Margal vahetatavuses teistesse valuutadesse hakati tegema kitsendusi ja Saksa majandus, nagu ta oli suure mahuga, kuid Saksa majandus teatud perioodiks sulgus ja, ja tänu sellele toibus ja saksa majandus läks siis ka sõjamajandusele üle, mida siis riiklikult rahastati. Kui ameerika rahastas riiklikult infrastruktuuri rajamist paljuski ja Meid majandussektoreid ja mitte niivõrd sõjamajandust, siis Saksamaa läks sõjamajanduse teed. Nüüd, kui tuli teine maailmasõda, siis teise maailmasõja järel oli täiesti selge, et dollar oli muutunud tegelikult maailmarahaks. Ja ameeriklased vastavalt Bretton Woodsi lepetele lubasid selle raha, kui vahetusväärtuse stabiilsus tagada ja tollel ajal kehtestati selline kurss just nimelt dollari ja kulla vahel, see oli siis 35 dollarit oli siis kullaunts, mida siis ameeriklased pidid tagama, see tähendab seda, et kõigil, kellel olid näpus dollarid, teoreetiliselt oleks võinud iga hetk vahetada selle kulla vastu. Ja see süsteem toimis kuni 1971. aastani. Kui, siis Ameerika Ühendriigid ühepoolselt, nii nagu nad ühepoolselt lubasid tagada Liinad ühepoolselt ka sellest loobusid ja see tähendab seda, et tegelikult dollareid oli juba ringluses sedavõrd palju, et ameeriklastel puudus sisuliselt igasugune võimalus juba seda ühel päeval või täpsemalt mingi paanika hetkel kulla vastu vahetada, kulla vastu vahetada. Ja 1971. aastal, kui sellest loobuti, siis hakkas kullakurss tõusma ja esimene suur tõus oli siis tõepoolest siis, kui Bretton Woodsi süsteem kukkus kokku. Ameerika ühendriigid ei olnud võimelised seda kulla vastu vahetada, Damon ja tegelikult polnud ameeriklased sellest ka enam huvitatud. Kuid 1971.-st kuni 2000. aastani räägitakse sellest, et maailmas on, no ütleme, 2000.-ni, et on olnud nõndanimetatud Bretton Woodsi järgne süsteem kus ameeriklased küll ei vaheta dollarit kindla kursiga kulla vastu, kuid Ameerika dollar oli, oli maailma raha. Ja niikaua kuni Euroopa ei leiutanud või loonud oma ühisraha näiteks vabariigid valdavalt arveldasid riikidevahelised arveldused käisid Ameerika dollarites ja neid tollel ajal nimetati üsna ühemõtteliselt euro dollariteks. Ehk teisisõnu öeldes, et ameeriklased on kunagi emiteeritud nadolid käibevahendina hoopis mujal. Ja need dollarit tinglikult öeldes peaaegu nagu Ameerikasse tagasi kunagi ei jõudnudki. Sellepärast et, et Euroopa riigid ja mitte ainult Euroopa riigid, vaid ka tõusvad Aasia riigid, kellel oli intensiivne väliskaubandus- või suuremahuline väliskaubandus. Nendel oli päevane vajadus ühe maailmas tunnustatud arveldusühiku vastu ja ses mõttes kõike, näiteks eelmise sajandi kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel arvestati Ameerika dollaris. See traditsioon on säilinud peaaegu siiamaani, sest näiteks tähtsamate maailma ütleme, kaubaartiklite hindamine käib samuti ameerika dollaris. Me ju ei ütle seda, et vaat et maailmaturuhind näiteks naftale, nafta, tündri hind on seal kuskil vaata eurodes, on ta nii palju, jah, eurodes antakse. Aga kõik need rahvusvahelised mõõtühikud iseenesest annavad tegelikult ikkagi Ameerika dollarites ja noh, ütleme kui me täna hommikul vaatasime, siis noh, see ameerika dollarites kusagil seal ümber või barrel naftat on siis kuskil seal natuke alla 100 110 dollari. Ja on selles mõttes päris põnev, et maailmas on kolm kaupa, mis on omavahel üsna tihedalt seotud, üks on kulla hind, teine on nafta hind ja kolmas on siis hõbeda hind. Näiteks kui 1971. aastal Bretton Woodsi süsteem lagunes ja see lagunes 15. augustil 1171. aastal, kui Ameerika president Richard Nixon teatas, et USA dollareid jäigalt seotud kullaga siis kulla hind tõusis 15.-st augustist kuni 31. detsembrini tõusis 35-lt dollarilt 45-le dollarile. Tollel ajal peeti seda kulla hinnatõusu pööraseks. Ja need, kes siis tollel ajal kulda omasid, need siis muidugi teenisid päris palju. Nüüd järgmine suurem nafta, kulla ja hõbeda hinnahüpe toimus 1973. aastal. Kaugele ta vahepeal oli alla läinud, ta ei läinudki alla, ta enam ei läinudki alla. Ta jäi pärast seda suhteliselt stabiilseks. Ja nüüd, kui araabia riigid pärast Araabia Iisraeli sõda kehtestasid naftaembargo müügikeelu, siis nafta hind tõusis mõne kuu jooksul neli korda ja jõudis 12-le dollarile barrel. Et kui me mõtleme praegu seda ütleme 100 kümmet või sadat, siis siis 1973 oli see 12 dollarit ja see oli tollelt pöörane lugu, sellepärast et ta oli kasvanud neli korda ja kuld hüppas väga järsult nüüd 170-le dollarile unts. Ehk kui me rääkisime sellest, et eelmine suur hüpe tõusis kuhugi 45 ja veidi hiljem 50-le dollarile siis 1973. aasta me lõpetasime juba tasemel 170 dollarit. Nüüd järgmine suurem kriis oli teatavasti 1979, algas täpsemalt 1979 ja see oli seotud Iraani islamirevolutsiooniga. See lõi kohe üles ka nafta hinna, sellepärast et tekkis oht, et Iraanist naftat kätte. Tagatipuks puhkes Iraani-Iraagi sõda ja mõlemad olid tol ajal väga suured naftatootjad. Ja nüüd me võime enese käest küsida, et kui OK 1980 tungis Iraani, et mida siis tegi kogu selle aja jooksul Kulla hind ja kui me rääkisime, et eelmise kriisi ajal tõusis ta kuhugi 170 dollarini siis 1978. aasta keskpaigast, kui Iraanis läks juba rahutuks kuni jaanuarini 1980 ehk kahe poole aastaga tõusis kullauntsi hind 170-lt dollarilt 850-le dollarile. Ja samal ajal nafta hind, mis oli teatavasti jõudnud eelmise kriisi ajal 12-le dollarile, see oli pöörane neljakordne kasv, siis 79 tõusis ta 15-lt dollarilt juba 40-le dollarile väga lühikese Ajaga. Nüüd, kui me tänasel päeval räägime, et kulla hind on ületanud 1000 dollarit siis sealt tänase 1000 dollarini ei ole väga palju maad. Kuid tuleb tunnistada, et see 850 dollarit olid tollel ajal tipp. Sest pärast seda mõne aastaga langes Kulla hind kusagile 300-le dollarile. Ja 1998. aastal oli untsi hind isegi alla 300 dollari ja päris stabiilselt kuni 2000 aastani välja. Ja nüüd kui me küsime enese käest, et milliseid vapustusi siis maailma majandus on üle elanud ja kuidas on see mõjunud siis kulla hinnale siis pärast seda Iraani kriisi tippu 1970 980 oli Ladina-Ameerika majanduskriis 1982, mis korraks kergitas kulla hinda kuhugi 500-le dollarile, siis oli börsilangus 1987. Kellelegi kergitas selle kulla hinna korra 500-le ja noh, on oluline meeles pidada, et ta stabiilselt püsis kusagil 300 dollarit unts siis 93. aasta kriis jällegi kergitas kuhugi 400-le. Ja nüüd uus kulla hinnatõus on alanud 2001.-st aastast ja 2001. aasta on teatavasti see aeg ehk üheksa, 11, kui rünnata tee maailma kaubanduskeskuse hooneid Ameerikas. Ja kõikide juttude järgi on see korraldatud al-Quaeda poolt vähemalt Osama bin Laden kuulutanud ennast selle organisaatoriks, milles mina isiklikult muidugi kahtlen, kuid, ja see ei ole oluline hetkel. Ja edasi on maailma majandus olnud tegelikult üsna närviline ja 2001.-st aastast, kus kulla hind on olnud või kullauntsi hind on olnud kusagil 300 dollarit, on ta nüüd jõudnud sinna 1000-ni ja siin on nagu öeldakse, see lõkke, mis on kuumutanud ja mis on ajanud kõrgele kulla hinna, neid sündmusi on olnud siin järjepanu kõigepealt loomulikult terrorirünnak New Yorgis, seejärel Iraagi sõda 2003. Ja nüüd siis 2007 on Ameerika kinnisvarakriis kinnisvara- ja laenukriis, mis tegelikult ei tähenda mitte midagi muud kui seda, et tegelikult niisugune kriisiprotsess iseenesest on alanud juba 2001. aastal. Ja kui seda kriisi poleks maailma majanduses sisemiselt olemas olnud, siis paari maja kokkukukkumine keset New Yorki poleks seda mõjutanud. Ja see tähendab tegelikult seda, et maailma kaubandusorganisatsiooni peakorteri ründamine vallandas kriisi. See oli tegelikult ajend, see oli see esimene kivi, mis kiskus kaasa lõpuks kogu kivilaviini ja teinekord noh, me ju teame seda, et teinekord piisab väga väikesest sündmusest, mis ahelreaktsioonina võib kaasa tuua üsna suure, kas siis languse või, või suure võidu või nii, nagu araablased ütlevad, et viimane õlekõrs oli see, mis murdis kaameli selgroo. Ja nii tõenäoliselt see 2001. aasta rünnak ongi vallandanud maailmas kriisi mille tulemusi on siis kolm, üks, mis ei ole võib-olla kõige tähtsam üldse, et kulla hind on väga kõrgel, teine, mis on palju tähtsam, et kulla ja naftahinna vahel on alati olnud väga oluline seos ja nafta hind on kõrge ja kolmas, millega on see paratamatult seotud, on see, et Ameerika dollar on väga madal. Ja nüüd võidakse küsida, et need kolm seost omavahel, et kuidas nad on siis maailma tänasel päeval mõjutanud ja mis siis nüüd tegelikult on juhtunud. Ja tõenäoliselt on juhtunud see, mida räägivad mitmed analüütikud, et kui Bretton Woodsi süsteem 1971. aastal ameeriklaste poolt ühepoolselt lõpetati, siis toimis nagu jätkuprotsessi edasi, ses mõttes dollar ja kuld ei olnud otseselt omavahel enam seotud, aga dollar oli maailma raha. Nüüd, tänase päeva seisuga, kui Euroopas on läinud käibele juba euro ja euro, on tegelikult valuuta ja rahvusvaheline reservvaluuta mille taga on üsna suure mahuga majandus, sellepärast et Euroopa Liidu majandus või ütleme, Euroopa rahatsooni majandus on ikkagi lähedane ju Ameerika majandusele oma mahult. Seega on ta ütleme, reservvaluutaks nagu valuuta number kaks, reservvaluutaana kasutatakse veel inglise naela ja praegu on kahtlemata maailma üks rahanduspoliitilisi küsimusi seotud sellega, et mis saab teistest tõusnutest taluutadest üks mahukas majandus, mille valuutat on kasutatud reservvaluutaana ja seda teha ka tänasel päeval, on Jaapani jeen. Aga jaapani majandusena depressioonis praegu või ütleme, seisakuaeg ja küsimus on paljuski selles, et mis saab ikkagi hiina Joanist, sellepärast et maailma kaks suurimat riiki, kellel on valuuta ja kullavarud on teadupärast Hiina, kellel on siis umbes poolteist triljonit dollarit pooleteist triljoni dollari väärtuses siis erinevaid finantsreserve ja teine on siis teadupärast Venemaa, kelle reserve hinnatakse siis ka kusagil 450 miljardi dollari väärtuses ja see on nagu selles mõttes jällegi väga huvitav, kuidas minevikust on tulnud mõisted, et vaatamata sellele, et dollari positsioon maailmarahana ei ole enam see, mis 15 või 20 aastat tagasi kulla ja valuutareserve ikkagi hinnatakse Ameerika dollaris. Ja samal ajal öeldakse ikkagi kulla- ja valuutareservid, kuigi nendest reservidest kullaosa ei pruugi olla ei vene, ei Hiina keskpankades kuigi suur, see tähendab seda, et traditsiooni kohaselt ikkagi seostatakse kulda ja dollarit, mille järgi mõõdetakse nagu ikkagi kõikide ülejäänud vahendite väärtust. Ja praegu on hiinlased võtnud sellise kursi, et nemad püüavad neid varusid võimalikult palju soetada endale kullas, mis paratamatult lööb kulla hinna üles, sellepärast et keskpanga keldrisse pandud kuld on käibest väljas. Seda ei saa osta, seda hoitakse reservina ja paratamatult tähendab see näiteks elektrotehnika elektroonikatööstusele ikkagi seda, et nende tooted lähevad kallimaks, kuna seal kasutatakse kulda ja hõbedat ja siiski maailmas tänasel päeval tehnoloogiliseks tarviduseks ikkagi üsna palju. Ja kuna hõbeda hind on seotud kulla hinnaga, siis tahes-tahtmata see vajadus või see soov või see strateegia varuda endale reserve kullas võtab tegelikult maailma majandust hoopiski teise kandi pealt, ehk nendest mõjutab kaasaegsete tööstusharude toodete hinda. Kui sa ütlesid, et mõnisada tonni kulda toodetakse aastas, siis kõik see ei lähe tööstusele. Nii et teda ikkagi tekib kogu aeg juurde. Aegade hämarusest peale on kullahulk suurenenud, palju teda üldse on meil? Jah, ühelt poolt on niimoodi, et mõnisada tonni toodavad päris mitmed riigid ja maailma iga-aastast toodangut mõõdetakse ikkagi mõne 1000 tonniga, kuid kulda ühelt poolt tuleb juurde, aga teiselt poolt läheb ka kulda kaotsi. Sellepärast et ega siis naisterahvad ju ikkagi kaotavad oma kõrvarõngad ja neid ei leita üles mitte kunagi. Samal ajal on ju ikkagi ka selline olukord, et, et näiteks tööstuslikuks tarbeks kasvõi ütleme, elektrotehnikas kulutatav kuld ega teda ju täies ulatuses taaskasutusse ei võeta, kulda läheb lihtsalt kaotsi, ühelt poolt teda toodetakse ja teiselt poolt lähetada kaotsi maailma majanduse mahu kasvuga võrreldes. Kullatootmise kasv ei käi sama sammu. Kuld muutub paratamatult defitsiitsemaks. Ja kui praegu kõik maailmas olekski kulla alusel, nii nagu 200 aastat tagasi, siis on täiesti selgelt kulda jätkuks. Kuld oleks liiga kallis ja seetõttu on praegu maailma rahasüsteem läinud küll hoopis teisele alusele ja selleks aluseks on pigem majanduse maht, kui ütleme, keskpanga keldrites või hoidlates olevat kullavarud. Ega sa nüüd ei taha tõestada, kulda kaotatakse rohkem ära, kui juurde toodetakse, sellepärast et kui me äsja leppisime kokku, et kuld ei kao, siis need kõrvarõngad ka tegelikult mingil hetkel võivad ikkagi kuskilt jälle välja ilmuda, mis ära kaotatakse. No ma lihtsalt tahaks öelda seda, et mitte kõik kuld, mis toodetakse, ei ole igavesti käibes, vaid osa kulda läheb ka käibest välja. Ja see, et maailmas kulda juurde tuleb, teda loomulikult tuleb juurde, kuid lõppkokkuvõttes ei ole maailma kullavarud kõik need, mida on 5000 aastat toodetud, vaid vaid lõppude lõpuks me ju avastame kulda ikkagi ka arheoloogilistel kaevamistel ja see osa kullast on lihtsalt näide sellest, kuidas kulda tegelikult läheb käibest välja, toda läheb käibest välja ka meie ajal, sellepärast et kullatolmu töötlemisel võib ju puhuda tuul laiali, teda kaotatakse aga muidugi üks kullakäibest väljaminekuid koht on ikkagi tööstus, sest mitte kogu kulda maha kantud seadmetest ja masinatest, kui seda on kasutatud, ei, ei võeta ju taaskasutus ja nad lähevad ikkagi jäätmete hulka paratamatult. Kui niisugune, kui sa ütled, et tema osa kaob samal ajal noh, ütleme siis suhteline osa väheneb, väheneb ja, ja samal ajal ta ise kallineb, siis milline on tema tulevik? Kui on kullaga samasugune lugu nagu igasuguse klassikaga klassika võib muutuda ainult haruldasemaks. Kui meenutatakse vanu häid aegu, eks ole, mis ei tule kunagi tagasi siis mingisugused elemendid vanadest, headest aegadest on alles ja kuna kuld oma omadustelt on niivõrd püsiv, siis ta vahetusväärtusena paratamatult säilitab oma rolli. Küsimus on lihtsalt selles, kellele on see kuld kui varude soetamise võimalus, kellele see üldse kättesaadav. Sellepärast et me ju teame, et tänasel päeval ju nii inimesed ja ettevõtet, pankadest rääkimata teatud osa reservidest ju panevad kulda, ehk ostavad kulda endale seisma. Ja siin on nagu traditsioon maailmas ka küllaltki erinev. Võtame Euroopa riigid, eurooplased üsna sageli ja see on majanduslikult põhjendatud, ka Ameerika puhul on see selge, soetatakse ju kas kinnisvara või soetatakse teatud varusid, näiteks näiteks väga hea kaup, teinekord on reservide säilitamis Ostanastab, kui on vaba raha, ostetakse naftat ja selles hoitakse seda väärtust eeldusel, et nafta hind pigem tõuseb kui langeb. Aga nüüd kujutage ette, et mida peaks tegema üks korralik saudiaraablane saudiaraablased hoida oma raha naftast mida on maa all küll ja küll see oleks sama hea kui minna Tuulasse samovariga araabiamaade puhul. Pigem traditsioon selles, et nende riikide keskpankade reservidest on just nimelt kulla osa suurem kui näiteks paljudes ütleme tööstusmaades, sellepärast et noh, nendel näiteks kas või sellesse samasse naftasse investeerida või hoida seal oma reserve nagu ei ole üldse mõistlik ja me võime siin natukene ironiseerida ja vahest vaadata, et näed, seal araabiamaades on niisugune traditsioon, et küll on seal sõrmedes seda kulda nagu öeldakse, laia joonega pandud või kõrvadesse kuhu iganes ehetena siis see on seotud paljuski sellega, et nende majanduse ja rahanduse seisukohalt on lihtsalt kullas asja hoidmine mõistlik. Palju kulda ei ole ka mitte alati hästi mõjunud, isegi mitte riikidele, ma mõtlen, kui need keskajal kullalaevad hakkasid sealt Ameerikast tulema, siis Hispaanias oli küll kulda väga palju, põhimõtteliselt võiks ju selle kullalastiga muutuda väga mõjuvaks, aga tegelikult kukkus Hispaania selle koorma all peaaegu lõpuks kokku. Ja muidugi sellepärast, et tekkis kulla ülepakkumine ja tekkis seesama lugu, et kulla hind langes või täpsemalt kaupade hind tõusis sellepärast, et nagu tollel kurdeti Kuningakoda ei osanud ka seda oma tagavaraks. Jah, liikvele ka just, ühesõnaga tekkis tegelikult tookord see probleem, et kõik see, mis uuest maailmast saadi, ei pandud mitte reservidesse, vaid lükati kohe käibesse. Teisisõnu öeldes, et tolle keskaja riigid käitusid nagu praegune venemaa, kes teenib päris palju nafta pealt, aga kõik läheb käibesse. Ja kui räägitakse Venemaal praegu sellest, et, et seal on moodustatud nagu tuleviku fond või reserv on, siis selle osatähtsus on ikka ikkagi hirmus väike, võrreldes sellega mis tegelikult käibesse läheb. Ja Venemaal ei toimu ju praegu mitte midagi muud kui see, et et kuna seda naftaraha tuleb nii palju sisse, see lastakse kiiresti käibele, see toob lihtsalt kaasa kaupade hinnad, tõusu ehk see, mida nimetatakse inflatsiooniks ja ja ühel hetkel, kui ütleme seda naftaraha enam nii palju sisse ei tule või naftahinnad langevad või peatuvad, siis muidugi mõjub see majandusele halvasti, nii et kuld ei ole mitte alati õnne allikas. Kas õnne allikas on ta siis, kui kuld on tõepoolest võimalus säilitada väikese vaevaga väärtusi? Aga tavalisel inimesel, noh, on küsimus ju selles, et kuidas sa seda kulda hoiad, sest kui sa ostad kulda väga palju, siis sa pead hoidma teda valatud hoidlates. Aga kullahoidjani maksab ka midagi. See, et sul on väärtus kullas, ei tähenda veel seda, et, et tema hoidmine mitte midagi ei maksaks ja siis panebki ta kuskile aiaposti alla, kust leitakse ta paarkümmend aastat hiljem padja sees leiavad lõpuks lapselapsed ja ja tõepoolest, et kui näiteks inimesed leiavadki, ütleme näiteks vanaema või vanaisa kulda kusagil ütleme, kuld, mis on, ütleme sajandi eelmise sajandi alguse kuld siis, kui näiteks arvestada ümber dollarisse tõenäoliselt avastate ühe väga lihtsa asja, et oletame, et teil on kulda kunagises ühe dollari väärtuses, no ütleme 1900 noh, ütleme, et 20 ütleme 1925. Tuvastati, et selle kulla eest oleks võinud New Yorgist tollel ajal osta, võib-olla selles väärtus oleks võinud osta kasti kokakoolat. Aga kas praegu ühe dollari eest New Yorgi tänaval Coca-Colat üldse saab? Ma kahtlen selles, sest see kipub maksma kaks, kolm dollarit ja lõppkokkuvõttes näitab see pigem seda, kui palju on raha lihtsalt odavamaks läinud või täpsemalt kuld kallimaks. Küsimus on selles, et milles sa oma väärtusi hoiad. Ma tulen korraks Venemaa juurde tagasi, kui sa mainisid, et Venemaa lööb oma naftadollareid läbi, aga samas ütlesid sa, et Venemaa varud tagavara Tiina kõrval on kõige suuremad. Jah, see on ka jälle üsna huvitav, sest kui minna vene keskpanga koduleheküljele, siis kulla ja valuutareservid on Venemaal umbes sama suured kui Venemaa võlad. Ehk see nõukogude aegset võlga on Venemaale järele jäänud ainult kusagil seitse miljardit, aga kui mu mälu nüüd ei peta, kui ma viimane kord paar kuud tagasi tahtsin, siis era- ja riigisektori võlgnevus on kusagil 400 450 miljardit dollarit, nii et praegu keskpank suudab need katta. Ja rääkisid kriisist, et 2001. aastal vallandus kriis pärast seda terroriakti New Yorgis. Meie siin samal ajal arutame majanduse jahenemise üle ja tunne on, et see kriis nüüd algas kas eelmisel aastal või siis üleeelmisel. Kuid algas 2001, siis on ta juba päris kaua kestnud, ega kriisid võiksid mingil ajal otsaga lõppeda. Jah, aga ei pruugi, ei pruugi pärast, et kui me mõtleme, kui pikalt kestis suur depressioon, mis algas 1929, sellest tuldi välja alles 30.-te aastate lõpupoole. Tolleaegne majanduskriis mõjus Eestile üsna halvasti, sest Eesti majanduse toibus alles ka kusagil ning pärast pätsu-Laidoneri riigipööret, kui mindi täpselt samamoodi niisuguselt väga liberaalselt, ütleme majandamise viisil üle sellele, et riik hakkas rohkem sekkuma majandustegevusse. Ja tegelikult sellest suurest kriisist saadigi jagu nii Ameerikas, Saksamaal ka mingil viisil Eestis riigi sekkumise tõttu. Turg ise oma regulatiivsete mehhanismidega ei olnud suuteline sellest süsteemist välja tulema, vaid selle turumehhanismi tuli riikidel sekkuda ja tuli riikidele. Aga noh, investeeringutega ja see on ju samasugune lugu, nii nagu kui me võtame siin kas või naabrimehest elama mis oli üheksakümnendatel aastatel Soomes, siis seal lõppude lõpuks olukorrast tuldi ju välja ka ikkagi tänu just nimelt riigi laialdaselt sekkumisele majandusse, sest Soome riik hakkas võtma Lääne selleks, et investeerida uuendustesse ja nii sellest asjast välja tuldi. Eesti kulla tagavarad või kullavarud läksid põhiliselt iseseisvuse kadumisega ja eriti palju neist tagasi ei tulnud. Kui oluline on see, et Eestil ka kuldanud. Ta paratamatult on oluline, aga sellest võiks rääkida ehk rohkem Lipstok. Küll on aga seis selline, et Eesti sai praktiliselt tagasi kõik oma kullavarud sest ameeriklased Nõukogude liidule välja andnud britid andsid nõukogude liidule välja 70.-te aastate algul või täpsemalt tehti tasaarveldus Nõukogude Liidu võlgadega ja tehti kokkulepe, mille sisu oli selline, et selle eesti kulla arvelt kaeti nende Suurbritannia kodanike ja ettevõtete kaotused, mis olid tekkinud seoses natsionaliseerimisega Eestis. Kuid. Sealt kasu kõvasti ma lugesin ka hiljuti sellest, et nad saatsid Venemaale mingi portsu üldtarbekaupu ja siis ülejäänud osamakseid neid võlgu ära, aga tegelikult jäiga Palju riigile, jah, ühesõnaga britid tegid hea äri, kuid Eesti jaoks ei tähendanud see mitte midagi, sest selle kullavarud maksid britid ikkagi pärast Eesti iseseisvumist Eestile gaasisama tegid ka rootslased kes kunagi andsid selle üle nõukogude liidule ja tegelikult tagastasid ehk teisisõnu, öeldes, et see nägi välja nii, nagu nad oleks eksinud. Nad oleks eksinud ja Eesti sai kullavarud tagasi, aga Eesti müüs nad suhteliselt kiiresti maha. Kõik need, kes mäletavad 90.-te aastate algust siis tol ajal või Eestis ka vaieldi selle üle, et, et miks oli vaja eesti kullavarud ära müüa ja vahetada see väärtpaberite vastu. Aga see vaidlus, sumbus kuna tuli uus vaidlus, mille sisu oli selles, kuhu kadus 10 miljonit dollarit ja kogu see kulla ära müümise nii-öelda juhtum kus 10 miljoni dollari kadumise juhtumi taha ja noh, nii mõnigi inimene võiks täna küsida, et kui 90.-te aastate algul kuld ära müüdi, kus kulla hind oli kusagil 250 300 dollarit unts, siis nii mõnigi võib öelda, et praegu Stand 1000, et me oleme nagu kolm korda kaotanud, kuid vahepeal on olnud kamp pikk aeg ja, ja selle rahaga on olnud midagi muud teha paremat. Meie lõpetame ka raha jutu tänaseks ära, rääkisime rahast, rääkisime dollaritest, rääkisime põhiliselt kullast, stuudios olid Hardo Aasmäe, Uku Toom, aitäh kuulajatele.