Helga ja tere, mina olen Kersti Inno, 16. jaanuari helikaja toimetaja. Saate teemad Kultuuriministeeriumi muusika-aasta 2010 eelarvest, räägib muusikanõunik Eero Raun. Muusika ja teatriakadeemia ja Taani kultuuri instituut esitlesid kogumikku eesti helisalvestised 1939. See väljaanne sisaldab 12 CDd ajalooliste salvestistega, eesti muusikast ning raamatut taustmaterjaliga. Kogumikku tutvustab professor Urve Lippus. Tallinna kammerorkestri kontserti sarjas virtuoosid käis kriitilise kõrvaga kuulamas Age Veeroos. Dirigent Risto Joost tutvustab Tallinna muusikakeskkooli solistide ja Tallinna kammerorkestri ühiskontserti, kus tulevad esiettekandele Tatjana Kozlova, Margo kõlari ja muusikakeskkooli 12. klassi kompositsiooni õpilase Tauno Vilo. Uudisteosed. Anna-Liisa Pillak räägib oma uuest kavast sarjast kokalissima. Maarjakasemaa tutvustab Eesti riikliku sümfooniaorkestri ooperi kaalat. 23. jaanuaril toimub Põlva kultuurikeskuses kontsert sarjas noored ja klassikasarjast räägib peal korraldaja Külli Lokko. Laulupeomuuseum Tartus kutsub huvilisi salongi kohtumisele. Kes sa oled, Alo Ritsing räägib kohtumise juht valli. Ilvik. Lahkunud on akordionist, venda Tammann. Teda meenutab Tiit kallustel. Saatele tegid kaastööd Karin koprad, Mirje mänd, lahtina kuningas ei pikk lett ja Liina Vainumetsa head kuulamist. Helgaja. Klassikaraadio stuudios on nüüd Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Eero Raun ja me räägime Eesti muusikute 2010. aasta rahalisest olukorrast aga loodetavasti mitte ainult rahast. Tere tulemast. Tere kõigile muusikasõpradele Milline on siis Eesti muusikainstitutsioonide eelarve 2010 kui palju ja mille poolest erineb see möödunud aasta eelarvest? See erineb natukene, aga tõesti mitte väga palju ja kui arvestada kõiki neid muresid hirmusid, mis on siin olnud seoses selle majanduslangusega juba pikka aega, siis tegelikult, et on põhjust isegi üsna rahul olla selle lõpptulemusega, mis muusika eelarvel on. Ta on küll mõningad protsendid allapoole läinud erinevate kollektiivide palgafondid, aga mis on kindlasti positiivne. Kultuuriministeeriumi viis muusikavaldkonna programmi, mis olid 2009, jäävad enam-vähem samadel tingimustel püsima ka 2010. aastal. Jaamale on väga hea meel öelda, et viiest programmist neli On lausa summades natuke suuremad, kui olid 2009. aastal. Kuidas see sai juhtuda, et osad programmid siis hoopiski suurenesid, mille arvelt? No eks see on nii-öelda telgitaguste arutelude ja võib-olla ka natukene võitlemise küsimus, et noh, et millised on prioriteedid. Aga noh, oluline on, et need tegevused, mis muusika valdkonnas on, et see järjepidevus ei tohiks katkeda, vaid et needsamad festivalid, needsamad tublid muusikakorraldajad, kes on juba aastaid oma tööd teinud, et nad ikkagi saaks jätkata. Ja olgu siinkohal ära nimetatud need programmid, mis saavad rohkem toetust, need on muusikafestivalid konkursid, eraõiguslikud muusikakollektiivid, eraõiguslikud kontserdikorraldajad ning heliloomingu tellimine. Kas võiks selle protsendi ka välja öelda, et kui palju on väiksem, siis nüüd selle aasta eelarve eelnevast aastast? No üldiselt on mitte ainult muusikas, vaid ka kõikides teistes kaunite kunstide valdkondades olnud vähenemised niimoodi üheksa ja 10 protsenti ja enam-vähem sinnakanti jäävad ka need palgafondide muutumised. Kui palju saab üks keskmine eesti muusik muusika alal töötav inimene palka aastal 2010? Siin ei ole kindlasti õige ühte numbrit välja tuua, kes need, et ma ütlen, ei ole õige välja tuua, sellepärast et sellest tekiks ainult segadust, tingimused, milles kollektiivid, töötavad intensiivsus, isegi need on kõik väga erinevad ja selles mõttes ei ole sellised üldistes õige teha. See on igal juhul selge ja mitte ainult, et mulle kes ma ju ka muusika olen, muusikud saavad liiga vähe raha ja nad on igal juhul väärt seda, et saada kõvasti rohkem. Aga ma olen nagu harjunud seda ütlema, et Eesti riik ja rahvas on teatud kontekstis väikesed aga Eesti kultuur on kahtlemata suur. Ja noh, eks siis ongi Eesti riigil natukene aeg-ajalt keeruline, et kõike seda kultuuri üleval pidada. Aga samas ma ka arvan, et ei ole alternatiivi, sest suuresti just sellesama kultuuri toel on Eesti riik kaks korda iseseisvaks saanud. Mida arvad, kas eesti muusikud tulevad toime sel aastal, kas kõik jäävad ellu, kõik saavad tööd. Kas me võime loota, et kõik muusikaelu toimub samas mahus, mis möödunud aastal? Me mitte ainult ei või loota, vaid ma arvan, et me lausa peame lootma ja lisaks ka tegema kõik selle jaoks, et see lootus täituks ja edaspidi kindlasti läheb juba kergemaks. Aga siiski üks murelik noot on tulnud just näiteks Corelli Consordi poolt, kelle kontserdid küll möödunud aastal olid väga edukad, kuid siiski kardavad, et nad peavad oma pillid kotti panema. See on nüüd üks selline üksik pretsedent, et mis ei laiene üldistuseks ja see tulenes osalt sellest, et Kultuurkapital muutis natukene põhimõtteid, kuidas, kellele nad raha annavad. Asi oli selles. Corelli on siiamaani tegutsenud äriühinguna ja kultuurkapitalis, otsustati, et äriühingutele tegevustoetust maksta ei ole põhimõtteliselt õige ja seetõttu, kui need Corelli võib-olla kui on ka teisi korraldajaid, kes on saanud omamoodi siiamaani äriühinguna tegutsedes kontserte korraldanud. Kui nad vormistavad oma tegevuse ümber mittetulundusühingusse, mis ei ole ju väga pikaajaline protsess, siis ma usun, et ei ole neil enam selliseid põhimõttelisi probleeme. Corelli Consordi juhtum ei puutu absoluutselt Kultuuriministeeriumi eelarves. See oli seotud jah, konkreetselt Kulka raha eraldusega. Nii et siis Kultuuriministeeriumi eelarve on just eelkõige muusikakollektiivide palgarahad või on seal ka rahategevusteks? Loomulikult on tegevusteks suuresti palgarahad, on tõepoolest kas või needsamad eraldised, mida saavad meie käest riiklikud etendusasutused, kontsert, Eesti filharmoonia kammerkoor, ERSO aga mitte ainult. Aga kõik need viis programmi, millest ma rääkisin, seal ikkagi on olemas rahad nii tegevustoetusteks kui ka projektitoetusteks. Ja neid projekte, mis on aastate jooksul programmidest raha saanud, mis saavad ka edasi. Neid on ju nõnda palju, et muusikanõunik peab programmidega seoses tegema aastas kaugelt üle 200 lepingu. Muusikaorganisatsioonid saavad siis lisaks riigieelarvele raha ka eurotoetustest. Kas sa seda teemat oskad kommenteerida? See on üks teema, millest kultuuriminister on kõnelnud ja on kõnelnud sellest kahjutundega mitte ainult muusika, vaid üldse laiemalt. Kultuurivaldkonnal võiks olla Euroopa Liidu vahenditest rohkem võimalusi toetusi saada. Need võimalused järjest kasvavad. Esiteks nii, kuidas me sellisesse Euroopa liidu jooksvasse tegevusse integreeruma, kuidas erinevad fondid meile avanevad, aga need võimalused kasvavad ka vastavalt sellele, kuidas me ise kõigis nendes võimalustes orienteeruma. Eriti sellel aastal on väga oluline mistahes projektide puhul omafinantseerimis allikate mitmekesistamine. Ja on selge, et Euroopa Liidu fondid väga erinevates Eesti riigi valdkondades on väga tänuväärsed olnud just nimelt sellepärast, et mingid protsessid ikkagi ka edasi areneks. Et ainult oma eestisisesed vahendid oleks kindlasti napiks jäänud. Ja siin tuleb ainult soovida loomingulist mõtlemist ja hästi avarat pilku kõigile inimestele, kes muusikaelu korraldavad. Et nad tõesti suudaksid välja pakkuda värskeid mõtteid, mis seoksid erinevaid valdkondi. No ma ei tea integratsiooni või, või mingisugused muusikavaldkonnast muud esmapilgul kaugel olevad valdkonnad just nimelt muusikaprojektidega ja näitaksid, et need on huvitavad ja eluõigust nõudvad projektid. Ja põhimõtteliselt sama kehtib ka Kultuurkapitali kohta, et ka neid rahasid taodelda ja iga kollektiiv oma huvitavate projektide jaoks. Nojah, nagu kultuurkapital on siin muidugi selline Eesti-sisene rahaallikas ja seal kuigi praegu põhimõtet mõnevõrra muutuvad, siis üldine printsiip on ikkagi see, et see laev väga palju ei loksuks ja et ikkagi katsutakse seda stabiilsust hoida. Selline Kultuurkapitali üldine tegutsemisloogika jääb ju samaks ja see on asi, mille peale näiteks meie naabrid lätlased on eestlastele ikka üsna kadedad. Aga põhimõtteliselt see raha suurus seal on ikkagi sama. Kultuurkapitali kogu eelarve on natukene muutunud, ütleme nii, et see tegijate ring, kes Kultuurkapitalist taotleb ja noh, loodetavasti ka see projektide ring, see on ju enam-vähem stabiilne. Kuidas saab Kultuurkapitali summa väheneda, sest aktsiisimaksud on ju kõik samad ja see ei saa olla masuga seatud, lisab. Kultuuri rahastamisel on neid allikaid ju väga erinevaid ja siin on ju juttu olnud küll sellest, et, et inimesed tarbivad alkoholi ja suitsetavad enam-vähem sama palju kui vanasti. Aga kui näiteks hasartmängust laekub vähem rahasid kasvõi sellepärast, et kasiinosid on kõvasti vähemaks jäänud siis see väga otseselt mõjutab ka kultuuri rahastamist. Tahaks puudutada veel loodava Eesti filharmoonia teemat. Kultuuriministeeriumi eelarves kajastub harmooniline tegevus, mis on siis neli miljonit 1000 krooni, mida see number endas sisaldab? See on summa, mis siin detailselt on veel rakendamata ja siin erinevate partneritega muusikaelu korraldajatega me sellega tegeleme aktiivselt. Sa ütlesid välja selle rea nimetuse fil harmooniline tegevus. See ühtlasi rõhutab seda, et selline hüpoteetiline asutuse nimi nagu Eesti filharmoonia on tõepoolest üksnes töö pealkiri, hetkeseisuga seda niimoodi ametlikuks veel otsustatud ei ole. Et see ka kindlasti on siiamaani nõudnud arutelusid. Ja, ja kindlasti need arutelud jätkuvad. Millel on siis loota, et me saame teada, millal loodaks Eesti filharmoonia, kes sinna kuuluvad, mida ta tegema hakkab? Fil harmooniline ühendasutus, rõhutan just nimelt sellist asja olemust edastavad nime mitteasutusele, nime peab olema valmis uue hooaja alguseks. Aga mis on Kultuuriministeeriumi jaoks kõige olulisemad muusikasündmused aastal 2010? Noh, me rääkisime sellest, eks ole, et paljud muusikaelu korraldajad hakkavad alles taotlema oma projektidele raha ja selles mõttes me ei tea ju selle aasta kontserdikalendrit tervikuna ette. Aga praeguse info põhjal, mis on, tundub, et kuigi festivalid võib-olla ei saa endale kutsuda niivõrd kuulsaid ja kindlasti ka kalleid esinejaid kui mõni aasta tagasi siis ikkagi on põhjust loota, et see aasta saab olema kontserdielus üsna huvitav ja noh, loomulikult selle teevad huvitavaks ka need juubelid, mida me see aasta tähistame. Kolm juubelit olevaid muidugi kõigepealt meelde Eino Tamberg 80, Veljo Tormis 80, Arvo Pärt 75 ja neil kõigil juubilaridel kindlasti saavad olema oma üritused, mis nende tähtsat juubelit ja nende muusikat aitavad meeles pidada. Loomulikult me ei saa üle ega ümber sellest, et ERSO uue hooaja avakontserdil, et peab toimuma juba Neeme Järvi taktikepi all ja see kindlasti ei saa olema ainukene kord, kui ta sel aastal Eesti muusikasõprade rõõmuks juhatab. Aga nüüd nendest inimestest, kes tahavad külastada kontserte, masu on puudutanud neid kõiki, kui rahakott on nüüd õhem, kuidas kommenteerida piletite hindu? Need oleks justkui praegu isegi kõrgemaks läinud. Need on sellised tarbija kindlustundega seotud küsimused ja kui kindlustunne on majanduskriisi tingimustes löögi all, siis on selge, et pileti hind tundub kõrgem, kui ta varem tundus. Ja kõige olulisem, ma arvan, on Eesti inimestel saada mingi selline stabiilsuse tunne, selline kindluse tunne tagasi ka isiklikes rahaasjades. Ja siis ma usun, on see ka kontserdikorraldajatele rõõmuks. Aga kui nüüd püüda vaadata tulevikku, kas võib loota, et aastal 2010 on see kõige raskem ja 2011 siis kui Tallinn on kultuuripealinn, võiks juba minna paremaks, või on siis vara selliseid lootusi hellitada? Kõik majandust mõjutavad väga olulised protsessid ei allu ratsionaalsele mõistusele ja sellepärast võib väita, et mida rohkem me usume, et meil nüüd hakkab minema paremaks, siis seda kindlamalt seega realiseerub. Aitäh tulemast stuudiosse Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Eero Raun ja ilusat muusikaaastat. Aitäh kena muusika-aastat kõigile. Eile esitati Eesti teatri- ja Muusikaakadeemia kammersaalis kogumiku Eesti helisalvestised 1939. Tundub, et sellega avaneb meile täiesti unikaalne lehekülg eesti muusikaloos. Palusin stuudiosse ühe selle kogumiku koostaja, professor Urve Lippuse. Palun rääkige täpsemalt, millega siis on siin tegemist. Tegemist on tõesti suure hulga päris tundmatute salvestustega. Ja osa sellest muusikast on heliplaatideks tehtud viiekümnendatel aastate alguses Inglismaal ja seda Rootsi põgenenud eestlaste initsiatiivil. Aga salvestised ise siis on aastast 1939 ja see oli sõjaeelse riigi ringhäälingu suur ettevõtmine. Eesti muusika salvestamise aktsioon. Jah oli, sest eesti muusika salvestistes tunti suurt puudust eriti just klassikalisest muusikast. Kõigepealt siin taustaks on muidugi see, et Eestis ei olnud heliplaaditehast. Ja riigiringhäälingul oli küll konkreetselt saateks plaatide tegemise masin aga vist selle võimsusetega kvaliteeti, et ei olnud, teab kui suured ja väga tunti puudust just klassikalise muusika salvestistest, sellepärast et kommertskompaniid, kes tollal palju salvestasid, siin ja plaate müüsid ja nemad loomulikult eelistasid muusikat, millel oli suurem ostjaskond. Nii et alati ja kõikidel maanteel on rohkem salvestatud igasugu lööklaule tantsumuusikat. Tollal salvestati sageli ka jutukesi, mida siis näitlejad plaadile lugesid. Aga see, et salvestada kus tõsisemat ja pikemat muusikat. See oli lihtsalt liiga kallis. Seetõttu juba pikka aega oli ajakirjanduses näiteks muusikalehes kuulda kaebeheidet Te Eesti muusika helisalvestisi ei ole, et isegi raadiole Endal on neid vähe, kõik see haihtub õhku, välissaatkondadele ei ole midagi tutvustamiseks anda ja nii, kuni siis lõpuks, 38. aastal käisid ettevalmistused 39. aasta kevadeks, saadi nii kaugele, et, et selle salvestamise ja tehnilise poole eest ja hiljem ka tootmise eest pidi hoolitsema firma Iiemmai, Taani harukontor. Ja siis riigiringhääling korraldas ruumid tekki muusikavaliku, maksis interpreet idele ja korraldas kogu selle suguse ette kandilise poole. Ja samuti kohustatud D tellima mingi hulk eksemplare kogu sellest salvestatud muusikast, muidu ei oleks see firma seda ette võtnud. Kui suures mahus töö siis ette võeti, kui palju neid heliteoseid ja heliloojaid ja kõiki neid esinejaid ja kollektiive oli, kes sellega olid seotud? Kui seda üritust planeeriti, siis niuksed umbkaudselt suurusjärgud olid 100 Eesti helindit ja kokku 10000 plaati, aga me peame arvestama, et tollal heliplaadiküljele mahtus umbes kolm kuni viis minutit muusikat olid eri suuruses heliplaadid. Aga see oli see vahemik. Nii et lõpuks see osa, mis nüüd praegu sai restaureeritud, see oli kokku 237 matriitsi. Ja paar üksikut matriitsi on läinud mitte kaduma, vaid tõenäoliselt need salvestused ei olnud kvaliteetsed ja neid üldse ei pressitudki metall matriitsiks. Nii et 237 matriitsi tähendab 237, kolme kuni viieminutilist plaadi poolt. Ehk siis noh, umbes nii 115 116 heliplaat. Aga praegu on nad siis jõudnud 12-le CD-plaadile. Nojah, sest praegune üks CD on palju pisem, aga mahutab oma 70 minutit muusikat. Enamik neist Tseedeedest on umbes tonni ringis. Nii et väga ümmarguselt on siin siis 12 tundi muusikat. Muusikavaliku tegid ilmselt tollased muusikajuhid. Ja, ja siin olid väga olulised inimesed kindlasti Juhan Aavik siis Augus, tapan ja Rein Kull ja ilmselt ka Olav Roots. Kuigi Olav Roots alles 39. aastal tuli riigi ringhäälinguorkestri peadirigendiks, aga kuna tema on suure osa sellest muusikast dirigeerinud, tema on ka ainsana sooloklaveriteoseid sisse mänginud ja ilmselt on tema suurema osa lauljate ja viiuldajat klaverisaatja siis võib arvata, et ka muusika valikul või vähemalt lõplikul valikul oli tema sõnaga oluline. Igatahes võib arvata, et siin on paremik tollasest eesti muusikast, mida taheti kindlasti jäädvustada. Plaatide tootmise katkestas aga teine maailmasõda, suur töö oli tehtud ja see asi jäi katki. Jah, loomulikult arvasid paljud, et kogu see muusikapääsmatult kadunud väga paljud selle asja juures olnud inimesed põgenesid Rootsi 44. aasta sügisel nende hulgas ka Juhan Aavik, Olav Roots ja nemad muidugi teadsid kogu sellest aktsioonist sellega seotud inimestest. Ja nende initsiatiivil otse pärast sõda võeti kontakt Iiemmai Londoni tehasega, kus sa need plaadid oleks pidanud tootmisse minema. Aga loomulikult sellel väikesel eesti kogukonnal Rootsis või üldse Läänes ei olnud vahendeid enam, et kogu seda suurt hulka muusikat, plaat Britteni viia. Ja niiviisi tehti sealt valik. Seal on populaarsemaid asju, näiteks need lööklaulud operetimeloodiad, võeti peaaegu täienisti puhkpillimuusika suuremas osas klassikalisest muusikast laule, koorilaule ja orkestrimuusikat natuke vähem. Ja umbes kolmandik sellest materjalist. Siis tehti plaatideks suhteliselt väikest iraažis ja Nendest plaatidest, küll on palju eksemplare nüüd Eestisse jõudnud. Aga ikkagi nad on mitmest käest läbi käinud, nad on mingil määral kulunud ja nad on ka tänapäeval radid, teetsed. Nii et kui me oma projekti alustasime, siis me soovisime ka selle osa muusikast uuesti ja otse Iiemmai arhiivist heisis digitaliseerida ja uuesti avaldada. Kes selle digitaliseerimisega tegeles? Kõigepealt yhe Maiarhiivistikitaliseeriti nendes stuudiotes, aga sealt tehti arhiivifailid. Ja siis Taanis see osa, mis oli siis, millest me veel rääkinud ei ole aga mis on põnevam osa muusikast see osa, mis oli ainult metall, matriitsi täna säilinud Taani Rahvusraamatukogu heliarhiivis dotsee Rahvusraamatukogu orgu, siis on ka Taani rahvuslik heliarhiiv selle osa digitaliseeris Taani helirežissöör Klaus Berit. Ja tema lõplikult Sis restaureeris ka Inglismaalt heisist tulnud arhiivifailid pärast, et kogu see materjal pidi olema enam-vähem ühtse kõrva ja ühtsel moel avaldamiseks ette valmistatud. Ja kes lõpuks selle kogumiku välja andis? Selle kogumiku välja anti siis Eesti muusika ja teatriakadeemia muusikateaduse osakond. Ja viis aastat 2004 kuni 2008 oli meil seal käigus projekt Eesti muusika esituskunsti, mälestusmärgid ja sellest projektist üldse tulid vahendid, et me saime hakata kogusid seda materjali otsima ja et meil oli võimalik uurida, võrrelda salvestusi, nootidega. See oli suur ja pikk uurimistöö, lisaks sellele, mis nüüd tuli salvestustega teha. Nii et selle projekti peamine lõpptulemus on nüüd see väljaanne. Ja see väljaanne koosneb siis 12-st plaadist ja väga mahukast raamatust sinna juurde. Jah, raamatus on kõigepealt üks kolmandik nende heliplaatide registrit. Tänapäeval küll 12 CDd ei tundu teab mis suure mahuda, aga kui me mõtleme, et suurem osa muusikast on ühe kuni viieminutilist, et lühipalad siis neid üksikuid palu on siin ikkagi päris palju siis edasi raamatus on ülevaate Eesti muusikast siis 39. aastani ja samuti ülevaade nii selle suure salvestusaktsiooni ettevalmistusest. Sellest kirjutab pilvi Rauna, kes on sel teemal ka magistritöö teinud siis Nende salvestuste ettevalmistaja Klaus Berits kirjutab kogu asja tehnilisest poolest, samuti tollasest helisalvestusest, kõigist neist probleemidest. Ja Taani raamatukogunduse spetsialisti arhiivitööd ja, ja ka vanade heliplaatide väljaandja Morten hein Temases kirjutab Taani poolt kogu selle materjali otsimisest. Sest et täiesti juhuslikult umbes ühel ajal, see on kahe tuhandete aastate alguses. Tema tegeles Taani ajalooliste heliplaatide ajaloo kirjutamisega ja seega see materjal oli talle arhiivis ette sattunud. Ja arhiivinumbritest oli näha, et see materjal on Eestist. Aga mis see on, mis muusika seal on ja mis üldse lähemalt seal on? Sellest numbrite järgi muidugi ei olnud mingit aimu ja tema otsis inimesi Eestist, kes aitaksid seda selgitada. Ja samal ajal meie otsisime siitpoolt, et kust need plaadid võiksid olla ja millises olukorras. Nii et see oli selline õnnelik juhus. See oli väga õnnelik juhus, aga lõppkokkuvõttes mitte juhus, sest et kui ikkagi süstemaatiliselt otsida, siis lõpuks leiad, kui tead, et asi on olemas. Aga muidugi kõige selle taga on üldse praegu muusikateaduse ja ka laiemalt inimeste huvi ajalooliste helisalvestuste vastu. Tasapisi on hakatud avastama, et muusikateadus ei pruugi ohvrite või üldse mitte ainult noote vaid 100 aastat. Helisalvestust on tasapisi kokku kuhjanud tohutud ja väga põnevat materjali hulgad nende üle mõtlemiseks ja, ja ka uurimiseks. Aga tuleb see kusagil ka müügile, et kes on huviline, saab seda osta. Jah, ta tuleb müügile juba väga paljud raamatukogud on seda meilt tellinud ja tellinud rohkem kui ühe eksemplari. Ma usun, et enam-vähem kõikides Eesti muusikaraamatukogudes, samuti raamatukogude muusikaosakondades saab see raamat olema ja ka väga paljude huviliste kudutes. Aitäh professor avalikuks. Neljapäeval toimus Mustpeade majas Tallinna filharmoonia kontsert, sarjas virtuoosid esines Tallinna Kammerorkester Mikk Murdvee juhatusel, solistiks Soome akordionivirtuoos miga väeuronen. Kontserdist jagab muljeid Age Veeroos. Minu tähelepanu köitsid sel kontserdil esmajoones uuemad teosed. Nendeks olid soome helilooja Paavo kordi, Jaakko metamorfoosi akordionil ja keelpilliorkestrile ning Mihkel Keremi lament joolale ja keelpilliorkestrile. Mõlema teose puhul on tegemist algse variandi edasiarendusega. Korbi Jaakko lugu oli algselt seatud akordionil ja keelpillikvintett yle. Keremil tšellole ja keelpilliorkestrile akordionil mängis viga vöörnen, kes mitte väga ammu esitas Tallinnas koserzoga Erkki-Sven Tüüri akordionikontserti vioolal soleeris õhtu dirigent Mikk Murd, väise korbi. Jaakko toetus oma metamorfoosi ides klassikalisele kolmeosalisena liigendusele. Kiire-aeglane-kiire osad ei olnud küll üksteisele vastandatud, vaid pigem olid omavahel tihedas orgaanilises seoses. Ometi annab selline liigendus võimaluse ammendada üks juba küllastunud arendus ja alustada uuelt kohalt teiste vahenditega. Metamorfoosi dramaturgia oli väga selge. Loos oli nii pulseeriva rütmi kui staatilisemaid pingeseisundeid. Akordioniroll oli kord impulsse algatada, siis suuremat tihedust sugereerida. Või oli see hoopis üksikelement, mis tõuseb välja massiivsest, orkestri kõlast, metamorfoosi Don, vist uuema muusika puhul, umbes sama tabab pealkiri, kui kunagi võis olla sümfoonia. See sõna tähistab algelementide muutumise sisemist seaduspära. Usutavasti kannavad väga paljud kaasaegsed teosed seda pealkirja. Miskil Keremiloment eesti keeles siis itk või nutulaul oli kantud lihtsast Diatoonilisest meloodiast mis, nagu kavalehelt võis lugeda, kehastas üksikindiviidi häält maailmas. Orkester esindas kõike väljaspool indiviidi piire asuvat. Nende kahe allegooria vahel toimus dialoog, suhestumine ja üksteise täiendamine. Seda kõike ülilihtsate kompositsiooni tehniliste vahenditega. Siin oli kasutusel erinevaid registreid. Tämbrilisi vastandusi. Võib öelda, et tegemist oli lauluga, milles puudusid sõnad. See oli lihtsalt kurb, südamlik ja ilus laul. Sedalaadi laulud kõlasid kontserdi alguseski. Jorma panula, soome dirigendiseaded, soome rahvaviisidest lõuna-põhjamaalt. Samuti võisime kontserdi lõpus kuulata tantsu sõiti Edward kriigi viieosalist klassikalist sütti Holbergi aegadest kontserdiga raha oli mitmekesine ja ometi hästi üheks tervikuks seatud. Siin oli suur roll dirigendile, Mikk Murd veel, kes tegi oma tööd laitmatult ja mitte võib-olla ainult. Ta juhatas iga lugu suure endastmõistetavusega hoolega ja justkui ilma suurema sekkumiseta. Tulemus oli igatahes väga tõepärane ja usutav. Eriti käib uus vana kammerorkester juba sissetallatud radu pidi. Võrdse süvenemisega esitavad nad nii klassikalist kui uuemat repertuaari. Esimese puhul lisandub veel suur mängulust ja teise puhul uudishimu. Tallinna kammerorkester on ikka hoidnud hoolitseva pilgu järelkasvul. Toredaks traditsiooniks on kujunenud Tallinna kammerorkestri ja Tallinna muusikakeskkooli solistide ühiskontserdid. Palusin stuudiosse orkestri dirigendi Risto Joosti kordne kontsert on veel eriline ka sellepärast, et olete selleks kontserdiks spetsiaalselt tellinud. Uut muusikat? Just nimelt, tegelikult see traditsioon on nüüd juba kolme aasta vanune, ehk siis kolmas aasta järjest on meil õnnestunud tellida uudisteoseid just kammerorkestrile ja solistidele või solistile arvestades siis noori juba professionaalse suunitlusega muusikuid, aga siiski veel õpilasi, kes siis on väga erinevates vanuseastmetes kooslustes, nendes teostes osalised ja selle aasta kavas on meil kaks solistidega teost kõigepealt siis Tatjana Kozlova, vaid Holov kahele flöödile ja keelpilliorkestrile solistideks Heili Rosin ja Anni rubla. Ja siis teise heliloojana kirjeldanud kaks numbrit on siis Margo Kõlar, tema vallatu serenaad ja igatsus. Seal on nüüd rohkem soliste Kristerliiv flöödil, ingeli Laiva poel, Mattias Vihmann, metsasarvel kut Vaido tromboonil, Karl Johan latikas löökpillidel ja Sten Heinoja klaveril. Harukordne võimalus on meil veel sellel aastal esitada muusikakeskkooli enda helilooja kasvandiku teost nimel talu põld, õpilane Tauno Vilu on kirjutanud teose keelpilliorkestrile imega viirastus, mida meil õnnestub siis esitada Tallinna kammerorkestriga. See on erakordne võimalus ühel muusika õppuril astuda üles professionaalse orkestriga. Kuidas te valite neid soliste? No loomulikult konkurss on nendele kontsertidele suur ja toimubki siis igaks kontserdiks ettemängimine ja konkurss, tänu millele on nende kontserdite populaarsus solistide seas loomulikult väga suureks läinud. Aga ühtlasi ka konkurss ise on läinud väga tihedaks, ehk siis julgelt võin väita, et need solistid, kes seal kontserdil üles astuvad, on tõesti väga silmapaistvad solistid ja on läbinud tiheda sõela. Ja seekord on ka pillide ampluaa on üsna lai. On isla laia laiem kui kunagi varem, kuna Margo Kõlar suutis kirjutada väga leidlikult sooloteose mitmele erinevale instrumendile ja see ongi, ma arvan, tore, kui erinevate vanuseastmete muusikud saavad koos musitseerida sellises kammermuusikavormis. Muidugi saab sellel kontserdil kuulata ka toredat klassikat, uudisteoste kõrval. Absoluutselt nii nagu igal aastalgi, kuna teadaolevalt ei ole keelpilliorkestri repertuaar paar nii suur kui sümfooniaorkestri repertuaar, siis on teatud teosed, mis kindlasti aastast aastasse tahavad korduda ka ühest küljest, nagu vastukaaluks räägiks selle, et et on väga palju Kelvili muusikat, mis on just varasemal ajal barokiperioodist ja ka varaklassitsistlikus perioodist loodud, mida me saame siis esitada. Antud juhul on kavas Antonio Vivaldi Kontsert viiulile, tšellole solistideks Katariina Maria Kits ja Marcel Johannes Kits ja Vivaldi Kontsert kahele tšellole solistideks Johannes Välja ja Johan Randvere. Ja sellele veel sekundeerivad siukseid väiksemad palad nii vanemast kui uuemast muusikast näiteks Tõnu kõrvitsa safra klaverile ja keelpilliorkestrile, solistiks auli lonks, Friedrich Grayseli hiina Tamburiin, solist Robert Traksmann viiulil ja Frank Martini ballaad flöödile, solistiks Heili Rosin. Nii et meil on muusikat testi väga erinevatest ajastutest ja kahtlemata põnev, nii kuulajale kui esitajad. See mitmekülgse kavaga kontsert noorte andekate muusikute ja Tallinna kammerorkestriga toimub siis 21. jaanuaril Tallinna Mustpeade majas algusega kell kuus ja klassikaraadio teeb sellest kontserdist otseülekande. Täna esineb Tallinna raekojas sarjas rokkalistima eesti metsosopran Anna-Liisa Pillak. Anna-Liisa, kas sa oled Eesti laulja, kes tegelikult elab Soomes, aga Eestis olnud tegev nii teatri kui kontserdilaval, räägi oma tegemistest siin esimese soolokontserdi, ma pidasin aastal 2004 talveaias ja sellest alates olen ma iga aasta vähemalt ühe uue kontserdikavaga üles astunud ja teatris esimene troll oli kontsertetenduses laglementsade diito Liiduse halastus 2006 ja sellest ajast peale oledki leidnud teatris aeg-ajalt rakendust. Mis need sinu põhirollid on olnud põhirolli toonud? Kindlasti Tuhkatriinu nimiroll? Jaa, Rigolettot, Magdaleena Vallenbergis, teine diplomaat ja tartus Hoffmanni lugudes Niklaus. Kuidas selline kontserdikava üldse sünnib? Vokalisimu kontsertsari on olnud nüüd juba mitmeid aastaid Eestis ja need kontserdid on väga erinevad, et alguses mulle tundub, isegi rohkem lauldi haariaid, nüüd lauldakse juba rohkem natuke liidi. Mulle tundub, et need kavad räägivad väga palju nendest lauljatest. Tõepoolest, et see kontserdikava on laulja nägu ja ka seekordne kontsert, mis on siis sel laupäeval Tallinna raekojas, on sinu nägu, mida sa seal esitad? Ma esitan kõigepealt Brahmsi mustlaslaulud siis Mahleri rändselli laulud ehk siis kaks laulutsüklid esimeses pooles ja teises pooles Rossini Veneetsia kat, Veneetsia gondli laulud on tõlgitud ja aariaid prantsuse heliloojatelt. Margareeta romanss, Perli osi, Fausti Neetmisestan, esimene sansensi ooperist samas Sonja tallila Dali, Laaria ja kaks Karmen Yard. Oled varem laulnud koos Kadri-Ann, Sumera ka ja nüüd siis Ralf Taal ja ja ka meid seob tihe koostööga Jaanika Rand sirbiga, kuidas see valik sul siis tuli, et see oli ka, ütleme, eesti kontserdipoolne soovitus? Me juba alustasime sügisel nende proovidega, kui see kontsert nüüd toimunud on, milleks sa oled nüüd pikalt sügisest alates Rathliga kuus ettevalmistusi teinud, siis kuidas sul aasta edasi kulgeb? Aasta kulgeb mul edasi samamoodi Soomes elades ja Eestis käies. Üks tähtsamaid esinemisi tuleb mul soomes Verdi reekviemi solisti osa nii-öelda, mida ma ka väga ootan. Aitäh, Anna-Liisa Pillak ja kes tahab kuulata Anna-Liisa Pillak, kutt Eesti kontserdisarjas vokalistsima, on see võimalus olemas. Kontsert toimub laupäeval, 16. jaanuaril kell kuus õhtul Tallinna raekojas. Olete oodatud ERSO traditsioonilisele ooperiga alale 22. jaanuaril Estonia kontserdisaalis. Aariaid ja duette tuntud vene ooperites esitavad säravad solistid, metsosopran tina rahaliieva ja bariton Roman Burtenko. Meie seekordse ooperi kaala solistid on noored lauljad sopran Dynara Ljeva ja bariton Roman Burtenko ja nad on võitnud mainet, ekaid, Vogalistide konkursse, näiteks pälvinud auhindu Wischnerske nimelisel konkursil Moskvas obrast Soova nimelisel konkursil Peterburis teinud kaasa erinevate teatrite ooperilavastustes. Lynara Liieva töötab Moskva suures teatris. See koostöö ei ole veel väga pikk, kuid sai alguse möödunud aasta kevadel, kui ta seal väga edukalt debüteeris liurollis Putšiini ooperis Duranud. Ja nüüd käesolevast hooajast on ta selles teatris koosseisuline solist. Roman Burtenko töötab juba aastaid Peterburi Mihhailovski teatris ja teeb kaasa ja ka Novosibirski ooperi- ja balletiteatrietendustes. Seekordne ooperikala on täiesti 100 protsenti vene heliloomingule pühendatud. Kuigi meile operigala selle kontserdivorm, mis on toiminud juba aastast 2003 on pakkunud ka vene lauljate esituses väga võlu, vaid näiteks itaalia ooperiesitusi. Samas seekord on tõesti kavas Tšaikovski, Rinski, korsakov, Rahmaninovi ühesõnaga vene ooperiklassika. Roman Burtenko repertuaaris on nii Tšaikovski Jevgeni Oneginit kui ka Donski Padaemand. Kõneles Eesti riikliku sümfooniaorkestri toimetaja Maarja Kasema orkestri ooperi kaalat terrigeeriv orkestri peadirigent Nikolai Aleksejev. Ja klassikaraadio teeb sellest kontserdist nii audio- kui ka video üle kanda. Veel mõned ooperiuudised. Rahvusooper Estonia kammersaalis toimub 18. jaanuaril rahvusvaheline noorte ooperilauljate konkurss. Registreerunud on üle 50 laulja Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Norrast, Austriast ja Saksamaalt. Estonias toimub selline ettevõte, mine esmakordselt nii suurelt mitte. Laulmisega otsib Rahvusooper Estonia endale sobivaid külalissoliste järgmistesse etendustes. Putšiini Puhhi Bizee, Karmen Verdi Aida Rimski korsakovi, tsaari mõrsja, Wagneri Parcifal. Arvamus Cinema kinodes sabaga täna nautida järjekordset otseülekannet New Yorgist Metropolitan Opera uuslavastust Sorsby see suurepärast muusikalist draamat Karmen nimirollis Riiast pärit noor lauljatar Elina garanž. Sülgaja. Järgmisel nädalal, 23. jaanuaril toimub Põlva kultuurikeskuses kontsert sarjast noored ja klassikapeakorraldajaid ja idee autoreid on eesstuudio juht Külli lokka, palun tutvustage meile seda sarja. Kontsert projekt, noored klassika on saamas juba tradid juuniks ja sedakorda siis 23. jaanuaril toimuv kontsert on järjekorras kolmas, Juuse neljaski ei jää tulemata, selle toimumisesmane eesmärk on see, et me anname noortele klassikalist muusikat õppivatele vahvatele teistele tüdrukutele võimaluse mängida koos professionaalsete muusikutega ehk siis suure orkestriga ja nemad saavad osaleda siis selles projektis mängides erinevate suurteoste soolopartiisid. See on hästi vahva väljakutse noorele ja lapsel endale ja otse loomulikult ka selle noore inimese õpetajale, nii et ma arvan, et sellel kontserdil mängida on ka omamoodi tunnustuseks sellele noorele, et ta saab suure orkestriga koos mängida. Võrdne orkester on meil oma Põlvamaalt ja siitkandist pärit muusikutest vilistlaste, kuhu siis kuulub tegelikult praktiliselt muusikuid üle vabariigi, kus nad on siis erinevates muusikakoolides ja kas juba tööl või kes siis õpib muusikaakadeemias. Ja need noored on päris mitmed Põlva muusikakooli solistid ja kaastegevad on veel k ees stuudio kammerkoor, stuudio tütarlastekoor ja Põlvamaa meeskoor, sellepärast et seda kordne Kontsert projekt märgib suures osas Cyrillus Kreegi 100 kahekümnendat sünniaastapäeva, mis teatavasti oli siis läinud aasta detsembris ja kannab ka Händeli 250. tähendavad surma-aastapäeva, mis oli ka 2009. aastal. Orkestris on kokku 38 Sa muusikut ja seal on tõesti see ealine skaala kuskil 13 14 aastastest ja läheb sinna 40 pluss 50 peale, mis on dirigendiks orkestrit dirigeerib Põlvakas, teete Ränilane, kes ka on komplekteerinud kogu selle orkestri ja kes teeb erinevate pillihäältega paljuga tööd ja ma ei saa mitte mainimata jätta Põlva muusikakooli õpetajat, on päris mitu, on seotud selle kontsertprojektiga, kes õpetavad noortele pillipartiisid ja, ja sellepärast, et sellest projektist olevad teosed on mõned ikka päris krõbedad ja nendega tuleb natukesega prooviväliselt tööd teha. Nüüd toimub üks kontsert Põlvas, millised on kontserdiplaanid tulevikuks? Stuudio kammerkoor ja tütarlaste, mis on nagu minu selline, ütleme, muusikaelu keskpunkt nendel ootavad ees 2010 siin rahvusvaheliselt koorifestivalilt konkursid ja sellega kaasneb ka kindlasti päris palju hulgaliselt kontsert, aga E stuudio sai 2009. aasta detsembrit 20 aastaseks. Me tähistasime oma sünnipäeva väga suure kontserdiga, mis toimus 26. Detsember, me andsime selle kontserdi praktiliselt 1000-le inimesele, sest meil oli kaks saali oli täis, see tunne ei kao veel siiani ära. Väga vahva tunne, aga järgmised suured projektid, need kindlasti tulevad ka ja nendest kõigest anname teada. Aitäh Külli Lokko selle intervjuu eest soovime palju õnne ees stuudiale ja kutsume kõiki järgmisel nädalal, 23. jaanuaril Põlva kultuurikeskusesse, kus toimub kontsert sarjast noored ja klassikakontsert algab kell 18 Põlva kultuurikeskuses. Telefonil on dirigent Valli Ilvik juhatati Tartus laulupeomuuseumis laupäevaseid salongi kohtumisi teiste dirigentidega pealkirjaga, kes sa oled selle nädala laupäeval kell 14 küsitleti seal dirigenti ja heliloojad Taloritsingut. Milline see salongi kohtumine tõotab tulla? No mulle tundub, et me saame lahti rääkida inimese olemuse igas salongis ja Alo Ritsing, nagu te nimetasite, dirigent helilooja on bell mitmetahulisem persoon, nimelt ta on kirjutanud ka luuletusi, ta on organisaator ja muidugi ka laulupidude juht suisa laulupidude üldjuht olnud, nii et me püüame just nimelt hästi palju kõnelda ja kõik see salvestatakse tulevaste põlvede jaoks, nagu afišibelgi kirjas on. Kutsume osalema ka tema endisi õpilasi, tema lauljaid, tema kolleege. Nii et üks kaunis tore vestlusõhtu peaks see küll välja tulema. Kuidas on siiani läinud need kohtumised, kas koorilauluhuviline publik on teid üles leidnud ja kes on teie salongi kohtumiste publik? Publik on personiti erinev olnud, aga on ka isikuid, kes on juba kolmel korral osalenud nendes salongi kohtumistes ja eelnevalt me alustasime ühest vanimast teenekamast. Esimese versioonina oli meil kõigi eest maestro Peeter Lokk seejärel Elvas hästi palju aastaid oma elutöö teinud Maimu Sirel ja kolmandana juubilar Tartu muusikakooli Elleri muusikakooli kauaaegne akordioniosakonna juhataja ja dirigent Uno Arro. Järgmisena veebruaris on salongis Võrumaa mees Heino Pehk ja märtsis Lennart Jõela ja nõnda edasi. Igaks kuuks on üks persoon planeeritud ka meie juubilerid Vaike Uibopuu, Uno Uiga ja veel paljud huvitavad inimesed. Nii et aasta lõpuni oleme oma plaani juba teinud koos laulupeomuuseumiga. Mainisite, et salvestate kõik need kohtumised. Kas huvilised leiavad need pärast laulupeomuuseumist? Jah, praegu on nad tõesti peavarahoidja käes, olemasolevad juba ja need peab vist natuke töötlema ja üle vaatama, et aga hiljem kindlasti on laulupeomuuseumist, aga ilmselt jääb ka see must materjal uurijatele ja teistele huvilistele kättesaadavaks. Täna kell 14 Tartus laulupeomuuseumis kohtumine, kes sa oled, Alo Ritsing. Seda kohtumist juhib mallilvik. Neljapäeval saadeti viimsele teekonnale Eesti akordionilegend venda Tammann. Palusin stuudiosse Eesti akordioniliidu presidendi Tiit kalluste. Meenutame venda tammunit ja tema elutööd. Tamman on akordioni üldsuse ja ma arvan ka muusika üldud heaks äärmiselt tähtis persoon. Olen oma õpilastele ikkagi öelnud, et venda Tammann oli ja on Eesti akordioni isa. Tema tegevus muusiku ja pedagoogina on ületanud selle piiri, mida ühenemise tegevusest tavaliselt oodata takse. Ta on saanud üldrahvalikult populaarseks muusikutegevusega ja jätnud väga-väga suure panuse kogu Eesti akordionimuusika ja õpetajate koolitamise oma ligi pool sajandit kestnud pedagoogi tegevusega Georg Otsa nimelises muusikakoolis. Venda Tammann on omal ajal pärjatud tiitliga Eesti NSV teeneline kunstnik. Mis siis tänapäeval võrduks ehk inimesele antavate elutööpreemiatega. See on väga-väga suur tunnustus. Ta oli kauaaegne Eesti riikliku filharmoonia solist. Andus lugematuid kontserte üle Eesti, salvestades Eesti raadios rohkem kui 200 pala juhendades ansambleid, araseerides, akordionil. Kehtritele palu ja nii edasi ja nii edasi. Miks ta oli nii populaarne, nii tuntud, miks tema tähtsus on muusikuna nii suur? Ma arvan, et vastus peitub selles, et tema mängitud muusika oli instrumendil nimega akordion mängitud erilise puhtuse, erilise täpsuse, erilise kultuuriga, mis tõstis võib-olla viiekümnendatel aastatel selle pilli mitu, mitu trepiastet kõrgemale ja oma kontserditel ta mitte ei püüdnud mängida ja lihtsalt muusikat või lihtsast helikeelest pärit muusikat. Reaalselt katsus just kuulajat nii-öelda kõrvust kergitada ja tõsta teda pilvepiiril. Mis pedagoogi tegevusse puutub, siis tema nagu mainitud juba ligi viis aastakümmet kestnud pedagoogitööotsa koolis ja kaubik akordioniosakonna juhatamine on andnud kogu Eestile ja eesti akordioni õpetajaskonnale selliseid nimesid nagu Pärnu muusikaõpetaja Reet norming tuntud akordionist Henn Rebane. Tema õpilaste hulka kuuluvad ka saksofonist, akordionist Raivo Tafenau, tänane Otsa kooliosakonna juhataja Tiina Välja. Paljud-paljud, teised, keda ma ei jõua siin üles loetleda tema õpilasi on kõikjal üle Eesti ja nad jätkavad ilmselt endad Ammani akordionimängukultuuri. Nende Tandmanil oli tihe kontakt kogu Eesti akordionimängijatega, et ma olen kuulnud, et ka siin viimastel aastatel esines ta koos. Ega jah, venda Tammann oli kuni viimase hetkeni kätt pulsil hoidev inimene, niikaua kui tervis seda lubas. Ta oli tegev akordioni suvelaagrites, Pärnus, Pärnus veel teisegi Üle-Eestilise akordioniorkestrit, Reemo asutaja ja juht pika aega. Et ta tegeles noortega veel kõrges eas. Milline oli winda, tõmban inimesena Dali delikaatselt tagasihoidlik alati muhe, peaaegu kunagi ei näinud temas kärsitust tormamist. Ta püüdis oma tegevuses ja käitumises jälgida seda härrasmeheliku käitumismalli, mis tänapäeval kipub kahjuks kaduma. Jaga õpetajana ta oli pigem eeskuju näit kui. Talle tegid kaastööd Karin kopra, Merje Mänd, laht, Tiina kuningas, Hedvig Lätt ja Liina Vainumetsa. Saate seadsid kokku operaatorid Helle Paas ja Katrin maadik ning toimetaja Kersti Inno. Kena nädalavahetust.