Tervist head klassikaraadio kuulajad eetris on muusikauudistesaade helikaja ja täna räägime järgmistel teemadel. Neljapäeval külastas klassikaraadiot gruusia presidendi abikaasa Sandra Elizabeth. Rulaks heligajas räägib proua rulaks gruusia muusikaelust ja gruusia klassikaraadiost. Muusa. Rahvusooperis Estonia esietendub 28. jaanuaril Sergei Prokofjevi ooper armastus kolme apelsini vastu. Dimitri Bergmani lavastuses kuulete etenduse muusikalise juhi, dirigendi Arvo Volmeriga. 29.-st jaanuarist kuuenda veebruarini toimub 21. rahvusvaheline barokkmuusika festival. Festivali kunstilist juhti Andres Mustoneni usutleb Mirje Mändla. Neljapäeval toimus Mustpeade majas kontsert, kus esinesid Tallinna kammerorkester ja Tallinna muusikakeskkooli keelpilliorkester Risto Joosti juhatusel. Kontserdi kavas olid Timo Steineri, Erkki-Sven Tüüri ja Heino Elleri teosed. Kontserti käis kuulamas Igor Karsnek. Ja jagab heligajale muljeid. 26. jaanuaril esineb Estonia kontserdisaalis con prio 2008 ergutusauhinna pälvinud keelpillikvartett pretsi. Osa kuuleme Pelejevast infeldi intervjuud Hannelis nahkuriga, mille helingajale toimetas Annika Kuuda. Pianist Kadri-Ann Sumera räägib usutluses Mirje Mändla. Tartu uue muusika ansambli kontserdist järgmisel nädalavahetusel Tallinnas ning Tartus, kui pianisti partneriks on Riivo Kallasmaapoel ja inglissarvel Maarja ja tutvustab 29. jaanuari Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserti, kus soleerib trompetivirtuoos. Kan Harden Berger jahinud Elleri nimelise Tartu Muusikakooli lähiaja kontserdielu tutvustab produtsent Merle Kollom, keda küsitleb Hedvig Lätt. Mina olen toimetaja Karin Koppel ja soovin head kuulamist. Neljapäeval külastas klassikaraadiot Gruusia esileedi Sandra Elizabeth rulaks. Sandra rullakson klassikalise muusika arendaja Gruusias. Ta juhib toetusprojekti jässasiation Fabromoussenov Classical Music. Aastal 2007 viis ta ellu oma unistuse ja asutas Gruusias klassikaraadio muusa. Külastajaid plastikaraadiosse kohtus Sandra rulaws peatoimetaja Tiia Tederiga tutvus klassikaraadiotööga, arutas koostöövõimalusi ning andis ka intervjuu. Küsisin Sandra rulaksilt. Teadaolevalt armastavad grusiinid väga muusikat, tantsu ja teatrit. Aga kas neile meeldib ka klassikaline muusika? Rulas vastab, et loomulikult, sest gruusia on muusikaliselt väga viljakas maa. Geeniust Ouis Foreners. Meil on suur hulk kuulsusi muusikute hulgas. Lauljaid viiuldajaid pianiste kõige kuulsam valdkond on muidugi gruusia vana polüfoonilise muusika mille juured ulatuvad sajandite taha ja mis alati vaimustab kõiki välismaalasi. Eestlasi ei saa pidada võhivõõrast, eks, sest kunagi elasime ju ühes suures riigis. Too on paljud inimesed, kes elavad endistes Nõukogude liidumaades gruusia, heliloojate ja vana polüfoonilise stiiliga tuttavad. Kuidas võiks iseloomustada tänapäeva gruusia muusikaelu, kas see on aktiivne, on teil palju kontserte, festivale ja muud sellist? Päev shamperstifauses failtredišnoff hästi vaos gruusia muusikaelu on väga aktiivne hästi, meil on palju muusikakoole ja konservatooriumi. Juunis ehitati uus konservatooriumi maja. Batuumi on üldse linn, kus praegu toimub palju ehitustöid. Sinna tehakse palju investeeringuid ja see on saamas musta mere piirkonna keskuseks. Gruusias on ka palju festivale, näiteks traditsioonilisem muusika ja džässifestivale siis näiteks viiuldaja Liana isakaansel oma festival. Kuus on meile külla kutsutud kuulus tenor plaaside Domingo. Järgmisele uus aasta peole on aga palun. Dirigent suvin needa koos oma orkestriga ja tänavusel esimese jaanuari kontserdil esines House Carreras. Gruusias on palju häid oma lauljaid nagu Georgiaga Sophia nisa raatse, keda tuntakse ka Euroopas ja kutsutakse ooperimajadesse laulma. Grusiinid ise on väga uhked oma kuulsate lauljate üle pärifandav ripraud, kuidas on ülemaailmne majanduskriis mõjutanud gruusia muusikaorganisatsioonide tööd? Ikono mäkraises, Žukraise suhtuse, nain, vähes, nats traks, Ohardinud, Baudekstreetses jors, Mebiosobikoviannatsu. Ülemaailmne majanduskriis ei ole Gruusias nii tugevad tagasilöögi andnud, kui Balti riikides. Võib olla pärast, et me ei ole nii sõltuvad pangandusest toetume rohkem oma naabritele ja regioonile ja me ei ole mõjutatud nii väga sellest, mis toimubki Euroopas ja Ameerikas. Ühelt poolt on see hea, sest see tähendab, et meie riiki tehakse endiselt investeeringuid. Kuigi mõned asjad on kallimaks läinud ja mõned investeerijad mõtlevad enne kaks korda, kui Gruusiasse tulevad. Kuid nüüdseks on hullem möödas ja inimesed tahavad Gruusiaga koostööd jätkata. Nii et finantskriis polnud meil nii tugev. Kõik palgad on inimestele välja makstud, ringid. On olnud mõningaid koondamisi suurtes firmades, kuid ei midagi dramaatilist. Muusikaelule polnud majanduskriisil pea üldse mingit mõju. Üks teie unistusi on täide läinud asutasite Gruusiasse klassikalise muusika, raadio, raadio, muusa, mis töötab ööpäevaringselt. Kuidas idee tekkis ja kuidas teil õnnestus täide viia? Idee tekkis raha lihtsalt, sest Gruusias polnud enne klassikaraadiot vaid ainult põhiprogramm, millest paar tundi ööpäevas oli pühendatud klassikalisele muusikale aga sedagi mitte regulaarselt. Kuna olen pärit Hollandist ja elanud pikka aega ka Belgias, siis olin harjunud kuulama sageli klassikaraadiot, kas töötamise ajal või öötundidel, kui und ei tulnud. Nii et Gruusias tundsin puudust taustamuusikast. Kui ma sain Gruusias esimene Cheediks, siis tekkis mul võimalus uksed, juskui avanesid sel teel vedelenud. Võtsin ühendust ühe hollandlase ka, kellel oli kolmekümneaastane raadiotöö kogemus. Kutsusin ta lisasse ja tema mõtles kogu süsteemi välja, et kuidas raadio tööle panna, kuidas saada, tahab CD-plaate ja nii edasi. Oma esimese plaadikollektsiooni saimegi Hollandis 3000 plaati. Ja tegi ettepanekuid, et kuidas peaksime koostööd tegema riigiraadio ja teiste raadiojaamadega. Kuidas saame ringhäälinguloa ja nii edasi. Siin Eesti klassikaraadios ringi vaadates, et meil Gruusias on umbes samasugused ruumid, avatud bokside süsteem, võib-olla isegi väiksem stuudio kui teel aga kõik on sarnane ja meelgi töötab 15 inimest, nagu teilgi Hollandist pärines ka meie mänedžer, kes aitas kokku panna meeskonnameeskond on meil kõik, nad on lõpetanud konservatooriumi ja õnnelikud, et said tööd oma erialal. Konservatooriumi lõpetajatel võib vahel olla üsna keeruline tööd leida sest kui oled näiteks rahvamuusikaspetsialist pianist, viiuldaja, siis ei pruugi alati leida võimalust samal alal leiba teenida. Nii et raadiotöö oli neile ideaalne lahendus. Meie töötajad on väga entusiastlikud. Üks ülevõtmise tingimusi oli ka inglise keele oskus, sest suurem osa muusika informatsiooni leiab internetist ja selle töö juures peab palju lugema looma kontakte välismaalastega. Peab tegema intervjuusid külalisesinejatega, Gruusias, käima konverentsidel, suhtlema Euroopa Ringhäälingute Liiduga. Kogu see töö vajab inglise keele oskusi. Te juhite ka klassikalise muusika toetusprogrammi, Viasat Seišümfapromationalt, Classical Music. Millega see ühing täpselt tegeleb? Selleks, et luua raadio muusa, pidi meil olema seaduslik alus. Seetõttu asutasin kõigepealt assotsiatsiooni Nonii, mis on mittetulundusühing. Ja selle esimeseks suureks projektiks saigi raadiumoosa. Kuid ühingu tegevuse raames toimuvad ka teised projektid. Näiteks puhkpillifestival, mida oleme korraldanud hollandlaste ja prantslaste abiga. Festival puhkpill keskendub puhkpillimuusikale, kus esinejad näiteks on oboe, fagoti, flöödi ja muude puhkpillide mängijad. Festival sai kohe väga populaarseks läinud. Ma arvan, et Gruusias on siiani pööratud liiga suurt tähelepanu viiulile, klaverile ja laulmisele. Osa meie kuulsusi on just nende valdkondade esindajad. Kuid teatavasti Dian orkestripillide vahel vaja harmooniat. Vajame häid oboemängijaid, klarnet iste, fagoti ja flöödimängijaid. Seetõttu üritan ühingu abil anda väljasti tundiume üliõpilastele, kes õpivad puhkpillierialal ja korraldan festivali. Vahel korraldame ka noorte sümfooniaorkestri suveõppusi. Ma olen pidanud läbirääkimisi Aserbaidžaani ja Ukraina presidentide abikaasadega üliõpilaste vahetuse teemal. Noorte sümfooniaorkestri õppusi ja kava ettevalmistus toimuks Gruusias ning hiljem kontserdid ka Kiievis ja Bakuuskondakt. Assotsiatsiooniprogramm koosneb paljudest tegevustest. Oleme näiteks Hollandist ostnud palju noote puhkpillidele, mis pole alati saadaval Gruusia konservatooriumi ides. Puhkpilliõpe praegu Gruusias väga populaarne ja sellepärast napib ka pedagooge sõidutama muretsesime hulga noote, et meie puhkpilliõpilased saaksid neid tasuta kasutada v1 ning kui ülesanne on koguda instrumente, muretseda klavessiin viiuleid mida võiksime üliõpilastele välja laenutada, et nad saaksid Pille oma õpingute jaoks kasutada ja hiljem tagasi pärast. Nii et ühingu raames toimub väga palju erinevaid tegevusi. Ranieri egiptlasteni kõneles gruusia presidendi abikaasa Sandra Elizabeth rulaks. Rahvusooperis Estonia esietendub 28. jaanuaril Sergei Prokofjevi ooper armastus kolme apelsini vastu. Libreto onu ooperile kirjutanud helilooja ise Carlo Kotsi samanimelise komöödiaainet ooperimaailma esietendus toimus 30. detsembril 1921. Rahvusooperis lavastab ooperi Dmitri Bertman Moskva helikani teatrist ja etenduse muusikaline juht ja dirigent on Arvo Volmer, kes järgnevas intervjuus tutvustab ooperit lähemalt. Prokofjevi armastus kolme apelsini vastu on tema üks enim esitatud oopereid maailmas. Aga kuidas juhtus nii, et see alles nüüd Eestis esimest korda lavale tuleb? Mina saan rääkida ainult selle perioodi eest, kus ma ise olen viibinud, Eestis on siis alates 1932.-st aastast. Aga mis puutub puidu sellesse partituuri, siis ta on küllaltki komplitseeritud partituur ja, ja ütleme nii, et 20 100.-ga produtseeritud oopereid on Estonias üldiselt ikka küllaltki suure eduga mängitud, siin olnud Katerina Izmailova seitsmekümnendatel aastatel Stravinski elupõletaja tähelend ja Prokofjevi kihlus kloostris tema teine koomiline ooper, mis on minu arvates veel palju vaimukam, kui see jooksis siin väga edukalt, kaheksakümnendatel aastatel. Ei tea, miks see ooper kahe silma vahele, Meil on jäänud. Võib-olla on olnud ajastu närv selline, et muinasjutulised ooperid on olnud mõnevõrra tagaplaanil, on eelistatud mingit konkreetsema, kindlama süžeeliiniga oopereid, armastus kolme apelsini põhineb ühel muinasjutul, samas on ta tehtud niukse komeediatel arte vormis, kusjuures igasugused koori repliigid sekkuvad tegevusse ja stilistiliselt niukene natukene eriline lugu, mitte tavaline otsast peale. Jutustus. Aga kuidas te otsustasite nüüd selle repertuaari võtta, kelle idee see oli? No see on minu ide, see ooper kuulub minu niukses portfelli, kui nii võib öelda, et meil on üks peotäis lugusid, mida ma olen plaaninud Estonias kindlasti teha ja mingit järjekorda isegi konkreetselt väga ei ole, et natukene sõltub sellest kuidasmoodi, tundub, et publik võtab vastu ja milline on ka hetkel solistide koosseis ja ja orkestri koosseis, nii et see on natukene niukene, vabam selline lugude kooslus ja kuna see sinna kuulusime, otsisime mingisugust niisugust lugu, mis oleks mitte tõsi, traagiline, vaid lahedam lugu. Samas ka sellist lugu, mis ütleme, ületakse igasuguseid erinevaid vanusepiire sest tõsi, ta on, muinasjutt kuigi ütleme Moskva lavastaja sõbra Dmitri Bertmanni tõlgid, siis, siis on see niisugune rohkem täiskasvanute muinasjutt, aga tänapäeval lapsed on emantsipeerunud, et ma arvan, et nad saavad sellest Polli küllaga ja stangi Väike-kiuksuga muinasjutt. Väga vaatemänguline ja lõbus ja arvestades siis sellega, et äkki on see väga lastel tore vaadata, tõlkis selle eesti keelde, õigemini Neeme kuningas tõlkis selle eesti keelde ja ooper tuleb siis eesti keeles kõiklaravad eesti keeles, välja arvatud üks tegelane. Miks nii? Seal ei lavastajaid sellel tegelasel ikka kaunis raske leida eestikeelset vastet mis läheks, nii öeldakse kokku originaali silbi arvudega, et tegemist on kokatädiga, kuna ta on ka kurja võluri riigis, mis on teises reaalsuses teises reaalsuses teine keel, see on täiesti arusaadav isenesest. Ooperisisus on palju muinasjutulist allegooriat, aga see kuidagi ka Prokofjevi muusikas kajastub. No seal on üks säravamaid Prokofjevi partituuri keerulisemaid Ta peab tõdema sellest ooperist on ta kirjutanud välja kuueosalise sviiti, mida sümfooniaorkestrit ei taha mängida, sellepärast et viimane osa Ado Birk on selle ooperi lõpust eks põgenemis see, mis noh, ütleme nii, Prokofjevi ei olnud eriti huvitatud orkestri pillidest, et oli see vaimustav pianist ja klaviatuuri baasil ta ilmselt oma kompositsiooniga mõtles, nii et ütleme, et noh, näiteks selles osas, Gilbert, selles on väga keeruline. Samas üldine helikeel on nagu ikkagi mõne sealse seas koomilises ooperis peab olema, siin on meloodiaid, siin on sarnasusi tema kuulsa balletiga roolijaan, löörikat ja väga head rütmimuusikat. Nii et minu arvates selline muusika, mis peaks tänapäeval hästi peale minema Millised väljakutsed Se lauljatele pakub? Mul ei tulegi meelde praegu ühtegi sellist aariat sellest, et pigem tuntakse seda muusikat orkestri siidi järgi. Kõige kuulsam lugu sellest ooperist on marss, eks ole, jah, lauljatele, siin on erinevad erinevad väljakutsed, ütleme teda ei saanud. Ma siiski võrrelda nihukeste lavastaja ütleme mingisuguse Vigeti ümber andma kaabli või mingisuguste niuksed asendustega, mis on siis kaelamurdvat partiid ja vähe sellest, et need vokaalsed jõle annad rütmiliselt kirjutatud üles niimoodi, et on võimatu ja nii edasi, siis kohvi puhul on ka kõik on äärmiselt selge, siin on niuksed tüüpilised Prokofferlikud, võtted on niuksed, nihked on hüpped, meloodia astmetlikkuse järgi on eelistatud teda liigendada rohkem, nii et noh, see ütleme, esitab äraõppimise perioodil lauljatele spetsiifilisi nõudmisi, aga siiski ära õpitud ja sisselauldud, siis seda tuleb laulda täpselt samamoodi nagu igasugust muudki laulu, muusikat. Kuidas iseloomustada praegust Estonia ooperitrupi soliste just? Me oleme pürginud ikka traditsioonilised selles majas numbriteatripool, et on olnud ka aegu, kus on olnud staaride esilekerkimine väga tugev ja ega me ootame suurima heameelega seda, et kõik meie solistid oleksid suured staarid. Aga töö ja teatri iseloom repertuaariteatri väike teatel on selline, et täna teeme ühtemoodi metest. Et selle tõttu valitseb teatris kollegiaalne, minu arvates terve õhkkond praegu ja igasugused väljakutsed minu arvates võetakse alati hasardiga vastu ja ja kuna nüüd viimase Valnbergi tegemine andis teatud kogemuse mitte tonaalse muusikaga tegelemise suhtes, siis Prokofjevi ütleme, kell on jälle sammuke tagasi tonaalsuse suhtes, aga seal on jälle teistsugused erilised nõudmised. Kellel on armastus kolme apelsini vastu, need kandvama trollid? Seal on muidugi igas muinasjutus prints ja see on väga sagedasti. Olete kirjutatud kõrgele saarele Martmadistesestadaki printsi rolli, temale sekundeerib Trufaldino üks väga naljakas inimene, nii ongi partituuris öeldud. Trofaldina kaasas on Urmas Põldma, Tsee paar tenorit. Aga lavastusmeeskonna osas on teil praegu koostöö just Helicon ooperiga. Vaata meetri Bertmaniga seovad meid pikemaajalised suhted. Elik on üks huvitavamaid diaatriaid maailmas. Seal on eluterved, etendused, kopitamise, muuseumi lõhna ei ole, vägisi moderniseerimist ka ei ole, on põnev ja avatud teater, nii et see lavastus on Helicon meeskonna Elikoni ooperiteatri poolt juba enam-vähem sarnasena toodetud. See lisab ainult veendumust, et me toome endale lavastuse, mis on see kullaprooviga nagu meil vajan. Kas praegune majanduslik olukord seab rahvusooperile ka mingisuguseid piire ooperite teiste lavastuste väljatoomisel või näiteks külalissolistide? Ütleme rahvusooper on saanud nii nagu ka kõik muu, mis meid ümbritseb rannas täpselt samamoodi tunda majandustingimuste muutumist, siis ega me ei ole mingisugune oaas kõrbes, kus ümberringi toimuv meid üldse ei puudutaks. Ja loomulikult me oleme oma töös teinud teatud muudatusi. Jah, mõnevõrra kutsema külalisi kahtlemata lihtsalt niisama ei kutsu, kui ikkagi hääleliik ei ole, siis tuleb kutsuda, aga lihtsalt, et oleks huvitav näha selliseid, sellise teemalise tase, see on mõnevõrra vähem. Meil ei ole ka ta siin nii palju praegusel hetkel karjuvat vajadust, sest ütleme, need mõned meie solistid annavad meil oblastites põhiraskusi, need on nende arengut viimase kolme-nelja aasta jooksul järgi teha, seal on rõõm tõdeda, et see on väga-väga väärikas ja seda oli võimalik veenduda siin paar päeva tagasi toimunud Estonia teatri, Läti rahvusooperi rede rahvusooperi ühisel. Ma ei oskagi öelda, eesti keeles öeldakse, mida siis on niukene läbikuulamine, selline ettelaulmine selline, kuhu siis, kui kolm teatrit oma jõud ühendavad, siis muidugi need, kes tahavad ja loodavad ennast, et endast head muljet jätta, ooperiteatritele mingisugustesse suhetesse astuda, neid oli väga palju üle 60 laulja. Kes siin ja ja laulsid ka meie jama, solistid ja mitmed oma juhtivad solistid, sest noh, nad ju teavad, et Läti ja Leedu kolleegid päev siin ei käi. Nii et ma ütleks meie sellest, et tugevama mulje, tugevama mulje isegi see vestlus on, sest see on niisugune, hea, et on võimalik niimoodi võrrelda, lauljad natukene laiemas mastaabis. Sergei Prokofjevi ooperis armastus kolme apelsini vastu ning rahvusooperi muudest tegemistest kõneles dirigent Arvo Volmer. Armastus kolme apelsini vastu esietendub Estonias 28. jaanuaril ja esietendusel teevad kaasa Priit Volmer, Mart Mariste, Urmas Põldma, Helen Lokuta, Mart Laur, heli Veskus, Rauno help, Jassi Zahharov ja teised. 29. jaanuaril algab 20 esimest korda toimuv barokk muusikafestival ja sel puhul on klassikaraadio stuudios festivali kunstiline juht Andres Mustonen et tutvustada festivalikülalisi ning ka festivali avakontserdikava. Ja kõigepealt tuleb meil juttu Iraanis 1976. aastal sündinud pianistist Ramin pah raamist, kes on keskendunud Bachi muusika interpreteerimisel. Mina olen temaga esinenud mitmes riigis esimest korda Itaalias üks, neli aastat tagasi ja siis me mängisime Veneetsia orkestriga Mozartit kohe Me seal jõudsime pahini ja mängisime ka ise Bachi, mängisime koos viiuli ja klaverisonaate edasi olid siis kontserdid juba Bachi klaverikontsertidega erinevates riikides. See on väga individuaalne ja väga üksikkuju selles suhtes, et tema ja Bach ta tohutult süveneb maagilisse maailma ja tema esituslaad ei ole purskav väljapoole. Ta kuulab seda struktuuri, ta läheneb sellele polüfoonilise, need tohutu peenelt täpsusega ja muidugi tugeva Virtoostusega. Nii et selles suhtes kui teda noh, nagu on siin räägitud Glen kulli peegeldus siis just nimelt selles vaimses mõttes just on sellesse süvenemine, kostratsioon teatud niisugune iseärasus nagu ei ole tavaline mees, kes siia tuleb, võib tunduda veidrikuna inimeste jaoks see veidrikus just toobki selle muusika geniaalsuse välja selles suhtes just nimelt, et, et ta ei ole niuke tavaline interpreet. Ja ta on öelnud niimoodi, et ta tahaks tegeleda ainult Bachi muusikaga ja mängida terve elu ainult Bachi nii-ütelda on niisugune omapärane õdede hea küll, et maha on geniaalse mast geniaalsem, aga et noh, nii kompromissitu nagu öelda, see on juba iseenesest märkimisväärne, tema mängib ainult Bachi Goldbergi variatsioonid. Kaks aastat tagasi mängisime Kelvil triaga Goldbergi variatsioone, ma pakuksin tegelikult festivali iga aasta Goldbergi variatsioone, tähendab nagunii 100 kuulab ju mikroskoopiline osa üldse muusikahuvilistest kes üldse suudab selle mõttemaailmaga kaasa tulla. Selline asi võiks kõlada kogu aeg, sest see arendab meid vaimselt ja intellektuaalselt mõlemalt see ei ole ainult emotsioon. Ja see ei ole ainult intellektuaalsest, vaid absoluutne harmoonia nende kahe asja vahel. Ja teiseks, väga oluliseks ansamblis, kes siia jõuab, on stiile, antika et siiamaani on õnnestunud siin klassikaraadios vaid paari selle ansambli poolt sisse mängitud kontserti kuulata. Küll aga on tähelepanu äratanud selle ansambli kõlapilti aga see, et ajakiri grammofon on pööranud sellele ansamblile suurt tähelepanu. Tegemist on siis inglise kaal, muusikat esitav ansambliga. Kui kuulajada on jälginud aastakümnete jooksul, siis ma alati püüan kutsuda ühte, hakkab bella vokaalgrupp kas siis Hollandist, Inglismaalt, aga enamalt jaolt Inglismaalt siiski mitte sellepärast et see on ainukene variant, kuidas teha aga rahvakeeles aristokraat, Metšenkil, menelik, esituslaad, mis on inglastel ja see on niisugune puhtus pluss ja ma ei ütle siinjuures stiilne, sellepärast et kõik tegelikult on stiilsed, kes teevad siis, kui nad läbi enda seda teevad, siis see ongi stiil. Aga kui peaks nähtus oma komponendiga läheneb täiuslikkuse taotlusele, siis see on märkimisväärne ja muidugi inglise vokaalgruppidel on see olemas, need vahelduvad muidugi ma mäletan, kui jubedalt siis talli skalaari sisse ja ükskord saime, milline sensatsioon. On see oli või kui esimest korda hiljard ansambel tuli, eks need muutuvad ja tulevad juba uued uued inimesed ja nende uutega muidugi tuleb ka värskus ja siin me ootame nihukest vokaalset polüfoonist, puhast renessanssmuusika esitust, mis tegelikult ju praktiliselt ei kõla ainult klassika. Milik kõla, tants hakkab bella vokaalmuusika, aga see on põhiosa vokaal hakkab bella muusikast ja sellepärast, et sellega tegeleti sajandeid ja see, et seda nii vähe kuuletan, see on kõrgeim vokaalkunst. Barokkmuusikafestivali avakontserdil esinevad Anu komsi, Indrek Vau, Ramin paraami, Olev Aino mäe ning ka Tallinna Filharmoonikute ja kava kannab pealkirja kuldne Bach ning dirigendipuldis Andres Mustonen. Üha rohkem on silmad, kõrvad, king, süda ja vaim. Bachi juures tahaks nagu esitada esitleda andab Bachi kui universaalset heliloojat, mitte ühe stiili, heliloojad või ühe interpretatsiooni suuna vaid globaalne, mastaapne arusaam maailmast. Vertika, Stahli ja horisontaali, armoonia tähendab kõik need näitajad ja see toidab tegijaid niivõrd võimsalt, et tegijad pärast seda on teistsugused inimesed ja, ja Bachi muusikaga tegelemine puhastab ja intellektuaalselt arendab inimesi. Ja ma usun, et see pöördumine ta on olnud ja see pöördumine ka jääb, on olnud ju soolo, Bachi esitused aastaid nii viiulisoolotšellosoololautosoolod ja orkestritele. Aga kuldne Bach on siin ka muidugi veel. Head tuttavat lugu d-moll klaverikontserti, mis on ka sellel festivalil esitanud Aleksander balley, Ameerika pianist, kes on absoluutselt antimängija sellele suur, mastaapne, laia kõlaga niuke, Bachi mängija. Ja selle kontserdil me kuuleme ka suurepärast soprani. Anu komsid, kellega ja barokk, suurvorme ja barokkmuusikat väga-väga palju, aga ta ei ole mitte ainult barokk. Koopereeti laulab ooperites, aga tema häälekäsitlus ja, ja võimalused, mis ta häälega Deepsil lubab tegeleda igasuguse muusikaga ja muidugi eriti eriti tema niisugune emotsionaalne külg, kuidas ta muusika poole pöördub ja Virtoosus loomulikult. Ja siin sellel kontserdil on palju eesti solistega veel astuvad üles Indrekul auolevainume, Neeme Bunder mängib sel korral brandenburgi teist kontserti, kus ma mängin ta viiulit, mängib plokkflöödikannid, mängisin plokkflööt, viiul, poes lõpu number Anu komsil loomulikult kantaat trompeti. Jaudset kotin 51. vaata koos Indrek Vauge, kes mängib trompeti, nii et, et me oleme jõudnud siuksesse inglise ameerika stiili, kus üldiselt orkestrid mängivad moderninstrumentidega keelpilliorkestris ja ütleme siis niukses Tili taotlusega. Aga vaskpille kasutatakse ajaloolisi pilli balanss ja nii ma olen ju aastaid juba siin klassikalist muusikat ja vokaal, oratooriumaid ju. Trompetit ja siis kontserdi alguses on sümfooniat, eelsümfooniat, kantaatidele ja ka osteroratooriumist, niiet et selline puhas, sügav ja eriliselt harmooniline Bachi kontsert. Klassikaraadio teeb festivali avakontserdist otseülekande, mis on eetris laupäeval, 30. jaanuaril algusega kell 19. Neljapäeval kõlas Mustpeade majas kontsert kivimäevirtuoosid 2010 kus rohkearvulise publiku ees esinesid koos Tallinna kammerorkestriga Tallinna muusikakeskkooli lõpuklasside solistid, dirigendiks Risto joosta. Ja neid solist oli üllatavalt palju nii 10 ringis. Loomulikult tuleb muusikaõhtu pealkirjas olevat sõnavirtuoosid võtta teatud reservatsiooniga umbes nagu avanssi tulevikuks, kuid nii mõnegi noore solisti puhul oli tunda mängutehnilist potentsiaali, mis võimaldaks seda sõna kasutada juba homme-ülehomme. Sellest kontserdist rääkides tuleb silmas pidada päris mitut erinevat aspekti. Kõigepealt peab märkima sisukat kava, kus oli esindatud nii klassikalised teosed, nüüdismuusika kui koguni Eesti esiettekanded. Teiseks ansamblis koos mängu iseärasused erinevate pillide ja solistide lõikes. Ning kolmandaks ka see aspekt, et mis tähendus Noortele solistile mängida koos meie esindusliku kammerorkestriga. Kui iseloomustada muusikakeskkooliõpilaste esinemise kunstilist taset, siis selle iseloomustamiseks lähtun kolmest põhilises kategoorias, milleks on rütmitunnetus, intonatsioon ja karakteri loomise oskus ning nende parameetrite järgi olid kvalitatiivsed näitajad mõistagi üsna erinevad. Kõnealusel muusika õhtul sai kuulda kahte Vivaldi teost, esiteks kontserti viiulile tšellole Hew tuul ja teiseks kontserdi kahele tšellole Keemois. Nii et hea võimalus nüüd võrrelda ei vali. Kontserdid on teadupärast keelpillimängijad raudvara näilisele lihtsusele vaatamata paneb see proovile nende rütmitunnetuse ja intonatsiooni täpsuse. Nii jättis kontserdis viiulile ja tšellole esimese osa ettekandes soovida kaheksanda klassitsialisti intonatsiooni täpsus seest aeglane teine osa oli mõlemal solistile märksa välja peetuma kõlaga. Ning finaali karakteri väljatoomine õnnestus noortel muusikutel ehk kõige veenvamad. Küll aga võinuks privaatse tempo puhul noorte solistide rütmiline sünkroonsus eriti omavahel. Vaat see võinuks olla märksa täpsem. Nii et karakteriloomest rääkides ei saanud neile küll suurt midagi ette heita, kuid koos mängulises ühismõtlemises on arenguruumi mõistagi veel palju. Võrdluseks Vivaldi teine kõlanud teos, kontsert kahele tšellole, kus solistideks üheksanda klassi õpilased Johanna Randver ja Johannes välja. Neil oli rütmiline koosmäng igati paigas, nadi lasknud end emotsioonidel nii-öelda libedale pinnale kallutada. Samas aeglases keskmises osas oli noorte tšistide muusikaline dialoog ehituslikus mõttes väljendusrikas kuigi natuke ehk liiga kammitsetud ning ka finaal oli neil rütmiliste intonatsioonide hästi läbi töötatud. Seda oli igatahes tunda. Selle Vivaldi temaatika kokku võtaks, peab märkima, et ükskõik kui omanäoline võib interpreedi karakteriloome muidu olla aga kui ta ei arvesta nii elementaarseid asju nagu koos mängurütmi, täpsus ja intonatsiooni puhtus siis ei jää ka karakteri kujundusest tegelikult suurt midagi järele. Nüüd paar sõna ka kõnealusel kontserdil kõlanud Eesti heliloojate esiettekandel istes teostest. Nii tuli kokku koguni neli. Tatjana Kozlova vaid halo kahele Födile ja kammerorkestrile on suurelt jaolt kõlavärvide väljendusrikkusele üles ehitatud lugu. Selle teenistuses on kogu see mikrointervalliga rohket keelpillitibisid ja micro, polüfoonia ning flöödi solistidel on selles värvi balletis ehk kõige intensiivsem roim. Seda Katimaatilise kujundi materjali eksponeerimise mõttes. Noor helilooja Tauno Vilu on muusikakeskkooli abiturient ning tema esiettekandeline teos kammerorkestrile viirastus jättis pisut neoklassikalises mõttes konservatiivse üldmulje. Pilu lugu kuulates tulid meelde muidugi heas mõttes kõigepealt Prokofjevi ja seeria Stravinski. Paistab, et harmoonia järgnevuste kombinatoorika annab noore kompaniisti fantaasiale üsna olulisel määral seda loominguks vajalikku kütust. Samuti motoorseid ostinaatsed, rütmifiguurid, mis on nii mõnigi kord kergelt dissonantsi deka vürtsitatud. Margo kõlari esmaettekandel Sid igatsusi ja vallatu serenaad solistide ansamblile oli ehituslikus mõttes omapärases paarisrakendis, mis tähendab, et üks teos kasvas üle teiseks. Ning kui igatsus meenutas lüürilist helimaalingut, mis võiks kaunistada mõne hea A-kategooria filmitundelise stseene siis järgnev vallatus serenaad võiks oma rääktaimi maneeris kõlada vabalt mõne Chaplini aegse. No ei kõlanud küll esiettekandes, kuid siin tahan tähelepanu juhtida hästi artistlikule pianistile kelleks oli üheksanda klassi õpilane, auli lonks. Julgen ennustada, et tema tulevik on küll täis muusikat. Lõpetuseks tahan märkida veel seda, et kui oluline oleks igale andekale muusikakeskkooliõpilasele esinemine niisuguse kvaliteet kollektiiviga nagu seda on Tallinna kammerorkester, sest kontsertmeistriga harjutavad muusikaõppurid võib mõnes mõttes võrrelda lennukooli kursandiga, kes oma esimesed kogemused lennusimulaatoriga. Aga päris lennukil lendamine on ju hoopis teine asi. Ja päris lennukiga antud juhul on võrreldav ka Tallinna kammerorkester. Sellest õpib noor interpreet kindlasti mitu korda rohkem. Igor Karsnek rääkis kontserdist, mis toimus 21. jaanuaril Tallinna Mustpeade majas. Tuleval teisipäeval esineb Estonia kontserdisaalis sarjas Violiino pess 2005.-st aastast tegutsev ning 2008. aasta con prio ergutusauhinna pälvinud keelpillikvartett pretsiooso koosseisus Hanna-Liis kur ja Mari-Katrina Suss, riiulitel Anne Ilves vioolal Andreas Lend tšello. Kaastegevkontserdil on Age Juurikas klaveril kvarteti esimene viiul, Hannelis Nahkur tutvustas järjehoidja saates nelejevasteinfeldile antud intervjuus kvartetti ja kontserti lähemalt. Kvarteti liikmed on tegelikult kõik neli, ERSO-s mängivad muusikud hetkel esimene viiul, siis mina, teine viiul, Mari-Katrina Suss vioolal, anne käes ja tšello Andreas Lend. Tegelikult kolmel muusikul, meil on väga pikk ühine tutvus juba muusikakeskkooli aegadest, aga Anne Ilves siis on nii-öelda tulnud mujalt Tartu Elleri koolist päris koos hakkasime me umbes 2005 mängima, aga tegelikult juba enne tegime me just kammermuusikas erinevate koosseisudega koostööd. 2006. aastal klassiga konkursil me peaaegu täpselt samas koosseisus võitsime esimese koha ja siis võib-olla edasikonkurssidest 2008 con prio finaal mõjus meile ka väga positiivse edasiviiva jõuna ja siis 2009. aastal otsustasime osa võtta Soomes toimuval kvarteti konkursil ja jõudsime üllatavalt finaalini välja. On olnud kõik sellised esimesed katsetused, aga kuidagi on läinud positiivselt. Siiamaani me oleme olnud ikka väga avatud, üritanud panna ikkagi kokku väga huvitavaid ja just ikkagi publikule meele järgi olevaid kavasid ka, et mitte ainult seda, mis endale tundub, vaid et kõik oleksid rahul. Küll on tõesti mängitud nii kaasaegsed, mis võiks olla iga tegutseva kvarteti repertuaaris. Tegelikult tänu konkursi nõudmistele ka on olnud ikkagi küll klassikalist tõesti üliromantilist ja, ja tegelikult ka väga palju popmuusika vallast, et meil oli sellel talvel päris põhjalik tuur Hanna-Liina võsa ja Maria Listra, ka see oli võrdlemisi ulatuslik ettevõtmine. Kuidas tutvustas Hanalis Nahkur teisipäevase kontserdikava? Kontserdi esimene pool on tegelikult 20. sajandi heligel, hääldab Prokofjevi keelpillikvarteti number kaks, Opus 92 ja Ervin Soul hofi viite palagelbyli kvartetile. Et mõlemad teosed on väga ekspressiivsed ja kaasahaaravad väga huvitavalt komponeeritud, aga samas üllatavalt vähe mängitud. Et no Eestis tegelikult ma arvan, et suul hofi on ikka väga vähe mängitud. Et seepärast me võib-olla otsustasimegi, et oleks testi esimeses pooles midagi rahva jaoks just vanemad, meie teosed esimeses pooles põhinevad kusattumusel või siis mitte rahvatantsumuusikat. Tegelikult kui kohv kasutab rahvaviise, siis suul How vastandlikute kasutab erinevaid tantse, mida ta on siis läbi komponeerinud, küll valss, tango Tarantella ajal, Sulovi viis pala imiteerivad džässi ja moodsa tantsurütme kasutades suhteliselt modernistliku helikeelt ja palad on jah, tegelikult kestvuse tühi, lühikesed, aga väga sisutihedad. Arvan, et lühikese aja jooksul juhtub väga palju, teine pool on nüüd siis tandiks esimesele tegemist on tõeliselt romantilise teosega frangi, klaveri, münteetet, mall, seda peetakse ikkagi üheks Rangi loomingu suureks läbimurdeks pühendatult säänsansile, kes muide mängis tol hetkel ise klaveripartiid. Ja siis on ka jäänud liikvele mõned kuulujutud. Ettekande lõpus oli säänsandilts lavalt lahkunud mitte kõige paremas tujus ja vältinud üldse järgnevaid etteasteid, sest teos olevat olnud liiga kirglik liiga avatud tsoonidega ja ka tegelikult frangi naisele olevat teos tundunud tolle ajastu kohta liiga šokeerivalt emotsioon reaalne, nii et lausa nendel isiklik elu oli seal kannatanud. Et mängus olevat olnud helilooja saladuslikud kired küll mitte vist oma naise vastu oleme meie kvarteti jaoks on see teos täiesti uus ja väga huvitav väljakutse ja samuti koos age uurikaga, sest et meie koostöö tegelikult algab just selle teosega. Ma arvan, et kava on väga huvitav ehk kõik leiavad midagi endale sealt. Keelpillikvarteti pretsiooso kontserdist kõneles nelejevasteinfeldile esimese viiulimängija Hanna-Liis Nahkur. Teisipäevasest kontserdist algusega kell 19 teeb ülekande ka klassikaraadio. Klassikaraadio stuudios on Kadri-Ann Sumera, kes sedapuhku on intervjueeritava rollis. Sa oled meil küll ühelt poolt selline klassikalise muusika taustaga pianist ja kammermuusik ja ka oled teinud orkestrite ka koostööd aga teiselt poolt on sul olnud jätkuv huvi ka just kaasaegse muusika vastu Eesti noorte heliloojate uue loomingu vastu ja seda peegeldab kindlasti ka sinu tegevus Tartu uue muusika ansamblis. Ja tegemist on siis ansambliga, mis debüteeris aastal 2009 juunikuus Tartu noorte heliloojate festivali raames. Kui ma pari arstist Tartusse kolisin, siis õige pea sai selgeks, et Lõuna-Eestis, eriti seal Tartu kandis sellist uue muusika mängimise traditsiooni sellisel kombel, nagu see Tallinnas on juba juurdunud tegelikult sageli ka sellesama noorte heliloojate festivalil mängivad pigem Tallinnast tulnud ansamblid ja koosseisud ja Tartu muusikuid, keda on tegelikult väga palju väga kõrgetasemelisi. Ei ole kuidagi selle uue muusikaga eriti. Ja mul hakkas tekkima huvi, et kas õnnestuks sinna Lõuna-Eestisse samuti selline seltskond inimesi kokku ajada, kes aeg-ajalt kaasaegse muusikaga rinda pistaksid ja tekkiski selline mõte, et nagu tegelikult kaasaegse muusika ansamblid tänapäeval üldse sageli ongi sellised varieeruva koosseisuga, et olenevalt seadusest tulenevalt kavast mängivad kas siis ühed inimesed või teised kosub Riivo Kallasmaaga poega. Teeme sellise tunniajase kava, kus me mõlemad nii sooloteoseid kui siis ka paar teost kahekesi koos esitame. Ja nüüd olekski aeg siis sealmaal, et tutvustada kava, kus kõigepealt tahaks esile tuua üht esiettekannet, nimelt kõlab seal kavas Tõnis Kaumani teos. Nii nagu riiva seda pealkirja nüüd hääldas kõlasse valet. See teos on kirjutatud Riivole ja tegemist 1001 Bachi kantaadi teemaga, mis on siis teose aluseks ja Kauma nagu varieerib seda Bachi teost, Kaumann ju üleüldse on silma paistnud väga klektilise helikeelega, et ta on olnud mõjutatud nii Grigoriaani koriaalist, muusikast, džässmuusikast nii-öelda kergemast muusikast kui ka kaardist ja seetõttu võiks öelda, et ei üllata mind väga, et ta siin selle Bachi muusika oma teose aluseks võtab ja seda kaasaegsemaks käänab. Ma arvan, et siin on oodata niisugust natukene kõrvasõbralikumad kaasaegse muusikalugu Kaumanni puhul ja samuti ka Steineri soolo-oboe teos, mille nimi on õnne mõõte, mis on samuti liivale kirjutatud. Kristjan Kõrver, nii nagu ta praegu kirjutab, on tõepoolest pigem selline, üliintellektuaalne toetub oma helikeeles prantsuse realistidele ja väga läbimõeldud süsteemidele struktuuridele. See teos, mida sellel tuleval kontserdil esitan, kannab pealkirja kutse tantsule ja on kirjutatud aastal 2001 on võib-olla kõrveri loomingut tundes natukene üllatav, isegi. Kontserdikavas kõlavad veel katkendid omas Tanja Schlee teosest Momon amicoom, samuti kui Bear Puleesi 12 notatsiooni ja Andrei tükki sõnato poele ja klaverile ning kontserdid toimuvad Tallinnas 29. jaanuaril kell 18 Rootsi-Mihkli kirikus ning Tartus 30. jaanuaril kell 15 Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis. 29. jaanuaril esineb Eesti riiklik sümfooniaorkester Dmitri Slobodan njuki dirigeerimisel. Kontserdi kavas kõlavad kaks sümfoonilise poeemi, Jean Sibeliuse ookeaniidid ja Richard Straussi surm ja selginemine ning Eesti esiettekandele tulev Tobias prostrami teos Rutlusarnaaris, kus soleerib hooganhaardenberger kõneleb Eesti riikliku sümfooniaorkestrit toimetaja Maarja Kasema. Hookeane Harden Berger, kes on ilmselgelt maailma tippklassi trompetistide nimekirjas, on Eestis tehti esinenud ja tegelikult oli see ajalooliselt üks väga oluline kontsert. Nimelt see oli 1989. aastal, kui Neeme Järvi pärast ligi kümneaastast Eestist eemalolekut esimest korda ja tagasi tuli, tuli oma Jötebori orkestriga andis 89. aasta septembris kaks kontserti linnas ja vot just nendel oli solistina kaasas open Hardenberger. Ja toona oli kavas Eino Tambergi esimene trompetikontsert. Logan haardenberge soleerib Tobias prostrami teoses Lutsar Norris ja Restramon, rootsi noorema põlvkonna üks silmapaistvamaid heliloojaid, tan lõpetanud Malme muusikaakadeemias löökpilli eriala ning Rootsi helilooja Rolf Martinsoni ja itaalia helilooja Lucca Francis koni juhendamisel said ja samas ka kompositsiooni eriala magistrikraadi prostrami teost Lutsar. Norris on valminud aastal 2009. Lutsar naarison kirjutatud perioodil, kui ta töötas resideeriva heliloojana Rootsis Kärle sümfooniaorkestri juures. Tal olin seal nimelt kolmeaastane leping. Minu teada see teos nüüd oligi selle lepinguperioodi viimane, selle esiettekanne toimus möödunud aasta mais, kuna teos on pühendatud hoogen Hardenbergirjas ja siis loomulikult ka toona oli solistiks just tema ja teost saatis möödunud aasta suvel, seal on suur edu juba ka Pariisis rahvusvahelisel heliloojate Rostrumil. Kuna lutsernaarison kontsert trompeti live-elektroonikale ja orkestrile siis just helilooja ise seda elektroonilist poolt koordineeribki Slobudenjuki c5 on tegelikult sellel hooajal selline huvitav tendents. Põhiliselt juhatab ta selliseid orkestreid, kellega teda seob varasem koostöö, mis iseenesest on ju väga hea märk. Kui dirigenti tagasi kutsutakse samamoodi, siis on lugu erzoga, kust ta siis viimati dirigeeris? Orkestrit täpselt aasta tagasi, aga debüütidest võiks ehk nimetada näiteks Hollandi filarmoonikuid, kellega tuleb kontsert, Amsterdami kontsert, kebaus, Sibeliuse sümfoonilise poeemi ookeaniidid, ettekanne tuleb kindlasti põnev. See teadaolevalt kõlab ERSO esituses esmakordselt ja ma usun, et paljudel on veel siiamaani kõrvus see esitus kui 2005. aastal Läänemere festivalil. Neid oge niide esitasin Helsingi linnaorkester Esapekka ka saloneni juhatusel, mis oli tõesti väga suured pärane ja pälvis ka väga-väga-väga positiivse kriitika ja kontserdi teises pooles kõlab Richard Straussi looming. See on helilooja, kelle sümfoonilised poeemid ERSO esituses ikka üsna sageli sageli kõlavad ja seekord on siis kavas surm ja selginemine. Klassikaraadio teeb sellest kontserdist otse üle kanda reedel, 29. jaanuaril kell 19 ja ülekanne on klassikaraadio koduleheküljel järelkuulatav. Täna esinevad Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli noored Tartu linnamuuseumis. Kontserdi alapealkirjaks on viiulimängud. Järgmine Elleri kooli korraldatav kontsert toimub 28. jaanuaril ja siis veel paar kontserti veebruarikuus. Elleri kooli kontserdielust räägib lähemalt produtsent. Aitäh Merle kolla alles. Me lõpetasime kooli suurejoonelised juubelipidustused, meil meie väärikas kool tähistas üheksakümnendat tegevusaastat ja tundus, et aasta esimene pool tuleb vaikne, aga see pole sugugi niimoodi. Nimelt kevadel on meil tavaliselt tulevikumuusikute festival ja juba valmistume selleks varsti toimuvad eelkonkursid, kus välja valitakse siis parimad solistid orkestri ette. Jaanuaris toimub meil 23. jaanuaril kell kolm päeval Tartu linnamuuseumis kontsert pealkirjaga viiulimängud ja seal esinevad õpetaja Kristel, Eero ja Põldoja, endised ja praegused õpilased. Kaastegev on ka kammerorkester, mida dirigeerib Tartus kõigile tuntud naisdirigent Lilian Kaiv. Ja kavas on Bachi, Haydni sara saatajaterbergis Ventseni Saidsi, Chrysleri muusika selle kontserti väga suur lisaväärtus on see, et selle kontserdiga tähistab Kristel Eero ja Põldaja oma juubelisünnipäeva Kristjanist nii palju vaata. Enne Tartusse asumist töötas Tallinna muusikakeskkoolis viiuli, õpetad Tatjana ja oli samal ajal ka Tallinna kammerorkestri teise viiulirühma kontsertmeister ning aastast 1997 oli ta Pärnu linnaorkestri kontsertmeister ja aasta hiljem siis asus tusse Vanemuise sümfooniaorkestri kontsertmeistri kohale ja samal aastal ka Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli viiuliõpe, et ajaks ja kindlasti tasub ka ära märkida, et Kriste leer, oja Põldoja on siis Tartu keelpilliasutajaliige, see oli aastal 2006 ja ta mängib selles kvartetis esimest viiulit. Kontsert on kõigile tasuta, nii et ootame kindlasti kuulama kaunist viiulimuusikat juba täna algusega kell kolm Tartu linnamuuseumis. 28. jaanuari kontsert on küllalt tähelepanu väärne, see on nimelt kell seitse õhtul Elleri saalis ja seal esineb soolokontserdiga noor pianist Grete Jädal ja kontsert kannab pealkirja Lähen 200. Kavas on siis valdavalt Supääni looming, aga ka Mozarti sonaat, c-moll ja greatest siis nii palju, et on Elleri kooli kolmanda kursuse õpilane Tanel Joa metsa õpilane, alustas õpinguid samas koolis õpetaja Iive Joametsa juhendamisel, aga ta on väga ergas noor muusik ja on juba mitmeid auhindu võitnud Eesti-sisestel konkursitelt, aga ka näiteks aastal 2004 pälvis ta kolmanda preemia rahvusvahelisel konkursil noor muusik rahvusvahelisel Kavrilyni nimelisel noorte pianistide konkursil Voloog tas Venemaal sai ta kaks plomit ja ta on esinenud ka solistina koostöös Eller sümfoneetiga, kus ta on esitanud Haydni Beethoveni šopääni klaverikontserte ja veebruarikuus toimub ansambel Ellerino sünnipäeva kontsert. Elle-Riin on kindlasti üks Elleri kooli kaubamärkidest. Meie kõige suurem kollektiiv on Eller, sümfonietta Elleri kooli akordioniorkester ja Ellerino Sis plokkflöödiansambel, mis siis tähistab 12. veebruaril Elleri saalis oma kümnendat, et sünnipäeva loomulikult esineb seal siis hulk plokkflöödimängijaid, keda on siis läbi aegade juhendanud õpetaja Anneli Kuusk. Oodata on ka külalisi. Nimelt esineb veel Kuressaare vanamuusika ansambel rondo ansamblist kan toores vagantes tuntud vanamuusikud Reet Sukk ja Taavi-Mats ut ja kavas on siis valdavalt vanem muusika, aga esitatakse ka eesti rahvaviiside töötluseid. Selles ansamblis on 10 aasta jooksul osalenud ligi 20 noort muusikut ja kindlasti on see ansambel noortele muusikutele väga heaks praktikalavaks. Nad on esinenud väga palju Eestis, nad on esinenud ka Turus vanamuusikapäevadel mitmeid kordi. Aitäh Merle Kollom selle intervjuu eest, kellel tekkis huvi noorte muusikute esinemiste kohta rohkem infot saada, siis seda leiab Elleri kooli kodulehelt www punkt TMK punkt e. 23. jaanuari heligaja saatele tegid kaastööd Mirje Mändla, Annika Kuuda nelevastenfeld, Hedvig Lätti ja Igor Karsnek. Helioperaatorid olid Katrin maadik ja Helle Paas. Toimetas Karingopra.