Tere päevast, head raadiokuulajad kohale. Sammu tagasi. Sõja sellega üldse rahul selles. Tere päevast, räägivad, on eetris. On reede, 29. jaanuar aastal 2010. Puudujääke meie kollektiivses ja sotsiaalses olemises sele viletsust püütakse pahatihti seletada meie minevikuga möödunud aegades tänasesse ulatuvate painetega mis ei anna meid vabaks, kuid millega võib õigustada meil veel ilmnevaid, väärnähte kurjust, selg, rootust, vastutamatust, moonaka mentaliteeti, aga ka poliitilist ebaküpsust ja kogenematust. Ehk teisisõnu need universaal reaalsed malakas, millega on võetud meie ebaõnnestumisi seletada, on ikka olnud kas seitsmesajaaastane orjapõlv või viis 10 aastane okupatsioon. Nüüd osutatakse neile õnneks vähe. Nüüd on süü meie liialt lühikeses Iseseisvus ajas, mis ei ole meist veel teinud neid õigeid eestlasi ja eurooplasi kellaksime ise tegelikult peame või kelleks tahame saada. Seega seni on see ainumas tegelane siin selles armsas maanurgas, kellest veel midagi sõltub ikka vaid aeg, ei miski muu, meie ise pole veel mitte keegi just nagu meistri sõltukski, midagi sellest ka tänane saade ja saates esitatud küsimus, kas poliitiline kultuur peaks tõesti kosuma? Iseenesest? Stuudios oleme nagu ikka kolmekesi. Ajakirjanik Argo Ideon, tere päevast. Õigusteadlane Ülle madise, tere, mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Hüva, enamjaolt kõigi viimastel aastatel välja käidud ühiskonna poliitilise reformi ettepanekute puhul on öeldud, et, et milleks see, et see ei muuda nagunii mitte midagi enne kui ei ole muutunud poliitiline kultuur. Süvenemata nüüd naise erinevatesse ettepanekutesse võib seega siis väita, et me oleme nagu mingisuguse müstilise poliitilise kultuuri pantvangid. Kas oleme. Ei, päris nii hull see asi vist ka ei ole, et me oleksime võimetud selle poliitilise kultuuri. Parandamiseks midagi ette võtma ja muudkui lihtsalt peame kannatama seda, mis aeg-ajalt meile ette söödetakse. Noh, väga huvitav arutelu poliitilise kultuuri üle oli ju sellel nädalal Postimehe korraldatud arvamusliidrite lõunal, kus sellel neil samadel lainetel arutlesid politoloog Iivi Anna Masso ja õiguskantsler Indrek Teder. Ja nendest aruteludest. Mul jäi küll mulje, et on teinekord lihtsalt tarvis mõelda rohkem enne kui mingeid asju välja öelda või enne kui, kui tegutseda ja siis ongi juba see poliitiline kultuur võib-olla veidike paremaks saanud, näiteks. Ivi Masso oma ettekandes ütles väga tabavalt, et poliitikas on ka sõna tegu või isegi millegi ütlemata jätmine võib olla tegu. Ta võib-olla ei ole tegu selles selles osas, et tervet ühiskonda kuidagi liigutaks. Aga oma poliitika hammasrataste kirjutamisel on see kindlasti tegu, näiteks kas kommenteerida mõne välisriigi sellist inimõiguste olukorda või jätta see seal mingit toimuv asi tähelepanuta, et sellised asjad on päris tähenduslikud. Tihtipeale me räägime poliitilisest kultuurist niimoodi, nagu see oleks midagi, mis meid siin, kes me poliitikud ei ole kuidagi ei puuduta. Et see on rohkem nende ehk siis meie valitud või võib-olla isegi meie tahtest sõltuvalt kuidagi kaudselt võimule saanud inimeste osi. Et nemad peaks olema kuidagi kultuursemalt ja see siis olekski see poliitiline kultuur. Kui nüüd vaadata poliitilise kultuuri mõistet ja ma katsusin siin vahepeal ka just tulenevalt sellest samast arvamusliidrite lõunast endale seda taas selgemaks teha, et mida siis poliitiline kultuur tähendab siis muide, valdav teaduslik definitsioon sellele mõistele on hoopiski rahvapsühholoogia või rahva hoiakute vallast. Nii et seda ei käsitleta mitte nii palju poliitikute hoiakute või käitumise stiili või käitumise moraalsusena, vaid pigem kogu rahva, mingisuguse hoiaku, mingite põhiväärtuste niisuguguse näitajana. Aga tõsi ta on, et tavakõnepruugis nii meil kui mujal ikka sissepoliitikal kaltscher ehk poliitiline kultuur, et et see on siis nii-öelda otsuse tegijate valitsejate, poliitiku kujundajate käitumise laad või viis. Ja nüüd, kas isegi kui me vaatame seda nõnda, et kas siis meie peame olema kõrvaltvaatajad ja küsima, et et kas kuidagi peaksid poliitikud seda kultuuri ise kosutama või kosub ta äkki kuidagi iseenesest? No ma arvan, et tegelikult me ei saa ikkagi kõrvale jääda, et kahjuks see vist ei ole päriselt lahutatav sellesama rahva hoiakutest. Et näiteks niikaua kui valitseb niisugune ratsionaalsete valikute teooria või, või on valdav niisugune arusaamine, et ah, et kõigil on omad huvid eks nad neid huve järgivad, millest tulenebki, et noh, nii nagu meie ise või ka siuke normaalne kodanlane, kes tahab saada korralikku heaolu, teenida palju raha ja saada paremale järjele. Et küllap tema lähtub oma huvidest vajadusele mõnevõrra oportunistliku jooksiklik hoiab mõne koha peal keele hammaste taga, nagu argu viitas teise koha peal jälle ütleme võib-olla mitte päris seda, mis südamel ja et eks poliitikud samamoodi ja siit edasi on ka rahva sees küllaltki levinud ja muidugi õigusteadlaste hulgas. Ja võib-olla täitsa õigusega niisugune arusaamine, et, et kui näiteks kehtestatakse mingisugused reeglid poliitilise elu või poliitikute käitumise kohta, et olgu see siis erakondade rahastamise reeglid või olgu see näiteks Riigikogus kõnepidamise pikkuse või sõnavõttude pikkuse või, või, või siis mingisuguse ettepaneku hääletusele paneku võimaluste kohta, siis alati tuleb mõelda, kuidas seda saab kuritarvitada. Et me juba eeldame seda, et niikuinii kuritarvitatakse, sest see on täiesti loomulik, et igaüks lähtub oma huvidest. Nii ta peabki, et üldiselt kaval vennike, rehepapp, aga, aga keskmiselt kui seda ei jaksa, siis Imbi Ärni ikka, et eks vaene inimene peab ringi käima, silmad pärani, et et kust midagi saab siis selle tasku pistma. Et niikaua kui niisugune lähenemine valdav. Ja loomulikult see jällegi puuduta kõiki või iga üksikut ja võib-olla ka mitte enamust, aga niikaua kui üheselt hukka ei mõisteta, sellist lähenemist, et ega siis suurt midagi teha ei anna, nii et mulle tundub, et meie enda hoiakutest printsipiaalsuse Stemoraalsusest sõltub ka see poliitikute käitumine. Hea, et sa üle selle nii-öelda selle subjekti teema esile tõstsid. Kes või mis siis seda poliitilist kultuuri teeb ja sellest võiks ka pärast pole rääkida, aga ennem seda ma ikkagi proovin selle aja asja asja ajaga seonduva nagu selgeks teha. Sest vähemalt mina olen küll viimastel aastatel kuulnud väga sageli ja ka siin saates seda, et me ei saa midagi teha, et see on nagu ajas kinni ka mõned kommentaatorid, kes seda Postimehe väga huvitavat üritust nagu kommenteerinud osundavad ajale, et, et aeg on see, mis, nagu need asjad korda seab. Mina saan aru, et ajast on kinni küll üks sellega üsna sarnane või seotud asi, see on nii-öelda hea tava kujunemine ühiskonnas, kuidas poliitikat teha, kuidas poliitikud peaks käituma, kuidas ühiskond peaks reageerima või mitte reageerima teatud asjadele. Hea tava on aga midagi muud kui poliitiline kultuur. Et kas nüüd selles aja võtmes rääkides ei aita neid kahte asja, ikka segu segi? Et tõesti hea tava ei kujune üle ka poliitilise kultuuri nimel võiks keegi ühiskonnas ka iga päev ja iga hetkel vaeva näha, et sellel oleks ka tulemust. Selles mõttes on kindlasti õigus, et kui ei nähta pidevalt vaeva poliitilise kultuuri asjus siis me näeme ainult seda, kui tekivad näiteks valimiste eel sellised tagasilöögid ja läheb selle kõige madalama ühise nimetaja otsimiseks. Ja kõikide aukude üles leidmiseks erakasutamiseks. Siis noh, kõik järsku ärkavad, et issand jumal küll, meil on ikka see poliitiline kultuur jälle halvemaks läinud. Jaa, miks see niimoodi niimoodi on? Põhimõtteliselt selle üle on nagu väga vähe mida midagi öelda, vaid pigem ikkagi öeldakse nende konkreetsete asjade konkreetsete inimeste kohta, kes siis neid asju korraldavad. Et selles mõttes oleks küll väga kasulik just näiteks sellel aastal, kus ei ole valimiste aastal ei ole sellist noh, nähtavat ajendit kogu aeg kaikaga konkurente taguda või neile jalga ette panna siis arutadagi natuke sellises rahulikumas võtmes. Ja noh, üks huvitav mõte, mis näiteks Iivi Masso oli oma ettekandes, oli ka see, et toimub selline toimub selline vänguse inflatsioon, et mida ja rohkem siis mingeid võtteid kasutatakse, seda tavalisemaks, seda normaalsemaks muutuvad. Ja järgmine kord juba need asjad võib-olla ei pakugi enam kellelegi huvi ja saavad lihtsalt suht toimuda suhteliselt rahulikult, aga siis on juba leitud midagi muud, mille kallal saab närida, mida saab esile tõsta. Vat poliitilisel kultuuril on üks niisugune vigur küljes, mis eristab teda näiteks kehakultuurist. Et kui kehakultuuri või spordivõistlusel üldiselt kõik on nõus, et võistlus peaks olema aus, mis tähendab, et on teatud kindlad reeglid ja tavaliselt on võimalik ka väga selgesti mõõta, kui kaugele siis keegi hüppas või mitu pallide korvi sai. Et siis vot poliitikat niimoodi reeglitega juhtida on väga raske. No ikka aeg-ajalt kõlab kellelegi minu hinnangul suhteliselt rumal üleskutsed, et teeme nüüd kange parteide rahastamist kontrolliva organi näiteks või teeme mingisuguse suure eetikakomisjoniks, hakkab tegema kohustuslikke ettekirjutusi poliitikutele või igasuguseid, selliseid mõtteid on, aga tegelikult kahjuks, vot selles valdkonnas ei ole asjad nii üheselt mõõdetavad, nii nagu on kaugushüppes hüppe pikkus või paku tabamine. Et seal on väga palju sellist halli ala, et kas näiteks mingisugune valimistelk, mis mille värvus kahtlaselt sarnanev erakonna logo värvusele, et kas see nüüd on välireklaam välireklaami keeluajal või ehk siiski mitte. Et seal on niisuguseid asju, on tegelikult väga palju. Ja sellepärast mulle tundub, et kui tahta, et see poliitiline kultuur või poliitikute erakondade toimimisviis läheks paremaks on ainukene mõeldav võimalus ühelt poolt seesama avalikkuse nõudlikkus ja avalikku arvamust kujundab paljuski ajakirjandus. Ja teiselt poolt siis poliitikas osalejate omavaheline kokkulepe et teatud asju keegi enam ei tee. Sest tegelikult kõik saavad üsna ühtemoodi aru sellest, et mida võib ja mida ei või. Ja kui keegi üks näiteks ei osale selles kokkuleppes ikka teeb täpselt ja vot sinna me jõuame ja saavutab võib-olla Edugi selles, selle võttega siis teised, teistel on nagu see dilemma, et kas me nüüd jääme oma seisukoha juurde mis võib olla moraalselt eetiliselt on natuke tugevam seisukoht, aga toob võib-olla kehvema tulemuse. Ja valimistulemus on siiski poliitikutele ju kohutavalt oluline. Nagu tippoluline. Aga täpselt selles ongi, et igaüks justkui paneks relvad maha, eks ole, keset lahinguvälja, et peame nüüd koos jestat, eks ole, või peame jõulupüha ja nüüd ongi küsimus, et kas keegi selle peale ronib oma kaevikust välja nendele, kes siis jõuluõhtusöömaaega naudivad, seal küünlavalgel näiteks laseb tule peale. Et, et see ongi sellesama moraali aumeeste mängu küsimus ja mulle tundub, et et kas meil ei olegi see probleem, teeme tegelikult igasugustel erinevatel põhjustel valitseb niisugune karistamatuse, mitte ainult poliitikas, vaid üleüldse. Et kui sa näiteks maksude varjamisega vahele ei jää, et ega sa siis midagi väga halba teinud ei olegi. Et kui sa kiiruseületamisega vahele ei jää, et siis on nagu korras. Et kui sa näiteks erakonnale varjatult annetuste vahele vastuvõtmisega vahele ei jää, et siis justkui ka, et polegi nagu lahti midagi, ei ole häbi. Nii et tegelikult see ongi, see küsimuses on kõige nõrgem koht, et, et väga raske on seda poliitilist kultuuri parandada, sest üldiselt reeglitega väga hästi ei saa. Ja piisab sellest, et üks rikub, et tegelikult läheb kultuur allapoole ja niimoodi ka see aeg. Minu arvates ei ole siin niisugune aktiivne vedaja selles mõttes, et me ei saa öelda, et, et poliitiline kultuur on näiteks taasiseseisvumisest alates vaevaliselt küll, aga järjest paremaks läinud. Et minu meelest on toonud pigem jõnksudega ja see pilt on suhteliselt mitmekesine, et kui me kas või võtame need jubedad iid, suured plakatid, kus nagu Arvo Sirendi armastas öelda, et on mehe urru karm nagu jalutuskepp. Et et kuna need tulid, need tulid 2000 alguses, kõige jubedamad olid 2002 kohalike valimiste 2003 riigikogu valimiste kampaaniat. Piisab sellest, et üks erakond teeb, tulevad teised kohe järele. Standard läheb kohe allapoole. Jah, see plakatite küsimus iseenesest on väga huvitav küsimus, sest noh, seejärel keelati nad siis. Tähendab keelati plakati üldse ära, eks ole, aktiivne täiesti kindlalt veendunud ka näiteks õiguskantsler Indrek Teder tõi seda oma ettekandes Postimehe arvamusliidrite lõunal just näitena sellisest silmakirjalikust reeglite kehtestamisest, kus noh, tegelikkuses ei taheta midagi muuta ja tegelikkuses ka väga palju ei ole ju muutunud Need plakatid lihtsalt ajastuvad siis enne seda ametlikku valimiskampaaniate kampaania veel ettepoole. Nüüd selle jutuga paraku ikkagi nüüd ma olen jälginud, mida te räägite ja kui kuigi algul võis anda sellise fooni, et, et see on nagu, ütleme kahepoolselt mõjutatav ja seda poolt poliitilist kultuuri nagu loob ühelt poolt siis nagu poliitiline liit ja teiselt poolt ka rahvas siis, siis on ju ikkagi selline ütlemine, et kala hakkab mädanema peast. Eliidil on sageli palju rohkem mõju ühiskonnale oma väärtushinnangute süsteemide peale panemisel kui mistahes kooliharidusel või, või noh, ütleme meedial või, või ma mõtlen seda nii-ütelda poliitilise poliitika, välisel meedial või, või mistahes harrastustel. Ja ja kui nüüd vaadatagi seda, kuidas see poliitiline kultuur, nagu sa ütlesid, käib nagu üles-alla. Ta on ikkagi ka seotud selle poliitilise jõu väärtushinnangutega, kes parasjagu valitseb ega siis üks eelnõu ja ei võeta ei panda Riigikogus päevakorda, ei võeta riigikogu poolt vastu siis sealt nagu öeldakse, pühast vaimust, seda kannab ikka mingisugune maailmavaateline väärtushinnanguline hoiak, mingisugune mõtlemine, kuidas ühiskonnas asjad peaksid olema korraldatud või kuidas ei ole. Ja, ja seesama ajafaktor on ju ka selles mõttes huvitav, et, et neid samu alla ja üleskäike me ju võime vaadata ka noh, ütleme aastasadades mõõdetava demokraatiakogemusega riikides ja kui vaadata, miks miski asi seal juhtus näiteks kasvõi 30. aastal Euroopas siis on ikka kinni liidritest nende mingisuguses hulluses, mida siis läbi parteisesse partei ongi nagu ütleme, kollektiivne institutsioon või organisatsioon, kus kellelegi hullust rahva vastu ära kasutada. Siis seeläbi ongi näha, et tegelikult on inimmeie poliitiline kultuur kinni ikkagi nendes, keda me valime, kes maksumaksja raha enda huvides ja rahva huvide vastu sageli ära kasutavad. No nemad ikkagi sõltuvad meist, aga kuna sa mainisid seda, et ühe hea seaduse vastuvõtmise aluseks on mingisugune maailmavaade või konkreetne ideoloogia et siis jah, ideaalis küll, aga kahjuks mitte alati, et seesama näide, millele orkoviitlase, kus õiguskantsler Indrek Tederiga minu meelest saab vaid nõustuda on tüüpiline näide, kus eesmärk ei olnud välireklaami täieliku keelamisega mitte vähendada poliitikas liikuva raha hulka erakondade raha vajadust, et siis väheneks ka vajadus tegelikult leida rahaallikaid vaid asja point oli hoopiski mujal, et see oli ikkagi konkreetsetelt erakondadelt juba ette reserveeritud välireklaamipindade äravõtmine, mis jäi tollal vaidlustamata, ehkki oli selgelt põhiseadusega vastuolus. Ja. Teiseks, see ka, aga see ongi see üks selline maailmavaade, kus ühiskonnas eeldatakse, et, et igaüks omakasu täpselt, et on võimalik ühiskonda võita. Samal ajal kui on ka suurult kaotajaid. Minu ideoloogia on selline või maailmavaade, et ühiskonnas on võimalik võita siis, kui kaotajaid ei ole. Ja, ja see on ka maailmavaadet. Ja minu arust see on levinud Skandinaavias, aga Eestis üldiselt kahjuks ei ole. Ja seal oli ka teine eesmärk tõenäoliselt või vähemalt oli selline mõju, et väga raskeks muutus välireklaami tegemine ka näiteks üksikkandidaatidele, kohalikel valimistel, valimisliitudele. Aga et see selleks Nojah, see on lihtsalt üks näide sellest, kuidas tõesti üritati Ühelt poolt lahendada lihtsalt väga lühiajalisi oma probleeme sellega ja ja teisalt tõesti toota sellist näivust, et noh, nüüd siin ütleme, poliitiline kultuur on saanud selles osas tagala tagasilöögi. Inimestele need suured hiigelsuurt plakatid ei meeldi, et teeme siin nagu asjale lõpu peale noaga ei tulnud mingit lõppu, tegelikult noh, kõik see lihtsalt nihkus veidi veidi teises suunas. Ja vaata, siin ongi see huvitav paradoks, et inimestele need suured plakatid ei meeldi, ütlesid sa ja lähtudes omaenda oma tuttavate arvamustest, siis nii see on. Ja nii vist oli kuulda ka, ühesõnaga kõikjal. Aga teiselt poolt, millised erakonnad said parima valimistulemuse, kas mitte just need, kes neid samu plakateid kasutasid? See on noh, ütleme tagantjärgi võib ju nii-öelda, et seal võib olla mingi seos, aga ma ise arvan küll, et, et seda seost ei pruukinud olla. Parima tulemuse said ju Res Publica inimesed, kellel olid väga suured plakatid täpselt, aga nad ka käisite kirikus ja nad tegidki muu tulla asja ja ma ei tea, milline neist oli peamine mõjur heale valimistulemusele, ma arvan, pigem peamine oli ikkagi see, et ka 2003. aasta valimishetkeks oli eeldav Eesti poliitikas juba toimunud teatud selline etableerumine ja, ja noh, ütleme usalduskadu poliitilise võimu vastu ja, ja, ja Res Publica, kes siis nagu tuli puhta lehena ja suurte lubadustega anda ühiskonnale, eetilisele hoiakule ühiskonnas täiesti uus suund. Et rahvas uskus seda, ta ei uskunud neid plakateid, vaid nad uskus seda sõnumit. Võib-olla need valimised olidki ühed kõige enam nii-öelda läbi sõnumi tulemust toonud valimised, mis ei tähenda, et see sul tuleb, see sõnum oli siiras või seda pärast täideti seda lubatust. Aga aga valimishetkel, ma arvan, ei otsustanud mitte plakatit, vaid just see, et nad pakkusid alternatiivi tol hetkel sellesama poliitilise kultuuri kultuuritusele. Jah, ega see plakat oli lihtsalt vahend selle sõnumi edastamiseks ja kui ma nüüd õieti mäletan, siis Res Publica selline tipp tipphetk tegelikult oli 2002. aasta kohalikud valimised, kus nad tõesti väga võimsalt esinesid. Pool aastat hiljem toimunud parlamendivalimistel. See nende hoog oli juba veidikene nagu jahtunud ja nad said küll peaministri koha, aga nad ei saanud sellist võimsat, enamus teiste üle mida nad oleksid võib-olla lootnud. Aga noh, see selleks, et minu meelest ikka väga palju sõltub poliitilisest skulptuuris lihtsalt sellisest arutelu diskussiooni tasemest. Jaa, jaa. See tegelikult algab ikkagi erakondade sees. Et kui erakondade sees õnnestuks seda diskussiooni ja eriarvamusi ja sellist avatud debatti rohkem kuidagi edendada, siis minu meelest see võiks anda sellise positiivse väljundiga kogu ühiskonnas toimuva debati ja poliitilise kultuuri osas. Et huvitaval kombel oleme aja juures tagasi ja mul tekkis kaks mõtet teid kuulates. Esiteks, kas ei olnud see uue poliitika esiletõus aastatuhande vahetusel, mis tegelikult iseloomustanud ainult Eestit, vaid ka Bulgaarias tuli sinna teise rahvaliikumine, suure aplombiga. Tulid Leedust tuli Lätis. Et põhimõtteliselt niinimetatud postkommunistlikus riikides oli paljudes nii-öelda see esimene erastamise, mõnede arvates erastamisel aine teatud korruptsiooniskandaalid. Eesti on veel olnud veel suhteliselt stabiilne, meil kadus ära Koonderakond ja tuli ja tuli Res Publica, aga noh, näiteks Lätis on korduvalt need parteid, kes on nagu võimul olnud järgmine kord üldse siis ei ei saa parlamenti sisuliselt. Noh, ütleme, et selline ebastabiilsus on olnud noh, Eestis võrreldes mõnede teiste Ida-Euroopa riikidega pigem väiksem Jah, ja samamoodi oli mingisugune ühine hoovus kogu Euroopas või isegi laiemalt maailmas ju enne teist maailmasõda, kus, kus ka korraga oli siis villand sellisest läbi rääkivast konsensust otsivast poliitikastiilist. Mitte et Eestis oleks seda väga viljeldud, et noh, Eesti on selles mõttes erijuhtum, et et oma inimeste poolt iseenda valitsemine on siin üldse väga lühiajaline olnud, et eks eks dollalgi natuke domineeris omakasvuline lähenemine ja võib-olla vähem väärtused. Aga et noh, põhimõtteliselt oli ka tol ajal niisugune laine, kus siis tuli niisugune kehtestama poliitika tegemise stiil. Et ei ole pikka juttu, pole vaja korralageduste, ka arutelusid olgu kordi õiged otsused ja, ja siis on samamoodi on mingisugune suur muudatus toimumas kui praegu, kus suureks osaliseks on väidetavalt meedia või vähemalt enamus ka teoreetikuid ja poliitikuid kipub otsima süüdlast just meedias kes väidetavalt siis otsustab, et kes on üleüldse olemas, kelle teod on head ja kelle teod on halvad. No ilmselt on meedia seda alati teinud lihtsalt tänapäeval ta tungib meile rohkem ihule ligemale või ta on kättesaadavam rohkem või või õigemini, nii et inimene saab ise valida talle meele järgsema meediakanali, mille, millal ajupesu valda siis ennast paremini tunneb. Aga see nii-öelda selle, nende uute poliitiliste jõudude turule tulek ei ole ju ainult nii-öelda postkommunistlike riikide eesõigus, seda ju toimub ka mujal 90.-te aastate algul näiteks tuli Rootsis väga võimsalt see nüüd Emakrateegi, kes saavutas vist isegi üle 10 protsendi parlamendikohtadest ja ka veel järgmisel korral jätkus tal veel osaliselt seda rammu. Nii et ja just selles samas võtmes, kuidas tuli Res Publica 2002 2003 ja hiljem siis meil ka rohelised. Ma arvan, et, et see on, et see ei ole kinni mitte selles, et mingi seltskond, kasutades sellist populistlikku poliittehnoloogilist võttestiku tahab, võimuvad Ta vaid ikkagi eelmid, eelmised võimulolijad või need, kes hetkel võimul on, on loonud oma käitumise, oma väärtuse, hinnakute, oma tegevusega pinnase selleks, et, et see uus võim on oodatud ja see läheb peale ja ta saab oma hääled. Ja selles suhtes, ma arvan, isegi on see nagu üks mingisugune sanitar ühiskonnas, need uued poliitilised jõud ja kui sageli on ja vara varasemalt on kasvõi seda Res Publica tulekut hinnatud teatud sellise selles võtmes, kuidas nad läbi kukkusid, ühesõnaga et nad oma sõnumit ei saanud ellu rakendada, siis tuleks seda ka ikkagi selles võtmes vaadata. Et nad suutsid tol hetkel ühiskonnas võimu omanud poliitilised jõud, nagu öeldakse, neis mingisuguse segaduse tekitada, neid võimult kõrvale tõrjuda. Ja tegelikult see ongi üks väga kummaline demokraatias olev mehhanism, mida siis läbi valimiste tehakse. Et need, kes ennast võimul liiga mugavalt tunnevad, neid siis nagu öeldakse, pühitakse uute jõudude poolt minema ja see on minu arust päris hea. No Indrek Tarand tegi ka väikese vapustuse, aga ei pühkinud minema, muidugi. Jah, ja see Indrek Tarandi näide on küll üks tegelikult just väga hea näide sellest, kuidas minu meelest sellega üritati. Ikkagi Eesti poliitilises kultuuris üldse poliitikasse juurdunud tava et inimeste hääl loeb selles osas, kes valitakse, kas esinduskogusse antud juhul Euroopa parlamenti, siis järsku otsustati suurte erakondade poolt, et neile see süsteem antud juhul ei meeldi, et nad tahaksid ise määrata millised inimesed neile antud häälte raames siis selle koha võtavad ja tuleb tuleb välja, et see noh, Indrek Tarandi fenomen kindlasti suures osas sellel sellel ka põhines, et ta tal õnnestus näidata, et selline asi on olemas ja ja kellele ikka meeldiks, et temalt võetakse see õigus kaasa rääkida ära või vähemaks. Ja nüüd ongi võib-olla siis jällegi endale jõudnud teise otsesest arutlusel on eelnõu, kus see asi peaks nüüd muutuma tagasi. Ja ennem küll ei hakka, ma tahaks öelda, et ka praegu tiksumas näiteks uus tarandi tegemise võimalus kui, siis mitte enam europarlamendi valimisteks, vaid riigikogu valimisteks. Eks soov ühitada kohalike omavalitsuste volikogude valimisi riigikogu valimistega, mis on sisuliselt nagu öeldakse, rahvalt sõnaõiguse äravõtmine või selle vähesegi, kuidas rahvas saab oma häälega osaleda poliitilises protsessis selle inimese inimiseerimine. Nii et see on üks täiesti võimalik nagu malakas, millega uus poliitiline jõuk saab hakata vastanduma sellele võimule, kes, kes seda nagu öeldakse, rahva vaikima sundimist, sepitseb. Vaat seda ei julgeks küll arvata, mida sa praegu ütlesid, ma kardan, et see ei ole nii, kuigi ma väga sooviks, et see võiks nii olla, sellepärast et nii palju, kui ma aru olen saanud, siis isegi lugupeetud inimesed ja haritud inimesed arvavad seda, et valimisi on liiga palju, et küll on kahju, et valimised, näe, ei saa kõva käega reforme ellu viia. Et noh, mina isiklikult olen ka teist meelt, et ma mõtlen, et et lihtsalt mingisuguse reformi ärategemine tegemise lustist ja mõtlemata, kas sellest siis on kasu või kahju ja kui paljud inimesed selle tõttu kannatada saavad. Et see ei olegi õige asi. Ja minul näiteks on südamest hea meel, et seniajani ei ole mingisugust rumalat haldusterritoriaalset reformi tehtud või või, või ka uisapäisa siin mõnda muud väga olulise eluvaldkonna ümberkorraldused ära tehtud. Et probleem on lihtsalt selles, et mõni teine riik, kes on sellist asja proovinud, on juba näinud, et sellest ei ole kasu ja ka loogiline arutelu Eestis näitab, et konkreetselt sellest piiride ümbervedamisest ei ole tegelikult kasu, kui meie asustustihedus jääb territooriumi selliseks, nagu ta on. Aga noh, sellest on ka siin saates juba kordadel räägitud ja, ja see ei, ei olegi see teema, aga põhimõtteliselt mulle tundub, et, et see idee, et valimisi on vähem võib-olla rahva seas isegi populaarne pigem ja millest tõesti on selles mõttes kahju, et Eestis on nii-öelda demokraatia alustala nii ebapopulaarsed, kui see ka ei kõla olnud ikkagi kohalik omavalitsus. Et see on olnud see koht, kus ta on iseseisvumine, alanud. Et nii 20. sajandi alguses kui ka lõpus ja, ja tegelikult on see koht, mis on inimestele kõige lähem, et mis on sellesama poliitilise kultuuri taimelava. Nii et et mulle tundub, et kui need valimiste ajad ühitatakse siis tulemus on see, et kohalike valimiste kampaaniale enam mingisugust erilist sisu olema ei saa, see, see ilmselt on selle otsuse kõige kurvem tagajärg. Tere päevast, head raadiokuulajad. Pisukese sissejuhatuse tahaksin aga tema jaoks sammu tagasi astuda. Me oleme praegu käri üks eetris siiski püüaks natukene konteksti avardada. Ma tahtsin öelda humoristliku vaherepliik kuulajate tähelepanu juhtida sellele mina esindan siis luuletajaid ja minu jaoks on poliitik ikka psühholoogiline probleem, võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid ka, muidugi on olemas veel üks vaatepunkt, see on eestlase vaata kas siis selle maa keel laulu. Kuule reetsed, küsimus, et mul on väike saadada vabandamise tiriaadleks pikale, kas see oli küll väga asjalik materjalid on väga huvitavad, aitäh. Sina õiguse eest. Hüva räägivad, jätkab tänases saates küsisime ja küsime, kas poliitiline kultuur peaks tõesti kosuma iseenesest? Suhtes olev nagu ikka kolmekesi ajakirjanik Argo Ideon, õigusteadlane Ülle madise, mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Saate esimese poole lõpetasime väikse sissejuhatusega sellesse mõttesse, et võiks riigikogu valimised kohalike volikogude valimistega ühitada. Ja ma lisaks siia veel paar momenti miks seda tehakse või kelle huvides on no ilmselt seal selle nii-öelda poliitika tegemise huvides. Poliitikute huvides, kes tahavad, et rahvas ei mäletaks, mis nad on teinud. Proovige meelde tuletada midagi, mis näiteks poliitikas kellelegi pool sai tehtud ja oleks väärinud vastutust või sai pahameele osaliseks. Kolm aastat tagasi kaks aastat tagasi ega suurt ei mäleta, tähendab, uued asjad pühivad vana kõik ära. Nii et kui on see nii-öelda aadrilaskmise aeg ja hetk iga nelja aasta tagant, siis päevakorda saavad tulla ainult need kõige viimased asjad. Tegelik see tegelik elu nagu on pühitud vastutuse alt, mis tähendab sisuliselt seda, et kui rahvas ei näe, et vastutatakse sel juhul ta lihtsalt astub kõrvale, ta poeb oma nii-öelda kitsasse maailma, teda ei huvita enam ühiskond, ehk toimub täielik ulatuslik võõrandumine. See võib olla üks kõige halvem asi, mis selle valimiste ühitamisel võib tulla. Väiksem asi on see, et, et ühitades neid kahte valimisi, mida sa, Ülle nagu nimetasid siis kohalikud valimised ehk need kohalikud võrgustikud, valimisliidud, kogukonnad, kes valdades võiksid oma asja edasi ajada ja ajavad hästi. Nende hääl nagu ei kostusest, sadade miljonite eest tehtavad nelja aasta jooksul ja siis pannakse tõesti sajad miljonid Rahva raha huugama nende erakondade ja valimiskampaania nii võimas, et ulatab igasse külla igasse valda ja, ja see surutakse see nii-öelda kodanikuühiskonna poolt sündinud kohalike asjade korraldamises loodava struktuurid täitsa kõrvale. Et see oleks siis nagu selle sundparteistamise nagu ülim faas. Ma ei usu, et keegi arvukatest inimestest võib Eestis seda seda mõtet toetada. Jah. Mulle tundub, et need argumendid on kahtlemata kaalukad võidud, mida sa tõid välja. No mulle tundub ka, et suured parteid ilmselt hea meelega näeksid sellise süsteemi jõustumist kuigi. Kuna see vajab, eks ole, põhiseaduse muutmist ja kiireloomuliseks muutmiseks on vaja riigikogus suhteliselt tugevat enamust. Siis. Mulle tundub, et selle üle võib minna selliseks küllaltki kõvaks kauplemiseks. Sest eks ju siis Keskerakond ikkagi näeb seda sellise Reformierakonnast värinaga ideena ja kindlasti leiab ka. Või on kindlasti, ei ole ka rõõmus üldse selle üle, näiteks et ühiskonnas arutletakse millegi üle, mida Reformierakond on välja toonud. Kuigi ma vahele ütlen, Reformierakond pakub ju keskerakonnale vähemalt Tallinnas nelja aasta asemel viie pooleaastast valimist nüüd või valitsemist, nii et no see, seda, kuidas seda nimetada, ma ei tea. Ja oma valijate huvide reetmiseks igal juhul küll. Et see on selline jah, selline huvitav võte jällegi. Et noh, räägitakse, räägitakse üht, aga seal taga võib olla hoopis midagi muud, kui avalikku avalikult välja öeldakse. Aga noh, ka õiguskantsler Indrek Teder oma ettekandes sellel väga huvitaval arvamusliidrite üritusel, mille Postimees korraldas, ju märkis, et et ega see poliittehnoloogia ei kao kuhugi. Ja seda sellised sellised asjad, et ja noh, me ei saagi võtta niimoodi, et tuleks ära kaotada või või selle mõju neutraliseerida, sest noh, see on lihtsalt selle demokraatia üks selliseid kaasnähtusi. Jaa. Noh, mulle tundub ka, et väga hea oleks, kui inimesed muidugi oleksid selles osas piisavalt nutikad ja haritud, et nad taipaksid, kui sellised võtted mingisugusest raamatust ja sellest tuntud arsenalist lähevad käiku, näeksid seda asja läbi ja oskaksid selles orienteeruda, aga me ei saa ju eeldada, et kõik inimesed saavad oma aega ja mõtled sellele pühenduda. Ja mingit osa inimestest need võtad ikkagi tabavad. Suhteliselt tugevalt. Sellest saabki üks poliitilise kultuuri huvitavaid proovikive, et kui me isegi jätame kõrvale põhiseaduspärasuse küsimuse, et kas või seesama, mida sa Ignar mainisid, et kui rahvas on valinud ühe volikogu neljaks aastaks, siis seal muide, rahva õigus nelja aasta pärast jälle valida. Et me ei räägi mitte volikogu liikme õigusest neli aastat seal paigal püsida vaid me räägime rahva õigusest ikkagi aeg-ajalt jälle ümber valida. Nii et kui me jätame selle kõrvale, et siis juhul, kui see vaidlus peaks edasi minema, siis mina küll vaataks väga suure huviga, et et et kas inimestest siis see, mida räägitakse, et kohalik omavalitsus pole vaja igavesti korrumpeerunud ja küll neid on meil ikka hirmus palju ja et kas kas see hoiak siis tegelikult on olnud väline ja kuskil sügavamal siiski soovitakse, et oma lähikonna asju saaks otsustada ise. Et või see ei ole niimoodi, noh, väga võimalik, et inimesed ei ole teadvustanud, et kui kui näiteks üks kohaliku omavalitsuse üksus üks vald on väga-väga suur et siis selle volikogu peamine ülesanne ja sugugi mitte koolihariduskooliharidus üldse kohaliku elu küsimus, selle võib julgelt riigile ära võtta ja see ei ole kindlasti põhjus, miks mingit haldusterritoriaalset reformi teha. Aga, aga ütleme, põhiküsimus on planeeringute kehtestamine, ehituslubade andmine. Et võib-olla mingil hetkel siis inimesed saavad aru, et tõesti, et see ala on niivõrd suur, et et mingisuguse planeeringu kehtestamine või otsused, millist hoonet, kuhu me vajame, millist tänavavalgustust, millist tänavus hiljutist et see läheb väga kaugele ära, et võib-olla alles sellel hetkel saadakse aru, et see on tähtis. Aga võib-olla nüüd ka varem. Aga mis puudutab nende valimiste kulukust, siis ka mina olen pigem sellel arvamusel, et see raha hulk, mis siis valimisteks kulub, tõepoolest pigem kasvab. Et ta lihtsalt teeb võib-olla nendele, kellel raha on rohkem käest, et selle kampaania lihtsamaks. Aga vägisi meenub nüüd hiljutine USA ülemkohtu otsus kus siis ameeriklasi oli vaidlus selle üle, et kas tohivad suurettevõtted, nende logistid, avalikud rahaga ja sõnaga ja teenustega toetada erakondi. Senini oli lubatud ainult toetada või vastustada teatud ideed, aga nüüd tekkis küsimus, et kas nad tohivad otseselt toetada erakondi ja häältega viis neli. Ameerika Ühendriikide ülemkohus otsustas, et nad võivad igal hetkel ka toetada erakondi ehk sekkuda otseselt valimiskampaaniasse. Ja nüüd on järeldatud, et kui senini kulus ettevõtjate suurtel, kellel on tõelised ärihuvid, eks ole, suured autotootjad pangad ja nii edasi, et kui nendel kulus kuskil üks protsent poliitika juhtimiseks et siis need need summad kasvavad. Ja ainus asi, mida nemad peavad kartma, tegelikult tarbija pahameel, aga seda on üpris hõlbus varjata, kui see raha suunata näiteks mingisse katusorganisatsiooni, ütleme, kaubanduskotta, kes selle siis parteile edasi annab. Ja ja selle tõttu nüüd ka Ameerikas arvatakse, et tegelikult seal toimuvad iga kahe aasta tagant osa parlamendi ümber valimised ühemandaadilistes ringkondades, mis siis üleüldse muudab poliitika tegelikult populistlikumaks ja kulukamaks. Et kui seni kulus keskeltläbi 20 miljonit dollarit saadikul selleks et tagasi saada, siis need kulutanust kasvavad. Ja üldiselt arvatakse ka, et Ameerika poliitiline kultuur võib selle tõttu olla. Ja pange nüüd tähele, et ka Eestis tegelikult sedasama äride ja logistide poolt erakondade rahastamise võimaluse taastamist ikka aeg-ajalt varjatumalt avalikumalt aetakse, nii et et tegelikult ma arvan, et see suundumus on, on siin päris huvitav. Ta ja eriti populaarne tundub olevat rahva seas selles mõttes, et et noh, kui ma siin kirjutasin ühe artikli hiljuti Sellest, et kuidas võiks edaspidi korraldada parteidel noorteorganisatsioonide rahastamist siis lugesin seal laekunud kommentaar siis pooled umbes nendest kommentaaridest ütlesid list, aga võiks ka erakondade rahastamise üldse riigieelarvest ära lõpetada. Et kui ma mäletan, siis nüüd siinsamas saates vist on Siim Kallas selgelt põhjendanud, mis siis juhtuma hakkab. Et siis hakkab juhtuma just see, et kogu see erakondlikus hakkabki sõltuma ainult nende lobistide huvidest, kes on raha andmas. Jah, sellega võib ainult nõustuda, ainult et kõiki asju saab teha nii ja naa hästi halvasti või kuidagi hoopis kolmandat müüdi ja selle parteide rahastamisega seonduvalt noh ütleme riigipoolse rahastamisega seonduvalt võib tuua lihtsalt, nagu öeldakse, vastuväitena jaga tuuakse mitte seda, et, et rahastatakse vaid seda, et seda tehakse mingisuguse moonutatud või mitte õiglasel viisil. Et miks peaks nii-öelda rahastama ainult neid erakondi, kes on Riigikogusse saanud 10 sajakordse erinevusega neist, kes näiteks koguvad kas siis neli, kolm, kaks üks protsenti valimistel valijahäältest, et käärid viivadki selleni, et, et nii-öelda tõeliselt nii-öelda väikeste huvirühmade ja, ja, ja mitte nii-öelda ühiskonna enamus gruppide huvid sellega nagu tõmmatakse neile nagu kriis peale nad ei suuda neli aastat säilitada oma tegevust, oma identiteeti, oma huvide eest seismist, kui teistele antakse sedavõrd palju rohkem raha niiet tegelikult selle poliitilise kultuuri ka, mis seal Postimehe ärilõunal jutuks tuli. Üks oluline nagu mõõdik on see, kuivõrd on poliitikasse lubatud ebaaus konkurents, kui palju on võimalik mingisugusel ettekäändel manipulatsiooniga või võimul olevate poliitiliste jõudude soovil et luua erinevaid tingimusi erinevat konkurentsitingimusi. Ja, ja see on minu meelest üks valdkond, kus nii ühiskonnakriitikud kui ka teadlased kui riigiõiguslased kõik peaksid seisma selle eest et see ühetaolisust, mis põhiseadusest tulenevalt peaks olema nagu A ja O või nagu aamen kirikus peaks olema tagatud kogu ühiskondlik-poliitilises protsessis. Sinu üleskutse on väga meeldiv ja põhiseadus näeb selle ette ka, aga siin ongi seesama probleem, et seadusega on võimalik poliitilise kultuuri kasvatamisel võrdlemisi vähe ära teha. Võimalik on teha kurja, võimalik on teha seadusega otsustusi, mis teevad head selle kultuuri kasvatamise seisukohalt aga ainuüksi sellest ikkagi ei kipu kahjuks piisama, et midagi. Parata jah, minu meelest see poliitilise kultuuri kasvatamine sõltub ikka igast inimesest, eelkõige vähemalt sealt algab ja nagu Üllega ütles, et reeglite karmistamise ka siin nagu läbimurret, kindlasti ei ole võimalik saavutada. Ma olen aru saanud, et, et, et ikkagi on see nii-öelda eliit oma väärtussüsteemidega, see, mis seda poliitilist kultuuri iga päev meil kujundab ja, ja ka selle järgi paneb rahva kas poliitilise kultuuri ühte või teist aset nõudma või, või, või selle suhtes olema ükskõikne. Meil on nagu mingil moel sellesama aja jutuga, et kõik paneb paika aeg. See on nagu üks osa sellest, kus siis konkreetsete poliitikute vastutust proovitakse asendada mingisuguse rahva kollektiivse süü, aga et nüüd, et meil, meil see poliitiline kultuur on nii madal, vot sellepärast, et kõik need maalid ja intonid ja virvedja Juhanit kõikides Eesti valdades ja linnades on vähenõudlikud või lasevad endaga ükskõik mida teha. Mina olen küll seda meelt, et kogu see ühiskonnaelu edenemine ja, ja nii-öelda selline sotsiaalne konvergents, kui me tahame, et see läheks ülespoole saab toimuda ainult siis, kui seda edustavad poliitikud, kes võimul, kellele makstakse selle eest, kes on rahvavolitusega ja mandaat paadiga ja igasugune nende poolt tehtud, alb tegu, millele ei kaasne vastutust. See saab karistatud üldise poliitilise kultuuri allakäiguga, rahva nagu võõrandumisega usaldusega vaatamisega võimu vastu. Ja ma küsikski nüüd teie käest, lõpetuseks saade nagu ikka, eriti see saade alati kuidagi nii ootamatult tahab lõppeda. Et kuidas teie meelest on Eesti poliitikas selle vastutusega ja kuivõrd te näete, et vastutus on mingisugune nii-öelda tegija selles poliitilise kultuurikatlas? Ei ole seda vastutust kahjuks piisa piisavalt kindlasti noh, eriti just see poliitiline vastutus, millest armastatakse rääkida, et noh, meister võttis poliitilise vastutuse, andis taga, astus tagasi see tähendab, läks riigikokku. Ja valitakse ilmselt järgmine kord jälle. Et selles mõttes noh, see oleks omaette pikk aruteluteema, et kuidas see vastutus peaks siis välja nägema reaalsuses. Aga noh, jah, see on üks selline suur, suur, suur mõtteaine ja kindlalt kindlasti ei ole see piisav, mis, mida me praegu näeme. Loomulikult ei saa süüdistada rahvast ja, ja seda ei pidanud minagi silmas, kui ma kõnelesin sellest nõudlikkusest, vaid pigem arutelu küsimus ongi see, et kes peaks siis neid poliitikuid karistama. Et nagu me oleme näinud, siis ise 11 reeglite rikkumise eest ei karistata, vaid reaktsioon on pigem see, et tema tegi ka, et järelikult peame meie tegema sama ja ükskõik, kas seda õigustatakse sellega, et kurja saab välja ajada üksnes kurjaga või mingi muu vana rahvatarkusega, aga igal juhul niimoodi see kultuur lõpule läheb. Järelikult ikkagi paraku ainult rahvas saab olla see, kes seda vastutamist nõuab, kes mäletab ja kes, kes ütleb, kuidas võiks olla. Aga ma olen samas täiesti nõus, et tegelikult noh, nagu põhiseadus ette näeb, et mitte seda, et tehakse täna kasulik või kohe täna nähtavaid otsuseid, vaid pigem tuleks taotleda mingeid igav kulisi väärtusi piltlikult öeldes rajada park, rajada losse ja mitte väikesi pappkarpe või, või poti puit, panna linna, et ehk siis teha selliseid asju, mida on võimalik 100 või 1000 aasta pärast imetleda. Aga seda elegantsi ja seda igaviku lisust ei ole. Ja tõepoolest, see, kes saaksin rahvale pakkuda välja just seda igavikulised, mõõdeti väärtusi, peakski olema seesama eliit ja, ja mul oleks jah, tõesti oleks väga hea meel siis, kui kui hakkaksid need inimesed, kes on valitud ja kes on see nii-öelda eliit lähtuma kasvõi sellest, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, tehakse sulle või, või sellest veel parem on, et tee teistele seda, mida sa tahad, et tehakse sulle millest omakorda põhiseaduse preambula on kõige paremini kooskõlas, et et vähe sellest, et tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse vaid et üleüldse head ja taotligavikulisi väärtusi. EKG seda juttu kokku võttes. Vist sa Ülle ütlesid, et tuleb kõiki asju teha õigel ajal või mis tähendab seda vaatega tulevikku, mitte siis, kui on juba hilja, siis kui juba ütleme, masu juba on üle pea käib, et siis hakata mõtlema, mismoodi toime tulla siis selle poliitiliste otsustuste ja kokkulepetega on minu meelest just praegu see õige aeg. Sel aastal valimisi ei ole. Nüüd võiks erakonnad kokku tulla ja leppida kokku nii-öelda mängureeglites mida, sõltumata sellest aga kuidas ühte või teist asja mingi seadus reguleerib vaid sinna juurde veel neid hoiakuid, neid, neid võttestike, seda poliittehnoloogiad, mida 2011. aasta kevadel valimistel rakendatakse. Hilja on sellest hakata, äkki ma detsembris, sest kui detsembris seda teha, siis see on lihtsalt üks poliitiline trikk, kuidas valijatele näidata, et meid huvitab poliitiline kultuur. Tegelikult. Neid ei huvita, neid huvitab või tehke poliitikud seda täna leppige kokku. Siis pole vaja ka valimisi viia ühele päevale. Väga tore pani, juhtuks. Äkki sa peaksid kandideerima? See oli nüüd tänane saade, räägivad, me rääkisime poliitilisest kultuurist, saates olite riigiõiguslane Ülle Madise ajakirjanik Argo Ideon, mina olen arhitekt Ignar Fjuk, uus saade on eetris uuel nädalal.