Tere, siin toimetaja maris Johannes. Täna räägime terminoloogiast ja inspireeritud on see teema neljandal veebruaril rahvusraamatukogus toimunud oskuskeele seminarist, kes kõnelevad. Peeter Päll, on Eesti keele Instituudi teadur ja meie peakeelekorraldaja. Veel saab sõna Eesti terminoloogia ühingu esimees Siiri Lauk ning emakeelse pragma poeetika terminiloomet. Uurime Tartu Ülikooli kirjandusteadlase Aarne Merilai käest. Aga sõna sissejuhatuseks on Peeter pealil, alustame A-st ja B-st. Kui terminoloogia süsteemi looma hakatakse, siis kes seda teeb, on need keeleteadlased või eriala spetsialistid. Seda on ilmselt juba palju kordi öeldud, võib lihtsalt üle korrata, et terminisüsteemid ehk õieti need mõistete süsteemid, mis nende terminite taga on. Neid saavad luua ikkagi ainult eriala inimesed ise, et siin keeleteadlaste roll ja abistavaks juhendavaks nõuandvaks puht keelelise poole pealt loomulikult kuuldut. Kui tihti on elus nii, et nii palju kui on inimesi, on igal mehel oma termin. Seda tuleb ka ette, et nagu tänagi siin jutuks oli, et tegelikult ühte mõistet võib nimetada mitut moodi ja nendel mõiste tähistajatel ehk siis terminitele on igaühel oma konnotatsioon, et mõnel on eelistusi mingi sõna suhtes rohkem kui teistel ja segab ka ilmselt see, milliseid kontekste veel ja milliseid tähendusi see sõna veel lisaks sellel põhitähendusele sisaldab, milliseid assotsiatsioone esile kutsub, nii et seetõttu on inimestel muidugi subjektiivseid eelistusi, milliseid termineid nad soovivad kasutada ja millised sobivad nende süsteemidega nende enda süsteemiga paremini kokku, mõnel juhul see segab mitme terminilisus mõnel juhul ilmselt mitte eriti just täna jutuks olnud humanitaarvaldkonnas mõisted ei olegi sageli väga selgelt piiritletavad ja siis on suhteliselt loogiline, et veel ka loomulik, et inimene, kes selle valdkonnaga süvitsi tegeleb mõiste süsteemid võivad olla natuke teised kui temagi ligidal, nii et siin on ka see probleem, et me ei suuda seda mõistet piiritleda, mistõttu ka paratamatult terminid hajuvad. Kas see on üleüldine tendents või on see lihtsalt see, et me oleme veel kuidagi poolel teel või nooruk? Keset ei, tõlkimisel on alati raskusi ükskõik mis keelest, mis keelde tõlkida, sellepärast et keeled ei ole ju üksuaalses vastavuses. Tõlkijana saab siiski aru saada sellest lähteteksti mõttest, ta peab kindlaks suutma teha selle teatud termini taga oleva mõista ja paljude võõrsõnadega. Ki on see häda, et nad sisaldavad kõigis keeltes natuke erinevaid tähendusi ja need hakkavad 11 segama. Tõlkimisel. Siin ei ole isegi mingit küsimust, kas keel on nii-öelda noorem või vanem kui, kui, kui teine osa on alati tõlkimise raskus ükskõik eesti keelest inglise keelde tõlkimisel tekib tohutu hulk raskusi, mille puhul võiks tunduda, et inglise keel on väga primitiivne keel, et sinna ei saa paljusid eesti keele sõnu väga ladusalt tõlkida, aga noh, see on see mulje, mis tekib. Ühte teemat või valdkonda ei puudutatud üldse. See on see keel, mida loovad euro tõlgid, kuidas see on reguleeritud? Tegelikult tuleb täpsustada, et terminiloome, son ütleme, kaks võimalikku lähenemisviisi, et üks on nii-öelda mõistepõhine ja teine on tõlkepõhine, mõistepõhine lähenemine on see, mida eriala inimesed loomulikult saavad viljeleda, alustavad oma mõistete süsteemi korrastamisest, kindlakstegemisest, nendele terminite leidmisest ja nii edasi, see on siis süstemaatiline töö, aga tõlkepõhine lähenemine tähendab tegelikult seda, et kui on meil olemas tekst, mida me peame tõlkima, siis loomulikult me ei pääsenud mööda nende terminite tõlkimisest ja siis need terminid ja nende taga olevad mõisted ei tule meile ette mitte korrastatult, vaid noh, nii nagu nad lausetes juhtuvad, nii et et see tõlkepõhine terminiloome on meil paratamatus lihtsalt. Ja sellega loomulikult eurodellid ka jõudumööda tegelevad, aga see põhimõtteliselt ei asenda, see tähendab mõistepõhise terminiloomet. Et see mõistepõhine peab olema lihtsalt ennem või paigas, et siis saaks seda tõlkepõhist sinna peale ehitatud. Ideaalis muidugi peaks olema mõistepõhine juba tehtud, aga nii elus loomulikult ei ole, et tõlkepõhist tuleb alati ette ja kõiki termineid ei saa ette valmis luua, neid mõisteid sünnib alati juurde. Ja neid alati tuleb ka siis vastavalt tõlkida, nii et siin ei ole midagi parata, mõlemad lihtsalt täiendavad teineteist. See oli Peeter Päll. Jätkame oma, uskus keeleteemalist vestlust. Eesti terminoloogia ühingu esinaise Siiri lauguga. Inimestele ei meeldi normid ja see on täiesti arusaadav. Aga olles nüüd ise ka toimetanud päris palju tekste ja ise samuti erialalt filoloog, ma saan aru, keel muutub ja see on täiesti loomulik, aga kusagil peab olema üks selline piirkond keeles, mida me natuke aega hoiame muutumatuna. Ja ma tahan öelda seda, et just nimelt see puudutab ametikeelt, et ka teadustekste kindlasti sellepärast et kui siin nüüd tekib selline kirjandusele omane heas mõttes varieerimis võimalus, siis oskuskeeles kahjuks seda ei saa lubada. Siiri Lauk on see, kes toimetab ja korraldab Eesti Rahvusraamatukogu ajaveebi. See on veebipäevik keelest ja kirjandusest ja üks eesti keeleteo auhinna nominent, aitäh sellest räägime järgmises keele kõrvas. Aga seda Rahvusraamatukogu, kirjanduse ja keeleajaveebi kasutab Siiri Lauk ka oma terminoloogia korraldustöös. Kuidas on ta alustanud oma oskuskeelealast tegevust? Huvitav teada? Alustasin toimetajana ja sattus minu töölauale esimesena raamatukokku. Terminite sõnastik tõlkesõnastik. Ja tulid ette terminid, mis üldkeele ka ei kattu raamatukogunduse terminitest ei teadnud maamaadeks mütsile. Kui öeldakse ja hakkasin kaevama, siis hakkas tekkima huvi, et miks on asjad nii, kui üldkeeles, sõnastikus on nii, nüüd on järsku kõrval teine sõnastike, sellel samal sõnal on hoopis teine tähendus, et milles on asi? Läksin terminoloogia toimkonda, võeti mind sinna astu, väga õnnelik, hoiatati enne, et kas sa ikka tahad sinna minna, et see on selline väga emotsionaalne ja, ja selline huvitav seltskond. Ma ei kahetse, ma ei kahetse ja vot seal alles hakkasime aru saama, kuidas sünnib oskussõna ja miks on sageli nii, et oskuskeeles ühel samal sõnal võib olla üldkeeles üks tähendus, oskus, kellel lisandub mõni nüansse, sageli isegi on suisa suisa mingi teine tähendus. Isegi raamatu puhul võib ju kirjeldada 10-l erineval moel, mis on raamat, aga terminale Loogia puhul on ääretult oluline lehekülgede arv, millest alates räägime raamatust see 48 lehekülge ja rohkem me saame rääkida raamatust. Lugesin ühest huvitavast allikast oli öeldud, raamat on ristküliku kujuline kokku köidetud lehtede kogum, võib ka nii öelda, aga terminoloogias me nii-öelda ei saa. Nii et võib-olla lihtsalt termin oskussõna lihtsalt nagu mingi sellise lisaväärtuse sellele, tal on oma roll funktsioon rääkides nüüd veel oskust keeles, tahan muidugi öelda ka seda, et teatas viimastel aastatel nüüd korraldades seminare, kutsudes kokku inimesi ja ma näen, et see on tõepoolest nakkushaigus ongi nakkushaigusega. Minu hea kolleeg Kalju Tammaru on seda mitmeid kordi öelnud, et kui oskus, kellega ennast seod, siis sinna sa ka jääd ja see, nii on see ka minuga olnud. Aastal 2001 loodi Eesti terminoloogia ühing, mille asutaja, üks liikmetest olen ka, olen seal olnud siiani ja tänu sellele, et see haigus tabas mind vist nagu eriti raskel moel. Tahtsin ma juhatusse ja nüüd viimased kolm aastat olen täitnud ka Eesti terminoloogia ühingu juhatuse esimehe rolli, mis on küll jah, ehk rohkem selline tõesti funktsionääri tegevus, aga väga silmaringi laiendava, kui ikkagi näed seda, mis toimub eri valdkondades, näed neid probleeme ja siis oskab ka oma valdkonnas panna ennast kuidagi õigesse konteksti ja kui need ka seda meie vaevleme ühe mingi probleemiga, mis aru, milles on asi, et kas on nüüd meie oleme natuke juhmid või harimatu ja kui me näeme, et teistel on, samas me saame aru, et see ongi ka oskustele omapära, et seal päris ei ole üks-üheseid vastuseid. Nagu siin mõnel seminaril on kuulda olnud, et on valdkondi, kus isegi seatakse kahtluse alla oskuskeele loomise vajaduse või võimalus üldse. Teoreetikud võivad luua termineid, mis tunduvad väga head minule, sõbrale ja veel kolmandale, aga kui need ikkagi ei lähe käibele, siis ei ole sellel nagu sellist erilist kandepinda. See algab ja lõpeb ühe teadustööga ühe teooriaga ja sinna ta jääb. Mina praktikuna siiski ütlen seda, et tuleb ühtlustada, toome nüüd raamatukogu näite, kas või et meil selles raamatukogus nimetame me teavikuks. Siis nimetame seda ja kolmanda, seal teistmoodi ei saa, me peame oma valdkonna keskel vähemasti leppima kokku, kas meile meeldib või ei meeldi teooriat, me võime arendada igas suunas ja siin ongi selle töö keerukus ja see on ka nende oskustele, seminaride mõtteoskustele, konverentsidelt kutsuda inimesed kokku, las nad vaidlevad, las nad vaidlevad nii kaua, kuni nad väsivad ja kuni nad lõpuks saavad aru, et kusagil on ka kasutaja, kõik see, mis me teeme, me ei tee seda iseenda rõõmuks, ainult vaid me teeme seda kasutajale ja alati tuleb lähtuda sellest, kellele me seda teeme. Miks me seda teeme ja tuleb omavahel kokku leppida? Lahendamist vajab, praegu tundub, et lõputu töö ja las ta olla lõputu, aga ma loodan, et mingid viljad hakkavad siiski tuleb, aga nüüd on viimastel aastatel toodud oskuskeel kuidagi hästi eredalt välja muidugi tänu sellele, et ka riiklikul tasandil on hakatud uuesti sellele tähelepanu pöörama, kuigi probleem on ilmselt olnud õhus aastakümneid, sest ma lugesin 40 aastat tagasi kirjutatud Rein kulli artiklit ajalehest edasi ja tegelikult oli täpselt seesama lugu, et kedagi ei huvita keegi, ei koordineeri, igaüks nokitseb kusagil omaette, teised ei tea. Ja mis nüüd ongi see eesmärk ka neid asju ajaveebis natukene kajastada, jagada informatsiooni, ma olen täheldanud seda tänapäeval, kus on elektrooniline keskkond, informatsioon peaks liikuma väga tõhusalt. Millegipärast on täiesti paradoksaalne lugu, et informatsiooni sulg on igal pool, on kaks varianti, kas on tohutu liias informatsioon või ei ole mitte midagi enda terminoloogiatoimkonnas isegi kinnistasime sellise termini nagu infomüra ja infoplahvatus, kõik see, mis meid saadab ja oskuskeele nõuanded ongi ehk ka natukene abiks nüüd kuidagi selles infohulgas orienteeruda, sest viidatakse allikatele ka, mida me nüüd keeleveebis natuke propageerime, on erinevad eestikeelset oskussõnastike veebiväljaanded ja rõhutan ka veel kord, et me räägime ikkagi eestikeelsest oskussõnavarast, sellepärast et aetakse kogu aeg segamini, et meil on termineid küll, milles üldse probleem on, aga tegelikult ikkagi räägitakse rohkem inglisekeelsest, eriti praegu just kus on infotehnoloogiale vägagi orienteeritud paljud suunad, siis minu mure, pigem on see, säiliks eestikeelne terminoloogia, seda loodaks ja et see eestikeelne jõuaks nüüd ka nendesse andmebaasidesse. Siinkohal on sobilik meelde tuletada ka seda, et Eesti riik toetab terminoloogiaalast tööd. Kuidas ta seda teeb, Peterbel? Haridus ja teadusministeerium on kaks aastat andnud toetust niisugusel programmile, mille nimi on eesti keeles. Terminoloogia toetamise riiklik programm, siis kehtib aastast 2008 kuni aastani 2012 ja siin on mitmeid tegevusi, mida see programm toetab alates oskussõnavara enda loomest kuni terminikomisjonide töö toetamiseni, termini stipendiumide jagamisele, koolitusele ja paljule, muule. Kas see on juhitud või nii-öelda elu ise juhib seda. No nii nagu need riiklikud programmid on, tavaliselt on selleks olemas ka niinimetatud juhtkomitee, mis koosneb tavaliselt rohkem selle asjaga seotud asutuste esindajatest ja ja see juhtkomitee siis põhimõtteliselt otsustab, kuidas seda eelarvet jagada ja mis kriteeriumide põhjal Mis on need valdkonnad mida võib esile tõsta, või öelda, et seal on asi päris heas seisus. Võib-olla on kõige lihtsam seda teha, nii võttes need komisjonid, mis praegu väga aktiivselt tegutsevad, et on hästi tõhusalt terminitööd, näiteks toetan ka kaitseministeerium, kelle juures on julgeoleku ja sõjanduspoliitika terminite komisjon talle natuke pikem nimetuski, aga siis lisaks näiteks haridus ja teadusministeerium loomulikult toetab haridusterminoloogia arendamist. Meil on väga tubli raamatu koguntus terminite komisjon. Ja neid on tegelikult võimatu kõiki päris korraga siin üles lugeda mitmesugused ütlemineks imetajate nimetused, linnu nimetused, taimenimetused, paljud need on siis ka komisjonide valdkonnas ja veeteede ameti juures on merendusterminite komisjon. Lõpetuseks on sellel terminoloogia toetamise programmil ka omad stipendiumid ja iga asjalik inimene, kes selle valdkonna vastu huvi tunneb. Tal on võimalik neid taotleda, kuidas. Jah, teatud summa igal aastal on ette nähtud selleks, et toetada üliõpilasi, doktorante õppejõude oma valdkonna terminoloogia korrastamisel ja ja põhimõtteliselt on see ka mõeldud selleks, et seda tööd tunnustada ja väärtustada. Ehk siis see statuut, mis sellel stipendiumile on, ei ole väga täpselt ette kirjutatud, mida selle stipendiumist tehakse, see ei pea olema tingimata valmis sõnastik või valmis termini analüüs. Aga loomulikult ta peab olema seotud eestikeelse oskussõna vara arendamisega eeskätt ja selle korrastamisega meil on seni olnud taotlejaid, ütleme nii, et suhteliselt vähe tegelikult ootaks, ootaks märksa elavamalt osavõtu ja eriti veel tahaks kutsuda üles selle stipendiumi taotlemisega liituma nii-öelda mitte humanity taarvaldkonna inimesi ja näiteks ka Tallinna tehnikaülikool Eesti maaülikool, nagu te siin täna jutuks oli on, on seni olnud peaaegu esindama. Üks asi on nüüd terminoloogia soodustav stipendiume, teine olid need terminoloogia komisjonid, üks ei välista teist või kuidas? No üks ei välista loomulikult täiesti ametlikult, aga eks ta selge on, et kui mõne valdkonnaga tegeleb komisjon nüüd, siis on loomulikult kõige õigem toetusvorm küsida selle terminikomisjonitoetus on eraldi toetuse liik, aga Meil on Eestis inimesi vähe kõigile erialadele jätkukomisjone ja sageli on tegemist üksikute entusiastidega, siis stipendium on just selline vorm, mis natukene toetab sellist üksikisiku termini tegevust, terminiloomet. Selleks, et ükski valdkond ei jääks eesti keeles päris ilma arendamata. Too mõned näited ka, mida on arendatud terminiloomestipendiumi abiga. Kui nüüd nimetatud neid valdkondi meda, terminoloogia sihtstipendiumi abil on toetatud, siis ma alustan kõige vanematest, et näiteks on toetatud jalgrattakohtuniku sõnaraamatu inglise-eesti sõnaraamatu koostamist. On toetatud sõja TALO terminite korrastamist siis arhiivinduses, säilituskorralduse sõnastiku koostamist, biogeograafialeksikoni interneti suhtlus eestikeelset terminoloogiat, kooliroboti projekti ja täna siin teemaks olnud valdkonnad on muuhulgas semiootik terminoloogia võimalikkusest keeleteaduslikus, terminoloogias, pragma, poeetikast, aga ka näiteks õmblustööstuse sõnastikku on toetatud loogikakursuse terminoloogiat ja paljud muud. Aga nagu te kuulete, on tõepoolest seni enamikus olnud humanitaarvaldkonna teemad. Ja aega taotluse esitamiseks on. Aega taotluse esitamiseks on esimese märtsini, nii nagu täna seda kinnitati ja seda saab kõige paremini teha Tartu Ülikooli sihtasutuse kodulehe vahendusel. Nii palju siis praktilisi näpunäiteid. Tänane saade on inspireeritud äsja toimunud oskuskeele. Seminarist oleme rääkinud terminoloogia loomekorralduslikust poolest aga nüüd võtame ette praktiku. Aarne Merilai, Tartu Ülikooli õppejõud on üks nendest, kes saanud terminoloogia arendamiseks stipendiumi. Tema teema on emakeelne pragma poeetika. Mis või kes on enne kana või munateooria või terminoloogia? Kui tegeldakse terminoloogiaga, ma arvan, et enne on ikkagi teooria ja mõisteid tulevad riburada järele ja siis need hakkavad seda teooriat kinnitama. See on ikka niisugune Hermineutiline ring, et osa ja terviku soe tervik on ikkagi ikkagi väravaga terviku konstrueerivad osad, antud juhtumil siis terminid hermeetri ring aga aga pöörlema, aga tõenäoliselt ennem ikkagi teooria. Tasapisi siis hakkad seda sisustama nende konkreetsete terminitega ja objektidega, mis nende taga on. Teatavasti kui teooria jõuab juba kooliõpikusse, siis on sellest saanud selline üldtunnustatud nähtus. Sinu pragma poeetika on kooliõpikusse jõudnud. Kui palju lapsed seda oskavad? Aru saavad? Ei kujuta ette, aga õpetajad väga kurtnud ei ole otseselt tunde selle järgi ma ei tea, kas kas peetakse sulandunud siis kirjandusõpetusse, kuid tervikusse ja siin-seal teoreetilisi mõistelisi, eks ta siis söödetakse nendele toetutakse, milleks seda vajagi pragmaboidikat? Alissa tunnetuslik huvi, intellektuaalne hasart ja isegi hüsteeria Alliks harilikus mõttes. Huvitav on teha ja enne ei olnud ja ja nüüd on ja sellest on suur rahuldust olles on väga loominguline ja siis, kui ta nagu rutiiniks muutub, siis siis kaob huvi ära ja hakkad natuke teiste asjadega tegelema, aga aga ütleme, niisugused siirdeid ajab kogu aeg ja lisada siia täiendusi, tuleb, tuleb ikka aeg-ajalt juurde. No jõuame nüüd terminoloogia juurde, kuidas selle loomega siis lugu oli, teooria oli vaja kokku panna, millal need terminid tulid tõlke kaudu? Tõlke kaudu tulevat terminit algus, on nad otse tõlkalised või jäävadki võõrterminite võõrsõnadeks. Aga see on ikkagi selline teatud intellektuaalne, abstraheerimistase see päris ei rahulda, kui sa sellesse süvened ja see materjal hakkab elama, siis ta ikkagi hakkab emakeelseks üle kanduma ja siis ta läheb nagu luusse ja lihasse ja siis need objektid, mida need terminid esindavad, need nähtused muutuvad palju elavamaks ja reaalsemaks ja siis niisugune abstraheerida metatasandi sugune kasvu hoonelikus või luitunud olek kaob ära ja ta muutub ikka väga reaalseks. See tuleb just emakeele kaudu me ikkagi mõtleme ja meie psüühika on ikkagi emakeelne ja millal sa intellektuaalne kiht sinna peale kasvas. Nii et kui ta ikkagi emakeelde oma juured ajab, siis see on ka palju elusam ja tegelikult. No mis on keeletegu, mis on kõnetegu See on huvitav küsimus, kindlasti suures osas suures osas kattuvad aga keeletegu võib olla niisugune metatasandi mõistet Vedki keelega keelega tegelemine ja ja siis siis nad muidugi ei kattu, aga ütleme nii, tavakõnepruugis ette kujutasin, suur osa keeletegusid, ilmselt on ikkagi kõneteod. Ma ei usu, et päriselt katavad iialgi selle peale. Selle peale mõelnud huvitav küsimus, aga valdavalt sünonüümina vist vist ilmselt võtta, aga kui ma natuke järele mõtlen, võib-olla ma võib-olla ma täiendan seda antud antud hetkeseisukohta. Aga ütle seda, mis on siis need pragma poeetika põhitermin. Kõnetegu on ikkagi põhitermin ja ta ikkagi poeetilist iseloomu või seda poeetilist põhja säilitab siis siis poeetiline, kõle nagu, kuidas seda poeetilist kõnele seletad või silla asja olemas on, ligi pääsed, siis sa näed, et see tegelikult seletab ka nii-öelda näit mitte poeetilise kõnetegusid need omadused, mis on poeetilises kõlateos nii-öelda nähtavalt eksplitsiitset esion tegelikult varjatud, ka tavakeele tasandil olemas, me lihtsalt ei märka seda oma igapäeva rutiinist. Kui kasutada seda pragma poeetika terminoloogiat kui tööriista, siis mida ma sellega teha saan? Pragmavaidlikuid kui tööriista, see on ikkagi niisugune filosoofiline järelemõtlemine keele olemusest, mis pärast keel üldse on selle jaoks, et me saaksime suhelda. See just keskendub siis kellele, kui suhtlusele keel on leiutatud ikkagi sellepärast, et saaks suhelda ja mitte algus on keel ja siis sellega kaudu hakkame suhtlema. Nii et see suhtlemine on baas, son, kommunikatiivne kontekstuaalne, eks ole, ja, ja väga palju meie suhtlemisest ei ole verbaalne nii, keeletegevus on osa meie kommunikatsioonist, aga jämeda, seda suhtlemine on laiem, laiem kui keeleline verbaalne suhtlemine. Mis sa küsid, et kuidas ma sihtida kasutanud, võib-olla ei peagi teises kontekstis kasutama kui just siis, kui keele ja ütleme, luulelise kõne, väljendusviisi võrdlus tuleb kuidagi kõne alla, et selles kontekstis on mõistlik muidu, muidu pole teda vaja otseselt kõne alla võtta. Nii et ikkagi ikkagi nagu üks võimalus luulet avada. Üks võimalus luulet avada ja nagu ütleb Roman Jakobson, et ilukirjanduslikus on ikkagi palju laiem mõiste kui ilukirjandus ise ja igapäevaelus. Meil on seda ilukirjanduslikust rakendama juba kasutame kogu aeg. Ja kui vähegi mingisugune metafoorne või kujundlik väljendusviis kõne alla tuleb või esil on, siis ta tegelikult puutub pragma poliitikasse. Pragmaatiline nähtus, et miks me ütleme, et muster, et maa on pruun ja taolised asjad ja suur mees ja kõige lihtsamad tõesti igapäevastest kõnekeelsetest metafooridest alustades, kus tegemist ei ole sõnasõnalise väljendusega, vaid mitte sõnasõnalise või kaudse väljendusega, isegi kui me seda tähele ei pane, et me tegelikult ei räägi sõnasõnaliselt alati. Jah, me saame neist ühtemoodi aru, eks ole, suur mees või maa on must, see on meie kultuurikontekstis ühtemoodi mõistetav, aga ütle siin terminoloogia konverentsil, kohati tundub, et igal mehel on oma teooria oma terminoloogiat. Et kuivõrd universaalne peab olema üldse üks mõistet temast termin saab? Seal on mingisuguse põhimõisteid, mingisugused ideoloogilised baasid võivad küll või kalduvad küll üldiseks muutuma, nagu see kõnesegu võiks olla ikkagi läbi mõiste igapäevane kõneakt ei ütle meile selles mõttes midagi, nagu tolmunud toimik või midagi, aga kõnetegu siis me näeme. Tegutseme. Ja see on tegevus siis, et taolised asjad võiksid olla üldised, aga eripärasem, spetsiifilisem osa teooriast muidugi peaks ikkagi ainult teoorias jääma, et seda pole mõtet peale sundida tavakeele ja igapäeva kasutusse. Kas sedalaadi teoreetiline mäng, kas mõtlesime kasutada teoreetiline mäng kõigepealt võib ikka kasutada, kas see on sind ka näiteks looma inspireerinud midagi kirjutama peale teooria? Vahepeal siin kirjutasin ühe romaani ja ja siis üks niisugune tagasiside oli, et ma olen pragmaatikat illustreerinud ja siis ma ehmatusega märkasin, et vastupidi, ma olen pragma poeetika täielikult ära unustanud, et võib-olla praktilisel tasemel oli. Aga siis mul tuli ette küll, et tegelikult see on vale vastus. Et see oli tõeliselt nii-öelda selle pragmaatilise kahe konteksti teooria illustratsioon seal minu romaani poeetika ja et nii-öelda, et kui kujundlikult väljendada, et kangi mõlemal otsal asus nii-öelda võrdne raskused, fiktsioon on huvitav ja, ja selle kirjapanemise viis on siis tasakaalustatud sama ekspersiis intensiivse või huvitava stiiliga ja see on tõepoolest niisugune tasakaalustatud kahe konteksti teooria, et need on mind ärgitanud ilmselt looma küll, nii et ma isegi ei ole tähele tähele pannud, aga jah, mitte meta-tasandilt lähtudes vot just ta nagu luu luusse ja lihasse juba kasvanud. No kaks asjaannete ega ega luua saab ka ilma teooriate väga hästi ja ei pea ju värsimõõte tundma tundma luuletaja ja teatud tasemel see isegi võib-olla takistab. Aga kui see ikkagi väga-väga omaks Saabe väga integreeritud või lõimitud psüühikaga vaimueluga on, siis ikkagi abistab looja seisukohast tegutsemist ja ikka parem, kui sa läbi näed, röntgeniga samal ajal seda inspiratsiooni, mis sind parajasti vallanud. Teine küsimus on muidugi, et see, mis sul on nagu vesi või või elementaarne asi, et ilmselt on. Ilmselt on enamikele lugejatele võib-olla kommunikatiivne, et selline nähtus võib küll juhtuda, et see siis mul on nii-öelda looduseks saanud nagu Juhan Liivil teiste jaoks on võib-olla abrakadabra abrakadabra probleem, muidugi tuleb. Aga mis siis on, seletate teooriaga üle või lööd käega ja lähed edasi? Tuleb käega lüüa ja edasi minna ja midagi teha ei saa, üks üks inimene on niimoodi, mõtleme niimoodi ja ja, ja kus ma sellest pääsema võltsida siis võib-olla jääb ooterežiimil, et võib-olla kogub hiljem huvilisi juurde georeetikule krahhi ei tähenda. Tähendab küll krahhi ikkagi teatud määral ikkagi kui jälle nii kujundlikult ütelda, et natukene teised ajupiirkonnad siiski töötavad ütleme ise midagi luues või, või teoreetiliselt midagi reflekteerides, et need päriselt-päriselt ei kattu, aga ühisosa on seal täiesti selgelt olemas ja ja loomingulisust, loomingulisust on ka teooriategevuses kahtlemata sees ja teatud niisugust pidulikkust uue tekitamist. No ikka põhimõte on see, et kui enne ei olnud, siis nüüd on. Et see on nagu minu meelest kõige suurem ülemus või, või pidulikus, nagu ma ütlesin, selle asja juures. Seda pidulikkust ma tajun ära vaba loomingu puhul teooriaga on ju nii, et kuule, loed seda, mis nemad seal kirjutasid ja mõtlen edasi, palju seal üldse su enda oma. Enda oma oli küll, sest see oli ju huvitav teooria ja, ega analüütilist filosoofiat või seda asja enne ikka ei olnud. Analüütilise filosoofia seminari seal toimus ja Madis Kõivu juhendamisel ja mujal ka selgelt mäletan seda, et 15 aastat tagasi lihtsalt ei olnud ja nüüd on peaaegu et valmis ja inimesed, kes siis sellega tegelesid juba kana eralduvad jal lähevad oma oma omanissidesse oma rada rada välja, seda ennem lihtsalt ei olnud ja nüüd nüüd on ikkagi maailma tunnetamise mõtestamise mõtestamisviise huvi huvi asjade vastu huvi huvi seletada, seletav jõud taolisel teoorial on tohutu jahuga. Mina tahtsin seda ikkagi luuleanalüüsiks kasutada ja see luureanalüüsiks oli praktiliselt kõlbmatu ja siis ma pidin hakkama lihtsalt ise tegema ja edasi arendama antud potentsiaali potentsiaali kasutades seda edasi nüansseerime detailiseerima. Sellega oleks mõtet üldse nii kõrge ja peene ja finantseeritud nähtuse juurde minna nagu luule. Nüüd on see võimalik aga enne tõesti olnud, seda ma pean ütelda väga-väga toores ja väga positivistlikuks oma algbaasilt, aga ikkagi perspektiivikas ja täiesti võimalik teda edasi arendada. Aga kas praegu sellega seda meetodit paragma poeetika kasutatakse analüüsi ülikoolis, selles vallas toimub midagi ise õpetajana. Ise õpetajana ka nagu meil magistriõppes seal on, ütleme kolm inimest iga aasta varem oli neid rohkem, siis oli see auditoorium ka suurem. Ma ise pean seda kirjandusteaduse teatud fundamentaalSis kliiniks või teatud baasiks, milles, millest lähtuda. Sellega peab lihtsalt alguses ära harjuma võõras tunduda ja see ei ole tavaline humanitaardiskursust. Mida üliõpilane saab lugeda, saab ise aru, et seda on vaja teatud määral seletada, põhineb mingitel loogika eeldustel mõnest teisest asjast postkolonialismi-st ja muudest teooria suundadest saab inimene ka ise aru, seal siiski teatud ettevalmistust vaja, natuke vajab ettevalmistust, teiselt poolt sa ütleme, tegelik Ermineutiline lähenemine, et kui kohe ikka ei saa pihta ilma jahenemata. Aga kasvatatakse küll väitekirjades kasutatakse mitmeski väitekirja sõnul ta üsna niisuguses oluliseks baasiks või kandvaks osaks või vähemasti mingi peatüki juures, et ilukirjandus on kujundliku keelekasutuse toode ja seda kujundlikku keelekasutust analüüsides või teadlikumalt analüüsida, siis ütleme nii. Spragma poeetiliselt analüüsides annab tulemusi ja ta seletab. Tal on niisugune kandev kandev potentsiaal täiesti olemas. Aga mis on kõnetegu, sellest on Aarne Merilai rääkinud meie keele kõrval, kes siis oli aasta 2005 ja õnnelikul kombel on see kommentaar ka alles. Kui huviline läheb vikerraadio kodulehele, otsib üles arhiivi saata, et ja siis leiab sealt ka keele kõrva, siis üsna keele kõrvanimekirja lõpus on ka see Aarne Merilai vestlus täies ilus üleval. Aga et kuulaja pisut maitset suhu saaks kuidas siis on ühte teooriat seletada rahvapärasel moel? Selleks mängin teile ette väikese lõigud viie aasta tagusest kommentaarist. Täna ma tahaksin kõnelda keelest kui tegevusest ja keeletegevusõpetusest mis seda uurib ning jõuda lõpuks välja poeetilise keeletegevuse juurde. Sest luuletegu on minu täpsemaks erialaks. Nagu kunagi ütles Hendrik Visnapuu. Ja teha tahab luuletegu, nii et mitte tühjad sõnad, sõnad sõnad nagu eitisete Hamlet vaid pigem öeldud, tehtud nagu kõnekäänd lausub. Nii et kõne kui tegu ja ilukirjandus kui luuleline tegu. Ja vahepalaks Loen siit-sealt võetuna mõne omaenda värsivormis eksperimendi. Kui öeldakse, keel, siis keelefilosoof kergitab kulmu, et mida selle all tegelikult mõeldakse. Nimelt jaguneb keele uurimine laias laastus kolmeks keelt kui sellist, see tähendab keelemärkide omavahelisi suhteid. Uurib tavapärane keeleteadus, häälikuõpetus, silpide õpetus, tuletusõpetus, grammatika, lauseõpetus ja mis tahes keele ja maailmasuhteid aga käsitleb tähendusõpetus, mis on teine asi. Et sõnadel on tähendus ja lausetele Te, et lausungid on kas tõesed või väärad. Kui ma ütlen, täna on ilus ilm siis üks asi on selle ütluse keeleline koostis, eks ole, häälikute sõnadega rada ja järjekord. Teine asi, aga lause tähendus osutatakse tänasele päevale ja omistatakse sellele omadus olla ilus. Täpsemalt võetuna ei ole see enam keelise vaid hoopis selle keele semantika. Keele tegevusõpetus ehk keele pragmaatika uurib omakorda, kuidas lausungeid suhtluses kasutatakse. Milliseid kõnetegusid sooritatakse, kas öeldi sõnasõnaliselt või kaudselt argiselt või poeetiliselt. Lause täna on ilus ilm öelduna praegu osutab 29. septembril ja vastavalt lausungi päeva ilmale kas tõene või väär või kuidas võtta öelduna eile, homme, eelmisel nädalal või järgmisel aastal osutab ütlus aga hoopis teisele kuupäevale ja teisele asjaolule. Kuid lause on ikka keelelised, seesama sama lause, aga väga erinevad asutused seega ka eri sisu. Kuid me ei pruugi sedasama lauset üldse sõnasõnaliselt kasutada. Ma võin tulla stuudiosse ütelda, täna on ilus ilm ja pidada silmas hoopis asjaolu, et mul on meel rõõmus, et inimesed raadios näivad kenad lisaks aule ja kuulsusele saama võib-olla ka veel honorari. Et naine andis mulle hommikul ilusa musi ja seda kõike eraldi või korraga, aga, ja nii, et kõik saavad aru, et juttu ei ole tegelikult mitte tänasest ilmast vaid ilusast ilmast metafoor ses kujundlikus mõttes kus öeldakse, ühte, aga mõeldakse tegelikult midagi teist. Ja keegi võib lausuda, et täna on ilus ilm. Aga pidada sellega hoopis silmas, et täna on kole ilm. Kui ta näiteks on irooniline ja tahab osatada asjaolu, et välku lööb rahet, sajab ja kellelegi varasem ilmaennustus läks vett vedama ütleb ühte, aga mõtleb risti vastupidist. Lause on aga endiselt seesama. Kuidas on see võimalik? Nii et lausa õpetusest kohe kuidagi ei jätku, et seletada keelega toimuvat. Tarvis on ka tähendusõpetust ja keeletegevusõpetust, mida keel tähendab ja mida kõike sellega teha saab. Seega lausete sisu kõrval on ülimalt oluline vaadata ka kõnejõudu, millega seda lauset sooritatakse. Lause sisuks on ilus ilm, aga kõnejõud võib olla väga erinev. Täna on ilus ilm, oleks tänavaid ilusilm. Ma luban, et täna tuleb ilus ilm. Või tuleb lavastaja ütleb trupile. Täna on ilus ilm ja kehtestab näitlejate ja vaatajate jaoks etenduse piires ilusa ilma asjaolu. Prožektorid pannakse põlema, lindid tuleb linnulaulu. Isegi kui õues sajab tegelikult vihma. Nii nagu jumal ütles, saagu valgus. Ja valgus sai. Lisaks sellele et uuritakse suhtlust kui sellist kõneleja ja kuulaja rolle lausungi sidumist ütlusi, keelevälise konteksti ehk aegruumiga ja muud taolist, on keeletegevuse õpetuse üks põhiteemasid kõnetegude ja vestluse uurimine. Lihtsaid igapäevaseid kõnetegusid on üldjoontes viis liiki. Tõdemused, tundeväljendused, kohustumised, juhised, jaak, kehtestused. Sellega kaetakse ära inimese kogu olemuslik. Võitleme siis eksistentsiaalne asetus maailmas. Esiteks asjaolude kirjeldamine. Teiseks nende asjaolude suhtes oma hoiakute väljendamine. Kolmandaks endale ülesannete võtmine. Neljandaks ülesannete andmine teistele ja viiendaks maailma muutmine ja loomine paljalt oma ütluse jõuga. Kujutame ette näiteks olukorda, kus talumees raada põldu ja satub suure kivi otsa. See on suur kivi, ütleb ta tõdemus kirjeldus. Peab see rahn just nüüd minu põllul olema. Küll on suur mürakas tunde väljendus näiteks nördimus, avaldus või imestus. Hüüatus. Käärib käised üles ja teatab sellelegi viima veereta metsa kohustamine kas tõotus või lubadus? Ei käi jõud üle. Hobune ei jaksa siis, kui tuba, pidage. Naabrimees, tule Aita Kivi kangutada juhis palve või käsk, oleneb, kas naabrimees on peremees või paps. Kui ta koos ei saa hakkama, teeb inimene nagu ikka omale hädast vooruse ja muudab objekti senist staatust. Rahnu mehest kangem, sellel on haldjavägi, see on püha kivi, saagu siia hiis kehtestamine, uue asjaolu tekitamine. Ja maailma tekkis juurde uus tähtis koht, ohvripaik ja püha paik enne ei olnud, nüüd on üsna maagiline, eks ole. Inimene loob ja mõjutab keele abil maailma. Kui me aga vähegi järele mõtleme, siis saame aru. Kogu kultuur, kogu inimtsivilisatsioon on loodud just kõnetegevuse tulemusel ja osavõtul mis on inimeste kehalist tegevust maailma muutmisel suunanud, ei rakendanud. Nii et midagi üleloomulikult müstilist selles vist ei olegi. Kuigi ega sügav müstika ei kao, mis sest, et me asjadest tänapäeval paremini mina aru saame. Vahepalaks sobib nüüd ehk üks minu klassikalises vältelises Homerose eksameetris ja pentameetris kirjutatud luuletus oma vanaisa mälestuseks. Võib-olla põllumehele jutt läks, mille pealkiri teeb viitega Gustav suitsule. Et panna kuulajaid otsustama, kas lisaks pearõhuliste ja pea rõhutasin, pidev vaheldumisele tajub tänapäeva keelekõrv ka pikemate ja suhteliselt lühemate silpide korrapärastatud vaheldumist. Rõhkude vaheldumise kohal. Kvantiteeti ja selle rütmi hauakivi ei leegiline distifon. Kõrge ja tark on laup, mida kohtama iial ei lakka ka ilmsi või öösiti meel mällu võtunud, see meenutan vaevata sind, vana, just nagu põlv tuna. Eilne priske ja lustilik põnn sülle sul poetanud end lookas auramas laud, mille töömehe vaev oli katta Nad tullent, süttis mu põu sinna, kui pillasin, tee. Rammul kangemat meest. Ei, Rakvere Iisaku kandis. Hüüdsid luurichiks mind maadluses mulle jäi siiani jutt, kõlab nii. Kord hommikul heinale läksid lõunaks hektar loos laadale kiirustas tee kallile tütrele rõõmuks turjal, sul kõõluda võisin. Hansi ja Silvigi küll lapsed, su armsam, kuid Reet. Hullata jõudsime daat jalgpalli mängida vahvalt laulugi lõime ja puid kuuri all kirvega käes. 30 aastaselt vast võrkkestale sööbisid sisse välja, raiusin sealt surm ega lõika kirurg. See kõnetegu jääb siin pooleli, kellel huvi, Aarne Merilai kommentaari täies ilus kuulata, otsige üles vikerraadiost keele kõrvaarhiivi kaust ja sealt nimekirja lõpust ja selle jutu leiate täna lõpetame, aga järgmisel nädalal räägime juba keeleteost. Nimelt haridus ja teadusministeerium on oma kodulehele üles riputada tänud 2009. aasta keeleteo kandidaadid ja teie, kallid, kuuled, võite hääletada. Meelepärase teo poolt. Tutvustame järgnevates saadetes keeleteo nominente ja nagu juba saate alguses mainitud sai, on esimene nende seast Maire Liivametsa ja siirile augu eestvedamisel sündinud kirjanduse ja keeleajaveeb Eesti Rahvusraamatu kogu kodulehel. Aga täna aitäh kuulamast ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.