Kirjanduse. Tere ja head talvist pühapäeva kõigile neile, kellel aega lumetööde ja suusatamise kõrval veidikene pühenduda kirjanduse asjadele stuudios nagu ikka. Peeter Olesk, tere. Tere ja kursusekaaslane Mart Ummelas. Alustame siis traditsiooniliselt sellest, et me kiidame oma kuulajaid, eriti neid, kes vaevusid vastama meie jaanuarikuu küsimusele. Kordame üle, mida siis jaanuarikuu küsimus neilt nõudis? Seda võib vaadata ka internetist järele, sest see on seal ka olemas. Küsimus laudis vastust. Sellele, kus ja millal, Hando Runnel nimetas üht-teist kirjanikku koduselt Mihhailiks. Ja õige vastus on siis et Hando Runnel nimetas Mihhaili yks Mihhail Solovjovi ja ajakiri Looming number 6967. Hando Runnel, artikkel notiidse kirjanike kongressilt. Ega sa ei oska seletada, miks ta niimoodi nimetas teda? Ta oli esimest korda oma elus nii suurel Kalvele. Vaadati jälgiti niisuguseid kongresse äärmiselt tähelepanelikult, sest seal ei aetud ainult jama, seal öeldi ka paljud asjad südamelt ära. See oli kahtlemata noorele eesti mehele elamus. Ja nüüd on elamuslik jätk ühel kolmest õigesti vastanud inimesest, et Peeter saab nüüd öelda, mis number ühest kolmeni. Mul on meeles šveik, selle tõttu ma arutlen järgmised kaks korda 24, see jagatud kahega kaks, nii et võtame number kaks. Ja teisel on meil järjekorras selline mees nagu Olav Altosaar paar, kes on siis täiesti täpselt vastanud, jaga viidanud allika ja temale läheb siis selline tore CD-plaat Kivirähk. Juttudega, mis on sisse loetud Jaan Rekkor ja Mait Malmsteni poolt neli tundi Kivirähki jutte. Kivirähki on meil olnud jaanuarikuus üks autoritest, aga me läheme nüüd gaasilugemisaasta on kätte jõudnud. Ta on juba, käed on välja kuulutatud ka nüüd. Ta on käes ja ka meie oleme aidanud seda sisustada. Ma võiksin kuulaja tähelepanu Loomingu Raamatukogu tänavuse aasta kolmandale ja neljandale ühikule ühiste kaante vahel. Seal saksakeelse autori Hugo von Hoffmann Stahli väikesi vaatlusi tõlkijaks Katrin kaugver. Ja see valik, tegemist ei ole mitte siis Ofantaadi tervikliku teosega võetud valikuga tema artiklitest, see valik algab kahe tähelepanekuga. Esimene kannab pealkirja raamatut laual. Ja sisaldab märkuse, et me ei loe mitte just vähe seal väga mõtlemapanev mõelda kui ise, millal see on kirjutatud. Ja teine tähelepanek kannab pealkirja kirjanikuks olemisest. Aga sinu enda algatusel me kord varem käsitlesime seda, et millal kirjanik On ainult kirjandus ja elabki selle sees. Ofonstaal pakub siin hoopiski teistsuguse tõlgenduse. Nimelt et see ei ole sugugi mitte kerge elu. Tähendab, maksab Loomingu raamatukogu see vihik, nagu ka muud vihikud hankida, läbi lugeda. Ja kindlasti maksab hankida ja läbi lugeda ka kõik need teosed, millest meie siin oleme juttu teinud või veel teeme kevade jooksul. Eelmisel korral ütlesid saate, seekordne kirjanduse täht on D ja internetikasutajad juba teavad, mis selle tee taga selle taga on üks eesti kirjanduse vaieldamatult kõige suuremaid kujusid, kui nii võiks öelda. Suurus on vaieldav, aga juttu tuleb Friedebert Tuglased kelle loominguline tööpäev oli väga pikk ja kes on olnud ühtlasi ka Nobeli preemia nominent. Aga ma lisaksin siia juurde, et. Aja ja see ei ole sugugi kerge amet. Me teame näiteks, et Eesti valmi rajas Otto Wilhelm Masing. Me me teame, et eepose rajas Kreutzwald saab välja otsida esimese eestikeelse luuletuses ei ole mingi kunst. See oli Tallinna gümnaasiumi professori Rainer Brockmane esimene pulmalaul 1637. Aga Tuglas rajas tegelikult eesti novelli muidugi mitte tühjale kohale, et tal oli väga suur õpetaja ees. Seal Juhan Liiv. Aga 19. sajandi tüüpilised proosa Eestit ei olnud novell listid ja näiteks Eduard Vilde jõuab korraliku novellile märksa hiljem. Algne Vilde on ikkagi naljajutud või põnevusjutud või siis ka romaanid. Vilde avastab romaani parem kui novelli. Kuid novell algab Tuglasest, kes Tuglase novellitunne, sellel on ikkagi haridus, väga auklik. No kui me üldse räägime žanrist nimega novell kui vaadata nüüd teatmeteostest ja kas või Vikipeedias, siis me näeme, et, et sugugi kõigis kirjandustes sellist sõna üldse ei kasutata kui novell. Sest inglise keeles novell on romaan. Eesti praktikas novell all tegelikult pikem lühijutt, ameeriklastel on see väga selge mõiste lühijutt. Meil anda Shorts toorisis problemaatiline, aga Lawellal nagu Tuglas ise ütleb, sonett proosas väga kaalutletud pikkusega poendiga. Nii enam-vähem nagu šanetiski on täheruumid loetud. Sa ei saagi kirjutada novelli pähe romaani või mingisugust jutustust. Ta on väga range kompositsiooniga. Kuigi novelli pikkus võib-olla siiski üsna erinev, kui me vaatame ka näiteks Tuglase novell ja siis need on mõne 10-st leheküljest kuni mõne leheküljeni Jah, aga seal on üks iseärasus, mis neid kõiki ühendab pikkusest hoolimata. See on see, et novellil on Tuglase järgi alati ikka mingi Buent, mingi pööre, mis sunnib kogu elu ja kogu kirjeldatavat vaatama varasemast erinevalt. Ja me võtamegi oma arutluse aluseks Tuglase novelli Toome helbed, mis on kirjutatud 1907. Tuglas elas siis Helsingi külje. Praegu on see juba suur Helsingi koosseisus see raudteejaam soome keeles kannab ta nime olunkile. Aga kohta algupäraselt rootsikeelne rootsi ala ungleebee asub Wanda jõe ääres ja seal elades kirjutaski Tuglas selle novelli, mille pikkus on umbes 15 ja pool lehekülge. Jalutades ümbruskaudsetes metsades ja lugedes samal ajal Kuid oluline on selle novelli puhul see, et see algatab Tuglas enda loomingus uue perioodi ja andis talle ka esimest korda julguse tulla välja oma novellikoguga, nii et see on pööre. Mitmel Taaniel mitte ainult isikliku suunamuutuse mõttes. On neli tegelast, seal tüdrukutirts umbes 10 või 11 aastane leni. Kes justkui tunneb, et, et ta tahaks armastada peale nukkude veel kedagi ja selleks on karjapoiss veidrik, kellele püük tunduvalt tähtsam kui 11 aastane plika, aga samal ajal on armukade oma õele. Ja seal on ta tüdinud oma nukkudest, kellega ta mängib koguni sel määral, et nagu kirjanik täheldab ta on andnud oma nukkudele isegi rinda. Ülejäänud tegelased on siis leni õde viie ja sulane Gusta kes tabas keeles šimmivad. Ja see häirib Leenet, selle päästet tema niimoodi Semm, mida veel ei oska, kui ta tahaks seda teha. Aga nagu öeldud, vidik püüab kala. Ja kui ta selle lõbus kätte saada. Jon ojast püütud ahven, järve ahven on märksa suurem kui. Kui oja ahven, siis muu ei lähe talle palju korda ja nii jääb liini tegelikult üsna üksi. Ent sama novell toob sisse ka midagi, mida oli varem ainult Juhan Liivil seal nimelt loodusmaastik rahalisel kujul. Liini muidugi ei pane seda tähele, aga Tugas kirjeldab looduse tausta väga detailselt. Sinnamaani Liiv tegi seda, aga näiteks Kreutzwaldi on loodus täiesti sekundaarne. Ma veel tuletan natukene seda sisu meelde, et Noleni püüab siis selle poisi karjapoisi poolehoidu võita, sellega toob tale suure kääru leiba. Aga miks ma sinna vahele ütlesin, et Mulle tundub, et seal on siiski mingit eraseda armukadedust, kuigi ta nagu noh, tema jaoks on vanema õe ja sulase suhe nagu natukenegi keelatud armastus. Tema jaoks on armastus midagi väga puhaste idealistliku. Siiski mulle nagu lugedes jäi selline mulje, et ta nagu mingil määral siiski on nagu armugadega oma õel, aga noh, see on võib-olla minu subjekti. Ei, ei ole selle päästet noor tüdruk näeb midagi, milleni ta ise vanuse tõttu ja kõige muu tõttu veel ei ei võigi küündida. Ta näeb võõrast maailma, Kuuda igatseb. Aga kus tema veel käituda ei oska, need on kaelakuti kahekesi. Aga tema ei oska virguga muud nagu virikas, sa tahad süüa, ma toon sulle suure käänu võileiba-ist. Tals tekib kõigepealt Vediku suhteliselt. Aga tegelikult on selle all ikkagi juba tärkav armastus. Well I aluseks on ühelt poolt küsimus kuidas laps näeb armastust. Seda me oleme kõik, kes me oleme täiskasvanuks saanud, alati läbi elanud. See on üks teine maailm, kuhu me võib-olla tahame kuuluda. Aga mida me ei pruugi tahta jäljendada. See on see ikkagi see mehe ja naise vaheline armastus, ainult mitte ema ja lapse vaheline armastus. Ema. Kuidas noormees, aga tugev, see oli ju siis kõigest 21 aastane. Kuidas noormees avastab lapse mitte mitte oma lapse, vaid lapse kui omaette maailma ja kuidas ta avastab naise, seal noori eestlastele? Äärmiselt iseloomulik, kõik nad olid varakult. Naise huvilised, ütleme väga leebelt, tage armulugusid oli terve hulk. Ja paneme kõrvuti Tuglase kauase sõbra ja vanema kaasaegse Gustav Suitsu kaks luuletust. Ühele lapsele 1909 ja valge käsi. Valges käes on antud ainult naise käsi. Aga see Kõik segamine vastu akent tuiskab, lund, ei saund, ei saund mälestus käest. Ning teisest küljest ühele lapsele su elu su loe ette oma raamatus, kuidas see koht täpselt on? Sa mõtled valget kätt ja ma mõtlen ühele lapsele ühele lapsele, siis ma pean selle üles otsima. Mul on ainult praegu välja otsida. Sue Ellen, naer mu tuppa, äkki põikas? Suele naer? See on Götel olemas, Sestroof, mitte motiiv. Täpselt aastast 1795. August Sang on tõlkinud ka eesti keelde pealkirjaga armastatu lähedus. Ja seal on see teise inimese nägemus ja taju ja lähedaks saamise tahe. Omaksvõtmise tahe väga selge, programmiline. Miks? Aga nooreestlased pärinesid ju kõik väga range kasvatusega kodudest. Seal ei olnud mingit meelelist armastust, suits ütleb oma emast, et see oli, valib Pietist. Ei, ei mingit riivatust selle koha peal ja korraga olid noored nooreestlased Helsingis ja mujal koos. Noorte naistega kes elasid oma elu. Mitte ainult elasid, vaid elasid sedaga härradelt tulevaste härrade jaoks. Kuivõrd sulle tundub, et Toome helbed on nagu mingi Tuglase autobiograafiline mälestus oma lapsepõlvest? Selle juurde tuleb tulla täiesti teise nurga alt. Nimelt väikese sillimaaris kirjutatud 36 kuni 39 tuleb Tuglas noore poisi pillima liinist umbes poole noorem viie-kuuene noore poisi armastuse juurde, kirjeldades seda, kuidas väike Illimar tahab minna mõisa Virtinale. Kosja aga küsib enne seda hirmu Johannilt nõu. Irmu Johan joob üsna kanget viina. Illimar joob vett, mõlemad söövad heeringas juba. Ja siis arutatakse piltina kõik omadused läbi selle päästet. Illimar on sellest juba varem rääkinud, et tuleks minna Virtinnale kosja. Ja vanem mees kaalutleb, et no jaa, pole viga ja nii edasi õpetab, kuidas tuleb paremad hilbud selga panna. Ja kuidas tuleb kosjaviin kaasa võtta. Illimar küsipišviinse peaks niimoodi olema. Aga teatavasti Illimari ja hirmu Johani kontaktid lõppesid aadis, sellega. Juhan ütles ja nii illipoju täna sööme, joome homme aga suure määra, sisakes Illimar nutma ja karjuma, titaasuvina itaallane heeringat surma mitte midagi teha ja põgenes. Ja nüüd seekord siis ka Johan alustab iili poju, täna sööme, joome, Illimar tahab uuesti nutma puhkeda, aga Johan, avaldab ta ülehomme, aga võta menna äise. Sa ütlesid, et Tuglas on siin tulla, seal on ilmselt ka olla mingeid eeskujusid, aga me teame, et ka maailma kirjanduses on ju samalaadseid vaateid, et me võime ka Tuglase toomehelbeid, võrreldasin näiteks Salindscheri novelliga, naerab mees. See on tõsi, see Salingheri novell on kirjutatud 1949. Sain seal oli siis kolmekümneaastane ja seal esitatud vanema mehe jutustusena ajast, mil ta oli ise kümneaastane audirühma liige, kohalik indiaanlane ja neil oli siis suur juht, kes jutustas neile. Selleks, et poisse maandada. Naervast mehest oli otsatu jutt iga kord uue episoodiga. Nagu mingi koomiksikangelane, nende laba mõistes ja Ja korraga avastavad poisid, et suurel juhil on veel lisaks poistele keegi ja see võiks olla justkui tema armastatu. Aga nad ei saa sellest aru, nende jaoks veel võõras maantee, seda enam, et see kõik kaob. Ent seal esitab selle kui eksistentsiaal maalse episoodi lihtsalt, et maailmas ongi asju, mida me ei mõista. Samal ajal kui Tuglas jaoks on oluline see, mis sai ka tema esimese novellikogu pealinnas kahekesi. Ja kui vaadata sinna kõrvale Christian Raua pliiatsijoonistust kahekesi tehtud vahemikus 1902 kuni 12 sest seal on see kahekesi motiiv lahendatud väga tollasele ajale, iseloomulikult armastajapaar käest kinni. Pilvise tähistaeva all. Ühelt poolt sa näed midagi miskist kirgastab ja teiselt poolt on ikkagi suur osa maailmaruumist kaetud, on Tuglase analoog. Neetud mõtlesid hoolimata vanusevahest täiesti ühtemoodi. Jah, aga tulles selle Salingheri juurde tagasi, siis see salapärane nais tegevus on ju Salinseril esitatud teatavas mõttes vähemasti niimoodi Ameerika kriitikud väidavad Andro küünselt, et ta on nagu poistele tuuakse sinna pesapalli mingisuguse mängijana sisse väga meheliku kujul ja siis lõpus, nagu jääb selline kahtlus, et siiski sellel noorel mehel, nende skaudijuhil on olnud temaga nii-öelda vahekord, millest, kas siis on. Ta jäänud rasedaks või, või, või midagi taolist. Lugege hooned, Ameerika kriitikud, väikest Illimari hirmu, Juhan ütleb korduvalt väikesele Illimarile, et sa ei ole mingi mees, tüdruk kas see on sama probleemse tänavad, Tuglase novell, andro küüni päev? Ma tahtsingi just selleni jõuda, et tegelikult tal on mingi niisugune muide, Sandro künnipäev on väga erootiline, see näitab, kuidas ta arenes ütleme, vabanes, kui sa ütlesid, et ta oli karmist kodust tulnud, siis selles androgeeni päevas, mis lõpeb ju väga erootilise stseeniga kajastub, nagu ka mingisugune tema enda tundeelu võib olla areng. Aga see andro küünsuse see iseenesest on, on, on selline noh ilmselt ilmselt ka talle kuidagi võib olla omane, ma ei, ma ei tea, sina tead, sa oled lugenud Elo Tuglase kirjavahetust ja nii edasi, et kuidas see tema pereelu kujunes. Pereelu. Muide, selle ta pühendaski, Elo Tuglase Sandro künnipäev. Väga happy sest Elo Tuglas suri. Ta oli kirglik suitsetaja kõrivähki paar aastat enne Tuglase surma, Tuglas suri 71. Mina ei lähe kahe inimese armastuse vahel. Kuigi me oleme siin varasemates saadetes mõningaid vihjeid teinud Seda küll, aga me ei ole kedagi lahku ajanud. Nad ei läinud lahku, selles ei ole praegu probleem, aga ma lihtsalt mõtlen, et missugune see tundetasand nende omavahelises elus oli, kuna noh, ma ütlen, sa oled lugenud kirju ja tead mis oli see Elo? Elo oli kodanlame. Tuglas oli vanasti, öeldi Mentševik. Pane niisugused kaks paari, see ei ole maailma vaateliselt väga kergetöödeks, oli Elo ikkagi seltskonnadaam, mitte suurilma daam vaid seltskonnadaam. Ta elas väga intensiivselt seltskondlikku elu. Kaasa arvatud negatiivne pool ehk üsna suurt platsile. Aga tema kõrval oli ju erakordselt suurt töömees, tugevneb, lähevad vaid tegelikult täidetud kogu aeg, seal ei olnud mingit pohhimetsemist, no kui siis elandlikult Tuglas ise kasutatud selle puhul sõna Siurutsema. Aga päevad täidetud ja täitsa selge, et sealt kõrvale kalduda, oleks olnud viivatu palju tuge seal neid sõbrannasid võis olla. Sellest on kirjutanud vihjamisi Gustav suits seoses Felix Hormussoniga aga ka suitsu äärmiselt respektiivne selles suhtes. Sest suitsu enda armulood olid ka väga kirevad. Kuid sea kõik kõrvaline võrreldes sellega, mis jääb. Ja siin ma tahaksin tulla ühe mõtte juurde mille on välja. Ma ei olnud päris hiljuti Linnar Priimägi kes ühes äsjases artiklis ütles, et, Euroopa kultuuripealinna aastasse sisseelamiseks on suurepärane võimalus tänavune lugemisaasta, sest soomlane peab lugema. Euroopa südamesse, Pariisi või Saksamaale või Belgiasse või mujale. Kuid see on no väga konkreetne alatise eurooplus ja Euroopa kultuuri, sellele kuulus ka naise avastamine. Nii selle tegid nooreestlased läbi omaenese elu pea ning Tuglas oli siin üks pioneer. Ma tulen uuesti korraks Gustav Suitsu juurde tagasi, kui ta kirjutas valge käe. Samal ajal kirjutab Vilsandil Tuglas selle, et et siin on väga lahe olla, muuseas on siin ka naistepoolist sealses kogu tema arusaamine sellest, mis asi on Euroopa ja ja mis asi loodusJakobsoni mõttes. Kui vajalikud on keset seda loodust, Euroopat, Euroopat, naised. No ühesõnaga, sinu jutust tuleb nii aru saada, et Tuglas oli ikka üks ontlik mees ega ei vaadanud väga kõrvale. Ta võis vaadata, aga mida me sel juhul teeme niisuguse mehega nagu Olavi Ruitlane kellelt ilmus möödunud aastal Pärnus raamat naine, see algab tsitaadiga eestikeelsest Vikipeediast, mis on tõlge? Inglisekeelsest algus on järgmine. Naine on naissoost täiskasvanud inimene. Ealist naissoost inimest nimetatakse tüdrukuks. Sellega Ruitasid tsitaat lõppeb ja vikipeedias järgneb edasi. Tüdruk on naissoost laps. Aga see pilt naisest ja lapsest või siis tüdrukust on hoopis rikkam kui kogu see Vikipeedia ja kõik kokku selle pääset Tuglase puudub täiesti see ropp pool mida Ruitlane mingis mõttes naudib. Eks see ole aja viga, ma arvan, et kõik asjad tahavad jõuda mingisuguse äärmuseni, et siis saab hakata tagasi pöörduma, aga ma selle Vikipeediast haaraksin kinni selles mõttes, et kui lugeda Vikipeediast lase eestikeelset artiklit, seal on muide ka soomekeelne ja mõnes muus keeles siis seal paar head viidet neile, kes tahaksid süveneda rohkem Tuglase loomingusse, seal on näiteks 36.-st aastast eesti kirjandusest Aleksander aspeli kirjutis Tuglase 50. sünnipäeva puhul, tema novellid statistikast väga hea artikkel ja seal on ka 1931. aasta eesti kirjandusest Tuglase endalt kirjutis novellistikast ehk eelmise aastani kus ta küll tõdeb, et noh, ei ole Eestis novelližanrit enam, et see realism ja naturalism on ikkagi novelli peaaegu et hävitanud, ainus pidada käsitleb, on August Jakobsoni Joonatan hingemaa eksirännakud ja üldiselt üsna maatasa teeb. See on väga huvitav tähelepanek järgmisel põhjusel. Tuglas tegelikult ei ole Lowelli teoreetik teiste jaoks. Ta ei ole normatiivne. Tan normatiivne iseenese suhtes ja tema novellisüsteem tegelikult ei muutu kuigivõrd. Kuid ta ei kiiluta nagu Horaatsus ette teistele. Nüüd tehti nii kui ta on täitsa selge. Tuglase ratsionaalsus saanud olla väga kauaks eeskujuks. Sest 30.-te aastate novell lähtus mitte inimese avastamisest vaid eeskätt tegelikkusest, mis toimus seal pigemini ameerika tüüpi lühijutt. Täpselt niisamuti nagu olukirjeldus ja enam-vähem täpselt niisamuti, nagu, nagu see on olnud ka hiljem. Tuglase novellis puudub täiesti olmelisus. Seejuures Tuglas teatavatel põhjustel rõhutab korduvalt, kuidas ta on püüdnud olla võimalikult realistlik, aga tuleb arvestada, et need Tugas ja enesekohased märkused on kirjutatud kuuekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel 70 enam mitte. Kus ta põhjendab ennast, et olnud sümbolist, vaid ta on olnud äärmine ratsionalist ja ei ole olnud nii-öelda dekadent. Aga see modernism kordan üle algab just novelliga. Toome helbed. Aga kui nüüd vaadata tema loomeperioodi lõppu, siis ega ta pärast sõda ju eriti enam Lowell ei kirjutanud. See on vaieldav, sest esiteks tegi ta praktiliselt kogu loomingu ringi. Nojah, ta töötas kõik oma teosed ringi, kogutud teostajad. Ja kui mõelda tema valikkogule neli novelli 1966 ja siis on see siiski temaatiliselt omaette tervik, sest kui võrrelda seda kogu nende asjadega, mis ilmusid samal ajal teistelt autoritelt, siis Tuglase novell on uuesti olemas. Samal ajal kui mitmel nooremale autoril on novell sinnamaani ikkagi üle jõu käiv asi. Tuglas on selle žanri klassik, mitte lühijutu klassikuid, just novelliklassik. Ja me võime siis ilmselt alles kuuekümnendatel aastatel rääkida eesti kirjanduses novelli taastulemisest. See on nii ja naa, selle päästet. Varasemast on olemas ka niisugune suure panna õlist nagu peet, vallak. Suure pannull loomilist oli Karl August Hindrey. Jah, aga nad jäävad kõik ikkagi sinna sõjaeelsesse perioodi. Jah, aga, aga kui Tuglas lõpetas oma aktiivse novellist elu ära umbes 25 siis sealt edasi tekiga auku, teised mehed teevad omamoodi. Aga nagu ma ütlesin, siis selle 31. aasta kirjutises ta küll ei kae seal ühtegi järglast endale peale August Jakobsoni kelle suhtes ta on erakordselt kriitiline, ta mainib seal veel ka Oskar Lutsu ja, ja veel puudu ja Paalberkija. Ta oleks võinud mainida Kivilombi, Intsu ja teisi niisugused, aga tuleb ka öelda. Tugast ei tohi kriitikuna kunagi võtta, kui paavsti. Sul oli endal ka mingi isiklik suhe Tuglas, ega ma mäletan kooliajast, et sa said tuntuks elase. Ta on mind alati huvitanud käsitlejale ja tõepoolest, kui tahad novell õppida siis Tuglase lugemine on kohustuslik. Romaan temalt õppida on väga vaieldav, näidendit reaalselt polegi kirjutanud, kirjutas küll paar tükkega, Kitzberg kuigi möönis, et võib ju olla. Andis ikkagi mõista, et parem ärgu olgu novelli Tuglase peab õppima. Aga me tuleme tagasi veel ka selle lause juurde, mille sa mulle saatsid ja mille me ka internetti välja panime. Et Nigol Andresen on öelnud, et Tuglas on huvitav, aga Gustav Suitsu põnev Selle päästet ja Tuglas on väga rikkalikult dokumenteeritud suitsu puhul 41. aasta tule katastroofi tõttu. Väga paljud tuleb aimata. Väga paljut, enamikku tuleb vaevalt. Ja me hakka täna rääkima Tuglase suhtest Venemaaga millest sa oled ju ka kirjutanud õieti mitte tema suhtes taga, tema ütleme ja kaaslaste. Noh, ega siis meie saade ei ole tuule, sest maailmalõpu saada. Ma arvan, et meie tänane teema nii hästi või halvasti, kui me suutsime avada, ahakab ammenduma. Aga me peame veel välja kuulutama ka uue küsimuse veebruarikuu jooksul vastamiseks meie kuulajatele ja see on seotud ka tuulaska. Küsimus on järgmine. Kui kiiresti Friedebert Tuglas oma novelli Toome, helbed kirjutus? Me hindame võimalikult täpset vastust, sest see täpne vastus on kal leitav. Ja vist isegi kahest allikast. Allikaid on mitu, aga nad kõik ei ole ühe võrra. No me minuti täpsusega ei küsi, me küsime päeva täpsusega. Nii auhinnaraamat on üsna ajakohane. Ma olen nimelt, see on vastse Tammsaare preemia saanud Tõnu Õnnepalu paradiis, kus ta kirjeldab seda maastikku, kus ta ise elab Hiiumaad. Selline väärt raamat siis ühele, kes meie küsimusele õigesti vastab. Ma saan aru, et me vist järgmisel korral ei pääse kannuga hellist päriselt. Järgmine täht on J. J nagu Juhan. Jah, aga novell on ka seal taustal. Tänase saate vestluskaaslased olid Peeter Olesk ja Mart Ummelas ja me kohtume taas täpselt nädala pärast. Kirjanduse.