Vikerraadio kuulajad ilusat pühapäeva teile, kui kuidagi pealkirjastada seda ploki kõige üldisemalt, mis meil on võetud vaatluse alla, siis selleks võiks olla Stahlil. Tuletame meelde, me teeme ju nii palju kõrvalpõikeid. Et ei unustaks, peaeesmärk ja alapealkiri võiks olla küsimus, kuivõrd võis Stalin olla seotud Lenini surmaga seda otseses tähenduses, sellepärast Ta on küllaltki palju neid autoreid, ajaloolasi aga rohkem vast publitsiste või niisama asja armastajad, kes leiavad, et Stalin on otseselt osalenud Lenini kõrvaldamisel, tema mürgitamisel ja püüakski, vaadata neid küsimusi. Aga kuna me oleme ju kõikvõimsad, siis me võime jätta Vladimir Iljitš Lenini veel natukeseks, tahaks elama. Ja põhjendus, miks seda tasuks teha, tuleneb võib-olla sellest, et viimasel ajal seda on meie kuulajad kõik märganud on meil nii palju suurepäraseid spordiüritusi, tõsi. Et tulles täna raadiomajja ja natukene selleks saateks ette valmistades mõtlesin et võiks ju rääkida tsipakene seosest Stalin ja sport. Kuigi Nõukogude Liidu sporditemaatika on omaette suurem valdkond, millele kunagi tahaks võib-olla ka eraldi tähelepanu pöörata. Sellepärast see seos sport ja propaganda, sportja, luuresport ja veel mitmed-mitmed, valdkonnad, kuivar, totalitaarsed, süsteemid on sporti ära kasutanud oma huvides. On tõesti üks omaette küsimus ja kindlasti võib-olla ta vääriks ka eraldi tähelepanu. Aga täna natukene sellel seosel Need allikad, mida võiks ju vaadata, ega neid ju neid on palju. Mis aga puudutab konkreetselt seda küsimust, mis meid antud hetkel huvitab, Stalin ja sport siis ega ju midagi eri Te ei ole suur spordimees loomulikult kuskil staadionil Stalinit me pole näinud, me oleme teda publiku hulgas silmanud fotodel ja kinokroonikat. Aga et ta nüüd otseselt ise oleks tegelikult mingis vallas selle kohta eriliselt palju informatsiooni ei ole ja arvestades ka tema seotust ja keskendumist muudele huvidele, on see ka arusaadav. Üks allikas, mida tasuks võib-olla mainida ja mitte ainult seoses meie tänase teemaga, vaid ka laiemalt, see on päris huvitav raamat. Ta ilmus 2006. aastal Moskvas ja kannab pealkirja, kes jääb ja Stalini vested Stalinist. Ja see raamat tugineb peamiselt Artjom Sergeevi mälestustele. Temaga vestleb korrespondent ja esitab küsimusi ning Artjom Sergejev annab neile pikemaid vastuseid. Meie jaoks on muidugi vaja teada, kes hansa Artjom Sergejev, kuivõrd tõene võib see informatsioon olla, mida ta edastab kuivõrd lähedalt oli ta Staliniga tud. Ja kuulub tõesti nende inimeste hulka, kes Stalinit näinud, mitte töökabinetis ja mitteametlikus õhkkonnas vait, kodu perekonnaringis. Ja nimelt, Artjom Sergejev on Stalini sõbra. Seda terminit mõistet sõna on Stalini puhul muidugi küllaltki raske kasutada, aga mis puudutab tema eluloo varasemat perioodi, siis miks ka mitte? Võib-olla ta ei ütle meile otseselt midagi, aga parteiline hüüdnimi, millega see mees on läinud ka Nõukogude Liidu ajalukku temast ja omal ajal räägiti On Artjom ja Artjom ist oli meil kunagi natukene põhjalikumalt juttu sureb ta ootamatult traagiliselt. 1921. aastal, kui katsetatakse ühte uut tüüpi vagunit ja seal toimub õnnetus ja Artjom saab surma hiljem juba Stalini valitsemisajal, väideti, et see olevat olnud otseselt Trotski kätetöö. No mis on loomulikult üsnagi kahtlane. Jätaks Artjom suurte auavaldustega punasel väljakul Kremli müüri äärde. Ja vahetult pärast tema surma toimub pleenum ja üheks pleenumi päevakorraküsimuseks on, kuidas toetada majanduslikult, kindlustada tema perekonda. Ja pärast seda pleenumit olevat Stalin öelnud, et teatanud, et ta võtab oma sõbra poja enese juurde elama. Ja ta paigutatakse koos Stalini poja Vassiiliga ühte tuppa. No palju aega oli Stalinil lastega tegeleda, see on jälle omaette teema, kui me hakkame rääkima Jakovist kunagi rääkisime natuke pikemalt Stalini vanemast pojast jõuame ka noorema poja Vassili juurde, siis tuleb sellest kindlasti juttu. Aga oluline on see autor, kellele tuginetakse on ju tõesti elanud Stalini juures seda kuni 16. eluaastani, seal on mingisugused vahepealsed perioodid, aga seega näinud Jossif essarianovitši väga lähedalt ja just nimelt koduses atmosfääris. Kuidas Stalin võiks öelda isegi omakasupoega suhtuda? Seda natuke iseloomustab ka hellitav nimi, millega ta teda kutsub Toomik. Ja neid võib ju tekkida küsimus, kesse daami kandunemiksist toomik, aga daamik pole mitte midagi muud kui üks tüüpiline 20.-te aastate keskpaigast natukene varasemast ajast tulnud mood nõukogudemaale anda lastele uued nimed, nimed, millel pole mingisugust seost varasema ajaga. Ja see toomikonjukaator Stoa marksismi-leninismi, nii et seaduse hellitav lühend Toomik, kuidas Stalin teda kutsus? Kunagi tuli meelde ju nendest nimedest rääkisime ja võib-olla meeldetuletuseks mõned neist nende seoste peale ju esmapilgul isegi ei tule. No näiteks, mis praegu meelde tulevad, staa, tor, Stalin, Daša Stoet? Esmapilgul kui keegi kuskil kohtab tol ajal sündinud inimesed Venemaal ja selle inimese eesnimeks on Luitši, siis võib ju tekkida niisugune tunne, et võib-olla on Itaalia päritolu inimene, keegi esivanematest on tulnud sealt kaugeltki mitte see Luiksid. Tõenäoliselt on Lenin. Aga ideed veel elavad edasi, see on see Luitši või täpselt samuti nagu ker truuda paistab saksa Skandinaavia päritolu nimi kuskil sinnakanti, pigem viitab agakse Gertrude ei ole nõukogudevariandis mitte midagi muud kui Keroidruda kangelane. Aga ärme hakka nendest nimedest praegu pikemalt rääkima. Sõmeil eraldi teemana kunagi ka oli. Laes ja praegu ei ole ka Artjom Sergeevee elulool mõtet pikemalt peatuda. Aga meie jaoks on oluline see, et tegemist on inimesega, kes noores eas oli Stalini kõrval, nägi teda. Ja seega ka tema küsimused, mis leiavad raamatust kajastamist ja mitte niivõrd küsimused, kui vastused Nendele küsimustele võivad vähemalt tugineda tema otsestele mälestustele või vähemalt sellele, mida ta arvab, et ta mäletab täpsest nende mälestustega on ju alati nii. Ja viimase võib-olla väikese faktina, suri Artjom Sergejev, vaatasin järele, 15. jaanuaril 2008 aga särama, et on 2006. Nii et mõni aasta enne tema lahkumist ja korrespondent juhatab selle raamatu ka sisselausega Jekaterina Kuushikonda nimi. Tema vestluskaaslane on väga heas vormis ja mäletab kõike suurepäraselt ja sellepärast võib kogu seda informatsiooniga usaldada. Ning üks küsimus, mille korrespondent esitas ja mis neid antud juhul huvitab, ongi kass Stalin tegeles spordiga. Või tegi ta hommikuvõimlemist. Ja küsi ja lisab, mis paneb teda ju natuke kahtlema hakkas, Stalin sai spordiga väga aktiivselt tegeleda kehakultuuriga. Me teame seda, ta täpsustab, et Stalinil oli ju käsi vigastatud. Sellel Stalini vigaselt käel oleme me ka kunagi peatunud ja rääkinud natukene pikemalt. Vasak käsi. Kuid Artjom Sergejev täpsustab, et võib-olla see käsi küünarnukist lõpuni ei läinud sirgeks, kui ta hästi paindunud. Aga ta täpsustab, kui seda poleks teadnud, väga lähedalt Stalinit näinud, siis poleks selle peale isegi tulnud takistuseks tegelemast millegiga see käsi kindlasti ei olnud. Ja need ta hakkab meenutama ja räägib sellest, et vast üks meeldivam mäng mis Stalinile pakkus rahuldust või mida ta mängis, oli korradki. Võib-olla kõik kuulajad ei ole taolist spordimängu kuulnud? Tegemist on vene rahvamänguga, kui nii võib, seda ta ei oska ju väga hästi seda kirjeldada, kuigi olen näinud, kuidas seda mängitakse. Noh, enam-vähem on see midagi sellist, mis meenutab neid mänge, mida mängitakse võib-olla kuskil suurtel Ameerika staadionitel kui mingi pulgaga püütakse midagi tabada. Igatahes on nisukesed ümmarguste pulkadest ehitatud kujundid tangi nagu garandaal, nagu linnad ja neid püütakse kepiga visates tabada ja seda osavamalt teeb, see ongi võitja. No enam-vähem taoline, see mäng on. Ja teada on, et midagi taolist mängiti juba vanal iidsel ajal, aga selle harrastajate nimekiri on väga uhke. Väidetavalt Ta harrastas seda ka Peeter esimene orov ja Nõukogude juhtidest kaleenin on mänginud suure heameelega. Garadkyyd. Vorošilov, Kalinin, aga no kui ülemad mängivad, ju siis alluvad ka harrastavad, siin ei ole mitte midagi imelikku, kui seltsimees Stalin juba mängis, kuidas seltsimees Kalinini mängija, seltsimees Vorošilov loomulikult mängivad? Natukene vaatasin selle mänguajalugu kindlaid reegleid loomulikult polnud kunagi ammu. Aga mingisugune reeglite alus nad kinnitatakse. Ja nad on 1923.-st aastast ning siis toimuvad ka esimesed ülevenemaalised võistlused. Ning 1928. aastal on juba Korodgyyd ülevenemaalise olümpiaadiprogrammis. Ning alates 36.-st aastast on korraldatud ka Nõukogude Liidu meistrivõistlusi. No eriti tugevad olevat olnud Moskva mängijat. Nii et siin Stalini huvi ja selle spordiala areng on ilmselt omavahel otseselt seotud. Nüüd vastates korrespondendi küsimusele, jätkab Artjom Sergejev seda loetelu, mis Stalinile pinget pakkus, mis teda huvitas ja seda me teame juba natuke ka nende suveresidents, ide kirjeldusest, mis meil kunagi oli. Et peaaegu Aablicatoorsena oli nendes hoonetes ka piljardiruum, vaevalt ta seal siis niisama oli jah, see mäng pakkus Stalinile rõõmu ja seda ta ka vahetevahel harrastas. Kuid ilmselt spordivaldkondadest või aladest vast kõige enam võis olla Stalin huvid tatud. No kuivõrd siin on tegemist tema variandis otseselt spordiga, aga selleks oli laskmine? Ei, Artjom Sergejev päris pikalt räägib sellest, et Stalin tegeles laskmisega. Et ta vahetevahel suisa harjutas. Ta kirjeldab ja räägib ka sellest, kuidas see välja nägi. Ta olevat võtnud lõhe padruni hülsi, paigutanud selle kuskile eemale mõne kõrgema koha peale ja siis seda ka pidevalt tabanud, nii et olevat olnud väga hea laskur, täpne käsi? Ei, Artjom jutustab ka ühe loo, mis temaga juhtus, see oli 1929. aastal, siis ta on kaheksaaastane ikkagi suhteliselt väike poisikene, et ta kätte ulatada. Aga trenni tuleb ju alustada noorest peast. Ja tegemist oli Nalczyki lähedal paikneva suvilaga. Ja kord olevat Stalin tema poole pöördunud küsimusega, kas ta lasta oskab. Mille peale Artjom väike poisike ütles, et natuke ikka oskan. Ja Stalin ulatas talle relva, ma ei oska seda relva täpselt kirjeldada, meelde jäi. Saksa firma oli selle tootnud, firma nimi oli Diana, nii et otsene seos Rooma jumalanna ka vist oli mingi vintpüssi ei ole tähtsust, ta pidi mingi selline olema, mida see väike poisike jaksas ikka käes hoida. Ning märklauana Stalin paigutas paberossi karbi. Ja Artjom ütleb, kirjutab, et ta tabas, sai pihta. Siis Stalin käskis uuesti, panin uuesti pihta ja nii see kordus mitu korda võtta. Ning seejärel vahetas ta välja Stalin suitsukarbi tikutopsi vastu, nii, märklaud muutus veelgi väiksemaks ja jälle mitu korda saab Artjom pihta. Ja seepeale Stalin võtab siis kõik selle kokku laosos Yahoscat lasta, aga hästi lasta, pead sa kogu aeg harjutama ja nüüd Artjom mõtles ja siis ta andis selle püssi. Ma ei tea, kas on õige termin, nii et asjatundjad, andke andeks, igatahes andis selle relva Artjomiga Ta kinkis talle ja ütles, et ta peab kogu aeg harjutama, nii et laskesport oli veel üks spordiala, mis Stalinile pakkus pinget. Ja seejärel küsib korrespondent, et te käisite Vassili Stalini pojaga ratsutamas ja suusatamas. Jagas teie vanemad, aga ilmselt huvi on tal valdavalt Stalini vastu, teid innustasid. Nii et kuidas siis oli Stalin Nende poiste harrastustega ja Serge vastab, neile meeldis eriti suusatada ja mäest alla lasta. Ja kuna suusatamine on meil olid niivõrd aktuaalne, siis pikalt ka kirjeldab, kuidas tol ajal see kõik välja nägi. Mingeid sidemeid ju ei olnud, jalas olid tavalised vildid ja need suusad käisid mingite rihmadega ja kummidega piltide küljes ja nii lasti mäest alla ja ta räägib ka sellest, et sageli üsna valusalt kukutada. D. Kuid mis oli selge, et mitte mingil juhul hädaldada ei tohtinud kunagi, Stalin polevat neid noominud, kui kellelgi poistest oli mõni sinakas kuskil silma all. Aga kui kurta või hädaldada, siis oli oodata väga niisugust ebameeldivat reaktsiooni ja seda polevat nad kunagi teinud. Ja eriti muidugi olevat poisikesed kannatada saanud. Ta räägib ühe loo ja selle loo aluseks on Stalini korraldus Lifatšovile. Seda nime kandis kunagi üks suur autotootjatehas ettevõtte. Et ligatšov sõidaks välismaale ja tooks sealt kaasa Ühe väikese sõiduauto. Miks ta pidi seda tegema? Sõiduauto läkski nõukogude konstruktorite-le, kes siis sealt võtsid malli toota Nõukogude autot. Ja hiljem ütleb Artjom Sergejev, staniline teadmata olevat see välismaalt toodud näidissuvilas ja talvel poisid kasutanud tahtsid seda kui jõuallikat, nii et auto sõitis, Nad kinnitasid ennast mingi köiega selle auto taha ja siis nii suuskadel libistasid auto järgi ennast, võib arvata, et suure kiiruga edasi ja sageli loomulikult kukkusid ja võib arvata. Need jäljed võisid kuskilt näos olla või keegi neist laukas nagu Artjom räägib, kuid jällegi siin ta ei täpsusta, kas Stalin ikka sai teada, kuigi eelnevalt ütleb, et Stalini ees seda varjati, et see auto seal oli, sest miks auto pidi siis seal suvilas olema? Jällegi, mis on tema jaoks oluline, et kunagist Stalin polevat teda neid noominud just nimelt nende nende vigastuste pärast ja polevat kunagi õelnud seda lauset, mida teised kodused olevat ikka öelnud lastele, kui nad lähevad välja tegelevad mingi ohtliku asjaga, ole ettevaatlik, seda polevat Stalini kunagi ühe. Ja sama puudutab ka ratsaspordiga tegelemist. Ja seal on veel eraldi lõik, mis praegu viib meid ajas küll natuke kaugemal, aga see seostub võiduparaadiga 45. aastal, et miks Stalin seda ise vastu ei võta. NUT tuntud fakt, et jõuda ei osanud ratsutada, aga Artjom väidab Artjom Sergeeeffed, noorest peast oli ta muidugi väga hea ratsutaja, aga millal tal oli hiljem aega sellega tegeleda. Ja inimesena, kes tahtis perfektselt tema aju suhtub muidugi stalinism väga positiivselt, ei saanud endale seda lubada. Perfektse hea ratsutajana oleks ta ilmunud punasele väljakule hobuse seljas. No see oli tema seletus ja tema põhjendus. Ei tea muidugi praegu jällegi ei ole see meie teema, kuivõrd need noorpõlve harrastused määrasid Vassili Stalini üldise huvi spordi vastu. Aga see on ju teada, et hilisemal ajal huvitas teda väga, jalgpall oli suur huviline ja ta oli ka Nõukogude Liidu Ratsaspordi Föderatsiooni eesotsas. Ja kunagi ammu-ammu sattusin arhiivis ka kirjavahetusele, tema ja seltsimees karatami Vaherguseksimas karatav, vastab seisva siili Stalinile, kuisele, föderatsiooni esimehele, kuidas ja seletab, kirjeldab, kuidas Eesti NSV-s hakatakse seda tähtsat ratsasporti arendama ja kui oluline see on ja nii edasi, nii et seos spordiga või vähemalt see huvi, et tema poeg, jaga kodus elav Artjom tegeleksid spordiga nose Stalinil ilmselt oli või vähemalt mitte midagi sellist, mis väidaks, et tal oleks midagi, selle vastu ei ole. Mis aga puudutab sport, eriti laiemalt, siis pärast oktoobri sündmusi oktoobrirevolutsiooni pööret, sellist mõistet nagu sport nõukogude maal ei olnud, seda ei kasutatud. Siis räägiti Disiitšeskajakultuurast kehakultuurist ja miks see on nii, kui vaadata neid esimesi kirjutisi tollest ajast, siis rõhutatakse just nimelt seda seost kultuuriga. Et nõukogude maal kõik see, mis puudutab keha arengut, see on kultuur, son, uue inimesena vormimine, see on inimene, kes on kaunis nii hingelt kui ka keha poolest. Ja 1918. aastal asutatakse Moskvas instituuti skulptuuri, hiljem kuuluse asutus, kust on ilmselt väljunud kümneid kümneid, kui mitte rohkem maailmameistreid, jaole ja võitjaid ja nii edasi. Ja kehakultuurialased nõupidamised tol ajal võib leida väga sageli, et erinevatel tasanditel neid viidi läbi ja ka 1922. aastal hakkab ilmuma ajakiri tuura, nii et kehakultuur, see on kõik väga oluline ja väga tähtis. Kuid seda üldist kehakultuuriga spordiga tegelemist tol ajal organisatsiooniliselt juhtis institutsioon, mille nimi on seep, Obutš võib-olla kunagi ka sellest räägime, mida see täpsemalt tähendab, kui seda dešifreerida sisse ampsi, oksjon. Sport teha kultuursele mitele sama abstraktne valdkond, vaid, miks seda on vaja, kuhu raamidesse ta läheb, see on siis sõjaline ettevalmistus. Ja see Obutš tegutses kuni 23. aastani ning sisuliselt peaaegu samasugusena taastatakse sõja alguses septembris 41. Ning see organisatsioon korraldaski kõikvõimalikke spordiga seotud üritusi. No näiteks 1920. aastal vaatasin, maikuus toimus väga paljudes nõukogude maa linnades spordikehakultuuripäev siis institutsioon hakkas korraldama ka esimesi Nõukogude meistrivõistlusi näiteks 21. aastal ujumises 22. aastal jalgpallis. Ja et see kehakultuur on oluline, sellele viitab ka asjaolu, et eraldi või spetsiaalselt kehakultuuritemaatikale olid pühendatud ka mitmed keskkomitee otsused, natuke ka neid vaatasid. Ja võib-olla ühed esimesed oli 1925. aastal see kandis pealkirja Osadahh Partsi Fablasti Physiižovski kultuurist, nii et partei ülesannetest kehakul kultuurivaldkonnas ja 29. aastal veel üks samasuunaline otsus. See oli ostiskult Turnungivisheenia, nii et köha, kultuuri liikumisest või kogu valdkonnast. Ja võib-olla osa meie kuulajaid mäletab, omal ajal tuli tegeleda niisukese märgi või niisuguse organisatsiooni või niisukese maja, teagi, kuidas seda täpsemalt defineerida nagu GTO normide täitmisega. Ja ta polnud ju ka mitte midagi muud kui kataff Turu-do abaroni SSSR, nii et kõik me pidime olema valmis tööks ja Nõukogude Liidu kaitsmiseks. Ja vaatasin, millal siis programm välja teeb, alati, see oli 1931. aasta. Aga need normid, mida tuli täita vaata, need on 37.-st aastast. Kuid ma arvan, et meie kuulajate seas pole väga palju neid inimesi, kes nõukogude maal 37. aastal neid norme pidid täitma. See oli siis Õnneks teine riik. Aga need normid, mida vähemalt minuealised täitsid, need kinnitati spetsiaalse keskkomit ja Ministrite nõukogu ühisotsus, aga siis ilmusid ju niisugused ühisotsused. Ja see on 1972.-st aastast. Et need asjad puudutasid suurt osa Eesti elanikkonnast, vaatasin veel mõned andmed. Seisuga esimene jaanuar 1976 olid Eesti NSV-s selle märgiga autasustatud või selle välja teeninud 142000 inimest, nii et tõenäoliselt on ka keegi meie kuulajatest, kes võib kuskil oma kapi sügavikust ehitusele märgi keteoon sinna peale kirjutada. Ja need olid need normid, mis tol ajal kuulusid täitmiseks. Et kehakultuur oli alates oktoobrirevolutsiooni järgsest ajast mitte lihtsalt harrastus või sport, vaid ka propaganda. Ja peamiselt kogu see spordivaldkond käiski propaganda all, seda kinnitavad kasvõi neid näiteid võib tuua lõputult. Aga praegu võiks mainida ainuüksi kehakultuur, laste paraade, mis olid ju väga suured ja tähtsad üritused. Ja esimene neist toimus punasel väljakul 1919. aasta mais. Kehakultuur lasi, tervitas isiklikult seltsimees Vladimir Iljitš Lenin. Ja ma arvan, et väga paljud inimesed on näinud ka dokumentaalkaadreid, nendest paraadidest või fotosid, kuidas nad Stalini ajal välja nägid. Ja kui tänapäeval kuskil neid suudetakse ületada, siis selleks riigiks on vast ainult Põhja-Korea. Ka selle ja nende paraadide kohta on olnud üsna hiljuti väga põnevaid dokumentaalfilme võimalik näha. Ja alates 39.-st aastast on nõukogude maa kalendris ka pidupäev, uus pidupäev, see on turnika. Algselt oli ta juulis vist ma loodan, et ma ei eksi. Aga tänase päeva seisuga pole see püha mitte kadunud, ta on alles ja ta peaks olema 14. augustil, nii et kõik inimesed, kes tahavad koos vene rahvaga tähistada kehakultuur laste päeva, saavad seda 14. augustil teha. Mis aga puudutas tol kõiki neid suuremaid spordiüritusi, kehakultuuriüritusi, siis tavaliselt toonitati ajakirjanduses sellest kirjutanud, et nad on ulatuslikumad ja osavõtjaid on rohkem kui olümpiamängudel, nii et kõik see, mis toimub läänemaailmas, kõik need olümpiamängud seal ei ole midagi. Ja sageli kriipsud, et iga alla, et Nõukogude maa, need ja need rekordid on tunduvalt võimsamad, vägevamat hüpatakse kaugemale, heidetakse kaugemale, visatakse kaugemale, kui seda on maailmarekordit Nõukogude maa on ka selles valdkonnas ees. Nendest kehakultuur laste paraadidest on ju veel kord väga palju fotosid, väga palju meeneid, märke, kollektsionäärid, neid koguvad, vahetavad postmark, tuleb meelde 46.-st aastast. Ja vastu võib olla üheaegne sihukesed, noh kõige ma isegi täpselt ei tea, kuidas seda võiks nimetada, aga aga minu silmi ees need inimesed ei olegi nagu inimesed ei ole ilus nii öelda. Aga nad meenutavad mingeid zombisi. See on tuntud foto 37. aasta Kehakultuur last paraadilt, kus on niisugune mattur, rivi, kiilaspäiseid, mehi, lihaselised, midagi nad seal kisavad parajasti. Ja kogu see, see foto ei, ei jäta meeldivat muljet. Kuid need kehakultuur, laste paraadid on andnud ka mitmeid hüüdlauseid, mis on läinud ajalukku kui näiteks 1935. aasta Kehakultuur last. Reparaadilt tuleb laus esmakordselt jällegi paljudele meie kuulajatest tuttav Stalin, Lutši trukt, peanyerov, Stalin, pioneeride parim sõber ja kus siis see hüüdlause ja nimelt selle paraadi ajal. Tegemist oli veel kord 35. aasta paraadiga, 30. juunil ta toimus. Ja punasel väljakul oli lilledest laotud Text privet, Vutšemmutroogu peani Äravdavarisus Stalin. Ja sealt ta lähebki käibele. Samast aastast pärineb ka kunstnik, järsku keegi on kuskil näinud, need rebrad nõukogude ajal ilmusid üsna sageli siin ja seal Aleksander sama Falovi maal kiirov võtab vastu kehakultuur laste paraadi. Ja 36. aasta paraadil kannavad demonstrandid plakatit, kus esmakordselt on tekst jällegi tuntud tekst, nii et see tekst, Cage, kultuur laste paraadilt. Nii et need kehakultuur lasteüritused on andnud meile väga palju nõukogude aegseid loosungeid. Stalini-aegseid. Ja see plakat teatas inimestele, et Spassiibatavarisus, Stalinu Sanašess liivajaid jätstva aitäh seltsimees Stalinile meie õnneliku lapsepõlve eest. Ja hiljem seda lauset kasutati obligatoorselt kõikides tekstides, kus oli jutt tus Stalinist ja lastest, Stalinist ja noortest, Stalinist ja komnoortest või Stalinist, pioneeridest ja nii edasi. Ja käibele, kuigi esimest korda nähakse seda lauset seal paraadil aga käibele ta läheb pärast seda massiliselt käibele. Kui 1937. sama aasta 23. septembri Pravdas ilmub artikkel pealkirjaga Stalini ajastu õnnelikud lapsed ja vot seal oligi see lause uuesti, aitäh seltsimees Stalinile õnneliku lapsepõlve eest. Ja tuntuks kogu maal says laus ju tänu plakatil olemas, seda kirjeldanud omal ajal suhteliselt põhjalikult kus Stalin on kujutatud suur lillebukett käes. Nii et ühes käes on ta lillebukett ja selles on tal väike tüdruk, keeli mark Kiisova. Sellest keeli Mart Kiisa vastu oli meil kunagi pikalt juttu tema saatusest ja vot see on täitsa kuulus plakat, kuhu siis alla oli kirjutatud see tekst. Ja enam-vähem samast ajast on ju ka see teine tuntud laus. Ta ei ole otseselt kehargultuurlasta paraadiga seotud, tan seotud hoopis teiste tegelastega, aga nemad sangarlikult mitte ei tegutsenud spordiväljakutel vait, põldudel need osta Haanovlased. Ja see on kuulus lause, milles Stalin ütleb esimesel üleliidulisel töölistest Ahanov lasta kokkutulekul nõupidamisel seitsmeteistkümnendal novembril 1935. aastal. Ja selle laos täielik variant. Ta oli Rits taala Lutschetavaarichi ja hiljem Kaupsetavarich ära Šveits alevisse lei. Nii et elu on muutunud paremaks ja elu on muutunud lõbusamaks. Aga ei ole vaja vist meelde tuletada, mis aastase 1937. oli. Ja jällegi võib-olla laiemalt nõukogude rahvamassid said selle lausega tuttavaks, kui hakkas kostma igalt poolt Alexandra Rovi muusika, jääbeedevkumatši sõnad laul. Ja selles laulus otsisin ta ülesse, on read. Hoodžetsasseinia peatnaistranoi Stalinu Krikmats, Spassiibarad noi veelkord ei ole eriti hea deklaamatar, aga no enam-vähem tahaks kogu ääre toomaana hüüda, seltsimees Stalinile ärrita kallis norrald, no ei lasta siis olla meil kallis ja vot seal refräänis tuleb siis sama lause Šveits lutše Šveits taala misse Leis. Ja kui vaadata, millal toimub esimene sõjajärgne kehakultuur, laste paraad, see on 12. augustil 1945. aastal. Meeldetuletuseks, et mõned päevad enne sõda kuulutatakse sõda Jaapanile, Nõukogude Liit astub sõtta Jaapaniga ja kuupäevad, kuues august ja üheksas august olevast enamusele meie kuulajatest tuttavad, need on Hiroshima ja Nagasaki tragöödia kuupäevad. Ja vastuseks, nagu sellele toimub Moskvas ameeriklastele pomm. Aga meil olla võitmatut Nõukogude inimesed, toimub suur kehakultuur, laste paraad. Osavõtjate arv olevat olnud ligikaudu 23 24000. Nii et võib ju ette kujutada, mis paraad, see on. Tavaliselt ju natukene meie sõjaväe paraadidel on üle 1000 inimese 1000 300500 umbkaudu andisse Arv, nii et seda võiks korrutada. Et kujutada ette, mis on 23000 ja kogu see üritus olevat kestnud neli tundi ja 40 minutit. Nii et sellega näidati, et meie kodumaal on ju inimressursid ammendamatud. Nii et see oleks hästi lühike, niisugune ülevaade ja võib-olla natuke nendest seostest, mis on Stalinil spordiga nad ei ole võib-olla otsesed, suur spordimees Stalin ju ei ole ja ei saa ka riigijuhil olla, aga sport pole talle kaugeltki mitte midagi võõrast. Ja vähemalt tähelepanu kehakultuurile ja spordile tol ajal just nimelt kui üheks oluliseks propagandavahendiks vahendiks, et valmistada inimesi kaitsma kodumaad, nagu tol ajal öeldi, seda vaieldamatult oli. Ja sellega võiks ka praegu lõpeb võtada, et järgmine kord tulla juba oma põhiteema juurde tagasi.