Hans Pöögelmanni sündis Viljandimaal kehvik talupidaja perekonnas lastes tuli ta ainukene ja esimene lugu kõigil. Küla lastel tuleb varakult hakata oma vanemaid põllutöödes ja ka kodustatides aitama, nii, aga Ants hakkas varakult kaljas käima ja emale abiks olema. Ta õppis Paistu kihelkonnakoolis siis Põltsamaa Aleksandrikoolis, kus Jaagup Tamm oli tema õpetajast ja võiks öelda, seal ta hakkas ka luuletakse, tegime võiks öelda, et et Jaagup Tamm avaldas tema kui luuletaja tema peale mõju. Ta väga armastas ja austas Jaagup Tamme. Pärast kooli lõpetamist läks maale külakooli õpetajaks, noor poiss oli 17 aastat vana. Seal teda, noh, quite sel ajal kästi palve pundisi pidada, aga siis juba tema oli usuvastane, vahest naeris, kuidas ta oli neid vana idikesi kiusanud, seal ütelnud nende niiskussõnad naljakalt ette. Et need läinud kõik segamini ja poisil tegi, see jääb meelde, aga siis ta seal organiseeris laulukoori, siis näitemängus mängisid kaasa. Mäletan, ta rääkis kunagi, kui ta seal mänginud ja seal on olnud tema niisugune osa, kus on pidanud väga haige ja nuh kahvatunud olema ja parajasti, kui ta oli näitelaval Tuudi temale väikene tähetine, et ta ema on suremas. Ja kui ta selle tähekese ta väga armastas oma ema, kui ta selle tähekese sai. Aga täpselt ma ei võinud näitemängu pooleli jätta ja ta oli kahvatum selle üle tema suremas on. Ja siis tulnud see näitemäng iseäranis hea välja. Muidugi, ema oli väga kaua haige, sai terveks. Sõltuma läks Viljandis enne Viljandisse pärast ostes oli Telegraphi ametnik ja sealt läks tema Tartu Postimehe juurde juba siis Tallinnas ilmuv Teataja kutsus ta oma juurde tööle. Seal ta muuseas tüütas ka pildiga, siis ta teab ta juurest seal. 1903. aastal sõitis Saksamaale. Siin on väga palju ja seda küsimust kunagi puudutatud, MIKS TEMA nimetaks õppima Saksamaale miks ta ei võinud minna Peterburi või Tartu? Siin on niisugune 100 vist keegi ei tea. See on oli niimoodi, et vot tema õppis Aleksandrikoolis, aga seenel ei olnud veel gümnaasiumiprogramm. Ja ülikoolidesse võeti, vastaks nagu tänabe võetakse, hetkel on keskkooliharidus, temal seda ei olnud, ta Tartus küll õppis ka ise tahtis, tartlasin Tartus sinna ülikooli minna, õppis ja tegi juba tööd, aga kas ja keda politsei taga ajas ühte lugu, nüüd ta poleks saanud, muud ikkagi mitte. Ja sellepärast sõitis tema siis Leipzigis kaubanduse instituuti kus võeti tema sisse. Siis aga et selle kaubanduse instituudil oli side leipzigi ülikooliga siis tema võis vabalt alati käia seal kuulamas ülikoolis, nii et et ei tea, mis ta nüüd rohkem ka sellest kaubanduse instituudist või ülikoolist, vaevalt et ta oleks üldse läinud kaubanduse alal, aga vist et see oli see ülikoolid, ta sai sinna minna. No ja siis muidu muidu vaevalt küll tema niisuguse ajakirjaniku iseloomuga ja vaevalt et oleks kaubanduse alal ei läinud üleüldse. Siis ta kuulas seal leipzigi ülikoolis filosoofiat, kirjandust. Isegi sõitis Berliini, kus ta kuulas karskuse küsimusi Saksamaal, kui ta seal õppis ja kuulas seal loengud ülikoolis edasi, hakkas tema uurima Marxi ja ta ise Marxi, Einglasid saia, teisa sotsiaaldemokraate ja vene filosoofisi. Siis ta ütles, et mida rohkem ta Marxi õppis ja uuris, seda rohkem ta veendus, et Marxi lõigus on ja ta võttis Marxi vaated kõik omaks, mis talle jäivat elu lõpuni. No aga et tema kodus sai vähe raha õppimiseks, siis ta pidi peale õppimise ka kirjakesi tegema, et ennast üleval pidada. Siis ta räägib, et ta on võtnud täitsiks omale pisikese toakese isanud mööblit mööbliga tuba võttes oli kallis ja ostis kauplusest tühjas pakastis, tegi mulle sellest ise, no üks kirik kirjutas lauaks ja teine siis tooliks. Ase vist oli seda, ma ei mäleta. Et niimoodi ma ise mõtlen, vahest, kui ma näen noori, kui nad õpivad ja nendel pahasti läheb, siis ma mõtlen, et kuidas õppis vanasti ja kuidas õppis pühadel missugustes tingimustes? Vaata nüüd on inimesed saavad stipendiumi ja kõik ja teinekord ka ei lähe. Man kirjutas majanduse teaduseõpetuse raamatu siis seal Saksamaal, mida ta saatis järk-järgult Eestisse kirjastustele. Siis ta tegi seal luuletusi, kirjutas brošüüre ja ta tõlkis rumanisi. Tema valdas väga hästi eesti-saksa vene, inglise ja prantsuse keelt isegi natukene hispaania keelt. 1000 905. aasta lõpul tuli ta kodumaale juba veendunud arksistina. Astus Tallinnas parteisse sotsiaaldemokraatide parteisse ja hakkas aktiivselt parteitööd tegema. Ja muidugi kirjanduse alal ja ajakirjanik 1000 906. aastal sander, vaat kui tema tuli siia tagasi ja läks parteisse tema aktiivse töö pärast. Ja juba äratas nende sandarmide tähelepanu ja nüüd hakkasid teda taga ajama need, ta pidi minema Petrogradi ja seal jälle ja siis ta läks põrandale. Ta rääkis ühte niisugust juhtumist, aga ma ei mäleta, kus see oli. Oli olnud tööliste koosolek kusagil suur koos paljult, rahvast koos. Ja tema pole näinud. Ma arvan, et on tulnud uksest sisse korraga tulnud, et töölist hakanud teda kõnetoolid ära kiskuma, võtnud ta õlale minut aknast välja. Väljas aknal tuli hobune riiega panutasina rebel heina, viidi ta linnast välja ühe sugulase juurde. Sel korral ta päästeti sander mitte käest. Aga. Ikkagi ikkagi nadi janud temale rahu ja nii pidi ära minema. Ta läks enne Soome, seal jälle, jätkas oma tööd, siis läks Prantsusmaale ja sealt Inglismaale ja Prantsusmaal taliaasta jooksul. Et oma aega mitte surnuks lüüa, nagu öeldakse, ta hakkas Sarbunne ülikoolis Käima kuulimas neid loengud jällegi filosoofia kirjanduse ajalooõiguse teadvusele. Nii et vot tema niisugust haridus ja huvi tulid hirmus laiali. 1908. aasta sügisel tuli ta kodumaale. Et jälle jätkas oma endist tööd ja vangistati, siis saadeti Siberisse neljaks aastaks Ameerikasse. Asutati Eesti töölised uue ilma, see oli 1909. aastal, see oli nädalaleht. Tema esimeseks toimetajaks oli Pieter Speek, Hans Pöögelmanni kolmas toimetaja. No tema ütlema, kui kui kommunist juba muide selle all enamlene võttis, andis lehele teise kommunistusi suuna selle tagajärjel, et ta väga nii osav ajakirjanik oli. Leht läks elavamaks. Lugejate arv tõusis ja formaadis läks lehte suuremaks. Uue silmas oli. Palgalisi tööliste töölisi saan juba palju maksta, kusagilt äpisele lehele ei saanud. Need palgalist oli seal ainult toimetaja ja ladu ja ja kumbki saivad 15 dollarit nädalas. Kuna Ameerikas rätsepad näitasid saivad kuus dollarit päevas. Nii et sellest näitab, kui palju siis sai vähem seal isegi olnud oma telefoni ei saanud pidada telefonini sisse, seal oli nii, et palju tööd tegime ära ühiskonna töödena inimesed, eestlased, kui elad küll seal ja võib-olla valdad keelt, aga ikkagi kisub sind nii omaste oma suguvendade-õdede poole siis see uus ilm, missuguse iga reede neljapäeva õhtu läksivad, siis nokkis tahtsivad muidugi paljud tahtsivad eestlast sinna uude, ilma selle suur pikk laud antipulgad kätte, et lehte kokku panna, Valtsida. Noh, see oli niisugune lõbus töö, ajasid juttu ja ei pannud tähelegi, kui lehte info koos oli seal, siis nad isepanijad, margid pealaagrist peale klipist ja ja viidi ära. Nii et Ants püüdlemad sõitis Ameerikasse oktoobris 1911 mina Eidunutega, mina sõitsin enne teda Ameerikasse ja ma ei läinud mitte New Yorki, vaid sõitsin tantsinud mütsiga, nii Michigani osariiki olles seal aasta tahtsin minna, seal ei olnud eestlase üleüldse, kus ma olin, tahtsin minna ka oma suguvendade-õdede poole ja sõitsin ajutiselt siis sinna New Yorki ja seal uue ilma juures, kui ma sinna läksin, see oli ainuke meie niisugune kokkusaamise koht. Eestlastel. Läksin õieti tahtsin raamatut lugedes, nendel oli seal eestikeelset raamatut, väikene raamatukogu oli ja kui ma sinna läksin ja küsisin sellest, et ma raamatut mind juhatati, et ma peaksin sellest rääkima. Hans Pöögelmanni leiad tema käest küsima. Seal Meie saime tuttavaks, mis lõppes abiellumisega nüüd peale uue ilma, TÖÖ Berman töötas fil pärlitzi nimelises keeltekoolis vene keele õpetajana. Peale selle ta õppis ise ehitusinsenerikursustel, mis talle ka pooleli jäi. Meie kodumaale tulekuga. Seal ta kirjutas ka, tegi kaastööd Narva kiirele ja saatis lille pahile. Tühjastajatele 17 aasta, kui saar kukutati. Varajaste olin ma haiglas, ta tuli sinna suure hurraaga. Ta ei küsinud ka, kuidas mu tervis on väga. Hõiskas, et tsaar kukutatud pärast 1900 seitsmeteistkümne. Aasta. Veebruarirevolutsiooni kutsus Tallinna bolševike organisatsioon müügil manni kodumaale tagasi.