Mikrofoni ees on Tallinna Polütehnilise Instituudi professor Johann Vaabell töötades pärast 1940. aasta juunipööret Eesti panga presidendina ja hiljem rahanduse rahvakomissari esimese asetäitjana puutus ta sageli kokku Johannes Lauristiniga. Minu kokkupuutumisest Johannes Lauristiniga ei olnud kuigi pikaajalised. Nad algasid alles 1000 90 40. aasta juunipöördega. Siitpeale osutusid Nataga õiges sagedasteks ajajärk. Peale juunipööret oli keerukas ülemineku ja vastutusrikas uue loomisajajärk. See nõudis kõigilt eriliselt pingelist tööd ja seda pingelist tööd tulid kiustuda kaadriga, kellel ei olnud küllaldaselt praktilisi kogemusi tööks uues olustikus. Kõik see seadis meie riigi ja partei juhtivate töötajate ette erakorralise ülesande jälgida vahetult riigi ja majandusaparaadi tööd, suunata konkreetselt seda teostada täpset kontrolli kogu töö käigu üle ning selle kõrval õpetada, abistada, kasutada. Seda ülesannet tuli täita ka Johannes Lauristinil, kes algul oli Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee esimeseks sekretäriks. Hiljem Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi rahvakomissaride nõukogu esimeheks. Selle kõikehaarav ülesande täitmisel. Johannes Lauristin osutas jooni, mis on omased tõelisele nõukogude inimesele ja väärikale partei Casandikule. Püsib mälestuses Sügav imestus sellest kohusetundest ja väsimatusest, millega Johannes Lauristin täitis sellist ülesannet. Ta tähelepanu oli koondatud ühtlaselt kõigele olulisele, riiklikus ja majanduslikus tegevuses. Arvestades seltsimees Lauristini suurt töökoormust, märkisin kord vajadust lahendada võimalikult rohkem küsimusi oma tegevusalal. Tema lähimate kaastöölistega. On vaja, et kõik meie juhtivad töötajad oleksid teadlikud töö käigus kõikides lõikudes, eriti teie tegevusalal, vastas seltsimees Lauristin. Kuid see ei tähenda seda, et mina võiksin sellest tööst eemale jääda. Minu märkusele, kas ei lähe tal raskeks, kui olin sunnitud teda sageli tülitama, ta vastas. Nüüd peame töötama igaüks, mitte ühe ka mitte kahe, vaid kolme, nelja inimese eest. Teisiti ei suuda meie täita oma kohustusi töötava rahva ja partei ees. Nii jätkasin minagi küsimuste arutamist otseselt temaga. Töökäigu jälgimisel informatsiooni esitamisel küsimuste arutamisel ei esinenud seltsimees Lauristini juures mingit bürokraatlikkust. Küsimuste lahendamisel ei mindud kunagi mööda juhtiva kollektiivi arvamustest. Küsimuste otsustamisel oli seltsimees Lauristinil ülimaks käsuks õige poliitilise suuna kindlustamine A järgu konkreetsetes tingimustes. Ning selle tõttu olid tema otsused alati selged, kindlad ja rakendatavad. See äratas meis kaastöödedes sügavat austust Johannes Lauristini kui nõukogude võimu ja kommunistliku partei tõelise esindaja vastu ning kutsus esile usaldust tema juhtiva tegevuse suhtes. Tema otsused näitasid meile õiget töösuunda. Tema juhised ja nõuanded õpetasid meid ja lõid aluse meie endi töö enesekriitiliseks hindamiseks. Johannes Lauristini kasvatavat mõju mitmekordistas veel teine väärikas joon mis oli omane temale kui nõukogude inimesele ja partei liikmele. See oli temas sügav veendumus nõukogude ühiskonna ees seisvate sihtide õiglusest ja nende realiseerimises seaduspärasest paratamatu, sest tema jõuline ja ennastsalgav võitlustahe töötava rahva eluliste huvide eest tema vääramatu usk töölisklassi võitmatuse jõusse. Kõige juures, mis oli, jäi Johannes Lauristin igasuguses olukorras äärmiselt tagasihoidlikuks. Millalgi tõstnud ta esile oma isiksust, oma teeneid igasuguses olukorras jäi ta suure partei kollektiivi väärikaks esindajaks. Usaldus ja austus partei vastu olid temast nii sügavad, et seda võis mõista igast tema sammust. See õpetas ka meid mõistma partei ülesannete suurust töörahva võitluse juhtimisel uue ühiskonna eest hindama partei kollektiivset mõistust. Ei saa unustada ühte kõnelust seltsimees Lauristiniga sel teemal. Natsionaliseeritud pankade töö korraldamisel ja natsionaliseeritud ettevõtete tegevuse rahanduslikult kindlustamisel tekkis palju väga keerulisi küsimusi, millede lahendamine eeldas sageli muuseas ka laialdasi erialalisi teadmisi. Seltsimees Lauristin ei olnud kunagi spetsialiseerunud neis küsimustes. Ometi lahendas ta neid küsimusi sellises selgusega ja kindlusega, nagu tegeleks ta oma lähedasel erialal. Asetasin talle küsimuse, kuidas ta seda suudab. Ta vastas viivitamatult. Partei abistab partei kogemused õpetavad. Selles vastuses peegeldus veendumus ja siirus.