Käsil on põllutööd. Mõnes paigus haljendavad juba värsked orasepõllud ja sarve kandjadki laudast välja karjamaale lastud Tarvastu vallaski teistmoodi kuid seal haritakse ka rahva vaimsuse põldu. See on aastakümnete jooksul sööti jäänud. Ka see on vaja haljendama panna. Praegu on käsil Tarvastu muuseumi rajamine. Vallavalitsus leidis selleks sobilikud ruumid ja järjekindlad tuuakse sinna ka eksponaate. Neid on kogunenud juba kenake hulk, aga ei, küll küllale. Liiga tee. Muuseumihingeks on Leida Vaher ja tema truu abiline Kaarel Mäeorg. Tarmukad, inimesed. Nende askeldus jälgides ja juttu kuulates ei saa arugi, kuidas aeg kaob, kuid mitte asjatult. Nende juures saim teadmiste poolest palju, palju rikkamaks. Nüüd ma näiteks tean, kust on pärit Tarvastu nimi. Kaks legendi ma räägiksin 11. Kui 13. sajandil ehitati Tarvastu kirik siis ehitati tema vana Tarvastu hiie vastu otse. Ja rahvas hakkas ütlema taara vastu. Ja kui seda kiiresti öeldi, siis tuli sealt välja Tarvastu. Teine versioon, milles kirjutab vana kirikuõpetaja, Jurmala ma kiriku mälestusteraamatus on selline, et kunagi laiusid siin tohutu suured metsad ja nendes metsades elas ürgveis tarvas ja Tarvastu on siis tulnud selle ürgveise Tarvasse nime järel. Tarvaseid on muidugi olnud, sest isegi nende luustikust on osa Viljandi muuseumis. Aga kui palju neid siin oli ja kas tõesti sellest tekkis nimi või tuli sellest taara vastu kiriku nimest? Seda me ka ei tea, aga minule meeldib igatahes selle taara vastu rohk tore nimi. Ja seda küll. Ja ma arvan, et Tarvastu elanikud on ise ka sellega väga-väga rahul. Jah, oli ju aeg, kus siin taheti kolhoosile panna imekaunid nimesid aga Tarvastu rahvas jäi endale kindlaks ja meil oli Tarvastu kolhoos. Ja see nõudis ükse kovi saadust, visadust nõudis ja, ja võib-olla isegi tugevat visadust, sest siis käidi väga peale, et pidid olema väga kaasaegsed nimed. Seda vana ei hinnanud mitte keegi. Omal ajal olid väga uhked Tarvastu tüdrukud. Mihkel Veske kirjutas omal ajal trükikirjas, et Halliste hobused Tarvastu tüdrukud on Eestimaal kõige ilusamad. Küllap nad olid ka ilusad, sellepärast et nende kaasavara oli 1000 hõberubla. Neil oli palju kavalere, aga Tarvastu tüdruk pidi olema parajalt paks, jämedate jalasäärtega. Siis ta jõudis tööd teha. Suka Nad olid omal ajal niimoodi kootud, et neid sai ära polsterdada, et sääred oleksid paksemad. Ja kui mindi kiriku juurde, siis pandi pluusi, olla kasuk vest, siis oli palav ja soe, siis olid paled hästi roosad, sest tüdruk pidi olema klaari ja roosa näoga. Ja nende Tarvastu tüdrukute pärast löödi lahinguid keelses kavaleri tuli siit ja ja üks vanemaid rahvalaule ongi seotud lahinguga, ta armastab tüdrukute pärast meie härma sõja laul. Selles laulus on selline Tarvastu Holstre poisid lõid Ärma talutüdrukute pärast lahingut. Nii et vanu helkoli taeva peal, nagu ütleb laul, taevas punetas, katus oli nii suur, aga lõpptulemus oli see, et Holstre poisid küll võitsid, aga Nad ei saanud ka peretütre sängis. Tüdrukud ajasid nemad lihtsalt nalja tehes laiali ja lahing oli olnud asjata. Tarvastu mehed olid hästi töökad, Tarvastu talud olid suured ja rikkad ja väga palju kasvatati ka ilusaid hobuseid. Tarvastu peremehe uhkuseks oli ka hobune ja mis Tarvastule veel iseloomulik on, et siin oli väga palju vaimuinimesi ja suurt rõhku pandi haridusele iga peremees, vähemalt ühe poja, koolitas. Jah, siit tuli palju kultuuritegelasi kes oma hilisema tööga panid aluse väga paljudele asjadele. 1858 tuli Tarvastusse kestriks Hans küünar. Ja juba ülejärgmisel aastal 1860 avastada esimese rahvaraamatukogu maale avaliku raamatukogu. Ta viis Tarvastu koori- ja pasunakoori, nagu siis nimetati esimesele üldlaulupeole. Nii et Tarvastu rahvas on laulnud ja mänginud palju ja esimestel üldlaulupidudel on võistulaulmisel Tarvastu koorid ja pasunakoorid saanud esimesi teisi ja kolmandaid kohti. Tarvastu koor oli esimene, kes laulis kuulsaks laulu või õieti esmakordselt esitas laulu ja Eestimaa su mehemeel pole mitte surnud veel. Seda tänapäeval ei olegi kuulda olnud. Ei ole, ainult meie oleme nüüd väga julgelt seda laulu laulnud, kui me oleme jaanipäeval tulnud vabadussõja mälestusmärgi juurde, vaat siis me uhkelt laulmised. Sest selle on Tarvastu inimesed esimest korda toonud. Eestimaad. Muusikaeluga ma olen kursis oma vanemate kaudu, sest minu isa ja vanaisa ja mitmest põlvkonnast on olnud muusikamehed jaam võtnud osa nendest laulupidudest ja võistulaulmisest ja mängimisest, sellepärast see on minule hästi südamelähedane Tarvastu kultuur, kuri lugu ja vabadussõja ajal siis võttis vanaisa kätte oma kolme pojaga, läksid vabatahtlikult vabadussõtta, siin muuseumis need pildid ka. Ja mängis orkestrites. Tarvastu valla maadelt on pärit kaks kuulsat meest. Üks konnäitejuht ja näitleja. Teine kui helilooja ja koorijuht Juhan Janss Simm. Simmide kodukoht. Simmi tuulik on praegu veel alles ja sinna on lasknud ennast mattaga Ants Simm oma kodutalu maadele. Juhan Simm lõiviisi, Ammaidma ilmann tuhandit ja rahvitmitmitmiljonit üits ainus Mulgimaa Hendrik Adamsoni sõnadele. Ja sellesama laulu eest me peame, oleme ikka Simmine ääretult tänulikud. Simman käinud siinsamas Tarvastu kihelkonnakoolis, küllatan siit saanud ka oma esimesed muusikalised alged. Ja loomulikult me ei saa mööda minna ühest mehest, kes on Tarvastule nime teinud tervesse Eestisse on Ado Reinvald, kes on teinud siis laulu, kuldrannake ja palju palju teisi, mida ka kogu eesti rahvas pidevalt laulab. Kui me küsime inimeste käest, et kes on selle laulu sõnade autor, Mats alati on tubli mees. Mitte keegi kunagi ei tea, aga see oli Ado Reinvald, kes kõrtsis ise laulis, selle laulumaa. Aga Tarvastu mõisnikuga vedas ta omal ajal ka vägikaigas Stahli kamis, jonnakas kui võiks öelda talupojalaulik, nagu tema oli. Aga ta oli nisuke isemeelne ja tema käis läbi, Jakobson ikka püüneriga hurda, aga tal olid kõik need ärkamisajas suured mehed, tuttavad ja sõbrad. Peab ütlema, et eks Tarvastu oli kena ärkamisaegne kohakene kus pandi alus nii mõnelegi ettevõtmisele, mis pärast said tervele eestimaale uhkuseks. Tarvastus oli ka oma ööbik Aino Tamm. Jah, Aino Tamme kodus helises muusika helisesse muusika looduses. Kui ema viis hälli heinamaale, kandis kiigu kesa peale ja seal kukkusid käod ja laulsid suvi, linnud. Ja selle laulu on ainutamm viinud puhtas eesti keeles. Terve maailm ette, kui võiks nii-öelda Euroopasse. Temast sai kunstlaulja ja tema hinges idanesid juba lapsepõlves need iluhelinat ja Neita viiski ühte riiki teise riiki ja kolmandasse. Ja kui Aino Tamm oli veel nooruke, siis ta kuulis Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi maja avamisele pühendatud õhtul, kuidas laulis Carl Robert Jakobsoni juudi. Ja kui see kontsert oli lõppenud, siis oli Aino Tamme hüüdnud, et ka mina tahan nii laulda. Kas mina saan ka ükskord nii laulma? Ja see soov temal täitus? Lauljaks ta sai, sel ajal nimetati seda kunstlauljaks, ta käis laulmas sind Tarvastu kirikus, laulis oma inimestele ja teda toetasid nii Karla August Hermann kui Miina härma. Õpiste. Itaalias ja tema on viinud Eesti laulul Euroopas. Ta oli võimeline laulma kuues keeles. Aga ta armastas laulda palju omas armsas eesti keeles. Ja tema laulis väga palju eesti rahvalaule, tema seadiski omale kena ülla eesmärgi viia eesti rahvalaul teistesse maadesse, tutvustada seda teistele rahvastele ja laulda oma emakeeles. Võib-olla annavad need andeks, kes laulavad inglise keeles, aga kõigepealt peaks siiski oskama laulda eesti keeles. See on emakeel. See on meie. Kaunis, ja mille me tükime ärakustama meile, eestlastele on väga tuntud laul mu meelel kuldne kodukotus millele Andres fännid pani algul pealkirjaks, kallis kodus. Ja lapsepõlvemaastikud olud ja inimesed, need ju küsivad iga inimese hinges terve oma elu, need on kaua meeles ja kujuneks kunstilise, kuhu me võimega inimene siis on need talle väga rikkalikuks allikaks tema loomingus. Ja nii on see olnud ka Andres Renitel. Tema on oma lapsepõlve mängumaa pannud kirja selles kaunis luuletuses mis on saanud Tarvastu rahvale pühaks. Ja mitte ainult armastav rahvane, seda enam lähevad kõik. Ja see vaibunud talu, mida enam olemas ei ole, kus sündis Andres rennid, käiakse ligidalt ja kaugelt käiakse ka välismaalt ikka laialgi vil vaigul kitsi tammel. Aga ma mõtlen, et kas meiegi käiksele tee ära, seal on kuidagi hingel palju kergem olla kuskil mujal. Ka mina tulen teiega kaasa, sest see on minu kodupaik. Oleme Riniti ausamba juures. Mustla keskkooli ettevõtmisel püstitati kivi, avamisel oli veel vanakoolmeister Lättemäe Andres, kes pidas siin ka kõne. Sel puhul. Vaigo talutähiseks oli kaua ka üks ilus kask sest kui Andres ränniti ema Anu siia teenijatüdrukuks tuli siis juhtus nii, et perepoeg Jaan tõi metsast ühe kase, istutas maha ja ütles Anule, et kui see kask kasuma läheb tahad sa siit talult mehele. Aga kui ära kuivab, sussi saa, kas kasvas ja anus, sai siia tallu perenaine. Ja see käsk kasvas väga kaua. Kuuekümnendatel aastatel oli ta veel täitsa olemas, aga siis tormi tulemusena teda enam ei ole. Mälestusmärgist pisut pisut piimal on kivivare õieti kivihunnikut. No need on siin kõik endised vaigu taluhooned, mida enam ei ole, ainult kiviahervaremed tähistavad nende kohta ja see mälestusmärk on püstitatud elumaja kohale. Ahju asemele. Jah, see on omamoodi püha paik, siin käiakse, aga Renitite järglasi siin enam ei ole. Ainult Abja kandis elab üks naine, kellele Andres rännet oli vanaonu sest Andres Serenity isa tuli siia apsast umbes kolm põlvkonda tagasi. Ma arvan, et küllap neid on rohkemgi Eestimaal, aga nagu lauluski on öeldud, kõik nad on ilma laanen laiali, mina olen nende järglastega isegi koos koolis käinud, aga kust nad on, enam ei tea, siinkandis neid enam ei. Ja talu lagunes, omanikku ei olnud ja Andresel endal lapsi ei olnud ja minu teada ei olnud täisega. Andres ei olnud ka peremeest oleksid kodust välja, tema vend jäi siia peremeheks, venna järglased olid siis jah, Kedasid seda nädalat. Aga muidu Andrese kohta võib öelda, et tema oli ainult kaks aastat vallakooliharidust saanud. Aga ta oli iseõppija. Ta tutvus Jakobsoniga, töötas koos lilli suupurgiga Linda toimetuses ja nii kirjutas ta omad luuletused, oma mälestused. Ja see üks kallis kotus. See sai kuulsaks üle Eestimaa. Läheksime siis mäest alla mööda kopli PRO, kus need lapsed paljajalu paterdasid, läheme seda teed pidi laiakivile ja seal vaatame piirikese mäe käigus külalaadse kiiksive. Olemegi selle laia kivi juures. Tõepoolest, kivi on lai, ühtlane ja maha ka peaaegu et ühekõrgune ja ilus mängupaik. Jah, kui me oleme siin käinud inimestega, kes on tulnud kaugemalt Eestimaa paigus ja varem kunagi ei ole käinud, siis tavaliselt nad otsivad midagi suurt. Eestis on palju suuremaid ja laiemaid kive, aga ühestki ei ole tehtud niisugust laulu, mis oleks läinud iga eestlase hinge. Niimoodi võib ka väikesest saada suur. Väikeses suur ja sellel laial kivil on käima pruutpaarid oma pulmalistega. Siia kivi juurde on nad tulnud meenutama oma lapsepõlve. Siin on pakutud ulmalistele ilusast korvist valge rätiku alt kama käkku. Ja siis on need pulmalised kõik siin oma laulueksami ära teinud ja laulnud kodukotuse, et neil oleks täpselt sõna-sõnalt peas. Ma vaatan seda kivi küll, siin võis olla lastel hea mängida ja kui seda kujutleda, et siia kivi peale mahtus neid väikseid mudilasi ikka terve rida. Ja ümberringi lilled. See koht on väga ilus suvel, siis kui on haljas ja roheline. Ja mulle meeldib ta selle poolest, et siin ei ole mitte midagi kunstlikult tehtud, vaid see on kõik loodus praegu momendil ümber selline nagu ta olnud meeldib, on see, et te olete osanud need ilusad paigad kõik ära piirata aedadega. Oli niisugune paratamatus, sest kolhoos oli siia ehitanud oma karjalaudad ja loomad. Alul käisid siin lai kivil, aga pärast siis hakati sellest aru saama ja sellele paigale aed ümber tehtud, et loomad lausa siia peale. Ja nüüd ongi meie ees piirikese mägi. Kui ühelt teisele vaadati, siis paistsid Aino Tamme sünnikoht, Martin Kleini sünnikoht. Aga kui me nüüd vaatame seda piirikese mägesis? Lausa kurb tunne tuleb südamesse. Me näe muudkui kolhoosi karjalautu. Kurb, aga lauda ehitajad olid ju ka Tarvastu inimesi. Kas nad selle peale ei mõelnud? Sel ajal lähtuti nähtavasti ainult majanduslikest kaalutlustest, sest siinkandis on sellised saarekese põllud, mida raske oli harida ja hakati rohkem karjamajandust ja karjamaid tegema ja ju siis leiti, et siia oli kõige parem need karjalaudad ehitada, kuigi nad oleks võinud ehitada kasvõi 100 meetrit kaugemale seda piirikese mäge ei oleks ära rikutud. Siin olid toredad kadakas, et karjamaad, talude kiviaialapsena, siit sai üle käidud marjule vanemad, aga iga kord, kui me läksime laiakivist mööda, siis me võtsime lapsed jalad paljaks ja käisime laia kivi pääl, sest kingade ja saabastega ei võinud laia Kivillen astuda. Mul on nii meeles kui natuke rohkem, kui aasta tagasi käisid siin Tartu Tarvastu, mulgid ja nendega kaasas oli Helmelane Lembit Eelmäe. Ja ta ütles, et see on temale jätnud nii suure elamus, et tema sai olla laia kivi peal. Seda, mida ta teadis ainult laulust. Samal ajal olite arvastus, silt teeviit Aino Tamme sünni kohta Andres Serenity sünni kohtan korraga võitise teeviit ära. Ja ei ole praegugi veel üleval. Tehke uuesti, see on juba olnud vallavanemaga jutuks. Tahetakse teha kõikidesse Tarvastu ajaloolistes kohtadesse, teeviidad kõik ühesugused ja panna nad ilusasti paika, et kui tuleb ekskursioon, siis ta ka saab ise orienteeruda. Kui palju on meil ilusat? Kui palju on meil austusväärsed, et mida me nii tihti oma tänapäeva kiires elurütmis oleme ära unustanud? Ärme otsime ainult suur Tarmo, otsima ainult võõrapärast, vaid peame kalliks sedasama seda väikest, mis meil on ja sisse jääbki meie hinge elama. See mäeküla keeksi kuusk. Tulemegi nüüd nende laste juurde kesin laial kivil mängisid, üks neist lastest on Eestimaal väga kuulsaks saanud. See oli ainunii nagu rännid, kirjutas teda uga. See oli meie Aino Tamm esimene kunstlaulja, kes oma esimese honorari sai väga noorena oma kodus. Kui vallavanem külla tuli ja siis Aino laulistamale. Ja ta sai selle eest, siis mõned kopikad, see oli tema esimene honorar. Ristiema oli Aino Tamme ema, kes siin võileiba ja kama käkun, ei leia kasv. Märt oli siis kitsi tamme poolvennapoeg. Aga Maiu ja otsin, need on võõrad. Maiu oli kitsi, liimikarjatüdruk Maiu varblane ja Atsi. See oli Ants palub, sest siia laiakivile käisid poole küla lapsed, kokkueerikasse mägi ja lai kivi olid laste kokkutuleku kohad. Peenikese mäel oli kiikus kiigu disin, käidi laia kivi peal pillerkaari löömas. Igale inimesele on need lapsepõlve mälestused pühamat kõige ilusamad ja küllap see sundis Karemmitit selles nii ilusa luuletuse kirjutama. Aino Tamme vend Jaan Tamm oli muusikaprofessor, Tallinna konservatooriumi rajaja ja üks õdedest oli Eesti tuntud ühiskonnategelane, mari raamat. Ja kui oli väike Kuressaare kuul siis seal oli koolmeistriks Andres ränniti onu Aado rennid ja tema juures tema saigi kaks aastat vallakooli. Praegu on siin nii vaikne. Kui me siia tulime, siis ma ei näinud kusagil isegi teeveerel lapsi. Küla on surnud. Kas ta just surnud on, aga kohale on jäänud vanemad inimesed ja lapsi on tõesti vähe ja viimasel ajal. Aino Tamme sünnikodu on alles Jaan Martin Kleini sünnikodu, alles need on siinsamas, kohe piirikesse mäelt, neist laudadest mööda. Läksime nendesse taludesse ka. Lähme. Ja nüüd oleme vanas talumajas Aino Tamme koduks. Praegu elab siin Eha Greener. Kui kaua juba? Sügisel saab 25 aastat. Pealtnäha päris kõbus elamu veel, kui ma siia tulin, tali armetu olu korransi maja temales jäänudki, niimoodi isegi köögi lagi oli sisse kukkunud, tädi siis üteldi, et ei tohi ringi teha, ei tohi, remonti ei tohi midagi teha tal. No siis suure surmaga ikka zootehnik jalakas, Mihkel, tänu temale lubati teha siis mulle siia korter, et ma saan siia siis elama tulla. Omaette lapsi oli väikse, mul kolm last oli titt ja nüüd lapse siin tütar käib pika ja tema tahab pikki teha ja istutab siia ja mina olen jäänud. Igatses täitsa jalg on vilets, käia ei saa kuskil. Aino Tamme ajal istutatud puud on mõni puu veel alles, siin all on kuuse, et nyyd nimetataks ikat ainutammekuused, aga muidu siin Owen oli hästi suur vaher, aga siis oli niimoodi, et tema oht oli, tuleb maja peale. Ja ta oli siis tõunen täiesti nii, et täitsa kohe ära kõdunenud. Hästi suur ja ilusta sobis siia maja juurde ta munni meeldis. Aga siis oli niimoodi, nii kui tuul sealt oli, et kui ta tuleb, tuleb kohe selle maja peale. Ja siis võtsime ta sügise ära ja üks õunapuu on siin, ma ei tea, millest aasta antigi see on, meie oleme need kolm väikest siia juurde istutanud, aga nüüd ei julgegi enam, istute sellepärast, et ära peab minema, äratab minema ja. Omanik ei ole midagi, ütleb selgelt. Ma ei tea tema nimegi. Tema ütleb, et leinifitsi, mis siin on kohe üle tema ja see kuulub temale erastada ei lubatud. Et omanik on välja ilmunud, jäigi ta niimoodi. Vallamaja selgus, et Aino Tamme kodumajaomanik või õigemini selle pärija elab praegu Tallinnas. Loodetavasti tema hoolitsevate käte all saab see maja korda ja püsib edasi mitte ainult mälestustes, vaid ka tegelikkuses. Tarvastu vallavanema ja Lukasega vesteldes läks jutt Krajatavale muuseumile ning Leida Vaheri ja Kaarel Mäeoru tööle. Tema ütles nii. Mina saan ainult kiitvaid sõnu öelda nende inimeste kohta. Kuna mina olen ka siiakanti sisse sõitnud, siis mul on tihti palju küsimusi, ükskõik missuguse talu ükskõik missuguse inimesega. Ja ma olen nendelt inimestelt alati saanud abi det selgeks saada üks või teine ajaloo keerdkäik, üks või teine sündmus. Aitäh neile. Vaat. Leida Vaheri ja Kaarel Mäeoru juttu kuulates kripeldab hinges teadmine, et meie fonoteegis olevatel helilintidel, kus Andres Riniti laul mu meelel kuldne kodukotus on rajatud salm laiast, kivist, millel lapsed mängisid ja kus ristiema neile võileiba ning gamma kaku jagas. Miks küll? Loodame, et edaspidi lauljad seda salm ei unusta?