Toimetaja. Vaadake, kui kiiresti läheb, aeg suu kinni, kõvasti siia. Siia, siia. Lehele, kus meie sõrmed ei pikale pikale pikemalt. Veel veel veel natuke tuleb natukene veel, andke takka. Niimoodi, noh, ja ükskord täis ja lähed endaga jalgadesse, vältige nüüd, lasite välja, suu kaudu. Võtke uuesti õhku, teil on veel hea onu, Prestige. O freesaruga saarel sündinu kartmatute ja seiklusi ihaldanud vanemate väärikas poeg. Pool sajandit tagasi käristas Lääne-India saarte kohal sametpehmed ja loendamatute troopiliste lindude kisas tüünett õhku. Sinu mehine bariton. Ei suuda meie sinu jalajälgi otsida kõigilt maailmateedelt end. Oh, anna meile siiski see võimalus selle eesti kultuuriloos, nii pompöösset tähtsündmuse tagasihoidlikku meenutusena asetada sinu jalgade pardoon, muutšeusgratsias, kõrvade ligi sound production of stereo, Depaatmend, Ans, reed, õud, ränd. Sina tead mis kõik. Ja tead ka seda, et me oleme kohutavalt arad, pelglikud ja suured abistajad. Et nagu kõik suured kunstnikud, oleme ka meie hellad ja tundlikud, kardame seda, et igapäevase sõnade tegemise nahk on läinud meie sünnipärased oskused kõneldes silma vaadata ja kuulata vastastes inimese Veredukset. Aga tõehetk on ka meile valusi vajalik. Ja siin me olene. Siin on meie vaadid muskuse hambraga pitseriga suletud kotikesed, kuld, peastritega, marapuusuled, blokaad, kangad, koera karvadest, kootud sokid, piiblinahksed, kasukad, Hiina termosed ja head juht nahka, saapad. Siin on meie India ookeanipärlid ja hingeõhk meie hammaste kiristamine, keskealiste intelligentide unetud ööd. Siia su kõrvade juurde paneme oma natuke nukrad, armuluud ja üha harvemaks jäävad õnnehetked ujuma alates soosik metsa, jumalast Sylvanuse ja merejumal Poseidoni lemmik, kes sa oled kuningas Saalomonist sõrmuse päranduseks saanud ja naudid muusade kõikelubavalt armulikust. Nii tuleme meie sinu juurde. Mehed, kes armastavad oma tööd ja naised, kes armastavad mehi. Aga sind armastan ennekõike. Ma jõuan. Uudlesid tõmbudes. Tühistamine. On sul meeles, veel on meeles veel üks kevadine öö Muhu saarel ja sealsed ööbikud. Üks neist laksutab sulle praegu ingli ja kuradisilla vahelt. Sest nagu sa tead, bioloogia on õpetus elust, psühholoogiaga, jälle hingest. Ja siin ta on see hingeline laululind. Ta nimi on Härmo. Issand jumal, Fret pool sajandit juba. See hääl ei tule sinuni üldse mitte kolmanda Foonika putkast vaid kaugelt väga kaugelt metsajärvelt. Hommikupoole ööd lendab üle tumeda vee sõtkas ja tema tiiva sulges, mängib koidueelne tuul. Ta nimi Kätlin. Elu on seatud, tainas arutad, see on sulle ju ammugi tuttav. Ees ootavad paljud käimata rajad selleks nii õnne kui tervistav vaja. Missuguseid üllatusi küll võib tulla kolleegilt, kes järsku keset sööma rühma ja piskoteetilisi võnkumisi hea ja kurja tundmise puude vahel tunneb äkitselt võitmatut soovi kukerpalli teha ning pisut kätel käia. Ja seda kõike ka teeb. Ning lisaks purjetab elu merel Kaksikute märgi all runoviiside saatel kandle kõlades. Ta nimi on Krista. Tere, Fredskin. See on üsna tore, et sa andsid võimaluse lehitseda oma raamaturiiulis olevaid luuleraamatuid, mida ei ole tõepoolest juba mitu aastat kätte võtnudki. Aga tänu sellele ei leidnud ma ka midagi sobivat. Mida sulle öelda sellepärast et et sobivaid oli palju ja keelel kogu aeg niiviisi kumises. Rudolf Rimmel, niux, väike värsikene, aga sellest jääb väheks, see on. See on niisugune värsket kivi külge liibus Timusk lihtsalt uudishimust. Mulle meeldib see sellepärast, et et uudishimu on küllaka üks sinu elu seniseid juhtmõtteid olnud, mille najal sa liigud vist. Aga sellegipoolest tahtsin lugeda sulle Artur Alliksaare alternatiive natukene. Et elu ei koosne ainult ühest poolest ja asjad ei ole nii, nagu nad näivad, vaid nad võivad olla just nimelt ka täpselt vastupidised. Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas? Kumb oleks õigem, kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks? Kas hakkame kisendama sosistusi või sosistama kitsendusi? Kas kerkima katusele või katume kergusest? Kas vigu korrutada või korda vigurda. Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda? Kas kisendavalt hääletada või hääletult kitsendada? Kas panti kantida või kanti pantida ka suuri puurida või puuri uurida? Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi? Kas minna lootuseta või loota minemata? Käsu rühmata andele või anduda rühmale. Kas öeldud mitte uskuda või usutut mitte öelda? Kas suure päratseda või pära suurutseda? Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda? Kas keelamist piirata või piiramist keelata? Kas palju kitsendada või kitse paljundada? Kas käsi laotada või laost käsitada? Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata. Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada? Kas orja himustada või himu orjastada? Kas kohe ratsutada või ratsut kohendada? Kas lakka lennata või lendamastele hakata? Kas heli salvestada või salve helistada? Kas vägi läbistada või läbi vägistada? Kas ilu imetleda või imet ilustada? Et elu armastada, peab armu elustama. Hangid käik. Bufreed sina, kes sa nii suure mõnuga kannad, kootud kampsuneid, kindaid? Sa ju tead, et nyyd koovad naiste sõrmed. Et villane lõng näppude vahel ei ole mitte ainult hea närvide rahustaja, vaid annab ka tegijale rõõmu ja rahuldust, mida võib-olla nii lahkesti maailm ei jaga. Tööd on ilmale alati anda armastust ja lootust vaid jaokaupa. Ja siis ka pikkade pausidega. Sulle meeldib ka Runnel. Siis on teil mõndagi ühist. Sinul ja temal ta nimi on mari tõesti, pime on see maailm, vaid väheste pilk on selge. Ta meelemürgid hävitanud, ta ei muretse toidu pärast. Tema eluasemeks on vabadus. Stan taibanud tühjust ja nimetamatust. Tema teed on raske mõista nagu taevas lendavate lindude Ki oma. Nagu mesilane job lillelt nektarit värvi ja lõhna kahjustamata ning lendab seejärel ära. Nõnda läheb temagi läbi külade ja metsade. Kui ta tegigi head, siis tehku ta seda ikka ja jälle. Hea kuhjumine. Kasutavatest sõnadest koosnevas 1000-st kõnest on parem üks sõbralik sõna mida kuuldes rahuned. Kuulter, kelle soosingut igatsesid avalikult Katariina ja Friedrich üks venes ja teine Preisis on kirjutanud. Kõik inimesed on head. Välja arvatud need, kes on jõude. Selles maailmas tuleb tegutseda nii palju, kui saab elu talutavaks muuta. Mida vanemaks ma saan, seda vajalikumaks pean tööd. Lõpux muutub ta suurimaks rõõmuks ja asendab elu illusioonid. Sa tunned teda hästi. Ta nimi on Hannes. Missugust magnetofoni vajab ostja? See oli üks küsimustest, millele ajakiri raadio oma möödunudaastasest ankeetküsitluses vastust püüdis saada. Kõigepealt kolm sõna temalt eneselt kolm rahulikku mõttes kraaksu. Selge püüan inimese moodi, me tunneme teda kõik. Oleme kuulnud ta häält igast metsatukast, näinud ta ülikonda, ikka ühesugust moodsat kuube, pükse ja vesti. Nii kirjutab Lääne-India saartel elav klassik. Paljud vastajatest avaldasid küsitluse käigus oma arvamust ka magnetofoniekspluatatsiooniomaduste ja lisavõimaluste kohta. Selles osas olid armuvused täiesti erinevad ja üksteisest lahkuminevad. Ühed olid uuenduste poolt vaatamata sellele, et nende rakendamisega kaasneb ka mõningane hinnatõus. Teised olid põhimõtteliselt uuenduste ja täiustuste vastu, põhjendades seda seisukohaga, et ta peab olema võimalikult odava. Ilmselt optimaalseks lahenduseks on siin kompromisslahendus. Teda tuleb pidada mitte küll päris karjalise eluviisiga, küll aga tugeva karjainstinktiga olendiks. Palun pane nüüd käima. Ehk küll teda siin aasta ringi nähakse, on ta ikkagi rändlind, kes märtsikuu sees jälle koduste paikade järgi igatsema hakkab. Et jõuaks maarjapäeva hommikul esimese pesapalgi ilusasti paigale panna. Sest aprillikuu alguspooles peavad munetud saama need neli kuni kuus kuldmuna, millest siis 19 päeva pärast on oodata prillikivi. Praegu võib näha teda igal pool, kus leidub suupoolist ja mujal mis teda erutab. Inimene erutub. Kui ta märkab inimest, ei jäta ta seda enda teada. Aha vot niimoodi niimoodi uuendustest ja täiustustest nõutavamadon, kulumiskindlamad, Helibiaadiumi Ratasandid, neid soovis vastavalt 60 protsenti ja 57,3 protsenti, kuigi 43 protsenti olid vastu. Kui palju erinevaid varjundeid võib eristada ühe maanurga tühipaljas häälduses isegi siis, kui nad on ühtemoodi häälestatud. Püüdke ära arvata, kui rikas võib ta keel olla, kuigi see esialgu tunduda vaesena. Seda võib võrrelda eriolukordades. Üldiselt kokkuvõttes võib öelda, et ta on väga terane olend ja ta keele rikkus peegeldab keerukat käitumist lauliseks tundra sinirind Vilsandi looduskaitseala keskuse õuel selles pööningul, et ropendada oma suu puhtaks. Kõll ja kui tuppa Tubituks pidu. Pidu. Sa tead, Freed, mis tunne on tassida külmal hommikul kuurist puid ja teha pliidi alla tuld. Eriti siis, kui korsten ei tõmba või parajad hakatus pole eelmisel päeval kuivama pannud. Samuti tead sa kindlasti, kui hea on, kui keegi sooni tasub või tüütu peavalu lihtsalt käe peale panemisega ära võtab. Ja vahetevahel jõuab raadiost sulle tere hommikust öelda jaa, kõige selle sees veel mõned soome-ugri naljadki meelde tuletad tantsuainus alluv, ta nimi on mari. On külm laul peidus veel linnu sees. Ja vahel on metsas üks lõdisev mees. Arstinokk läheb lahti. Kuule, kevad on ees. Eks sa ise tead, sina, lindude mees. Sa ju tead, et nüüd see on öelnud, naeravad lõvid peavad tulema. Üks neist on kohal. Ta on muutnud toa 510 tõeliseks savanniks. Lõvi talvel ja mitte ainult spordis vabana sündinud. Ta nimi on Erik. Fret Ma ei oska nii kaunilt kui eel ja järel kõnelejalt sõnadesse vormida neid tundeid ja mõtteid. Mis meelel. Juba pöördumine sinu poole kas või üle lindi on omaette julgus. Minu jaoks on alati Fredüssis midagi ürgset, seda jõudu, seda sõnulseletamatut, mis kadedaks teeb. Sa oled puhta kunsti suur tegija ja austaja ning luba selles tänases käracia müras teha. Sügav kummardus. Sinu töö ja talendi üks paljudest sajevist ja toanaabrist. Soovime sulle tugev käepigistus kõigile, kel täna tähtpäev. 50. hällipäev. Fret Jüssi põikas sisse haavast, ohkas ja Puhkis tohutu taakami all. Ta tassis kadakanõmme ja merd, mis nõmme kohal mühasia kohas. End hetkeks ta vabastas koormast. Ma pakkusin kanget teed. Siis läks ta jälle oma teed puhvaikas ja paljajalu kummargil ja lookas. Riis kaasa, kadakanõmme ja mere, mis nõmme kohal mühasia kohas. Mis sa teed? Fred Jüssi põikas sisse mu väravast ohkise Puhkis, tohutud aatomialltassis, kadakanõmme ja merd, mis nõmme kohal pühas kohas end hetkeks ta vabastas koormast. Ma pakkusin kanget teed. Siis läks ta jälle oma teed puhvaikas ja paljajalu kummargil, lookas. Viis kaasa kadakanõmme ja mere, mis nõmme kohal. Lihas ja kohas, mis sa teed? Fred jussi põikas sisse mu väravast ohkis ja Puhkist tahutud aatomiall. Ta tassis kadakanõmme ja merd, mis nõmme kohal mühas ja kohas. End hetkeks ta vabastas koormast. Ma pakkusin kanget teed. Siis läks ta jälle oma teed puhvaikas ja paljajalu kummargil ja lookas. Viis kaasa kadakanõmme ja mere mis nõmme kohal mühase kohas. Kujutavaid ja ongi niiviisi kirjutatud Fred Jüssi paikas sisse mu väravast ohkise Puhkis tohutud aatomiall. Ta tassis kadakanõmme jämerg, mis nõmme kohal aasiakohas. Ent hetkeks ta vabastas koormastma, pakkusin kanget teed, siis läks ta jälle oma teed puhvaikas ja paljajalu, kummargil ja lookas, mis kaasa kadaka Nõmme ja Meri, mis nõmme kohal mühaasia kohas, mis sa teed? Fret Jüssi põikas sisse mu päravast ohkis ja Puhkis tohutu taaka, mine all. Ta tassis kadakanõmme ja merd, mis nõmme kohal mühasia kohas. Hetkeks ta vabastas koormast. Pakkusin kanget teed. Siis läks ta jälle oma teed puhvaikas ja paljajalu kummargil ja lookas. Viis kaasa kadakanõmme ja mere, mis nõmme kohal asja kohas. Mis sa teed? Fred Jüssi põikas sisse mu väravast ohkise Puhkist ohutud aatomiall. Ta tassis kadakanõmme ja merd, mis nõmme kohal mühase kohas. End hetkeks ta vabastas koormast. Ma pakkusin kanget teed. Siis läks ta jälle oma teed puhvaikas ja paljajalu kummargil ja lookas. Viis kaasa kadakanõmme ja mere, mis nõmme kohal mühas kohas. Mis sa teed? Fred Jüssi paikas sisse mu väravast ookise Puhkis, tohutu taaka. Ta tassis kadakanõmm ja märgmis nõmme kohal pühase kohas. Ent hetkeks ta vabastas koormust, pakkusin kanget teed, siis läks ta jälle oma teed puhvaikas ja paljajalu kummagile lookas. Viis kaasa kadakanõmme ja mere, mis nõmme kohal pühas ja kohas. Mis sa teed? Fret Jüssi põikas sisse väravast ohkisse Puhkis tohutu taaka, millal ta tassis kadakanõmme ja merd, mis nõmmel kohal mühasia kohas. Ent hetkeks ta vabastas koormast. Vabakusin kanget teed. Siis läks ta jälle oma teed puhvaikas, paljajalu kummargil, lookas ühiskaasaid, kadakanõmme ja mere, mis nõmme kohal mühasse kohas. Mis sa teed? Fred Jüssi põikas sisse mu väravast ohkise Puhkis tohutut aatomiall. Ta tassis kadakanõmme ja merd, mis nõmme kohal lihas ja kohas. End hetkeks ta vabastas koormast. Ma pakkusin kanget teed. Siis läks ta jälle oma teed puhvaikas ja paljajalu kummargil Jalookas viis kaasa kadakanõmme ja mere, mis nõmme kohal mühas ja kohas. Mis sa teed? Fred Jüssi põikas sisse mu väravast ohkilise Puhkis, tohutu too taakam jalas. Ta tassis kadakanõmme ja merd mis nõmme kohal mühas ja kohas. Ent hetkeks ta vabastas koormast. Ma pakkusin kanget teed, siis läks ta jälle oma teed puhvaikas ja paljajalu kummargil ja lookas piis kaasa kadaka Nõmme ja mere, mis nõmme kohal pühas kohas. Soovisid Aleksander Einar, Jüri, Matti, Jaan, Margus, Kaarel, Tõnis, Toivo, Jaak, Juhan ning Ivar saiaanides ja Väike-Mart puna lipulises laevastikus samuti kõik sugulased ja tuttavad, palju õnne. Mis sa teed, mis sa teed, mis sa teed? Mis sa teed? Mis sa teed, mis sa teed? Mis sa teed? Mis sa teed, mis sa teed, mis sa teed? Mis oleks küll juhtunud sinuga, Kuu punanahkade maal sündinuga, kui sinu kõnet poleks kenasti looklevasse ojas juhtinud, sinu õpetaja. Tänu temale kõmisev, sinu kõnevahune voog vastu Volgat ja miljonid saavad sellest ärgitust. Tuhanded tunnistavad, tõeterasid keset Laivaid kõrt ja puhmastike. Mis on tema nimi. Ta nimi on Sirje. Novalis minule meeldis staabilis seal ja see oleks nagu midagi, need lööb laiaks. Natuke lasse, aga Mašova saab. Te olete kavasse hakkamašovi Shaprasedaavilis? Kactyotokovasse hakkamašov shop, sopp. Kaklusta rüüpab lonksu vett, raiskas mu keel, ei paindu. Ma teen, see on minu käes, lumme kusta taha, väiksest suur. Kui sa Allahi tahtel peaksid mõnda aega elama üksikul saarel kas võtaksid Nabrale ja välipäevikule lisaks kaasa kõhe naisi? Ja kas vastab see naine siis russoretseptile? Paljud naised on küllalt arukad, et õigel ajal rääkida. Vähesed oskavad õigel ajal vaikida. Ta nimi on Külliki üks mees dublaiu tipus lausa sele, kitsa sääre Dirbu kividel ja ümberringi Voogleb ning mühiseb sügisene meri. Hetketi langeb kaugemale merepinnale paar kahvatut laiku päikesepaistet. Kuid enamiku ajast on taevas ühtlase hali. Pilvegi kata. Selles taevaaluses lähevad nüüd kured. Neid on rohkem kuulda, kui näha. Kurgede väreleb just küüs, Õudlev Kolmnurk kandub aeg-ajalt kindlast suunast kõrvale nagu segaksid seda lendu tundmatut õhuvoolusid mis endastmõistetavalt siia alla ei ulatu. Aga hetke pärast võtab Kolmnurk jälle oma piiritletud kuju ning kaugeneb üsna ruttu mere ja taeva ühtlase kokkusulamise suunas. Juba palju sügiseid on see pilt tuttav aga ometi iga kord uus. Iga kord ärkavad kusagil sisimas nagu vana meloodia, uued kordused ja uus valu. Sest igal inimeselgi on võib-olla sisemuses linnu süda mõnel kuhugi sügavamale väljapääsmatusse kohta peidetud teisel aga lausa kurgus rabelemas. Seda soovide ning püüdluste linud. Kured on aasta kõige kurvemad linnud isegi kevadel. See hästi varajane sügishommik. Millal sa nende häält esimest korda laiu kohal kuuled? See hommik lõikub iga kord sinusse ning terve selle päeva. Kõik muudki üksikasjad jäävad millegipärast eriliselt meelde. Sest sellest tuleb tunne, nagu laotuks aeglaselt maale looduse lein. Ja veel näib nagu kannakse värelev kogu aeg pisut ennast muutev Kolmnurk ühe maakoha ja inimeste kurbust üle teisele teistele laiustele teistele inimestele. Aga aeg kulub, seda tunneb ta kõige paremini. Nii üldine suur aeg kui ka iga väikese sündmuse aeg mis ikkagi ühendas ja ühendab neid erinevaid inimesi, kes selle kõigest mõned kümned tuhanded aastad tagasi mere käest saadud maatükil on viibinud ja tegutsenud nendega, kes siia tulevikus võivad tulla. Kas ühtesulamist tunne siinse loodusega suure rohelise rahu otsimise tahe? Nagu kaitseks salumets, mitte iseennast, loodust, vaid iga kord kedagi inimestest või aeg kõigi jaoks ühtemoodi kuluv aeg millega pead oskama midagi ära teha, mingi jälje endast jätta. Kõik need mõtted äratab sügisene sookurgede hääl. Need häälitsused, mis on muutumatud oma ürgsuses näib, et sealt ülevalt hüüavad oma hella valumite üha uued linnud vaid ikka ühed Ning sama aastasadu ja tuhandeid nutikamad linnud. Mees, keda sa sageli tsiteerinud oled, Konrad Lorenz kirjutab. Päris tõega on hakkides midagi aegumatut, mis erilisel viisil meie hingekeeli puudutab. Kui hakid sügiseti või pehmetel talvepäevadel oma kevadlaule alustavad, kui nad tormijõududega oma meeletut mängu mängivad, kutsuvad nad minus alati esile pisut sellest tunde Dirvendusest, mida tekitab kuuse rohelus lumes või Kärliku laul selgel talvepäeval. Ja siin ongi üks hakk. Siis hakkab kohe peale. Ei, mina alustan. Lugupeetud Fret Jüssi. Poeem ja ämber laeva Enn magad häviti, solvastasid vaid esse. Vulkaan Kitööris, nägmendel bee taoldedžagbee alamitsentromot, hooned feldringis, Sugara kindulnaki, esmasSugar rakalt alal, Konsu järvestik vaid Giootjakignast. No nii ma just mõtlengi teha alus või öelda, et välismärke muide, konsolkodo helmeid, Eseko laevapuu, Buboreiko sarnudki. Enamasti söön magukad Rocoyako Pokkolisesseigi närvedži, kes Sangaste Eka Ismerdan Felamiibised Alab kirdeist. Hoidjal lähed muidugi muidugi kisa rulaga Buboreco habras aminerda säilmed värelus Sigre nämbonhattumetraitatiivil Ahal Tahkuna siidhoidja paar Mei Vidak Poluseni kihvisse lõi valussaagus leiukri kärult. Condolcodazumban. Tiivul Räkidegatöörtin Helmen ning Leemet klassitamar Haabersti kas juba küllalt ei kippunud siiremlikke Omediteeerranovidigend kuja hullad hava Šveits Uutša Tartalmatan nostalgia me muidugi muidugi Kaweegikondolaka Dudamad oskus akent välguga persses ehituslik. Me soovime sulle rasket seljakotti ja kuuse jurikast külje kontide vahele. Teale madieraaslanguid, karantiin, Papaniin, Subana harapaseid, nämlid, Labon, sämpdanuksindženek, loetud küll mind hoida piranist pontserveks Seginge aratsi, vilaglik alata, asumboneidre fotolmas kontserti. Anatša keerde see muidugi muidugi edela söörni, ütleme klindulatalgelfiseti atestin java jäimbadjuk ärlikeseda tava Lublini kolera Monie video, kvaratsioon, aratsi hingata, aga mind neil omiti liike. Dudad Me müügist tekkinud merda substants, jäänuk, Dudad Sämbli siirdelme siia. Dudatavand, sinu mari. Ja Toomas Velmet, see oli helisev postkaart sulle, Fret postkaardi autoriteks on kaks maailmakuulsat heliloojat. Üks nendest, meie kaasmaalane Arvo Pärt, kes on midagi sarnast pannud paberile ja saatnud meie tuntud pianistina Bruno Lucyle. Teine Igor Stravinski, kes on ütelnud järgmist, et kui te kuulete võõrast keelt, millest midagi aru ei saa, siis ärge püüdkegi lasta omale seda tõlkida, vaid kuulake teda nagu linnu häält. Sellest päevast, mil sa lahkusid meile kõigile igaveseks kättesaamatult aruva saarelt, läks üüratu aeg, kui jälle üks hiidlane usaldas seal sinu jalajälgedes astuda. Aga oma kokkavalista küll sinu huve silmas pidades. Tolle nimi on tuvike. Ma ei tea, kas see hiidlane sai hooaja 1958 59 teatrielamuse Ardi Liives draama uusaastaöö etendusel Emmaste rahvamajas, kus sina, teetöölist, Roodet nii sügava sisseelamisega taidlesid. Ent me teame, et päris kindlasti, et üks teine hiidlane sulle praegu sealt rahvamaja suure ja sooja ahju kõrvalt seda sunnist meloodiat interpreteerib. Tema nimi on Toomas. Õpetatud bioloogina tunneks ohvreid loomulikult hästi kõiki pisi putukaid ja putukaid. Nende hulgas on ka lepatriinu. On olemas üks imeline lepatriinu, kes oskab teha uputatud tainast kringlit. Praed kõrvitsat ja tema ahjus küpseb alatihti maitsev seapraad mida ta lahke käega oma kolossaalsete mõõtmetega köögis näljastele kolleegidele lahti lõikab. Ja ometi on ta lepatriinu, kes lendab mesipuu poole. Meile Fretist ütlevad nad justkui oleks üldse võimalik rääkida kellestki teisest kui iseendast. Ole aus, eks sinagi räägi oma linnujuttudes sellest, mida oled ise kuulnud, ise näinud, mõtelnud, lugenud mida tead või arvad end teadvat. See, mis üks lind või ka üks Fret on ja iseendast teab, on sootuks muu maailm. Kuid ma räägin siiski endast seda tahku pidi, mida on lihvinud need kümmekond aastat. Mil me oleme tuttavad sinuga Fret? Sest eks ole mõni mõte kiltki minu aju alluses vilksatanud sinust inspireerituna. Näiteks kui sa ei pahanda olema mõelnud tuima maalapsena, kes kunagi ei lähe parkiaga loodusse jalutama, see tundub mulle per minnakse ju ikka kas vaatama kas põõsas või puu on talve üle elanud, kas kapsataim läks kasvama, kas heinateoga pole teps hiljaks jäänud? Kas too elukas küüni taga ojas on ka tänavu pesa küüni inte sisse teinud? Kas need nurmkanad käivad ka sel talvel meie küüni juures magamas? Käiakse Ojaallikast külma piima toomas? Väikse ringiga küll, aga kuhu meil kiiret ja üldse käiakse, minnakse, tullakse. Vaat selle tuima talu lapse aruga. Ma imestan kiika linnarahva Sarty, kutsuda loomi ja linde nimepidi, püüda neid selgeks saada. See on ju sama lootusetu, kui katsuda suures linnas kõikidele tere ütelda ja küsida. Kes ta on? See mõte on ehk kiusakas. Aga ta lõpeb küsimusega. Kes ta on? Kui mul oleks tungiv vajadus rääkida hingelt ära et mul on needsamad eesli kõrvad nagu Miidasel, siis räägiksin ma seda sulle. Miks ma ei tea. Kassivaist ütleb, et sa oled selleks sobilike kassivaist, ütleb isegi, et sa ei üllatu vaid lausuksid, lihtsalt. Ma teadsin seda ammu. Sa oled inimene? Ei ütle mees sest ma ei mõtle seda nii isiklikult. Sa oled inimene, kelle kõrval on mõnus vananeda. Vähe oled sa meile kõnelenud oravatest, kui aus olla, siis vist üldse mitte. Erilist huvi peaksid vaatlejale praegu. Aga oravakesed pakkuma kelle asuala oli poolteist aastakümmet kindlalt Kännu Kuke vastas neljas korrus. Kuid teadvusele seni arusaamatul põhjusel, oletatavasti looduskeskkonnast saastatuse, eriti aga levikualapiiride ahenemise tõttu massiliselt emigreerusid Lasnamäele. Kõiki uurijaid huvitab seetõttu ainult üks küsimus. Kas nad suudavad vastu pidada? Vastab üks neist, ta nimi on Aarne. Hallowret tahan sind südamlikult õnnitleda esimese tõsiseltvõetava juubeli puhul. Soovin sulle head linnuõnne ja seda, et sa ikka leiaksid veel selliseid paiku, kus tsivilisatsiooni mürad ei mata elusa looduse hääli. Et su kõrv ja silm oleks ikka erk ning mikrofonid ja kaamerad oleksid korras. Samas tahan sind tänada selle toonust tõstva laengu eest, mida suhtlemine sinuga on meile andnud. Sa oled aidanud meist säilitada inimlikke jooni meie tormilisest progressist ja stressist hoolimata. Ma ei taha täna sulle mängida lindude laulu, sest seda oled sa isegi palju kuulnud ega karihiirte krõbinat, vaid ühe inimese neljajalgse sõbra pluusi. Kuigi pluus on oma olemuselt valdavalt nostalgiline, on temas kõigest hoolimata alati ka mingi annus optimismi. Või kas on? Uu aabitsategija, kes küll su tuttavaist valiksid tikutaja oma vapilinnuks ja neppide ülelennu oma tunnusmeloodiaga koguma, hapraile õlule vajuva kommunaalkoorma kiuste tahab ta olla Kleopatra, kellele tseesar kirjutab. Jah, elu on üürike. Lahusolek on nõdrameelsus. Nüüd esmakordselt nägi ta rohkemat nagu lendur, kes valguse varju peitemängu eksinud pilveriba vahelt äkki sügaval all maad märkab. Rohelist ja pruuni ja säravat. Ta nägi Hormuses andumust, joobumuses, tundmust ja sõna kõlinas lihtsat usaldust. Ta oli oodanud umbusku, küsimusi ja taipamatust. Kuid mitte seda. Alati olid need pisiasjad, mis selgus teid, mitte iialgi suured seigad. Suurtes on sageli liiga palju melodraamat ja valele võrgutamist. Kaua olen asunud siin kaua purjetanud oma laeva kiiluvees. Olen elanud aasta kevad ja sügis ei hämmasta mind. Olen uppunud merre, ei, sügavus. Olen tõusnud, mäele ei kõrgus. Olen käinud tasandikul, ei kaugus. Ja inimest olen tundnud? Ei üksindus pole mulle võõras. Olen järginud jõge ja näinud ka lätteid sadavat merre. See oli muinasaeg, juhtus siin. Kui on sundus lugeda liivateri, pead oskama arvutada. Kui peab loetlema hetki, ei pääse mööda ajaloost. Tuulte pärandus. Tuulte pärand on musa. Mul pole midagi vaja. Muinasjutt laotab laiali oma siidised tiivad ja tõstab sind kõrgele mägede ja metsade kohale. Annab sullegi küüntest kübara ja võlumõõga, mille nimeks on Fulmendei. Ta annab sulle kätte leegitseva põõsa ning hetkeks ka võime kaljust värske vee kaalikas jooksma panna. Seda muinasjuttu räägib sulle oravake, kes kuldset pähklit krõbistage, kellel nagu sa tead, on ka ammendamatud seenetagavarad. Ta nimi on Silja nahvret. Tore, et tulla said sind tervitama. Ja ülejäänud linnud ka. Aga alati on ka selliseid linde, kes pole nõus kooris kaasa laulma. Ja täna ja täna ja täna. Astus usinasti mööda teed ja, ja ja onlastus usinasti mööda teed. Ja, ja onlastus usinasti mööda teed, oli alanud ball. Vaade kaob järvede äärde jaurvase vabaotab Sarap. Fret nii tervitasid sind sinu lemmiklinnud, aga neil on ka väikene palve sulle, et sina laulaksid oma raadiumis kõikidele inimestele. Kui sa seda hoolega kogu talveteed, siis lubasid nemad sulle uuel kevadel jälle mõnusasti kõrva ja mikrofoni siristada. Lõpetuseks laulab jällegi meie lindude koor sinule. Aga sina ju taipad ise, millest nad täna Sulle laulavad. Nuudlipuudes. Kevadeni pole enam jäänud aega midagi. No mis me siis teeme, toimeta mina, nina on mul kinni, Pullo tohu. EXPO tervisele. Tült kõrv on mul ka lukus. Aga see kõik ei puutu asjasse. Nagu šanslannale. Vaadake, kui kiiresti läheb aeg, täna on selle aasta viimane saade, viimases saates ei ole otstarbekas uut tükki edasi võtta. Ma räägin täna, miks teil tuju vilets on? Liiga ilus ilm on vist? Või on see üleüldse niimoodi? On mingisugune päikeseplekkidest tulenev halb ilm, kas ma tulen ligemale või? Ega see, minu tuju pole ka suurem asi. Jajah. Nagu kukuks tilku NAGU soriseks lüpsikusse piim nagu vasardaks keegi väikese haamriga. Hõbealasel on meie metsades üks niisugune lind, kes nagu tilgutaks, lüpsaks või teeks peent sepatööd. Ta on tegelikult numbri all 45. Aga ma arvan, et me jätame ta üldse ilma numbrita nädada ilma numbrite nagu hulkuva koera, kellel ei ole ka kaelarihma peal numbrit. Kõik aitäh.