Küsimuseks on järgmine kõne eff päring. Teatavasti on lindudel väga hea silmanägemine. Miks linnud siiski ikkagi vastu aknaklaasi ennast uimaseks vigaseks või surnuks lendavad? Väga hea küsimus. Lindudel on suurepärane, kuid võrreldes meie nägemisega äärmiselt omapärane nägemine. Linnud näevad tohutu peenelt ja täpselt ja väga kaugelt ja lähedalt ka igasuguseid detaile. Kui üldse tähendavad üldiselt erilisi asju erinevalt sellest, kuidas meie näeme ja mida meie jaoks tähendavad näiteks klaasjad, sellised pinnad, linnud näevad aknaklaasi, nad näevad seda, mis on aknaklaasi sees ja nad näevad seda, mis on aknaklaasi taganud. Linnud näevad nii selgelt, nii klaasi kui ka klaasist läbi. Nad näevad klaasi, nad lihtsalt ei muretse. Asi on nimelt selles, et lindude nägemine on liigas ja selleks, et nad ei saaks näha näiteks klaasi tagant on vaba õhk. Nad näevad, et klaasist edasi on vaba, õhkus nad saavad lennata. Nad näevad ka seda, et see klaaskiht mis asi, see on sul läbipaistev? See on tühine takistus ja ühtegi oksa seal ei ole. Ei ole ühtegi okast, ei ole mitte midagi niisugust, mille vastu linn oma taju kohaselt võiks nagu karta, ennast lõbustada. Nad lihtsalt üritavad minna edasi sellest samast asjast, nad ei pane seda miskiks. Jah, kahju küll. Kahju küll, loomulikult, niipea kui mõne linnukese tekib kindel kogemus aknaklaasiga, et see on kõva tahke asi, siis nad enam klaasi vastu ei lenda. Kuid ega see kogemus iseenesest nii kergesti tekki. Lind võib ennast aknaklaasi vastu lüüa ikkagi mitte seostada seda pahandust aknaklaasi parameetrite olemuste ja omadustega.