Mis juhtuks Eesti fauna, aga kui enam küttimist jahimeeste poolt ei toimuks? Kas tekib looduslik tasakaal nii-öelda uuel kujul, milliste liikide arvukus tõuseb? Väga suur ja väga huvitav ja täiesti aktuaalne. Reaalselt väga tähtis küsimus, mille kallal millele vastuste leidmiseks töötatakse pidevalt, loomulikult jahindus on massiivne inimese poolne mõju tamine loomade koosluste suunas ja loomulikult seda tuleb reguleerida ja loomulikult selle inimtegevus liigi reguleerimiseks. Pidevalt tuleb hinnata ulukite erinevate liikide ressurssi ja ka ökoloogilise süsteemi, koosluste struktuuri, arvukust ja tihedust. Ja muidugi seda kogu aeg ja pidevalt tehakse. Kui nüüd võtame tõepoolest selline hüpoteetiline küsimus, mis saab siis, kui jahti enam ei peetaks? Eesti loodusega? Vastus loomulikult sellele on küllaltki habras. Sest kui me just nimelt esitatud hüpoteetilist küsimust vaatluse alla võtame, eks ole sest selles küsimuses ei ole kaasatud küsimusi selle kohta, mis juhtub põllumajandusega transpordiga turismi bisnesiga, metsatalude aktiivsusega ja nii edasi ja nii edasi. Vastata üksikasjalikult muidugi on väga raske, huntide arvukus kasvaks kindlasti ja kiiresti siis selle stabiliseerus, arvatavasti hunte tuleks meil mitusada, mitte kuskil 150 180 kuid ilmselt kuskil oma neli-viissada, eks ole. Ja see on suur koormus, loomulikult kiskjate pressingu koormus Lepisk loomadele, kuid leppis Kloomi, kui neid ei kütitakse. Nad paljuneksid väga kiiresti, Eestimaal on küll ja küll metskitsi, kes sünnitavad ka kolmikuid ja noh, mitte iga teine, aga võib-olla 10-st emasest metskitsest üks poolest mitte võib-olla igal aastal, aga küllalt sagedasti sünnitab kolmikuid ja palju sagedamini kaksikuid. Sellisel puhul mulle meeldivad hundid, armastan neid, nad saaksid hästi korralikult söönuks, aga ikkagi ikkagi oleks päris kindlasti oodata episoodi jäid. Sest sellise kiskja pressinguga, mida osutab inimene jahimees loodusele sellise presinguga looduslike kiskjate pressingu oma mõju poolest võrrelda ei saa. Kindla peale, muutused oleksid dramaatilised, kuid ma täitsa usun, et nelja-viie aasta pärast oleks selle nii-öelda uus tasakaal ja see oleks väga sarnane sellega, mis meil praegu on natukene teistmoodi. Võib-olla see näeks välja suur ja väga huvitav küsimus. Ma usun, et meil on mõtet sellest rääkida veel ka tulevikus.