Kas on õige, et Siberis elavad suured oravad, kes näljasena ründavad isegi koeri? Jah, Siberis elab palju igasuguseid jubedaid elukaid on kindel, Siberis, Ida-Siberis igal juhul elavad näiteks üle 20 isegi üle 25 kilosed. Nugised Harsa tegelikult troopilise päritoluga kärplaneb, kes on tõepoolest suur ja võimas ja Harsa võib väikest koera rünnata, kui tal kõht on tühi. Kuid oravad, kes näljasena ründaksid koeri, kui saakloomi ikkagi vist olemas ei ole. Loomulikult see küsimus siiski on palju asjalikum kui näiteks küsimus, mida ma hiljuti sain selle kohta, kui suured on Moskva metrootunnelites elutsevat rotid. Jutu järgi peaksid olema 50 kilosed Moskva metroorottide kohta. See küsimus on mütoloogilise plaadinähtuste kohta, eks ole. Suured oravad Siberis aga siiski elavad ja vaadake, olgugi, et nad ei võta koeri saakloomadena ette. Nad lihtsalt kardetavat loomad. Muidugi ei ründa inimest, et saada tükike nii-öelda Hampsuja lonksu inimese küljest. Provokatsiooni nii-öelda iga väiksemagi vihje puhul, et inimene võib midagi nendele, mitte meelemära teha kallale ja kohe hakkavad hammustama ja mitte vähe. Kame Yarav kevadisel ajal, no isane orav, selline oravatäkk võib koerale säru teha, selle ma olen näinud oma silmaga ja korduvalt. Koer oli väike, tema nimi oli jonni, aga ta oli väga asjalik ja igatpidi vapper kutsu. Tema kuulus prouale, kes oli meil loomaaias autoväraval dispetšer ja jonni valvas väravad koos oma perenaisega ja pani paika kõik suured veoautod, super Scania treilerid ja kõik politseiautod ja meie autod ja absoluutselt kõiki panid seisma enda meelest tema pani neid seisma värava ees, eks ole, sest ta tegi hääldia, kohe ründas neid. Okei, oli aga üks elukas maailmas, keda jonnib, paaniliselt kartis, see oli just nimelt punaorava isane loom, kes kevadel oli niivõrd täkku täis, et kui ta nägi väikest jonnid väikesamagi püsti, siis jooksis kiiresti ise ka maa peale, suur saba püsti ja karjudes Jack'i. See on väljakutseora keeles, ähvardas kisa, hüppas kogu nelja jalaga korraga niiviisi jonni, Pauli jonni pistis punuma inimeste värava juurde, sest seal elutses ja tavaliselt magas ja sõi ja istus ja puhastas, pesi ennast, lakkus ennast, suur kõuts, viska. Jonny jooksis, raiskas selja taha, Vaskanegi oravat, tõusis püsti ja küsis, kas minu juurde palun, oravale sellest piisas, ta läks kohe puu otsa, eks ole, ja jonni koer, keda ähvardas, ründas punaorav, mitte mingisugune siberi hiilanud, eks ole. Suurest õnnest ja ja, ja, ja, ja rahuldusest lakkus alati või üritas vähemalt lakkuda maiska nägu üle ja vask ütlastel mine eemale, sinust tuleb mingi suur kaklast koera haisu ja vot selline olukord loomaaias kordus taas ja taas ja taas. Ja see on köömes võrreldes sellega, mida lubavad endale Ameerika musta Doravad kes lihtsalt lähevad sulle kallale, kui nad näevad näiteks küpsist või kringlid pähkleid sinuga. Aga, ja selliseid suuri oravaid, kes jahtisid koeri, kui saakloomi olemas ei ole, olgugi et need orav on näriline. Ja ta on, ütleme niiviisi viljas sööjast või käbi pähklisööjast. Segatoiduline ja ta suurima heameelega kütib väikseid loomi ja võtab linnumune. Ja loomulikult ka putukaid. Nii et tõsine tegelane Ursa orav.