Elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis seal läheb, üleüldse veel kaasneda võiks, see on rahvuslik kangelastegu, terrorivabadussõda. Mingil määral võttis iga eestlane selles ka osa Eesti lugu. 1920. lasta teisel veebruaril. Päeva esimesel tunnil sõlmiti Tartu rahuleping. Eesti ja Nõukogude Venemaa esindajad kirjutasid sellele lepingule alla ja tänases saates räägime lepingu tähtsusest meile, eestlastele, meie naabritele ja teistele meie ümber toona ja Tartu rahulepingu tähendusest hiljem. Ajaloolane Küllo Arjakas, kas me peame tänasel päeval veel rõhutama, et tegemist oli Nõukogude Venemaaga sõlmitud leping? No kahtlemata, sest rahuleping eeldab iseenesest juba kahte poolt ja kui üheks pooleks on Eesti vabariik, siis tolle aja kontekstis vabadussõja lõpp pädes mõistagi rahukõnelused, kellega Eestis ei pidada, oli, oli Nõukogude Venemaa ja kuidas need meeleolud nüüd 90 aastat tagasi olid, kuidas nii-öelda Eesti ühiskond ka Tartu rahulepingu vastu võttis? Ausalt öelda on sellele küsimusele isegi üsna raske vastata. Sest mis allikatele toetuda, võime toetuda mälestustele, aga nagu me teame, mälestused on alati üldjuhul hiljem või tuntavalt hiljem kirjutatud ja eks seal mõned asjad ka natukene eriti emotsionaalsed momendid lähevad natukene ilusamaks. Kuidas ühiskond võttis vastu rahulepingu, noh, me võiks toetuda mõnele sotsioloogilise uuringule, aga ega neid ju ka tollel ajal ei tehtud. Kindlasti oleks heaks allikaks päevikut. Aga paraku ka need vähesed päevikud, mis 1920.-test või 30.-test aastatest on säilinud noh, olgu või näiteks ajakirjanik Eduard Laamani päevik, tema alustas oma päevikut 1922, eks ma arvan, et oleks ta varem alustanud, oleks üht-teist ehk ka 1920. aasta veebruari kohta kirjutanud, mis oleks kahtlemata väga autentne ja ja väga-väga väärtuslik materjal. Nii et me võiksime võib-olla toetuda tookordsetele eesti ajalehtedele. Leht ilmus tollel ajal väga palju ja ka neid loe. D, sest see oli kõige olulisem kättesaadav infokanal üldse. Ja lehed käisid tookord ka nii-öelda käest kätte tähttalust talusse. Ja kui üldistada neid erinevaid vajalehti, siis näib, et ka Tartu rahu 90 aastat tagasi Eesti ühiskond võttis vastu üsna rahulikult, tähendab selle teate, et rahuleping on sõlmitud? No kõigepealt aasta oli ikkagi 1920 ja sellel ajal üldse pidutseti üsna vähe, aeg oli raske, ühiskond ja inimesed väga vaesed, igasuguseid pidulikkusega oleks kaasnenud kulud, mida oleks võetud pigem isegi kui raiskamisena. Teiselt poolt tegemist oli veebruarikuuga, teine veebruar, kolmas veebruar, talveaeg, külm aeg, kahtlemata külmem kui praegu, ega seegi ei soodusta mingi suurejoonelisemat tähistamist. Ja kolmas moment ja ilmselt ka kõige olulisem on vast see, et ega tookord Eesti inimestele oli ka teada rahukõnelused käivad, et see rahuleping tuleb ja nii-öelda inimese jaoks oli hoopis olulisem kuupäev, kolmas jaanuar 1920. Ja täpselt, mil jõustus relvarahu, mis tähendas Rahu kahe sõdiva poole, vahel nagu teada, relvarahu jõustus kell 10 30 Tallinna aja järgi kell 12, tookord sa Moskva aja järgi see tähendas, et uusi ohvreid enam ei tule. Ja kuna vaherahu nagu tead, alguses sõlmiti seitsmeks päevaks, mis automaatselt järgnevalt seitsme päeva kaupa pikenes siis oli selge, et kui vaherahu püsima, siis rahuleping tuleb, kas ta nüüd juhtub esimesele veebruaril või kolmandale veebruari-ile? See enam väga suurt tähendust ei oma. Ja kui me vaatame Tartu rahu tähistamist kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel ning võrdleme sõda kolmanda jaanuariga, siis on ju teada, et tegelikult kolmandat jaanuarit tähistati ikkagi kaheminutilise mälestusseisakuga läbi kahe aastakümne mõnel aastal kuni sinnamaani välja, et isegi elektrijaamas elekter lülitati kaheks minutiks välja. Tänasel päeval kindlasti üsna raske ette kujutada. Aga teise veebruari puhul oli rohkem selliseid ülevaateartikleid ja mõningaid meenutuslik artikleid ja mõnel aastal mindi sellest täiesti mööda. No kui me võrdleme võib-olla seda Eesti õhustiku 1920, teisel kolmandal, neljandal veebruaril, siis kahtlemata Ta kui tulid teated, et vaherahu tehakse esimeses maailmasõjas, siis lääneriikide ja sõja kaotanud Saksamaa vahel siis tõepoolest nii Londonis kui Pariisis oli suuri pidustusi. Aga see esimese maailmasõja lõpus tuli ühele Briti inimesel prantsuse inimesele kuidagi suhteliselt ootamatult. Sest sõda käis ju oli käinud mitmeid aastaid ja ei olnud märke, et ta võib kohe-kohe lõppeda. Ja kui sõlmiti rahulepingut, siis kas Prantsusmaa ja sõja kaotanud Saksamaa ja ta liitlaste vahel, siis need tulid ka pool aastat hiljem me kaheksa kuud hiljem ja nendele enam suurt tähendust ei pühendatud. Kui väga täpsemaks minna veel seoses rahulepingujärgse õhkkonnaga, siis tõepoolest siiski sajad inimesed või, või isegi tuhatkond inimest kogunesid balti jaama, et oodata siis Tartust tulevat rongi koos rahu delegatsiooniga. Tõepoolest, tegemist oli külma talvise ilmaga, ka rong hilines mõned tunnid mitu tundi. Erinevad allikad on ka väheke erinevad. Ja kui delegatsiooni juht eesotsas nagu öeldi drastiliselt tema kohta rahuvürst Jaan Poska ja delegatsiooni teised liikmed väljusid vagunist, siis olevat ikkagi sajad ja sajad inimesed paljastanud oma pea. Nii et kindlasti see hetk oli emotsionaalselt väga meelde jäänud peaminister Jaan Tõnisson, pidaska kõne. Ma arvan, et ta pidas kindlasti üsna pika kõne, sest ta oli Jaan Tõnisson ja ta oli sellel hetkel lisaks ka veel peaminister. Ja kui Jaan Poska ilmus jaama esisele, ka puhkas vaimustusetorm, karjuti, hurraa. Karjuti, elagu mehed loopisid mütse õhku. Naised lehvitasid pearätikutega. Nii et jah, paaris lehes on nii-öelda meeleolude kokkuvõtteks üldistav väljend. Ta oli ikkagi harukordne elevus. Võimalik, et Jaan Poska enda jaoks selle Tartu rahu tähtsus. Emotsionaalselt selgus. Samal päeval, kui ta oli teel Kadriorgu Narva maanteel, oli teel Kadriorgu oma koju. Siis oli tulnud maanteel tema juurduks tundmatu naisterahvas ja öelnud talle, et jumal õnnistagu teid selle eest. Teises versioonis on jällegi juttu, et seesama naisterahvas oli öelnud, et Te päästsite minu poja. Nii et ikkagi ema südames oli rõõm, et sõda pannud, et rahu on tehtud. Et poeg on pääsenud. Ja, ja kahtlemata noh, oli selge. Rahu on kahe riigi vahel olemas. Kuidas järgnev elu saab olema, kuidas noor Eesti riik üldse jalgadele tõuseb, seda näitab aeg ja, ja jääks rahujärgselt, algas juba nii-öelda riiklik ülesehitus ja tasapisi tulid teised mured ja, ja teised probleemid. Kui 10 aastat hiljem, 1930 tähistati Tartu rahu võib-olla jah, natukene suuremalt, kuna tegemist oli ka nii-öelda esimese väikse juubeliga 10. aastapäevaga siis kutsuti Eesti ringhäälingusse esinema ka Jaan Tõnisson. Raadio Ringhääling oli tookord veel üsna haruldane meedia. Ja selles raadiovestluses Jaan Tõnisson ilmselt ka esmakordselt Ta avaldas, sellise tõi ka, et algul oli valitsuses kavatsus ikkagi tartust tulev delegatsioon vastu tah kõige suuremate auavaldustega. Aga siiski otsustati need ära jätta, loobuti ka näiteks linna illumineerimisest ja põhjus oli see, et ikad ei tahetud näidata. Ta venelastele ei tahetud näidata Nõukogude Venemaale. Kui kõrgelt me ikkagi rahulepingut hindasime? Kui tarvilik see meile oli. Nii et see on ka ainukene seik, mida ma olen kirjandusest leidnud, kus siis Jaan Tõnisson kinnitab, et nii-öelda ühtegi sellist organiseeritud delegatsiooni vastuvõtmist ei olnud ega, ega nii-öelda meeleolude tõstmist ei olnud. Tulid inimesed kohale, Peeti mõned kõned, aga elu läks oma oma rada mööda edasi. Tartu rahu tegi tegelikult nii-öelda otsa lahti, oli esimene omalaadne, oli pretsedent. No kahtlemata Tartu rahu Eesti jaoks oli 1920. aastal tähtsündmus või vähemalt sama oluline kui kolmas jaanuar. Eesti väljus esimesena sõjast Nõukogude Venemaaga ja tõepoolest ka Nõukogude Venemaa jaoks oli see sama tähtis samm, sest vastastikku toimus diplomaatiline tunnustamine. Ja Nõukogude Venemaa saavutas diplomaatilise tunnustuse. Ja teine veebruar 1920 näit tas näitas meie naabritele nii põhja poole kui lõuna poole. Et Nõukogude Venemaaga on võimalik rahuleping teha. Muuseas, algne idee oli ju ka selles, et Eesti läheb koos Soome, Läti ja Leeduga ühiselt Nõukogude Venemaaga kõnelustele, aga mitmetel põhjustel see jäi ära. No tõepoolest, teise lepingu Nõukogude Venemaa sõlmis Leeduga 12. juulil 1920. Kolmas rahuleping tuli Lätist tiga 11. augustil ja järgnevalt sõlmis Nõukogude Venemaa rahulepingu Soomega, see oli siis 14. oktoobril muuseas Soomega rahukõnelused toimusid Tartus tuss ja kui ka võrrelda Tartu rahulepingut nende järgnenud lepingutega, olgu siis Leedu-Läti või Soome, siis oma sisu oma ülesehituse poolest on seal märgata paralleele ja teatavad sarnasust. Niiet et tõepoolest see on üks väheseid kordi, kui ikkagi väike Eesti annab eeskuju, kui väike Eesti annab eeskuju lähematele või ka kaugematele naabritele tele. Ja ja Tartu rahukõnelused kahtlemata olid, olid, mõned tegi teed rajavaks ja jah, ja eeskuju eeskuju andvaks. Samas võib ju öelda, et mitte ainult eeskuju, vaid eesti kinnistas nõukogude võimu ja kommunismi võimuletulekut. 1940. aastal saime selle tagasi. Jah, see on üks arvamus, mis võib-olla sellisesse Tartu rahuteemalisse diskussiooni tuli kuskil kümmekond aastat tagasi. Noh kõigepealt üldse kuskil 80.-te lõpul, 90.-te algul, kui vaadata nii-öelda üldist ajalooteadust ja pigem isegi rohkem sellist ajakirjanduslikku ja publitsistlikku taset, siis kõigepealt räägiti, mis seal Tartus toimus. Kui see oli selgeks saanud, siis 90.-te teisel poolel tulid väiksed detailid või rõhuasetused, kui palju konjakit joodi, kas klaasikena või kaks päeva jooksul ja nii edasi ja nii edasi. Ja kusagil viimasel kümnekonnal aastal on siis tulnud erinevaid teooriaid, mida see tähendada võis, millest üks teooria on siis AT eesti kindlustas nõukogude võimu ja, ja aitas bolševikud võimule ja kuni sinnamaani välja, et peaks nüüd veel kellelegi ees vabandama hakkama ja selliseid vabandamise teooriaid on siin ka mitmeid olnud. Ma ei maksa siiski ka üle hinnata Eesti osatähtsust nii-öelda 1920. aasta suure poliitika, kas ikka kolis enam-vähem selgelt Nõukogude Venemaa jääb püsima, see on realiteet. See paljudele ei meeldinud lääneriikidele, kellele majanduslikel põhjustel, kellel olid rahad jäänud Nõukogude Venemaale, kellele ei meeldinud loogilistel põhjustel. Sest maailmarevolutsiooni ideed ähvardasid Lääne-Euroopat. Aga ma arvan, et kui Eesti ei oleks esimesena läinud rahukõnelustele, küllap oleks keegi teine noh, nii-öelda otsa lahti teinud ja Eesti oleks olnud kas siis kolmas või viies või kaheksas selles rahulepingute reas. Ja, ja ma arvan, et üldine ajalugu oleks ikkagi sama rada mööda läinud. Nii nagu ta läks, lihtsalt Eesti ei oleks võib-olla saanud enda jaoks sedavõrd soodsaid rahutingimusi ja sellega kaasnevaid mitmeid-mitmeid momente, kuivõrd Eesti tõepoolest esimesena tegi rahu. Eesti sai ju näiteks 15 miljonit kuldrubla samal ajal kui Läti, Leedu, nemad said kolm, neli miljonit kuldrubla Soome, Soome ei saanud enam ühtegi kuldrubla, noh tõsi ka soome staatuse Tsaari-Venemaa koosseisus oli natukene erinev ja ka mõnedes muudes lepingu punktides sti ikkagi nii-öelda julge hundi rind on rasvane ja tänu sellele, et ikkagi Nõukogude Venemaal oli seda rahulepingut vaja, sai Eesti mõneti paremad tingimused. Aga nõukogude võim, Nõukogude Venemaa hiljem Nõukogude liit 1940. See kõik oleks toimunud enam-vähem samamoodi kui ka Tartu kõnelused oleks toimunud tibakene hiljem või mõnes teises linnas. Aga lisage siia veel süüdistused Eestile, et Tartu rahu võimaldas hiljem bolševike raha pesta. No peale rahulepingu sõlmimist oli Eesti kõigepealt Nõukogude Venemaa jaoks esimene kanal haavaldne transiidikanal Lääne-Euroopas ja, ja kui me vaatame neid kaubanduse andmeid, siis näiteks 1920. aastal kõikidest kaupadest, mis Nõukogude Venemaa ostis sellest kolm, neljandik Koht toimetati Nõukogude Venemaale läbi Eesti sadamate Eesti raudteede kaudu. Ja samamoodi ka need esimesed kaubanduslepingud olid väga mahu kad. Eesti oli näiteks 1921. aastal oma kaubavahetuselt Suurbritannia järel teisel kohal, noh kunagi hiljem pole Eesti olnud Nõukogude Venemaaga kaubanduses nii nii kõrgel kohal ja suur osa, mis puudutab ka kulda. Noh, tõepoolest suur osa sellest, Nõukogude Venemaa kullast liit, kus läände läbi Eesti ja eeskätt läbi Harju Panga algul 1920 lääneriigid ei tahtnud Venemaalt kulda otse vastu võtta. Ta arvates et tegemist on ja noh, eks ta oligi bolševike poolt röövitud kulla aga aga selleks siis nii-öelda kasutati Eesti Pank kasid ja vähemalt briti luureteenistuse andmed saartel kuni 1921. aasta sügiseni liikus läbi Eesti Venemaa kulda hinnanguliselt 609 miljoni kuldrubla ulatuses. See on tegelikult täiesti astronoomiline summa. Seda võib võrrelda umbes 110 miljardi Eesti margaga ja kui siia mingi mingi võrdlus kõrvale tuua, siis 1921 Eesti riigieelarve suurus oli kusagil 6,3 miljardit marka. Nii et tõepoolest läbi Eesti liik, kus väga suur osa Nõukogude Venemaa kullast, mida läände müüdi. Aga ega see liikus ka selles mõttes legaalselt, et tegemist oli ju Eesti ettevõtete eesti pankadega, kes lihtsalt kasutasid seda võimalust, mis neile kild oli. Ja kahtlemata selliste kullakoguste juures selliste paranduste juures oli ikka nii-öelda klassikalist kulla pesusest. Varandused liikusid edasi-tagasi, kellel kuskilt oli õnnestunud midagi krabada ja haarata. Ta üritas Eestisse tulla Eestist seda edasi smuugeldada. Kindlasti terve hulk inimesi rikastus läbi nende kullaoperatsioonide osad nii-öelda seaduslikul alusel ehk ametliku müügi ja businessiga ja teised kasutasid selleks illegaalseid võimalusi. Aga samamoodi tegemist oli suhteliselt lühikese perioodiga, sest 1921 eriti juba 1922 Nõukogude Venemaa, kas avanevad üha uued kanalid, üha uued rahulepingud, üha uued majanduslepingud ja Eesti osatähtsus nii üldises transiidis kui ka selle kulla vahendamise koha peal järsult langeb, lühidalt öeldes, mida rohkem uusi võimalusi tuleb, seda väiksemaks Eesti osatähtsus langeb. Tegemist oli, kuidas öelda businessiga, kus paljudel oli õnne ja paljut rikastusits, paljudel oli suuri lootusi nagu ikka sellistel lühikestel lühikestel perioodidel, noh võib-olla natu-natukene võrrelda sellise metalli palavikuga 90.-te aastate algul. Tõsine metallipalavik oligi natukene verisem ja kriminaalsem, võib-olla, kui sa kulla asi, suur osa sellest toimus ikkagi läbi. Harju pangas oli ametlik korralik pank tollel ajal suuruselt teine, kolmas pank, mis tõsi, 1925 läks pankrotti. Ja, ja, ja võib-olla harjub panga pankrot 1920.-te keskel oli umbes sama, mis Tartu kommertspanga pankrot meil 1990.-te algul seal ikkagi ühe suure panga kokkuvarisemine. Suur oli tegelikult 1920. aasta veebruaris oht, et Eesti jääb isolatsiooni, kuigi tegelikult ju jaanuaris olid lääneriigid juba blokaadi Nõukogude Venemaa vastu tühistanud. Siis ma arvan, et nyt ajatet horisonte tuleb natukene eristada kõigepealt 1919 lõpul, ma pean silmas nii Suurbritannia kui Prantsusmaad teatavad ringkonnad eriti Suurbritannias, saida aru, et ikkagi Nõukogude Venemaa jääb püsima ja võib-olla pigem isegi Suurbritannia poolelt natukene ka toetati, et keegi võiks ikkagi Nõukogude Venemaaga pidada kõnelusi. Eesti võiks pigem olla selline piloot, et vaadata, mis saab. Prantsusmaa oli jahtunud vastavalt skeptilisem selles suhtes. Nüüd, kui kõnelused algasid, siis sellel hetkel tõepoolest Nõukogude Venemaale oli seda tunnustust väga vaja ja selle tõttu detsembri kõnelused möödusid võib-olla ka Eesti jaoks mõneti kergemaks konnas 1920, jaanuaris, kui tõepoolest liitlasriigid teatasid blokaadi mahavõtmisest, siis oli ka Nõukogude Venemaale selget teatav murrang nii-öelda lääneriikide suhtumistes on toimunud või toimub kohe ja seoses sellega Eesti positsioon kauplemisjõud ka tuntavalt halvenes. Ja kui vaadata ka rahukõnelusteks Käiku tookord jaanuaris olid eeskätt mitmed majandusküsimused vaidluse all siis on ka täheldatud, et nii-öelda jaanuari teisel poolel viimasel kahel nädalal enam õieti ühtegi nihet ei toimunud, sest oli selge, et suur poliitikamaailmas on muutumas. Nõukogude Venemaa jääb püsima, lääneriigid loobuvad, sõjategevusest, loobuvad blokaadist. Ja Eesti jaoks oli küsimus üritada nüüd kohe ka punkt saada enne kui see üldfoon veel enam halveneb. Nii et see ajahorisont on muutlik. Ja tervikuna kahtlemata, et need sõjalised küsimused, piiriküsimuse tunnustamise küsimused, need nii-öelda põhimõttelised küsimused detsembris 1919 õnnestus ära klaarida. Tänu sellele ei jäänud väga palju enam sinna teise perioodi, kus üldine foon hakkas juba tasapisi raskenema. Kui kindlad saadi sel hetkel olla selles, et see rahu Ka püsima jääb samamoodi üsna keerukas vastata. Eks arvamused olid erinevad, nagu ikka sellises olukorras. Skaala on üsna lai tuua mõni konkreetne näide, siis näiteks Jaan Jõgever, kes oli tookord just vastse eestikeelse Tartu Ülikooli õppejõuna tööle asunud, tema märkis oma päevaraamatus teise veebruari kohta, tsiteerin. Rahu on alla kirjutatud. Ei mõista selle kohta midagi muud ütelda. Üks on aga kindel, et mõni kuu on ikkagi enam lastest rahu. Otsekohe nad rahulepingut rikkuma ei hakka. Kui vaadata Eesti bolševike näiteks Hans Pöögelmanni kirjutas, kui teda tsiteerida. Rahu on tehtud, elagu võitlus. Kui tuua mõni Lenini tsitaat, midagi Eesti NSV ajal väga ohtralt kasutati, siis me võime leida leeninilt tsitaate. Rahu hindab üsna kõrgel aga, et ka Eesti töölised saavad ise peagi aru, millisesse riiki nad on sattunud elama ja kukutavad kodanliku valitsuse ja pöörduvad ise Nõukogude Venemaa rüppe. Jaan Poska isa rõhutas. Ma pean silmas tema kõnet asutava kogu ratifitseerimisprotsessi käigus, kui siis rahvaesindus pidi kinnitama Tartu rahulepingu. Jaan Poska rõhutas, et Nõukogude Venemaa tegi rahulepingu ikkagi sellises üldises olukorras. Sõjaliselt tal seda lepingut tollel hetkel nii vaja ei olnud. Aga ilmselt ikkagi ka väga paljud tookord said aru Rahu kestvus või või rahu püsimine, eks oleneb ikkagi sellest üldisest suurest maailmapoliitilisest olukorrast. Kui maailmarevolutsiooni ideed tugevnevad, kui algab bolševike pealetung, siis võib uuesti sõda hakata peale nagu me teame, 1920 Poola-Nõukogude Venemaa vahel toimus sõda, kus Nõukogude Venemaa sai lüüa, valged löödi ka Krimmist välja, noh lühidalt öeldes ka Nõukogude Venemaa ikkagi 1920. aastal otsis võimalusi sõjast väljuda, lükata need maailmarevolutsiooniideede, et ja noh, võib-olla natuke ütleme natukene hiljem, võib-olla 20.-te algul oli sellist üldist eufooriat sellise esimese maailmasõjajärgne ja esimese maailmasõja nii-öelda jätkusõdade järgne eufooria. Et see sõda on lõpetanud üldse kõik sõjad. 20.-te algul oli küllalt palju ka selliseid patsifistlike meeleolusid kus siis loodeti, et, et see esimene maailmasõda oma kolossaalset, inimkaotuste ja, ja mitmeimpeeriumi kokkuvarisemise, aga on üldse kõik sõjad lõpetanud. Seda isegi nimetati natukene sõjaks, mis lõpetab kõik sõjad. Ja võib-olla ka Eestis oldi 20.-te algul siis teataval määral selliste meeleolude kütkes, et küllap see rahu püsima jääda. Ja, ja kui ta tõepoolest oma kümmekond aastat jah ja ja teinekord kümmekond aastat läks, olukord muutus 1930.-te aastate teisel poolel ja ja siis tulevad jällegi uued ja, ja hoopis ärevamad toonid niimoodi. Kas vastab tõele, et tehnikast diplomaat ja mees, kes oli nii Tartu rahulepingu kui ka baaside lepingu sõlmimise juures Ants Piip ütles 1940. aastal, et vastu ei tohi hakata, see tähendaks Tartu rahu kehtetuks tunnistamist. Ma konkreetselt nii täpselt sellist formuleeringutants piibust ei tea. Vähemalt sellistes tõsisematest allikates, mida ma lugenud olen, ei ole mul midagi sellist silma jäänud. Ilmsesti on tegemist ka ühe sellise legendilaadse looga, mida, mida 1939. 40. kohta ju lõputu hulkades võib-olla tõepoolest Eesti välispoliitik ka 1900 kahekümnendatel ja 1900 kolmekümnendatel aastatel kõikides suhet des, mis basseerusid Nõukogude Liiduga, selle aluseks oli Tartu rahuleping, seal alusel sõlmiti 1932. aastal Eesti ja Nõukogude Liidu vaheline mittekallaletungi leping, mida hiljem pikendati Tartule rahulepingule viidati nii-öelda baaside lepingu preambulas. Niiet seda käsitleti sellise vundamendi ja, ja, ja alusdokumendina. Vansby oli väga kogenud diplomaat ja väga kogenud jurist. Teatavasti professor ja silmapaistev õigusteadlane. Ja kindlasti riigimehena sai ta aru, et on ka olukordi, kus, kus rahulepingu teatavad sätted lihtsalt ei kehti ja kassa talitud niimoodi või talite maa moodi selle suure ja vääramatu jõu ees. See ei muuda nimetamisväärselt olukorda. Tartu rahulepingus on selliseid punkte, mis kehtima ei, ei ole õige öelda, mis kehtima ei hakanud, aga mis ei jõustunud, ellu ei viidud. Tegemist on eeskätt mitmete majandusküsimustega, mis siis olid formuleeritud ka Tartu rahulepingu saades. Ja, ja võib-olla ka nendes majandusküsimustes peegeldub natukene selline eestipoolne eufooria nendes majanduslepingutes lubati näitaks Nõukogude Venemaa poolest väga suurt metsa, kontsessiooni oni tähendab võimalus Eesti metsatöösturitele. Küsimus oli ka raudteede ehitamises. Ja tõepoolest need punktid Tartu rahulepingust jäid juba 1900 kahekümnendatel aastatel täitmata. Tõsi, mõne küsimuse koha pealt oli ka formuleering, et selle kohta tuleb moodustada segakomisjon ja neid detaile täpsustatakse hiljem erilepingut, et ka ka need jäid kõik kõik tegemata. Samamoodi Tartu rahuleping nägi ette Venemaale evakueeritud eesti varandust arhiiviväärtust, kunstiväärtuste tagasitoomist, osalt Woody. Osalt jäi see Venemaale, teatavad vaidlused eeskätt Tartu Ülikooli varadega on ju siiamaani alles õhus. Nii et tõepoolest terve hulk punkte jäigas ellu viimata või viidi ellu osaliselt või nii-öelda Põhimõttelisest lepingu punkti formuleerimisega kaugemale ei jõutud ehk nii-öelda kõik järgnevad sammud jäid ka tegemata ja täiesti kummalisel moel. Kuigi praegune Venemaa on ju väga skeptiline kõikides küsimustes, mis puudutab Tartu rahulepingu kehtivust ja püsivust siis ka ju siin viimasel paaril, kas tal on paar momenti olnud, kus üks Tartu rahulepingu punkt on jällegi ka Venemaa vaatevinklist esile tõusnud nimelt selline Gazpromi tütarfirma, mille nimeks on siis territoriaalne, jah, genere rõhjust, Chajaga paania nõmme, radin on kaevanud Tallinna halduskohtusse ja nüüd on vist kohtuasi edasi liikunud. Ta on kaevanud siis Eesti riigi kui Narva linnas asuva kulgu, tammi kinnistu omaniku kohtusse ja, ja nõuab tühistataks üks Eesti valitsuse määrus, millega see kulgu tammi kinnistu on antud rendile Narva elektrijaamadele ja oma kaebuses siis see territoriaalne ja kampaania rõhutab ka Tartu rahulepingu punktile, mille kohaselt Eesti annab Venemaale eesõiguse elektrijõu saamiseks Narva jõe koskede ärakasutamisest. Nii et täiesti kummaline, et isegi veel, kas tal on 2008 2009, sellise majandusvaidluse puhul on see Tartu rahulepingust üks aspekt välja toodud. Aga noh, võib arvata, et eriti eriti kaugele selle selle sellele teesile toetumisega ka jõuta. Kui Eesti toetuks ka praegu aastal 2010 metsakondsessioonidele, siis me ka kaugele ei jõuaks vist. Ma arvan ka, et ei maksa jah oma aega ja energiat sellistele küsimustele nüüd väga palju, väga palju pühendada. Pigem on see lihtsalt ajaloolaste jaoks huvitav detail, et näete ka aastal 2008 2009 ikega ühe kohtuvaidluse puhul üks argumentatsiooni punkt on siis Tartu rahuleping, täpsemalt selle üks majanduslik lisa vist vist viies või kuues punkt, niimoodi. Mis on siis Tartu rahulepingu puhul tänasel päeval oluline, teine paragrahv? No kahtlemata tänasel päeval on, on kõige olulisem meie jaoks tõepoolest Tartu rahulepingu teine teine paragrahv. Võib-olla oleks isegi sobilik ka üles Praegult rahulepingust otsida ja ka raadiokuulajatele ka ette lugeda, just selles mõttes ütles, et tegemist on siis vastastikuse tunnustamisega ja et Nõukogude Venemaa ütleb lahti siis Eesti Eesti aladest. Aga see konkreetne sõnastus, eks see näitab ka sellist diplomaatia sõnastust. Diplomaatia mõtlemist tollel ajal see Tartu rahulepingu artikkel, kas kõlab siis järgnevalt, minnes välja Venemaa sotsialistliku föderatiivse Nõukogude vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast kuni täieliku lahti löömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaailmtingimata Ta Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusele olnud riigiõigusliku korra kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud des edaspidisteks aegadeks maksumuse kaotavad Eesti rahvale ja maalejärgne endisest vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu. Tsitaat võib olla natukene raske, jälgitav ja, ja kahtlemata ka kohmakas. Aga sisuliselt see tähendab, et Venemaa, Nõukogude Venemaa siis tunnustab Eesti iseseisvust ja Eesti rahvale Eesti riigile ei järgne ühtegi kohustust. Mis edasi kanduks sellest, et me oleme kunagi olnud Venemaa tsaari Venemaa ja koosseisus, nii et Tartu rahulepingu artikkel number üks on, on tõepoolest see artikkel mida kasutatud alates 1980.-te lõpust ja üheksakümnendatel aastatel ja, ja nendes ka päevapoliitilistes aeg-ajalt diskussioonides ka ka ka esile tule. Esimene Nõukogude Vene saadik isi Tarkovski saabus Eestisse koos saatjaskonnaga 20. veebruaril. Välisminister Birk saatis Eesti delegatsiooni sekretäri William Tomingas hommikul raudteejaama teda vastu võtma. Tomingas mäletab seda nii. Kukovski tuli Tallinna ametliku tiitliga pretseta viidsel tsentrosayusa Vene keskühisuse esindaja. Ta tuli Narva kaudu Vene raudteeklassi ja pagaasi vaguniga erarongis. Teda piiril vastu võtmas ei olnud meie poolt kedagi üllatuseks, mulle oli jaam politsei poolt piiratud saabunud venelased pidid sammuma politseinikest paleeride vahel otse neile politsei poolt varutud autodesse. Korralduste andjaks. Kõikjal oli minu koolivend, politseikomissar Gutman. Autode karavan hakkas liikuma ratsapolitseieskordi saatel. Kui avastasin, et sõidame mitte Rataskaevu tänavale way. Kihutasime Narva maanteel Kadrioru poole. Küsisin Gutmanilt, kes istus autos koos Kukovski ja minuga, kuhu meid viiakse. Gutman vastas Kadriorgu. Karantiini pärale jõudmisel nõuti meilt, et riietuksime end lahti. Mehed naistest eraldi, riided võeti ära. Öeldi, et aurutamise jaoks läksin telefonile, sain kätte Pirkki, tõin ette, mis politsei meiega Kadriorus teeb. Protesteerisid, et see, kuidas koheldakse esimest vene saadikut ette kujutamata protokollireeglite järgi. See teeb meid naeruväärseks, kui kilplasi. Pirk vastas. Ta on teinud selle karantiinikorralduse põhjusel, et Venemaal möllab kohutav tüüfusetaud korraldus. Olgugi ebaprotokollipärane kaitseb eestlaste tervist venelaste täide ohu eest. Kui palusin, et ta korralduse muudaks, laseks meid tulema olukorrast, mis võib tunduda alandavana, vastas Birk eitavalt. Rõhutasin, et pean tema karantiinikorraldus sel viisil, kuidas seda täidetakse, rumalaks ja kahjulikuks meie suhetele venega. See vihastas Pirkki, ta pani telefonitoru maha. Võtsin ka eneseriidest lahti, kirjutab Tomingas. Istusin Kukovski kõrvale, öeldes, et ei saa oma protesti avaldada muuga kui seega, et ta saatust jaganud. Olukorra halvem külg andis end tunda selles, et oli külm. Libisesin Kukovskiga ja ta meeskaaslastega istudes puupinkidel oodates, kuni naised saunas käivad. Kui meie järjekord tuli sauna minna, leidsime, et see ei ole saun, vaid arusaamatus oli külm, viskasime leili kappade viisi, aga leiged kivid ei andnud auru. Igaüks tahtis pääseda kaela langenud piinast nii ruttu kui võimalik, aga pääsemine ei tulnud kiiresti. Pidime eesruumis veel mõnda aega lõdisema, enne kui kätte saime oma riided. Kukovski oli tulivihane, aga ütles, et ta ametlikku kirjalikku protesti ei tee, et mitte alata eesti vene vahekordi protesti avaldamisega. Nii jutustas William Tomingas oma mälestusteraamatus. Eesti esimene suursaadik Venemaal Tõnis Vares astus ametisse 1921. aasta veebruaris. Meie saate kodulehelt saab tema kohta lugeda Eesti lugu punkt vikerraadio e. Tartu rahust, millest 1980.-te aastate lõpus sai iseseisvuse sümbol, rääkis ajaloolane Küllo Arjakas. Saate toimetaja on Piret Kriivan ja saate lõpetama muusikaga, sest alates 2001.-st aastast tähistab Eesti meestelaulu selts Tartu rahu aastapäeva kontserdiga. Sõjaajaloolane Hannes Walter on öelnud Tartu rahu üheks oluliseks tähtsuseks asjaolu, et see leping päästis ühe soome-ugri rahvakillu omakeelsele kultuurile. Eesti Marsi Kuninga Eduard Tamme loomingut kaitseväe orkestri Petersoni juhatusel. Eduard Tamme viimane heliteos. Aasta oli siis 1939 ja loo pealkiri on setu rapsoodia Eesti lugu nädala pärast samal ajal nagu ikka.