Vikerkäär. Tere tulemast taas kuulama saadet Vikerkaar, ütlevad Valter ja Jaak Ojakäär. Täna on meil kogunisti kaks külalist ja nende mõlemaga on meie eluteed ristunud mitte ainult viimaste, vaid isegi viimaste aastakümnete jooksul võiks nii öelda. Ja nii ta ongi. Ja mul on hea meel tervitada siin saates Viivi Dixonit ja Jüri Lassi. Aga meil on täna saates veel üks kolmas nimi ja see on Raivo tikk. Üks on. See on Viivi Dixoni kadunud mees kes oli nii hästi jürilassi kui sinuga. Lainega seotud Stahli laine kunstiline juht ja täna on meil meeldiv juhus just meenutada tema tööd seoses selle väga toreda ansambliga ja nagu siin eelnevalt neid laule kuulates jaak märkis, et huvitav küll, et me kuulasime suu lahti värtina, et Soomest ja, ja Raivo Dixon tegi sedasama veerand sajandit tagasi. Jah, suurt vahet ei ole, vahet ei ole ja võib-olla, et ma ei tea, kuulame siis, kuidas laulame kõigepealt ühe loo ära. Seda lugu kuulates ma hakkasin mõtlema, et laine oli ju niisugune ratastel liikuv ansambel ja käis väga palju ka Venemaal ja kuidas vene publik neid laule vastu võttis? Ütlesin tegelikult oli nendel kogu see kava ülesehitus oli nii tehtud, rahvalaulud olid omaette blokk ja siis isegi sellisel juhul pandi Venemaale pandiga vene rahvalaulud koos Raivot tehtud sättega sätetega ja nii, et oli eesti rahvalaulud, siis vene rahvalaulud ja kogu aeg oli selline plokk olemas. Niuksed puhttantsijat, distantsid olid siis tüdrukud, kes laulsid tol ajal nagu öeldagi estraadilaule. Ei, see oli rahvalaulu plokkoli. Igas kavas oli nendel, ku eraldis rahvalauluplokk. Ja siin selgus niisugune huvitav asi, et. Raivo kirjutas ka originaalloomingut ja, aga mis mitte iga kord tema nime all ei kõlanud. Ja see oli näiteks hoogsas rütmis ja siis Jüri, missugused lood veel olitsemis vaatasime, et tegelikult oli kolm või neli lugu, oli Raivo oma kirjutas, et aeg oli selline, et nad ei tohtinud lihtsalt. Tähendab autori, kuidas heliloojana, kui seal ta ansambli kunstiline juht jäädid, sinu loodid tuleksid läbi üks aeg oli see, kus lihtsalt ei lubatud. Ja mina mäletan seda asja hästi, see oli niimoodi, et ansamblijuhil ei olnud lubatud oma laule, ma ei tea, kas oli 20 protsenti või 25 protsenti või mis, mis tema loomingut tohtis olla, sellepärast et, et mõned, mõned ansamblijuhid selleks, et saada rohkem autorikaitset tegelikult peaaegu kogu kama oma lugudest, Gunnar Grapsi ja võib-olla tema ja siis kas mitte Raivot hommikul oli vist sama probleem ja, ja no ühesõnaga niuksed loominguliselt väga tugevad indiviidid need ja Raivo siis valis. Siin plaadi peal olid niisugused huvitavad nimed. Kuidas lasi Malawaazi vala masinemine, sisulisi vert aeg oli? Mis kõlaks nagu natuke eksootilisem, no ma kujutan ette, Kalev rattus saab muidugi mõne halli juukse praegu omale pähe juurde, sellepärast et eks see autorikaitsevärk on ikka üks väga keeruline värk. No tegelikult on nii, et kui, kui nii võta, siis need, kes istuvad ja otsivad, et kelle, no kui lugu kõlab, et kes on nüüd see helilooja niuksed, hellad ei ole olemaski, ongi fakt ees, aga siis korraga avastada aha, näed, Raivo Dixonil oligi pseudonüümi, et näed, tal on hoopis selle nimel tegi, kirjutasin mõned lood, vot sealt ongi tulnud, nii et paljud ei teadnud kuskohalt või kes on seal helilooja. Huvitaval kombel siin Vikerkääru saates on vist minu arvates juba kolm või neli korda tulnud välja selliseid juhuseid, kus näiteks ütleme, raadio fonoteegi, lindikarbid ei ole lihtsalt õige autor. Keegi külaline ütleb, et ohoo, see polnud üldse see, see oli keegi teine. Tulevadki kõigepealt klindikarpidele ära parandada, aga seda me oleme ka kogu aeg teinud ja ilmselt seda tegevust jätkub meil ka tulevikus, aga kas me kuulame siis nüüd vahele ühe selle nii-öelda pseudonüümi loo ka nüüd see lubatud lugu? No nüüd on siis selge, et see ei ole mitte Malaw asi lugu, vaid see on nagu Dixoni lugu. Kas seda praegu ka veel kuskil, nii keegi teine hiljem? Laulab ka seda lugu praegu, et näiteks kui praegu võtta kõik enamus repertuaaris, mis on ansambli kuldsed lindid. Kuldsed lindid ongi võtnud selle selle ansambel Laine repertuaari, segutsed linlikus, Lea Vetter laulis. Ja nüüd ansambel kutse, see on kõik peaaegu laine vanad lood, mis on, laine Dixon otsis ja, ja küll ta siis vaatasid, mis oleks parasjagu moes, mis läheb, eks ole, ja ikka see kerge töö olnud, et võtta kätte ja, ja vaheldunud ise kirjutajate vahel lihtsalt leida mingi autor, et keegi ei tea, ei ole tuntud ja siis teha nii, et oleks minev lugu. No ma ei tea, võib-olla siis kuivas, ei, kuldsed lindid siin kõlas võib-olla siis kuulemisele kuldsed lindid, kaardus ka. Ansambel Laine. Ei kerkinud ju üleöö. Ei, vaata, mina tean, mida ma tean, ma olin ju tegelikult kaheksaga. Ei, 79. aastal olin estraadiosakonna juhataja. Terve aasta valmistasime ette harmoonias ja filharmoonias ja meil oli suur ettevalmistus. Olümpiamängudeks oli meil suurkava ja pidime kõik seal laeva peal tegema, nagu mäletad ise, mismoodi olümpiamängud olid ju. Mina olin seal bussinõukogus, aga mul tuleb ette, et ega Raivoga ei olnud seal seal olid mõned probleemid olid aga, aga Raivo. Ei, no lainega esines väga paljud ansamblid, esinesid seal, aga üldse, kui rääkida Raivo, siis mina sain temaga tuttavaks tänu sellele, et ta oli ansambel sellektaa. Reet Linna laulis seal ja päris oleval Valdma ja, ja siis, elik ta kontsert oli lillepaviljonis ja siis Reet tutvustas mind Raivoga ja sealt me siis saime, tahaks, ja siis oli ta kollaaž veel. Kersti Johanson oli kolaažis, ma mäletan, see oli veel Aarne Vahuri iva, uuri siis olid Tomson? Jah, tema laulis seal joonis, kes seal veel olid? See oli jah, niisugune ürgkoosseis tuli hiljem või. Ja tema oli, see oli. See oli see koosseis juba kuskil. Ja siis ma tean, et seda Tammerm oli ka igateiskulaarsel väga tugev oli tol ajal ja siis pärast Vahur võttis ta lihtsalt üle, aga, aga Raivo Raivo nagu alustas selle klaasiga ja sealt nagu kasvas kõledal kõik mikspärast, talle tehti ettepanek võtta laine, sest laine vanalainena koliks ole oktet selle bodyls käel ja siis bodylski loobus sellest. Kui Raivo tuli tegi uue laine, siis ta tegi lihtsalt vanadest, loobus vanadest tüdrukutest. Tal oli vaja, et tuleksid noored, kes oskaksid veega noodist laulda. Ja sellest sealt hakkaski välja kasvamise lainet. Kui neid laule kuulata, neid seadeid, need olid väga rasked, seal oli küll, kuigi peab ütlema, et Podolski lõi ka paar ikka niisugust seadet, mis, mis kah iga iga tänavalt tulnud laulja ei laula. Tähendab, Raivo oli see omapära. Ta oskas tõesti teha seadeid, näiteks praegu see seesama lugu, mis ta nüüd see Stockholmi helilaulja. Et mismoodi, mismoodi ta oskas kaks, kaks sopranit nii ühte sulatades. Sa ei saa arugi, millal üks lõpetab, teine alustab ja see oli, ta ise ütles ka, et see seade tuli mul hästi välja. Ei, ma kuulaksin seda loomulikult. Need olid mari aare ja Kersti Johanson, kes laulsid seda laulu, aga meil käis siin üks omamoodi viktoriin vahepeal ja kes seal mängisid? Kõigepealt võib-olla seda ka, et kes on Kersti Johanson praegu? Kersti Johanson, kas sa tead seda, ta laulab praegu Estonia teatris OP kooris, tõsi jah. Ja tema on, vaat Marie äärest ma pole kuulnud tükk aega mitte minema, tõesti ei tea. Marjäärist, ma ei tea, mida ta väga hea laulja oli, oli, nad olid tõesti sobisid nii hästi selle minu arvates ta oli nii ilus. Nii kõrge sopran, kohe kadedaks tegija pärast, Raivo ütles, küll on kahju küll, küll ta võitis trügiti konkursi mööda vabariiki, kõik tulid kokku ja lainesse võtta. Hääled sobiksid kokku. Räägib viimases viimase, sellel, mis tal lainet lõigus, ta kõik otsis selle sealt tartust, selle kauni neiukese red kromeli tõi ja Ülle Ernitsa tõi, tõi Haapsalust ja siis Novella Hanson tuli uuesti Tuurte tagasi ja, ja siis oli seal me meeshääled. Oli siis kostja Semtšenko täitsa tundmatu kuju, kes on praegu nüüd ennast kuulsaks laulnud. Ja siis Alari tamme, räägi nüüd sina Jüriga midagi. Siis ma olen tagasihoidlik. Olen väike. Mina lainega ühinesin kuskil peale 80.-te tänoviivile, muidugi nii viivi jagu, teadis mind vanadombi päevilt. Jaajaa. Ta soovitas mind nagu Raivole ja seal ei olnud vist aega üldse mingit kongressi värki teha, seal oli. Ühel õhtul käisin kokku rääkimas ja teisel päeval oli õhtutide laine asendas vist Viru programmi ja siis anti noodid ja pandi klaveri taha. Läks lahti, sellisel. No muidugi, sest et mina tean seda, et kui ma sulle meel meelde tuletan, et kas sa mäletad seda, kui me tegime tuuleid nääritrikki. Dixon kirjutas muusika ja mis on isetegevus, mina kirjutasin stsenaariumi, mina lavastasin, mina õmblesin kostüüme ja mina mängisin. Pearolli. Võimalik ära lakkuda. Isetegevus vaid seda nimetatakse ise tegelikult kõik pead ise tegema. Ja kui see professionaalsed teatris tuled korraga ukse kultuuripaleesse, siis ma olin seal kultuur, massilise osakonna juhataja, ilus nimi ja. Tal on oma niisugune tore tore noortebänd oli seal ja. Üks üks Ma tean, elas siiamani Ameerikas jalast, räägib, kus need on. Raul Sepper. Eiei seal Lembit Lepland, raudtee, Ameerika me oleme hiljem bändi teinud. Eino asi algusest peale, vanas Dumpise päris rahandus 73. vä? Sära Valter Ojakäär oli Kaarel tantsuansamblite üle otseselt teinud, kõva vokaal koos, seisad oma pillimehed, võiksid pingutada, siis seal laulsid Uta kareda, kas nüüd laulab Orezeigris või laulab ja, ja siis olid kaks kaksikud tõde, nii et mina neil vahet ei teinud mingi sünnimärgi järgi ainult. Ja Leps, Lembit ja üks kõige kõvem laulja oli, mul oli kõige noh, selles mõttes, kui hästi laulis kali Urmas Arumäe, eks meie endine nüüd vahepeal justiitsminister oliga basema tema laulis ja mängis kitarri ja siis ma mõtlen, et kui tuttav nimi siis ta oli kadunud, oli Ameerikas käis täiendav sellest ju ta seal mõned ülikoolid lõpetas ja siis tuli tagasi, oli kõva vend. Ilusti laulis. Ja kui sa tead, mis on, mina mõtlen, mõtlen seda, kui me ikka räägime, nagu Raivo ostjad emadelt rahvalauludest tead, tahaks. Üks rahvalaul, mis mulle väga endale meeldis tegelikult raevu isolid, jätkas pane tähele, Viivi, et vaatavad sinna laulu sisse, ma panin isegi kiige kiuksumise, vot nii nagu kiik, juuksur bot täpse, nii tüdrukud laulavad ja vot see on see kiigelaul ja minu arvates on, see on üks hästi hästi hästi õnnestunud lugu. See on tõepoolest jälle üks kaunis raske laul, huvitav laul ja väga omapärane lähenemine meie rahvamuusikale. Ja kui ma seda kuulasin ja, ja küsisin sinu käest viidikson, et kas ka siin laulis Kersti Johanson, sa ütlesid jah. Ja ma tahtsin neid kuulajale öelda seda, et unustasin mainimata, naistel on niisugune rumal viga, et kui nad abielluvad, nad vahetuvad nimesid. Ja tegemist on proua Tõnu Tõnu Naissoo abikaasaga. Ja nii et laines tutaks äiki. Tõnu mängis. Tõnu mängis enne sind, Jüri Lass, Tõnu mängis enne Jaan res saate, mina oleksin Jaan res. Aa ta, Tõnu näiteks toru oli praegu päris juba niukene, soliidne halli habemega vanahärra. Mina ikka mõtlen tema peale kogu aeg, et kui ta oli niisugune 16 aastane poiss, kui ta tuli välja esimesel esimest korda džässifestivali mängima ja teda kogu aeg vaatan, kui väga noort meest aeg on ikka läinud juba aastakümneid. Ma ei tea, kas ta üldse kahepeale kokku sind välja mõtled, et kui palju lauljaid ja pillimehi on laine ansamblist läbi käinud. Nende aastate ja omavahel abiellunud. Aga aga siin vist neljeed. Lilje, ütleme, laasid Liivi Laas ja Ants laas möll levelile, Riho, Riho Lilje ja siis noh, tegelikult on neid paaridunud. No Lea Vetter, nagu nad targaikida Eiki tarkade jõudnud, eks ole, kes, kes nüüd Te siis muusikud ikka abielud omavahel täpsel ütlevad kõike nüüd laimis pruugisega, kes Vello Orumetsa juures Toro metsa. Me oleme täitsa roostanud. Siis tegelikult Vello Orumets oli ju laine esimene solist ja, ja oli Raivo koolivend. Pedas narkoos koosnevad, koosnevad tegelikult, läksid Pedas aasta käisid ja siis läksid mõlemad sõjaväkke. Need Raivo diktor oli põhjast neli aastat nagu Vello Orumets möödunud ja. Kaks istuvad siin ja asju ka see mees, kes viimastel aastatel minu teada on. Kui Vello Orumets laulab, siis sina vajutad seal ta meil on kahe mehe punt, jagub paremini, jagub rohkem, kaasaegse tehnika juures saab läheneda saata niimoodi ära, et petab ära, et nagu oleks orkester taga, mis tehnika sul siis on? Tehnikasüntesaatorid trükimasin muidugi seda päris viimast tehnikat, seda nagu ei jõua osta ja ei olegi mõtet, noh, kui ikka väga tihti mängud on, sa paned lihtsalt nagu maki mängima fonoxis, noh, või hulluks minna, iga kord mängida erinevalt midagi, ühesõnaga piisab sellest, kui on hea hääl ja mees, kes tunneb siis seda tehnikat seal taustal, jah, nyyd õnneks kuulama minnakse ikka argument. Mulle tuleb meelde, et Jüri, kas nüüd ainult orumetsaga koos ei tööta, vaid ühel üritusel Briti saatkonnas ma vaatasin, et see ei olnud küll Briti saatkond, vaid see oli seal üleval Rocca al Mares Lucca keskuses ja ta elab ja, ja saadi, saadi ja ja siis Jürilasse istus klaveri taga ja mängis klaverit seal. Ja no ma olen isegi aru saanud, et irvitas pidevalt, kui Briti suur saatkonnal mingi üritas, on siis ikka teda kutsutaksegi valvel Plaverdaja saatkonna pianist, kokkulepe juba olemas või mitte kokku leppida, nüüd 11. juulil on nagu mitteametlik inglise saatkonna uue hoone nagu avamine ja siis mitteametlik vaid lihtsalt ikka omale ja siis on seal vaja jälle natukene klaverdada, saavad siis neid inglise mingeid traditsioonilisi asju ka mida nad tahavad kuulata, nad tahavad niux, Evedriine ärika kõrver vabastada taks kõrval, nali oli niimoodi, ma andsin Hiina restoranis ja ma sain pidevalt hiina peremehe käest nagu riielda, et miks ma Hiina Lugus Hiina noodid anti, et kõikjal mängisime see polt, see mängisin ikka neid. Eve Krina, näiteks härra Taska käis, ütles, et need hämmastavalt palju head filmimuusikat mängite. TeleGranit, sealt on ju kõik tulnud, eks siis hiinlane käis, käis Ameerikas parasjagu, oli sellist jalgpalli MM-i mingi asi seal oli ja siis ta käis, ütles tuli tagasi, ütles, et minister Jüri, et niisugune asi, et huvitav, kuidas te teate, et Ameerikas kõik peale obleerib, mängivad täpselt. Ostsin suhteliselt eksimuse nii käimist ja siis räägite. Mul jäi, noh, ainuke oli siin uus aasta, siis paar lugu pidi mänginud. Mis need olid, muide, seal kaasaegsed laadid seal oli ikka mingi 70.-te algusest oli pealkiri oli tõlgitud KAPO'd hobused. Niukesed lood olid. Aga ma tahtsin mängida süntesaatoriga, noh nagu see pentserisse sisse, aga, aga noh, süntesaatoril lugenud melism ära, need olid nii keerulised. No mina tahan sulle meelde tuletada, praegu ühtelugu, 80.-test aastatest. Koosseis koos mängisid Area Külli-Katri Kirber, Margus Min, Rein Joasoo, Renno Aava, Tauno Saviauk ja vokaalsolist oli Reet kromel ja üks nimi on jäänud nimetamata, see on see mees, kes istub praegu meil siin stuudios. Jüri Lass oli klahvpillide. Kas sa mäletad ka veel seda esinemist? See oli aasta, ma vaatan täpselt, tingib, et järgmisel aastal 88 midagi häguselt ikka lugu ei mäleta, küll. Tähendab, Reet Reeda projekt oli üldiselt ta oli ju see sadee hull nagu ja siis see muusika, mis ta seal tegi, minu arust see oligi väga nike selle kohtadest laagrites öeldi ka, et nad Ameerika asi Eestis ostis või vastupidi. Kuule, aga tegelikult on nii, et ta tuli Tartust, Dixoni otsis ta üles, võtsin viimati tee tööd laines viimase laine. Seda ajalehes oli ret loomendi kohta viimati mingisuguseid Mõendusega tegelasi ja kus ta üldse, kas ta praegu üldse enam on Eestis? Abielus imelikus ahah ja ikka punase peaga ja punase peaga. Tal on must mees nagu jutud räägivad, aga noh, see ei pruugi olla päris tol neegriga abielus, aga ei tea tollane eksootilisi soove olnud, küll ta ikka tahtsiila iirlased abielluda ja tal oli ikka probleeme Punane murest sõlmivad kokku, see on probleem, kuid abiilsega abielu ei tabeli seda nike kinnisideena. Iirlanna tüüpini puna bänneri ajal. Nojah, ei no jällegi lugu on jäänud. Ja see on muide Külli-Katri Kerberi lugu nimega mõõtmatu kaugus. See oli siis 11 aastat vanamuusika meenutus Tartu muusikapäevadelt, Benno Aava oli see saksofoni solist, kes viimati mängis, seal oli veidi selliseid helivigu, aga noh, kontsertsalvestus nagu ikka vahel juhtub. Jüri Lass, sina ei mängi ju mitte ainult klahvpille, vaid tegelikult nii-öelda leiba teenid endale hoopis ühe puhkpilliga, ehk tromboon on selle pilli nimi praega bariton, piirivalvur, orkestris bariton erineb trombooni, st siis mis mõttes selles mõttes, et tal on mitte Doug, tal ei ole telline, tal ei ole tellitav, aga lippudega muide ma ma küsisin, ma küsisin seda sellepärast, muide, ega ma nüüd päris ma päris Meil ei ole. Ma küsisin seda sellepärast, et ma tean, et, et sa oled mänginud ka trombooni mis ei ole mitte siis selle vändaga kolissiga on on siis pumpadega ja lainelainesse ma läksin, tegelikult ma olin kahe koha peal tööl seal niimoodi, et ma olin nagu klaverimängijana ja siis klaver mängida palju senselkonja pianist ja tamme all. Ma arvan, hea pianist ja seal oli veel järjest Jõgevalt poiss, kes oli, laulis Felix perekonnanime. Ja, ja siis kui oli jälle keegi mingi muu klaverit, siis mina olen siin trombooni niuke vahetus käis siis noh. Kas trombooni ja klaverimängu vahel on aega muud muusikat ka kuulata mida kodus kuulad? Ons jää pikka aega ja see on õudne asi? Muusika muusika on nii elukutse, hobi ja siis üldiselt mõnikord lähed koju, naudid vaikustest, ei siis vaikselt või teine asi, kui mingisugune lindistus või, või asi ja isa ei suuda uinuda, Tseme oma partii, kas midagi hakkab nii õudsalt kummitama, et nad selleks siis peavad lihtsalt midagi väga alternatiivset kuulama ja minu jaoks alternatiiv on näiteks lemmikartist, kuigi ma olen kõike sööjana, mulle meeldib absoluutselt kõik hästi tehtud muusika ooperis, operetis, sümfooniast naudin isegi neljahäälset matusematusekampa, kui ta on ilusti mängitud ja hästi häälestuda, ei ole midagi ilusamat vaikselt valmistuma. Siis jah, et muidugi Joe kuker minu jaoks on niisugune nagu meil on muuseas, ühel päeval sünnipäev ka võib-olla sellel ahah, kaheksa sugulashinged, sugulushinged. Ja sellist muusikat kuulab siis Jüri Lass vabal ajal ja. Seda peab hästi valjult kuulama jäänud aknad lahti ja aga ma võin seda öelda praegu väga, paljud inimesed kuulavad muusikat töö ajal näiteks ükskõik kus kauplusesse minna, mina käin Pirital kogu muusika mängib ja ma vahel mõtlen ka, et et vaesed müüjad ega see ei pruugi alati olla nende lemmikmuusika, mis seal kõlab, sest seal on kassaprillid on natuke nooremad. Aga seal on ka juba nii. Võib-olla mitte nii väga, Roxanne, siin sa paned natuke mööda, vaesed müüjad, nad, nad ise panevad selle käima, et just nii kole, nüüd seal keegi keegi kõrgemalt keerab selle nupu käima selle jaama peale, see käib 24 tundi 20 ja aga on olemas väiksemad poed, kus ei ole kedagi kõrge. Ja nad nad ikka panevad selle käima, tähendab, neil on tarvis seda muuseas, minu abituriendid, tütarde, praegu eksamita õppi õpib eksamiteks ja tal on kogu aeg klapid peas, mis kuule, mida ta kuulab. Sest ta kuulab seda teisend, trammi, bussi-trammi-. No mis stiil, mida ütleb, et see on ikka monomonotoonne, eks ju ja pidevalt seal midagi ei muutu kõik ja see nagu ei teda nagu isegi ta paraapid ennustamisega ei ole teksti ei ole viisi, ei ole midagi, ole käib mingi motoor, eks ju. Võib-olla ta läheb takti selle järgi sega üldse õppida. Minul oli ka kogu aeg raadio lahti, kui ma omal ajal õppisin keskkoolis. Muidugi, siis olid natuke teised muusikat ja kusjuures see on minu. Minu ajal oli Radio Luxembourg, kui ma keskkooli lõpetasin, oli ka lahti öö läbi neidis võrrelda muidugi neid ei saa võrrelda, aga, aga nähtavasti on tarvis siis mingit jah, muidugi, vaat kas peab õppima vaikust kuulama ka? Vahetevahel pedagoogid ütlevad kindlasti, see ei ole õige muidugi. Vaatame siis minagi öelgu seda öelda, et, et näiteks noh, ütleme, kui sina oled ühe asja vastutav isik, inimene, eks ole, isik ja kui Dixon lõi sellel laine või tähendab võttis selle uue laine, siis tegelikult kui oli puhkuse aeg, oli kogu aeg ringreisidele enamus. Nii et kui võttes, eks ole. Kui nüüd me olime abielus, ütleme seal 15 aastat, siis selle aja jooksul võib-olla pool. Me olime tegelikult koos ülejäänud pooleli kogu aeg ringreisidel. Ja siis see aegu rahvastik puhkas, pidi tema juba ette valmistama uue kava ja võtab kokku aega üks ülevaatus teise otsa kogu aeg. Täpselt, sa pidid olema kõik, ma ei tea, kui palju inimesi tulid sinna kokku ja ja vaata nüüd kui me nüüd, mis, noh, tuleb see laine juurde, kui me tuleme tagasi, et praegu kõik need, need uued, väga paljud lood, mida laine tegi, on nüüd praegu veetud kõik. Kõik need lauljad oma repertuaari, ütleme, lainest alustas oma oma, nagu öeldakse, lauljakarjääri. See torumees oli, esimene oli juba esimese laine juures, siis oli Tarmo Pihlap, siis on seal. Tõnis Mägi oli üks aeg, kui Hormittegi ma sambla Errbja, kus isegi Jüri mängis seal, nagu ma tean, selt ansamblid. Ja Tõnismäel olid väga huvitavalt tehtud spetsiaalsed, selline suur grupp. Ja võitleme grupp vaid täitsa kohe võiks öelda päris päris 10 või 20 minutit oli kusagil rahvalauludel mardilaulud ja siis kunid veetleva leedini, välje mindivad, kõik, sellises kasutati ära. Tõnis on nagu peasoliste siis nagu naised olid selle ümber. Ja miks ma seda rääkida, et vaata nüüd, kui paneme selle Laine esituses neid kuulama hakata ka tagada ka taga, mis on praegu väga moes, kus kuldsed lindid laulavad ja orumets laulab, seda katab kuuliks, kuuled, laine laulis, mis te arvate? Halvemini. Teisest ooperist kuulemegi. Nii Viivi Dixon kui Jüri Lass on kõikvõimalikud kontserttegevusega olnud seotud aastaid aastakümneid ka ansambliga Laine. Ja ma ei tea, võib-olla saate. Lõpetuseks võiks teie käest küsida, et mis on sellised kõige naljakamad juhtumid olnud, mis meelde tulevad? Mina ja minu arvates on minu elus kõige naljakam juhus, oli see, kui ma olin väga palju, teadvustasin kontserte ja ma olin, pidin kõik need eesti keeles rääkima ja siis kuna ma olin ainuke professionaalne teadustaja seal filharmoonia siis tähendab, et kontsert oli, ma läksin lavale muidugi ilusas pikas kleidis, üksinda laval, eks ole, ja kohutav aplaus oli elu sees, sellist aplausi saanud publik arvas, et et mina olengi. Nad olid väga pettunud Ja kui sa annad, oli välja. Tegid sarnale ära üks null Jüri, mis sulle veel? Neid nalju oli nii palju selle nelja aasta jooksul, mis ma laineid regis, sellest võiks raamatu kirjutada. Pillimeestel on ikka natukene selle mõnuainega seotud, naljad on, no eks ikka ainult neid, neid rahvalauluseadeid kuni oma tegevuse lõpuni praktiliselt Lanat linna oli, seal oli tal tegu, et nad, komisjon ei võtnud vastu laule. Tekst oli küll kinnitatud, kõik Eesti rahvaluule seasitta seina äärde, niuke ei saa, ei tohi siis sõnade, siis ta tegi joodiku laulude joodiku laulude popurrii, oli salaami Tammellusioodikute nagu oli, noh, Venemaal need reisid olid sellisel joone kontsert, viimane kontsert nagu. Ja siis lahen, pillimehed tulevad ja võtavad siis Alar pakub ka esmaabipudelist, aga tavaliselt oli see vesi ja tookord viimane kord, see oli puhas. Siis Sirje Põllu näiteks laines vahepeal laulis, ta toppis, mul oli vaba lugu, tromboon klaveri peal, topi suure Pumatit täis suuliku ja siis oli kohe-kohe harjunud, võtad aare, ta paneb ka ja siis nahaga ja panin ka, aga noh, siis kõik see valgus, esimene häält ikka tuli ja see ongi vist Sirje Põllu, siis oli kellelegi teiseks Grünberg, kellega kana esimene oli põllu muidugi kellema läbi, sõimasid püstitamist vaheliselt. Vabandan kõigele esimene. Ja nii edasi. Kui raevu juurde tagasi tulla, siis ma tean seda, et üks lugu, mis on tal tõesti hästi õnnestunud, on see laululõpetus, sellega on kõik koorid. Ellerhein on käinud ja saanud auhinnad ja kõik on, ütlesid seal Raivole üks parimaid lugusid, mis ta üldse on kirjutanud laulu lõpetus. Ja seda ikka mill on muuseas ära kasutanud oma viimasel, sellel plaadil, mis on ilmunud tänu sellele ma kuulased, oot, mis rahval on seal mingisugune lugu? Tema see ongi, ma läksin ka autorikaitse olgu olla mis siis mitte mingi rahvaluule seada ja see on õigus, kui ikka teisi inimesi oma, siis peab ikka olema. Seal oli fonogrammi kasutatud puhtalt jah, ikka puhtalt jumalal Gibsoni luba tänase Vikerkääru saatma saime ilusti raamidesse. Me alustasime autorikaitse probleemidele ja lõpetasime sellega altari kogu aeg, ütlevad suur tänu, veinid eksamile ja Jüri Lassile ja kohtume jälle järgmises Vikerkääru suurte külalistega, aga lõpetama jääb siis Raivo Dixoni looming.