Minu vestluskaaslane on Rein Rannap, mees, kelle nimi ei vaja tutvustamist küll ei ühelegi eestlasele, sest Rein on väga mitmekülgne kunstnik, ennast teostanud paljudes muusikavaldkondades ja paistnud silma eriliste kontserdite ja heliloomingu poolest ning nüüd on taas lähenemas aeg, mil Rein Rannapi näeb üle Eestimaa eri paigus iga soovija. Nimelt toob alanud jaanuarikuu meie kultuuripilti ühe toreda talvise elevuse Rein Rannapi kontsertreisi. Rein, mis asi see täpsemalt tulemas on? No sa ütlesid kõik ära juba reis igal pool Eestis. Ma panin pealkirja ka seekord sellele kavale draama mul juba mitu kava on järjest on nad pealkirjaga ja ma leian, et see on vast õige tee, mida mööda minna. Ka mujal maailmas on see levinud ja ka meil on mõned kontserdid hakanud ilusaid pealkirju kandma. Esimene, mis mul pealkirja kandis, oli siis kontsertreis poolteist aastat tagasi suvel mööda Eesti kirikuid, mille nimi oli klaver, tuleb külla. Aga sellel kontserdil oli alapealkiri, tantsib klaveril. Ja põhiliselt ma mängisin tantsuvormis kirjutatud Kontsert muusikat, selles kavas loogilise järjena juba aastat tagasi, umbes uus klassikaga. Ma panin pealkirjaks, maalib klaveril, sest kavas olid sellised lühemad ja enamuses pealkirjadega palad nagu mingid pildikesed, nii et sorry, maalib klaveril. Aga juba siis ma tundsin, et ma tean küll, need on niuksed, lühemad ja, ja paratamatu tuld kergema sisuga, kuivõrd nad on sellised kirjeldavad mingi pilt edasi andvad lood, et, et ikkagi minu põhiline olemus ja loomus kunstnikuna on ikkagi just niisugune traagiline natuur. Ja ma ei tea, tema vaatab televiisorist, kus ma esinen, jalad heidab ette niukseid koledaid nägusid, nägin ilusat muusikat, aga nägu on niisugune sünge ja grimassid ja asi on selles, et Remenga esineb lavalistania nagu küljega publiku poole. Aga see televisiooni kaamera on niisugune ebaloomulik asi, tema ronib sinna, kus publiku silmad kunagi rajada tuleb otse ette ja vaatab suures plaanis ja ta tõesti näeb seda, mis ei ole kuulajale nägemiseks mõeldud. Tõesti, kui midagigi sisemine läbiellumine, see jah, kindlasti saaks ju treenida ennast võib-olla nii, et nagu oleks niuke raudne ja liikumatu, aga see oleks nagu ekstra treening tegelikult, justkui sa püüad midagi läbi elada seismisest eksiks paratamatult see nägu ja kogu keha tekivad mingid niuksed, erilisel kehapoosid ja need kõik on vajalikud, need aitavad kaasa ikkagi sellesama sisu selle väljenduse võimalikult eredaks esiletulekuks. Nüüd, kuivõrd Yasse dramaatiline on mu tegelik loomus, siis ma juba eelmise selle kava ajal tundsin, et järgmise kava ma tahaks kindlasti teha, kus oleks just niisugused rohkem pingelised ja, ja traagilisemad asjad, ühesõnaga midagi olulist täpse draama sele kava, võtme märkan niukseid olulisi tähtsaid asju väljendada oma esinemisega ja Martin peab ütlema oma muusikale peal. Ei oleks jah mingil määral õige mingil määral vale selles kavas Al klassikakava ma mängin mitte enda, vaid või teiste autorite kirjutatud muusikat. Aga samas võib muidugi öelda, et see on mu oma muusika, sest need lood on ju valitud ikkagi selle järgi, nagu ma olen alati oma kavad valinud. Mis just kell, mille kaudu ma tunnen, et just sel hetkel just sellele kuulajaskonnale ma saan nagu enda hingel olevaid asju nagu kõige paremini nende üleskirjutatud nootide kaudu väljendada. Nii et see on alatu Põhimõte kaha valikuks, kuigi vahel muidugi tuleb ka mängida, mida lihtsalt tellitakse ja küsitakse, jääks, siis saab seal muidugi mingi kompromiss luua ka praegu jah, need dramaatilised asjad, mõned, mida ma olen juba ammu tahtnud mängida, mõnda mängin uuesti, olen kunagi lapsepõlves enne mänginud mõnda päris esimest korda ja mõned asjad siis ma nagu otsisin lihtsalt juurde, et see kava saaks nagu niisugune terviklikult balansseeritud. Sest et see on ikka väga tähtis, kontserdivorm on ikkagi meile antud 45 minutit või õieti isegi nagu 40 minutit muusikat ja siis paratamatult seal aplaus asjadega kaob see ülejäänud viis minutit ära, nii et kaks korda umbes 40 või 45 minutit. Ja ära ei väsitaks kuulajat ja samas, et jääd liiga lühikeseks osasitegi. Rahuldamatused juba vaheaeg ja pole õieti midagi kuulnud. Ja nüüd on ilusti need neli heliloojat, Bach, šotaan, Beethoven ja Pärt on ilusti nagu ajaliselt balansseeritud ja ühendada. Kas see võib ka siis niimoodi öelda, et see, see kontsertreis Draama on sinu selline traagiline iseenda hinge sisse vaatamine ja selle paljastamine kuulajale või, või, või kuidasmoodi sa võtaksid veel seda? Kuivõrd sa ise olete sellise, nagu sa ütlesid, sellise traagilise hingemaailmaga kunstnik. Ja iseenese sisse vaatamine ja oma vaimuilma niisugune paljastamine väljendamine muidugi igasugune esinemine ja kunsti loomine, aga aga seekord on nagu ja eriti niisugused pingelisemad ja just niisugust, niisugust süngemate tumedamat poolt puudutavate teosed valitud Eestis ei pea minema. Et leida inimesi, kelle enda elus on olnud traagikat, kas siis hiljuti varem, aga nii, et nad seda veel mäletavad ja oskavad ära tunda muusikat selleks ei pea minema sugugi vanglatesse ega, ütleme hooldekodudesse, kus ma eelmine aasta jõulukavaga esinejatest oli väga huvitav ja meeldiv esineda vaided täiesti tavalistes saalides inimesed kindlasti enamus inimesi kogu kogeb seda draamat igapäevases elus ja ja need vähesed, kes elavad praegu mugavalt nii kui Californias, need vast mäletavad vähemalt 10 aasta vanust traagikat, ma loodan. Kui me nüüd räägime selle kontserdi toimumispaikadest, siis neid on küll kõikjal üle Eesti, aga kas sul on ikkagi oma sellised lemmikpaigad või sellised lemmikkontsertsaalid, kuhu sa kindlasti tahtsid minna? Ei ole, tähendab, ma olen ühes teises kohas mänginud ja vastupidi, nendesse kohtadesse just ma seekord ei lähe, et mitte nagu ära tüütad inimesi liiga palju eni aastamis mängisin Haapsalu, Lihula, Põltsamaa ja ja need ei ole kavas seekord. Ja mõned kohad noh, ikkagi üle kahe-kolme aasta korduvad jagama just eriti tahtsin niukse uusi kohti avastada, kus ma kunagi mänginud ei ole ja need ei peagi väga erilised olema, näiteks pole kunagi ka Kuressaares mänginud elus millegipärast ansambel Ruja aga küll, aga klassikakava ma küll ei mäleta, et ma selleks olnud ja samuti Võru ja ühesõnaga neid kohti on, kus ma tegelikult klassikat ei ole mänginud ja ja mõned kohad on, kus, kus üldse nagu kontserdid ei toimu, on, on hulgas minu arust mõni kontsert ikka toimub, aga aga suhteliselt vähe, näiteks Lümanda ja küll ei ole kuulnud, et vähemalt Eesti Kontsert minu teada seal ei tea, ei tee. Ja siis on Rannu rahvamaja, kus vahel Eesti Kontsert teeb, arva üldse, Eestimaal toimub kontserdid ikka väga vähe. Kui vaadata seda kava, siis ühest küljest muidugi Eesti kontserti 700 kontserdit aastas, aga Kallasel on vist loeng-kontserdid hulgas enamuses kuskil koolides ja nii et tegelikult vaadata see nagu avalikku ametit kava jätab need kohad ikka väga vähe puudutatuks. Nii et selles mõttes enamustes kohtades ei olnud küll nagu mingi probleem seda vaba päeva leida, tõesti, seal endale Poola väga tänuväärt tegelikult. Kontserdielu meil ikkagi lihtsalt juhtub nii olema, et ta on ikkagi suuremate linnade keskuste küljes kinni, et see, selles mõttes on see väga teretulnud ja ma usun, et et inimesed väga suure rõõmuga võtavad vastasele võimaluse kohata ikkagi elus kunstnikud. See mõte, see, see inimeste, kas nad tulevad kuulama või mitte, eks oleneb väga paljudest asjadest ja nagu ilmaski, ja selge on see, et kui seal tuleb suur tuisk, et uksed on, hangi täis inimesi, tule, ja noh, see on loomulik, ega ma seda ei pane imeks ja, ja igasugu muud muud faktorid on seal ka ja kindlasti reklaam. Ja kindlasti see, et kas ta on niisugune tavaline kontsert või on seal midagi erilist juures ja seda minust tahad lasin selle pealkirjaga draama. Et oleks midagi, ei ole mitte niuke tavaline klaveriõhtu vaid et nendele ühest külas selle pealkirjaga siis teisest küljest ka teatud visuaalsete momentidega, mis nüüd reklaamis lisanduvad, näiteks ma tegin fotod, et mängida Hamletit, nagu võtsin pealuu kätte ja panin kostüümi miks see vana ekse Hamletit meenutava kostüümi selga ja tegin sellised fotod ja D plakatil on üht-teist huvitavaid kujundeid. Ja et kõik, see noh, nagu muutuks mingiks suuremaks sündmuseks kui lihtsalt üks niisugune rea kontsert, kuigi Nonii Trio kontserdid ei toimu seal aga väiksemates kohtades, aga siiski, et see oleks mingi eriline sündmus, mis just nimelt haakuks noh, nii-öelda sõnalise osaga, kui, kui visuaalne mingi pildiline ettekujutus tekiks inimestel selles kavas juba enne, kui nad sinna kontserdile tulevad. Ja kolmandaks ka kava, kui ka näiteks on selgelt ikkagi on on muusikat, mis on küllaltki igav ja raskesti kuulata, ma julgeksin siin hinderneti näiteks nimetada, kelle muusikast ma ise suurt midagi ei pea. Ja see ei olenegi, mis ajal see kirjutatud on, aga ikkagi kava valikuga saab väga palju interpreet, et kaasa aidata sellele, et nendel kuulajatel, kellel ei ole väga palju kuulamiskogemus, et ka nendel oleks lihtne ja mugav seda kava jälgida. Et ühest küljest on ühine nimetaja son draama, teisest küljest on kava on väga vaheldusrikas selles mõttes, et seal on nagu, nagu barokkmuusikat, Bachi klassikat, romantikat ja siis on 20. sajand eesti muusika Arvo Pärdi nimel nagu täitsa neli erinevat maailma, neil on väga palju ühist, et see kava tegelikult moodustab terviku, võib-olla pärast, kui ma sellest kavast räägime, ma nimetan, mis on seal, et ühiseid momente, mis see tegelikult on, ta väga-väga tervikuna ühtsena, samas väga vaheldusrikkana mõjuma. Ja sinna juurde käib ka see, et ikkagi osa kavast võiks olla lood, mis on heas mõttes populaarsed ja tuntud juba inimestel. Noh, siin on selge, et Ekshopääni ballaadid on, on hästi meloodiliselt ja laulvad ja, ja väga niuke heas mõttes rahvalik muusika. Beethoveni pateetiline sonaat on ka üks tuntumaid teoseid ja noh, vähemalt Eestis Arvo Pärdi fraatoris ehk vennad on ka ikka siin-seal kõlanud, nii et kui inimene loeb seda kava, kas ütleme minna või mitte minna kontserdile. Et ta siiski tekib mingi niisugune nagu äratundmismomente daam, umbes kujutan ette, mis seal toimuma hakkab ka ja siis osa on nagu üllatus ja võõras, aga osa on jälle nagu etteaimatav neid kõiki neid komponente koos arvesse võttes ma olen püüdnud omalt poolt nagu käe välja sirutada just nimelt nende kontserdikuulajad suunas, kes tavaliselt ei käi, ei puuduta võib-olla mitte Tallinn-Pärnu niisugused kohad, aga, aga just need ülejäänud kohtade puhul just tõesti ma eeskätt ikkagi mõtlen kõige selle reklaamimisele kujundlikus osas, nende inimeste peale, kes harilikult ütleme, klassikalise klaverikontserdile ei tuleks. Aga seekord, ehk mul õnnestub neid nende, nende nii-öelda välistaga samal ajal sisuga seotud tud asjadega meelitada sinna ja muidugi kui nad juba kontserdil on, siis esinedes laval ma alati püüan anda oma parima, püüan anda maksimumi nii emotsionaalselt kui ka ütleme tehniliselt, et tõesti, et nad ei kahetseks ei pettuks ja selle mõjul võib-olla tuleksid teinekord ka mõnele teisele kontserdile, nii et niisugune nagu üldse kunstiga kultuur ja eeskätt tõsise muusika ja veel konkreetsemalt klaverimuusika propageerimine on see, mis, mis meil hingel ja mis on ka üks selle kontsertreisi eesmärk. Kui me nüüd räägime selle kontsertreisi toimumisest ja, ja sellest organiseerimistööst siis ütle, kas sa teed selle töö kõigi üksi või on sul abilisi? Jah, seekord on hääle niisuguses olukorras, et ma teen kõik, sinu asi on ka enne juba, kui sa rääkisid siin selles, palju midagi ei toimu nendes väikestes kohtades, siis mul juba tuli keelele see see mõte, et ja põhjuseks on see, et miks ei toimu, et see ei tasu ära, tähendab ütleme, need asutused ja ka need erakontserdikorraldajad, kes ütleme, teevad suvel väga uhkeid kerge muusika tuure, neid ei huvita, lihtsalt see siis see kasum, mis sealt on võimalik saada, kui üldse on igal juhul niivõrd väike. Ja see on sama sama põhjus, miks mul ei ole võimalik kasutada mingeid abitööjõudu. Ma olen kuskil kolme-nelja kuu vältel ise helistanud ja telefoni arvati, suurusest ma parem ei räägi, need on ikkagi ikkagi väga suurtes-suurtes 1000. vaata siis need need arved lihtsalt kokku leppida, kõik kohad kümneid kordi läbi helistada ja küsida, täpsustada igasugu asju. Kogu aeg tuleb mingi uusi lahtisi otsi, näiteks hakkab plakatit välja saatma, hakkad mõtlema, et aga mis aadressil ma selle plakat õieti saadaneks või, või, või hakkad mõtlema ka eelmüük, et mida ma kirjutan plakatil, et kust see piletite eelmüük on kõigest olla rääkinud, kõik mul on üles kirjutatud, paks paks glade on, on märk vaid täis, aga vat seda ei ole kunagi taibanud küsida, et aga aga mida ma kirjutan, et kus täpselt eelmik siis hakkab toimuma, nii et palju miljoneid, pisiasi ühtepidi see on väga huvitav, tähendab, selles mõttes ta on nagu mingil määral vaheldus muusikaga tegemisele tegelemisele on, on süveneda nendesse muudesse asjadesse, aga, aga teistpidi on muidugi meeletult aega, nii et tahab küsida, et kas ta ei kahjustanud. Kui sinu ettevalmistust ja sellist ka sellist, selline liigne pinge Kipun muretsema ka liiga palju nende asjade üle tegelikult võiks võtta seda natuke lihtsamateks, nad kuidagi ikka lähevad, aga ma püüan perfektsianistina nagu liiga igasse detaili ka sisse elada, see, see oli ka mul on ja tõesti, eks, eks ta muidugi kahjustada, aga, aga midagi ei ole teha, sellepärast et Eesti Kontsert ütleb, et nemad saavad riigi käest teatud summa raha ja nemad ei jõua rohkem selles kontserteid teha. Nad ütlevad, sa oled enne endale ise korraldanud, et korraldaga nüüd. Ja noh, kui nad ka kellelegi teevad, siis nad teevad mõned kontserdid kujutleme, nad annaksid mulle kaheksa kontserdit näiteks selle kavaga siis oleks rahul ja, ja ise tegema ei hakkaks. Nüüd see, kas tõesti nad ei jõua rohkem kontserdid, tehase on muidugi lahtine küsimus ja mina sellele vastata ei oska. See raha, mis riik annab eesti muusika kontserdielu täpsemalt toetuseks ja siis ta läheb praegu tervikuna Eesti kontserdi kätes on hiiglasuur. Ja kas, kas selle eest tuleb tuua nii palju meile neid Kaballeeside Carrerasid ja teha igasuguseid ilutulestikuga vabaõhukontserteid või tuleks selle asemel teha noh, nii-öelda eesti interpreetide kontserte vabariigis natukene väiksema kuluga toolid ja põrandad ja restoranid ei peaks tooma igalt poolt mujalt maailmast ja ja tõesti vahel vahel natukene imelikuna tundub see, et isegi kontserdi tuulidekstra üheks korraks kas tuuakse kuskilt Hispaaniast, Norrast või see on muidugi kõike super ja, ja niisugune tohutu žest, et meil on nüüd niisugune hiigelesindusüritus, eliit publikule, kallite piletite britega, restoranide, hotellide vaipadega ja ajakirjandusega sealjuures, aga see on asja üks külg ja ma ütlen, et mina, mina ei ole otsustaja ja ma ei teagi, kui palju seda keegi ei tea. Palju sellele läheb sellest raha, aga igal juhul eesti interpreedi tervikuna on väga murelikud ja väga õnnetus seisus ja mitte ainult eesti interpreedid, vaid ka need eesti kontserdi korraldajad, kes oma käe peal on üritanud aastaid midagi teha ja on täiesti ilma nihukesest ametlikust toetusest ja seda natuke parandada. Hiljuti moodustasime sellise liidu loomingulise liidu eile Eesti interpreetide liit. Mind valiti sinna juhatusse ja ja noh, mis me nüüd teha saame, aga vähemalt võib-olla pisitasa avalikkusele tähelepanu juhtida nendele valusatele momentidel, et siiski et niisugune mingi eesti interpreetide hääl ka selle nende esindusürituste ja sellise praeguse kontserdipoliitika kõrval veidigi kõlama saaks ja, ja selle tulemusena ehk toimuks natukene rohkem Estimperdajate kontserte Eestis ka väljaspool Estonia kontsertsaali. Nii et Estonia kontserdi kontsert toimub mul Eesti kontserdiliinis, aga kõik ülejäänud umbes 20 kontserdit, ma leppisin ise kokku, mõtlesin välja, noh nagu ma ütlesin, juba pealkirja draama mõtlesin välja need kujundid. Ja tõesti, need kontserdid on ju toimuvad imeodavate piletitega paratamatult, nii et selle tõttu mingist rahasummast kulutada mul ei ole, aga õnneks inimesed saavad väga hästi sellest aru selles praeguses kultuurisituatsioonist ja ja näiteks sõber, fotograaf Heikki Merila tegi uhked fotod tasuta mulle ja teen trükikojad isegi päri, hulgilaad saavad olukorrast aru ja annavad mulle väga soodsaid hindu. Samuti ajalehed, ajakirjad ja raadio ja võimaldavad tasuta agaralt tutvustada seda kontsertreisi, niiet nii et see nii hull, hea, et ikkagi on võimalik seda korraldada. Me jätkame jutuajamist Rein Rannapiga, kellel mõne päeva pärast algab suurepärane huvitav kontsert Ta reis nimega draama ja siis üle Eestimaa eri paiku võib kuulda näha kunstniku harra lähenemist muusikale ja räägime nüüd täpsemalt sellest kavast, mida sa kuulajale toot kuulata. Kavas nagu ma lühidalt nimetasin, on on siis valitud traagiline muusika, aga ta ei ole üleni, need on ikkagi pikalt teosed selles mõttes, et et on lühemad ja pikemad, ütleme, ballaad ja sonaat juba niisugused algklassikalise Euroopa muusikaidee on ju selles, et ikkagi on kontrastid ja vaheldus ja kontrastiprintsiip, nii et et kui see põhi, meeleolu ja tunne on, on ka, on ka traagiline, siis see ei tähenda, et sealhulgas ja kõrval oleks kannikesed helgeid ja noh, kõikvõimalikke momente, mis, mis muusikas üldse on, et see draama niuke ühendab ja, ja kokkuvõttev ideed kuula nagu umbes tehaks, mida oodata. Huvitava nimetatud muusikakriitikud juba kava kuulamata jõudsid juba juba sõimata, mind ajab see on tore küll alati hooaega, kui sa tead, et see pole, aga õpid uut kava korraldad seda juba juba lehes, keegi sülitab, eks ole. Et ohata, et mõni mõni paneb siin ühe loo all draamat ja teisel hooajal ta mingit mingit muud, et nagu kui kõik ühe vitsaga löödud see kava nagu selles ei olekski mingit vaheldust. Imelik kriitikutega üldse, ma ei ole kunagi elus ühele lainele saanud, nii jällegi ei saa nemad aru, mis mina teen ja ei saa mina aru, mis jama, nemad kirjutavad, aga, aga muidugi õnneks õnneks ma kujutan ette, et seda muusikakriitikat praegusel kujul, nagu ta on, et keegi külla ei loe, tähendab et ma isegi olen loobunud lugemast. Noh, kuidas ma enda kohta ei ole ja isegi no ühesõnaga, see on niisugune kõrvaline kõrvaliseks, mis paratamatult lihtsalt käib asjaga kaasas ja ei hakka ta võib ka ära kaduda, seda praegu. Kõrvaline nähtus kogu kultuurielus, et et kui nad ennast anda nii-öelda need kriitikud otsustavalt teist laadi suhtumist ei võta, siis sellised ka pärast keegi jaks ta avaldama, sest et keegi loeiust mikser Aga kui me nüüd tõepoolest läheme selle kava juurde, siis seal on ju väga huvitavad teosed ja sa oled valinud selle kava ka niimoodi, et see on ju omaette töö. Selline küll see kava kokkupanemine on ju väga suur. Töö, ja seda, seda ma hakkasin juba ammu-ammu sättima ja mõtlema ja ja üks asi on vaadata, mida sa tahaks mängida, aga need peavad ka niimoodi ajaliselt sobi maja proportsioonis ja et kontserti kontserdi pooled oleksid õige pikkusega, kõik helilaad olek oleksid tasakaalus. Näiteks mul on seal Bach, Beethoven ja nüid kava Kappele Bachiga seda peab parasjagu olema, ei saa mängida mingi viis minutit näiteks Bachi siis minna romantilise muusika juurde, tähendab seal nagu liiga vähe. Bachi plokk peab olema ikka niukse, paraja pikkusega ja samal ajal muidugi eriti kontserdi alguses, ma ei taha liiga pikkade asjadega kuulajad ära tüüta, tätavad ikkagist huvi üleval hoidma ja inimesed ei ole veel sisse elanud kuulamisse kontserdi alguses. Et on vaja nagu lühemate kergemate asjadega natuke sellele läheneda. Nii, ma hakkan peale, siis ma tahtsingi niukse dramaatilise pingelise asjaga, seda kava alustada kohe nagu selgelt, eesriie läheb lahti ja siin me oleme. Selleks ma valisin Bachi fantaasia doomino. Kohe nii nagu võimsalt väravad avanevad ja fanfaari ide niisugune võimas, võib-olla mingil määral isegi ootamatu algus, mis peaks kohe looma selle õige meeleolu. Ja nagu kogu Euroopa muusikaks põhilisi olemuslikke asju, on see kontrast vaheldus. Sedasama põhimõtet tuleb ka kava üles ehitades silmas pidada ja nüüd siin ma nagu pöördungi kohe teise. Muuseas, see järgmine lugu on niisugune vaikne, niisugune nagu, nagu salapärane peidetud. See on siis Bachi prelüüd ja fuuga laami noor, hästi tempereeritud klaveri teisest osast ma olen seda kunagi lapsepõlves mänginud ja kuma selles kavas praegu mõtlema hakkasin. See oli üks esimeste lugude hulgast, mis mul meelde tuli, et vot see siia sobiks, et see esimene lugu nagu mingisugune nagu kannatusi niuke võib-olla religioosne selles mõttes, et ta meenutab passiooni ja Bachi vaimulike teoste teemasid, näiteks seda kuulsat teemat h-moll, messist, Siiminaarsed, küürijat. Siin on ka niimoodi grammatiliselt vähenemise teema. Ohkab ja ahastav ja patukahetsusele sihukese mõttes väga Kristlikult religioosne. Ja sellele järgnev Fooga siis on ka, see meenutab mulle nagu, nagu passioonidessenn ristilöömismuusika need. Samamoodi kui see eelnõu on niisugune hinge sisse pööratud nagu hing lahti karistatud, nagu tõesti mingi kolgata stseen ja need, need löögid sind nagu mingi naelte tagumised risti sisse, mida Bach oma ema passioonides imiteerib ka samuti. Ja Bachi tsükkel selles kavas jätkub veel paari. Looga seal üks koraaliprelüüd jälle sellesama kontrasti pärast, et midagi. Siis hetkel vaikset, rahulikku ja siis dominiiklased partiitast esimene osa sümfoonia. See on ka niisugune tüüpiline, mis, nagu draama ja ta köidjaga ja Jeltsiniks pateetilisusega seostub. Ja, ja loomulikult on siin nagu muusikas sajandite jooksul välja kujunenud mingid kindlad helistikud helikõrgused mingite kindlate meeleolude jaoks, nagu me teame, heroilisus täna avaldatud alati myybe mall. Ja ja lihtsalt ja teised, siis, siis on niukene traagiline, dramaatiline man, tavaliselt toomi nooris. Nii on siis Beethoveni sonaat kui ka siis Bachi sümfoonia, mida ma nimetasin, pärast läheb, see keskmises osas läheb niukseks ilusaks. Aarjalikuks teemaks. See on hästi kuulus muusika selles mõttes, et sundSwingers oli üks džässansambel minu lapsepõlves, mis ka seda esitas ja juba sealt kindlasti kõigile kõrvu ja lõpeb siis osa sellise hästi kiirendust. Ja nii edasi ja seejärel tuleb shop pääl, nüüd jälle, see oli kiire, siis Shappeni esimene ballaad hakkab hästi. Seal on ikka väike sissejuhatus siin ees ja siis ta hakkab hästi aeglaselt nagu kaugel kuskilt lahti kerima. Ja üldse muidugi. Romantiline muusika ja, ja erinevus, Lähen ja eriti niuksed ballaadid just on muusikat, mis on nagu kirjanduslik jutustab selles mõttes, et et nagu see see stoori või mingi draamamine, näiden nagu meile räägitakse, jutustatakse, tulevad erinevad tegelased. Suvel mul klaverit Jansksema sa võid sinna, ma vaatasin neid noote, kirjutasin endale igasuguseid muljeid ja kommentaare siin lihtsalt enda jaoks, nagu seda paremini lahti seletada. Muidugi, muusika on abstraktne ja kui ma mängin teda, siis ma ei mõtle mingitele sõnalistele ega piltilistele kujunditele, vaid lihtsalt ainult emotsioonid on puht muusikalised kujundid, mida ma läbi elan, siis kuulajatele väljendanud, aga lihtsalt, et mitmetasandilt teda läbi töötada, tekivad assotsiatsioonid ka ka kirjanduse ja maalikunsti koduse ja ja võib-olla teab mis, mis kujunditega ja siin on tõesti, on täiesti võimalik, et nagu mingi asi tuleb meelde ja mingi ta pöördub kellegi poole ja täiesti ma kirjutasin siin nihukesi lausa teatraalseid väljendanud endale ma vaatan, kus nad finaalis ei leia ühtegi, mida ka siin mingi dialoog, aga sa ju lubasid mingi motiivi kohta, sekkub vahele ja, ja olin liigutatud mingitki nagu kirjutaks mingi kirjavahepeal niukse piduliku pöördumisega, nagu vanasti oli, et lugupeetud, see ja see, oh kuidas maadid armastan. Ja ühesõnaga kõik on ta nagu niisugune film, selle 10 minuti saate jooksul läbi põimunud kired ja dramaatilised sündmused ja samal ajal mälestused ja mingi mingi armastuse teema, mis siis muutub, eks ole, algustanud. Pärast. Ülikirglike ekstaatiline, sedasama meloodia nagu purskub välja, nii et siin on, siin on tohutu palju erinevaid meeleolu või on see, nagu, nagu inimese elus on, ei saa sugugi öelda, et oleks üleni traagiline, aga, aga selles mõttes draama küll jah, nagu nagu draamaetendus, et ta et ta tõesti töötab selle vaataja psüühika nagu läbi ja ja loodetavasti siis puhastab seda nagu, nagu puhastustuli. Ma olen keeletu sinu lähenemisest muusikateosele ja ja kuulame siin selle esimese ballaadi. Esimese ballaadi järgneb Robbeni teine ballaad. Ja siis neuropeni plokk nagu 20 minutit kokku peaks olema ilus, niisugune paras, paras pikkus, kava kui terviku seisukohalt. Ma alguses mõtlesin siin teisi šabeni dramaatilisi asju veel Türni toomi noor, mõtlesin ja nii, aga, aga see oleks läinud võib-olla liiga kribu ja krabuks, et. Ballaad on Eestis suurepärane meloodia. Võib-olla kääni tuntumaid meloodiaid sellises kolme peale rütmis nagu ballaadilik, aga vanast ajast peale olnud. Ja selle imeilusa unistama meloodia peale. Peagi Sapse toorelt ootamatult katkestatud ära täielikku vastandmuusikat. Nii et see on nagu see põhiline materjal siin palaadised kaks suurt kontrasti ja ma nimetasin, Joani muusika on, on kirjanduslik, aga kuidagi niux abstraktsel viisil. Selles mõttes on Schopeni muusikale nagu muudelegi teostele on külge kleebitud mingid legende, jaga nendele ballaadidele mingeid naiivseid muinasjutte mingist armastaja paariste mingist järvest, kes siis solvub, lenda, lenda tõuseb ja teise kohta maandub ja komeetonysonaatidele Pealkiri pandud hiljem ja siiski ma, ma, ma ei mõtle sellele, ma ei usu, šopäen niimoodi muusikat, mõtles, et siin saab luua erinevaid erinevaid paralleele sõnalise visuaalsete kunstidega ja iga kuulaja loob need endale erinevad ja mida isiklikum ja endale lähemata loob, seda parem. Kui Sobani Pakosid Bachi kõrvale, siis Schopeni kõrvale tuleb Ja teine osa kontserdil hakkab siis Beethoveni paketilisesonaadiga. Tomi noorus on üks tuntumaid sonaate Beethoven üldse ja ma loodan, paljude kuulajate jaoks on see muusika tuttav ja selle võrra paremini jälgitav ja kuulatav. Sina muidugi kolm osa iraanlane kiire nagu, nagu ikka tüüpilises Sanaadis, aga selle esimese kirosa ees on veel aeglane sissejuhatus, mis nagu ekstra sellist nihukest traagilist sünget pingeliste meeleolu alla kriipsutada. Mingi leinamarss või retsitatiivi selline. Hästi sellised dramaatilised akordid Vähendatud karri ja ja sellele lühikesele sissejuhatusele järgneb siis põhimaterjal. Teine osa on väga kaunis, meloodias on täiesti nagu popmuusika, seda on ka tänapäeva kergemuusikaorkestrit. Tänud töötlastes. Nii et noh, siin ei ole traagikat, vahepeal keskel tuleb aga see meloodia põhinenud Ja ise on olnud väga soe ja kaunis. Ja kolmas osa, see on kiire rondo nagu tavaliselt, selle kohta ei olegi nagu palju midagi öelda. Võib-olla. See, et see teema on niisugune väga-väga tänapäevalgi Nagu miskine New Eitš klaverimuusikat Saad ikkagi nagu. Sellisena Prütmilised mängituna võiks talle täitsa nagu mingi kitarri saatel. Ja mu endase klaver tuleb külla. Teema tantsib klaveril oliga, salm. Ja nüüd loomulikult draama, kui peab olema mitmekesine ja ülevaatlik see kontserdikava siis lõpuks ma tahtsin kindlasti jõuda tänapäeva ja võimalikult lähemale ka Eesti rahvale, tema oma Dagöödiatele. Valisin selleks Arvo Pärdi kaks lugu, esimene partiid ta teinud fraasi, kusjuures väga erinevate partiitan kirjutab hind aastate lõpuku. Pärt kirjutab niuksed tüüpilist kaasaegset tüüpilist selles mõttes, et niimoodi nagu inetult koledasti kõlavat muusikat Sellisena hakkab siis see partita peale ja, ja teine osa on polüfoonilise muusika, nii nagu me kuulsime, kava algus nagu Bachis, nii et siin nagu neobarokk, nagu uuesti kaasaegne helilooja kasutab vanu muusikavorme enda väljenduseks tegelikult kogu kiita on selle sama ideega. Nii et see peaks väga hästi nagu haakuma ja niukene kuum ühenduse looma. Selle kava alguse Bachiga. Ja seejärel kolmas osa on aeglane. Large eto sara pandi rütmi. Hakkab ka kaasaegse peale, aga peagi tuleb selline fanaatiline kadentsi. Puhas kullake, lahutamatult. Pärt juba. Palju enne kui ta, kui ta 20 60 aastat hiljem avastas oma selle tintinnabuli stiili, hakkas kirjutama heakõlalist puhast muusikat juba juba palju varem paljudes teostes ta katsetas kas siis nagu kollaažina teiste heliloojate Heakülalisi teoseid sisse tuua või ise kirjutades mingeid ootamatuid puhtalt. Kolm kõlasid, nagu ka see kolmas osa lõppeb niimoodi. Ja viimane osa on siis Eesti Nato ja seejärel ma mängin fraatrias ehk vennad mis on kirjutatud kohe päris suhteliselt alguses, kuidas selle oma tintinnabuli perioodi aastast 76. aastal ja hakkas kirjutama sellist kolm kõladel põhinevat. Muusikat fraatrias. Ja tähendab tõlkes vennad ja kus teab, kus see pealkiri täpselt tuleb, aga ta ise ka ei ütle ja seal on väga erinevad assotsiatsioone luua vennad võib-olla selles mõttes, et siin on kaheksa nagu lõikunud. Missiooni mis siis nagu järjest iga korstnat Kõige madalamat, nagu seesama motiiv kordub nagu sarnased siiski hästi vähe erinevad teineteise vahel või võiksin kujutada, võib-olla mungad kutsutakse ka nagu vennad, et võib-olla ta mingeid mungad, kelle Käi küünaldega kuskil pimedas öös seal kloostris. Nii või teisiti ilus pealkiri ja Pärt ise on seda väga paljudele erinevatele koosseisudes ümber töötanud, see originaalvariant, et kes. Peabki erinevate allikate järgi, kas ta oli siis kaheksale tšellole või Hortus muusikale kirjutatud, aga pärast ta lisas sellele juurde sellele lihtsale koraalitaolisele materjalile lisas juurde sooloviiulipartii, mis siin nagu virtuoosse, nagu sõidab. Igasuguste erinevate tuuridega, nagu sõidab selle moraali meloodia ümber vabalt nagu hõljuv ja see viiuli ja mis on ka tšello variantav tehtud hiljem see versioon oli ka aluseks, siis sellele klaveriseade on võib-olla palju, ühel tahtis muidugi seadusin lihtsalt ma kasutan sedasama varianti ja siis teen sellest nagu mängin, esitan lihtsalt klaveril seda. Selle loo puhul võib muidugi tekkida. Küsimus, et kus see traagika sünnid on, et ta on üle niisukene, aeglane ja pühalik aga kui me siiski kuulame neid neid akordionit nendevahelist. Pingeid siis tegelikult on küll ja aeglane aga, aga siis minu jaoks väga-väga dramaatiline ja jälle nagu, nagu seostub selle kava all. Sääraste selliste noh, kuidas öelda põimlevate väänlavate kannatavate pingestatud harmooniatega See oli väga täiuslik ülevaade ja tutvustus sellest kavast, mis hakkab nüüd Rein Rannapi kontsertturneel draama aset leidma Eestimaa eri paigust. Aga Rein, igal inimesel on ju oma maitse, oma arvamus, ettekujutusi ja vot kunstnik peab olema see imeline olevus, et tema täiuslik nägemus peab tooma kuulajani sellise vaieldamatu arusaama sellest muusikast. Ütle mida sina arvad, kui oluline on kunstnikule, et kuulatakse ära just tema interpretatsioon, selline vahetu nägemus. Sellest pardituurist ma näen siin väga palju erinevaid mõtteid selles küsimuses, tähendab täiuslik ja, ja vaieldamatu kahtlemata ei saa midagi olla kunstis ega ei peagi olema loomingus üldse ja eriti mitte interpretatsioonis, sest ikkagi interpreet mängib iga õhtu erinevalt igal pillil erinevalt. Ja eriti klaverimängija, kellele oma pillidest tuleb, paneb näpud mingi avastav, eks ole, mingi laske nad seal ühtemoodi mingi teistmoodi, aga ega täna siin stuudios mängida mul hoopis teine, kui, kui nüüd ma olen seda kava kodus harjutanud Pole seda väljaspool kodus proovinud. Nii et siin on palju juhuslikku ja palju niisugust inimlikku ebatäiuslikkust ja seda tulebki just vaadata kui elavat loomingut tähendab kõikide inimlike eksimuste ja kannatavamatuste ja püüdluste läbi ja, ja see kuulja, kes on saalis, peaks tundma ise nagu ennast osalisena selles loominguprotsessis, sest ka see, kuidas temal häälestunud selleks kontserdiks või häälestatud ümber kontserdi ajal ja, ja üldse kogunema, et ja, ja mälestused ta toonud kaasa ja kõik need saalisistujate jo interpreetide kõik see nagu nagu sulab ühte ja, ja moodustab selliseid kordumatu atmosfäär iga kontserdi. Ja see on ka üks osa sellest, miks kõlavad iga kord esitused erinevalt. Nüüd Mihkin, kui oluline on see, et inimesed minu versiooni ära kuulaks? Ma ei, ma ei oska niimoodi, ma arvan, et üldse lihtsalt oluline. Et ma saaksin kontakt inimestega sellepärast et mul on vajadus ennast väljendada kunstnikuna. Mul on oluline see, et ma saan olla laval, et ma saan hinge pealt nagu välja suhelda, eks ole, see ei ole sõnaline ütleme vaid vastupidi välja kuidagi hinge pealt välja elada, eks ole, kõik need, need tunded ja need suhtlemissoovid, mis mus on olemas, kodus harjutades ma seda ei saa, interpretatsiooni, kunst sünnib ainult laval. Nii et mul on soov jagada seda. Ja ma püüan, iga kord, kui ma esinen üks, kui, kui väike saalse, võib-olla või, või, või halb klaver või pähe inimesi saali näiteks. Igal juhul ma püüan anda endast parimat, püüan anda maksimumi, püüan igat, et armastada ja läbi elada samavõrd kui, kuigi suuremas saalis kõige suuremas linnas seda tehes. Niiet et see on ka mulle endale selline senine puhastustuli. Ja, ja see on ju noh, niivõrd armas, liigutav minna mingisse uude, uude väiksesse kohta, kus, kus sa kunagi enne pole käinud ja ja Ta kõiki kõiki seda, seda arhitektuurimaju ja loodust ja seda iga uus saal loob täiesti uue seisundi ja meeleolu ja ja kohtuda, nende kontserdi korraldada, ega kõik, ja, ja see on niisugune nagu, nagu müstiline isegi mingil moel rituaalne tegevus mulle, kõik see, nii palju, kui ma olen kontsertidega ringi käin ja selles mõttes esineda näiteks Tallinnas Estonia kontsertsaalis on mingil määral on palju, palju vaesem ja palju rutiinse mets on tõesti noh, nagu mingid niuksed, emotsionaalsed soojus, asja, nagu ma praegu nimetasin, selle juures ei käi ja sa tule lihtsalt lavalisem, küllaltki steriilne ametlikes õhkkond ja ja sa nagu ei teagi, kes seal saalis istuvad, selles mõttes, et saan, on kaugel ja ja pärast inimesed ei tule lava taha muljeid rääkima ka ja siis sa nagu ei saagi aru, kas siis toimus õieti see kontsert või noh, nagu niisugune hingeline rahuldus on tegelikult palju suurem väiksemates kohtades. Ja lisaks veel ka see, et sa tead, et seal ei ole mingeid tobedaid muusikakriitikuid saalis istumas, kes pärast rumalusi kirjutavad su mängu kohta ajalehes, selle võrra on ka palju-palju vabam ja loomulikum kunstitegemisprotsess mängides väljaspool Tallinnat. Me oleme siin suhteliselt pimedal põhjamaal harjunud sellega, et need suured turneed ja kontsertreisid toovad üle kodumaa solistide sellist vaheldust tutt esinemist inimesteni ikka suvekuudel. Samas on need talvised õhtut just see aeg, mis päevavalguse piiratuse tõttu tuiskab. Inimese hing võib-olla rohkem sellist vaimuvalgust ja ma arvan, et sinu see kontserdite sari saab oma vaimsusega olema inimestele ehk võib-olla hingevalguseks või selliseks. Ei tea, kas ta just mingisuguse võimsus selles mõttes on rohkem. Pidev, pigem on võib-olla mingi nagu nagu ühte kirgede ja tunnete puhastamine eest ära, et mingi vaimsus saaks sealt välja tulla ja võib-olla selles kavas ta enne nagu, nagu vilksamisi avaldub, aga põhimõtteliselt on ikka niisugune hinge väänlemine ja muserdav tuss seal enne võib-olla selles viimases loos selle stardi vendades seal nagu võib-olla jah, see vaimsus tuleb lõpuks välja. Aga, aga selles mõttes jah, ma ei, ma nii kui öeldakse, et ma mingeid mingeid vaimsust või, või mingi hinge toitu tooma tulen. See on kellegi teise ülesanne, pigem pigem ma lähen lavale kannatama ja läbi elama meie raskusi ja meie meie hinges olevaid noh, krampe ja klimp. Ma tänan, Rein Rannap bit selle väga huvitava kaasakiskuva vestluse eest. Aitäh.