Vaike Vähit nimetasid tema filharmoonia kolleegid vaikne vahis. Ta ei armastanud sõnu teha. Tema väljendasin muusikas solistina ansambli Stina kontsertmeistrina. Lapsenagi olevat ta õppinud enne noodist lugema kui raamatust. Ja nüüd, kus selle tööka, väga andeka muusiku ja ääretult tagasihoidliku inimese elu. Mõlemad piirdaatumid on paigas. Üheksas mai 1928 kuni 28. detsember 1998. Ja enam juurde võtta mitte midagi ei saa. Nüüd selgub, et meie arhiivis on üksainus saade, kus Vaike Vahi ise natukene räägid. Selle tegi Mart kuus pianisti 50.-ks sünnipäevaks. Ja sealgi räägivad rohkem teised vaikevahist kui tema ise. Fonoteegis on ligi 200 salvestist. Ent enamikus neist on Vaike Vahi kontsertmeistri osas. Juuda oma soolopalade pakkumisel oli taas tagasihoidlik. Ka 50.-te 60.-te aastate avalike kontsertide salvestistest ei ole kuigi palju säilinud. Praegu aga kõlab teine osa puhuslav Martinu klaverikontserdist mille Vaike Vahi esitas. 68. aastal Estonia kontserdisaalis. Interpreetide, kellega Väike-Vahi kuus on esinenud on väga palju. Aga kuna tema Loomingu tee algas nii ammu juba neljakümnendatel aastatel, siis suurt jagu nendest enam ei ole elavate kirjas. Palusin täna stuudiosse kaks inimest, kes on vaikevahiga koos väga palju esinenud. Need on lauljatar Urve Tauts ja viiuldaja Ines Rannap. TEMA alustabki. Vaikevahiga koos töötanud alates 54.-st aastast siis kui ma asusin tööle filharmoonia solistina. Me tundsime 11 juba varem õppisime koos konservatooriumis tema kaks kursust minust eespool. Ja tema eluloost sain mina tegelikult teada alles üsna hiljuti. Sest selles on üsna palju niisugusi momente, millest tol ajal võib-olla ei saanudki eriti suurehäälselt rääkida. Ja kui ma kirjutasin niisugusi väiksed artiklid, muusikalehte oli kord ENSV riikliku filharmoonia, siis siis me alles üsna põhjalikult rääkisime sellest, kust on pärit Vaike, kuidas tema elu on läinud. Oma esimesed eluaastad elas ta Lätis, sest sündis Aluksnest kuhu tema isa oli asunud Eesti seltsielu juhtima. Ta oli ühtlasi ka köster ja, ja juhatas koore. Aga isa suri üsna varakult ära ja emaga kahekesi püüdsid nad eluraskustest läbi saada. Esiteks Aluksnes, kus Vaike hakkas õppima Emma Malgreni juures klaverit. Ja kui temast oli saanud nii-öelda eesti soost imelaps seal Aluksnes siis soovitati teda minna Tallinnasse. Ja nii nad emaga siis sõitsidki. Ema oli õmbleja selle tõttu, tema majanduslik olukord oli üsna kehv. Ja et võimendada oma tütrele natukene paremaid elu ja õppimistingimusi, andis ta vait, pigem kasuperre. See oli üks kaupmees Johannes soonsin kelle juures Vaike sai elada küll kahjuks aga lühikest aega, sest muidugi 40. aastal viidi nad ära Siberis. Kuid sellesse majja jäi Vaike elama. See oli nõmmel. Sihi tänaval üks tore väike niisugune kahekorruseline majakene. Ja kui proua soonsein lõpuks tagasi kodumaale pääses, tema abikaasa oli surnud Siberis, siis võttis Vaikelist teda oma hoole alla nii-öelda ta elas seal teisel korrusel. Väike vahi õppis. Mõnda aega Erika Franz juures, kui teda enam ei lubatud õpetada 1944. aastal siis läks ta üle bluuna lukuklassi. Ja Bruno Luki juures, õppis Väike-kuni konservatooriumi lõpetamiseni 51. sel aastal. Aga juba 1946 töötas Vaike Vahikontsertmeistrina, Aleksander altariklassis. Ja õieti sealtmaalt ongi pärit tema suure päralised kontsertmeistriandeid mida ta peale kaheksateistaastast tööd filharmoonias. Alates 1952.-st aastast jagas Tallinna riiklikus konservatooriumis ka umbes sama palju aastaid ligi 20 aastat. Nagu ta ise ütles. Igale tudengile. Kui me temaga vestlesime, siis ütles Vaike Vahi niimoodi. Ühes neist oli segu paljudest omadustest, mis mõjutasid nii õppetööd kui hilisemat professionaalset tegevust. Hinda siiski rohkem neid, kes on pärast lõpetamist jäänud edukaks kontsertmeistriks Natali sakos Meeli Vaidla, Ivo Sillamaa Piret Hurt, Marju Riisikamp ja veel paljud teised. Suurim seostub aga Ivari Ilja, kes õppis lühikest aega minu juures valmistudes parasjagu saatma Väino puuret Glinka nimelise fokalistide konkustil salsa Ivari kontsertmeistri diplomi, jätkas siis õpingud Moskvas oli palju aastat Arhipova saatja. Koostöö väikevahiga algas meil kohe, kui ma teile mõnesse tööle tulin ja see oli nimek 54. aastal märtsis. Veebruaris-märtsis mängisime kriiti kolme sõnarti Tartu aulas ja Tallinnasse Estonias. Meil on temaga teinud kaks oma soolokontserti. Pikematel reisidel oleme käinud koos, see oli kuu aega Ungaris siis paar nädalat kirjanduse kunstidekaadidel. Ja aga muidugi neid esinemisi koos on meil olnud tohutult. Ta nimelt 150, ma lugesin just kokku 150 soolokontserti minuga koos teinud. Need soolokontserdid olid muidugi väikestes kohtades mitte Estonia kontserdisaalis ega Tartus, aga ikkagi need olid soolokontserdid ja neid valmistasime koos ette ja. Üks esimesi väga püsivaid esinemispartnereid oli vaikevahil Vladimir Alumäe kuulamegi nüüd arhiivilindi vahendusel. Vladimir Alumäe meenutusi oma kontsertmeistrist. Aga ikka ikka seob mind ju väga kauaaegne koostöö kammeransamblite valdkonnas. Enamus kindlasti minu kontsertreisi, mis on toimunud väljaspool vabariiki on olnud juba nüüd seotud ka tema partnerlusega. Seega võiks ütelda, hästi sissetöötatud on see ansambel küllaltki suure repertuaariga. Alati on valida, mida just vaja parajasti, mida isegi publik mõnikord soovib kuulata väljaspool programmi. Siis ma oskaksin ütelda, ta kuulub nende ansambli listide hulka, kellega on hea mängida, kuna ta mõistab nähtavasti mind poolelt sõnalt ja mina vist ka teda. Nii et kummalgi poolel on nagu alati Toomlikulise vabaduse ja initsiatiiviõigus, mida siis teine pool toetab. Palju kõrgemaks kui hästi dresseeritud ansambli olemasolu. Kusjuures ma olen ka veendunud, et selline lähenemine, kus väga teraselt teineteist jälgitakse, ei anna sugugi mitte vähem täpsust, k koos mängu mõttes. Aga ta on kindlasti huvitavam, sest et ikkagi niisugune tunne on, et päris põnev on oodata enne kontserti, kuidas täna välja kukuvad need helitööd ikka midagi värsket Nad ei oodata. Ja kui ta siis alatise värske ei tule, no siis paneb jälle mõtlema, kuidas järgmine kord ennast selleks fast üles keerata, et ikka neid loomingulisi mõtteid jälle ilmuks välja. Igatahes näib, et tema on selle mõttega väga harjunud ka. Seda vajalikku initsiatiivi külluses pakkuma. Ja mulle see meeldib. Teisest küljest, temaga on hea reisida. Ta on väga rahulik ja asjalik. Põhiliselt mina olen ju laisa natuuriga ja seetõttu olen ma kõik niisugused organisatsioonilised küsimused lahkelt loovutanud temale seal vahekorrad filormooniatega ja muud dokumentide vormistamiseks. Ja nüüd kuulame arhiivilindist vaike vahite ennast kõnelemas. Minule meeldib muusika kõiges tema mitme palgilisuses. Olen viljelenud kõiki žanreid. Oma filharmoonia töö algusaastail töötasin väga palju ka estraadil koos Vladimir Sappoosnini, Heli Lääts, Artur Rinne, Vello Orumetsa ja teiste nimekate praeguste estraadikunstnikega. Osalenud olen meie tunnustatud sõnakunstnikekavades nagu Mari Möldre, Baskini Järvet, Liia Laats, Helmut Vaag. Paralleelselt sellega valmistusin suure huviga etega esinemisteks loeng kontsertidele mitmesugustes autoritest. Kuslektoriteks olid Felix Randel, Aare Allikvee hiljem Helgi Ridamäe. Aga väga tore on muidugi olla Ansambli Stics kammerkontserdil nagu viiuliõhtud või siis kvintett. Siiski kõige suuremat elamus olen ma saanud alati esinemistel Sümfooniaorkestriga, esitades klaverikontserte, sest see on eriti vastutusrikas ja eriti pidulik sündmus minu jaoks olnud. Milliseid kontserte olete mänginud, kui meenutada? Palju kurdiale mänginud liidi austri klaverikontserti siis alustasin seda sümfooniaorkestriga mängimist Esk bay klaverikontserdiga. Hiljem mängisin Martinu kontsert Tiina, siis olen mänginud Rahmaninovi teist kontserti. Krigi kontserti. Päike oli muidugi suurepärane koos töötada, sest et. Kuigi ta seal on ju inimesena äärmiselt tagasihoidlik võiks öelda, et ta on tagasihoidlik ka olnud Tatjana selles mõttes, et ta väga respekteerides kõiki solisti soove ja, ja ühesõnaga järgiste täi või surunud ennast peale. Kuid samas oskas ta Nonii veel ta märkamatult omi tõekspidamisi ja omapoolseid sihukesi tõlgitsuslite nüansse sinna juurde lisada. Ta, nii et, et sellest ei, ei tulnud mingit numbrit kunagi vaidlema hakkama, et kes tahab nii, kes tahab teisiti. Ja muidugi niisuguste pikkadel reisidel siin Eestis ja mujal Venemaal. Me olime alati ühes toas ja mind hämmastas see Teise inimese austuse, nisugune diskreetsus, mis väikeses avaldus? No kasvõi niisugune väike patustus, mis on teda saatnud kahjuks kokku elusana suitsetamine. Ta läks alati välja. Ta ütles, et ma lähen nüüd tualetti. Aga samas ma nägin, kuidas ta poetas taskuräti oma suitsupaki ja ja sõnaga, suitseta seal iial ei teinud seda. Toas, kus me koos elasime. Nüüd liitub meenutus ringi Urve Tauts. Meie koostöö algas 63.-st aastast, kui ma lõpetasin Tallinna riikliku konservatooriumi. Ja mul oli siis juba paar head saatjat ja aga ma ei tea, miks ma kohe otsustasin. Et ma kohe kindlalt, et vaike on see, kellega me hakkame koostööd tegema ja kuma Vaikele selle ettepaneku tegin, Vaikel ei olnud midagi selle vastu ja. Ta oli ju küll hõivatud ja ta käis palju kontsertreisidel juba Vladimir lumega. Aga Ta leidis alati ja mul oli ka väga palju sellel ajal kontsert, nii et vahel juhtus nädalas neli kontserti, haige ikka leidis siiski naisest tüliga, vahel muidugi võtta mõni teine kontsertmeister, kui väike ei saanud. Aga no nii tagasihoidlikud saatjat ja niisugust taktitundelist. Inimest ja suurt muusikut tõesti et kõik see ühes isikus oli, see on suuri suur-suur, rõõm ja anne inimesel, kas ta ise selle peale tuli või teadis seda, aga ma arvan, et küllap ta teadis, sest et detaili küllalt tark oma olemuselt alati ta kõik, mis ta tegi, tegi ta mõistusega. Ja ma ei ütle, et mõistus jäi temal primaarseks, seal oli muidugi sisemine tuli, mis temas oli, aga see ta kuidagiviisi ei väljendanud oma tuld kuidagi niukse venna suurti puhangutega. Vetite jäi kuidagi. Ma ütleks võib-olla natuke isegi raamidesse ja see aitas mind ka hoide raamides, ma usaldasin teda igatipidi, kõik, mis meil oli vaja muusikast teha, nagu hingasime ka ühtemoodi ja me tegime soolokontserte. Me tegime soolokontserdi, tähendab kahasse instrumentalist idega. Ja ka teise hääleliigi lauljatega. Ja need paraadidel esinemised olid natuke ka ahel, kummalised, isegi grotesksed, aga haike huvitav, alati lõi kaasa nendes ka niisugust üle annetustes mis me ikka reiside peal ikka juhtub vahel ja ja, ja, ja see ka, et vahel ei olnud üldsegi klaveril ei löönud mõni mõni klahv üldse ja siis kui oli vaja sisse astuda ja eelmäng ja ütleme vahemängus seal mõned taktid ja nii löök oli vaja, seda nooti ei tundnud klaveri peal, siis väike laulis selle. Need on vaid väike vahe on ise ütelnud, et töötingimused olid muidugi õudsed mõtlemisele algusaastatel. Praegu võtaks sellises olmes keegi pillikastist väljagi ega teeks ka suud lahti. Kartulikoormate ja palgivirnade otsas kontserdipaika sõitmised olid üpris eksootilised. Ometi mängisime oma võimete kohaselt hästi ka siis, kui külm näpistas sõrmi ja tuul vihises õhtukleidivall. See on ja, ja ma räägin nüüd, kui me Kasahstanis seal imet siin huvitav asi, alma taas oli 20 neli-viis kraadi sooja. Seal haruldaselt mõnus ja mugav kontsertidel laulda ja üldisest kuumavereline inimene vist ka, et mulle sobib soojus ja lendasime kaktset, Taavi, see lend kestis poolteist tundi ja jõudsime sinna, siis oli lumesadu, lumi oli maas ja 11 kraadi oli külma. Ja olime ju kõik väga õhukeselt riides. Ja kui me sõitsime kaktset Taavi esinema ja tulime sealt öösel tagasi. Need olid need uudismaaväljad, kus möllas lumetorm ja ei olnud seal kuskil ühtegi ei tulukest näha. Et seal oleks elu olnud ja, ja siis üks selle rajoon ronibossidest peatas oma oma auto ja ja pakuti meile pagasniku peal taga pagasniku peal kristallklaasidest šampanjat ära ärasõiduks. Olime kõik nii läbi külmunud ja Vaike seisab ilma paljas pea. Ei, mitte midagi, mõtlesin vaike, kas sul külm, ah natukene on, no mis ta ikka teeb ja me olime kõik, tõmbasin mantlid üle pea. Nii külm. Aga see oli niisugune, et sa jälle nägid, et ta hoidis jälle kuidagi kõiki nagu vaos või, või? Ma ei oska ütelda, isegi ta oli sellest üle. Selle peale tasuks rääkida, kuidas meeskond Hiiumaal jäime bussiga lumme kinni, nii et bussipääsenud edasi ega tagasi ja meie pääsenud kontserdipaika. Ja me hääletasime, hääletasime seal ja mitte ükski auto ei pidanud meid kinni. Tähendab meie jaoks kinni. Ja lõpuks tuli üks palgikoorem ja see halastas, kaasas oli meil Ellen Laidre, kellena paigutasime loomulikult kabiini. Siis oli Helgi Ridamäe, mina ronisime siis mõlemad ülesse sinna palkide otsa. Ühes käes hoidsid kramplikult viiuli teise käega kuidagi ennast peokoti. Aga vaike ütles, et tema läheb jale. Aga Kärdlasse oli sealt 10 kilomeetrit ja VW, ütleme, kuidas sa lähed jala ja ta ütleb ei, vina sinna üles ronima ei hakka. Ja Me keegi ei teadnud, et ta ootas parasjagu oma poeg. Ja ta ei julgenud lihtsalt sinna ülesse minna ja tal ei jäänudki muud üle, kui astuda see 10 kilomeetrit ja ja ärata käis selle ja terveks ta. Ei mingit nurinat ei lähe, ei vot selle peale veeta, mina ei ole seda läbi elanud, rääkis Liia Laats seda, kuidas tema oli ükskord väga lõbusalt tulnud. Hotellituppa, kus juba ma ei tea, kolm-neli inimest magasid vaike ka ja tal oli väga lõbusas meeleolus ja ei saanud seda kuidagi vaoshoitud ajaski sest see ja, ja panin öelda, pidu käimas. Mille peale vaike sõna lausumata tõusis üles voodis päris selle siidesse võttis oma kudumistöö ja läks lähedal asuvasse jaamahoonesse, istus seal ja kudus kalkuni. Ta oli nii huvitav, et hääl läks vannituppa ja võttis raamatu kätte ja ja luges seal raamatut. No mis veel. Käisime Uljanovskis esinemas ja me olime nagu kunstimeistrid. No meid oli viis, vastuvõtt oli väga hea ja Barrossis ja insas olid meil need esinemised ja siis sealne täitevkomitee esinaine võttis meid vastu ja Pamelvid restorani sööma ja võtsime natukene, võtsime natuke. Meil oli nii lõbus, et aega viita venda Tammann hakkas akordionimängija köögitöölised, kõik toodi siis välja ja tantsisime ja, ja Vaike tantsis ka. Nii et ma võin seda kohe öelda, et väike siiski oli natukene üleannetu. Vigur oli natukene, sest et vaike oleks võinud ju tagasihoidlikuks jääda ja mitte selle mänguga kaasa minna. Me oleme nüüd rääkinud üsna palju päikest kui kontsertmeistrist kui saatjast aga üldsegi mitte sellest, et ta oli ka väljapaistev solist. Väike Vähi on andnud üheksa soolokontserti. Ta on mänginud väga palju Beethoveni, näiteks helilooja kahesajandat sünnipäeva tähistavat tsüklis, vot seal olid kõik slaidid mängiti, mängis ka tema neljasalati. Ja muidugi jaapassionaatajad. Ta ei saanud läbi ükski Lenini sünni ega surma-aastapäev. See oli tema niisugune leivanumber. Väike kohta võib veel seda öelda, et ta mängis väga palju Eesti muusikat. See oli tal kohe pidevalt kavas, mitte ainult, et ta oleks heliloojate liidus uusi teosed esitanud. Nii korra. Näiteks. Austri klaverikontserti on ta mänginud neli korda orkestriga. Sealjuures on dirigendid eks olnud ka Nathan rahvlin. Ja mänginud vägapalju saart Pärti Harri otsad, Tubinad, Tambergi Tobiast kappi ja nii edasi. Tema kohta on näiteks niimodi kirjutatud et oma esimese kontserdiga näitas päike vahi häid pianistlike võimeid ja oskusi teha muusikahaaravaks ja laiale publikule arusaadavaks. Ei järgmisel korral ta esitas ka muuseas pildid näitusel. Ja sel puhul kiideti teda kui karateelsete muusikaliste kujundite ereda tõlgitsemise. Mussowskit Vaike Vahi esituses meie varudes ei ole. Kuulame siis Eino Tambergi neli meeleolu ühele teemale, need on muretu, unistav, lüüriline ja kapriisne. Väike, või oleks võinud ju tegelikult veel üsna kaua töötada, ta tuli ära ju üsna varakult ka konservatooriumist ja, ja noh, üksikud kontserte, kui filharmoonia oli häda käes, siis ta tuli appi. Muidugi, aga ütles ise ka, et kui ma ikka pidevalt ei harjuta, ei ole pidevas vormis, siis on väga raske kontserdi jaoks ennast jälle vorm aeda. Jäära tuli ta töölt sellepärast, et oli vaja lapselapsi hoida. Ja suure maja hooldamine ja suure aia hooldamine, nõudes nii palju energiat tema käest, et ta sai aru, et ei jätku see tähendab millekski muuks. Tore oli see, kuidas ta veel oma kui neljalise suvila seal siis te rääkisite, tead, mul kasvavad seened, puravikud kasvavad peenra peal. Ühesõnaga noh, niisugused. Ja ta tundis niisugust rõõmu, kui ta rääkis, kuidas tal tomatid kasvavad kasvuhoones. No ühesõnaga, no Ta oli looduse sees ja ta armastas kõike, mida ta tegi. Aga mis veel? Vaike esimene soolokontsert oli viie aastaselt. Ma nägin, Me nägime vist kõik seda kava ja väga nõudlikud asjad isegi ja siis. No ma mõtlen selle peale, et see imelaps, imelaps oli vist vist surmani imelaps, selles mõttes, et Me räägime tänagi ju meenutusi Vaikest, aga mina arvan see, et kõik, mis me siin praegu räägime, see ei kao tänase päevaga ära, see jääb meile. See jääb meile sisse ja kõik see, need väiksed näpunäited, kõik need vaat seda ei oska seletada ega Öeldi, et vaat nüüd Vaike näitas näpuga sul selle koha peal, et vot tee seda niimoodi, tee seda niimoodi. Aga see oli nagu ühislooming ja ma leian, et kui see, see läheb täkke sisse, on ideaalne.