Staabialarm alarmsaag nafta. Erada. Seda sa Stahli Stella saag, las ta lahti Erada. Ma ootan eest viletsat närust linna veel viletsamad kui ükski teine Eesti linn. Mulle tundub, et ta peaks välja nägema nagu umbes Kohila paberivabriku ümbrus, nii seitse, kaheksa tülgastav, värvilist baraki üksteise järel kolonnis majad nagu segasumma, suvila ja satelliitantennid selle viletsuse kohal. Juba tee Narvani muutub pärast Rakveret kõhedaks bensiinijaamad õhemat, eks autod vanemateks majad sodisemateks. Aga Narva tervitab sind vastu nagu iga teinegi nõukogude aegne linn ei vaenulikumalt ega suurejoonelisemalt. Tema tänavat põiklevad vallatult siia-sinna kihades, lastest, vanakestest, emadest, tädidesti, onudest maas, õieti on välja lõigatud tükike ühest teisest maast, kes isegi suurusega hiilata ei saa. Lõputute paneelmajade vahel seisatada ära kulutatud mänguväljakud. Ühel tänavanurgal mürgeldab lõbustuspark. Ma tundsin ta ära muide, hääle järgi, sest kui ma ühest tanklast bensiini võtsin, pidin ma kaua mõistatama, mispärast külge, et teist pool planku, selline kiljumine ja huilgamine. Kõike muud võid sa siin näha, ainult mitte tühjust. See on esimene, millega Narva linn sind rabada. Mis inimesed need siis ikkagi on, kesin tänaval, vallatlevad venelased või eestlased või üks hoopis omaette rass nagu see lingi paista olevat? Ei õieti Eesti ega ka vene oma. Ma lähen ja teen argliku tutvust raadiomasti all Vabaduse tänavale peitunud katoliku koguduses ja saan teada üllatava uudise, et kõik venelased polegi venelased. Tädikesed jooksevad nagu murdu kohale teada saades, et mul on radioloogilisi huvisid mitte nagu mujal Eestis, et aja inimesi mikrofoniga mööda seinaäärseid nagu hullunud Seksmani Actaga. Nad jutustavad üksteise võidu, sädistavad kägistavad, kuidas üks on Leedust ja kui tore on, et nüüd on oma katoliku kirik ja kuidas teine on veel eestiaegne poolakas ja kui tore on, et meil on nüüd oma kogudus ja kuidas kolmas on hoopis saksa pärit talu ning kui huvitav, et nüüd on Narva katoliku koki uduses ja kuidas sellest ei ole mitte midagi, vaid kõik räägivad omavahel vene keelt ja isegi nende preester räägib poola häälikute ja grammatikaga arusaamatuks muutunud vene keelt. Ning Mahar neist ühe, kes, nagu selgub, on Narva katoliku hoolduskeskuse juhataja ema. Ma sündisin Poola aladel, mis sõja ajal liideti Valgevene koosseisu. Ka minu mees on poolakas, nagu minagi. Meie perekonnal oli niisugune lugu, et minu vanemad vennad-õed käisid veel poola koolis, aga mina mitte, sest vahepeal langesid need meie külad venelaste kätte. Nimelt vene vägede saabudes kehtestati meil niisugune kord, et passi ei saanud kätte, kui oleks tahtnud sinna rahvuseks poolakaks kirjutada. Seega tehti meist valgevenelased ja ma käisin niimoodi ka vene koolis ning unustasin poola keele täielikult ära. Sama lugu toimus ka minu mehe perekonnast nagu enamikes selle kandi külades. Minu mees saadeti 49. aastal värbamise kaudu Kreenholmi tööle ühel puhkusel, mille ta veetis Valgevenemaal. Me armusime ja abiellusime ja nii tulin minagi temaga koos ja Narva tööle 56. aastal. Ja just siis, kui ma läksin pensionile, rajati siin meile Narva katoliku kool, Puhtus. Olen olnud katoliiklane läbi elu kõigi poolakate kombel. Enne käisime isadel ja pihil ainult suurte pühade ajal, kas siis Leningradis, Valgevenes või Tallinnas. Mul oli kombeks käia vanemate juures Valgevenemaa kolm korda aastas. Aga siis just sellest peale, kui ma pensionile läksin. Hakkasin tegutsema, väike katoliku kogudus. Sellel pole mingit tähtsust, et ma poola keelt ei oska. Jumala jaoks pole keelt olemas, nii ma arvan. See on väga hea meel, et meil on siin praegused piirid. Ma töötan siin kaaritases vabatahtlik, selle eest palka ei saa. Ka minu poeg töötab siin, ma tunnen siin peaaegu kõiki inimesi, tunnen nende rõõme ja muresid ja ma tahaksin lihtsalt nendele inimestele head teha. Alguses me kogusime kõik kohalikud poolakad kokku, nii palju, kui me neid teadsime ja tundsime, näed, siin on fotod kõikidest nendest aegadest, kui me veel luteri koguduse juures toimisime. Ja nende hulgas minu poeg. See siin on minu poeg. See on just minu poeg, kes siin minu palvel selle koguduse taasalustamisega tegeles. Ta tegi kõik minu palvete järgi, elustas koguduse, niisugune hea poeg. Algul oli ka raskuseid, sest ta naine oli venelane, kes tahtis sellest eemale hoida. Aga ma ikka tõukasin teda tagant. Jah, teda tõmbas ikka ka, võib-olla see oli tal ikkagi veres lapsepõlvest peale. Sest me ikka käisime Valgevenest, missa tellija, ta oli meiega alati kaasas ja ta oli selline poeg, kes ema poole hoidis. Seal ma olen ikka väga uhke ta sellise töö peal just on. Ma lootsin väga, et mu pojast saaks usklik. Püüdsin talle edasi anda kõik, mis minu ema mulle edasi andis, kõik traditsioonid, kombed, kõik, kõik, kõik. Ema andis eelkõige ikka usu kiriku koguduse olime väga vaeselt 10 inimest peres. Kolm neist surid. Lapsena käisime kirikus ala kaugele eemale. Ema väga tahtis, et ma iga päev palvetaksin, et ma armulaual käiksin hoolsalt. Ja nii ma olen teinudki. Ma hakkan läbida pisarate ja poja üle uhkustamise, taipama, et selle kõige taha on peidetud siis palju varjata oma tundeid ning tagamaad, kui oleks üldse oodanud. Ta pisarad voolavad järsu tõkke tagant valla päästjatena mööda põski teatraalselt alla. Ta käed värisevad ning kogu ta leebe olemus on äkitselt küüru tõmbunud, nagu kardaks ta, et ma võiks teda mis tahes hetkel lüüa. Ilmselt mul on selle pärast kuidagi ka poeg, selline head kõik. Ja ka mina tahan kuidagi inimestele kogu aeg ja teha tunnen kaasa nendele vaestele inimestele, kes siin käivad. Nendele, kes siin katoliku majas enne elasid, see oli jube, mis siin enne toimus, joodikud, räpaseid hulkuri. Ma anusin oma poega, et nende eest kõik teeks, hoolitseks ja ta tegigi kõik nende hüljata. Tehaste hoolides hankis neile rõivad. Niisugune hea. Ma olin juba ära harjunud, et juunikuises Eestis valitseb täielik tühjus. Et linnavalitsused on hämarad inimtühjad hauakambrid. Et maksimaalne, mida sa teha võid, on tolmusest laekast välja õngitseda mõni pahur masinakirja, preili, kes on seal sama ära eksinud kui sina oma mikrofonide ja juhtmetega. Et keegi ei tea millestki mitte midagi ega hakka ka midagi teadma. Seda rabavam on, et kui ma helistan Narva linnavalitsusse et mind ühendatakse lahkesti kõikide inimestega sellega ma soovin, et ma võin kohe kohale minna ja et linnapea asetäitja võtab mind vastu ühes kahe oma kõige parima semuga ning nad on nii õhinal, nagu nad oleksid poisikesed ja nagu oleksin ma siin selleks, et nad kaubamajja viia ning sealt neile jalgratas osta. Nad vehivad kõik kordamööda kätega, üks neist hüppab iga kord kõrgele üles õhku suurest edevusest, kui on vaja Monfaktilist pisidetaili täiendada. Mina räägiksin Narvast kui ühest Eesti kultuurikeskusest. Ainuüksi Narva linnas on kolm muusikakooli, Kreenholmi muusikakool, lastekoori, kuu- ja lastekunstikool. Peale selle kaks raamatukogu, üks kunstigalerii ja Narva linnus ja kaks kultuurimaja. Kusjuures neis kõigis käib elu ja see mõjutab ka meie linna üldist eluolu. Kahjuks jääb ainult kuidagi nelja seina vahele, see ei avalda mingit mõju kogu Eesti üldises kultuuripildis võinud, kui, siis ehk väga vähest. Esimesena tuleb meelde Narva sümfooniaorkester. Me oleme selle üle tõeliselt uhkelt, et kõikidel neil segastel ajajärkudel õnnestus meil luua siin Narva sümfoonia orkester, kus mängivad nii kõik linna muusikaõpetajad kui ka koolide vilistlased, ükskõik kui nad ei peaks ka Tallinnast seks puhuks kohale sõitma. Linnas toimub terve rida igasuguseid festivale, alustades kooliteatrite festivalist, millel osalevad kõikide koolide teatritrupid siis on meil siin koorifestival Kuldkalake terved koorid, milles Narva kubiseb poistekoor, mudilaste koor, Marina kassalapova koor, folkloorirühmad, kes tegutsevad Narva linnuse juures. Ja mis kõige huvitavam nendel folkloorirühmadel on vähemalt kaks repertuaari nii vene kui ka eesti rahvakunstikavad, kusjuures nad tegutsevad tõepoolest professionaalselt. Neil on sidemed Tartu ülikooliga. Nad sõidavad sinna arhiividesse, otsivad kõikvõimalikke omapärased ja huvipakkuvaid materjale, töötavad neid veidikene ringi ja esinevad. Üks väga huvitav festival Narvas on konkurss, kus võisteldakse instrumentaalkontsertidega, tähendab, lapsed mängivad sümfooniaorkestri saatel kontserte, näiteks minu õpilased, seal mängisid klarnetikontsert keegi teine, viiulikontsertklaverikontserte tase on siin väga kõrge. Meie Narva muusikakooli vilistlased võetakse muide tihti Tallinnas otse teisele kursusele. Enamasti nad lähekski, aga meil ei ole siin nii kõva kooli harmoonias või mõnes teises teoreetilises õppeaines. Nii et teine kursus on maksimum. Teatritest on tugevaim Ilmarine, ta mängib vene keeles, aga suurema osa repertuaarist võtavad enda alla eesti muinasjutud, mida mängitakse koolilastele. No meil siin kogu aeg räägitakse integratsioonist, see on selline Narva moesõna, aga mis asi see integratsioon on tunda teineteist? Jah, võib-olla ma eksin, aga minu arvates tähtsam, kui keel on rahva mentaliteet. Kui ma rääkisin neist folkloorirühmadest, siis seal on ju kõik venelased ja laulad eestikeelseid laule. Tutvustavad meile eestlusegasele juurtega sümfooniaorkester, mängib kappi ja muid eesti heliloojaid ja seesamune, teater Ilmarinagi venelastele eesti lugusid vene keeles, nii et kõigile on arusaadav. Teatritel läheb meil muide väga hästi. Enamasti kõik etendused on välja müüdud ning nad annavad kuni 36 etendust hooajas. Üks ehk kaalukamatest sündmustest Narvas asuv bänd loomingule pühendatud noorte pianistide konkurss. Möödunud aastal tegime Poola suusad, kuna ka sellise kokkuleppe, et konkursi võitjad esinevad Poola vabariigi aastapäeva pidustustel Tallinnas. Ja poleks uskunud, et meie pianistid noored nii võimsalt esinesid. Poolakad olid hämmingus. Robben on ikka ju väga keeruline helilooja, kui teda tahta hästi esitada, rääkimata siis veel noortest pianistidega. Tuleva aasta jaanuaris tahaksime selles šopääni võistluses teha rahvusvahelise, kus osaleksid kõikide läänemeremaade noored pianistid. Ja üks meie laste koorides sai hiljaaegu Tamsalus võistlusel auhinna parima eesti laulu esituse eest, ehkki oleks justkui vene koor võõral kapsamaal või kuidas ja nii edasi, nii edasi. Kogu aeg toimub midagi ja kõik tegelevad millegagi. Nii et ei teagi enam, mida kõike võiks üles lugeda. Millest see siis tuleb, et Narvas on seda kõike nii palju, umbes tundub, et Narvas oleks justkui nagu mingi selline soodusaura. Aga eks ikka eelkõige tänu inimestele. Narvas töötab nii palju kõrge tasemega pedagoog. Samas ei saa kuidagi öelda, et nad oleksid kõik siia lademes juurde rännanud. Suurema osa neist on siin Narvas muusikakooli lõpetanud järel kõrghariduse kusagil mujal omandanud, kas siis Leningradis, Moskvas või mõned ka Tallinnas või Pihkvas. Ning seejärel Narva tagasi tulnud. Rahvas meil siit Narvast vähemalt muusika rahvas välja ei valgu. Enamus tuleb siia tagasi jäävadki. Ning eks see paljuski sõltub meist endist. Näiteks Marina kassalapova. Tema koori trügivad poisid ja murdu. Ma pole õieti kunagi selle peale mõelnud, miks just sina hoog sees ning ma ei ütleks, et alles nüüd mingil moel on kõik need nõukogudeaastat siin asi käima. Üks põhjus on kindlasti ka sõbra. Milline vaadake, me asume mugavalt just Sankt-Peterburi ja Tallinna vahel. Peterburg on isegi mõnevõrra lähemal. Ja mis seal salata, Peterburg on ikka meile palju suuremat mõju avaldanud. Kui Tallinn isegi praegu meil on küllalt head suhted konsulaadiga, nii et me saame sealt hõlpsamini viisasid ning meie pedagoogid käivad seal praegugi. Aga ka eestlased käivad siin. Boduši Raunol istunudki valijat. Alles üleeile käisin Estonia ballett siin kolme väga huvitavalt. Kaasaegse lühiballetiga Kaie Kõrb peaosas ja mis mind väga rõõmustas, oli see, et saal oli täis, oli nii lapsi kui vanakesi igasuguseid. Ja samas ei saa kuidagi öelda, et narvakatele oleks kuidagi rohkem raha teatris käia kui mujale. Et mulle tundub, et eestlased, eestikeelne kogukond meie linnas on kuidagi passiivsevõitu, ta kuidagi endasse tõmbunud, ehkki vaadata meie kontserdipublikut, siis on need ikka ühed ja need samad inimesed, kes seal käivad. Hoolimata sellest, et kas eestlased või venelased. Ja arvatavasti kui vaadata protsente, siis, kui linnas elab neli protsenti eestikeelseid, siis ka kontserdipublikus neli protsenti on eestikeelsetest kodudest. Nii ei ole, et kõik venelased käivad ja eestlased ei käi. Narva energeetikud keeldusid oma kultuurimaja üle andmast, kuuleme oma suureks hämmastuseks kultuurimajas, mille nimi orgadib ja püüan oma silme ette maalida, kuidas tänapäeva Kohila vabrikutöölised, kas või nui neljaks aga peavad oma kultuurimaja kätte saama. Ei, ma pühin selle ruttu eemale, sest see ei sobi siia. Palju õigem on selles linnas ette kujutada kuidas need kimpsuda ja kompsudega üles ehitud mammid, kes parajasti jaanilinna ja Narva vahet veerevad. Õhtul teatri tähis tuubivad. Ja mul tuleb kuidagi kodune tunne, hea soe meel. Umbes nagu koolipõlve Leningradi ekskursioonidel. Ka kultuurimaja gif ei veeda suvist vaikust, ei mingeid tühje, pikki kõmisevaid koridore nagu Põlvas, ei mingit Rasignatsioon. All fuajees möllab tõeline lastelaviin ka seitsme kimpsuga igaühe kaelas, mis asja nad küll seal kannavad. Nii et ma pean läbi patside lehvikute ja toasussid endale jõuga teed rajama. Fuajee lõbus on raamatule, mis eelkõige demonstreerib end uhkeldava vene klassikaga Dostojevski Tšehhov, milles paar ostjat on parajasti ennastunustavalt süvenenud. Seejärel uuem vene luule protskitsetajeva soliidne kogu ajaloolisi dokumentaaljutustusi ja lõpuks veel virn vanu sadessenna sekretna numbreid. Ning ainult kaks armastusromaani. Koridor on palistatud fotonäitustega ning koridori ja trepilabürindi lõpuks, milleni jõudmisel saab põrkuks Roku möödub kihutavate laste karjadega nagu maa, asteroidi pilvega. Ülemuse kabinet. Ülemus on lõpmata kena, lõpmata armas. Ta võtab su suhtes sisse kohe emalik hoolitseva hoiaku, kui ta ladistab sulle meelsasti jaanilinna mesimagusat kratsi. Ja ta keerab pea nii imeliselt viltu, et lihtsalt süda sulab ära. Ja kui ta hakkab seda, pead veel oma kõne rütmis vasakule, paremale loksutama, ei tea sa enam üldse, kes sa oled. Hädavaevalt saad oma küsimusega maha, et mis Narva siis ikkagi on ja kust praegune jõud, nii ainulaadne jõud tänasel Eestimaal võetakse olles samas ajas läbi. Nii keerulised ajad. Ma arvan, et see Narva mentaalsus on aidanud just kõike seda ülal hoida, see tähendab igas eluolukorras teha oma asja nii hästi kui suudad, sest oleks ju küllaltki lihtne kaevata, et on raske vahendeid ei ole seda, et Eesti ei ole, ümberringi on ainult üks suur kurbus ja hall mass. Ma arvan, et kui inimene ikka teeb oma tööd ükskõik millistes tingimustes resultaat tuleb ikkagi. Ka meie proua ülemus tahab meelsasti rääkida integratsioonist narvakate tänase päeva moeasjast. Umbes nagu eestlased oma Euroopaga. Integratsioonist räägitakse parasjagu palju ja eks igalühel on selle kohta oma isiklik arvamus. Minu meelest kõik olulised sammud selles suunas, mis puudutavad kohaliku venekeelset elanikkonda, on võetud juba ammu. Need algasid sõna-sõnalt Eesti iseseisvuse esimestel päevadel isegi varem mil inimesed jagunesid selle järgi, et kas nad on iseseisva Eesti poolt või vastu, kas nad tahavad Eestis elada või lahkuvad nad siig. Selliseid otsuseid ei sündinud kõikidel kiiresti tuginete paugupealt aga need, kes on jäänud, need, kes on otsustanud, et siin on nende kodu et siin nad tahaksid näha oma lapsi, elavad. Ma arvan, et need inimesed on kõige tähtsamad sammud integreerumisele juba võtnud. Ning sellest on alanud, siis ka see sündmuste ahel igas perekonnas isemoodi, kuidas on suhtutud keele õppimisse või kodakondsusesse? On juhuseid, kus venelased panevad oma lapsed eesti gümnaasiumisse või eesti lasteaeda et õpiks keelt täielikult vallutanud. Kui enne suurem osa narvakates ei teadnud eestikeelseid sõnu peale poesiltide, siis nüüdseks on nende sõnade arv tunduvalt kasvanud ning on ka inimesi, kes sellega pidevalt tegelevad, et keelt juurde õppida, teda ülal hoida. Kahjuks on Narvas loomulikult vähe praktikat. Meie koorid õpivad eestikeelseid laule ja komisjon tunnistab Tallinna laulupeole kõlblikeks. Mulle tundub, et kõige lähemale pääseb üks rahvas teisele, võib-olla just tema loomingu kaudu. Kui minu tutvus venekeelse Narvaga algas emast, siis ta lõpeb pojaga just sellesama pojaga, kelle üle ema nii uhke oli. See on mõistlik ja arukas mees, nii ohvitserlikke silmadega, kui ta rootsi raha toovatele pensionäridele läbi kolme tõlgi seletab, kuidas tal ei ole võimalik seda raha enda taskusse pista. Rootslased ja ka ei jäta oma pommitamist. Kui nad ei saa selget vastust siit, siis nad üritavad sealt. Nende auks on kaetud katoliku majas hiigelsuur niiskelt aurav, söögilaud ja magustoidu juurde peetakse maha üks valutavatest vestlustest, et meil Malme jääb varsti järele umbes 150 kasutatud WC-pott. Tim, ütle Keenia, kas sul on midagi teha 150 kasvatatud WC-potiga? Aga kui mina temaga kahe vahel ta kabinetis maha istun, rääkides millestki muust kui venekeelsena olemisest eesti piiride sees siis on tal see ilme juba näolt kadunud. Mida mõelda niisugustes narvakates, kellele on siiski integreerumise idee üle jõu? Jah, pean möönma, paljude jaoks oli taasiseseisvumise läbi Eesti Waba riiki sattumine ikkagi üllatuseks. Paljud inimesed tulid siia varem, kuidas juhtus mõned nagu minu vanemad komsomoli lööktööde käigus teised jälle omal soovil, aga ehitada ei saa, et ikka väga paljudel oli see, kas nüüd just öelda üllatus, aga ootamatus ikkagi midagi, millega ei osatud arvestada. Eesti piir kulges venekeelsete jaoks kusagil seal Rakvere kandis seal, kus eesti keele tegelik piir täna kulgeb ja et hommikul olid korraga teise riigi koosseisus nagu plaksti. Kui näiteks võrreldes sinu sugulastega seal jaanilinnas. Inimese seisukohalt oli see siiski üllatav, sellest võib täitsa aru saada. Vaevalt et perekonnas, kus köögilaua taga on siiamaani ukraina või heebrea või teab mis keelt veel räägitud hakatakse järsku eesti keelt rääkima, niikuinii räägivad nad oma emakeeles edasi. Aga peaks kuidagi lammutama just seda Rakvere piiri, et venelased kusagil seal Rakvere taga askeldavad, omaette, mitte kedagi juurde lastes, aga eestlased nühivad seal teisel pool, Rakveret jälle omaette kah, mitte kedagi ligi lastes. Ma ei mõista ikka päris lõpuni, et miks on see nii Haapsalus, kus ma aastaid eestlaste keskel elasin, et Haapsalus võib jätta oma auto tänavale, aga Narvas peab tingimata tasulisele okastraadiga platsile ära peitma? No arvatavasti sellepärast, et just rahvusnendes linnades on erinev. Aga ma ei saa samaks näiteks uskuda, et just vene, ukraina või juudi rahva iseloomus oleks midagi sellist, mis ta tahtlikult ja lõplikult vägivallatsema sunnib. Niisiis, mis on arvakatega praeguste narvakate ka juhtunud, et teadlikut nõudlikkusest oma elukvaliteedi suhtes ei ole üldse olemas? Miks narvakas võib rahumeeli elada mingis lobudikud, kuhu eestlane oma lehmaga sisse ei laseks? Või peaks kuidagi iseendas selgusele jõudma, oma mõtetes, oma suhtumistes sellesse reaalsusesse, et meil siin, Narvas on niisugused majakesed, millel võib olla lipp, on lapi peal aiad, kus vaevalt sees julgeb ringi liikuda, sest kogu muru on tihedalt täis lükitud küll maasikaid, küll kõrvitsaid peaks õppima seda enesele teadvustama, sest see on juba reaalsus. Mitte keegi ei suuda antud hetkelist olukorda enam muutuda, on juba niisugune. Seda olukorda, mis hetkel kehtib, pole enam annuleerida võimalik. Näiteks kui inimene on sündinud õigeusklikuna ja temast saab hiljem veendunud või isegi öelda puhtvereline katoliiklane. See on võimatu, sest selle ortodoksi olemise on ta enesesse juba emapiimaga imenud. Temast ei saa mingi kunstiga tekitada katoliit seesmiselt kui ta nõrga taustaga see tähendab, et ei ole veendunud ortodokse, veendunud ateiste ka veendunud üldse mitte midagi. Siis ta võib enda olemust võib-olla kuidagi siia-sinna liigutada ja värve segada. Aga kui ta on ikka selge taustaga perekonnast, siis pole suuri muutusi selles valdkonnas enam võimalik teha. Sama asi on ka rahvuste ja mentaliteeti dieetidega. On võimatu öelda maailma kõige räpasemale narvakale, et ole, palun kena, ära sülita ja ära litsuneid, mädasid tomateid otsekohe asfaldi sisse ja prügikasti pole ilmtingimata vaja ümber lükata. Sellega ei saavutaks või mitte midagi. Selle tõttu on ka igasuguse integreerumise juures mõttetu jahvatada, et eestlased on nii, venelased on naa. Kuidagi kuidagi peaks saama neid rahvad nüüd asetada sellele maatükile, nii et nad siin hakkama saaksid. Ajalugu muuta ei saa ja lõppude lõpuks pole ka venelased nii üksikute inimestena süüdi, et nad siia on toodud. Aga ega seal muidugi valutult ei lähe. Algul siin loomulikult atesteeriti ja räägiti, et on kole probleem, kui sa ei saa oma sugulasi jaanilinnas külastada. No milline normaalne inimene fooriks iga päev jaanilinna vahel, et oma sugulasi külastada? Hea küll, käid võib-olla korra, käid kaks, käid võib-olla korra kuus, aga need, kes Jaanilina iga päev sõeluvad, on ikkagi need, kes suitsudega hangeldavad alkoholiga. Nende järgi pole narvakad oma arvamusi Eesti riigist ja korrast ammu sättinud. Kui, siis võib-olla ainult esimestel päevadel. Need inimesed, kes juba õigel ajal hoolitsesid, mõtlesid selle üle järele, et siin on tema kodu, et siin on tema pere, siin ta tahab elada, et oma lastele tuleb anda tulevik. Nemad on teinud kõik, et täita igasugu ankeedid, igasugu formaalsused oleks korras ja et kõik paberid oleksid tehtud õigeteks päevadeks. Ja peab ütlema, et selle kontingendi jaoks ei eksisteeri niisuguseid probleeme nagu börsi kurssidega, teineteise ülekavaldamine või haltuurat semine või endiste Mahalastimis jaamade metallihunnikute uurimine. Inimesel peaks olema huvi elu vastu huvi teadmiste vastu mingi eneseteostamise vastu. Kui inimesel on see huvi tänase päeva vastu jäänud soiku mingitel praktilistel kaalutlustel, et niikuinii ei tasu ära või et ei olnud raha, et maksta oma ankeedi eest või et emakene juhtus just liikusid tooma. Need inimesed on tõepoolest täna tihti elu ja surma vahel, kas siis füüsiliselt või vaimselt. Sest nad on huvi asemel valinud legeteerimise. Ma ise töötan siin lastega ja näen laste pealt, missugune on nende elu näiteks mõni sööb kõike ainult ühe lusikaga, sest kui talle ulatada kahvel, kukub üldse tooli pealt maha. Ja võib-olla, ja ilmselt nende perekonnas ongi üks lusikas kolme peale. No kohe on näha, et missugust elusa lapse elama hakkab, kui tema vanemad olid niisugused ja tema nähes, missugused nad on, üldse ei mõtlegi teistsugusest elust. Aga pöörakem küsimus, nüüd vastupidi, missugust elu elame meie venekeelsed, kes eriti pole aru saanudki, et elame maal, mille nimi on Eestimaa ja mismoodi peaks nüüd hakkama järsku nägema seda kõike teisiti. Ja mismoodi peaks lükkama ümber eestlaste umbusu ja eelarvamusega üle külvatud maailmavaate? Ning kogu selle asja mõte ongi anda lastele just kuidagi võimalus mingilgi moel realiseerida oma unistusi. Me kõik unistasime millestki lapsena. Kõik me ei tahtnud saada kosmonautide, eks Vilenduriteks, keegi tahtis, võib-olla jalgpalluriks või heaks muusikuks või kunstnikuks. Ma tahaks kuidagi väga, et eelkõige neid unistusi saaks hakata kuidagi realiseerima. Et neid ei õpetataks olude sunnil põlgama algama. Sest just nendes unistustes peitub meie elude, vaimse viljakuse saladuse võti.