Vaikselt kohisevad harali aetud kroonidega männid Kalevi-Liiva verest niisutatud inimluude tuhaga segatud liivas. Ainukesed elavad, ent tundetud siin aset leidnud tragöödia tunnistajad. Tartu jalakaliini tankitõrjekraavide 12000 hukatu hangunud vere Porpurile on kasvanud tugev rohukamar ja pärgadena on rohu tuttidesse pidama jäänud esimesed kuldsed sügislehed. Klooga hõbedaste järvede vees lööb sulpsugala baraki. Põlenud vundamendikividelt pole kadunud sööbiva vedeliku jäljendid. Siit vaatavad pärani kustunud silmad palju, palju kustunud sil. Nii on sügistuulte puhudes sajad süütute sooja verega kastetud eestima künkad, nõlvad ja rabad. Fašistliku rassiteooria tummad tunnistajad. Ja iga ohvri tragöödia algas nii. Viimase võimaluseni täidetud vangla uks sulgus. Järjekordne Eesti poliitilise politsei ohver oli uue Euroopa esitajate ja nende kannupoiste mõnitada, piinata, tappa. Ja praegu avati mikrofonile uks segamatult lebavat veel vaikivat sadade ja tuhandete toimikute juurde. Ühesugused hallid õhukesed kaaned ja sinna vahele korratult kokku köidetud lehed. Nähtavasti on koostajad rutanud, aga kuidas teisiti oleksid nad muidu jõudnud nii palju neid kokku seada. Siin tagasihoidlikus ruumis kohtuvad sajad erinevad inimsaatused. Toimiku viimase lehekülje lakoonilise lausega. Surma mahalaskmise teel. Arhiivitolmu alt vabastatud toimikut kinnitavad fašistide üldpoliitilist eesmärki hävitada eesti rahvas ühe või kahe inimpõlve vältel. Mõnitada ja hävitada meie kultuuri, hävitada meie intelligents. Fašistliku okupatsiooni esimeste nädalate jooksul augustis-septembris 1941 vangistati ja osaliselt hukati palju progressiivseid eesti kirjanikke ja kunstnikke. Vanglamüüride vahele toodi kirjanikud Evald Tammlaan Juhan Sütiste, Aleksander Antson, Rudolf Sirge ja teised. Kunstnikud Andrus Johani, Karl liimanud graafik, Laigu, karikaturist, kori, karikaturist ja Feljetonist, Romulus, Tiitus, helilooja Adolf vedro ja paljusid paljusid teisi kirjanikke, heliloojaid, näitlejaid, teadlasi, õpetajaid. Toimik alustatud seitsmeteistkümnendal septembril 1941. aastal. Nimi Roven Johannese Henross, Jaani poeg. Sündinud 18. oktoobril 1902. aastal. Elukoht Tallinnas, Nurme tänav kuus, 26. Eestlane. Viimane sõna on kahe punase joonega allakriipsutatud, rõhutades seega ilmekalt eestlase alamat seisust. Toimiku lehekülg number üks Johannes Ruuben, endise elukohaga nurme tänav kuus 26 viibivad käesoleval ajal Tallinna vaimuhaiguste haiglas ravimisel, mida silmas pidades otsustasin tema Johannes Roveni kohta juurdlust alata. Alla kirjutanud Tallinna-Harju prefektuuri viienda jaoskonna konstaabel Kägu. Poliitiline politsei ei saanud rahu sel ajal, kui lasti maha kui poodi, kui arreteeriti nii päeval kui öösel tuhandeid inimesi. Üks nendest ajalehes sirp ja vasar, vastutav sekretär, kelle kohta juba ammugi oli koostatud arvestuskaart viibib haiglas. Haiglas toimus ka esimene igasuguste õigusnormide järgi ennekuulmatu ülekuulamine tollesama konstaabli käo poolt. Haigla personal oli tõsiselt erutatud fašistide ja nende käsilaste ennekuulmatut käitumisest. Haigla peaarst pöördus poliitilisse politseisse ametliku protestiga. Toimiku, lehekülg number kuus nagu ma seitsmeteistkümnendal septembril 1941 juba seletasin, on Johannes Roven praegu paranemisel tema tervisliku seisundi stabiliseerimiseks. Pean soovitavaks teda veel ravida siinses haiglas üks kuni kaks nädalat. 18. september 1941 doktor Soans Ning otsekui mõnitamiseks on Tallinn Harju prefektuuri poliitilise politseiülem Ervin miks just samale paberile kirjutanud resolutsiooni vahistada. Samal ajal ilmuvad Rubeni haigusloosse uued sissekanded enesetunne halvem, vähe maganud patsient poliitilise politsei poolt ülekuulamisest saadik tasa, kaalutum. Mis oli aga Ervin viksil tegemist inimese haigusega ja haigusloosse ilmub uus märge, välja kirjutatud. Haigla endine sanitar, praegune pensionär Salme Veske mäletab hästi tagasihoidliku ja vähenõudlikku kirjanikku. Johannes Ruuben oli sel ajal, kui ta siin ravil viibis, teie hoole all. Jah, oli küll, mina olen sellepärast, et ma töötasin tol korral vanem sanitarina haiglad ja, ja tema oli just osakonnas, ma mäletan isegi, tuba oli number üks tuba, kus ta seal oli ning mul tuli tihti temaga tegelema sellega. Ning siis räägime temaga juttu ühest või teisest, esiteks ta armastas väga lillesid ja mina olin haiga lillede seal maja ümber oli meil väga ilus suur vilja globja, temal seal olid ka pingi tähistus seal ja siis me nii tihtipeale vestlesime temaga, luges palju, sest et tal olid kodus toodud raamatuid ja meie raamatukogu kasutas ning tihti maa nägin teda istumas seal väljas lillede juures raamat käes ja vahel oli tal märkmik käes. Midagi ka kirjutasin. Siis ma mäletan ka veel seda, et kui tema tuppa läksin, siis ikkagi ta midagi kirjutas. Tal oli oma vihik ja siis Ta nii hoolega oli seal selle vihiku juures Amegisid isegi ei märganud, teinekord kui mina seal toas toimetasin, kõikides seda suhtlus seal väga sõbralikult, kõik armastasime teda. Ühel päeval, siis tuli käsk, et tema peab minema haigla kontorisse, et läheb ülekuulamisele. Ja sest momendist saadik meie teda enam ei näinud, sest tagasi tema seal sidunud temast kui inimesest on jäänud mulle väga head mälestused üldse kogu meie personalile. Haiglast otse Tallinna keskvangla külma ja niiskesse kongi. Millal oli teie viimane kohtumine? Isar Jüri Ruuben. Viimane kohtumine isaga oli Merimetsa närvihaiglas. Ta haigestus, tema närvid olid võib-olla algava sõja mõjul. Olid läbi nii-öelda? Jah, ja siis ma käisin emaga teda vaatamas, kui ta oli meremetsa närvihaiglas ravil. Tol korral, kui ma olin emaga haiglas, siis ma mäletan, siis ta oli veel heas meeleolus, võrdlemisi reibas ja peale seda ma kohtan teda. Minu ema käis veel mitu korda just seal. Kuid ma mäletan hästi seda momenti, kui ema tuli tagasi ja ütles, et sel momendil, kui tema oli haiglasse jõudnud siis oli isa haiglast ära viidud. Kahe mehe vahel oli isa ära viidud ja ta oli järgnenud neile nii-öelda silmnäolt järgi oli läinud, et isa oli viidud poliitilisse politseisse. Algasid karmid vanglapäevad, mis pidid murdma inimese keha ja vaimu. Johannes ruuminil oli neid 104. Kuidas elati Johannes Rubeni kambris? Laseme rääkida sellest kambrist pääsenul praegusel pensionäril, endisel Tallinna Elektrijaama vahetusmeistril Viktors simmadol. Kas mäletate, kui teie kambrisse astusite keskvangla paksude müüride vahele missugune see kamber välja nägi ja kes juba ees oli? Cameron võrdlemisi kitsast niimoodi ja rahvast oli siia siis me palju. Ja kui ma sisse tulin, siis keskmine lastud oli seal Johannes Rouen. Ja eilses kohe küsimus, et mis sind siia tõi siis, et mis siia toodi. Kas teie varem tundsite ruuvik ja juba sellepärast oli pikemat aega üheskoos? Töötasime. Tegime 10 aastat üheskoos elektrijaamast, töötasime Dahlia elektromonteerimine kõrgepinge peal valves ja. Ma olin jaamas masinate peal. Pangakambris ruum ei vastanud nende inimeste arvule, seal midagi, nagu kuulda oli, et oli ette nähtud kaheksateistkümmend, inimest ta tegelikult oli 36 inimest sees. Nadis oli ainult 18 taga, siis niiviisi oli kaks korda rohkem ikka. Magamisruumi ei olnud, magamist olid suurem osa muidugi pooled, mis olid seal naridada, teine poolik oli põrandal maas. Magasime kolmekesi reas, akna all, pruun oli keskel tablanali poolismine, olin teisel pool Tammlaan tarand, seal nad olid Amblanale ka ühes kohas kirjanik, kirjanik Tamla. Hommikul toodi puuanumaga needsamad kinnisolidki olijad, kes olid nõus toidud nagu sisse, seal oli hommikune kohvi allektiivisiiicoli. Ja siis hommikul oli koguni nii, et needsamad toojad tantsivad soolaturska isiklikult ruuminile sirge saatnud Altköögist, siis tuli välja, et circa oli köögis tööl, Kakini samal ajal, aga siis köögis tööl, kui kedagi üle kuulati ja kambrist tuli, viidi kohe kapist välja, nii et ta teistega kokku nad ei saanud puududa. Niiet tagasi toodud tagurpidi, kohe teise kambrisse ei saanud midagi kontakti astuda. Seleta talle, mis ta üle kuulata või mitme käest küsiti, kui mind kodunt ära toodi ja paiguti Kaarli kirikusse oma kaitsemajasse siis rahvast oli seal juba ees ja olin vahekäigus seal üks ning elanikele. Sophia oli seal sobrada, rootsime, küsisin, pöördusid nende poole, et mis saaks mind siia toodi siis ma Tediaatel selle ootamisaega toodi sisse kõigi naiskodanik aastat 35 40 vana. Kui ta sisse kutsuti ülekuulamisele, siis nadi kahedawanksoli kohtist, karjed, nali ja mõne aja pärast, kui ta välja tuli, siis oli talle mantli käe peal. Pealegi budavalanguid, käisime ringi käte peal ja näoder oli jutt, pass, peksuvormid, olivad, niuksed, merevalangud olid all, kohtlemine oli toores, toores on kogu aeg, oled sa ärevil ja ootuses? Ei tea, mida siin kutsutakse ja ja mõtlesin, kutsutud öösel ollakse jälle uuesti üles, eks Rovenia Tammlaan kirjanikule käkist kindlasti kirjanduseks teemandi, nood omavahel muidugi haruldast, üsna paljusid kirjandusest seal ja Tarmo Laane oli vist koguni nimetan nii et nii huumori mõtlesime ja need isegi Kirjanike Liidu osakond on siin, tähendab, kes vanglas olemas. Kes veel jagasid Johannes Rubeniga vanglapäevade karmust? Mis teile Romulus Tiitus süüks pandi? Dokumendi järele oli süüdistus, et olin aidanud fašismi vastasele propagandale kaasa. Olin teinud paar plakatid Hitleri ja teise sõjaüldise ennustuse käigu kohta, mida pandi süüks nendele inimestele nendele tuhandetele, kellega teie koos vanglas või mitte. Eks igalühel olid jälle isemoodi Ale jalgades patud. Need olid kõige naeruväärsed näiteks üks uusmaasaaja, kes ainult tükikese maad sai, selle eest vangistati. Taolised ja veel väiksemate süütegude eest istus ühel ajal keskvanglas patareis, nagu teda nimetati kinni võib-olla 3000 inimest. Vahepeal rändab Johannes Roveni toimik poliitilise politseikonstaabli nahkuri kätte, kes agaralt hakkab otsima süüdistusmaterjali. Seda ka ei ole. Siis hakkavad süüdistusmaterjalidena toimikus figureerib maa väljavõtted Ruubeli teostest. Suurima süüdistusena näivad Johannes Rubeni enda sõnad ülekuulamisel. Nõukogude ajal kirjutasin viis artiklit. Millisena teie mäletate oma isa Jüri Ruuben? No mina mäletan oma isa, kui ma olin noor poiss. Tol ajal olin kaheksaaastane mäletamentide isalt tööd elektrijaamas. Peale nõukogude võimu kehtestamist mäletan, kuidas ta hakkas tööle sirbi ja vasara juures. Ja tuli kodu ja siis jutustas meile emaga, milliseid muljet Ta oli, jäid tema armastatust tööst temaga oli ju niisugune asi, et ta kirjandusega tegeles juba pikemat aega kodanliku valitsuse ajal ei olnud võimalust hakata nii oma huvialal täiesti tööle selle jaoks ta pidi töötama elektrijaamas veel arveti kontrollina, et omale tegeliku elatusteenida. Ja nii muuseas tegeles kirjandusega, nõukogude võimu päevil avanes talle siis võimalus täiesti pühendada ennast oma huvialale. Ja siis ta jutustas ka meile tööst. Ajalehe, Sirbi ja Vasara juurest, oli seal vastutavaks sekretäriks tol ajal oma tööga igatahes paistis, et ta oli väga rahul. Ma mäletan, kui ta koos kirjanikudega sõitis Leningradi ja Moskvasse. Võiksin neile korraldati vist mingisugune ekskursioon sinna tagasi tulles oli ta nii-öelda väga nii rahuldatud. Paistis olema ja väga nii uute muljete mõju all. Laskem iseloomustada Johannes ruumenite inimesel, kes lähedalt puutus temaga kokku. Poetess Debora Vaarandi. Missuguste mõtetega? Andsite soovituse partei liikmekandidaadiks astumiseks. Johannes. Svenile maalin Johannes ruuvinit töö juures ei see töö juures sirp ja vasar toimetuses tundma õppinud selle väga pingelise talve jooksul 40. 41. aastal kui kõige ausameelsemad kõige siiramad võitlejat töörahva õnne eest nõukogude korra ülesehitamise eest. Kui väga head seltsimeest väga meeldivaks tegime, ühise tee muidugi ka tema võrratu huumorimeel. Ning kui tsiteerime veel konstaabel nahkuri poolt koostatud protokolli 16.-st veebruarist 1942 Roven oli iseloomult heasüdamlik, vastutulelik ja kohusetruu ametnik, kelle läbisaamine kaasteenijatega oli kõige parem siis saab meile selgeks ruumeni süüasi. Ja 20. veebruaril lõpetati juurdlus ning poliitilise politsei vanemassistent. Repmann kinnitab oma allkirjaga 14 nummerdatud lehte. Selle põhjal tegid Tallinn Harju prefektuuri niinimetatud karistust projekteeriv komisjon ettepaneku saksa julgeolekupolitseile Tallinnas. Meie kõrval on sajad toimikud, kuhu ka veel on kantud ühe ja sama käega kirjutatud lause surma mahalaskmise teel. Kes siis otsustasid? Kuulake. Komisjoni esimeheks oli Ain Merele alluva poliitilise politsei esindaja Alfred Becker. Otsene mere kaasosaline roimade sooritamisel. Liikmed Tallinna-Harju prefektuuri poliitilise politseiülema abi Aleksander Märdi meenutame Ervin viksi abi. Ja sama prefektuuri kriminaalpolitsei vanemassistent Jaan Õmblus. Ja esimesel märtsil, 1942. aastal veel samal päeval saadab Ervin Viks okupeeritud Eesti poliitilise politseiülema Ain Mere kaudu Johannes Rubeni mahalaskmise ettepaneku saksa julgeolekupolitsei SD ülemale SS tompan, füürer seilerile. Seekord kinnitas seiller mahalaskmise otsuse 15-le inimesele, kelle hulgas Johannes Roveni nimi figureerib 11.-na. See oli 14. märtsil 1942 Samal päeval saadab miks perekonnaseisuametisse teate, et Johannes Ruuben on 14. märtsil saksa julgeolekupolitsei poolt surma mõistetud ja otsus samal päeval täide viidud. Siit algavad kirjaniku abikaasa Leontiine Roveni eksirännakud. Missuguseid samme püüdsite teie astuda oma abikaasa päästmiseks siis on kõige häälte poliitilisse politseisse. Ja siis sain lõpuotsuse teada, siis tahtsin muidugi teda päästa, see kirjanike Uibo oli, kes mulle selle palve tegi ja selle ma viisin siis. Teiste kirjanikud ei ole, kes mulle alla kirjutasid Gailit ja Visnapuu, Haatson. Nad soovitasid selle viia otsekohe litsmanni kätte. Ma andsin selle palvekirja adjutandi kätte ja adjutant lubas mulle kohe vastata, mis otsus, olgut läks kaks nädalat mööda, mingisugust vastust ei tulnud. Siis võtsime, selle, soovitati mul võtta kirjaniku poolt selle ärakirja ja pigiotsaga mehe kätte. Ma tegin sellega niiviisi. Esiteks keegi juhatas mul, kes oliks, juhatas mul Libya juurte minna haridusministeeriumi. Istusin seal libe juures, kui tema helistas mäele ja rääkis ära, et ruuveni abikaasa tuleb armuandmise palvega. Et mäe võtaks vastu ja vaataks selle peale. Nii pehmendavalt. Ja mäe oli vastas talle, mina ise kuulsin läbi telefonimehe vastas, nii et ja, ja need palved käivadki minu kaudu, mismoodi te temaga kabinetti läksite esimeses toas ainult ma sain sisse, kabineti uks oli lahti, tema istus oma kitsa laua taga nii suurelt, uhkelt seal ja siis ütles oma sekretäril otsekohe. Andke see palve kri minuga, aga selle proua peale mul midagi tegemist ja see võib hiljuti oma töid vastu ei võtnud. Missugused tulemused? Tee käik mäe juurde andis ootama, jäin natukest aega, eks paar nädalat läks ja siis ma läksin uuesti Eestisse tõimetajasse kirjanik Albert Kivikas juurde. Ma teadsin, et tema seal töötab ja palusin teda, kas kuidagimoodi minule välja selgitada, kas mu mees veel on elus või on juba tapetud? Ja Albert Kivikas vastas mulle niiviisi, et ja mina olen tuttav merega ja käin õhtuti tema pol maletamas, et ma katsun tema käest seda teadet saada. Siis ta võttis telefoni, helistas otse merele minu juuresolekul ja merevastas talle, nii nagu ma telefoni kaudu kuulsin. Et ma ei saa sulle praegu vastata, tule õhtu minu poole, siis ma räägin. Ja Kivikas käskis mul siis teine päev tagasi tulla. Ja kui ma tagasi läksin, siis ta vastas nii. Mere oli ütelnud, et selle mehega on kõik läbi. Nii et. Eimäega mere ei võtnud midagi selleks, et teavilased. Päästja tuleb nii välja, ei võtnud midagi rasket. Ja millal teada saite, et abikaasa on maha lastud, talle on mõistetud surmaotsus. Mina sain 16. märtsil pakki anda, üks kord kuus sai ainult pakki anda ja siis musta pesu sain tagasi, pesuvahetus oli ka. Ja siis ma läksin informatsiooni saama umbes nädala aja pärast ja sealt siis mulle öeldi, nii et otsus on tehtud juba kohtuotsused saate julgeolekust põhjalikumalt teada. See võis olla niiks. Mis ta võis olla 20, kaheksas märts või nii. Kui ma siis läksin sinna julgeolekusse ja sealt öeldi, seal öeldi niiviisi, et on kõige kõrgema karistuse saanud. Ma küsisin, mis olid üldse surmaotsus ja otsusele täide viidud. 14. märts. Mis oli ajendiks, et teie, Albert Kivikas, kes iga päev levitasid fašistlikku valet, siiski helistasite ain merele? Võib-olla oli teil soo lõigata eesti kultuuri kaitsja loorbereid soov sellena välja paista, arreteeritud kirjaniku abikaasa ees? Armuandmispalvele, mille esitas grupp kirjanikke, on alla kirjutanud Albert Kivikas, Artur Aadson, Henrik Visnapuu, August Gailit, Pedro krusten ja Valev Uibopuu. Jäägu ka siin iga allakirjutanu enda asjaks, motiivid, mis sundisid neid avaldust saatma otsustagu igaüks ise, kui palju oli siin siirust, kui palju teesklust? Kui aga teie alla kirjutanud tõepoolest ei soovinud Johannes Roveni füüsilist hävitamist miks olete siis siiamaani vaikinud? Miks te pole kirjutanud, kes on Johannes Roveni mõrtsukad? Või peate teie alla kirjutanud hoopis õigeks, et viks mere ja teised hävitasid eesti intelligentsi ja olete eesti kultuuri esindajate hävitajatega solidaarsed? Ja just teie armuandmispalve 100 keelsele variandile on tehtud märge. Eks sekkutiirt Ams, Vaitan, piirtan, nüansson, hundertz vajunud Firtsist. Alles nüüd selgub, kui kaugele inimvihkamise piiril jõudsid mõrvarid eesti poliitilisest politseist. Johannes Roven tapeti teisel aprillil 1942. aastal. 19 päeva ja ööd vaevles kirjanik surmamõistetute kambris iga minut iga tund, oodates enda tapalavale viimist. Ja veel üks dokument Johannes Roveni toimikust. Ain Merekiri Saksa julgeolekupolitseile. Selle kirja vasakule alumisel nurgal on teatavaks tehtud kirjaniku mõrvaritki. Kui esimene nimi on ebaselge, siis arusaadavam on teine. Miks teatab, miks perekonnaseisuametile ruuvini hävitamisest juba 14. märtsil? Miks viidi kirjanik moraalsete ja füüsiliste piinade kätte? Kas tahtsid mõrvarid selle viimase alatu võttega oma tegude maskeerimiseks saada mõnd kompromiteerivat materjali Johannes Rubeni kohta? Või kartsid nad isendid? Ja kas kirjanik Johannes Ruuben elu lõpp pole iseloomulik inimväärikuse kaotanud mõrvaritele. Kas sajad süütud pole läbi teinud sama tee? Keda teie süüdistate oma isa mõrvamises peamiseks süüdlaseks minu isa mõrvamises on muidugi Ain-Ervin Mere kes praegu elab Inglismaal. Sinna juurde kuuluvad siis tema nii-öelda abilised kannupoisid Tallinna-Harju prefektuuri poliitilise politseiülem Ervin Viks, kes elab praegu Austraalias ning kogu see asi toimus niinimetatud Eesti omavalitsuse juhi Jalmar mäe heakskiidul ja osavõtul. Elab mäe praegu Austrias, kus ta on üks sõja õhutajate ninamehi. Nüüd ei tahaks ka mainimata jätta ühte niisugust väiksemakaliibrilise mat kaabakat. Tema nimi on Anette lauliste ning ta nii-öelda andis ka oma panuse selleks, et minu isa mõrvataks annete Lauristin. Minu teada peaks elama praegu endisel nurme tänaval praegusel maisi tänaval maja kuus, korter kolm. See on täpselt sealsamas, kus ta elas ka okupatsiooni ajal meie korteri all. Debora Vaarandi fašismi inimvaenulikus see nimetus on lahutamatu fašismi ka nimetust inimvaenulikkus ja niikaua kui täiesti nii-öelda ausate meestena elavad mõrtsukad, ilma et nad peaksid vastust andma kohtu ees oma tegude üle. Nii kaua külvavad nad just seda inimvaenulikkuse mürgiseemet seda hukatusliku seemet, mis on juba nii palju õnnetusi inimkonnale toonud. Romulus Tiitus nende oma rahvusest mõrvaritele, kes aitasid kaasa hävitada oma rahvast füüsiliselt ja vaimselt nii paju, kui nad suutsid näiteks nii nagu mäe Soodla, mere ja viks ja teised nende mõtte- ja aatekaaslased, kus nad ka pagenud ei oleks. Nendele soovitaksin osa võtta oma aatekaaslase Aleksander laagi eeskujust ja mitte sooritada seda tegu oma garaažis, vaid võib-olla Wall Streeti. Mõne suure pangahoone võib börsihoone vestibüülis saadab neile nagu vana perse ja šahh saatis oma vastav patustanud veesiiridele siidist poomise nööri. Vaikselt mühavad Männiga Kalevi-Liiva tänarbikuga kaetud liivaluidetesse. Nad jutustavad mitte ainult. Nemad. Mitte ainult kaleviliivakünkad ei süüdista.