Väikselt kohisevad männid Kalevi-Liiva verest niisutatud inimelude tuhaga segatud hinnal. Ei. Mitte ainult nemad. See sündis 1942. aasta suve lõpus. Kuldne Praha nagu kogu tšehhide ja slovakid ja maa oli täis päikest. Ent me ei kohanud inimesi Praha Bratislava peale seeni või Tšehhoslovakkia mõne teise linna või külatänavaid. Keegi ei tundnud rõõmu kaunist suvest. Tšehhid ja slovakid maa kajas hitlerlaste rautatud saapasammust ja veeresid tuhanded trellitatud vagunid. Vanglad täitusid inimeste nendega, kelle ainus süü seisis kuulumises alamas sõbra. Samal ajal Berliinis kõneleb Adolf Hitler. Me tahame teostada uute isandate kihi valikukehi, kellel on võõras haletsuse moraal, kihi, kes teab, et tal on õigus oma paar emal rassi tõttu valitseda kihi, kes suudab sisse seada ja kõhklemata säilitada oma võimu. Lai massi üle Germaniseerimise juht, gestaapo SS ülem Heinrich Himmler deklareeris niisama küünilise üleolekuga. Kas teised rahvad elavad rikkuses või kärvavad nälga? See huvitab mind vaid niivõrd-kuivõrd, saame neid kasutada orjadena oma kultuuri jaoks. Meie oleme sakslased, ainus rahvas maailmas, kes asub valitseva astmel inimloomade üle. Franz Frank aga tõotas saksa põllumajandusjuhtide nõupidamisel sakslastele eluruumi puhastamiseks muuta kõik allaheidetud rahvad hakklihaks. See oli aeg, kus hävitati füüsiliselt miljoneid inimesi gaasikambrites kremotooriumites, kontsentratsioonilaagrites kui nõndanimetatud ebausaldavad element. Ja eželoni trellitatud akendega veeresid Ossweetseeni tahkausse Maidanek poogen valdu. Bergen Belgiasse ereda Kiviõli, Paldiski ja teistesse kontsentratsioonilaagrisse. Seal kasvavad ja kodanikest, kes viidi viiendal juulil 1942 tere sinilinna kettasse Nürnbergi rassistlike seaduste alusel. Esimesel septembril 1942 viidi mind sealt koos mehega Leedu kaudu Eestisse. Pärast viiepäevast teekonda jõudsime viiendal septembril 1942 Raasikule ligikaudu 35 kilomeetri kaugusel Tallinnast. Raasikul tehti meile teatavaks, et asume lõppjaamas ja meid aeti suure kisaga vagunitest välja. Nii võeti eeliska muukova Kitamašova toruda Keiko Anka tuubava Lili teeniskonna Erna Meeznev, ligi 1300 Tšehhoslovakkia kodaniku vastu Raasiku jaamas. Meid võtsid vastu Eesti eestlased ja eesti politseinikud. Nende hulgas oli ka Jägala laagri komandant Aleksander Laak. Kõigi vangide pagas pandi ühte hunnikusse, keegi ei tohtinud jätta enda juurde midagi peale selle, mis tal oli seljas. Laagrisse saadeti meetriesiinist eranditult noored töövõimelised inimesed. Meid jagati kahte rühma. Ühte naised-lapsed, teise mehe naised ja lapsed pandi ilusatesse sinistesse autobussidesse. Kui neid sinna pandi, öeldi meile, et laagris me kohtume, kõik jälle. Kas te kuulete Ain Mere kui üksikasjaliselt on inimestele kõik meelde jäänud, kuidas täideti teie käsku Raasiku jaamas? Kas teile, Ralf Gerretz ei meenu, kuidas toimetasite koos Aleksander laagiga Raasiku jaamas sorteerimist. Teie mälu aitab taastada Kitamašova. Mina sattusin noorte, tervete tütarlaste ja noormeeste rühma. Olin tollal 20 aastane. Meid oli 100 inimest, ülejäänud vangid, kes saabusid selle transpordiga nende hulgas ka minu vanemad, jäid jaama. Meid, noori, aeti veoautodesse. Meenutan valuga oma isa sõnu, kes hüüdis mulle sel hetkel, kui ronisin autosse, hoia meile kohta. Siis ma ei aimanudki, et need olid viimased sõnad, mis ma temalt kuusi jäätpilt. Minu vanemad Nendele, kes seisid perroonil, oli minu viimaseks. Ja neid inimesi ei näinud enam kunagi. Ja inimeste hävitamise plaan oli peensusteni läbi mõeldud. See oli välja kujunenud süsteem, mille kohta said Laak, Gerretz viik ja teised massimõrvade teostajad üksikasjalikke juhendeid Eesti poliitilise politseiülemalt Ain merelt. Või ei olnud seni. Kohvrid laaditi suurtesse veoautodesse. Mina olin nende hulgas, kellel kästi neid asju laadida. Minu mees abistas mind veel. Kui auto oli täis, heideti mind eestlaste käsul liikuvasse autosse. Seal istus neli noort tütarlast. Seni sõitsingi ma koos nende ja pagasiga Raasikult ära. Meiega istus autos neli saksa vormis Eesti valvurit relvastatud automaatidega. Umbes pärast pooletunnilist sõitu peatus auto tiheda metsa keskel Jägala laagri okastraadi taga. Laager koosnes neljast poollagunenud ilma akendeta barakist. Ümberringi oli okastraat ja valvetornid. Igaühes neist olid Eesti tunnimehed, kes kogu aja ähvardasid meid maha lasta. Need politseinikud, päris noored poisid karjusid meie peale. Kurat, kurat, ruttu, ruttu. Neid sõnu mäletan vahest teda praegu. Laagrisse kogunes meid ligikaudu 60 tütarlast. Mehed, kes olid meie rühmas, elasid laagris meist eemal ja meid ei lubatud nendega kohtuda. Terve päeva ootasime ülejäänud inimesi. Meie transpordist, oma vanemaid, vendi, õdesid, hiljem, kui küsisime, kus nad on. Öeldi, et nende eest on hästi hoolitsetud. Et nad töötavad soojas ja kergetel töödel. Kuna oli see hoolitsus niisuguse kurbmängu osaliseks, sai eelis Kamukova abikaasa, kiita Mašova vanemad ligi 1300, mitte milleski süüdi olevat Tšehhoslovakkia kodanik. Neid saadeti veel samal päeval sinnasamasse lähedale kaleviliivale. Neilt võeti ära kõik väärisesemed. Isegi kuldhambad tõmmati välja õnnetut pidid ise endale hauad kaevama ja lahti riietuma. Ja siis lasti nad maha. Kas võib inimkond niisugust roima unustada kas võimelised andeks anda? Meie, kes me nägime Hitlerliku korda ja tema kandjaid õige lähedalt? Kas võime sellega nõustuda, et niisugused inimjätised mürgitaksid neist õhkuva laibalihaga õhku millist me hingame? Tuletame teile meelde merre Gerretz viik. Inimkonnal on hea mälu ja me ei andesta ka seda, mida tegite, kiida Mašova eeliska munkova hirmad fluoriidi ja teiste tütarlaste ja noormeestega, keda te vedasite Jägala laagrisse. Aga nad räägivad sellest ise. Õhtul tutvusin oma laagri komandandi Aleksander laagiga lähemalt. Terve tund aega kestnud ülevaatusel loeti meid mitu korda üle. Pärast loendust pidime järjekorras minema küünlaga valgustatud ruumi. Laak sundis meid lahti riietuma, et korraldada meie juures isiklikku läbiotsimist. Läbiotsimisel hoidiste ühes käes elektrilampi, teises nuuti, mida ta kogu aeg kasutas. Ta võttis meilt ära laulatussõrmused ja kellad ning vaatas hoolikalt meie riideid otsides väärisesemeid. Siis luges ta meid uuesti üle ja käskis minna baraki. Magasime seal paljastel laudadel ning kannatasime öösel väga külm. Kolm päeva ei antud meile midagi süüa. Hakkasime paluma komandant Laaki, et ta lubaks meil üles otsida oma pagasi ning võtta sealt söökia, tekid. Laak lubas meid viia asjade juurde järgmisel päeval, et me saaksime neid lahti pakkida. Selleks meid muide oligi talle vaja. Seepärast ei likvideerinud ta meid kohe nagu ülejäänuid. Nii võitlesid Hitlerliku kannupoisid suure Saksamaa rikastamise eest ja ega ennastki seejuures unustatud. Umbes nädala pärast hakkasime laos lahti pakkima kõiki kohvreid, kogu transporti 1300 inimese pagasit. See oli kaks vagunitäit, suuri kohvreid ja peale selle veel käsipagas. Kõik need olid väga head asjad, igaüks võttis ju endaga kaasa kõige parema sellest, mis tal oli, sest Ta mõtles, et selle vähesega, mis tal on lubatud kaasa võtta peab ta vastu pidama sõja lõpuni. Lahti pakkimisel sorteerimisele kulus meil ligikaudu kolm kuud. Asju oli palju ja kõige erinevamaid nõelast karusnahkade, nii lühidalt kõik, mis inimene võis kaasa haarata lubatud 50 kilogrammi ulatuses. Ainuüksi jalatseid oli terve ladu. Laagi asetäitja Gerretz jälgis isiklikult meid selle töö ajal. Koos temaga oli kais Eslaneegri. Oma pedantse täpsuse tõttu sundisid nad meid otsima ära peidetud asju ning kõik leitud asjad neile üle andma. Sageli saabusid kohale kõrgemad ESS ametnikud. Laadi ülemused. Nende jaoks me pidime valmis panema kõik paremad asjad, millest nad valisid välja selle, mis neile meeldis ja viisid ära. Ralf Gerretz, ega te pole unustanud, kuidas te seda varariisusite lõbusõite laagriga, Haapsallu, kingitusi täiusheffile merele, milles tutvustas laagri autojuht, madal. Kui need riided ja kõik olid sorteeritud tiib laupäeva õhta, mina pidin veel Tallinna sõitma, aga Laak teiete. Et meie läheme Haapsalusse, siis tema laadis tähendab see laupäeva õhta 20 kohvrit sinna auto sisse ja siis tuli Gerretz ka kaasa. Laak ja Gerretz, siis sõitsime Haapsalu Haapsalu tema oma kodusse, eks seal oli kõiksugu kulda, briljanti ja, ja kalliskivisi ja kelladi. Ent sellest oli veel vähe rikastutiga kaitsetud inimeste orjaliku ekspluateerimise arvel. Palume Kitamašova teie abi, et neile statistidele ka seda meelde tuletada. Laak müüs maha ka need sammud, mis me raiusime talvel sügavas lumes. Me töötasime eri kohtades. Ma mäletan nimesid Kiviõli linnuvaeküla. Kui lakk märkas, et töötempo alaneb, oskas ta väga osavasti peksta inimesi noodiga. Vastane. Mäletan, et seal kohtusime Vene vangidega. Need olid noored inimesed, peamiselt üliõpilased, kes õpetasid meile ilusaid laule. Nendega koos soojendasime ennast lõkke ääres, kus jagasime kartuleid, aga mõnikord ainult kartulikoori. Jagasime mälestusi, unistusi vabadusest ja kodust. Kuid enamikule neist jäi see ainult unistuseks. Nad langesid timukate kuulide all, kui need pärast järjekordset joomingut oma mõrtsuka liike kirgi lahutasid. Nagu nad olid seda õppinud salas pilsilaagrid, timukad, Krause. Kord tuli laagrisse Laak ja valis välja viis ilusat noort tütarlast kelle hulgas oli käi Ruda kiit. Karm. Ta käskis nad metsa viia ja ära tappa. Peagi järgnesid uueteželonid ja Kalevi-Liiva võttis vastu uusi ohvreid. Vahepeal tuli veel üks transport Saksamaalt. Me nägime nendest ainult mõnda noort naist ja kahte arsti, kes sattusid laagrisse täpselt samal kombel nagu meie pagasiga laaditud veoautode. Neist umbes pooled valiti välja ettekäändel, et nad viiakse Tartusse kergemale tööle, kus neil olevat parem. Samal ajal viidi meie laagrist kuhugi ära, kõik mehed. Kui tuli aeg, kus idast lähenes kõuemürin võidukas Nõukogude armee jätkas edukat pealetungi oli tarvis kaotada jälgi. Laager likvideeriti. Selleks, et laagrist ei jääks jälgegi sunniti meid võtma mahakassat ning sügavale maa sisse taotud postid välja kaevama. Selle töö juures vigastas üks tütarlapsena. See oli Irma käinud hügieenist. Lakk kasutas seda juust ja käskis teda koos nelja teise tütarlapsega maalata. Pärast seda, kui okastraat oli maha võetud teatasid Laak ja Gerretz meile veel hommikusel loendusel, et meid viiakse tööle teise kohta. Kui me selle õhtul tunnina barakki tagasi olid meie asjad see vähene, mis meile veel oli jäänud. Kadunud barakid olid tühjad. Selle aasta jooksul me küsisime sageli laadite keretsilt, kuhu jäid inimesed meie transpordist, kelle hulgas oli ka minu mees Nende vastus oli alati ühesugune. Neil on parem, kui teil. Mõrvarid lootsid, et kaleviliivaküngaste massihauad kaovad unustuse hõlma. Inimkonnal on hea mälu. Kuid Jägala laagri likvideerimisega ei lõppenud veel laagris olnute tutvused laadi ja tema kamba meestega. Kohutavad katsumused said uuesti alguse Tallinnas vanglas, mille ülemaks oli seesama Laak. Ja ega see polnud juhus, et Laakia koos siia välja jõudsid. Mere teadis, keda edutada. Ühised orgiad, vägistamised, vangide, varustuse ja väärisesemete jagamine muutsid neid mehi lahutamatuteks sõpradiks. Aate vennad olid jälle koos. Mõne aja pärast viidi meid üle Tallinna vanglasse kus paljud meist esmakordselt nägin merd. Kui ilusse oli. Kuid meile naiste nukrane õnnetuna nagu meie ise. Tallinnas me töötasime sadamas, kus kohtasime palju häid inimesi, kes aitasid meid üle elada, seda kohutavat aega. Nad jagasid meiega toitu, kõik meile kodunt süüa ja kõike, mida said. Me meenutame teid, armastusega, kallid sõbrad. Ja ei unusta teid kunagi. Kui me oleksime pidanud tegema nii rasket tööd üksnes selle toiduga, mis me saime vanglas ei oleksime kunagi elanud õnnelikku vabastamise hetkeni. Ja mis taitse oli. Hommikul visati meile kangi otse põrandale. Toores kanapea, toit 10-le inimesele. Leiba anti väga vähe. Te arvatavasti annate meile andeks, et esimesed eestikeelsed sõnad, mis me selgeks õppisime, olid palun leiba meie vangimaja, Tšehhoslovakkia. Meie palveid kuuldi teie kustutasite meie nälga ja toetasite meid lahkete sõnadega. Te uskusite ja lootsite samuti nagu meie sellele vaatamata, et surm seisis alati meie kõrval. Kõige raskem oli meil lõputult pikkadel õhtutel. Mälestused ja igatsus olid mõnikord väljakannatamatumad kui kurnav raske tööpäeval ja kui ülejäänud kannatused tema vahelinalassepiskitski, aga Tulatvalasest siiad Lumbassic rast lobisen kaugel kaugel, kus on minu kodu. Meid aitasid siis meie laulud. Kui palju tundmatuid kangelasi sündis neil karmidel päevadel oma elu kaalule pannes abistasid ausad nõukogude inimesed neid õnnetuid, kes vaevalt suutsid käia, kuid kelles põles iha eluvaba elu järele oma koduma. Ei mingisugused ähvardused ega karistused ei suutnud murda nende tahet, kes tegid kõik selleks, et kergendada nende surmale määratud inimeste ränka saatust. Ent massimõrvarid olid arvamisel, et vangide kannatuste karikas ei ole veel täis. Ja nii sattusid need mõnikümmend Jägala laagrist pääsenud uude põrgusse. Rindelähedasse ereda kontsentratsioonilaagrisse. Seal oli ligikaudu pooltuhat vangi. Valitses kohutav julmus. Laagridistsipliin oli metsik. 40 kraadises pakases pidime seisma kaks tundi loendusel enne tööle saatmist. Vangid hukkusid külmast ja näljast ning paljud said juba enne tööle minekut laagri komandandilt naablilt 30 hoopi. Kogu laager pidi viibima nende eksikutsioonide juures. See oli kohutav türa. Me olime temal ainult numbrid, keda vajaduse järgi iga päev hävitati. Naistel käskis ta pead paljaks ajada ning samuti raseerida karvad kehal on otse uskumatu, mida inimene kõik võib välja kannatada. Aga see oli kõik üks firma mille eesmärgiks oli 20. sajandi kultuur, tur, reegerite elajaliku idee hävitada terveid rahvaid, elluviimine või nagu nad ise ütlesid, mid, dumpun, diil, aust surra. See oli teooria, millele müüsid oma hinge Mere Laak, Gerretz viik ja teised massimõrvarid. Rangelt peeti seejuures kinni korrast. Kui vang veel midagi suudab teha, siis tuleb Sid Altabinõudele vaatamata välja pumbata. Ja nii sattusid Elis Kamukova kiita Mašova, Erna, Meissner, Rutt Neyman ja veel paarkümmend 1300-st kõlbediiniasse tuut, kohvi, Koksensolly jätteistesse, kontsentratsioonilaagritesse. Teisel aprillil 1945 viidi meid Bergen Belsemisse. See laager lõpetas meie kohutava kannatuste raja. Pärast kaheksapäevast söömata olekut vabastati meid 15. aprillil 1945. aastal. Kogu meie transpordist 1300-st inimesest oli ellu jäänud 25 naist. Möödunud aastad praami piinasid kannatusi ja inimese alandamist mõnevõrra silunud kuid unustada neid ei saa. Mälestused koonduslaagris veedetud rasketest minutitest kerkivad jälle elavate nad neil päevil millel ma kuulsin Eesti prokuratuuri poolt korraldatud juurdluse tagajärgedest. Uskuge väga raske on teadmine, et kurjategijad tuhandete süütute inimeste, sealhulgas ka minu vanemate mõrvarid on praegugi elus. Kas kuulsite massimõrvade organiseerija, Eesti poliitilise politseiülem Ain Mere? Ja teie nende mõrvade räpane teostaja, Jägala laagri komandandi asetäitja Ralf Gerretz. Ja teie kaitsetute lastetapja kaleviliivaküngastel. Viik. Rahvad neavad teed. Jade astute rahvaste kohtu ette. Vaikselt kohisevad männid Taleviivakanerpikuga praetud liivaluiged.