Me seisame Adolf Hitleri alustatut suurte tegude künnisel mis ta viib lõpule tulevaste põlvede jaoks eelseisvas võitluses. 21. septembril 1941. aastal pandi okupeeritud Eesti territooriumil eestlaste hauatagust elu seadma nõndanimetatud omavalitsus eesotsas reetur landis, direktor Jalmar Mäega. Koos fašistliku sõjaväevalitsusega, mille eesotsas seisis nõndanimetatud põhja tagala juhataja kindral von Rock oli omavalitsuse peamiseks ülesandeks rahulike elanike tapmine. Klireerimist teie konfiskeerimist korraldamine hitlerliku armee toitmiseks riietamiseks. Maa- ja linnaelanike ajamine küüti sõjaväe sundtöödele ja Saksamaale kõrgemat rassi teenima. Varandusti ja kaupade väljavedu Saksamaale hakati täpselt täitma, ülem, bassist Göringi käsku. Tapke igaüks, kes on meie vas. Tapke tapke. Mitte teie ei kanna selle eest vastutust. Vaidlen mina. Vaikselt kohisevad harali aetud kroonidega Männik Kalevi-Liiva verest niisutatud inimluude tuhaga segatud liival. Ainukesed elavad. Tundetud siin aset leidnud kogu tragöödia tunnistajad, liideidibki, Göringi keska ja ülemtimukat saatsid kohalik, oli timukatele lisa Saksamaalt, Tšehhoslovakkiast, Hollandist ja mujalt preemjana inimesi, kes kolmanda Reichi koosseisu polnud vastuvõetavad. Ligi 5000 inimese bee imikust, hallipäise raugani. Lepp ESS Kalevi-Liiva mändide vahele. Ja mida rohkem kaitsetute mitte milleski süüdi olevate inimeste pihta tina lennutati, seda enam kõlisevaid kuldhambaid ja juuda seekleid voolas käsutäitjate ja käsuandjate reeturite, Jalmar mäe, Ain Mere, Aleksander laagi, Ralf Gerretz, Ervin viigi ja teiste nendetaoliste timukate taskutesse. Ega siis ilmaasjata toodud reetur Hjalmar Mäe Saksamaalt omavalitsuse etteotsa ilmaasjata ei saanud ta oma leivaisade käest kiita. Täitis ta ju füüreri poolt saadud ülesandeid erilise agarusega. Kuidas hindas timukas Jecernama alluvati näe ja selle, lätlastest ja leedulastest kolleegide samasuguste reeturite tegevust? Neil inimestel olid ainult meie saksa huvid. Nad ei mõelnud iialgi oma rahva saatusele. Nemad tahavad hävitada kommunist veelgi agaramalt, kui meie. Nad arvasid, et kui Saksamaa peakski sõja kaotama, on ikkagi väga hea, kui nemad ja sakslased likvideerivad Nõukogude patrioote ning eriti kommuniste. Sest nendeta on neil kergem oma rahvaid teistele tugevatele riikidele maha sahkerdada. Kui palju on vaja alatust kuidas kaotada inimese palee et olla valmis ohverdama oma rahvast ja aidata teda füüsiliselt hävitada. Ent sellel väikesel ümaral timukal polnud moraalseid tõekspidamisi. Mis pidi saama Euroopast, mis ootas Eestit? Mille nimel tegutses väike füürer Hjalmar Mäe see tuntud vaps keska poliitikamehena kodanlikus Eestis püüdis karjääri teha, kuid igal pool läbi kukkus. Vapside protsessis kauples ta endale kergema karistuse. Teiste kambameeste äraandmisega. Hitleri valitsuse salajases instruktsioonis, mille sõjaroimarid nürnbergi protsessiks esitas Ameerika pool asitõendina number 661 PS all antakse juhiseid Poola Germaniseerimise ja koloniseerimise kohta. Väljaveetavate poolakate asemele tuleb tuua Poolasse seitse miljonit inimestest teistest rahvustest nende hulgas ka eestlasi. Ühes teises salajases dokumendis räägitakse eestlaste väljavedamisest Valgevenesse. Härrasrahval oli töökäsi vaja, seepärast ei asutud otsekohe kogu rahva füüsilisele hävitamisele. Meid taheti killukestena välja vedada võõrale territooriumile rakendada ajutiselt tööorjusse. Sealjuures oli alamast rassist, rahvaste järk-järguline hävitamine ette nähtud järgmiste meetoditega. Steriliseerimisega. Perekondade lahutamise ja abiellumise omapärase keeluga. Kurnava töö ja näljaga. Juba 1942. aasta talveks jõudis haridus ja kohtudirektor Jalmar Mäe oma truu alamlikke kaaslastega, kata okupeeritud Eesti territooriumi koondus ja surmalaagrite võrguga. Need oli organiseeritud juba üle 20. Vanglad olid viimse võimaluseni täidetud. Ja Tapa armastati väga mitmet moodi. Tuletan teile meelde okupeeritud Eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäe Endine koonduslaagri vang invaliid Hille Ehandi. Minu kannatuste rada algas 1943. aastal, septembrikuus see oli 16. septembril, minu mees oli punaarmees SS-mehed, tuldi tulivad mulle järgi ja mind arreteeriti siis meid toodi Tallinna patareisse raudadest päästeti meid muidugi patareis lahti, kui meie Patarei hooviväravast sisse saime, tundsime nii kui me ei olegi enam inimesed. Et loomi tavalises vabas elus koheldakse palju paremini kui tol ajal koheldi vange meil kõrvale. Kongi toodi lapsed, Need olid 10 12 aastased, umbes poisikest tüdrukud. Ja neil oli väga, kõhud olid tühjad, kui uks lahti tehti ja siis süüa Läti, siis elaksid ikka karjusid, et ta alkoonu, et anna veel rohkem süüa. Tahaksin, kõhud on nii tühjad. Ma sain ühe lapsega kokku ja see oli harukordne juhus. Ja ma küsisin mikspärast, sina siin oled, siis ta ütles niimoodi, tema taskust on leitud, padrunid, oli metsas käinud ja padrun Klein käsutädi inimesed väljapumpamist peale pealt vaatama. Kõik need olid rivistatud sinna võllase juurde. Aga need lapsed, need olid pandud kõige ette seda ilusat pilti siis vaatama, mis jääb igavesti neile surmatunnini meelde. Siis toodi need neli vahialust sinna võllas juurde ja igalühel oli silmus kaelas juba. Lastele näitasite aegsasti nende kui tapetavate loomade saatust. Jutustab raadiotehase punane RET töötaja Valentiina troonova. Kui vana teie olite, kui saabusite Kloogal, et ma talle olen kaks venda kes on minust veel noorel laik. Üks oli kolmeaastane, teine oli alles aastane, tulime nende loomavagunite, kas siia. Ja kui teedel keegi mõni vagunis ära sul siis ei olnud võimalust kuskile vähemata. Panime lihtsalt läks säält kuskile edasi, sõitsime nutuga süüa juurde, selle ajel, absoluutselt, kui teedel nende poolt ei saanud. Ainult see, mis vahest saime teedel midagi varastada siis peksa, käsitest, süüa tähtsa väike, siis tahtsid mind saata edasi Saksamaale sest vanaema oli sinna kasvatatud ja. Ja tal on number alles ost ja ma ei mäleta praegu, mis number tal on. Kas teiega koos oli palju lapsi? Oli üks suur segamis minema, lähedal oli üks suur maja, kahekordne kerge ehitus oli väga külm. Iga hommiku see laager oli traadiga ümber seotud. No oli võimalus tare käia, näiteks metsa käisime lihtsalt Morris, mõjuksime ära. Siia tähtsa, meie pidime jooksma, väikevend, see oli. Mis oli kolmeaastane. Üks kord jooksis sel ajal, kui oli mina olin temaga kaasas, kui oli õppus. Ja only laskmine, laskmine oli tühje patronnitega. Ja siis nad võtsite märklauana, kasutasid teda siis kividega, loopisid teda hirm tuli, kui ma nägin vormiriietus saksa oma. Sest ma olin Planskne, nägin palju surma oma sõnade eest. Ema on minu käest kätte, ent need ise nägin. Ja siis kogu aeg kõik, rääkisid sugulased ja näe, paneme, räägi, ära räägi seda, et täna on ära tapetud, et tuleb, räägite, nii, sai kogemata surma. Kas kõik see toimus teie teadmata, roimarid pealik Jalmar mäe. Keda te lasksite puua ja tappa kelle eeskuju matkisite? Fašistlike koonduslaagrite endine vang number 80221. Teie perekonnale, seltsimees sillaots olid ka hästi tuttavad. Suurem osa Ostlandi Eesti ja hiljem ka fašistliku Saksamaa kontsentratsioonilaagrit. Koonduslaagrid ja surmalaagrid? Jah, seda küll. Juba kohe sellest ajast peale kui fašistlikud okupandid meie vabariigi territooriumi okupeerisid sain mina juba omal nahal tunda, mida see tähendab. Ja mitte ainuüksi mina, vaid ka minu vanem vend. Juba 41. aasta septembris lasti maha okupantide poolt. Ja ka minu praegune abikaasa samuti oli üle kolme aasta. Nendes laagrites, kes olid need inimesed, kus nad olid pärit, millega tegelesid keda peeti kinni kõikides nendes paljudes laagrites, millest teie olete läbi käinud. Seal oli inimesi kõikidelt elualadelt. Mäletan, siinsamas Tallinnas vangis olles oli siin arste, kooli õpetajaid, õige, mitme kooli õpetajaga tulime ühes olla. Eriti palju oli meremehi, kes olla alati aktiivsemalt poliitilisest elust osa võtnud. Ja näiteks mäletan, olime ühes kambris Tallinna sadamakapteniga. Oli kunstnikke. Mäletan kunstnik Laivoga näiteks. Isegi paar kuud olime Marina naabrid, siinsamas Tallinnas. Oli palju töölisi, samuti maalt talupoegi, uus maasaajaid, kes olid maa saanud ja kes selle eest nüüd. Et 40 40. aastal Nõukogude maad andis. Nüüd pidid vaevlema ja paljudki neist hukkusid fašistlikest koonduslaagrites. Mis puutub hilisemasse perioodi, kui juboment fašistlikul Saksamaale viidi, no siis seal koonduslaagrites oli kokkupuuteid paljude rahvaste esindajatega, kus oli seal näiteks? Mäletan, sõitsime kordühespraamis, meid transporditi, seal oli prantslasi. Oli üks Pariisi Ülikooli professor, muide, kingiks olla veel prillid, tal olid tagavaraprillid, minu omad läksid katki. Ta kinkis ühe ühed trellid, mul oli üks prantsuse klaverikunstnik. Oli veega ühes laagris Hollandi kuningliku ooperitenor väga suurepäraselt laulis ja nende vestlusi oli see, et nad ei olnud sellest trassist, mida fašistlikud elajad tahtsid näha. Tähendab, ei olnud sellest niinimetatud aaria tõust ja selle tõttu enamus nendest pidi ka oma elu jätma nendes surmalaagrites. Ja kõik need eestlased, kes olid kas siin Eesti territooriumil asuvates koonuslaagrites või keda viidi Saksamaal asuvatesse suurematesse surmalaagritesse, keda lihtsalt sinna sunniviisiliselt viidi tööteenistusse kõik igale poole mujale. See kõik oli samuti sellesama poliitika otseseks väljenduseks ja on loomulik see, et kõik need korraldused, mida tehti Eesti territooriumil nii saadud, toimuda ilma fašistide poolt Kohalike võimumeeste teadmata ja otsese kaastegevuseta sest kõik need vangilaagrid ja surmalaagrid nagu Klooga, Kalevi-Liiva ja teised need kõik ju allusid Eesti julgeolekupolitseile. Nende tegevust juhtis ka kõrgem omavalitsusorgan, kelle eesotsas oli selline mees nagu mäe, kelle teadmata isanud ei luua siin meie territooriumil vangilaagritega neid koledusi ja mõrvamised ja mida okupandid ja nende käsilased siin korda saatsid. Ongi ei peetud inimeseks. Vangidega tehti, mida taheti. Ja neil puudusid igasugused õigused. Enese eest välja astuda. Näiteks meenub, milline olukord nii metsatöölaagris ma mäletan, et ma sattusin sinna 1942. aasta märtsis. Ja tol vara olid väga külmad ilmad, seal oli, öösiti oli kuni 30 kraadi, oli külma, meil muidugi võeti kõik, mis omal üldse riietusesemed oli, võeti ära, anti vangi triibulised riided selga. Kes muide ka hiljem sedasama Jägala laagrit välja ehitas kus kaleviliiva peredelt korda saadeti. Sama pull oli selline mees, et keelas igasuguse isikliku pesu esemegi kandmise, nii et tuli ainult õhukese särgi ja vangitriibulise pintsaku väga õhukese mantliga käia siis selle kolme kraadiga väljas kui enamusel, kes me seal olime ju, eriti linnamehed ei olnudki aimugi metsatööst, ida kui tööga ei saanud hakkama, siis sellele oli ainult mõnitamine, peks karistamine. Ja see, et nende tuhandete hulgast, kes meie vabariigi territooriumil olevates koonduse surmalaagrites okupatsiooni päevil oma elu pidid andma. Et mina siiski eluga pääsesin, on tegemist ainult juhusega ja. Õnnega kuidas iseloomustab teid Jalmar väimees, kellede kunagi oma röövhuntide mundrisse Ütlesite endine oma kaitslane Reena Ring Kuskohal teie esmakordselt kohtusite Landes direktoriga. Ja missugune see kohtumine oli? Piibli meid siis neemele anda, kui Saksa sõjavangilaagris siis tuligi määr sinna ja seal neeme rannas kutsus üles endise riigiametniku, seda eeldas, et vaat nüüd on kommunistid meilt minema aetud. Nüüd me oleme jälle vabad suures riigi abiga loomeomavalitsuse. Ta kutsus ülesse kõik neid inimesi, kes olid astuma, tähendab omakaitsesse ja endise riigiametniku siin neid asuda jälle oma kohale teenistusse. Ja hiljem oli teil ka kokkupuutumisi selle mehega. Missugune mulje teil on üldse temast jäänud? Mina muidugi kui riigiametnik värvatiga mäe poolt esialgu loomakaitsesse. Kui vaadata mäe tegevust ja mäe minevikku mäe ärimehena mäe pastorina, mäe Vilosoofina, siis võiks kokkuvõttes ütelda, et mäe ei olnud tähtis eesti rahva saatus reetnud lõpuks Eesti maha jätma peamiselt tema mõte oli seotud ikkagi sügavalt kirikuga. Kõik, millest alla kriisutas ikka jumala abiga ja jumala abiga. Saavutamegi. Ja jumala abiga puurisid kuulid, kaitsetuid, naisi ja lapsi. Jumala abiga kõrbes tuleriitadel inimliha. Jumala abiga tilkus verest süstlanõel, millega viidi ravimise ettekäändel naha alla surmatoovat valget keemilist mürkainet evib paani. Klooga surmalaagris jumala abiga saatsite tuhandeid Saksamaale sunnitööle. Jumala abiga tahtsite paljaks röövida ja ära vedada kõik väärtusliku alates tööstusseadmetest ja lõpetades Petseri kloostri Aaretega. Jumala. Iga suutsite vähendada eestlaste arvu. Rohkem kui 61000 inimese võrra teist samapalju teiste rahvaste hulgast. Kõik need üle 120000 inimelu lasuvad teie surmadoktor Hjalmar Mäe. Südametunnistus. Mida arvab teist teie vend Eevalt mägi? Kuidas teie iseloomustaksite oma venna reeturliku tegevust see, et tema üldse tagasi tuli 41. aastal Saksamaalt Eestisse see näitab juba seda, et tema teguviisi võiks otsekohe nimetada reetuudikuks. Omal ajal. See oli 36. aastal. Isa surmaaeg andis tema kindla lubaduse mitte kunagi elus enam poliitikat ajada. Siin aga ei ole ta oma sõna pidanud ja on asunud siiski sellele teele reetes mitte üksi oma vanemaid oma rahvast, vaid liikus sellele teele, mis asus hävitama teisi rahvaid. Ja nagu teada, ei ole ta praegugi oma õiges süüst aru saanud vaim tegutseb fašistlike organisatsioonide eesotsas. Austrias selgub jah, et tema töötab edasi igatahes sel alal ja nagu seal esinemine ütleme austria esindajana, siis kus ta käis Franco juures, tähendab, ühe fašistliku need liikumise juhi juures. D ema on lahutatud, teist just tema süü läbi. Jah, seda kahjuks küll sellest ema ta on ära viinud vägisi kuna ema tahtis siia jääda, et minu tagasitulekut ära oodata, ja hiljem on ta ema jätnud maha, jättes teda Taani vanadekodusse, kus ta ka suri. Arvestades kõike seda, mis on tulnud, tundnud mitte üksi minu perekond vaid peamiselt just eesti rahvas. Sest fašistide käsilasena kulutas tema välja siin ja sundmobilisatsiooni saatesse iga noori sõjatandrile, kus suur hulk neist hävis ja õieti pidigi hävinema. Teisest küljest. On teada ja et tema saatis välja sunniviisil Saksamaale ka noori nii-ütelda sunnitööle, kust ka õige vähesed veel tagasi tulid. Arvesse võttes seda kõike pean küll ütlema, et mina teda oma vennaks heida tunnistada. Kas kuulete omavalitsuse füürer, Jalmar Mäe? Ja jällegi haud, tee plaane. Kas Teeerreumarlik saama aimu pole ikka veel täis. Kas teie ei saa rahu vaatamata kõikidele teie pingutustele, eesti rahvas elab ja elab õnnelikumalt kui kunagi varem. Nüüd olete doktor mäe Austria riigiteenistuses ooberre kiirumsrat tiitliga. Need teie ohvrid, kõik inimesed kodumaal arvavad aga teisiti. Tallinna telefoni keskjaama töötaja Reina Ring. Iga rahva rektoril on oma palk nagu aeg näitab, et inimesed aasta jooksul kõik on sunnitud astuma rahvakohtu ette. Tehase punane RET töötaja Valentiina troonova. Niisuguseid nagu mina väga palju. See oli, mitte üks laager. Terve maailm oli niisugusse tähelasse täna laagri täis. Ma ütlen ainult seda, et see hirmus aeg rohkem ei pea tulema. Teaduste Akadeemia ajaloomuuseumiosakonna juhataja Peet Sillaots Ja nende tuhandete hukatute nimel. Nende hirmsate piinade nimel julgen nõuda seda et kõigis nendes Raimudes kaasosalisena tegutsenud Reetur mäe peab astuma rahva õiglase kohtu ette. Eesti NSV rahvamajanduse nõukogu, kohaliku Tööstuse valitsuse peamehhaanikaosakonna juhataja. Teie vend Jalmar Mäe, Eevald Mägi. Jalmar, kas sa tahad jälle uuesti hakata hävitama rahvaid, mida sa juba tegid? Ja kas sa tõesti ei mõtle, et ükskord tuleb ka kohtupäev, sinul? Ausad austerlased, kas te ei näe, kellele olete andnud varjupaiga teie kauni? Ning elurõõmsas kratsi linnas ei. Jalmar mäel pole kohta teie hulgas. Sõja Raima rin pole kohta veelgi maal. Tema koht on süüpingis. Vaikselt mühavat männid, Kalevi-Liiva Kanerbikuga kaetud liivandik. Nad jutustavad.