Tere kena pühapäevast hommikut kõikidele jutusaate kuulajatele. Meil on ta sees 50 minuti pikkune jutustamisaeg saatekülalisega ja täna hommikul on mul suur rõõm tervitada jutusaate stuudios Ando Kiviberg, tere, Ando. Tere, Tarmo Oja, tere vikerraadio kuulajad. Et olla kuulajate vastu aus, siis ma ütlen, et me Andoga tunneme teineteist nüüdseks 24 ja pool aastat. Meie kohtumine sai alguse 86. aastal õpilasmalevas Palmse rühmas kus me suve koos veetsime. Küll aga tuleb tunnistada, et ega pärast seda ei olegi nii nelja silma all pikemalt omavahel juttu rääkinud, kuigi me ju osaliselt ka liigume samas valdkonnas, ehk siis mina olen hobi rahvatantsija ja sina oled suur folgi issi meil Eestis. Mistõttu ongi hea võimalus kahel vanal tuttaval arutada asja ja pakkuda selle kuulamise võimalust ka raadiokuulajatele. Ja ma hoiatan kohe ette, et kuule ja ei pea kuulama nüüd 50 minutit kahe keskealise mehe lapsepõlve mälestusi, vaid eks me räägi ikka muust asjast ka. Mina keeldun keskealine olemas veel. Keeldu keeldu, aga hakkame algusest pihta, kui mina sind tundma õppisin, siis oli hiidlane pärast kuna meil on mõne inkaid ühiseid tuttavaid, sain ma teada, et sa tegelikult ei olegi selline padu hiidlane kogu aeg olnud või kui palju sa hiidlane siis tegelikult. Oled mu ema Baltic, olen ema mul siiamaani Hiiumaal ja ja noh, ütleme, kuivad faktid on sellised, et ma olen. Käina Põhikooli vilistlane ja Kärdla keskkooli vilistlane. Kuigi ma koolide, et esimesed kuus aastat nendest käisin Tallinnas, et ollakse esimeses keskkoolis nüüdsest siis Gustav Adolfi gümnaasium Aga sa ise, kui ennast tutvustan, ütled, et ma olen hiidlane. Ei tutvusta nii sellepärast, et ma vähemalt sama oluliseks kui, kui oma emapoolset Hiiumaa päritolu pea on ka oma isa nii-öelda põhjaranniku, seda Lahemaa kandi päritolu ja isapoolset suguseltsi, mis on väga-väga tugev ja hästi selline ühtehoidev, et et kui noh, minu nii-öelda elukäikudele tagasi praegu vaadata, et kus ma siis oma elus olen asunud pikemalt siis lisaks Hiiumaale ja Tallinnale Tallinna lähedal, Murastes, Tabasalus, Kadrinas, Käsmus siis Viljandis, mõistagi vaheaegadega ja Tartus. Nii et annab sellise eesti mastaabis kosmopoliidi mõõdu igati välja küll. Aga selline rahunemisperiood hakkab koju tulema, et tahaks nagu kodukollet hakata hoidma kuskil ühes kohas, nüüd elule. No ega ma, ega ma ega ma mingisuguse Pideva lahkumisplaaniga peas kogu aeg ringi ei ole oma eluajal ju elanud, see lihtsalt on niimoodi välja kukkunud. Et tuleb, tuleb vastu võtta seda, mis elu ette veeretab. Ja, ja sellest tulenevalt on tulnud kolida mitte sellepärast, et mulle kuskil siin parajasti, kus ma olen, mulle ei meeldi, ma tean nüüd kuskile mujale, et aga, aga Viljandis. Ma olen selles mõttes küll lõpuks nagu pärale jõudnud, et ma teen seal seda, mida ma kõige rohkem elus olen teha tahtnud. Et 2004. aasta kevadeni ma piltlikult öeldes ühe tagumikuga kahe tooli peal siis tuli teha valik, valisin ikkagi siis. Pärimusmuusika ja kultuuripärandi kasuks. No me kõik tuleme oma lapsepõlvest, kas sinu see pärimusmuusikahuvi tuli ka lapsepõlvest või sattusid sa selle ots ootamatult pärast keskkooli? Näiteks ei, sa enne rääkisid meie meie ühisest maleva kogemusest ja tegelikult see selline selline ärkamine, võib-olla äratundmine. Ma arvan, toimuski sealsamas Palmsasmi. Kui sa mäletad, siis meie esimese malevasuve ajal toimus esimene Viru Säru folkloorifestival mis oma õhkkonna ja sellise ülesehituse poolest oli tolleaegses sellises ora perest roikalikus nõukogude ühiskonnas. Noh, midagi väga sellist, minu arvates näiteks midagi väga alternatiivset midagi väga sellist rahvuslikku ja midagi väga ehedalt ja siirast ja kuivõrd muusikalises mõttes või tausta muusikalises mõttes oma kodu tõttu oma ema tõttu olin kogu aeg kõrvupidi selles muusikakeskkonnas viibinud või mul on tulnud seal viibida sünnist saadik, siis ta oli kuidagi loomulik, et see Viru Säru festival kuidagi väga tugeva väga tugeva sellise jälje jättis. Minu mällu ja südamesse. Aga oli sul enne seda ka sellise muusikaga kokkupuuteid olnud või kui ma õigesti mäletan, siis olid üks kolmest Hiiumaa tüübist, kes meil malevas oli ja te olite kõik sellised suhteliselt hevimehed. Ja rasket muusikat on mul veel teinud, aga kuulata enne selle hevi perioodini jõudmist kuulasin suhteliselt noore uurikuna hea meelega punki, aga aga kui sa küsid muusikaliste eeskujude kohta, ei mõjuta ta kohta siis raudtee raudselt oli see Taivo Linnaaegne Kukerpillide ansambel. Et väiksest põnnist peale, et ma võin sind ribadeks kedrata makilinte kodus ja meremeeste laulud ja neegrite laulud ja need ikka kõige rohkem poeg. Mitte alati ja praegu ka alati ei meeldi, et eks see sõltub meeleolust ja tujukas, ma kipun olema äärte, et kui tuju on, siis esinen ja kui ta ei ole, siis ei taha midagi rahvamassist teada. Et oled ikka suutnud endast säilitada seda, et ronid lavale siis, kui midagi öelda on, lihtsalt, mitte lihtsalt selleks, et on selline permanentne edevus ja tahaksid kõik mind vaatavad. Viimasel ajal pigem isegi pigem isegi siis, kui, kui, kui see on möödapääsmatu, kui ma ei õnnestu kuidagi ära vingerdada, siis aga mitte sellepärast, et tooted oleks tähelepanu vaja. Aga kuidas sul see klõps käis, et otsustasid, et pärast keskkooli ongi sinu järgmised 50 aastat selle pärimusmuusikaseltsi selleks Viljandisse kolledžisse? Ega see nii kergesti küll ei käinud, sest tegelikult tol ajal, kui mina Viljandisse õppima läksin, siis ei olnud veel üleüldse rahvamuusika eriala olemaski. Viljandis ei olnud kolleksidki, oli kultuurikool 1987. Sügisel et ma läksin sinna õppima koorijuhtimist taimi Välba käe alla ja läksin sinna sellepärast, et mul ei olnud laste muusikakooli tagapõhja. Et ma olin niisugune kuulmise järgi õppija. Aga, ja tänu sellele nooditundmine ei olnudki tugevam. Ütleme, et oli kasin ja lihtsalt sellepärast läksime saada mingisugune selline elementaarne muusikateoreetiline põhi alla, et siis minna juba edasi muusikaakadeemiasse, vaid oleks konservatooriumisse. Aga kõigepealt võeti mind seal samal sügisel kohe ära sõjaväkke Vene sõjaväkke. Minu arust tehti raketiväelane. Ja siis kui ma tagasi tulin 89, siis oli situatsioon sedavõrd muutunud. Ta kultuurikoolist oli, oli, oli saamas kultuurikolledž ja juba 89. aastal võeti vastu kurk, oli nii-öelda õppekava alusel õppureid ja mul tuli uuesti teha sisseastumiseksamid uuesti. Siis alguses koorijuhtimist, aga hiljem kui, kui ka 90. aastal, siis tekkis rahvamuusika eriala, siis ma läksin rophmus kirjalasse üles umbes väga revolutsiooniline ja põnev ja täpselt see, mis mulle tegelikult kõige rohkem meeldis. Ma korraks liiguks või paar aastat varasemasse aega saadet ka käinud Ave alavainu näit ringis. Kärdlas on küll. Räägi, mis on averet fenomen? Ave on muidugi Tohutult avara silmaringiga, suure südamega. Selline kuleeriline tüüp nagu minagi. Ja Ave oskab. Puberteedi eas inimestele mõjuda eriti siis targematele inimestele, kes tahaksid rohkem vaimsetest asjadest teada saada. Ave lugemus tema muidugi tohutu kunstikoguja huvi ja tema oskus teha põnevaks erinevad tähtsad kirjanduslikud tekstid noortele inimestele, see on väga, väga väga, väga võimas ja muidugi lisaks sellele kõigele muule veel ka tema enda äärmiselt värvikas isik. Tuur selline. Muidugi noh, mis seal salata See teatri kui kunstiliigi põhjalik tundmine Mina ütlen nii, et ilma Aveta oleks Kärdla keskkooliperiood olnud tõenäoliselt. Suhteliselt värvitu. Ütleme nii, aga kuidas sulle tundub, kas siga puberteet vajab enda kõrvale sellist noh, mitte perekonnast vanemat inimest, kelle juures siis saada mingisuguseid eluks vajalikke kogemusi. Ja nii edasi. Ma ei tea, kas see on ilmtingimata vajalik, aga kindlasti on see võimalus, millest makstakse kinni haarata noorele inimesele, kui tal on siukene. Tegelema, peaks käeulatuses olema, noh, me, meie kamp, kas sa mäletad ka kaks ülejäänud Hiiumaalt poissi malevas. Marek ja Indrek mõlemad olid selles samas kooliteatris ja, ja eks me seal tegime hooaega koos ikka võimsaid asju. Lavastasime Mati Unt, diisel hääletan päikese poeg, selline tükel, mida ei ole väga-väga-väga ammu eestis mängitud, aga aga millega me tulime siis kuuldjalt? Festivali Vabariiklikul laureaadiks korjasime, peaksid kõik, peab peapreemiaid või näitlejapreemiad ära, et et oli igati igati võimas tükk tagasi praegu vaatan ette Et mis meie jällegi oma Omalt poolt Avega tegime, siis mul on, tundub praegu niimoodi tagasi mõeldes, et et neil õnnestus Ave sellegi kasvatada tolerantsi üsna selline printsipiaalne ja tegelikult on sageli ka siiani inimene näiteks tal oli mingisugune põhimõtteline vastumeelsus Mati Undi ja tema tema, tema kirjutatu ja tema lavastajate vastu, aga meil neil õnnestus kuidagi mahendada ja lõpuks tõesti selle, selle, sellise koostöö kompromisside ja, ja ma ei tea, mille kõige tagajärjel sündis üks tähelepanuväärne asi, mida me siiamaani suure südamesoojusega meenutama farm, mis meid kõiki isiksustena ka hästi kõvasti arendused. Jõuame sinu isiksusega nüüd jälle sinna kolledži perioodil, kui see uuesti sinna kooli sisse astusid siis kas sa uskusid, et sinust saab muusik või sa juba tundsid, et sust saab selline asjapulk või kuigi sa ju ametnik ei ole praegu siin raske ametnikule ette kujutada? Mõnes mõttes oled sa ju mingi kultuurimänedžer või või mida sa siis noorena uskusid? Nii, umbes 23. 25. eluaasta vahel? No ma pidasin muusikuks siiamaani muusikaks, kuigi mu muusikaga otseselt leiba ei teenijaga. Ma tahtsin väga palju muusikast sellest pärimusmuusikast teada ehk siis kust mingi asi pärineb, kust ta tuleb ja mis mis on tema mõjud näiteks ühiskonnas mingisuguse mulje muusikalise nähtuse mõjud ühiskonnas. Ja muidugi jällegi üks väga oluline selline impuls, mis kindlasti kindlasti väga palju nagu mõjutas, raputas võib-olla vaateid. Selg selgitas minu enda jaoks oli kohtumine õpetajaga kurtlent plandiga. Kas oli Helsingis Sibeliuse akadeemia rahvamuusika eriala õppejõud käis Viljandis nagu tol ajal, nii mõnigi Sibeliuse akadeemia õpetaja käis tundi andmas seda rahvamuusika erialasel Viljandist nii-öelda aitamas üles ehitada. Siis see, kuidas ma nägin, kuidas kurt mängib torupillide. Ma ütlen siiamaani, et kurtan absoluutselt kõige parem oli, tähendab kõige parem. Eesti torupillimängija, keda ma üldse oma elus tean ja näinud olen. Väga põhjalik. Kirglik sammas uuris mängustiile just nende vanade arhiivisalvestuste näidete varal. Tegi selgeks erinevate pillimeeste mängustiili, omad omadused ja eripärad ja, ja oskas neid hästi järgi aimata, nende pealt võiks öelda, lõi uue. Mida, mis seal salata, ka mina päris palju oma mängus kopeerinud. Kuidas sulle tundub, miks noored inimesed lähevad Viljandi kolledžisse, ma ise ei ole seal käinud, kõrvalt on jäänud selline mulje, et sinna minnakse noh, näiteks Tallinnast ära on niimoodi lahe kamp, pontsiaal saab kampsuni niisukese märgiga käia, nagu ikka folgil käiakse ja saab karvane olla ja märssi lohistada, nagu Juku-Kalle Raid ütleb just et minnakse sinna, noh, alguses ikkagi sellise imidži peale ja siis jõutakse selle muusika juurde või? Inimesed, kes sinna lähevad, on ikka mingisugused asjad endale selgeks mõelnud ja siis lähevad sinna. Ma arvan, et see kool on ajapikku kindlasti arenenud päris palju ja ja Ma mul on raske rääkida nende inimeste ees, kes täna sinna on läinud või kes plaanivad minna. Aga aga ma arvan. Ja mina küll vähemalt nii mõtlesin. Mina oleksin eelkõige ikkagi oma eriala ja muusika pärast sinna. Et et see, see õhkkond, selle sai nagu kingiks või pealekauba boonusena. Aga ta on ikka täielik laks noorele inimesele, kes läheb kodustele. Ma arvan küll, et on, et noh, kui puhtalt nüüd muusika valdkonda mõtleme, siis siis täna need tingimused, mis Viljandis on muusikaga tegelemiseks loodud mis on seal tekkinud, need on minu arust unelmate lähedased. Loetleme siin. Akadeemia siis eraldi kohe muusikamaja spetsiaalselt kõikide vastavate akustiliste omadustega klassidega tehnilise varustuse, muide stuudio ja millega tahes veel, eks ole siis meie pärimusmuusika ait, tõmba neljasajakohase kontserdisaaliga minu arust väga õnnestunud asi ja suur tänu, lenda madalikule selle akustilise lahendusest, seal siis muusikakool, Viljandi muusikakool oma uue orkestri majaga, eks ole, noh, mida sa veel tahad, et seal on ju väga head õpetajad muidugi. Et super. Pärast seda, kui sa kolledzi lõpetasid, oled sa noh, minu mäletamist mööda juhtinud vahepeal Tartu laululava, siis oled olnud Tallinnas lipsuga muinsuskaitse korraldaja siis läksid Viljandisse tagasi, ehk siis sa oled teinud selliseid ärakäimisi päris palju. Miks sa vahepeal käisid ära? No see pärimusmuusika asi oli pikka aega minu jaoks hobi, mida ma tegin, mida ma pidin tegema oma põhitöö kõrvalt, sai lugenud siin ette veel kõige esimest minu töökohta ja nii-öelda väljaspool kultuurikoolide kultuurikolledžit, kino, rubiin, täpselt kinodirektor, isegi Ugala teatrilaval mind seal aeg-ajalt nimodi pilgati. Kinodirektor. Et jah, ma pidin leiba teenima mingisuguse sellise administratiivse tööga selleks et hobikorras tegeleda sellega, mis mind ennast kõige rohkem. 2004. aastal, see siis nagu muutus. Aga see Tartu laululavaperiood, sellega oli nii, et tegelikult ma läksin Tartusse, mitte laululavajuhatavaid, ma läksin ülikooli, et ma läksin lihtsalt just neid samu korraldamisalaseid administratiivseid teadmisi juurde hankima. Ma läksin päevasesse sotsiaalteaduskonna, läksin õppima avalikku haldust. Ja olin alguses päris usin, aga kui 98. aasta. Sügisel tehti mulle ettepanek kandideerida laulova juhi kohale, siis tuli see vastu võtta see pakkumine, sest et ma tegelikult otsisin tööd. Otsisin tööd, et raha teenida, täpselt nii, et oli. Oli jälle pere tekkinud ja. Oli vaja ülal pidada? Aga kuidas sulle nüüd tundub, äkki on selline ärakäimine suure kunsti juurest aeg-ajalt isegi kasulik, et kui sa oled väga aastast aastasse ainult viiul torupill ja nii ja naa ja samad inimesed sama keskkond, siis siis mingil hetkel sajukunstnikuna ammendunud ka või. Ei, ma ei arva, et isegi see on küsimus, aga ma näen, et minu roll, see sellise administraatorina, selles pärimusmuusika valdkonnas vajalik, sest me oleme loonud praegu uusi võimalusi, uusi väärtusi, et sul on pärimusmuusika keskuse asutamine, loomine ja selle ehitamine seal Viljandis ja selle käivitamine ja kõik nii edasi, et ma ei oleks seda suutnud teha, kui, kui mul ei oleks olnud vastavaid teadmisi, kogemusi varasematest töökohtadest. Sinult on ju patt mitte küsida lugusid, mida kaasa võtta oma absulgi palusin võtta kaasa kaks plaati, sina võtsid kaasa kolm kohta me kasutame ja Hitler saatesõnaks esimesele loole midagi kaasa. Ma võtsin kaasa kaks esitajat ühe eestimaise ühe, siis nii-öelda välismaise. Ja kuivõrd välismaise puhul oli keerukas, pidin otsust langetama, et millise muusikalise kultuuri kasuks otsustades ma pigem kuidas öelda, valisin sellise koosseisu nimek. Sellise koosseisu, kes on tuntuks saanutest. Väga-väga isikupärase minimalismi käsitlejana ma võiks öelda isegi sellise suuna raja suunanäitajana et tegemist on siis kollektiiviga nimega pingviin Café ookestra kes oma esimese plaadi selja taga, et 1009 76. aastal. Ja tänaseks kahjuks ei tegutse, kuna kursis liider saimalt šeff on juba meie hulgast lahkunud. Aga kuivõrd minimalism iseenesest meetodina on ka pärimusmuusikale väga-väga iseloomulik ja kuivõrd jällegi selle koosseisuline muusikakäsitus just see, kuidas nad seda teevad, et see mõjub isegi siis, kui ta, sa paned plaadi peale seda lugu kuulnud, võib olla sadu kordi ikkagi mõjub spontaansem sellise nüüd ja praegu juhtuvana. Ja, ja seda seda, seda musitseerimise lusti nii-öelda iseendale tehes eelkõige ja võib-olla siis ka lähematele sõpradele rõõmu pakkudes on tähtsam kui suure lava pealt nii-öelda publikute horde murda, et et seda sellist suhtumist on, on selles muusikas kohe tunda kuulamiseks. Jutusaade läheb edasi vikerraadio hommiku stuudios on täna külaline Ando Kiviberg ja saatejuht Tarmo Tiisler. Viljandi folk on see, noh, mille järgi sind ilmselt tuntakse kõige rohkem Viljandi folki. Mu enda kogemus ütleb, inimesed suhtuvad väga mitmeti, mis on ka väga loomulik. Mõned on need, kellelt kui talvel küsida, et teeks näiteks juuli lõpus seda, siis nad ütlevad, et siis kindlasti ei saa teha, sest siis on folk. Ja mõned on põhimõtteliselt, kes ütlevad, et seal on väga palju joodikuid ja nemad sinna ei lähe, lihtsalt sellised põhimõttelised folgivihkajad või folgi eitajad. Sina oled seda nüüd korraldanud ju rohkem kui 10 aastat või siis väga kaua. Ehk siis kuidas sina igav iga kord, kui on eelmine läbi ja sa hakkad kohe uut tegema, kuidas sa suudad ennast motiveerida olema värske, midagi uut välja nuputama ja mitte laskma vana peal liugu. Huvitav jah, see. Kuidas selle kohta öeldakse? Selline armastuse väsimus ei ole väga tõsiselt kimbutanud nende 18 aasta jooksul. Et ju siis ju siis on armastus sügav, see on üks aga, aga muidugi ma ei saa eitada, et, et aeg-ajalt on loomulikult tekkinud ka sellist. Võib-olla võib-olla sellist rutiinile sarnasemad, tunnete meeleolu, mis on väga-väga küll lühiajaline, aga siiski on esinenud. Tunnistan seda. On olnud küllalt ka neid kus sul on festivali lõppedes, Sa oled saanud nii palju inspiratsiooni, et kohe on sul järgmise aasta jaoks mingisugune hea kandev idee olemas, et seda on ka olnud, et et. Aga kas see rutiin tähendab seda, et sa ju tead, et sul on kindlasti omad esinejad, kes on alati nõus tulema, sa tead, et folgi kaubamärk on väga kõrge ja neid seljakotilohistajaid ju ikka tuleb, see kriitiline kogus kokku, et jääda korralikku plussi ja et inimesed ei ütleks, et kuule, et tänavad on tühjad. Igas igal aastal muidugi järjest rohkem neid inimesi olnud jah. Aga kes tulevad, aga mis puudutab seda plussi ja mis ma mõtlen ka, et see tõesti on viimasel paaril aastal tal kenasti nii olnud, aga on olnud ka küllap neid aegu, kus me oleme jäänud päris suurde miinusesse ja ja, ja, ja suhteliselt närviline ja selline järgmise festivali ettevalmistamine, et ka neid on neid väga raske teekond olnud ka üle elada. Et tal olnud, ütleme, nagu alati on olnud nii häid kui halbu aegu. Aga mõni mõte on tulnud ka, et mulle aitab. Noh. Kas need nii tõsine mõte, et lausa aitab aga, aga on olnud neid hetki, kus on tundub ahvatlev ana mõtte jätab aasta vahele. Neid olnud paar korda. Siis enda töö poolest või etaks terve. Tivoli kasta vahel ka nii on et jätaks kohe täitsa nii aasta vahele. Aga, aga. Noh, kuidas ma ütlen, et festivali toimumine või selle korraldamine, et selles mõttes ei ole mingisugune eesmärk omaette festival, peab toimuma et eesmärk on ikkagi ikkagi selle mõtteviisi ja pärimusmuusikažanri propaganda sellest pärimus muuseas, kas siis nii-öelda välja kasvava sellest pärimusmuusika pärimusmuusikaga kooskõlas oleva sellise sellise ilmavaate propaganda. Et eks ta sellele, eks, eks ta hakkasin pigem sellele maailma parandamiskatse on kui kui, kui soov järjest suuremaid publikunumbreid taga ajada, et noh, mõtlen, et igasugune nähtus, mis on, mis evib populaarsust. Et igasugusel nähtusel on olemas küllaltki kriitikuid ja Viljandi folk ei ole nii sitt festival, et tal ei oleks vaenlasi. Ma ausalt öeldes ei mäleta ja ma arvan, et on veel inimesi, kes ei mäleta, milline oli esimene festival, kui suur ta oli. Mina mäletan väga hästi. Meenutasin. Jah, see oli maikuu 15. mai 1993. aastal. Kus? Me tegelikult siis eelmisel ehk 92. aasta kuskil seal septembris otsustasime, et me tahame sellise sellise väikse rahvamuusikafestivali proovida teha sarnase suhtumisega sarnaste hoiakutega, nagu me olime kogenud Rootsis Falunis käies siis rahvusvahelisel noorte rahvamuusikute laagris Falloni etno, mis toimus siis Falni rahvamuusika festivaliga paralleelselt festivalil tol ajal Põhjamaade tõenäoselt kõige suurem publikuarv piletimüügihulk kõndis sinna 60000 kanti. Fanny linn mäletatavasti umbes 150000 elanikuga linn. Et see, need kogetud muljed ja miljöö, just see spontaansus, palju, palju spontaanset, muusika tegemist tänavatel, kohvikutes, ma tea parkides muruplatsidel. Et sellist, sellist tervet suhtumiste, rest tervet armastust muusika vastu soovisime levitada ka Eestis ja leidsime, et Viljandi on igati igas mõttes kõige õigem koht sellise liikumise algatamiseks. Ma räägin meist, meie oleme siis tolleaegset pärimusmuusika eriala üliõpilased Viljandis ja 15. mail 93 tegime sellepärast et meil ei õnnestunud seda festivali teha talvel, nii nagu ma alguses planeerisime Viljandi kultuurimajas nii-öelda koos jõululaadaga. Et tuli siis nii-öelda mõelda alternatiivvõimalused deme hoopis väliüritusena, teeme hoopis siis kui läheb soojaks ja kui on tee nii-öelda ilmastikuolud iga silla. Ja tegime 15. mail, et noh, täna ma ei teeks sellist asja 11. mail, ma ei võtaks eales praeguste kogemuste juures selliseid riske prooviks teha midagi või teist, 10. mail, aga 93. aasta 15. mai sattus olema imeilus, päikseline päev, soe, mõnus ja ja me kutsusime sinna esindama Eesti siis valdavalt professionaalseid ansambleid, esinejaid, kellel repertuaaris leidus midagigi pärimusmuusikast, seal astusid üles näiteks sellised pundid nagu juustaami loomulikult Kukerpillid, Jäääär ja, ja nõnda edasi. Aga noh, tingimus oli see, et tulete, teete oma sutsu, aga mängite ja laulate rahvalaule. Ja kõik taus toimus. Nüüd on aasta 2010 ja noh, kõik on hoopis teistmoodi. Sa oledki see, kes vastutab ilmselt temaga pea ka selle eest, et festival majandaks ennast ära ehk siis sa ei saa endale lubada kõike, mida sa tahaksid. Kui sa saaksid endale lubada üks aasta, absoluutselt kõike, tuleb keegi rahamees, ütleb, et sul on piiramatu eelarve ja siin on krediitkaart, siis mida sa teeksid? Teate ma ei ole kindel, et midagi oluliselt muudaks sest see festival on tema. Tema tugevus ongi selles selles õhustikus, mille loovad, et sinna kutsutud esinejad, kes omavahel suheldes ka väljaspool lava suheldes loovad selliseid, selliseid spontaanseid, muusikalisi olukordi. Ma nimetan seda niimoodi, et ma räägin nihukest kontserti, kantseliiti, kutsuge palun korral et, et. Seal sellel juhuslikkus selles mõttes või heas mõttes juhuslikkusel muusikalisel juhusliku seal on niivõrd kõrge roll, et ma ei tahaks seda, seda, kuidas öelda, vahetada välja millegi väga, ma ei tea nimekate selliste superstaaride paraadiga mis kindlasti oleks väga kõlav ja võib-olla ärataks rohkem ka ja ka laiemalt ja pikemalt meedia tähelepanu, kuid mis tõenäoliselt täielikult hävitaks need väärtused, mis praegu on muidugi noh, nii ei või kunagi teada ka superstaaride hulgas on inimesi, kes on võimelised jääma täiesti tavaliseks lihtsaks inimeseks mitte hoolima sellest, et, et tal on kogu aeg muide fotograafid ja, ja mikrofonidega jooksvad tüübid, kannullet. Kas mõni sinu moodi külaline on ka esitanud selliseid nõudmisi, mida me loeme siin madonna tuleku puhul või Mike Jacksoni punast roosi peab olema mul kuskil tagaruumis ja valge klaver tingimata. Ei, mitte kunagi kuigi jah, professionaalsetel muusikutel loomulikult on oma oma Keite ringi nimekiri ja oma oma nii-öelda. Raider, kus sellised väärselt asjad on kirjas, mida ta tahab, et tal lava taga oleksid, ta saaks noh, ütleme enne lavale minekut oma käed ära pesta, ta peaks kleepuvad näppudega pillikeeli katsuma või midagi sarnast, aga mitte midagi sellist. Mitte midagi sellist, nii-öelda liiga peenutsev. Kui mitu telefonikõnet saad sa tavaliselt enne folki, kui helistavad sinu, noh, ilmselt väga paljud sõbrad ja küsivad, et kuule, Ando, äkki saad mulle ühe käepaela või. Väga palju nii sina siis, aga nad reeglina. Eelistavad pigem sellised pooltuttavad, sest et minu lähedased inimesed teavad, et seal ei ole mõtet et ma ei Aga miks ei saa festivali juhataja küsimuse teksti lihtsa küsimuse üldistavaid küsimusi, miks ei saa festivali juhataja anda oma tuttavatele vabalt käepael? Linn on ju piiramatud? See viiks anarhia, nii et et kui mina seda teen, siis hakkavad järgmised. Eks ole oma valdkonnas samamoodi käituma, reegleid eirama. Kui me oleme elektris omavahel meeskonnas kokku leppinud, siis need on täitmiseks kõigile, kaasa arvatud mulle, et et vastasel korral lihtsalt viib see festivali kui väärtuse devalveerumiseni lagunemiseni. Sa pead olema ilmselt päris karmi käega juht, kui sa nii suurt organisatsiooni tahad vähegi kontrolli all hoida. Minu seda peab minu kolleegidelt küsima, et eks ma, eks ma olen nii ja naa. Kindlasti olen ma olnud ka karme kindlasti olema ka mingitel hetkedel olnud ülemäära karm ja võib-olla mingitel hetkedel ka ebaõiglane. Ma arvan, et ma pigem olen olnud ikkagi selline selline meeskonna, kooshoidja ja motiveerija. Et. Palju sa ise jõuad kõige selle festivali aja jooksul tunda sellest asjast. Oi, väga palju noh nagu ma ütlesin, et mul see selle festivali, kui, kui fenomeni juures kõige rohkem ikkagi Pakub sellist rahuldust. Just see spontaansus, et kui, kui juhtub, kui juhtub, selliseid muidugi nimetame lihtsas keeles jämmi mesi mis ei ole välja kuulutatud või mis ei ole teada, mis lihtsalt juhtuvad kuskil ala noh mingi serblane kohta siirlast. Sa saavutasid tohutu hea vaimse klapi, kukkusid pilli mängima ennastunustavalt? Jaa, jaa, ja nendega ühel hetkel liitub veel üks flamlane või ma ei tea, mingi tuva kurgulauljad näiteks. Ja hakkab juhtuma selliseid asju, mida lihtsalt ei saa tellida, ütleme niimoodi. Et sellised sellised olukorrad ja neid õhtub tavaliselt meie festivalide ajal päris palju. Et sellised olukorrad on need, mis seda usku minu enda usku nagu kinnitavad ja ja annavad annavad. Annavad usku annavad energiat ja, ja nii-öelda mõttekust teha asja edasi. Peaaegu iga folgi puhul kirjutatakse, et näe, keegi läks selle napsuga üle võlli, et kas Summilist kirjutatakse liiga palju või on see puht minu mingi arusaamatu kiiks, et mulle tundub ju tegelikult nii ei ole või on see on see probleem? Korrakaitsjad kinnitavad mulle, et meil on kõige-kõige turvalisem kõige-kõige parema sellise avaliku korraga avalik üritus. Mina ise muretsen selliste asjade pärast väga palju ja mind isiklikult väga häirib, kui inimesed endale mingisuguste asjadega mingite meelemürkidega nagu liiga teevad või kui nad üldse pruugivad, kui nad ei peaks. Aga pärimusmuusika festival oli, ma arvan, publik on selline, nagu selle selle, selle muusika iseloom on ja ta on ja, ja see publik on kindlasti läbilõige ühiskonnast. Need probleemid, mis laiemalt ühiskonnas nii-öelda muret teevad, küllap nad siis ka ilmnevad sellistel avalikel üritustel, kus inimesi on rohkem koos ja nad on võib-olla Me meele olukamad kui kui tava tavaolukorras. Ma ei, ma ei tea, noh. Me korraldame muusika festivali, ma olen öelnud alati korraldaja muusika festivali eeskuju andmise pärast, ehk siis pärimusmuusikat propageerida ta leviks, et see kunagi nii-öelda talupojakultuur, kultuuri kuuluv nähtus meie nii-öelda urbaniseerunud valdavalt polariseerunud ühiskonnas saaks sellise uue väljundi uue põhjuse elada. Ja, ja kõik muu, mis sellega kaasneb, loomulikult me püüame teha kõik endast oleneva selleks et, et see keskkond oleks, oleks meeldiv ja turvaline ja linnaruum pärast selle ürituse toimumist sellisega, mis oleks, oleks, oleks endiselt nii-öelda väärikas väärtuslikene aga, aga aga noh, absoluutselt absoluutselt Reatust ei ole meil veel õnnestunud saavutada. Aga noh, samas ma ütlen teisest küljest, et et liiga me endale teha ka ei tahaks nagu lasta, et et on siin lugenud igasuguseid ilgusi lehest ja, ja ka ajakirjanike sulest, kes millegipärast järjekindlalt kirjutavad võrreldes meid ühe teise üritusega, mis ka festivaliks ennast nimetada, mis on tarbimisfestival jäägu see nende kirjutajate nagu hinge peale just eriti eriti veel juhul, kui tegemist on inimestega, kes festivali ei külasta küll aga distantsilt, teavad kõige paremini, kuidas asjad meil kindlasti on. Ma olen kuskilt nagu kuulnud, et sa korraldas vabariigi aastapäeva sellel aastal või lavastada seda kontserti, et on see sinu, olen jah, tippude lipp. Kunstiline juht või noh, kindlasti on see väga väärikas, väga väärikas võimalus tohutult tänulik selle au üle, mis, mis mul on osutatud olla selleks kunstiliseks juhiks vabariigi kõige ütleme siis ühe ühe astronoomilise aasta kõige vaadatavam kontsert. Meie väikeses riigis muidugi võimas asutuse võimas võimalus. Aga ma usun, Neid väärikaid võimalusi on mu elus veel peale selle. Sa oled oma elu jooksul väga palju korda saatnud ja eksinud peamiselt nagu me saate alguses ütlesime, teatakse sellise folgitegijana, et kui tihti sa oled mõelnud, et ma teen muid asju ka, aga siis jälle tuleb mingi ajakirjanik ütleb, et kuule, kuule, folk. Ei? Ei ei. Mind. Mind need sellised ühte patta panekut nüüd liiga palju ka ei häiri, et et eks teod kõnelevad enda eest, mis see jutt ikka maksab? Ütleme et kui ma teen midagi sellist, mis inimestele korda läheb ja meeldejääv korda läheb ja meelde jääb. Suurepärane. Kui sellest kiita saab, on tore, kui seda märgata, natuke kahju, mis seal ikka? Aga rõõm oli sind jutusaates näha. Me rääkisime nagu jälle saate alguses ütlesime vist üle 24 aasta niimoodi pikemalt juttu silma. Neljasilmajuttu just. Aitäh, Ando Kiviberg, et tulid jutusaatesse rääkima kuulajatele või vähemalt pakkusid kuulajatele võimalust meie kahekõnet pealt kuulata. Ja lõpulugu ka sinu valitud ja miks just see? Ja leidsin, et see teine lugu võiks olla siis eesti augu põranda. Ja kuivõrd torupill on mulle südame lähen lähedane muusikainstrument, siis arvasin, et peaks olema kindlasti torupillilugu. Veelgi enam, see torupillilugu on pärit Hiiumaalt. Seda on omal ajal mänginud kunagi siis Aleksander maaker kuulsa Johannes maaker ehk torupilli jussi, toru Bly kuninga vennapoeg. Aleksander maakler, muideks viimane Eesti selline traditsiooniline, ehk siis nii-öelda kuulmise järgi oma sootsiumis traditsiooni omandanud torupillimängija. Ja temalt on üles kirjutatud või salvestatud omal ajal lugu hiidlased venega maroska. Seda nüüd siis kuuleme ansambel rodora esituses kaks võluvat noort daami mängijat torupilli ja sinna juurde siis sopransaksofon ja väga improvisatsioonilised löökriistad. Aitäh improvisatsiooniline Ando Kiviberg jutusaate eest kuulame. Teeme siis vene kaveraatse.