Mõned nädalad tagasi enne oma kaheksakümnendat sünnipäeva oli kirjanik Nikolai tihanov nõus kõnelema Eesti raadiomikrofoni ees. Osutlejat huvitasid kirjanikku juubilari loominguline ja ühiskondlik tegevus. On ju tihanov terves maailmas tuntud kui rahvusvahelise rahuliikumise entusiast kui riiklike ja Lenini preemiat komitee esimees. Kui erudeeritud ja väsimatu publitsist kui poeet ja prosaist. Huvitav juubeliväljaanne Tihhonovi loomingust ilmus neil päevil ka meie raamatukauplustesse. Aga Nikolai Semjonovit, kuuldes, et osutleja on Eestist ei tahtnud sugugi mitte nõustuda kõnelema endast ja oma tööst. Ta hakkas kohe meenutama Eestimaaga seotud mälestusi ja kohtumisi. Nii ta ütleski. Lubage mul vähemalt mõtteski veel korraks teie keskel olla. Kuidas võiksin seda keelata? Ja nõnda siis saidki helilindile kõnelused Nikolai difanoviga tema Eestimaa muljetest. Ta alustas meenutusega esimesest kohtumisest Eestiga. Oli aasta 1918. Noore ratsaväelase Nikolai Tihhonovi viisid lahinguteed Virumaale. Punakart asus rünnakule Judenitši vastu. Muidugi olid nooruki muljed Eestist, kuigi tegemist oli sõjaajaga pisut romantilised. Noorukiiga andis kõigele oma teatud varjundi. Pealegi oli see kohtumine Eestiga küllalt lühiajaline. Nagu teada, taganesid Nõukogude väed Petrogradi suunas. 20 aastat pärast oma esimest kokkupuudet Eestiga avanes kirjanikul uuesti võimalus külastada meie sünnimaad. Ta ütleb ise, et see visiit toimus küllaltki originaalsete asjaoludel. Nimelt tegi grupp tolleaegseid eesti progressiivseid, kultuuritegelasi, matkanõukogude liitu ja vastukülaskäiguks moodustati delegatsioon Nõukogude esindajatest. Külastati kõiki Balti riike, mis andis võimaluse muljeid võrrelda. Muide selle külaskäigu ajal Nikolai Tihhonovi tutvus mart rauaga. Viimane oli lugenud Tihhonovi luulet ja teadis ka tema luuletust, mille autor kirjutas 24. aastal pärast töörahva ülestõusu Eestis. Raudele siis Tihhonovi öelnud, et kui kodanlik valitsus neid värsse teaks, ei oleks ta nende autorit mingil juhul Eestisse lubanud. Nüüd aga, arvestades delegatsiooni ametlikku ilmet, osutati sellele kodanlikus Eestis küllaltki suurt tähelepanu. Nikolai Semjonovit jutustab sellest kohe ise pikemalt. Tartus oli delegatsioonil ette nähtud tutvumine ülikooliga kodanlikust, valitsusest kaasandud saatja, keegi välisministeeriumi ametnik oli eelmisel õhtul kusagil kõrtsis end ära võrgutada lasknud ja ülikooli visiidile jäi ta hiljaks. Ameti püüda, aga nõukogude kirjanikke igat sammu jälgima ja fikseerima. Ülikoolis paluti Nõukogude kirjanikud rektori kabinetti, kus külalistele tehti ettepanek jätta auraamatusse oma autogrammid. Hilinenud saatja jõudis viimasel hetkel kohale ja et mitte reeta oma lohakust, haaras ta sulepea. Lõi uhke külalisteraamatu huupi lahti, kirjutas ka oma nime, aga kahjuks valesse sajandisse. Pärast vestlust Nikolai tihanoviga võtsime ühenduse ülikooli raamatukoguga ja pärisin, kas neile on teada lugu, mida Tihhonovi käest kuulsin. Laine Peep kinnitas kõike toimunut ja ütles, et Nikolai Tihhonovi viiakse valad. Ivanovi autogrammid on tõesti ülikooli auraamatu 20. sajandi külaliste lehekülgedel ja et seda dokumenti säilitatakse kui ajaloolist reliikviad. Onkoloogia lining Räska vudišeedet show, Mills, kov. 39. aastal oli difanov tunnistajaks, kuidas punaarmee üksused vastavalt lepingule ületasid Nõukogude Liidu Eesti piiri ette asuda oma baasidesse. Selle episoodi on Tihhonovi meelde tuletanud Endel Sõgel, kes nüüd, palju aastaid hiljem on leidnud siis piiril tehtud foto, jah, selle kirjanikule mälestuseks saatnud. Poeet kirjeldas seda episoodi piiril väga kujundlikult. Seal, kus hommikul oli üle pea ulatuv hein, oli õhtuks rohi maha tallatud ja selgus, et piiri ületas kunagi täiesti korras maantee. 20 aastaga, mil piir oli rangelt suletud, oli see aga rohtu kasvanud. Viimane pikem visiit, millest kirjanik jutustab oli Juhan Smuuli-le Lenini preemia üleandmise puhul. Sellest matkast Eestisse ütleb Nikolai. Semjonovit jättis talle eriti sügava mulje. Suhtumine maasse. Suhtumine maasse kui elavasse olendisse. Nikolai Semjonovit kõneleb oma tähelepanekust ülemnõukogu istungjärgul. Talle jättis sügava mulje Eesti põllumehe ülemnõukogu saadiku sõnavõtt kes kõneles täpselt ja konkreetselt, kui palju ja missuguseid väetisi on meie põldudele vaja. Usutluse lõpul avaldasin imestust, et Nikolai Semjonovit, keda üldiselt peetakse mägiste maade laulikuks ja Idamaade rahvaste heaks tundjaks et on nii palju ja hästi, mäletab Eestit. Nikolai Semjonovit vastas, et ta alati lugupidamise ja siira huviga suhtunud kõigisse rahvastesse. Ta ütles, et kõikide rahvaste kultuurid, traditsioonid ja elutarkus on seda väärt et neid tundma õppida ja neist kõnelda. Kirjanik arvas, et vast on tal ka edaspidi veel võimalik Eestisse tulla ja eriti tahaks ta näha ja kuulda meie laulupidu. Kui elu ja tervist on, tulen tingimata Agassiniks. Lubage, et olen vähemalt mõtetega teie juures. Öeldi lõpetuseks.