Tänane saade räägib vene pianist Andrei kav Riilovist muusikust, kelle seljataga pikk võitlus Nõukogude totalitaarse korraga ja keeruline tee vabadusse. Andrei Kavrilovi tähelend algas kaheksateistaastaselt, kui ta võitis Tšaikovski nimelise konkursi. Sellele järgnes debüüt Salzburgi festivalil, kus ta asendas seaduslawrihterit. Siis varsti tulid pikad võitluse aastad nõukogude võimuga, aga nüüdseks on ta jõudnud maailma. Ta on esinenud kõigis suurtes kontserdikeskustes ja tähtsamaid orkestrite ees koos Abado haid tingi moti osavaga ning tema plaadistused on võitnud Area rahvusvahelisi auhindu. Kuid Andrei Gabriilov viibis hiljuti Tallinnas pianistide festivalil, kuuleme tema eluteest üsna palju tema enda vahendusel. Räägib Andrei karilo. Olin siis kuueteistaastane, kui alustasin ettevalmistusi Tšaikovski konkursiks. Olin just sooritanud muusikakooli lõpueksamit ning pärast sain ilma eksamiteta sisse konservatooriumisse, kuna lõpetasin muusikakooli tugeva viiega. Minuga koos lõpetas ka viiuldaja hilja Gruber, väga tugev muusik, kes sai Tšaikovski konkursil esimese preemia ja Mihhail ferman, kes sai Brüsselis kuldmedali. Meil oli väga tugev klass, kus ta on kasvanud välja kuus muusikut, kes võitnud kuldmedaleid prestiisikatel konkurssidel. Seega olin teinud just sisseastumiseksamid ja kavatsesin veidi puhata, kuid siis helistas mulle Forceva ja andis käsu osaleda Tšaikovski nimelisel konkursil. Loomulikult hakkasin valmistuma, kuid arust olin täiesti viletsas olukorras. Minu suurim lootus oli edasi pääseda esimesest voorust teise sest 1974. aastal oli konkurents tõesti väga tugev. Tugevaim Tšaikovski konkursi ajaloos üldse. Venelastest osales 10 pianisti, neist kuus või seitse olid juba mitmete rahvusvaheliste konkursside laureaadid või teenelised kunstnikud. Näiteks nagu Dmitri Aleksejev. Nad olid juba kogenud solistid ja meistrid. Seega võib arvata, et ma erilisi illusioone ei loonud. Kuid sündmused kursil võtsid minu jaoks müstilise pöörde. Esimeses voorus olid kõik üsna võrdsed, seal tuli põhiliselt näidata oma tehnikat ja mängida tüüde. Muusikaliselt kõige keerulisem oli teine voor, seal tuli mängida väga erinevaid teoseid ja teised voorus juhtus väga palju ebameeldivaid ootamatusi just venepianistidel. Kuid mina vastupidi, mängisin väga eredalt, kuna ma ei lootnud midagi enamat. Võtsin asja vabalt ja mängisin lihtsalt publikule. Venelastest žüriiliikmeid, see häiris veidi, näiteks flyer ütles, et Kavril mängib üles žüriiliikmetel heade ja väljendas sellega väga negatiivset suhtumist kuid läänest tulnud žüriiliikmetele see imponeeris, nii et mind valiti esimeste hulgas kolmandasse vooru. Minu põhikonkurentideks kolmandas voorus olid Mowan Chung Ameerikast suurepärane muusik, praegu väljapaistev dirigent töötab hetkel Pariisi orkestri peadirigendina. Ja teine Thor Juri Jegorov, kes oli juba ennast rahvusvahelistel konkurssidel väga heast küljest näidanud. Peab ütlema, et kõigil kolmandas voorus osalenuid juhtus mingeid tobedaid äpardusi ja valitseb äärmiselt suur närvipinge. Mina suutsin jääda rahulikuks ja tulemuseks oligi võit. Kõlas Wolfgang Amadeus Mozarti klaveri son naadiste tuur, kes seal 322 esimene osa. Ja mängis Andreiga Riilov, pianist, kellele on pühendatud tänane braavo, saade. Kui olin võitnud konkursi, otsustasin puhata, mida olin tahtnud teha juba poolteist aastat tagasi sõitsingi Aasiasse, kus oli mu vanavanemate kodu. Kuid juba nädala pärast saabus telegramm kultuuriministeeriumist, selles öeldi, et pean kindlasti minema Salzburgi festivalile mis oli tol ajal väga prestiižne. Mind kutsuti sellepärast, et Richter oli haigestunud ja asenduseks oli vaja just vene pianisti. Mul oli tunne, nagu oleksin saanud, päikesepiste mul polnud, frakigi oli ainult üks jube ülikond, mille üle ise olin tollal väga uhke. Olin muidugi alles poisike, keegi mind seal ei teadnud, kuid kava oli pööraselt raske. Pakki revi, isla mei, jalisti, kõige raskemate tüüdid. Praegu ma vist sureksin, kui peaksin sellist kava esitama. Mäletan, et kui lavale läksin, pabistasin nii kohutavalt. Läksin lausa paanikasse, kui nägin väga uhkelt riietatud publikut briljant säramas. Ma ei mäleta oma mängust mitte midagi, mäletan ainult tohutut aplausi ja et kõik lõppes sellega, et kanti lõpuks kätel ja sellest kontserdist sai suur sensatsioon. Sellest sai pärast teada seaduslav Richter ja kaks aastat hiljem sai alguse meie väga suur sõprus. Ta on olnud minu kõige armsam sõber, kes on mind arvatavasti kõige rohkem mõjutanud. Tunnen temast väga suurt puudust. Ta sai teada minu suurest edust Salzburgis ja kahe aasta pärast kutsus ta mind oma väljapaistvale festivalile. 1976. aastal otsustas ta sinna kokku kutsuda parimaid pianistide maailmast. Seal oli näiteks Artur, Abeledeta, Michelangelo, aga ka askenaasi Arrauthrendel. See oli tõeline superfestival supertähtedega. Minu jaoks oli see suur proovilepanek. Pabistasin väga, mäletan, et suitsetasin palju, tulin Itaaliast, olin ette valmistanud väga huvitava kavas Scarlatti ja Ravelli muusikast. See esinemine õnnestus ja siis kuuliski Richter mind esimest korda kontserdilaval. Talle jättis väga hea mulje, nagu ta ise ütles kolassaalse mulje. Andrei Kavrilovi esituses kõlas miili Palace rebi isla mei. Milline oli siis Andrei Kavrilovi elu pianistina nõukogude maal? Alguses oli kõik normaalne, olin noor nõukogude kodanik sobilik propagandaks, sest olin esimene vene pianist, kes võitis kovski konkursi. Eelmisi peaauhindu olid jaganud kas välismaalased või juudid. Kuid Venemaale oli propagandaks väga vaja just vene rahvusest pianisti. Nad olid ikka tõelised rassistid. Aga mis pärast juhtus? Pärast olin käinud juba korduvalt välismaal 1979.-ks aastaks, kui olin ainult 24 aastane, olin teinud juba tohutu karjääri. Kul oli olemas näiteks leping plaadifirmaga Iiemmai, kust pakuti mulle uskumatult luksuslikke tingimusi. Mul oli oma Rolls-Royce koos autojuhiga, mul oli väike eralennuk, see oli midagi täiesti eba tavalist. Minu vastu tundis huvi Karajan, kes alati on tundnud huvi noorte muusikute vastu ja kel on meeldinud avastada talente. Talle meeldis näiteks 12 aastane Anne-Sophie mutter ja väga paljud teised noored muusikud. Kuid mis puutub minusse, siis ilmselt hakkas järjest rohkem välja kujunema minu isiksus. Hakkasin muutuma rahulolematuks. Ma ei leppinud enam ümbritseva olukorraga Nõukogude oludega. Mul tekkis äkki tugev vastumeelsus Nõukogude süsteemis toimuva suhtes. Selles mõttes olime lihteriga erinevad inimesed kui rihterile lausa sobis totalitaarses süsteemis elamine sest tal olid riigi poolt võimaldatud tasuta elamistingimused, tasuta ter, spetsiaalse stuudioga ja muud asjad. Ta oli ju rahvakunstnik ja sotsialistliku töö kangelane. Ühest küljest ta naeris kõige selle peale, teiselt poolt oli tal niimoodi väga mugav elada, mitte mingeid materiaalseid muresid. Ja mis puudutab passi ja viisasid, selle tegi kõik alati Niina paljak. Seetõttu teda rahuldas Nõukogude süsteem, aga mina ei suutnud sellega leppida. Tundsin end, lähen sellest kurjusest ja vihkamisest lausa hulluks, sest juba viis aastat olin näinud, mida kujutab endast Nõukogude süsteem. Oli näinud seda kõrvalt vaadates olin üsna palju lugenud ning puutusin kokku kirjanike ning kunstnikega, kes olid tunnistatud tissidentideks. Nägin, et need suured isiksused ei suuda seda totalitaarse reziimi omaks võtta ning hakkasin seda mõistma. Ka mulle hakkas seevastu ja hakkasin mõtlema äraminekust, kuid see imbus kuskilt läbi. Minu kohta laekus mitmeid kaebusi. Lisaks keeldusin mängimast itaalia turneel, mida korraldati kommunistliku Partei aux. Nad tahtsid mind lihtsalt ära kasutada. 76. aastal näiteks andsin 20 kontserti järjest ning tasuks sain ainult lõunasöögid. Mulle ei makstud midagi, minu järel käis kaks nuhki Itaalia kommunistlikust parteist. Nad võtsid mult ära kogu raha ja andsid mulle kaks korda päevas süüa. Ja võimule, siis öeldi, et mul tuleb taas minna niisugusele turneele ja anda seekord hoopis 30 kontserti taas kommunistliku partei heaks. Ütlesin, et see ei tule kõne allagi. Siis hoiatati mind, et niisugune keeldumine mulle kasuks küll ei tule. Pärast keeldusin ka Brežnevi sünnipäeval esinemast, sest olin seda kord teinud ja see oli kohutav. Kõigepealt oli seal kavatses striptiis, seejärel mängisin mina mingil kohutaval pillil kreabinit. Ma ei tea isegi, miks ma seda tegin ja pärast laulsid mustlased, kõigid viina ja olid purjus. See oli kohutavalt labane ja vastik. Loomulikult polnud ka see keeldumine mulle kasulik. Ja siis, 1979. aasta detsembris, just enne seda, kui pidin minema Karajaniga plaati salvestama tulid minu juurde koju kaks mustas mantlis meest. Ütlesid, et minu passis on mingid allkirjad puudu ja võtsid selle enda kätte. Sisu pass oli läinud ja ma ei näinud seda enam kunagi. Seejärel lülitati välja telefon. Mul oli õnneks Richteri korteri võti. Richter ise oli Saksamaal, harjutasin tema juures, sest lootsin, et mul ikkagi õnnestub minna salvestama. Pidin mängima Rahmaninovi teist klaverikontserti Berliini Filharmoonikute kakarajanni juhatusel. Pärast salvestust oli planeeritud veel 20 kontserti. Kuid mind loomulikult ei lastud. Mäletan, et skandaal oli, suursaadikud helistasid ponniste Berliinist. Keegi helistas isegi otse preeznevile, kes aga labaselt keeldus. Vastu pärast läks ka 1980.-ks aastaks planeeritud kontserdireis Ameerikasse. Pidin seal andma 52 kontsert. Need kontsertid jaotati hiljem kahe vene pianisti vahel, kuid minul oli ääretult kahju, sest need esinemised pidid toimuma tõesti väga olulistes kohtades Los Angeleses, Hollywoodis ja kaanegi hoolis. Kuna ma ei andnud alla ja ei hakanud paluma, hakati mind jälgima. KGB-s tehti muidugi ettepanekuid koostööks, kästi kirjutada kellelegi kohta kaebekirju. Lubati, et kui ma seda teen, lubatakse mul sõita. Loomulikult keeldusin ja keeldusin ka sellest, et sõita mööda kolhoose ja vabrikuid ning anda seal kontserte. Afganistani sõja ajal teatavasti ameeriklased boikoteeriksid venelasi ja ka vastupidi. Mina käisin tollal tihti Ameerika saatkonnas, sest seal näidati sageli Ameerika uuemaid filme ja sealt sain ma informatsiooni, sain teada, kes kuskil mängib. Kuid Ameerika saatkonnas käimine kutsus loomulikult esile Nõukogude organite suure viha. Ükskord, kui läksin saatkonda, sihtis üks miilits mind püstoliga ja ütles, et olen pantiit ning lubas mind ära tappa. Asi läks veelgi hullemaks. Tookord auto Mercedes. Ükskord sõitsin sellega ja ratas tuli alt. Kui läksin spetsialisti juurde, ütles too, et ratas on lahti lõhutud, see ei tule ise lihtsalt alt ära. Mõistsin, et see oli katse minust vabaneda. Filharmoonia oli sellest kõigest lahkunud, et unustas mulle isegi palka maksta. Siis ilmus Gorbatšov väga vastuoluline isiksus, kuid ma ei taha tema kohta midagi halba öelda, sest tänu temale sain oma karjääri lõpux jätkata. Sõitsin ära Inglismaale, kus olgu KGB, mind hakkas taas provotseerima, öeldes, et mind on röövitud. Kuid siiski sain alustada otsast peale, tulin veel vahepeal Venemaale tagasi. Siis sõitsin Ameerikasse, tegin oma hilinenud debüüdi kaarnegi hoolis Los Angelesis ja kõik läks suurepäraselt. Praegu elanud Saksamaal Frankfurdi lähedal, pärast aristokraatide külas annan kontserte kogu maailmas ja tegelen ainult muusikaga. Andrei Kavrilov on esitanud väga palju muusikat, kuid üks tema lemmikutest on Frederick sopäen. Ta on öelnud, sopääni kohta. Saab plaani muusika on läbi ilm imbunud armastusest, mitte abstraktsest, armastusest, ligimesearmastusest, armastusest inimkonna vastu, vaid lõõmavast kirglikkust, armastusest jumaldatud naise vastu. Seetõttu on interpreet idel väga väike võimalus jääda pääni muusikat esitades objektiivseks. On raske leida intiimsemat ja tundlikumad heliloojat, kui on pääl. Ja saate lõpuks kõlab Andrei Gabriilovi esituses Frederic Chopini ballaad f-moll oopus 52.