Vaikselt kohisevad männid Kalevi-Liiva verest niisutatud inimluude tuhaga segatud liival. Juutustavad. Jutustavate meile tulevastele põlvedele jutustavad aladki. Aeg ei suuda kustutada inimsoo valu ega leina. Lõputus 100 merre ei saa kaduda inimsoo vastu sooritatud kuriteo. Me ei saa unustada ülem fašist, Göringi käsku, oma alamtimuka häire TAP-igaüks, kes on meie vastu? Mina vastutan selle eest. Ja nii katus, ka okupeeritud Eesti territoorium, vanglate ja kontsentratsioonilaagrite võrguga tekkisid tuhanded nimetud hauarassiteooria. Esimesed. Ja nüüd, 19 aastat hiljem kohtusid neli endiste fašistlike koonduslaagrite vangil okupatsiooniaegset Tallinna keskvangla tragöödia tunnistajad, raskeid katsumusi läbi elanud Hilli, Ehandi, Vladimir tõuk, Otto Johanson, jajevalt Kallas. Laual arhiivitoimikute koltunud kaaned, fotod ja mikrofon. Seinal Kell 19 aastat tagasi. Tallinna-Harju prefektuuri poliitilise politsei iga 10 päeva tagant esitatav aruanne 19. detsembril 1941 alla kirjutanud neljanda bee osakonna assistent Jensen. Keskvanglas normaalkohti 1442. Vangide üldarv aruandepäevaks keskvanglas 1869. Senini poliitilise politseiametnike poolt vahi alla paigutatud 4365 isikut. Need olid väga mitmekesised inimi, need olid ametiühingute tegelased, ametiühingukomitee esimehed, käitist, seal oli uus maasaajaid. Oli kinoteatrimehaanikuid, peaasjalikult oli just kellega mina puutusin kokku, olid uusmaasaajad, mis nendele süüks pandi. Ei olnud mitte midagi muud süüd, kui olid samad nõukogude võimuga Nõukogude võimul päästja. Aga teie ise, mis Est teie kolmekesi keskvanglasse sattusid, aitäh. No mina pandi mulle süüks just, et ma olen kaitsekomitee esimees ja et ma ei ole kirikumaksu maksnud ja laukirikus käinud ja siis usuvastaseid usku halvustavaid artikleid seinalehes kirjutanud. No mina olin niisamuti siin osalises mootori ametiühingukomitee esimees. See oli nüüd see esimene süüdistus, mille pärast mind kinni võeti, hiljem tuli siis juurde igasuguseid leiutatud tõsiseid mina jurisconsultine kohaliku Tööstuse rahva komissariaadis, noh, mis seal midagi teinud ei ole, pandi mul siuksed, olen nii meelsuselt kommunistliku ilma vaadigda, selleks aitas juba kiusatud vangi panna, ära tappa, ei tea, mis teha. Aga eks teietaolisi oli ju väga palju. Ei olnud, seal oli, kambris oli iga igavam, Patarei kambris tõugati 100 kuni 120 meest nendega kõikidega, siis ajasime omavahel juttu välja, meid kuskile ei lastud. Ja mingisuguseid suuri süüdlasi need vähemalt meie kambrites ei olnud. Väga palju oli just ametiühingutegelasi väiksetu ametiühingukomitee organisaatoreid, vaid mehi oli kultuurkomitee esimees. Jah, see on niiviisi võtta, siis ma olen palju tugevat vanglade oma eriala tõttu, aga seal tõesti ei olnud sellist nagu tavalised vanglad just inimeste tõttu, kes seal istusid, seal on enamasti kõik töölised ja talupoed ja väga ausad ja korralikud inimesed. Ja sellepärast on meil niisugune olemine seal inimeste töötud, kellega kokku puutunud oli tõesti ainult väga sõbralikes seltsimeelsed. Meie hulgas oli ju seal tuntuid eesti kirjanikke, näiteks meele, minu kambris oli Semper, siis oli Ansson, siis oli sirge, veel oli Romulus Tiitus minu kambris siis oli korri, Sütiste oli ja kõikidele oli leitud just nimelt leitud ka mingisugune süü, et Neid vanglamüüride vahele panna. Ja nii neid koguti siis vanglakambrid, täiskambrid jäid muidugi väikeseks. No ega seal magamisruumi esimestel kuudel magamisruumi ei olnud. Nendes kambrites oli tegelikult nii umbes 24 mehe narrid olnud kunagi, aga rand oli niivõrd täis, et päris seal o ukse ees seal istudes kamm, magasid teineteise vastasmehed, kõik esimesed kuud. Iga seal ruumi ei joonud enam kui toitubi algusest. Kuidas mõista teie seda lauset? Esialgu olid vanglad ja vangla ruumid, kambrid, inimesi väga tulvil. Alguses koguti kokkukäik ja, ja väga kiire tempo. Siis kui oli mõned nädalad läinud, siis iga ööse kutsete kambris paarkümmend meest koridori, pimedasse koridori ja need läksid hukkamisel mõnede päevade jooksul. Meil hakkas see asi siis lahedamaks kambrites minema, sest hukkamisele viidi, kui jõuti juurde tuua. Ma nägin niisugust juhust, kus koondati kokku esimeses jaoskonnas ühte kambrisse. Et nõndanimetatud suuremad kurjategijad. Ja siis kes need suurimad kurjategijad olid? Samasugused lihtsad inimesed kui meiegi. Ja aga neil vist millegipärast pandi seda süüd suuremaks rangemaks ja siis nad koondatud ühte kambrisse kokku ja ühel hommikul. Selle kambri ukse peale kirjutatud kriidiga number, kui palju seal inimesed sees on. Ja ühel hommikul oli isegi number sealt maha kustutatud, inimeste riided olid koridoris seina ääres maas ja vangivalvurid ja otsis sealt omale paremaid esemeid sealt hulgast välja, mis siis kellelgi kõlbes ja vangid olid öösse ära viidud, kõiki kammeroli täiesti tühi. Sama Tallinna-Harju prefektuuri poliitilise politsei aruande statistiline tabel. Eksakuteeritud 1391 inimest koonduslaagrisse mõistetud 1137 eeluurimise all 1496 isikut. On koostatud tagaotsitavate nimekiri. Tagaotsitavate ja kahtlusaluste kartoteegi-is registreeritud circa 21000 isikut. Kui palju jõuti juba paari esimese okupatsioonikuu jooksul ainuüksi ühes prefektuuris? Mina kukkusin, patareisse, on päris esimestel päevadel seal esimesed neli päeva, meile mingisugust toitu ei antud ja ega tegelikult ei olnud kellelegil mingisugust kaebust esitada. Uks tehti lahti, tõugatki mehi juurde, kedagi sain näinud, valvur ka sees ei käinud. Muudkui toodijaga mehi, juurujal toitu ei toodud. Pesuasi oli selline, et seal on vanglakäimla, on iga jaoskonna otsas. Seal on siis mõned kraanikus seal all vaevalt vaevalt vesi fliriselt. Siis aeti paarkümmend meest korraga sinna paar-kolm minuti, kes sai käe sinna siis kraani alla ja tõmbas üle näo mis aeti tagasi, järgnenud nii käis kambrist kambrisse, see käib päeva läbi, pesemisest ei olnud midagi minu mäletamise järgi viienda maipäeval siis anti kaks sellist umbes ütleme kolme ja poolekilost rukkileiba kambris. Ja see tuli jagada siis 120 mehe peale hakati juba andma mingi suurt supi, niru ja hommiku tuli see, mis vangide nimel oli vile ja vesi. See oli niisama, nimetus oli metsaalune, tee seal oli männiokkaid ja isegi männikäbi juhtus olema sees, teinekord saime, teinekord ei saanud, kuidas oli ja siis ilmus kaks silku ka vahest Väi tursa peatükk, terve patarei v keskvangla. See oli kohutava mädahaisu täis soli mädanemise astmel Oliver. Nälg sundis sedagi sööma. Miimika lõpuks ei kannustanud, Välliku valvurid tulid kontrollima, ütleb, et kuulge kas tapke meid ära või? Või hankima süüa midagi, kes tahab mahalaskmist, palun väga, palun väga. Kes tahab, tulge, laseme teid kohe maha. Need Serge Kärner ütles päris ministrilt. Aga Tallinna keskvanglas olid ju kvalifitseeritud timukad juba kodanliku Eesti päevilt. Toimiku lehekülgedelt loeme okupatsiooniaegse Tallinna esimese vanglaülema asetäitja Julius Mihkelson tunnistustest. Oma teenistuse ajal Tallinna keskvanglas tegelesin tõesti surmaotsuste täideviimisega nende isikute suhtes, kes kodanlikus Eestis olid surma mõistetud. Kokku mürgitati minu osavõtul sinihappega 12 inimest ning üks surmamõistetu hukati minu osavõtul poomise teel. Mis keelistil jutuajamine valvurite ja ülemustega käis, juttu ajan peaasjalikult, oli just eesti keeles? Nojah, saksa keelt ega muud lihtinghistunudki. Kes olid need võib-olla mäletame nimesid. Esimese sügis oli, vanglaülem oli keegi eesti leitnant ilves, see, kellel nüüd oli otsekohene kokkupuutumine vangidega, oli seal all okupatsiooniaega nimetati meeskonnavanem iisop vanglaülema. Abiks oli igatahes mihkelsoo nimeline isik, neil oli seal teisi, kellega meil oli alati kokkupuutumisi, oli valvurite, panen tald. See oli, ei taha nii halvasti öelda, kummita oli ja see oli, eks kõige räpasemad vangide piinajaid siis oli veel x tegelinski oli endine kodanliku valitsuse aegas jalapallimeeskonna SF Estonia meeskonna väravavaht Nixon. Tema käis oma käe peal valimas, ohvreid kambris. Kaheteistkümnenda kambri uks teises jaoskonnas sisse astus vanem väldia, karjused korrale, tähendas seda vangid, siis jagunesid ahte ossada seinte vast. Et jäi põrandale, siis selline käik, kus härrad saavad kõndida ja vaadata. Tema järel astus siis relvastatuna Mikson. Nemad kõndisid siis meeste eest ja vaatasime mehi näkku, siis all juba näidati. Vaat see mees, see mees, too mees. Need viidi kohe minema. Minu kõrval oli muuseas just ametiühingute mees Artur piht. Olgu, et meil oli juba habe kasvanud kaunis pikaks, olime üsna karvareta. Mikson tundis ta ära. Ja mis ma hiljem kuulsin? Pihti Mikson oli, omal ajal on siin eesti kodamise politsei veel poliitilise politseiametnik. Tema oli tihti pead kimbutanud pysti. Mikson ütles aeg, et kirjutage selle tuttava mehe nimi ka üles vihmavett anda oma korraldusse samal õhtul biskviidi teise jaoskonnas, seal siuksed kartseriruumid ja pihtsulgeti üksikusse kartserisse algas Jubadki siis minu sõbra Veedi kannatuse nädalad ja piinamine pimedas putkas. Mikson On üks kolmiku liigev, selliseid rõõm, viraadi liige, kes surmaotsused tegi vangide koht. Mõrtsukate komisjon see sõna oli iga päev elas vanglas selle ameti peal. Ja need komisjonid allusid ju kõik merele merre, oli see, me rääkisime siis jupo, julgeolekupolitsei ülem, sellele allusivad kõik need, kes neid vangide saatust otsustasime. Mikson laskis siin teiste suurte süürlastega koos jalga Eestimaa pinnal. Mis keeles toimus ülekuulamine? Ülekuulajad olid kõik eestlased ja missugused olid tol ajal karistusmäärad? Nii palju kui mina tean oma kaasvangidest, siis kelle vaadati üle nelja-aastase selleks mätas. Ülempiir oli neli aastat või siis oli mahalaskmine terve. Asja kohtumõistmisega oli tõelised ju naljategemine ja seal lihtsalt püüti näidata mingist teha mingisugused kommitid kohtu kohtupidamisest ja kohtumõistmisest, nii kui need otsused olid kõik juhuslikku laadi peale selle ju terve hulk inimesi tapeti, ilma igasuguse komeediatel lihtsalt tapeti ja muud midagi. Ja need, keda nüüd mõisteti nendegi suhtes üks, oli mõistetud üheks aastaks kaheksa. Näiteks siin on toonutud vägagi tuntud maadleja võidule endine kui ma ei eksi, kalevimaadleja. Tema sai selles kohtukomöödias Ühe aasta otsuse, tema oli kaunis õnnelik, et ainult üks aastat, poisid. See läheb kiiresti. Läks mõni nädal mees vette, lasti maha. Nii et tegelikult see need aastat, mis oli määratud, ega need ei lugenud, kuidas vange koheldi nagu luupainaja iga vangil oli see ülekuulamine. Lõigati ukse vahelt nimi ja mees läks teadmata, kuhu, aga olime harjunud, et läbi ülekuulamisseal nii-öelda üle kuulama. Ja kui see mees siis mõne tunni pärast visati tagasi kambrisse, värise tombuna pekstuna siis see muutus ülekuulamisele. Hõikamine selliseks momendiks, et kõik pidasid hinge kinni ootused, kelle nimi nägime, mitmed juhused. Kui siis ülekuulamisel toodi vang tagasi, toodi muuseas meie Euroopa restorani juhataja, värise tombum, elekterivabriku käitise komitee esimees Marrandi. Siis oli üks noor poiss, kelle nime ma ei tunne, aga tema oli vangi pandud. Ühe poliitilise politsei uurija käsust teda üle kuulati tihti. Kui ta toodi, siis ükskord kambrisse. Heitoli läbinisti pekstud suguvõsad olid põletatud. Väga palju oli neid juht, kes veristena tulivad ülekuulamisel, mille kõbiksti seal olid need vanad plikaaegsed, kumminuudid neil nende üle kuulijatel, millega nad peksid inimesi siis sel korral kasutada igat igat lahendusest. Mis neil siis kätte juhtus, seal küll keppisid üks vahend olis sõrmede lauasahtli vahele pigistamine laua laika vahele ja siis jalaga tõugati kinni. Mõlema käe sõrmed seal vahel. Kõvasti pekstud ja siis ta. Ikka eelistamine kuulamist, eelistades Tulgi. Ta jookseb verest välja, siis on kõik ujub verega. Ja mitte keegi abiks sõidunud. Lõpuks kusse kisa vaibus, kuulen valvur kanis vihase argetulgjana. Surnud. Isegi looma ei käsutada niimoodi, kui sel ajal käsutati ja koheldi ühte vangikaste vanglaülemat ka isiklikult kohtasite. Jah, komandant Laak, Aleksander Laak, suur paks ja tugev mees, kes kunagi ei näidanud ega tulnud siis vangide kambrisse, kui ta oli kaine. Kui ta sisse tuli, siis via lõhnas olid tal ümberringi ja need mustad kindad, mis tal käes olid. Suveaeg olid aga mustad, klase kindad olid käes. Ja nii toorelt ja kui ta ennast väljendas seal vangide suhtes see oli ajas juba tema kogu ajas vangidele hirmu peale. Kui oli seal mingisuguse otsese surmaotsuse täideviimine ja sellega siis seda, siis võis teda seal näha. Surma täideviijad olid timukad, timukas, kes oli kaetud silmadega. Kuidas saadi timukaid keerakem arhiivitoimiku lehekülgi? Vangla valvur Karl Jaani poeg taga saart tunnistab. Esimese vanglaülema asetäitja tegi mulle ettepaneku hakata 100 marga eest täide viima surmaotsuseid poomise teel surmamõistetute vahialuste kallal. See tähendab hakata timukaks. Ma andsin nõusoleku ja kohe esimesel ööl poosin üles vahialuse. Seejärel täitsin ma kogu oma teenistuse ajal vanglas number üks timuka kohuseid kokku puu siin 13 kuni 15 inimest. Patareis oli eraldi poomisruum, üksikute viidi poomisele kaks vangivalvuri oli ja üks timukas oli ja kirikuõpetaja oli siis ka kaasas. Aga nii kirjeldab poomist timukas Karl tagasaar. Kell üheksa õhtul kogunesid surmamõistetute kambrisse pastor päri Oleviste kirikust või mõni muu vaimulik. Surmamõistetule peeti hingepalvet, anti jumala armuõhtul, kell 11 tulid kambrisse prokurör kaks ohvitseri vanglaülema asetäitja mihkelsoo. Mõnikord oli juures vanglaülem leitnant Ilves vangla valveülema asetäitja Gerhard isup. Vanglaarstid from või Adams, vanemvalvur Johannes viht, Poom, Pedajas, Jamina, tagasaar. Prokurör lugenud, et otsuse ütles mulle timukas, täitke omakohus. Pärast seda vedasid isupja viit, Poom või Pedajas, viimased kaks vanemvalvurit surmamõistetu kambri kolmandasse osakonda. Kamber oli raud, trellidega jaotatud kolme ossa asetasid ta spetsiaalselt kohandatud luugile, kus ma surmamõistetule jalad kinni, sidusin kaela, viskasin silmuse ning vajutasin kangile, mis luugi alla laskis. Surmamõistetu jäi rippuma 15-ks 20-ks minutiks, kuni saabus surm, mida konsulteerisid arstid from või Adams. Samas toimikus pisut allpool Pärast seda, kui vahialused autodes mahalaskmisele oli viidud öö jooksul käisid autod seda vahet, aga kakskolm, korda sorteerisid vangivalvurid vahialustel riideid ning jagasid need omavahel. Vanglast viidi välja suuri pakke. Ja edasi vangla valveülema asetäitja Gerhardt isupisele. Enne koitu umbes kell neli hommikul sõitsid vangla, et üks või kaks autot eri toimkonnaga poliitilisest politseist Ain Mere, Ervin Viks, neljanda politseijaoskonna ülem, vibal uduste pärnsoo ja teised, kellele ma pidin surma mõistetud üle andma. Alguses juhatas seda toimkonda poliitilise politseikapten Koolmeister. Hiljem luha. Kui see toimkond kohal oli, tõid minu korralduse kohaselt vangla vanemvalvurid August Pedajas, Herman Kampus, Johannes viit, Poom, Gustav tint, Alfred tallik, Nikolai leid, veebel Magnus põld, vanemveebel Richard mitt, vanemveebel Juri Laasna ning vangla korrapidajad Edgar Metz, Eduard ega vers Jacob Rahu Jaan Nigula surmamõistetud isoleeritud kambrist vangla korrapidaja ruumi, kus pärast nimede kontrollimist vanem valvurid ning vangla korrapidajad käskisid vahialuseid lahti riietuda. Selliselt ettevalmistatud seoti nad 13 15 kaupa nööriga kokku ja pärast minu kontrolli anti üle poliitilise politseitoimkonna vanemale. Kusjuures mehed, naised ja lapsed olid täiesti alasti ja nad saadeti mahalaskmisele korraga. Kõik koos. Surmamõistetud pandi autodesse ning viidi Tallinnast välja mahalaskmisele. Absoluutses enamuses surid Nõukogude inimesed mehiselt. Armu palumata. 41. aasta lõpus hakkasid esimesse, vandus. Millesse saabuma Austriast, Tšehhoslovakkiast, Prantsusmaalt ja Saksamaalt vange, naised, mehed ja lapsed, kes kõige erandid. Tulp poliitilise politsei korraldusel saadeti partiide kaupa mahalaskmise igas partiis 30 40 inimest. Kõige raskem, mis oli vaadata ja tunda ühel naisel, kui seal olid need väikesed lapsed, 10 12 aas, seal olid ka ka nooremad, kes olid meie kõrval kongis olid. Ja, ja need vaesekesed olid ka söömata seal ja kunagi ma sain ühega, sain kokku ühe lapsega, küsisin, et miks sa siin oled, ta ütles, et tädi, ma leidsin padrunid ja mind võeti kinni ja eriti masendav oli just see, kui meil patareis sõrmati poodi neli vangi ülesse. Et need vangid muidugi teised kaasvangid, hoid, kõik pandud rivistatud ülesse patarei hoovi peale ja need lapsed need olid siis pandud kõige et need peaksid seda tseremooniat saama, mis nendest lossist on hiljem saanud, neid lapsi enam ei ole. Need on maha lastud nimekirjast. Ja toimik jutustab edasi. Gerhardt isub, tunnistab. Kolmeaastase teenistuse jooksul vanglas valmistati minu juhtimisel ette ning saadeti hukkamisel umbes 1500 vahialust. Eritimukas Karl tagasaar 1941. aastal, kui pandi toime massilisi mahalaskmisi, tegid masinad mitu otsa öö jooksul. Talvel ütles mulle üks eritoimkonna mees, kes tuli uusi surmamõistetuid viima, et mõned surmamõistetud külmusid surnuks veel enne, kui nad hukkamispaigale jõudsid. Sest vaatamata käredale pakasele toodi nad mahalaskmisele täiesti alasti. Ja mõni lehekülg edasi. Valvurite juttude järgi võis arvata, et vahialused viidi mööda Narva maanteed 25 kilomeetrit linnast välja mere äärde, Kaberneemele, Kalevi-Liivale. Ja nii veerusid, puldan, kate kaob. Kaleviliivast sai rahvusvaheline surmalaager. Ligi 2500, mitte milleski süüdi olevat inimest Tallinna vanglas number üks imikust hallipäise raugani. Tervete perekondade kaupa mõrvati metsikult inimene kaotanud statistide poolt kaleviliivaküngaste vahel. Siia lisanduvad reželunid tuhandetes süüt tuultega, keda toodi Tšehhoslovakkiast Saksamaalt ja mujalt otse Raasiku jaama, et sealt vahepeatusteta toimetada niiskesse liiva Kalevi-Liiva kanarbiku. Kas nüüd meenub teile Ain Mere, füürer Soodla Oskar Angelus, Jalmar mäe Ervin Viks, Evald Mikson ja teie truudele lam timukatest aatekaaslastele püstoli suudesse vaatavad 1000 tehastavat silmad. Meenuvad ehk Brassingud ja vägistamised. Ja ka need saadud 100 Margalised erry tellimuste täitmise eest. Vahest ehk tunnete veel rõõmu teie taskutes kõlisevatest kuldhammastest. Vahest elate veel vanast kapitalist? Ei. Me ei lase teil elada rahulikult, rahvad jälitavad teid aegagi. Peida teie tegusid ajalugu, inimsooroimarid. Kselt mühavat männid kaleviliiva kanardikuga kaetud liivaluidete. Süüdistavad Kalevi liivakünkad.