Sõnaline kultuurisaade iga neljapäeva hilisõhtul. Algavas pooltunnis kuulete arhivaar Alo Põldmäe avastusi teatri- ja muusikamuuseumist. Tere olen Alo Põldmäe tänases arhivaar selt avastustest Mõttes avas legendaarne eesti estraaditäht Vladimir Sappoosnen oma mänguga. Aitäh ja kuuldud pala oli Eugen Kapi pioneeride marss klaveri süüdist Tallinna pildid. Pala nende tarvis seadnud Vladimir Sappoosnen ja salvestus on tehtud 85. aastal vahetult enne Vladimir Sappoosneni kaheksakümnendat juubelit. Tänase vaata tegemise põhjuseks oli aga Eesti tõepoolest ühe legendaarse estraaditähe Vladimir Sappozneni arhiivmaterjalide saabumine teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonda mille andis muuseumile maestro poeg Alexa poosnenud. Kasutan praegu juhust ja ütlen Alexa poolsinile. Muuseumi poolt suure tänu. Muuseumisse saabunud materjalide hulka kuuluvad eelkõige Sapposhini ehk Rooba nagu ta kunstnikunimi oli niisiis Rooba mahukasse repertuaari kuulunud noodid. Neid on tõesti palju ja nad on väga huvitavad noodid. Nende läbitöötamine võtab hulka aega ja kui see töö valmis saab, siis võib-olla saab küllaltki huvitav üle vaata et millist muusikat üldse mängiti alates selle sajandi algusest kuni 80.-te aastateni välja. Mitte ainult Eesti meelelahutusasutustes, vaid ka Euroopa ja Ameerika erinevates lokaalides, restoranides, varieteeteedes, sirkustes ja nii edasi. Ja nii nagu lühidalt võiks öelda. Vladimir Sapposhini elulugu on üks suur etapp. Muusika ajalugu ja just sellise muusika ajalugu, mis meile ei ole sugugi alati kättesaadav olnud nootide näol. Ja nüüd veel eraldi läbitöötamist nõuab ka Vladimir Sapposhini käes olnud muud trükitud noodid trükitud raamatut tema lemmikinstrumendist viiulist. Muide, Vladimir Sapposhini armastas väga viiulit ja tema käest on läbi käinud tohutu hulk raamatuid küll kingituste näol, viiuli ajaloost, üldse keelpillide ajal ost, mitmete instrumentide saamisloost ja nii edasi. Nende materjalide hulgas on veel mitmeid muusikainstrumente milledel. Loba ise mängis teatavasti vaba on ju multiinstrumentalist olnud ja suurimitaator. Muuseumile saabunud. Pillide hulgas on mitu kontsert, Tiinat, Riinid, suupillid ja veel mitmed muud pillid. Omaette väärtuseks on veel pooba, fotode kogu. Praegu saabusid muuseumisse sellised fotod nagu vene suure laulja pühendusega pilt Voobale ja tema õele madjale teatavasti vaba esines koos õega kahekümnendatel aastatel üle terve Euroopa ja üle Ameerika Ühendriikide ja Shaljapiniga oli võimalus mitmeid kordi koos esineda siit ka sisse pühendusega. Foto siis üks foto on pärit Taavi Toistrahhilt pühendusega poobale siis mitu pilti pärineb Boba viiuliõpetajalt Moskva päevilt kahekümnendatel aastatel. Tema õpetajaks oli teatavasti kuulus vene pedagoog, viiuldaja Konstantin Mazdras. Üks pühendus kiri pärineb vene džässimuusika korružeelt Leonitud Yossavilt. Muide Leonid Utyossovi esinemist on Vladimir Sapposhini ka mitmeid kordi oma kontsertidel imiteerinud. Praegu kuulamegi ühte pala, kus on koos isegi kolm imitatsiooni klaveri saatel ja siin Vladimir Sapposhini imiteerib Artur Rinne laulu siis Leonitut, jossa vitt ja lõpuks Louis Armstrongimängu ja samuti ka laulu. Vladimir Sappornit iseloomustada polegi nii lihtne küll aga sobib tema puhul kasutada selliseid sõnu nagu uunikum või ime. Võib julgelt öelda, et Toobal, taoline kunstnik oli unikaalne, sest ta säilitas 85 aasta jooksul oma mitmekülgse lavalise vormi ja, ja erakordselt loomingulist teed. Puurida on kellelgi võimalik tulevikus ja loodame, et see saab kunagi tehtud ja siis saame määratleda selle suure kunstniku tähenduse Eesti muusika jaoks ja üldse muusika jaoks laiemas mõttes. Sapposhini esinemiste žanriline rikkus oli esmapilgul uskumatult flai. Ta alustas juba vastaselt esinemist tsirkuse klouninina koos isa ja emaga. Muide, isa olid mõlemad tegevad tsirkuseartistina ja muusikahuvi on Toobal pärit just sellest ajast. Ja enne, kui hakkame rääkima veidi pikemalt pooba kunstnikuteest 20. aastal ja veidi hiljem siis kuulame ära Palazzon, Carlandi heas tujus ja siin vaba esineb kontsert suupillil klaverisaatega. Esimeseks pilliks, millega pooba lapsepõlves kokku puutus, oli sülofon. Sellel ta õppis ise mängima ja veidi aega hiljem lisandus sellele viiul. Mõlemaid pille hakkas ta mängima just kuulmise järgi ja noote veel tundmata. Ta soosis väga poisi muusikaliste võimete väljaarendamist ja viiulimängus juhendasid poobat, tsirkuse orkastrandid. Kuid süsteem praktilist õppimist oli raske korraldada, sest teatavasti tsirkus reisib palju ringi ja alalist õpetajat oli raske pidada vaid seal linnas, kus peatuti pikemalt, said ja tema õde Nadja kooli minna. Enamasti aga võeti kooli programm läbi eraõpetajate abiga. Esimest korda sai pooba minna muusikakooli alles keskkond gaasia linnas Ferganaas siis, kui ta oli üheteistaastane. Ksülofoni kaladest kuulaksime praegu Vladimir Sapposhini enda loodud Piccilofonile ja seda saadab instrumentaalansambel Emil Laansoo juhatusel. Salvestus on tehtud 1965. aastal. 20.-te aastate alguses said Sapposhini tööd Moskva tsirkuses. Seal jätkusid Bova õpingud juba konservat tooriumis kuulsa pedagoogi Konstantin Mazdrase juures. Seekord vaid viiuli alal. Õpingud olid väga edukad, poobast sai hea viili kunstnik. Siiski jäi ta põhi lisaks esinemine meelelahutusžanris. Kuid klassikaline muusika jäi Sapposhini, mil samuti väga lähedaseks. Ja Ta armastas kuni kõrge vanaduseni kuulata klassiliseks klassikalist muusikat ja seda ka küllalt sageli mängida nii varieteedes kui kontsertprogrammides. 1009-ga. Teisel aastal tuli pooba Eestisse ja asus tööle omaaegse nooblima restorani Grand Marina meelelahutusprogrammis. Siis aga tuli minek laiama maailma. See käik üle terve Euroopa üle Ameerika andis tohutult kogemusi kogu eluks. Tooba käis oma õe Nadjaga Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides, Hollandis, Lätis ja väga-väga paljudes kohtades veel. Ta esines sellistest tuntud kohtades nagu Pariis, New York, Königsberg, viin ja esinemiskohtadeks enamasti kaalid, varieteed, restoranid, klubid ja üldse sellised paigad, mis rohkem seotud meelelahutusprogrammidega. Selline suur reisimine kestis koguni 1940. aastani. Eriti Saksamaal oli pooba esinemine väga hinnatud, seal nimetati teda sageli taosenud kintsleriks või mis võiks tõlkida tuhandenäoline kunstnik. Sellega On rõhutatud eriti tema meisterlikkust paljudel pillidel ja mitmetes žanrites. Bova põhirepertuaari moodustasid virtuoosse viiuli samuti ksülofoni palad, aga ka muusikariistade ja tuntud lauljate ning loodushäälte imitatsioonid. Samuti muusik ka, mille ta ise lõi. Sageli oli repertuaarist puudus ja Bobo võttis kätte, tegi ise lood valmis. Ta esines ka lauljana ning stepptantsijana sellest momendist me oleme ilmselt kõik vähem kuulnud. Vähem teame ka seda. Boba oli neljakümnendail aastail Tallinna Landes sender Jõgeval tantsuansambli juht ja pärast sõda riikliku filharmoonia džässiorkestri juht. Niisiis olulise osa elust 1922 kuni 40 oli pooba sõna otseses mõttes ratastel ja reisis tervest maailmas kui ta, et sai ta tulla ka aega et külastada kodu. Ja niiviisi juhtus, et 1936. aastal sai koguni täide viidud ammune unistus ja lõpetatud Tallinna konservat toorium viiuli alal. Tema pedagoogikas olid tunnustatud viiuliprofessor Johannes Paulson. Samuti nähti poobat aeg-ajalt Tartus, kus ta mängis Vanemuise suveorkestris ja mõnikord ka ise juhatas seda. Nüüd siis veidi imiteerimisest sellest alast, kus poobale võrdset on raske leida siiamaani. Nüüd ma tsiteerin ühte Vladimir Sapposhini enda jutustust, mille ta andis Eestile. Nad ei ole kunagi aastaid tagasi. Ja see jutustus kõlab niiviisi. Lapsepõlves teate küll, kuidas lapsed on, kui nad mängivad, teevad kõiksuguseid hääli, kes imiteerib kuulipildujat, kes lennukit. Mul oli niimoodi, et hakkasin imiteerima instrumente. Muusikariistu, ma olen sündinud tsirkuses hakkasin esinema, sest minu isa ja ema olid tsirkuseartistid. Siis, kui olid etendused, istusin publiku vahel orkestri ligidal ja hakkasingi imiteerima neid. Võtsin pulga kätte otsekui pilli. Siis kujutasin ette, et mängin koos orkestriga. Eks lapsed ikka mängivad mänguasjadega ja mina mängisin sõduritega. Mul oli terve orkester. Kujutasin ette, et olen nende dirigent. Ja siis imiteerisin valssi marsse, palkasid. Kõike, mida sel ajal moes oli. Juba palju aastaid hiljem hakkasin esinema kabaree ees. Tees välismaal ja kui Ameerikas käisin, kuulsin, kuidas džässorkester mängis. Istusin kulisside taga, hakkasin proovima, kuidas teha trombooni, kui trompeti või saksofoni häält. Saatsin iseennast natuke klaveril ja kujutasin jälle ette, et mul on džässorkester. Improviseerin, nii nagu oleksin nendele pillidele arranžeerinud lauset jazzi jaoks. Ühel angašmendil, kui käisin Königsbergis, pidin seal kuu aega esinema. Esimesed kaks nädalat läksid nii, nagu oli alati läinud. Mängisin viiulit ja ksülofoni, mängisin koos oma laadijaga. Siis ühel õhtul tulin varietees, mina nägin. Kulisside taga seisab klaver, hakkasin ennast klaveril saatma, imiteerima, kui lõpetasin, kuulsin järsku selja tagant aplausi. Seal olid tulnud orkestrantide kolleegid. Need ütlesid, et sa oskad nii hästi imiteerida. Miks sa ometi seda lavale ei tee? Aga kui ühel õhtul oligi nii, saalis oli rahvast vähem ja mul oli palju julgust, mõtlesin natuke õige proovida. Et näeb, kuidas rahvas selle vastu võtab. Paljud kolleegid olid teistest variantidest tulnud kohale. Hakkasin imiteerima. Selle oli suur menudirektor, tuli ja ütles, et niisuguste imitatsioonidega välja tulla. Tänane ja on küllalt olnud spetsiaal. Valdavalt on gaseeritud imitaatoreid, kuid need pole olnud nii head. Saingi niiviisi palju komplimente. Ei, eks hakkasin siis mõtlema, kuidas seda edasi teha. Oli klaver, orkestrist tuli, kontrabass ja trumm mängis ka nii ma hakkasingi sellega peale. Imitatsiooniga näitlejana pakkusin kuulata pala nimega Saaremaa. Siin mängib Vladimir Sapposhini mitmeid Pille õieti imiteerib mitmeid pille. Seda saadab ansambel Emil Laansoo juhatusel ja see salvestus on tehtud 1965. Tänase kohtumise unikaalse pillimehe Vladimir Sapporniga lõpetame ühe palaga, mille nimi on Viljandi paadimees. Siin maestro imiteerib mitmeid pille, teda odavad mitmed pillid. Osaline instrumentaalansambel Enn Vaino juhatusel ja see salvestus on pärit Vladimir Sapposhini 70. sünnipäevakontserdilt, mis toimus varietees Viru ja oli koobas show Viru varieteeprogrammiks. Osa salvestus pärineb 76.-st aastast. Ütlen teile praegu head aega kohtumisteni järgmistes saadetes.