Kallid kuulajad kindlasti paljudel teist on tekkinud ühe või teise kirjaniku loominguga tutvudes küsimus mida see kirjanik ise armastab lugeda. Missugused on tema tähelepanekud ja arvamused kirjandusest. Tänase saatega Me alustamegi saate seeriat, milles kirjanikud jutustavad teostest, mida nad viimasel ajal on lugenud, mis nende tähelepanu on köitnud ja mispärast köitnud. Palume sellest kõigepealt jutustada Muia Veetammed. See pole kerge, sest möödunud aasta jooksul ilmus neil küllaltki palju raamatuid ja küllaltki palju ka neid, mis meeldisid eriti, kui sõna meeldisid, all mõista, erutasid olid huvitavad, probleeme tekitavad sügavalt, mällu jäävad. Näiteks meeldis mulle ajalehtede ja ajakirjade kirjastuse poolt välja antav sari Loomingu Raamatukogu peaaegu tervenisti. Selles sarjas aga on 52 üksikraamatut väga mitme maa väga mitmelt autorilt ja väga eripalgelised autorilt. Milline neist rohkem meeldis? Kas oli sakslase Wolfgang Porheldi ukse tagatsehhi askenasi, laste tüüdid, taanlase Päär, sallemmuusin, vanemate patud, ameeriklased Jon õue, haara perekondlik koosviibimine, Nõukogude novellivalimik, just nagu põgus nägemus või meie oma Uno lahe selle suvevärsid. Seda on tagantjärele raske endalegi selgeks teha. Kõik meeldisid kõige rohkem, eriti värskelt ilmununa. Esmakordselt loetuna kogu sari meeldis. Ja mitte ainult möödunudaastane, vaid ka kahe eelnenud aasta sarjad. Mispärast nad siis meeldisid? Kõigepealt seepärast, et need sarjad on koostatud lugejas, püsivat huviäratavalt, teda paeluvalt kasvatavalt ja väga hea ning asjatundliku, kirjandusliku maitsega. Teiseks seepärast, et nad tutvustavad meid kõige operatiivsemalt nii nõukogude kirjanduse kui ka kogu maailma progressiivse kirjanduse uusima ning parimaga. Kolmandaks, et nende sarjade kaudu jõuavad ka meie oma vabariigi autorite teosed lugeja kätte tegelikult kahe-kolmenädalase vahemaaga, nagu kogesime Uno lahe luuletuskogu selle suvevärsid ja veel mõne teise autori puhul selle kõige pärast neeldisidki. Kuid mulle meeldis ka terve rida teisi väljaandeid. Eesti riikliku kirjastuse väljaandeid. Möödunud aasta oli meil rikas algupäraste romaanide poolest osa neist pärinedes romaanivõistlusel Ta oli enam-vähem uutelt autoritelt, näiteks Veera saarelt, Leometsarilt Luise Vaherilt osa aga juba üldtuntud meistritelt Aadu Hindid. Hans leeberehtilt. Nende kõikide teostes oli omajagu meeldivat. Kus eriti meeldis mulle maine valikult Ants leeberect mis siis sellepärast, et ta käsitleb oma romaanis laserite paleed meie kirjanduses seni veel täiesti puudutamatute Peterburi eestlaste elu ja ajavahemikul, mis oli kõige intensiivsem aega sajandi algusaastaist kuni oktoobrirevolutsioonini ja kodusõjani. Peaaegu kõik meie vanema põlvkonna kultuuritegelased on õppinud ja elanud tolleaegses Peterburis ja mitte ainult kultuuritegelased, ka töölised, ärksamad, rahutu loomulisemad, töölised, käsitöölised, koduõpetajat, majateenijat, paljud-paljud, teised, kes moodustasid seal võrdlemisi arvuka omavahel suhtlema, kulooni. Kuna Ants leebelt käsitab selle koloonia elu nii tema kokkukuuluvuse kui ka sisemiste vastuoludega oma romaanis küllaltki läbituntult ning õiget koloriidi tabavalt siis omaka teos juba kultuuriajaloo seisukohalt väärtuse, rääkimata kunstilisest väärtusest, milles ta selle teosega ületab vähemalt minu arvates kõik oma eelmised. Tõlkeromaanidest, milliseid meil ilmus nii suurte sõnameistrite sarjas kui ka üksikväljaannetena, meeldis mulle kõige rohkem kaasaegse Ameerika kirjaniku mütsil unissoni romaan elu täis äikest. Ja kui küsida jällegi ankeediliselt, miks ja vastata samuti ankeediliselt siis sellepärast, et see romaan on minu meelest kõige kaasaegsem kõige aktuaalsem raamat, mida ma viimasel ajal olen lugenud. Ja meeldib eriti sellepärast, et Ulsoni romaani kaasaegsus tugine lihtsustatud arusaamisele kaasajast see tähendab selle mõnele ainult jooksul momendil olulisele, Lukaalsele üksik nähtele, vaid kogu ajastu olulisimale. Meie ajastu olulisimaks nähteks on teaduste eelkõige keemia ja füüsika tuumafüüsika tormiline arenemine, tuumaenergia vabastamine, A no see on jõud, mis määrab meie tänase veel rohkem homse näojõud. Millist inimkond veel kunagi varem ei ole omanud hoob, mis paneb meie elu ringlema uues me ei teagi veel, täiesti millises tempos ja rütmis seda pööraselt põnevat teemat, tuumaenergia vabastamise teemat käsitlebki seal Ulsson oma romaanis elu täis äikest. Romaani põhiprobleemiks on küsimus, kes saab selle jõu Bereniks, kes haarab selle hoova oma kätte, kes hakkab seda juhtima ja mis suunas juhtima väärtuste loomiseks või hävitamiseks. Kas saab selleks erakapital, kamp, saagiahned, ärimehi või ühiskond, kas hakatakse seda kasutama Rauks kui sõjaks? Otsest vastust neile küsimusele Ulsson oma romaanis ei anna. Kuid ta lõpetab selle veendumusele jõudmisega, et on tarvis võidelda järjekindlate jõude, säästmata, võidelda selle eest, et tuumaenergia peremeesteks saaksid need, kes kasutavad teda progressiks, loovaks, tööks Ranks. Kuna autor on ise teadlane ise tuumafüüsik, siis käsitab ta oma teemat väga oskuslikult, professionaalselt, kuid ometi nii et ka tavaline lugeja, mitte füüsik suudab temaga sammu pidada ja talle järgneda ka laboratooriumites ja otsestele katsetele ilma oma teadmiste puudulikkuse pärast piinlikkust tundmata. Kunstiliselt on romaan RE dünaamiline, jättis psühholoogilised, sügav ja lugejat kaasa elama ning kaasa mõtlema pani. Tegemist on kõik hästi individualiseerunud, nende karakterid kujundatud nüansirikkalt ja peenelt, kuid sealjuures ka jõulise teravalt eriti peategelane Eerik koori tuumafüüsik. Viimane on minu arvates üks huvitavamaid positiivseid kangelasi füüsik kutsumuse kesitle 20 aastase ülikooli lõpetanuna. Vanale professoril küsib, miks ta tahab füüsikuks saada. Ma ei tea, mul pole kunagi pähe tulnud millestki muust mõelda. Aga mis siis peale füüsika veel on? Kuid ka teised karakterid on huvitavad ja kauaks meelde jäävad isegi niisugused kõrvaltegelased nagu näiteks koorini naise Savina vanimad, kes esinevad romaanis ainult episoodiliselt. Seal ei näi see, kelle osa romaani üldtegevuses on väliselt küllaltki tagasihoidlik, on ta koorini naini koduperenaine, kes mehe kutse töökohtades, et kuidagi ei tegele on antud sellise elluse peenuse ja puhtusega, nagu seda harva esineb. Ja nii kujuneb just see tuumafüüsikaga otseselt mitte tegelev kuju pea probleemi vaekausil mõõtühikuks, mis kallutab selle õigele poolele olles oma suure ja puhta hingejõuga, koori lille otsekui südametunnistuseks. Üldse on armastus ja ka intiimelu selles romaanis antud väga puhtalt. Ja see on minu arvates veel üksta voorusi. Missugused raamatud on huvitanud Villem Grossi? Viimasel ajal loetud raamatutest on eriti tugeva mulje jätnud Aragoni vaikne nädal ja remarki võidukaar. Viimati nimetatud raamat kuulub niisuguste hulka, mida ei saa käest ära panna, enne, kui on lõpuni. Loeb. Vaikne nädal kujutab endast lausa merehoovus kaasa väsitab ja nii, et vahepeal peab natuke puhkama, midagi muud lugema. Mõlemad raamatut hämmastavad oma kunstijõuga ajajärku ja tegelastesse sisseelamisevõimega. Remarkil oli kindlasti lihtsam sisse elada. Sestap seerus isiklike kogemuste hulgale. Fašistliku diktatuuri eest põgenenud saksa kirurgi ja autori enda elu käigus on palju ühist. Hoopis ise. Laadsem on Aragoni aine ja lähenemisviis suurele probleemile. Raaminud oma monumentaalromaani tegevuse rangelt ühe nädalaga. Napoleoni jõudmisega Elba saarelt Pariisi ja Lui Kaheksateistkümnenda vägede põgenemisega üle piiri lahkab autor kaasaja üht sõlmküsimust, rahvas, rahvustruudus ja reetmine. Ajalooliste tegelaste rohkearvulistest galeriist on esiplaanile asetatud Teodor Rico nõtke juurdlev kunstniku kuju. See kuningavägede ohvitser vihmas ja poris põgenevad kuninglikku perekonda. Saates elab läbi selle ainulaadse vaikse nädala poliitilise palaviku kõrgeima kriisiastmeni. Sündmus ajaloos, mis omaette võetuna kujutas vaid episoodi saab Aragoni sule all erilise tähenduse. Kõik tema tegelased on asetatud saatusliku valiku ette. Varasematest sündmustest tehtud sammude ümberhindamise vajaduse ette. Tajume Prantsusmaad veerand sajandit pärast suurt revolutsiooni pärast Napoleoni sõdade võidujoovastust petetuna vastastikust süüdistavana kuninga poolt välismaale maha müüduna Napoleoni Milita ristlike plaanide poolt uude ohtu asetatuna. Kui romaani tegelased on enamuses ajaloolised isikud ning seetõttu hargneb nähtav konflikt realistide ja punab artistide vahel siis samal ajal ei ole Aragoni jätnud kujutamata tolleaegset prantsuse ühiskonda tervikuna. Rahva elu, tema lootused ja tahe peegeldub romaani lehekülgedelt niivõrd tugevasti, et ei jää mingit küsitavus probleemi lahenduses. Küsimus pole selles, millisele lipule kas valgele või kolme värvilisele oli sõdur andnud vande vaid selles, mida konkreetselt ühe või teise lipu all oli hakatud korda saatma. Truudusevanne lipule ja rahva eesrindlike ideede mõistmine. Need on klassiühiskonnas hoopis iselaadsed asjad. Mitte asjata ei lase ära koonuma peategelasel keerulises situatsioonis Pealt kuulatav vandenõu laste salakoosolekut. Mitte asjata ei kujune see värvikas metsast, see määravaks momendiks peategelase hingeelu ja mõttemaailma muutumisel. Nii suure ja rikka teose pealiskaudne analüüs viiks paratamatult väga pikale mõtteid meda, romaan tekitab, annaks kaua aega üles märkida. Tahaksin ainult peatuda veel ühel küsimusel. Kriitika on üksmeelselt nimetanud romaani Novaatorlikuks tõepoolest ara koon on selles teoses väga omapäraselt rakendanud kolme aega. Ühelt poolt tegevuse range piiramine ühe nädala raamiga ning teiselt poolt laiad haarded minevikku ja tulevikku. Tagasivaade on iga romaani juures tavaliseks peetud kompositsiooni võtte publitsistlikku hüpet, tulevikku on aga uudne vormi element niivõrd uudne ja parane antud romaanis. Et kui mõni teine kirjanik tahaks oma teoses kasutada sama võtet, siis võib kindel olla, teda hakatakse süüdistama Aragoni matkimises ja õigusega. Sest on võtteid, mida kasutatakse sajandist sajandisse ja keegi ei hakka otsima võte. Leiutajad aga on võtteid, mida võib kasutada ainult leiutaja ise ja sedagi ainult siis, kui sisu niisugust vormi paisutus nõuab. Aragoni autori vaatab tulevikku vaikses nädalas on tingitud sisust. Tema tegelased on kõik vaadeldava ajajärgu inimesed. Nad ei saanud mõelda mõtteid, mida sel ajal polnud võimalik mõelda. Ei saanud tegutseda teisiti, kui nad tegutsesid. Autor aga kirjutab nendest ligi poolteist sajandit hiljem. Tema käsutuses on vahepealse evolutsioonisõdade ja murrangute rohked kogemused. Temperamentsed publitsistina ei kasutanud oma mõtteid mitte ees või järelsõnas vait astus ise parajates kohtades romaani lehekülgedele. Et tõmmata julgeid paralleele mineviku ja kaasaja vahele. Pärast niisuguse teose läbilugemist püüad ette kujutada töö mahtu, mis eelnes kirjutamisele, eruditsiooni, milleta poleks mõeldav see peensuste hulk teoses mälu ja konstrueerimisvõimet, mis on iga polüfoonilise teose eeltingimuseks ning ikkagi jääb veel midagi üle. Küllap on see kõigi nimetatud võimete tihe kokkulangevus ehk teiste sõnadega erakordne talent. Lõpuks jutustab viimasel ajal loetud raamatutest Minni nurme. Loen huviga Loomingu raamatukogu väljaandeid. Kuna kõikidest muljetest ei saa siin pikalt pajatada, peatun paaril mullusel väljaandel ja need oleksid Wolfgang Porfesti ukse taga ja Lenini preemia saamiseks esitatud singis Aid maatorit, Samilia. Ukse taga on teos, mis ei saa küll jätta ühtki lugejat vapustamata, mõjutamata noore, 25 aastaselt surnud Lääne-Saksa autori sõna on nii subjektiivne nagu kisendaks tõesti paberilt vastu jäägitult välja valatud südameveri. Bachelet kujutab elu moodsate pintslitõmmetega. Ometi ei mõju tema uudne sümbolistlik Ekspressionistlik laad. Formalistlikuna sisu dikteerib siin vormi, mitte vastupidi. Sisule suunatud pearõhk tasakaalustab stiililiselt hüperbolid. Kas ma suudaksin jutustada näidendit ukse taga? See on sama vähe jutustatav nagu sügav vahenditu tunde luuletus. See on film sellest, kuidas üks mees sõjas tagasi tuleb. Üks paljude hulgast, kes koju tulevad ja siiski enam koju ei tule, sest neil ei ole enam mingit kodu. See on reedetud ja hukutatud saksa noorsoomasendav tragöödia. Beckman sõjatulest ja Siberist tagasi tulnud nooruk ei leia muudkui rusud. Ta naine on leidnud enesele teise, kellele ta on andnud tema riided ja aseme. Ta vanemad, annen, gaasiga mürgitanud ja nende korteris elutsevad uued üürnikud, kes ei kahetse taga vanakesi, vaid kaotsi läinud gaasi. Ta kohtub tütarlapsega, kelle ühe jalaga mehe riideid ja aset südametunnistus vastu võtta ei luba. Tal ei ole kusagil peavarjunäljas ja räbalais painavad teda viirastused. Kuna ta kunagi on olnud allohvitser, muserdab teda vastutus, kahetsus ja süütunne tema juhtimisel surma saanud luuresalga pärast. Teades, et vastutus ei lasu niivõrd tema kui kõrgemate ülemuste õlgadel, otsib Beckman üles perekonnaga külluses ja mugavuses elava oobersti epanjastada kohutavat tõtt, sest kuskil tuleb meil ju ometi vastust anda. Surnud ei vasta, aga inimesed küsivad. Ta manab kui unenäo esile inimluudest ksülofoni, jubedat surmaviisi mängiva kindrali. Ja ta ütleb. Siis tõusevad nad ühishaudadest pehkinud sidemetes ja veristes mundrites. Kohutav otsatult. Suur surnute meri tõuseb üle hauakallaste ja veereb nagu viletsuse pundar võimsalt ja veriselt üle maailma. Sellel traagika haripunktil vastab Ooberst oma tuimas täissöönud juhmuses et Beckman peaks nende hirmujuttudega tsirkuse lavale minema, kus inimesed võiksid tema kulul end lõhki naerda. Beekmanni ees jäävad suletuks kõik uksed. Talle on avatud ainult üks uks ja see on surma oma. Ta küsib endalt, milleks elada, kas selleks, et jälle tappa või ise tapetav olla ja ta leiab, et keda tema põlvkonda on reedetud kohutavalt reedetud. Kui me olime veel üsna väikesed, siis tegid nad sõja ja kui me olime suuremad, siis jutustasid nad sõjast vaimustusega. Ikka olid nad vaimustuses. Ja kui me olime vees suuremad, siis mõtlesid nad välja sõjaga meie jaoks. Ja siis saatsid nad meid sinna ja nad olid vaimustuses ja keegi ei ütelnud meile, kuhu me läheme. Ukse taga on karjatus surmani vaevatud noore inimese suust kelle elu jääb elamata, kes on Saksamaad valitseva pimedusega löödud sugupõlve kohutava eksituse ohver. Üks sadadest tuhandetest ohvritest Peale näidendi sisaldab kogu veel lühipalu jutustuse mööda pikka pikka teed mis on Porfehti suure ande teiseks omapäraseks näiteks. Mulle isiklikult jätab neist siiski just näidend ukse taga kõige sügavama põletavama mulje. Teose on tõlkinud August Sang suure ilmikusega. Kirgiisia noore kirjanikud singis i Maatovi jutustus on kirjutatud mina vormis. Samiliad, keda te suures patriarhaalsus perekonnas kutsub venna naiseks, kirjeldab ta tragi jõuküllase iga tööga toimetuleva noore naisena. Ma ei kahelnud sugugi, et sa milja saab kahe hobusevankriga hakkama hobuseid. Ta tundis olijuzza milja, hobusekarjuse tütar Bacayyri mägi hailist. Meie sa tükk oli samuti hobuse, karjus kord kevadistel ratsavõistlustel juhtus nii, et ta ei jõudnud nagu sa, millest ette. Kes seda teab. Kas see oli tõsi või mitte, kuid räägiti, et pärast seda oli solvunud tükk tüdruku ära röövinud. Sõja ajal meesterindel olles sa Milie töötab südikalt ja austab perekonna vanu traditsioone, hoone, kuid talle on võõras orjameelsust. Ta on loomult iseseisev, alistumatu. Ühel päeval ilmub külasse haiglast tulnud rindemees Tanjar, kelle saatus on olnud vaevarikas. Autor jutustab. Selgus, et Anier on meie iili põline elanik. Räägiti, et ta oli lapsepõlves orvuks jäänud kolm aastat peredes ringi käinud ja siis kasahhide juurde Sakmaki steppi läinud. Emapoolsed sugulased olid tal kasahhid. Lähemaid sugulasi, kes poisikese oleksid omaks võtnud, tal ei olnud ja nii ta unustatigi. Kui tädi Harrilt küsiti, kuidas ta elas pärast kodunt lahkumist vastas ta põiklevalt. Aga võis oletada, et ta oma elus on rohkesti viletsus, päevinäinud ja orvu saatust rängalt tundma õppinud. Elu kihutestatanniarry mööda mitmeid maid nagu veere põõsakest. Pikemat aega karjatas ta lambaid Sakmaki soolakuid ja kui kasvas suuremaks, kaevas kõrbes kanaleid, töötas uutes puuvilla sovhoosidest. Siis satustataškendi lähedale ankreenid kaevandustesse ning sealt juba sõjaväkke. Kuna külas on töökätest suur puudus, määrab kolhoosi brigadir saamilia, Tani ärijutustuse autori vilja voori. Igal varahommikul sõidavad nad hobustega mööda pikka stepiteed Jaama. Päevas jõuavad nad teha vaid üheotsa. Töö on raske, päike kõrvetas halastamatult ning jaamas oli suur tunglemine ei pääsenud läbigi. Koguarvust olid tulnud viljakoormad. Need olid siia kokku ajanud poisikesed ja sõduri naised mustaks põlenud nägude ja pleekinud riietega. Kord kahekesi naeru tujulise Samiliaga veeretavad nad Tani ärivankrile seitsme puudesse viljakoti. Dani järv vastab sellega nende pilkele, et tassib jaamas meeleheitliku jõupingutusega ja haiget jalga lohistades koti kohale. Sellest alates muutub pilkehimulise sa müüa üleolev suhtumine Tanjarry vastu. Ta hakkab armastama seda üksildast, kodutut, palju kannatanud inimest. Imeilusasti kirjeldab haid Maatov pöid laias stepis mille paneb nüüd helisema Tani ärilaul. Kunagi varem ega hiljem pole ma sellist laulu kuulnud see sarnanenud ei kirgiisi ega kasahhi viisidega kuid temas oli nii ühte kui ka teist. Danieri laul ühendas kahe vennasrahva kõige kaunimad viisid ja põimis neist ühe ainsa kordumatu meloodia. See oli mägede ja steppide laul. Känieri laul avas rõõmude ja murede maailma. Nii võis oma maad armastada ainult see, kes on pikkade aastate vältel kogu südamest tema järele igatsenud. Kes on kannatuste läbi teda armastama õppinud. Samilia jätab maha jõuka perekonna ja sõjast tagasi tulnud mehe oma isanda põgenedes iilist koos kodutu Danny Harryga. Maatov kirjutab sina muud saamilia Läksid tagasi vaatamata ära mööda laia stepi. Võib-olla sa oled väsinud, kaotanud usu endasse toetusi, stanieri õlale, las ta laulab sulle oma laulu armastusest maast ja elust. Samiliat lugedes. Tahes-tahtmata meenub mulle aeg, mil ma elasin Kirgiisia naabruses. Kasahstanis. Meenub, kuidas umbes aastaks peatuma Aareli mere äärt Aralskisse väikesesse rannakülla Pukunny. Mäletan, kui raske oli mul koduneda sealsete liiva lagendikudega ja mõista sealseid mulle võõraste eluviisidega ja harjumustega inimesi. Kui ma siis oleksin lugenud raamatut nagu Samilia Poleks, mul sealsed noorikud vist mitte nii kaugetena tundunud, oleksin nende mõistetuslikkuse lahendanud. Kui ma Pukunnis kasahhi lastesõimes kasvatajaks olin, siis sööd mulle nende pigimustad, säravad silmad armsaks ja omaseks. Ka koheldi mind kogu uunis suure sõbralikkuse ja lahkusega. Igaski Pitkas pakuti alati vastutulelikud kanget teed, mida joodi savipõrandal mattidel istudes. Aga mind hämmastas alati kasahhi naiste kummaline ümmardaja seisund nende kodus küll väärikana, kuid siiski maha surutuna orjalikuna teenisid nad vaikides oma meest ja pered või siis külalist. Ometi käisid need naised usinasti iga päev tööl, sadamas kalu soolamas. Mees ei olnud nende toitja. Samiliat lugedes mõtlen neist pisikestest prisketest tõmmudest, tüdruku tirtsudest, kes tol ajal mu käest sõimes kuldkollast hirsiputru sõid. Et küllap nendest on jõudnud sirguda saamilia taolised toredad igandite kammitsais purustavad julgesti ellu astuvad neiud.