Unustamatuid kordi nende helide kõlades rutanud lavale Carlats Tšaikovski Padaemand, tema Hermanni. Kõik teisiti. Estonia ümber voogab inimmerisaalis rõdudel ollakse vaikselt tänulik seisukohakeest poodiumil lillede keskel prožektorite kiirte sõõris. Nii nagu on möödunud kogu tema kunstniku elu. Herman ise. Ja mitte ainult härm. Hõbedases Sargas lebab samal ajal siig àra järada. Mäss on sulgenud surmauneks silmad, lahend, krin. Jätan Faizer. Mehise elude lõpule. On jõudnud uljas Ülo ja saare Juhan. Toome teieni, lugupeetud kuulajad, helikilde eesti kuulsa tenori ärasaatmisest Estonia kontserdisaalist viimsele teekonnale. Ei saa mitte vaiki olla. Ei saanudki vaikida. Vanematelt päritud laulu säde hõõgus visalt töölisperekonnaeluraskuste tuga all. Kuni kord pääses täiele leegi. See leek oli nii hele, et mälestus temast leevendav tänasegi leinapäeva kurbus. 1961. aastal lakkas tuksumast eesti teatrivanema põlve ühe kõige väljapaistvama ooperilaulja Eesti NSV rahvakunstniku Karl Otsa süda. Karl Ots oli väljapaistev laulja. Kuid peale selle oli ta ka hea sõber ja seltsimees, kes alati oli valmis abiks olema oma nõu ja oma jõuga. Võimatu oleks siin ära märkida kõiki Karl Otsa poolt tema 37 lava aasta kestel lauldud osi. Nimetagem vaid leid, mida ta ise pidas oma parimateks saavutusteks. Need on Herman Padaimandas Cavaradossi Toskas Helja saar, juuditaris vale, Dmitri, Boris kodu lobis nimiosa Andrežnjees ja Pedro madalikus. Karl Otsa toimikus on üks tema poolt täidetud ankeet 1932.-st aastast. Muu hulgas on seal küsitud ka teateid, mis võiksid iseloomustada tema isikut. Sellele küsimusele. On Karl Ots vastanud huumoriga. Olen üks vastik inimene, kes nõuab õigust ja korda. Seejuures ei pelga ühelegi tõtt näkku ütlemast olgu see kes tahes. Ja tõepoolest tõe ja õiguse lõudmine nii elus kui kunstis on see, mis tegid ta suureks. Tõe ja õiguse nõudmine oli ka see, mis viis ta 1940. aastal nende esiritta, kes hakkasid looma nõukoguliku teatrit. Tõe ja õiguse nõudmine viis Karl Otsa 1950. aastal ka kommunistliku partei ridadesse, kelle liikmeks ta oli kuni oma surmani. Karl Otsa ei ole enam meiega. Tema elu viimane vaatus on lõppenud ja eesriie on sulgunud jäädavalt. Kuid tema hääl, tema kunst, nii nagu helge mälestuski temast kui suurepärasest inimesest, kes kogu oma elu pühendas realistliku teatrikunsti arendamisele jääb alati püsima. Ja tema kalm oma vanade sõprade keskel metsakalmistul jääb ikka ja alati leiad meelde. Hüvastijätusõnad kolleegide nimel lausus Estonia direktor Renee Hammer. Ikka lühemaks põlevat valged küünlad. Sarga juures vahetub auvalve Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green. Vabariigi suuri elu juhtivad inimesed, kolleegid ja sõbrad. Ja rahva tul teatrimaja ümber. Seegi on tumm. Auvalve läheduses ei ole ainsatki inimest, kes poleks tuliselt Aclodeerinud Carlotsa kunstniku talendile. Tema Sarge juures on palju punaseid ja valgeid alpikannikese kõrk, õrnu, värske lumevärvi, kallasid kirstujalane uppu pärgadesse. Kallis rahvakunstnik Karl Ots. Täna saadame sind siit kontserdisaalist puhkama metsakalmistu mändide alla. Viimast korda oled sa sellel laval, kus aastakümnete jooksul on kõlanud sinu laul. Oli see siis ooperiteatris või kontserdilaval? Ikka vaimustasid sa oma lauluga ja oma suurepärase esinemisega meie inimesi. Luba mul Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite nõukogu nimel öelda sulle kallis seltsimees hüvast. Partei ja vabariigi valitsuse nimel ütles lahkumissõnad Arnold Green. Kogu elu on antud muusikale jäägitult tagasivõtmatult kaheksa aastakümneid. Eesriided on avanenud ja uuesti sulgunud lugematuid kordi. Täna etendub viimne vaatus. Pisaraga silmas helge mälestusega südames jääb isa laulused, et hoidma ja edasi kandma poeg Nõukogude Liidu rahvakunstnik Georg Ots. Kurbus varjutab lahkunu abikaasa õetütre lapselaste pilke. Taas vahetub auvalve kunstnikud, kirjanikud, kooride esindajad. Praegused disid saalis asuvate valju hääldajate punased tulesilmad. Kuulete see on tema hääl. Saalist tõusis 1000 suure kunstniku austajat. See on hetk, mis meenub, tähendab eredamalt ühestki järelehüüdes seda, mida oleme kaotanud. See hääl armastas piiritult kunsti. Olgu see viimne aaria tema hüvastijätuks teiega. Ärge unustage laulu armastades laulu te armastate lahkunut. Küünlad on põlenud lõpuni. Viimne teekond algab sõprade. Pärgadest leinavee kantakse tänavale. Kirst asetatakse musta leinarüüga kaetud sõidukile ja otsekui läbi tohutu teatrisaali mida kahelt poolt palistavad kõigi tema etenduste külastajad. Kõigi tema unustamatut ooperirollide pealtkuulajad, algab matk metsakalmistule. Puhkerahus Eesti kuulus laulja. Puhka rahus, suur kunstnik ja inimene.